Keelesäuts. Oma eelmises keelesäutsus rääkisin kirjakeele reeglite vääriti tõlgendamisest. Mul on selle kohta üht-teist veel öelda. Nimelt arusaamast tüli Te olete ei tohi kasutada millegi kohta, mida on mitu. Jään ikka selle juurde, et see on väärarusaam. Keda teema rohkem huvitab, see võiks peale keelenõuandeveebilehe lugeda kunagi Eesti raadios keelesaateid teinud Henn Saari kogumikku keelehääling vaidlemise arutamis, ruumi siin ju tegelikult on. Kas näiteks võistlustel saab esikolmiku kohta öelda kolm parimat, kas parim ei ole siiski ainult esimese koha omanik, teine ja kolmas koht ju jäävad justkui tipule ikkagi olla. Järgi on nad siiski mingi selge tunnuse järgi katkematusse tipprühma kuuluvad omaduse kandjad ja neid, kes kordega nimetad, on viga. Tsiteerin need kolm ei olnud ebamääraselt paremat teiste seas. Nad olid kindlalt kõige paremad. Kolm parimat, üht tarka raamatut soovitan veel. Tartu Ülikooli emeriitprofessori Matti Erelt eesti adjektiivi süntaks ilmunud aastal 1986 mõeldud filoloogidele keda keeles otse kuulajate hulgas ilmselt ka on. Sealt ma leidsin muuhulgas sellise väljendi nagu vohav keskvõrdega liialdamine meie trükisõnas sellest kahjuks rääkida, aga praegu ja mitte ainult trükisõnas. Asi ei ole isegi alati selles, et kirjutajal on mingi oma loogika, kui palju neid kõigemaid olla saab. Kirja toimetajana näiteks pean tihti parandama selliseid lauseid, nagu see oli festivali vam lavastus. Delfis oli hiljuti uudismaailma õnnelikumas koerast ja Eestis korraldatakse konkursi kaunim metsalaul. Ja teise näite puhul võib ehk asi olla vormi moodustuses. Klik liitega. Sõnadest on lühike, ülivõrre natuke harjumatu. Õnnelikem, loomulikem kõnegeljasid vorme tavaliselt ei kuulegi, kasutatakse lihtsalt kõige Ülivarat kõige õnnelikum ja seda võib ju kasutada ka kirjas. Kui aga Ülivarat välditakse sisulisel põhjusel, et pole midagi võib-olla nii väga ülistada, esimene näide siis võiks üldse igasuguse gradatsiooni ära jätta. Ta lihtsalt üks põnev lavastus.