Kevadel, kui laiadele luhtadelgi voolav Kasari jõgi üle kallaste tõusis ja Luhat mitme kilomeetri laiuselt suurveega üle ujutas hakkasid luha TVd kihama. Lindudest saabusid luiged tulid, metshaned, ilmus loendamatul hulgal parte ja selliseid linde, kellele rahvas ei teadnud anda mingit nime. Kui vesi alanes jahma tahenes olid luiged ja suured parved nimetatud linde läinud. Kuid neist oli jäänud sügav mälestuspoisile, kes luha serval üles kasvas ja keda haaras lindude rände lähenedes kummaline rahutus. Need read on kirjutanud Eerik Kumari professor bioloogiadoktor, tuntud ornitoloog ja looduskaitsetegelane. Minu lapsepõlvemaad olid Lääne-Eestis, endisel Läänemaal, sealt on pärit ka minu, ei isapoolsed sugulased. Ja mina ja nagu ma mäletan, kõige esimesed mälestused, no ma ei tea, kui vana ma siis olin. Me elasime Kasari luha ääres, seal, kus mu isal oli ikka talu. Ja esimene mälestus on seotud siis Kasari luha ja maksu laega. Sellest olen ma ka natukene rääkinud minuga raamatust lendude laht sissejuhatavas osas. Need lapsepõlve mälestused, nagu see tihti juhtub, on väga eredat ja jäänud vist eluks ajaks meelde. Seal ma mäletan jah. Meie talu asus seal päris luha serval ja igav kevadel, siis kui seal luht üle ujutati suurveega, siis tulid sinna tohutut lendude parved. Kui vesi, alles siis hakkasid õitsema varsakabjad, luht oli üleni kollane, sellest õitsvate varsakapjade vaibast, praegune varsakabi on seal väga väheseks jäänud, võrdes endasega luhta enam nii palju ka ei ujuta üle. Aga niisugused mälestused on mulle jäänud ja ma ei tea, kas siis see oli päris kõva jahimees ja siis vanad jahimehed, kes temaga vestlesid, mina kuulasin Jutega pealt muud mingisugused maiustused, mis viisid mind lendude juur ja sinna nende juurde ei andnud, kuni siiamaani. Ma olin kanade kalastusretkel tihti kaasas, kui isa ja ja onu sõitsid sinna Kasari jõele kalastama, nii et kalameest most saanud ei ole seal jahimees olin ma jah, kui ma noorem olin, siis ma ikka püssilaske mul praegugi niinimetatud suveniirpüsse ripub seinal ametlike lubadega, aga muidugi sellega lasta ei tohi, ta on lihtsalt mälestuseks jäänud noorematest vastates, kus ma ise ka natuke jahti pidasin ja pidasin jahti siis peamiselt veelindudele seal aga mitte siis ainult jahi enda pärast, vaid kuna ma teadusemees olen ja lindude uurijas, siis ma lasin neid linde ka teaduslikude kollektsioon teoks. Niiviisi, nii et siis, kui, kui ma olin seal 1921 ja 1009 21 üheksa aastane, siis meie pere kolis linna Tallinnasse. Ja minu koolipõlv möödus Tallinnas, nii et kooliajal ma, see ei ole siin-seal igasuguste loodusobjektide kogumisega, hakkasin pesta sealt liblikate, nagu seda tihti juhtub seal liblikate kollektsiooni Nonii tegin siis mineraalseid, kogusin siis taimi, kogusin päris intensiivselt ja siis oli niisugune mees Estonia näitleja Albert üksiip. Tema oli amatöörbotaanik ja see oli meie perekonnas päris hea tuttav, üksik tuli kord meile. Ma võin isegi päris täpse aja öeldes, oli 1928. aastal ja temaga oli kaasas üks prillidega ei saanud kes eesti keelt rääkis võrdlemisi halvasti ja siis üksiktutvustada, vot see on tuntud botaaliks lorist, deodornjukov. Kohv oli tolleaegse seemnekontrolljaama mingisugune spetsialist seemnekontroll, jaamasust Toompeal toomkiriku taga ja siis kuna mina siis olin juba tol ajal taimi kogunud, siis tõi selle Nenjukovi minu poole maksnud botaanikud vaatasid minu herbaariumi läbi ja selgus, et mina olin päris hästi õieti määranud need taimed seal Wilbergi vilbaste taimemääraja abil. Mina olen botaanik. Siin ma sain tuttavaks ka Gustav Vilbaste, ka Gustav Vilbaste oli väga populaarne kirjamees, andis välja toredaid raamatuid, ma hankisin, nad on endale peaaegu kõik seal ja 1927. aasta ilusat kolm väga tähtsat raamatut, mis minu elule on suure pitseri peale rassinud. Kolm tähtsat rahvased teie elus minu elus ja ma arvan, et Eesti looduse uurimise üldse üks oli Mihkel Härms, Eestil linnustik. Teine oli Heinrich Riikoja koduma maad. Ja kolmas raamat oli Wilhelm Petersoni Eesti päevaliblikad. No need kolm raamatut kinkis minule jõulupühadeks minu vanaema. Minu vana. Ma ei julge öelda, kui õnnelik ma siis olin, need hüppasin kasse seitsmendasse taevasse, hakkasin hoolega neid raamatuid lugema ja nii huvitav, kui see asi on, siis kõige rohkem mõju avaldas mulle Mihkel Härms eestilinastik. Nii et nähtavasti lindude kihk oli juba verest tol ajal seal. Ja kuna mina siis olin pärit minu sugulased elasid ümber matsu lahe. Suvel ma sõitsin siis sinna ja 1928. aasta suvel tähendab siis üks aasta pärast raamatute ilmumist hakkasin väga tublisti pihta matsu lahe lindude uurimisega 1928, see sai siis nähtavasti mõõduandvaks kõik need teised huvid seal botaanilised ja entomioloogilised huvitšis ja Isteoloogilist kalad huvitasid, poisikesena need nihkus, siis tagab plaanid, on linnud, linnud nihkusid esiplaanile. Ja kui ma siis 1931. aastal lõpetasin keskkooli ja ülikooli tulin, siis mul oli päris kindel siht silmade ees õppida. Bioloog, olge head ja spetsialiseeruda zooloogia, lase võtta oma eriliseks rühmaks uurimisrühmaks ornitolooge linnud. Nii et need viimased keskkooli suved möödusid Matsalu lahel, linde uurides ja need uurimise materjalid, need päevikud on mul kõik alles sellest ajast peale, nii et siin siis nendest näha, kui päevikud jälgida, kuidas sisselindude tundmine iga iga aastaga no ikka rohkem süvenes. Ja 1931. aastal, kui ma siis keskkooli lõpetasin, ülikooli tulin siis oli juba mingi materjal olemas ja sellepärast oli päris loomulik, et et professor biitor, minu lugupeetud õpetaja, kes nüüd on juba surnud, mitu aastat andis auhinnatöö, mis ma kirjutasin siis matsu linnustiku kohta ja siis hinnati ülikoolist siis esimese auhinnaga ja ta ilmus siis isegi trükis, nii et tolle aja kohta oli see suur asi. Niisugune küllalt kopsakas raamat, mis üle 300 lehekülje. See ilmus trükist ülikooli ajal muidugi. No ma arvan, et mind peeti siiski võrdlemisi ärksaks üliõpilasega, muidu mind ei püüdnud värvata seal lindude juurest ära lihtsalt professor nagu professor Riikoja, tema elab veel praegugi. Nii et kõrges vanuses ja professor Lippmaa Riikoja, tegin ma ka ühe auhinna öösel ja nimelt Saaremaa limustesse oli üks aasta varem või kaks aasta varem sellest mat lähemast ja samuti professor Lippmaa, kes mind kutsus, üksuvad oma juure, seal ta, ma olin parajasti ära teinud botaanika praktikumi, andnud ära temale siis herbaariumi, herbaarlehte tuli koguda siis üliõpilastele kui ma ei eksi, vist 200 200 liigi kohta ja kui ma siis seal kollokviumis eksami tegin, siis võttis professor Lipp manu päris agarasti käsile. Et ma arvan, et ega teil selle vastu midagi ei ole, kui ta selle ornitoloogia ära vahetate botaanika vastu ja mina võin teile garanteerida, et kuidas ükskord ära lõpetate siis vaid ka ülikooli juurde koha saada. Et mõtelge sellele, no landis mõni päev mõtlen see aeg, aga ma mõtlesin ja mõtlesin. Vaatasin nende lindude juurest ära minna, kuidas siis Lippmaa juurde tagasi läksin, siis andsin talle eitava vastuse, mis teda siis, ma ei tea, kas pahandas või ämmeldas, aga ta oli väga üllatunud, et kuidas ma lihtsalt pakkumis ära ütelda, et neid kohti ülikooli juurde saadan, üpris raske ja nojah, aga maa botaanika, nagu ma ütlesin juba siis üksikpianiakkovi aegadest peale k olin tegelenud ja lippmaale jäänud, märkamata, et nad haige päris hästi tundsin. Ja Riikoja muidugi siis jah, tahtis, et ma hakkaks tööle siis hüdrobioloogia parvede uurimise alal, aga no tulemused olid täpselt samad nagu Lippmaad. Kõik need on ju tuntud nimed ja koloriitsed kujud eesti teaduses, ehk te meenutaksite kõiki neid mõne sõnaga. Ja seda ma teen väga hea meelega. Nojah, seal ülikoolis kõige esimene õpetaja, kelle juures ka kõige esimese eksami tegin, oli professor Riikoja. Professor riikvia loengud olid väga selged, väga täpsed, nii et seal võis ja ta rääkis nii parajas tempos sai kõik ilusti üles kirjutada. Ja siis üldse loogia oli siis niisugune algkursus, mida tema seal kõigepealt luges ja see oli, nagu ma ütlesin, minu kõige esimene eksam, mida ma siis ka maksime, sufitsid peale, siis seal väga hea peale ära tegin. No riikoja oli muidugi üks meie ülikooli raudvarasid ja praegu ta on kõrge. Taas võtab meie instituudi teadusnõukogust osa, esineb tihtipeale ka meie koosolekutel, nii et üldse üks väga tubli ja tore õppejõud oli. Teine mees, keda ma suure lugupidamisega nimetanud, professor, professor Lippmaa, Teodor Lipp, Teodor Lippmaa, meie botaanika, professor Lippmaa samuti pidas väga huvitavad ja väga köitvaid loenguid seal dema, demonstreerisin loengutel taime mitmesuguseid, seal näitas kaarte palju sõita, oli ise väga palju rännanud, matkanud Euroopas, Ameerikas, Ghanas, kus ta oli käinud ja peale selle pidas toredaid ettekandeid loodusuurijate seltsis. Ja kolmas mees, minu kõige lähem õpetaja oli muidugi professor Piiper. Tema Raamat pilt ja hääl Eesti looduses või kodumaa loodust, nagu tol ajal nimetati, mis ilmus 1000 935.-le aastal, oli nii hästi kirjutatud, muidugi ta oli, võib-olla kui kriitiliselt võtta, üle suhkurdatud, natuke magusa stiilsuse kirjutad, aga hoolimata sellest, tema leidis laia leviku inimeste seas seda rohkemat professorbiiprama artikleid, avaldas ka Päevalehes Postimehes. Nii et tema oli tuntud mees juba enne, kui need tema pillide hääled ilmusid. Ja peale selle oli tema jaoks väga südamlik inimene, nii et väga südamlik niisugune emotsionaalne inimene, kes siis olgu peale, et ta jah, seal oma loenguid kaugeltki hästi, et ega nad ei saa üldse võrrelda riikuja Lippmaa loengutega, aga siiski tema inimesena. Ja minu kokkupuuted piipar jaguni kõige, kuni tema surmani on alati olnud väga, väga südamlikud. Ja mul on meeles üks eksam, see oli seal roogsete Tsioloogia eksam, mida ta siis minult vastu võttis väga huvitavas miljöös. Me kõndisime siis ülikooli peahoonest tähtsale parkija jälle uuesti tagasi peahoonesse viis või kuus korda ja niiviisi siis tema vestles seal minuga täitsa vestlus, nii et mitte kuskil professori kabinetis, vaid vaid lihtsalt vabasoosi, ilus kevade aeg oli, puud olid parajasti leht, del ainult toomingad õitsesid, linnud laulsid ja nii me siis kõndisime, vestlesime seal tema teemal. No tulemusena muidugi maksime Sofitset väga hea seal, aga see on väga hästi meeles eksamises. See oli ühel Matsalu lahe uurimise algaastal, kui olles vähekogenud lindude vaatlejana kuulsin Roo vahilt Ferdinand nurgalt salapärase linnu olemasolust. Matsalu roostikus. Nagu kõneles nurk, olevat mitmed kuulnud ta häält. Kuid keegi polevat teda näinud. Soojadel sumedatel juuli öödel pidevate häälitsema, et pärast päikesetõusu jälle vait jääda. Ta liikuvat hääletult nagu vari roostiku kõige raskemini ligipääsetavates kohtades. Peagi liugres ruup. Roo vahi rütmiliste aerulöökide saatel mööda aeglase voolulist suitsujõge Matsalu lahe poole. Vaidlesime mõlemad, sest kokkuleppe kohaselt tuli öölindude häälitsuste kuulatlemiseks vältida juttu. Peidab endas nii mõnegi tundmatu linnu hääle, mille tabamine on juhus ja mille kindlaksmääramist takistab inimeste vestlus. See raamat on siis välja antud materjalide põhjal, mis Matsas kogutud juba alates nende õpilasaastatest, kuni ülikond lõpman 1920 800 kuni 1937 nii et 10 aasta jooksul harrastada täitsa ka vahele minu sõjaväes oleku aeg näiteks ja nii edasi. Aga siis on tõepoolest niisugune, et, et üliõpilasaastad möödusid mul Matsalu lahel, aga mitega ainult Matsalu lahel vaid matkasin, sõitsin nimelt jalgrattaga, seal need jalgrattaga sõitsime mitmel pool Eestis ja uurisin ka teisi veekogusid, mis olid matsu laega sarnased näiteks seal harjumaalsel limu järv ja Tallinna meie arv ja siis Lõuna-Eestis seal Vagula, Tamula järv, Võrtsjärv ja teised, nii et ühesõnaga v rannikulinnud, mis mind hakkasid huvitama Matsalu päevadest alates, jäid ka edaspidiseks uurimisobjektiks ja sellega ma sain siis päris hästi tuttavaks meie teiste järvede, jõgede, merelahtede ja mererannikul ilmastikuga. Aga peab ütlema, et muidugi see töö, mis seal tuli teha, tuli teha nii-öelda põlve otsas, kuna seal mingisugust toetussummasid sai nüüd loodusmurdeseltsilt mõningal määral, aga mingisugust aparatuur ja vahendeid ei olnud, nii et see kõik oli kaunis primitiivne. Aga sellel binokkel muidugi ilma selleta ei saanud binokkel ja päevike pliiats külje kotioneerid olemas. Aga paatidega muidugi, praegu on seal mootorpaadid ja igatsed vahendeid, Matsalus seda kõike ei olnud, sõudepaatidega tuli seal teha. Ja siis üks vana koloriitne kuju, Ferdinand nurk. Matsalu voovaht nõukogude ajal nimetati, see oli siis meie alaliseks sõudjaks, nüüd ta on ka juba mõni aasta surnud. Lõtk oli kohalik ranna läänlane, kellel oli väiketalu Matsalu lahe ääres kirikukülas ja ta oli siis teda nimetati vahiks. Neuroo, vaht, selleks vana niisugune nimetus, tegelikult roogu midagi seal ei valvanud, vaid oli rohkem jahimeeste sõudja, kes matsu lahel jahil käisid. Teatavasti oli kodalasel ajal Matsalu laht väga kuulsaks nii-öelda jahimeestega paradiisiks partide paradiisis, kus parte kütiti ja kevadel luiki hanesid ja teisi ja nurk oli siis nende jahimeestega, siis sealt tegeles. Aga nagu ma ütlesin, muidugi tema seal oli seal põline Matsalu Vaheäärne elanik oma oli seal sündinud, kasvanud ja tollase talu oli seal, millega tema ise küll suurte tegelenud, ta rohkem on niisugune boheemlane jahimees, naine ja pojad tegelesid sellega. Siis ta käis seal Matsalu lahel taolist üle keskmisega assoo punaka habeme juustega. Tuttavaks sain, 33. aastal oli ta vist midagi 35 aastat vana ja tundis iga viimse kui kolka iga viimse kui mülkamatsu lahendas, sellepärast olid temaga väga-väga tore ja nad sulavad sõita, nii et tema viis sind nagu tahtsid seal ära, ehk ei eksinud iialgi ja minutit, mitu ööd olin temaga koos Matsalu lahe haruldaste öölindude häälte jahil. Tegime sinna roostikumale varjendit, mina istusele varjend sees, tema sõitis seal eemale katseid linde minule ette ajada. Niiviisi avastasin, kui nii võib öelda, matsu ladvad lihtsalt linnud, nagu on rookana väike vesi, vutt ja veel mõned teised, keda seal varem ei olnud tuntud. Kuuletades roostikulindude öiseid eluavaldusi olin juba peaaegu tund aega liikumatult istunud, lootsiku ninas. Saabumas oli kesköö. Äkitselt kõlas minust paarkümmend meetrit eemal seal, kus läinudaastane maha langenud roostikukiht kattis pikka viiruna veepinda hele kruiv kruiv millest esimene silp oli põrisevalt Ruigav lõpusilp aga valjult piiksu. Ta kõikus roostikus nii valjusti ette, lausa võtatasin. Möödus mõni minut, siis kostis Ruigamine uuesti. Sellele järgnes kaugemale teine, varsti kolmas. Roostiku vaimud olid asunud tegevusse. Oli nii pime, et näha polnud midagi. Möödusid minutid. Siis arvasin, Luutsniku lähimas läheduses tajuvad pilliroovaevukuuldavad sahinat. Ja nii valjult, nii selgelt paisati sumedasse suvers järsk Groviiv, et roostik aina kajas. Tundmatu liikus hääletult mööda ruuviirgu, siis märkastamist Ruupa, sest kuuldus madalat, hääletult haigutavad. Halloo. Varsti hakkas kaugemal kuulduma tumedate lühikest tokk tokk tokk ikka kiiremini, ikka lühemate vaheaegadega. Samas vastas talle teine. Mida lähemale hääled teineteisele jõudsid, seda kiiremaks ja erutatumaks nad muutusid. Lõpuks kuuldus vaid Togoductogodoc taolist tumedat klõbinat. See ei kestnud kaua, sest hääled kadusid varsti kumbki eri suunas roostikku, kus ta hakkas jälle kõlama helekruiis. Mis lind see võis olla? Äratanud roo vahi, ütles viimane, kõik need hääled kuuluvadki otsitavale salapärasele roostiku elanikule. Algas linnu agar jälitamine. Pimeduse ja rasked liiklemisolud takistasid suuresti meie tööd. Paar tundi olime asjatult Sumanud porise viis, siis otsustasin kasutada teist jälitamisviisi. Peitsin enese kõige tihedamasse ruuduka, mille ümbruses muda põhjased, Lõmpsi augud vaheldusid kõrk ja, ja hundinuia kogumikega. Kosoftraste leidus puhna. Just siit oli kostnud nende lindude äritsemist kõige enam. Pärast seda, kui roov tuli mind taimedega hoolikalt maskeerinud sõitis ta kaugemale ja jäi ootama. Päike oli just tõusmas. Paarkümmend meetrit minust eemal hakkas äkitselt kuulduma tokk, tokk, tokk, mis lähenes mulle pidevalt. Nüüd oli ta minu selja taga nüüd juba vasemal seal, kus pikk puhna piird kulges roostikust lagedesse vette. Ja oli mulle nii lähedal, et võisin loendada isegi üksikuid kõrsi. Oli ilmne, et lind kulgeb piki puhna piirgu binokkel suunatud sinna, kust iga hetk võis oodata linnu ilmumist. Jäin põnevusega ootama. Ikka lähemale jõudis hääl, ja nagu ma tulekut ette teatades paiskas lind äkitselt minust vaevalt kolme meetri kaugusel kargesse kummiku õhku põriseva Groviiv kruiv. Nüüd krabises veidi puhnavirg, mõned kõrred liikusid ja minu ees seisis väike tumeda värvuseline pika helepunase nokaga lind. Ruugana. Vaid hetkeks peatus ta, siis kõndis ta nobedasti pikki puhna piir kui edasi ja kadus peagi teispool vaba veeloiku kasvavasse tihedasse roostikku. Olin avastanud Matsalu lahe jaoks uue linnuliigi, keda ükski minu eelkäija polnud kohanud ja kelle levikust tol ajal Eestis oli alles vähe teada. Nurgaga kahekesi olime temaaegsed, siin roostikus elutseb üks salapärane lind, et näha kuidagi saad Teedmisest imelikke hääli, mõnikord rull nagu siga ja teinekord piiksub nagu kana, rääkis aga kujukalt piltlikult nii. Aga kujundirikkalt pagana lind, see küll võiks olla, seal. Ei olnud ka seda lindu näinud, tema ei olnud näinud, häält oli kuulnud seal, aga lindu ennast on läinud. Aga siis, kui ma seal istun, seal lõdisesid külmas, oleks juunikuu lõpu lõpupäev päeval ei ole olnud väga soe, aga aga öö oli jahe. Ja siis, kui rookana enne päikesetõusu vuliseb Oviir koja minule minu ette ilmus paari meetri kauguselt pani sadama põll põrbõrson. No see oli tõesti suur elamus, peab ütlema suuremsus, siiamaani on meeles, on see asi. Nii et väga huvitav ja teine juhus, kui me käisime siis seda väikest vesi vutti taga ajamas, seal rookana oli siis ühesõnaga esmakordselt matsu laen avastab väikest vesi, see oli ka russo seal kohanud 100 aastat tagasi. Aga pärast seda ei olnud sellest ka mitte midagi teada, aga see oli vist 34. aasta suvel. Kui me nurgale, siis ühend öösel ette võtsime terve öö Matsalu roostikus viibida ja neid ääri kuulatada. No oleks meil olnud ka siis nende hääli kuidagi üles võtta, lindile ja nii edasi, oleks see väga tore, on ta midagi taolist ei olnud, ma tegin lihtsalt märkmikus, on omale märkmeid lähele kohta ja siis selle öö jooksul tõmbab pool tosinas kohas kohtasime väike vesi vutt ja seal on üks haruldane lind, kes matsu lahest põhja poole enam ei esinegi. Te ütlesite, et Matsalu kujutas enne sõda ja enne esimese looduskaitseseaduse kehtestamist jahimeeste paradiisi. Matsalu lahe siseosa oli jaotatud mitme tolleaegse jahindusorganisatsiooni vahel. Kõige suurem ja tähtsam neist oli Tallinna jahimeeste selts. See oli niisugune härrasjahimeeste selts, kuhu olid koondunud siis tolleaegsed tuusad peamiselt et püssiga mehi käis seal rohkem kui binokli. No ja seda ei saa võrreldagi fenokia märkmikku käisid ainult mõned, aga neid püssimehi, kes seal sadasid. Ja kõige rohkem lasti muidugi parte noore linnujahile. Pardijaht oli siis kõige käepärasem ja kõigile jõukohane. Niiet Ta vastasel määratul hulgal. Teine lindude rühm, keda seal laste olid haned, haned on lihtsalt kaunis kartlikud linnudega neid nii kergesti kätte ei saa, need seal priva osav kütt olema, kes laanejahile läks ja mõned olid seal näiteks laglede jaht peeti seal varjenditest pandi sinna kividest ümberringi taoti, niisugune varjend, kütt valitses siis selle taga ja selle varjend ette pandi hanede kujud, venda siis kujude pealt lasti. Kõige luksuslikum jaht oli muidugi jaht luikedele. Ja luigejaht oli siis harras jahimeeste eesõigus, muidugi kohalikud elanikud kassad, tegid seal ja salakütt oli küllalt palju, siis käisid Tallinna tuusad jahimaana kinnid jahte seal küll, jaa, ega see seal kuigi vaimustust äratanud, niisugune luigejaht ei olnud seal ilusad kuninglikud lennud, ujuvad seal veevennal ja siis jahimees varitseb seal kuskil jääserval valge moondamise mantel seljas. Siis mõned olid nii osavad kütid seal muidugi kõiksust, püssid olid seal spetsiaalselt selleks kohandatud ja mõni siis sealt viis, kuus loike ära, seal oli seal, kuskil talus oli seal paar-kolm päeva, läks siis viie-kuue Luigega Tallinnasse, mis sellega peale hakkas, ei tea öelda, luigeliha ei ole suurt väärt midagi. Aga ka midagi teha ei ole, kui just seal ei kuskil rikkuse ümber töötada luigeudusulgedest ja sest suursulestikus puhastatud nahast saab ühesuguseid kaunistusi. Sa võid teha aga üldse uhkeldas, atlas viis luike maas ja see oli kaunis metsik jaht, seal peab ütlema maa sellega sugugi rahul ei olnud, aga midagi teha taolise olemas on ja tuli temaga leppida. On küll tänu Gustav Vilbaste le tolleaegsele looduskaitse inspektorile, et ma väga pall olen tegelenud ka looduskaitseala, nii et teine minu nii-öelda see, ma ei tea, hobi on öelda liiga vähe. Minu elukutsed, eine pool on siis pühendad olnud kogu minu elu vältel alates 1000 930.-test aastatest looduskaitsele. Vilbaste värbas minu siis ka looduskaitse usaldusmeheks, nagu tol ajal nimetati, nagu me teame, esimene meie looduskaitseseadus anti välja 1935. aastal. Ja alates 1000 936. aasta esimesest aprillist sain ma siis looduskaitse usaldusmehed vööndi ja tegin seal kogu aeg väga intensiivselt. Gustav Vilbaste, Gustav Vilbaste on minu elus mänginud ka väga tähtsat osa. Peab ütlema. Nonii, aga siis jah, siis oli asi niiviisi. Siis 30. aastasel möödasid Matson lahe monograafia, ilmus, tuli siis sõda, no siis tuli vahepeal sõjas olla, kus teid sõda tabas, kas te olite Tartu mees? Ei, mina olin 41. aastal Tallinnas on loodusmuuseumi direktori kohusetäitja. Sõja alguses tabas mind Tallinas. Ma olin reservohvitser, siis ma ei läinud mitte seda esimeste organisatsioonidega, vaid Tallinnast lahkusin, siis oli vist viiendal või kuuendal augustil viienda või kuuenda augustil. Leningradi satud, läksime haardesse. Olime seal viiendal, kuuendal augustil, sellel, kes seda juba eesti häda Välis-Eesti pinnal, kui me merel sõitsime, siis lahingud käisid kuskil Kunda kandis. Igatahes suurtükikõminat oli seal kuulda merelise kuulda. Meid tulid kaema saada isegi Saksa lennukeid, kuid oli paks udu, nii et midagi kahju teha ei saa. Sõnutsi oli seal laeva nimi, oli Tõnu, need Tõnuga. Minuga koos sõitis Paul Pinna seal ja siis Antsla autor ja veel teised kunsti ja teaduse tegelasi, seal need terve siis üks päev päev olime merel, seisime seal vahepeal ja siis oli väga paks udu ja see udutuli meile muidugi õnneks Saksa lennukid metsa avastanud seal Leningradis siis asusime rongile, sõitsime Sverlovskisse ja sealt siis edasi Ilvidelisse. Lõbus seltskond, vana pinnatagi seal nalja seal ja Alfred Rebane oli seal Lauter, Estonia mehed, selle ja veel minu mõned tuttavad, nii et igav ei olnud ja meeleolu ka siiski paranes ja pahameeleolud Tallinnast väljasõidul oleks päikse paistena augustikuu õhtu, seal linn säras, linna tornid särasid, eks ole. Ja nüüd sõidab minema seal, kusjuures kõik teie uurimistöö ja teie materjalid jäid just siia öik, mitte tehkude. Jeltsite. Vaadake, asi on niiviisi, et üks osa oli mul kodus, üks osa oli loodusmuuseumis ja kolmas osa oli isegi Tartusin lootsite näha veel seda materjali, kui te olite oleval, see oli üldse üks suur küsimusmärk Sammertsest olevikule üpris tume ja ja me ei teadnud, kuhu me läheme. Aga kas me üldse kohale jõuame seal Leningradi, et seda ka ei teadnud, et kas kõik see sõjamaterjali säilis? Peab küll, õnneks ütlevad Krixaylis mitte midagi, ainult kaduma seal ja nii et kõik siia tagasi jõudsin 46. aasta alguses, kõik oli alles, mu naine oli muidugi seal teinud kõik, mis vähegi võimalik, et seda säilitada kolme ja poole aasta jooksul, kus meil säravaid Vii sisenes Sverlovskisse. Meid laaditi maha teise rongi peale, sõitsime pudelisse ja mina sajandisse meeltülendavat ööd metsas, saagimine seal ja veosaepartneriks sai Artur Vahter, praegune konservatooriumi õppejõud Tallinnasse all ja meie siis tõmbasime Saavia, raiusime puid seal ja hiiglõbusay metsas olla, lund oli ju nii vööst saadik seal, nii et 41. aasta talv on väga lumerohke, Kaur rahalist, kus meie olime seal lõkke ääres, siis seal istusime, soojendasin, teised lõbusad poisid olid ka ja meeleolul peab ütlema, ei olnud suurt midagi, seal need võrdlemisi kena meeleolu, tulime kõik terve nahaga välja sellest asjast ja ja ei ole minul selle kohta mitte midagi paha ütelda. No ja siis tuli korpuse formeerimine, Eesti diviiside formeerimine, just siis esimene diviis, seitsmes diviis oli juba formeeritud ja hakati tegema teist diviisi 249. diviis ja vot sinna satun siis mina ja meid formeeriti ühes väga ilusas kohas ja nii huvitav kui see ka on looduskaitseala piiri peal risk. Looduskaitsemees oli rinnutsi kokku sattunud looduskaitsealaga ilmeni looduskaitse ja see on suurepärane mineroloogiline kaitseala seal kõik maailma mineraalid on seal. Ossa oli väike muuseum tol ajal praegu muidugi palju suurem ja vabandas, et väga mitmesugused Uurali haarded seal tulevad maapinnal sellest ilmeni looduskaitsealal mineroloogis looduskaitseala. Seal tehti siis harjutusi, seal kenad mägijärved seal ilusas mägimaastik seal. Nii et ja siis 42. aasta sügisel tuli Velikije Luki alla minek, minu sõjaline eriala oli siis keemiateenistus? Keemiateenistust muidugi sõjas üldse vaja ei läinud ja võib-olla see on minu õnneks, et ma siin praegu olen sellepärast kolleks keemiasõda lahti läinud, vot siis oleks võinud siin küll enam ei olnud seal. Nii et keemia teenis, aga siiski nii ettevaatuse mõttes oli ka nõukogude armees keemiateenistus olemas ja mina olen seal keemiateenistuse ülem olin seal alguses, olin keemia, looduspärast, olin ma siis sapööripataljonis ja lõpuks olin 921. polgu keemiateenistuses. Ja niiviisi tegin ma sõja läbi siis ilma, et oleks keemiat nuusutada saanud, seal tuli täita seal sideohvitseri ülesanded ja igasuguseid muid asju lihtsalt ilma tegevuseta muidugi inimene ei saanud sõjas olla ja haavatama ei saanud, põrutada, aga ei saanud. Ja vist tänu sellele, et niisugune eriala oli, mis mind otse rinnutsi kokku selle päris lahingu Kaiminudki seal oma muidugi on, kuid päris sõja lõpuni välja armeesmete vahepeal ehite mobiliseerunud, nagu tihtipeale olid seal mõned spetsialistid, läksin kuni kuradi maale veel lõpuni välja. Ja mäletan muidugi seda päeva, kui siis lõpuks rahu tuli seal, jah. Kas see oli siis esimene päev, mil uuesti kuulasite linnulaulu aasta linnulaulu kuulasin, kogu teekonnal selt? Kuulasin ja selle Vahteriga koostame puid, saagisime metsas, siis kuulasin ja, ja meie rääkisime Artur Vastriga lindudest ja tema oli lindudest huvitatud ja kui sealt ära tulin, ma arvan, et vahtra. No praegu on ta muidugi muusikamees selle, kuidas ta praegust saadet kuulab, võib-olla muigab minu jutule seal, aga tegelikult me siis olime kaks ornitoloogi seal ja seas olin ma samuti kaaned, tegin omale märkmeid ainult märkme praegu säilinud seal kuni sõja lõpuni välja. Ja siis tuli demobiliseerumise korraldus detsembris 1945 Ülikool, nõudsin ma siis otsekohe siia. Tulin siis ülikooli tagasi. Korraldasin zooloogiamuuseumi, mis avati 46. aasta sügisel ja kui siis loodes zooloogia botaanika instituut, siis Haabermann kutsuma siis instituut, kus ma siis olin kuni ja missuguses seisukorras te leidsite zooloogiamuuseumi siia tulles hoiame uusimale õige armetus olukorras. Nii et olid purunenud hulk preparaate, selle hulgas ka mõned päris unikaalsed asjad siis kõik need märg preparaatide purgid olid emba-kumba, kahjumit purunenud või sõja ajal tühjaks joodud. Teatavasti oli mõned preparaadid piiritus või lahjendatud piiritus teadma, aga siiski ma pean seda ütlema, et et sõjajärgsetel aastatel, olgu ta siis sealt zooloogiamuuseumis vaid zookateedris või meie tollases bioloogia instituudis inimesed olid väga suure entusiasmiga oma töö juures palju suurema kui praegu. Kui võrrelda seda tööd, mida me tegime seal 1946.-st 50. isegi 55. aastani, siis see töö oli pallu pingsam, palju intensiivsem, palju tulemusrikkam kui praegune töö. Mäletan, et istusime seal mõnikord juurde, too kella üheksa 10-ni, kui oli tarvis seal, ilma, et keegi oleks küsinud, et vaata ta palka juurde seal või ületunnitöö või midagi sõjas inimene seal tegutseda oma erialal ja kui siis juurde pääses selle tööle, tegi seda suure suure energiaga suure pingega, suure entusiasmiga. No siis hakkas peale Zooloogia Botaanika Instituudi tegevus. See oli jah, niisugune aeg, kus tööd tuli teha hästi palju oma erialaseks tööks jäi vähe aega, seda sai teha ainult õhtuti kodus. Inimene ise olin, varem võis seda teha praegu juba niiviisi vist teha ei saa, siis langed varsti kokku seal, kui hommikul lähed töö juurde, tuled pärast õhtul koju veel viisi hakkad siin jätkama seda tööd kuni kella 10 11-ni õhtul, aga tol ajal sai tehtud. Ja siiski valmisid seal ka mõned mõned raamatud, nagu seal Eesti lindude välimääraja, mida nüüd on siis kõik ilmunud ja ilmub lähematel aastatel neljas trükk siis Eesti NSV linnud, kuidas vaadelda linde, lindudel, maht ja veel rida teisi, nii et niisugused asjad said siis kõik kodus valmis kirjutatud mitte töö juures ja valmis ka kandidaadiväitekiri. Jah, 49. aastal valmis kandidaadiväitekiri, mida ma kaitsesin sind ülikoolis veel vana korra järele, väga pidulik, oli see minu oponentide, eks, minu lugupeetud õpetajat professor. Esitasid päris krõbedaid küsimusi, mida seal vastamiseks tuli hästi läbi mõelda. Kas ma tohiksin esitada ühe küsimuse veel kandidaadiväitekirja kohta, mis määrast teema põhjust selle jäälinnu ja selle naeras, võib-olla niisugune asi? Mina see aasta oli 1937, pärast seda, kui Matsalu lahe põhiliselt tööd olid lõppenud hakkasin siin mööda neid Lõuna või Kagu-Eesti jõgesid mööda käima linnustikku uurima, siis suure üllatusega avastasin, et et kagu jõgedel, kus on paljandilised kaldad esineb jäälind igal pool ja kuna oli tegemist niisukese linnuliigiga, keda üldse kogu maailmas oli väga vähe uuritud, siis ma arvasin, et see on väärt teema, et oleks vaja teda hakata põhjalikumalt uurima. Ja 1938.-ks aastal Ahja jõel ma väga põhjalikke uurimusi Taginiaalina kohta. Jätkasin seda kuni sõjani välja. Pärast sõda jälle uuesti 46. ja seitsmendal ja kaheksandal ajal kogusin täiendavaid materjale ja kuna linnu kohta oli niukene paras küps materjal nii-öelda otse Te langenud, siis kasutasin selle ära. Pidasin nõu oma petajatega Riikoja Viitoriga ja kirjutas selle kokku võrdlemisi lihtsa ja kerge vaevaga. Te ütlesite, jäälind oli vähe uuritud, Eestis ei olnud teda üldse uuritud, isegi temal leviku kohta olid andmed väga napid, peeti teda palju haruldasem, kui ta tegelikult on, nii et jäälind nii väga haruldane ei olegi seal. Ja siis üllatusega jah, ma leidsin pesisel. Jälgisin seda lindude tegevust, tähendab toitumist, pesitsemist ja talvitumist ja igasuguseid asju, käisin seal. Eriti pingeline oli 1000 938939, kus ma iga nädalalõpul see tähendab, sõitsin laupäevaks ja pühapäevaks sealindu, kuule, kas teda tuli nii kaua luurata ja, ja jah, ajakulu, õli suurde ajakulu oli suur, sellepärast et ega teda Uurda selles mõttes muidugi ei ole raske, ta tegutseb varjamatult, aga pesa uuristab ta suure sügava koopa põhjal poeg juurde ja seda on ka raske. Vesi tuli siis avada, õnneks ta ei jäta mitte pesa maha ja siis ma kaalus neid poegima, õetasin seal neid me selles vanuseastmes, seal ta kinnist suurt tööd ja kirjeldasin fotograzeesi nende sulestiku. Kahjuks ei olnud tol ajal mitte võimalik teha värvilisi fotosid, ainult mustvalget tehtud materjal tuli väga suur ja muidugi ei saa kõiki materjali kandidaadiväitekirjas ei saanudki ära kasutada veel praeguseks teise kandidaadiväitekirja veel otsa kirjutavad sedasama sama linnu kohta. Kolm aastat pärast seda kandidaadiväitekirja kaitsmist, 52. aastal kaitsesin oma doktoriväitekirja Leningradis Teaduste Akadeemia geoloogia instituudis aga siis see periood, kus ma sead doktoriväitekirja, kirjutasin seal. Tol ajal oli niisugune ideaalne võimalused, et vabastati oma põhitöökohas, inimene sai palka edasi ja võis pühenduda kaks aastat, täielikult, ainult doktoriväitekirja kirjutas, on praegu niisugust võimalust, täna kahjuks ei ole. Aga tol ajal oli see ideaalne võimalus ja muidugi selle ma kirjutasin suhteliselt kerge vaevaga kokku. Selle selle pealkiri oli siis niisugune Eesti linnustikku tänapäevane koostis ja selle genees. Ühesõnaga, kõik need materjalid, mida ma enne sõda olin kogunud, võtsin oma arhiivist ja kartoteekides välja, kirjutasin selle asja siis kokku, kaitsesin Leningradi särase, kaitseme, pakkus seal suurt huvi, et see oli niisugune teema, mida siin Nõukogude Liidu loodeosas ei olnud siiamaani käsitletud, nii et regionaalne teema küll aga tema käsitlus siis üldse niisuguseid küsimusi, mis siin Läänemere äärsed sõna aktuaalsed, kuidas siis praegune linnustikku on levinud ja kuidas levikupilt on aegade jooksul kujunenud ja seda minu, seda ta ei ole küll trükis ilmunud, kahjuks seda terve tervikuna on ainult autoreferaat ja ma olen selle kohta rida ettekandeid pidanud seal nii hästi üleliidulisel kui ka rahvusvahelisel konverentsil, kus see on pakkunud ja huvi rohkem kui regionaalse tugi. Nii on siis doktoriväitelood. Pöörame nüüd teise lehekülje looduskaitse, kuigi sellest oli juba veidi juttu ja ma pean natukene eellugusid rääkima. Minu head tuttavad olid juba kohe pärast sõda, niisugused mehed nagu professor dementšev Moskvast siis looduskaitse, kesklaboratoorne, põhimõttelist, mitu inimest ja ükskord dement ja siin Tartus käies kuulutas mulle, see oli meil üks kohalik nõu pidama siin 54. aastal, et järgmisel aastal luuakse Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia looduskaitsekomisjon ja ka liiduvabariikides niuksed komisjonid on väga soovitav. Ja see asi lõppeski sellega, et 55. aastal loodi, et meie Teaduste Akadeemia looduskaitsekomisjon Sevilla esimese kohale asusite. Jah, ja mul on paraku olnud seal olla seal kuni siiamaani seal esimees, nii et see ei ole muidugi loomulikult nii kaua esimees ollakse, aga millegipärast on niiviisi kujunenud seal. Ja siis komisjon loodi 55.-st novembrikuu sees ja üks esimene ülesanne, mida tema hakkas siis tegema, oli meie looduskaitseseaduse ettevalmistamine, andmete kogumine, kaitset väärivat objektide kohta. Paar-kolm esimest aastat komisjon tegelebki selle tööga. Ühesõnaga meie praegune looduskaitseseadus, see on kõige esimene Nõukogude liidus on välja töötatud meie teaduste akadeemia looduskaitsekomisjoni poolt Ministrite nõukogule, värsmess ilmus kuu aega hiljem, on välja töötatud looduskaitsekomisjoni poolt ja need objektid ja kaitsealad, mis seal praegu loodud, nende esialgne nimekiri on koostatud looduskaitsekomisjoni poolt. Nii et see oli meie kõige tähtsam tegevus esimestel aastatel ja viimane küsimus võib-olla ehk mida te arvate tsivilisatsiooni ja looduse vahekordadest? See peaks vist nii olema tsivilisatsioon paratamatu nähtus ja sellest mööda ei pääse, see on progressi alus ja peab olema seal ja ei saa niiviisi öelda, et läheme tagasi looduse juurde. Seda ei ole, seda ei toimu ja kuigi seal utopistid, arvasin, et see on võimalik, tegelikult see võimalik ei ole. Siin oleks vaja luua vajalik tasakaal tsivilisatsiooni ja looduse vahel. Ei saa olla ka niisukest utopist, ega neid on olemas. Et tekib hoopis uus biosfäär, tehnosfäär, kus kõik praegused seadused muutuvad kehtetuks. Inimene igatahes minu pärast kas või gaasimaskis. Vaata sa suletud ruumis nagu kosmoselendurid, aga neist asja ei tule ega saagi tulla, sest inimene on adapteerinud kohastunud nende tingimuste, mis maakera valitsenud ja me peame säilitama tingimus. Vot selles mõttes on praegune loodus- ja keskkonnakaitse väga olulised ja see ei ole sugugi mitte ainult sõnakõlks moeasi, et räägime väga palju looduse keskkonnakaitset, meie elu, tegelik teadus, see on inimkonna eksisteerimise vajadus. Kui meie neid aluseid ei loo, siis varsti inimkonda ennast ei ole tsivilisatsioonist rääkida nii palju kui tahame, aga see jääb kõik tühjaks. Sõnakõlks.