Kirjutamata memuaare. Tegevuse aeg 1939 sügistegevuskoht eesti sündmus, millest sündisid Mart Raua järgmised luuleread. Või eemal Kell Niguliste tavaskse sõnad kurvalt kajasid. Ja Oleviste tornid, terav iste kui ahastus. Keskvanu majasid. Kõik saksa kogudus on pühas kojas kus õhtupalve jätku võtab ööst kus koju kutsutu-ile isas pojas ning pühas vaimus on veel viimne drest. Ei taotle palve seekord õndsust taevas. Ees maine kindel linn ja varjupaik. Hoidku issand, lahkujate laeva ja meri olgu ohutu ning vaik. Sakslaste ümberasumine Eestist 1000 939941 kirjutas Ella vende memuaaridesse ühe põnevamatest ja raskematest peatükkidest. Kunstiteadlasena oli ta neil aegadel hindamas välja viidavaid kunstivarasid ja neid päästmas Eestile. Mina olin küll esimese laevaga Pärnus, nõudjad oli see esimene 12. oktoobril, ma olin Pärnus ja siis läks esimene. Ühtlasi oli see teile nagu esimene kogemus, mida see töö tähendab või kaasa tuua võib. Ja ma sain seal esimese sauna kätte, mis sest ma tahtsin seal mereväe kapteni pidada kinni graviir, Tallinna krabiirid, õieti staabeehaagingis nüüd eesti makrapiirid üldiselt kohe ikkagi minevikust möödunud sajandil tehtud tööd, millest meil nüüd ütleme, hoonete kohta enam mingisugust fotosid ju siis veel ei olnud ainukesed kujutused ja tahtsin siis neid kinni pidada, mitte talle ka saanud, ega me ei võtnud midagi ära. Me ainult ei lubanud välja viia, kuhu nad need esemed panid soli, nende oma asi. Aga tema vihastas selle peale niimoodi tahtis mulle sellise üüriga pähe lüüa, juba sekretär tõusis kõrgele, aga tolliametnikud juulis ja sai otsast kinni. Oleks huvitav teada, kummnit kõvem oli ka minu pea oleks olnud tema krabiil, aga see mudi siis tolliametnik päästis mu, sest esimesest hoobist ära. Ja siis ma mõtlesin kohe, et tuleb asju ajada, nii kategooriliselt kindlalt ilme erilisi jututa kõiki sest nendega vaidlusse astumine oli üldse tarbida too ja ainult aja raiskamine. Juht andis käsu nagu tahtis, jumal. Kuid kogudusel süda väriseb. Uusmaa ehk varsti mõnel Koidukkumad. Kes teab, mis hädauruks käriseb. Taas, kelle lõi siis vana Niguliste ning issamehelt üles tõusid kõik. Pimedusse murdus, Oleviste käis merelt laevatoru tumehõik. No kontrollisiteks taheti mutikene hiilgavalt teha, seal dünaadistume ainult haridusministeeriumis laua taga, sakslased esitavad meile omad siis dokumendid või tähendab nimestikud, mis nad tahavad välja viia ja võtame, kas lubame neid välja viia või luba ja ongi kõik. Aga jube, esimesel päeval sattusime sellega puntrasse kokku sellega, sest need paberid, mis meile esitati, need olid niivõrd puudulikud ja siis alles ilmnes, et ükski sakslane polnud kunagi vaadanud Nende maalide juures vähemalt, kes neid teinud on, see ei olnud nendel üldse probleem ja sellepärast siis esitati kõik, näiteks tahab välja viia üks mees kasukas. No esiteks ei saa aru, kas nüüd mehe kasukas kasuke siis mees välja ja muidugi ma taipasin pistika maaliga tegu on, aga ütlesin siis tõsise näoga, et ega meie isikutele väljaveoluba ei anna. Et seda teeb usaldusvalitsus, tema kohkusid ära, ütles, et ega see polegi päris inimene. Maal Ma ütlesin, no miks te siis ei kirjuta ta, et tegemist annet maaliga, mis kujutab meest, kes kellel on kasukas seljas. No aga kui Jahjuks mees, kasukas seljas, ega siis sa ei tea tõesti ütelda, kas seda on väärt kinni pidada või ei ole pidada. Me siis hakkasime käima mööda kodusid. Muidugi, Tallinnas oli kadudes käimine üsna kerge, ega see nii raske ei olnud, sest linn ei ole kuigi suur ikka ühest uksest välja, teisest jälle uuesti sisse. Aga minul peamisel sisse mõisate külastamine, vat nemad leidsid siis, et kõige parem oleks, kui tuleks ekspert enne koju ja näitaks ära, mida nad pakivad ja mida mitte siis kui nad tolli peale toovad ja siis pakid lahti kistakse, osa ära võetakse, need pakid jäävad siis niimoodi laiali, valguvad laiali seal. No ja siis pandi mind vahetevahel bussi peale vahest hobustega ja veeti ühest mõisast täis ja see oli mul esimene tutvus kogu selle saksa seltskonnaga, siis mul ei olnud enne vähematki kokkupuuteid nendega olnud. Missugune seltskond see oli, kellega teil tuli? Kui puutuda sellel, no selle puht praktilisest seisukohast, mina liigitasin see seltskond kolme gruppi. Esiteks olid ja kõigi enne läksid meil ära need põliskohalik aadel kes Eestimaad olid väga vähe väljas. No võib-olla mõni huvireisi teinud Itaaliasse või Saksamaale aga elanud ja kasvanud ja kõik see oma mõisates. Ja need olid need kõige jonnakad ja kõige kangekaelsem ad ja kõige vähem sallisid nende asjadesse keegi vahele segab küll keegi, tuleb ütlema, et neid asju võivad võtta põi põhises, nemad ei loeks seda teinud, seda ei tahtnud. Ja need, kelle eelkäijad esivanemad olid 700 aastat elanud, siin. Ja otsis aastast siin ja kõik see kraam kah oli niimoodi, et kuigi 19 sajandit ehitati palju uusi mõisahooneid siiski kraam kanti ühest hoonest teise ja siis oli neil siis niisugune Rasol salku taas kõikidest salatitest kõikidest aegadest ja kõikides peeti kohutavalt lugu, nii et hirmus raske oli neid asju üldse puudutada. No ja siis neil oli oma seisukohast mutike pärast maareformi. 22. aastal vist tehti siis, kui neil suurem osa maad ära võeti ja neil ainult seitse 50 hektarit jäeti, siis tekkis niisugune kohutav pin eestlaste vastu. No ja siis nad olid sunnitud aegamööda oma kraami müüma hakkama. Näiteks need fotod, mis on tehtud 1900, viienda ja 1915 aasta vahel meie mõisates näitab mitusada Eesti Rahva Muuseumis siis seal näib, et nendel seinad on kaetud lihtsalt kohe maalidega, kuid neid maale enam ei olnud jäänud olid ainult perekonnaportreed, sest nähtavasti nad olid siiski võrdlemisi palju ikkagi müünud neid asju ära. Aga siis teine grupp oli need, kes olid tulnud Venemaalt pärast oktoobrirevolutsiooni siia oksüdeerunud apteerunud inimesed, nemad võtame suurt midagi kaasa võtta, nad tavaliselt tulid käsipakkidega olid mõnel kah ikkagi siis mööblit olnud ja need oli siis juba palju näinud ja palju käinud ja need olid siis saanud hästi juba piitsutada ka ja nendega oli hoopis kergem läbi käia, aga selle eest olid nad niiskuse depressiooni all, mind ei huvitanud enam midagi ja nad olid nagu oma elu maha mänginud ja nende eluruumid olid ka saate teistsugused. Seal oli siis mõisatest vist järele, oli jäänud kokku korjatud raami ja seal oli siis uut juurde ostetud, kui võimalused olid tulnud. Ja neid oli üldse, selliseid asju oli väga palju hunnikus ja inimesed ise olid ka niisugused noh, kõigi peale käega löövad, enam ei hoolinud millestki, neil oli ükstas puhas, näiteks püsi rastumises. See korraldus tuli siis meie mõisnikud rahastasid jubedalt, neile oli see niisugune suur löök, aga need apteerunud inimesed, need olid juba harjunud, et tuleb ühest kohast teise minna ja siis olid valmis. Siis samas gruppi kuulusid inimesed, kes olid nooremad ja kes olid nii, ütleme siin kasvanud hästi haritud inimesed ja linnas elanud kellelgi juba selle mõisa vanade traditsioonide sidemed, katkenud need sisse, advokaadid, arstid, õpetajad, tead, need olid hoopis teistlaadi inimesed. Nendega oli väga kerge asju ajada. Teadsid, et mujal ka niisugused seadused kehtivad ja palju neil seal tagavara just ei olnud, mida areni ära oleks võtta, aga siiski nad olid päris intelligentsed, nii et ka teinekord Aliski juhtum, et et kui ütlesid, et laseme ka välja võtta, siis täiesti tal ei ole mingit väärtust. Et parem oleks ikka olnud väärtus. Kätak mingi väärtust ei olnud. Mida siis aga püüti välja viia ja mis juhtus selle töö käigus? Selle töö käigus juhtus iga päev midagi, tegelikult juhtus ikkagi halba ja seda paha meelde tuletada. Ma katsun kopusest asjast alati eemal hoidnud, ta üldse mulle meelde ei tule, siis on kõige raskemad aastad mu elus olnud. Aga paaris kohas ühes majas, vähemalt kui ma kunagi sealt mööda lähen, siis tuleb mul natukene ja tuju tuleb see asi meelde. Nimelt see on ohvitseride hoone vastas olev maja, kus oli rajal Roseni viinavabrik. Vaat mina seda viinavabrikut ei tea, kus see asus, aga see on kolmekorruseline. Paekivihoone, mis on pasta, tänavad? See on ohvitseride maja, vastas Mere puiestee. Jah Rosen elas ise seal majas ja kuna tema üks esivanematest kunstnik, siis temal oli väga palju ilusaid materjali ja mina olen, suhtlesin, mõtlesin teistest, on siis kord kutsuti mind ühe kord ühte korterisse ja seal oli nii väikekodanlik kogu see sisustus ja seal oli ka siis ainult seintel fotod ja trükipildid ja kõik niisugused asjad. Mul läks väga kergesti, sest oli tari siia Alttempel taha, sest siis tolliametnikud ei jaganud pakist välja, annab võtmed, vaatasid, et luba oli antud ja oli küllalt jamasid, õieti Debeldasin neid üsna ruttu järele, jäi ainult üks suur kuldraamis pilt seina peale omanik volinik kõhelile ja püüdis nagu mulle ikkagi meeldida. Ja siis lõpuks siis väga ehte lubati ka selle pildiga kaasa võtta. Vaatasid siis jah, lubame küll, et ega meie trükipilte kinni ei pea. Ja teate, kuidas ta siis kohkus sellest nüüd nüüd eksisite, see ei ole trikki pilt. Kui omanik oleks tõesti trükipildiga tahtnud päästa tüki pilti, siis ta pole hakanud minule ütlema, et hea küll trükipildilt pealik, aga tema mingipärast tahtis näidata siiski, et temal on ikkagi väärt teos. Esitüki pilt. Noh, mina, mul ei olnud ka rohkem aeg, ütlesin, et noh, aga maha tuleb ta siiski seina pealt võtta, on, mis ta on, et tempel tuleb taha lüüa. Tema läks seda pilti siis võtma, aga juhtusid pildi all oli üks niisugune väga terava seljaga kõrge tool ja mina ei tea, mis seal juhtus. Kassist, nöör läks katki või nael tuli seinast, mida ise libises, pilkud kukkus kummuli, otsesele toolile otsa toolis, selg lõi sellest pildist läbi, klaasi pole allapoole. Siis ma nägin, et paberit ja papitükid lendasid kõik niimoodi õhku. Ütlesin, näete nüüd. Aga siis, kui vaatasid, edasta nägu, oli nii õudne tegema, mõtlesin, et kui ta nüüd raami tüki kätte saab, ta oli juba maha, aga siis virutas jalaga kõik seal. Ja see toodi koos ahju, et hunnikusse mina jooksin, välja ei vaatanud. Kas juba olin juba täna tegelikult? Eks teil tuli muidugi üht kui teist kuulda selle töö ajal, see oli raske töö, sest vaevalt need kunstivarade omanikud nii leebelt suhtusid sellesse, et keelu peale panid. Ei, nad ei suhtunud kaugeltki midgi leebelt. Ja kõige rohkem ärritas neid just see, et nendel need perekonnaportreed, need oli midagi niisugust püha asja, milles olenes kokku nende elu, see oli nende minelik ja kui neilt ja võtta, siis nagu nad oleksid jäänud täiesti ilma minevikuta. Nemad elasid täiesti minevikus ega neile, et nad ei lootnud midagi tulevikust, ei olnud ka midagi olevikaga, kõik oli esivanemate ja sellega nad nähtavasti uhkustasid. Ja kuna muid pilte üldse ei olnudki majas, kui ainult need perekonnaportreed ja sealjuures teinekord olidki siiski väärt kunstnikega tegemist. Teinekord olid meie kohalikud kunstnikud, kas teil on mitte-eestlased taga Balti kunstnikud ja meil muuseumis neid kuigi palju ei olnud. Ja sellepärast siis asja puudutamine oli nii hinge juurdlik tikkumine otsekohe ja sellepärast nende portreede pärast kõiki palju pahandust oli. See juhtus ka niisuguse arusaamatuid asju. Näiteks üks daam tuli ministeeriumisse väga maal oli kaaslased, Tal rohkem ei ole kui see, et üksnes templi peale välja viia. Mina vaatasin ta haruldaselt tore Petsalgi portree, ma polnud niisugused lihtsalt asja üldse näinud ja seal ta on meile siiski isegi väga tähtis kunstnik ja ütlesin, et ei luba seda asja välja viia, oh sa taevas, kuidas naine hakkas siis mind sõimama. Ja siis lõpuks hakkas siis nutma ja karjusid ja midagit ei mõista midagi, ei saa millestki aru, võttis selle pildi ja läks, mina näitasin, et kuulge, vaadake, siin on Petsoldi allkiri all. Me ei loe keegi seda allkiri. Mis allkiri on, mina pole Petsultiga mingisuguseid suhteid, meie seon, Peterburi kunstniku töö räägime, selge see signatuur puhtalt kohe seal all. Võttis pildi ja läks minema, aga noh, niisukest traagilisi asju oli iga päev mitu korda, sest midagi. Aga mõne päeva pärast daam tuli tagasi ja uskuge või jäi. Aga ta palus südamest andeks, et ta oli niimoodi mind kohelnud ja niimoodi siis rõivanud. Et nad olid meiega tõesti hakanud vaatama, et see olnud tõesti pead sordi nimi ja, ja nähtavasti siis kuskil Kristjan entsüklopeediast või kuskilt otsast välja lihtsalt tõestan Baltimaal kunstnik ja ma ütlesin, et aga Peeter Tali Peterburis ja siis läbi selle asja teha, nähtavaid sihuke Peterburis tehti. Ma küsisin, kui ta hakkas ära minema, et kuhu te selle porteesis nüüd panete saksärile? Me ei tea veel kuskile, kuhu ta jääb. Aga pärast seda pole seda Patreid kuskilt nähtavalt olnud. Nii et selle aja jooksul käis teie silme alt läbi küllalt palju haruldusi meie seisukohalt haruldusi. Nojah, eks nad oleksid meile kõik olnud vajalikud, seal oli väga palju, näiteks Tallinna haruldaselt rikas igasuguste tõepoolest seal on kohutavalt palju, pole ühtegi linna Euroopas, kus oleks nibki isegi linnast, kus oleks nii palju Krageeri tehtud kui Tallinnast. Ja muidugi see oleks meie Tallinna nii vana hooned, uurimise seisukohast on nüüd väga tähtis, kui meil kõik need krabüürid oleksid olnud, aga nemad hüppasid kohutavalt nendega piiride küljes olid nagu üks osa mälestust endisest kodumaast ka kaasa toodud. Naise teine asi oli aga see, et meie muuseumi varad just seal balti kunstniku suhtes olid väga kehvad ja siis me oleksime saanud väga palju täiendusi. No aga siiski 300 teost pidasime siiski kinni, mis juba olid tolli peale toodud ja tahtsid välja viia ka neid endid sealjuures ei olnud ja olime sunnitud võtma need enda hoole alla niikauaks, kuni siis see asi laheneb. Noh, ja see asi siis laheneski niimoodi, et siis tuli üks paus vahele, 40. aasta kevadel hakkasime pariteet komisjoniga töötama. Siis tulid need asjad jaotamisele, nii et et kui meie suutsime võidelda enda poole mõningad teose sisse jäi meile, aga kui nemad suutsid võidelda, siis jäi neile. No ja siis me nende asjade küljel siis närisime mitu ja mitu kuud niipalju kui keegi siis jaksas seda asja teha. See oli siis pariteet, komisjoni tuba, kuidas pariteet komisjoni oli moodustatud, kes sinna kuulusid? Sinna kuulasite doktor Holst, sealtpoolt kandis doktor stritsked nende poolt siis mina olin sekretäriks, siis oli professor tuul, see oli meil konsultandiks, tähendab sappa, käest nõu küsida. Ja meil rohkem ei olnudki kahekesi tuultega, siis olime. Millele te toetasite, kui te panite peale oma veto ühe või teise või kolmanda teosele? Liimiseks, eks muidugi püüdsime kinni hingest seletada, et ta meile kui kultuurilooline ja kui kunstiline ja kui ajalooline materjal vajalik on sest nemad ükskõik nende käes oli, aga ega nemad üksi seda ajalugu siin ei teinud, meie tegime seda ajalugu ka ja meil oleks tarvis olnud siiski seda näidata, kuigi mõned olid saldaga vastumeelsed isikud ja, ja mõned olid humaansemaid isikud, aga see oli siiski osa meie ajaloost ja sellepärast, mis tahtis veidi käingigist saada. Sest tema oleks jäänud niisugune valge leht kogumi, ajalasin isikut. Missuguste teoste ümber käisid kõige suuremat sõnalahingud, on teil mõni episood ehk eriti selgelt meeles? Noh, teate, nii, sihukest tühja asja üle jääb ennem meelde. Mina sain Grigori pagatsiast kätte ühe niisuguse Pisandliku töö ja vaatasin, mis ta muud võib-olla kui plessen. Sest giidile, kes armastas seda kunstniku Stablehienid ja Saksamaal Arnblesenist täiesti puudus, sest muuseum, kus plesin, oli nii üles seatud, põles kõigi plesini töödega maha. Ja selleks, et multimeelest ei läheks, kirjutasin sinna tahak tagumise raami peale selle leheni nime. No aga see doktor halsi teise komisjoni esimees, see tuli ükskord sinna minu juure. Mina elasin siis ministeeriumi, Kataris oli eraldi võetud korter toompuiesteel ja tuli vaatas ja eks õnnetuseks vaatas seda Maalit ka teiselt poolt ka plehend kini suurena plesin. Minul ei olnud enam midagi ütelda, jahvlige nagu siis see asi komisjonil läks siis teate, kui huvitav, kuidas lehe nakas siis nende sugust keerlema kaebas, kas need inimesed said ennegi ühtegi plesinik kuulnud või näinud, aga siis ei olnud kui pleekinud, kujutage ette, nemad tahavad plehienid endale pidada mingisuguse õigusega. Ja tuul see ütles, et kust ta seda diabetsiplegevad. Mina ütlesin, et mina rumalusi kirjutama ei hakka, kui temasugune puu peab, kas neil küll seda asja üles otsinud ja tema oli sealsamas juures ja siis ütle seda proovinud? Ei, arvati, et kõik teised peale teie on puupead ainult. Ta sai eesti keelest nii palju aru Taali pastor Holsti järeltulija ja ta siiski läks esimese sõja ajal ära, aga nähtavasti poisikesepõlves oli nii palju õppinud, eesti keelt oskad, mul ei olnud aimugi, eesti keelt oskab või? Sellepärast esitasin rumalus. Kas oli ka peitmise või varjamise katseid? Ja see oli üks kõige traagilisem lõkko, mis mul selle sündmuse ajal oli nimelt mind, ilma et ma oleksin teadnud, kuhu võib minna inspektorite seadvad, istute härra ka autosse ja sõidate sinna tema koju, mina neid kunagi küsinud, ega kes nad on, mis nad on, peaasi oli mul see, et ma vaatan, mis need materjalid huvitas, Kursk ja mind huvitasid need esemed. No ja siis Kadriorgu ja ühte tervemana ja oli nende päralt. Ja see maja oli üldiselt korras. Muidu mõisates oli ka see, et, et need vanad mõisad olid väga korras hoitud vaatamata, et võimalused olid veidi taga, siis kui olid haruldaselt puhtad ja korras, kui sa neid asju puudutasid, need asjad olid puhtad, kuskilt tuli olnud tolmlikuga mööblit, nii võtate siis ka kõige alumised, kohati mööbli alt, kõik need olid puhtad, et aga see maja oli haruldaselt puhas ja kõik, mis seal oli. See oli niisugune, mille külge minu hammas kuidagimoodi ei hakanud, kelle maja see siis oli, mina ei teadnud alguses midagi. Mul tuli pärast välja, et see oli Rotermanni maja ja see, kes mind sinna piisoni Rotermanni päimisega mina pold elus näinud ega näinud seal ka seda inimest, tegelikult ühtki oma inimest ei olnud ka kuskil polnud näha kedagi, käisime, mida neid tubasid ringi mina siis võtsin, tembeldasin need asjad ära, mis mul oli vaja ja tolliametnik oli all trepi ja, ja need asjad kanti siis otsaga konteiner oli ukse all kanti otse konteinerisse. Mis asjad need olid, kas, kas need pakkusid teie seisukohalt huvi neitsi? Seal mitte mitte ühte asja ei olnud kogu selles ilusas korteris kohalist minu hammas peale hakanud, mitte midagi, seal olid maast laeni ulatuvad maalin, nüüd kõik olid pead, seal olid müüride asemel fotod seintel kõik niisugused asjad. Ja seal mööbel oli haruldaselt puhas ja ilus, aga see kõik oli alles uuem kraam, ütleme nii. 19 sajandi lõpul tehtud, aga sealjuures kangesti puhas ja ilus. Ja panime siis selle konteineri kinni. Läksime nii tolliametnik oma teed ja mina oma teede konteiner oli suletud pitseeritud olimegi rahul ja siis oli paar päeva mööda siiski keskaeg. Inspektor helistab nende kasti, käisite Rotermanni juures? Ei käinud, kuidas ei käinud siin minu juures, sõitsid sinna väetestaga, mina ei teadnudki, Rotermanni maja. Aga mikspärast ütles nii palju kraami lastekonteinerisse sisse panna. Mina küsisin, mis asja, mina lasin seal sisse panna, seal polnud, lasin sisse panna neid, mis ei olnud, aga minge vaadake siis, mis te olete lasknud sisse panna, minge vaadake talli peal. No mina siis läksin talli peale ja siis umbes nii kaks kord nii suurt tuba, kui see oli laudile toa ja see oli kõik hõbeesemeid täis. Peale selle tooli tibialeid, piierrnas Tallinna krampiirid, kõik niisama ilusad ja niisama korras, nagu see maja ise oligi seal. Minul oli see täielik mõistetest, ma ei olnud neid asju ühtegi näinud kuskilt poolt pärast Pole siis tuli välja, et see konteineri uks oli nii huvitavalt, mitte just selle tuva ukse kohta, vaid natukene eemale jäi, nii et tolliametnik ei näinud, mis konteineri uksest sisse viidi. Tema saatis küll puhast välja, aga need esemed toodi hoopis teistkaudu kaasat konteineri uksest sisse, aga kuskil teises kohas kas siis keldrist või, või teisest majast, hoopis nii tema ei näinud seda asjaga. Ja minul ei olnud aimugi, minu ülesanne ei olnudki õieti seda vaadates mina ükskõik, Tenneldasin alati duaalsesime ära ei vii, kui nad, kui nad tahavad keldrisse või keldri alla. Aga siis tuli sellepärast ilmatu suur pahandus. Ja Rotermann siiski ostis kõik need asjad mitmekordse hinnaga tagasi, maksis veel selle tasu trahvi, tähendab selle seda Salayeri lasknud maksis kogutava summa ja viis siis kõik need asjad ära, mitte üht ees, et ei ole välja tulnud. Aga kuhu võis kaduda siis hõbe ja need krabüürid, kui neid hiljem kusagilt välja ei ole tulnud, kuhu Rotermann võiks nüüd siiski poetada või haldus? Väljaviimiseks oli siiski saatkond ja see oli nõukogude ajal siis tolliülem, ükskord mulle ütles, et vaat niisugune kahtlus on, et saatkond on nende kraažijate esemeid täis. Aga kas te olete kindel, et need esemed on väärtuslikud? Aga mina pole saatkonnas üldse käinud? Ega mina ei tea midagi niisugust. Aga vat need tulevad siiski vaadata, aga me peame siis ka. Kas teil on niisugused asjad kaduma läinud, et nad ei ole toonutik kuskile ja ei ole näinud Ena? Et miks ei ole küllalt, näiteks teadsin seda, Tseeli tütar pidi andma meile ühe, 15 sajandi ilusa kirstu, Itaalia kirstu, aga me läksime seda kirst, härra Tamm, seda, kes ta enam ei olnud, katus ära sealt ka naljasiseselt. No võtke siis süda rindu ja lähme siiski sinna saatkonda ja vaatame need materjalid läbi. Saatkond oli just Polimas Moskvas, säärases saatkond läksid Moskva majja, siis läksime sinna ja siis parajasti ja neid konteinerid olid kaasa lõuetajale parajasti pakkimise asju sisse ja need asjad, mis neid nii kaduma olid läinud meie silme alt, need asjad tulid kõik sealt välja, ka seal Rotermanni asju oli või mitte, et me ükshaaval me ei saanud neid sorteerida, igatahes selge ma sain sealt. Me nägin teda seal ilusti ja siis ka palju teisi asju, mis olid küll. Nii hakkavad seda Petsoldi portreed. Ma siiski ei pannud tähele midagi, mis seal teha ei saanud. Sest temal õiguskonteinerisse neid panna enam ei olnud, selleks, et Saksamaale saada, tema võis neid väga hästi panna paki või kuidagi teistmoodi ja viia ära. Moskvas puistas diplomaatilisi pakkidega need asjad kõik ilusti väljasaatega. Nii et me ei saanud selle käimisega küll mitte mingit. Nägid, ainult nägime, kuhu nad olid jäänud. Sinna nad olid siiski kogutud. Ja seda teed läkski siis üks osa neid asju, mis nagu sai kinni peetud või. Ei, mis me kinni pidasime ja mis meie kätte sattusid, palli pealt tähendab omanikku ennast seal ei olnud, kuskile polnud neid asju ju panna, neil oli esiteks tollivaldusesse tehti kohe nimestike pärast pole, anti need haridusministeeriumile üle. Vaat seal siis olidki 300 portreed, mis pariteet komisjonis jaotati. Ega need, mis omanik ise tagasi võttis ja kuskile viis või viis või või ära pani, ega neid meie kätte ei saanud partiid komisjonil nendega polnud mingit pistmist partiid komisjonile ainult nendega pistmist, mis me tolli peal kinni pidasime ja kus omanik ei olnud neid ära võtnud ega ära viinud nägimegi kätt. Seal ta oli nii palju kasu, et me saime kõikidest neist teostest fotot teha, isegi tarvilised fotod teha, kirjeldada korralikult. Ja nüüd ma vaatan, et, et professor paga, kuidas oma 19 sajandi selle töö välja andis, sistant tugevasti seda materjali kasutanud Kunstiinstituut täps sai osa ses materjalis, kuigi negatiivid hukkusid, müüa muuseumis ära, aga Need äratõmbed, need said kõik Tartusse saadetud ja olid seal. Need me siiski pääsesime vähemalt fotode näol meni tööd päästsime siis Eesti kunsti alal. Kuigi see oleks olnud teiste riikide seisukohast, kus praegu kehtib igal pool see keeld, kunstiteost ei tohi välja viia väärtuslikku kunstiteost siis nad ei oleks saanud mitte midagi endale. Kuna vastavat seadusandlust ei olnud, siis, Nojah, meile seda olemas ei andnud ja sellepärast siis läks näiteks üks traagiline ja väga õnnetu juhus oli. Paki korteris. Käisime seal osakonna juhatajaga kahekesi seal ybase inspektorite Seppende tüksimakse, sinna lasteaeda see siin ei esine, heida nalja, kes seal šokk, see oli üks meie mõistlikutasin fokali, ta, parun ei anna. Pärast tuli naljatan Göringi esimese naise ema vend. Ja sellepärast ma siis kukkusingiga sisse läksime, pimedast ainult elektripäraselt taskulambiga näitas miskipärast elektrit, seal korteris ei olnud ja suur korter seal toompeal kangesti pime oli ka ja revolver oli laua peal ja me mõlemad seda nägime ja kaaslase ütleb, et küllap see on laetud kaadis siin. Ja tõesti olin Scani süngeda, oli vaimuhaige inimene ja ta pärast jäigi raskelt haigeks. Ja siis hapnikuta taskulambi võttis seina peale. Öelge jäätis, terved seinad olid täis toredaid tarbese maale. No mida balti kunstiteadlane üldse hirmus vähese tarbest tuli Taanist või natuke aega sinna. Nähtavasti siis selle Fokkide perekonnast siis midagi ja seal siis kord-korralt olin nooremaid ja vanemaid ja kõigi kõik ühesugused, ilusad, mina ei ütelnud, midagi, aga kaasnes. Ei, neid me küll välja ei lase. Ja rohkem juttu ei olnudki, tulime ära, isemis ütelnud isekeskis mitte midagi ära tulime sisalis, hakkasime seletama, kui toredad asjad need olid. Aga teisel või kolmandal päeval olid kõik asjad tolli pääl, kõik need portreed, ka mina ei saanud midagi enam teha, sest kardan juba otsustatud, et me neid välja ei lase, siis lase, hakkasin siis neid asju sealt kastist välja võtma. Keegi oli siin minu selja taga ütelda, naine põletas näpud. No ükskõik mis ma oleksin põletanud, ega mina ei saanud enam sinna jätta neid. Tõin nad siis ära enne mutikustalliverbeitaartele pärast antinants mulle üle. Ma sain siis fotografeeritud kirjeldatud ja siis tuli väljasid, tarbis ka seal ja kõik ja siis üks kartuli ministeeriumist teade, et need tarves asjad tulevad välja anda, aga enne seda tuleb kirjutada. Noh, aga võõras kunstnik, võõrad inimesed, mat järveotsa, kirjutasin seda pika seletuskirja, ma püüdsin teda igati kant tõestada, et meile haige nisukesi asju vaja on ja neid ei, mitte midagi. Ma isegi nägin pärast resolutsiooni poliitilistel põhjustel välja anda. Nii, et Göringi abiga nõuti need asjad ikka Meltsid. Mis siis oli põhjus, mis otsustas nende välja? Aga lihtsalt ta läks, kaebas ta siis Fokkoli juba Saksamaal ja siis ta kadunud kergilile kõrini nõudis jälle mingisugust põhjust ei olnud või. Ilma sõna lausumata läks Acier. Taas kell lõi siis banaan Niguliste linde issameie-lt üles, tõusid kõik. Ööpimedusse murdus Oleviste. Käis merelt laevatoru tumehõik. No ühesõnaga 39. 40. aastal neid kunstivarasid kinni pidades ja Eestisse jätteste saite lahkuvate sakslaste hulgas endale palju vihavaenlasi. Tervelt 300, sest niipea, kui nad siit läksid, niipea kui nad läksid, nad andsid muidugi aegamööda ka ennem seda teada ja kui siis tagasi tuldi, kui okupatsioon algas ja siis, kui doktor Holsti eesotsas jälle uuesti siia, kellega ma kogu aeg nagelesid, siia tuli, siis esimesele õhtul pärast siiatulekut oli kohe koosolek peetud ja siis oli võetud mind siis arhiiviasjandusest Ilta kõrge, kohe arutluse alla. Ja meile oli siis väga raske karistus määratud, aga keegi ei ole mulle ütelnud, mis nad tahtsid minuga siis teha. Ja nii siis, kohe esimesel õhtul, pärast Tallinna vallutamist Atseegahe augusti lõpus. Ja, ja siis teisel päeval nad tulid juba siis minu juurde, nõudsid muuseumi võtmed. Võtmed olid tõesti minu käes, mina need võtmed neile andsin, sest muuseumis ei olnud mitte midagi peale tühjade raamide. Ma ei tea siis, kui nad need raamid olid ära vaadanud, siis tulid nad tagasi, ütles, et nii, et neid ei huvita, vaja ei ole. Tahavad sind võtmeid saada, kas siis teosed on? Teosed, olid meil siis Tallinnast, kate oli keldris ja siis läksin koos sinna katedraali keldrisse ja siis küsiti mu käest seltsidesse. Karassals oli siis asjaajaja, see oli haritud mees ja Holst oli tema kõrval siis natukene väiksem hõigendaja. Ja siis mõne päeva pärast, siis tuli Jalmar Mäega sinna katedraali keldrisse ja siis küsiti, et kas ilma minu abita saab libadata. No asjad olid meil tõesti segamini sinna pannud, sest olid neid, mis olid märgitud ja olid, mis korras, olid need, mis olid alles nüüd ümberasumise ajal sinna tulnud ja seal oli väga paljude niiskimisete planeeritud pakke, mis olid omaette pakkides kõik sees ja need olidki läbi töötamata, materjalid veel ja. Ma ütlesin küll, et ei saa midagi teha, et meil on suure kiiruga kõik see, aga sellest hoolimata võti jäi siiski Soomsi kätte ja siis segati need et pakin ja et kui ükskord siis võti anti, öeldi, et nüüd võid hakata neid arasid koristama, siis oli niisugune saada, meid seal ei oskanud, tänan tõesti midagi ütelda, aga mõtelda selle asja juures kõik pakid lahti teinud ja kõik need asjad sissegi ajad ja seal sees siis välja korjanud ainult niisugused tähtsamad esemed vanad skulptuurid ja siis vanad maalid ja ja siis mutike sattus sinna ka väga palju baltlaste maale. Need on need, kes need isikud huvitasid. Kuidas niinimetatud omavalitsuse ülem Hjalmar Mäe, see väike füürer käitus? Väike füürer ei tundnud, muudas tuli, kui ainult see, et, et sakslastega ollakse vahekordadest ja olnud yheainsa käeliigutusega andis ta need asjad kõik sakslaste valduses. Ja ma ei tea, kuidas siis homsest see oli, küsimus seal esitas. Et kas nemad võivad neid asju siin hakata, neid sorteerima, midagi kasutanud või midagi sealsest seal märke tekib kiusatus, kõik on. Tei valdusse andis kõik ära. Need olid kõik need varad, mida, mille pärast te olite sõnasõda pidanud suuri lahinguid löönud. No need paraad olid ka seal sees Ja peale selle veel siis need Eesti muuseumivarad. Kõige tähtsamad, mis meil üldse oli, kõik olid seal isegi hõbeda, kakud olid seal. Aga seal oli üks niisugune tore, saladuslik kong, uks oli ka ees, aga see oli niivõrd peidetud, mina ei tea mikspärast katedraali, kas siis kiriku vääris marati pärast miski oli tehtud ja panin samad paraad ka sinna ja sakslased üldse kätte ei saanudki. Kuuse tuunimise ajal sain teada, et seal siis kas nad seda ust ka üldse ei märka, on põhimõtteliselt niux, viib kuskile tänavale kuidagi nii et nad ei puudutanud meie õpetajad ka selle. Nii et see hõbe elas sõja üle vaikselt seal kambris või kuidas? Ja osa hõbedat elas paikselt kambris sülenoaga, aga ega siis sellepärast midagi meil ei jäänud, sest hõbedast välja arvatud nüüd softiga mustapeade hõbe, mis, mida keerdkäikude kaudu lõpuks ka Eestisse tagasi tuli. Musta päde hõbe sattus otsekohe, tema oli kastidega haridusministeeriumi koridoris kuskilt lille, tema kui sõja saaksatus otsaga nende kätte sakslasega sakslaste kätte ja aga siis tsunftide hõbe, see oli talli tänaval kuskil eraldi laos, kuigi ta oli muuseumile üle antud ametlikult ka üle antud. Siiski mina kord kunagi seal käinud ja mina seda kohtagi ei teadnud, keegi võttis, andis selle koha siiski sakslastele hüljes KS-i tsunfti hõbe on seal siis tsunfti hõbe, sattus ka sakslaste kätte. Aga no tänu sellele tsunftiõpetaja kohta, meil olid väga korralikud paberid ja see oli siiski juba kunstimuuseumile üle antud, kik asi, see anti siiski mehe kätte, aga musta pead õpetad meil kätt yldse ei antudki sviidi linnamuuseumi ja öeldi, et sealt ta siis ka läheb. Minulegi lähvatati, veesilmad, seda hõbedat enam ei näe, midagi olnud sellega teha. Ja siis lõpuks nad selle musta päde hõbeda siiski aeg ära viisid Saksamaale viisid Saksamaale ja sealt siis Nõukogude tsoonis tänas just nõukogude nii hoolsalt otsimisSaksamaal, me saime selle musta Pedõbeda uuesti sisse, rääkige võlusid tagasi. See lugu ka. Et me ei, me ei teadnud mitte midagi, et ta on tulnud või ei ole tulnud või mis neist on saanud otsitud hulga tulud täielikult kadunud sõja kahjudesse, võtsin isiklik nad ülesse ja siis läksin ükskord Moskvasse passide valitsusi ja kunstide valitsuse juhataja ütleb, et ah teate Tallinnas, vaat kui tore. Me tõime teie muuseumi kastidaare Te, võite nad mütsid kätte saada. Mina imestasin, meil ei olnud tõesti ühtegi kasti ära läinud. Ja nüüd on teie kastid siis Puškini muuseumi siis muudetud selleks laoks kuus ja Saksamaalt toodud materjali pandud ja läksin sinna mutike kasti peale linnamuuseumi nimetusi, nagu lahti tehti, siis tulid sealt välja need puust esemeid, need mängud, millega mängisid, aga mina juba teadsin juba, et need on alati kasti peale pandud ja olid siis ka kaskib ja mis mängutud olid, need olid puust, niisugust seltskondlikud mängud, vennaskonna Amad. Aga siis mängud natuke kõrval, lükkasin, vahtisid neil vanad asjad sealt alt ja siis tuli kohe meelde, et vaat minu silmad neid enam ei näe, aga näete, näen jälle neid uuesti. Ja nüüd hakkas siis traagika selle kättesaamisega, sest nendel ei olnud õiget peremeest. Ja Moskva ütles, et nüüd saab võitanud ära viia katooge dokument, kellele nad kuuluvad, kes nad vastu võtta. Mina tulin siis Tallinnasse tagasi, hakkasin siis seda asja siin arutama. Dokumendiandjat ei leidnud kuskilt poolt. Teie tahtsite, et need saaksid kunstimuuseumi valdusse. Kunstimuuseumisse saada nalja, siis läksin tagasi ja siis ei aitanud jälle nutma, küll seekord ei hakanud ära, rääkisin vähemalt sama palju kui pikalt ja laialt ära vaevama selle hõbedaga olen näinud juba enne, kui ta Saksamaale läks. Ja siis ta ütles, et no siis vaata, ega selle hõbeda endale naljad, kinnitleski ta kunstimuuseumile ära. Aga siis, kui ta lõpuks muuseumis kohal oli, siis tuli imelikult välja, et üks tops oli isegi kuigi me mõlemad vanad muuseumi tegelased, seal teda nii lugesime ja seda nimestikku tegime ja kõik siia siis oli üks tops ikkagi üle. Naersime patsi, niiske Leningradi kliima, kus need kastid tükaga seltsidelt külaksin, maiused paisus juurde toksi. No ja nii see topsik on, kes tänaseni ilma omanikuta seal muuseas. Nimetage kõige väärtuslikumad varad, mis õnnestus 39. 40. aastal siia jätta. Mida taheti välja viia. Mida te peaksite kõige väärtuslikum? No aga muidugi meie keskaegsed altarid see on siis Nadke altar ja Rode altar, Jaboremoni altar ja ja seal on Pühalepa ja need olid kõik siis Tallinna siinkohas ja motigi nende peale, näiteks kui. Enne okupatsiooni Nonii tähendab nõukogude korra sisseseadmise järele Läks pariteet komisjoni üle ka nüüd uueks nõukogudekomisjoniks, siis sakslased ei hakanud ennast sugugi tegelema ümberasujate paradega, need olid nende silmis niivõrd väiksed ja tühised. Nad hakkasid otsekohe nõudma, et just neid kirikuvarasid. Noh, ja siis nende kirikute parata, pärast siis tekkiski uus komisjon. Ja siis aga siis enam Holsti ei olnud selles komisjonis diagnost. Me olime, kes juba siis lahti saanud. Aga meil endil tuli, siis ma tean, et Harold Habermani oli meie poolt selle komisjoni esimees. Ja teised olid ka nabis meister kes ka ei olnud kunstiga üldse tegelenud ja siis minul tuli Tartusse kunstiteoste väärtus siis neile siis ette kirjutada kõikidele, et nad siis oskasid sellest asjast juttu ajada, siis me istusime poole, Need mehed suitsetasid käit, limonaadi, mis hirm, mis on, minul valutas koledasti pea, seal algas ajus. Midagi ei olnud teha. Nagu minulegi öeldi, et et ei ole midagi muud teha, kui ainult venitame. Aega, võidame aega. Istusime, helistasime seal mitu kuud, venitasin nii kaua, venitasin, tulid sõda. No enam aega ei olnud neid esemeid siit ära viia ja nii nad siis tantsija. Nad oleksid okupatsiooni lõpul nad veel viinud ära, sest Saksamaal muuseumides olid neli juba kohadki kindlaks määratud, kuhu neid panna. Ja see oli kindel, et natsid, aga okupatsiooni lõpul oli neil transpordiga niisamasugune häda nagu meil oma esemete vedamisega. Ja sellepärast siis lihtsalt transpordi puudumisel jäid need asjad siia. Näiteks Niguliste kirikuvarad, mis enne põlemist siiski päästetakse nikult kirikust. Need taheti juba kõik siis saksa kogudus ja seal oli väga palju, kus neid asju ja need pidid kõik minema. Aga õnneks on nad siiski jäänud.