Meil on külas isa ja poeg. Meil on külas maalikunstnik August Künnapu, tere August ja arhitekt Villem Künnapuu. Tere vile. Tere Nonii, nüüd jäi kuidagi vaikseks. Kas selline nagu perevärk, et ega selline niuke Familiaarne mõnus vibratsioon oli meil siin üleval? Noh, täna me räägime kõiksugu asju, aga paljud need vist saab taandada ikkagi kunstile ja kunstime, tahame siin raadio kahes kõvasti toetada ja ütleme kohe ära, et näiteks august on nüüd saanud jällegi näituse valmis ja, ja näituse kataloog on näiteks üks asju, mis vajaks toetamist, näite, et kui keegi, et näiteks hoo hooandja keskkonnas, siis vaatab selle üle, et kas meeldib ja ma arvan küll, et vildid peaksid meeldima, et saab ka toetada, aga Vilen, kas on ka praegu niisugune nagu jooksev töö, mida, mida, millest nagu nagu rääkida või lähme kohe nii-öelda üldiste asjade juurde? Mulle meeldivad üldised? Nonii me siin Lauraga juba ennist lugesime, ma ei tea, kas küll elavas eetris seda ei teinud, aga et siinsamas raadiomaja lähedal, kus hakkad kiviga viskama, on vileni nii-öelda ehitajad, majakesed küll. Aga need võimsad maamärgid on siia pandud, mis vileni siis joonistuslaualt on, on tulnud, vaatad siit Narva maantee poole või või sinna siis Viru keskuse poole, siis näed lisaks keskusele ka seda Radissoni hotelli. Ja, ja siit muidugi nagu rohkem ei näegi, aga päris palju asju on, et kuidas on, et ma Natad küsida, et arhitekt vaatab, näed, majad on püsti aastaid aastakümneid, et mis tunne see on, kui haikeselt mööda jalutab? No tegelikult on niukene, see tunne on niuke nagu protsess, et nagu noh, ütleme nagu ema oma lastega. Ta ei mõtlegi, mis tunde need lapsed tekitada vaatab, et kas ta on ühel müts peas ja kas ta, kas on teil seal ma ei tea midagi seal. Et ma vaatan ka neid asju siin maju kuidagi niimoodi, noh ka niux paned, näe, Radissoni oli üks naise nägu tekkinud üles eila vaatasin ja ja, ja kuskil on mingi mingisugune uus peegeldus tekkinud ja vaatad, et inimesed rõõmustavad kuskil. Jaa, jaa. Et nagu niukene, energeetiline suhe, et ma kujutan ette, et ega ega need lapsed on elusate majad on ka nagu omas omas maa omal moel elusad ja, ja kui, ütleme nendel autoritel. Ma nad mõtlevad positiivselt nende asjade peale, et see hoiab seda kogu seda kogu seda energeetikat ka nagu, nagu toetame me. Nii et selles mõttes mul on ma, kuna ma elan ka siin suhteliselt linnas, siis ma masin, liigun nende asjade vahel ja, ja mitte hoiad seal olid meie meie büroo tehtud ja see oli mitte selles mõttes, aga kuidagi oskaks seletada, mingi energeetiline suhe on jahja tartlased, vaata, tuli meelde, et see on ju hästi nähase tihu tur näiteks. Ahah, see paistab kaugelt silma kohe. Ma Kustimis, sina ütled, vaata et ikka lähed mööda, ütled, et naisi tehtud. Teinekord olen uhke. Nonii, üks asi, mis, mis on nagu võrdlemisi värske, ma saan aru, et et noh, tavaliselt võib olla, kas siis tehakse isa jälgedes või mitte, aga kuidas see nüüd oli, et Kusti on tuntud meil juba maalikunstnik ja nüüd Vilenuna hakanud ka maali harrastama, et kuidas see asi nüüd ikkagi lahti läks, vaatasite, et, et käbi väga kaugele kännust ikad järgi veerema. Et eks ma olen, olen noh, siin on mitu aspekti, ühelt poolt muidugi käivitajaks, August, ma olen ju kogu aeg, näen, mida ta teeb ja imetlen seda, kuidas ta ikkagi nende puhaste värvidega nagunii lihtsalt, et noh, niukse tekitab mingisuguse kunstilise olukorra ja ja, ja aga, et selles mõttes oli see noh, viimane tilk nagu noh, selles ma ei tea, milles siis klaasis mere soojas üle ajas üle jah, aga, aga, aga tegelikult ma olen Maali alati vaadanud. Isegi, kui ma ka mingit maja tegemist vaatan alati maaliraamatuid, ma saan inspiratsiooni, sead minu sõbrad olid, olid Dolce Keskküla ja ja, ja kõik vindid ja, ja kuidagi ma olin, ma olen selle asja sees nagu kasvanud ja ja nende raamatute keskel ja selles mõttes on mulle see väga lähedane, aga see, et ma julgesin ise hakata, see, see on täna augusti ta mulle kinkis mulle seitse väikest lõuendit, ütles, et noh, et sa, kaua sa nende paberi peale ikka seal joonistada ja siis ma tegin üheteks Santorini teemalise väikse seeria ja siis läks nagu kose tagant lahti ja öelge, mis tahate, mina, mina muudkui teemia. Kuidagi niuke tunne tekkis. August oled sa isa juhendanud ja kuidagi nõu kandnud maalimise osas? Kuidas kihid seal ja mis ta peab tegema, eks ole, tehniline pool on juba, eks ole. Võib-olla. Nipid olen õpetanud, aga eks kõik on vastastikune, et eks me üksteise käest õpime. Et, et võib-olla mina sain jällegi suure algtõuke oma isalt lapsepõlves. Et isal on metsik, kunstiraamatute ja eriti maaliraamatute kogu, mida ma lapsena ikka läbi lappasin ja jälgisin, et mis maailmas toimub ja käisin laste kunstikoolis ja. Värvis raamatut seal koolid kodus või et nii nagu vahel tuuakse lastele, vot need värvis ja raamatuid või, eks leidma nagu täpselt ei mäleta, et see ei ole sugugi vajalik, et näiteks tulevikus kunstnik tuleks inimesest on ju värvis elamut. Küll, aga kui need piirid lahti läksid ja siis isa hakkas Ameerikas käima ja igal pool ja sealt uhkeid kunstialbumeid tooma ja isegi varem, seitsmekümnendatel. Mitmed soome arhitektide sõbrad saatsid ägedamaid kunsti, Arturi raamatuid. Siis olid nii hästi kursis selle värgiga ja ikkagi vaatasid. Näed, et ei ole kõiki ära tehtud, et ma ikkagi võin ka teha, et vahe on niisugune tunne, et sa vaatad mingeid asju, kes vaatab filme, kes loeb raamatuid, kes kuulab muusikat, kõik on ära tehtud, mis mul siin veel enam teha? Võtnud sellist kartust mul nagu ei ole kummalisel kombel kunagi olnud, et et ma ei teagi kuidagi, nagu tekkis oma stiil, võib-olla ise on seda raske analüüsida, aga sihuke erk värvimeel on mul alati olnud ja ja võib-olla, mis meil ühendav lüli on, et ka isal on sellised erksamad, äkilisemad, lillakad, roosakad, ransikat toonid, tema maalidel. Külapood on täna kaasa võtnud ka muusikat, mida me selles tunnis kuulame ja esimene pala kohe kõlama hakkabki. Meil on täna siin, me oleme saates külas isa ja poeg August ja vile on Künnapu ja lugu, mida me just kuulasime, oli August Künnapu kaasa toodud August, mis esineja see oli? Selline põnev lugu polnudki varem seda? Kuulnud äsja kõlas Kinkruuli lugu ronk rokk, Potton Kink Ruul on selline üheksateistaastane Lõuna-Londoni laulja lugude kirjutaja kes Seob päris huvitavalt oma palades rocki ja jazzi ja hiphopi. Ja niisugune noor andekas tüüp, kellele äsja ilmus ka oma album. No sa räägid nii asjatundlikult, et kuidas, kuidas sa üldse need artistid leiad, et on sul mingi kindel koht, kus sa kõik need kätte saada, mis sulle meeldib? Erinevad allikad on, mulle meeldib üks selline Londoni plaadipood sound univers mille internetilehekülge ma jälgin, et seal on nagu uuemad, noh see on rohkem nihukest soulmuusikat ja tantsulisemat muusikat, aga ka igasugust Aafrika ja päris pärismaist. Kui palju üldse muusika sinu loomingut mõjutab? Meil on käinud siin Tõnuga ennegi kunstnike külas, kes on rääkinud, et nemad kuulavad muusikat, kui nad maalivad, oled sina ka selline, kes mingi kindla muusika välja valib ja siis hakkab tööd tegema. Olen küll, et et ma võib-olla isegi vastavalt sellele, mida ma maalin, et mul olid siin eelmine aasta, tegin niukseid Artekoolikut 30. aastate võtmes üks niisugune suurem tantsuteemaline pilt ja siis on üks pilt naisest, kes sukajalast ära võtab, ka niisugune 30. aastate teema. Et siis sellesse teemasse sisse elada, siis ma kuulasin näiteks kolmekümnete neljakümnete aastate tantsumuusikat ja palju kuulan näiteks soulmuusikat ja isegi kui mul teinekord on, ütleme, kurk on valus või ei ole tuju kõige parem või niimoodi, et siis ma et nagu saada siukest Energiat või vurtsu, et siis ma panen nagu mingisugust jõulisemat kiiremat muusikat, aga jällegi teinekord vajan mingit medid, meditatiivsemat, muusikat või isegi klaverimuusikat või mingit klassikalist muusikat või noh, et vastavalt olukorrale Seal hoida võiks soetate lausa teraapiliselt, eks ole, võid kasutada seda muusikat, et see aitab siis väga palju kaasanovi lenn, kuidas suhe muusika kinda. Minul on hall. Arhitektuuri tehes nagu ma nagu ei vaja muusikat, Artur, vaikust ka ta on ise muusika, et ta isegi noh, ta niukene komponeerimine ja, ja võib-olla niuksed, teised kompanii niisugune päris muusikaasjad võivad hakata segama isegi, et see, et seal pole teda nagu, nagu üldse vaja. Noh, teine asi, kui sa sõidad kuskil linnas autoga ja ei saa muusika, see on teine asi, aga kui sa ise lood, et siis ei ole tarvis, aga aga nüüd, kui ma olen natuke maalinud ja siis ma saan augustist aru, et et tõesti, et kui juba juba käib tehniline, see värvimine ja, ja ja noh, niisugune ette, et vaatad, ülaääre läheks ja et siis on nii mõni nihukene naljakas, mingisugune vene bände õivad või whatever sobib sinna taustaks. Et kas repertuaar on siis kuskilt nii-öelda Alisoni noorusajast kuskilt teismeeast või see lihtsalt jah, võimalikult noh, niukene, see niuke hullumeelne ja laia ja laia niukse diapasooniga, et tegelikult mind huvitab see lihtsalt mingites lugudes energia sees, et tunne, et oh, mis seal on ja, ja ma nagu mul on ilmselt mingisugune energia peale hea nina, et ma ma selle järgi võtangi, et mis ta täpselt on, polegi minu asi, peaasi, et pan-power ja ma saan sealt omale nagu tuge ja ja selles mõttes on selline energeetiline asjade nüüd on juhtunud nii, et ma nagu energeetiliselt võtan, vaatan kõike, et kõik on energeetiline ja kuidas see äratundmine on selle väe ja energeetilise taseme äratundmine on, et, et kas seal on ka mingit kas lihtsalt oma nina ja intuitsiooniga või on ka mingid, mis nad on, mingeid tõendeid ja asjad, mis aitavad kuidagi seda määrata ära nagu alguseks võib olla hea, aga hiljem saad aru, et ta polegi vaja, et ta nagu abivahendit ja otse on veel veel parem ja August rääkis just sellest Lõuna-Londonist ja tuli meelde, et ma, ma tegin sinna ühte installatsiooni sinna, seal saadeki saadecatyydrali ette ja siis ma olin seal kohapeal üks, 10 päeva noh, ülespanemisel ja vaatasin ta laule, seal on ju mustanahalised ja kõik ja ja need on mingi eriline energia, need näiteks tee ääres on naised, ajavad juttu ja ma vaatasin. Aga ma ei vaadanud neid kui ilusa naise, ma vaatasin neid kui, kui, kui niukseid, energeetilisi olendeid ja ma nägin seda sära ja kõige naljakamad, nemad märkasid ka seda. Kohevad ohoh, mida. Te vaatega säärejooksu, aga seal on ja siis ma täna ööse leidsin ennast mõtlemast sellise asja peale, et et kohtade, energeetika, erinevad maad, erinevad linnad. Et see sõltub ka inimestest, kes seal elavad ja nende ja näiteks kus on hästi palju rikkaid, et seal energeetika ei ole nii, nii. Aga, aga, aga kus on ikkagi palju mustanahalisi, seal on kild kindlad ja et esiteks, et nendel on nagu mingisugune nädal, nagu mingid kosmilised antennid on. Mustanahalised, neil on nagu selle kõrgem, aga väga hea side, noh, kui vaadata mingit laulukoore, kuda nad säravad ja naised seal lähevad tantsida. Nii võimas. Ja, ja selles mõttes on, on on jah, et, et sellised kohad, et ütleme, kus on palju vaesed vaesed maad on, on seal ka hea energia. Aga kuskil rikkad põhjamaad seal oli palju raskem kui Hollandis on täitsa raske pesta, augustiga tulime kunagi Taiwanist ja seal oli seal oli nii mõnus seal idas ja kõik ja siis tegi vahemaandumise, oli pool päeva Amsterdamis ja seal oli kuidagi niukene. Kuidagi hästi raske pärast seda ja siis tulime siia Eestisse tagasi Tallinnasse, seal jälle ja siis me oleme vaesed, meil on, meil on hästi selle energeetikaga mida vaesem, seda parem. Ja teine asi me ju ka ikkagi ütlevad, mõned rahvad on nagu loodusele lähemale, aga me ei tea, kas on nüüd müüt või et me peame ennast maarahvaks ja maania, jõe, loodust, meil on kõvasti maad. Örs ja inimesed, see on põhjus, miks üldse siia tulevadki indiaanlased oma laagrit pidama ja ma lihtsalt küsin, miks te tuled siia kooliõõs pipramaainimesed, kes veel nii ütleb, et me oleme laulurahvas ka jajaa jäi vägev värk alles n Ta ja ma saan aru, iso poja mõlemal on tegelikult nüüd näitus tulemas, nüüd mitte siin Tallinnas, vaid sootuks. Tartus. Nüüd kas sel sügisel koha juba läheb lahti? Minu näitus avaneb esimesel novembril Tartu kunstimuuseumil muuseumis ja nimi on näitusel elu jõgi. Et ma olen huvitatud elu erinevatest aspektidest imiku east, rauga jaaninagu väga erinev temaatika alates sellisest beebist, keda kolm doktorit haiglas imetlevad ja lõpetades ühest vanemast vanema härrasmehe portree eest. Et seal vahel on igasugused Kooli kooli seigad ja, ja niisugune argielu sigin-sagin ja noh, ühesõnaga väga kirju temaatika Kas seal on mingi paralleel ka, et tänapäeva kolm doktorit on nagu idamaa targad selles mõttes mingi paralleel? Võimalik. Aga sul on, kas see on nüüd ikkagi, see on sama nagu ka isiklik kogemus, eks ole, et, et oled isa ise ja, ja selle järgi ka liikunud nagu kuidagi. Kuidas, et oled ise ka isaks saanud ja selle järgi kuidagi need teemad muutunud oluliseks beebist peale ja jälginud neid asju. Kuulge teema, võimalik, et jah, mul poiss on nelja aastane ja ole niukseid lapsi hakanud või võib-olla rohkem maalima küll jah. Ja sellest samast elu jõenäitusest siis plaanid sa kokku panna ka raamatu, mille kaudu sa hooandjas raha kogud, et kuidas hooandja projekt sul senini läinud on, mis sul selline eesmärk on praegu pandud? Vaikselt susisevad asjad et minu arvates on hooandja selline sümpaatne ühisrahastusplatvorm, et ta on nagu niisugune küla jaanituli, et kes tahab, hüppab üle tule ja kes ei taha, see ei hüppa. Et ma isegi siin äsja toetasin seda uue maailma seltsi tänavate festivali, mis siin äsja lõppes ja ja ei, tundub, et on vaikselt asjad toimivad. Kellel siis on huvi selle näituse vastu ja et sellest see raamat lõpuks kokku saaks, siis tõesti hooandja kaudu saab siis August Künnapu maaliraamatule elu jõgi hoogu anda, minge otsige ülesse ja andke endapoolne panus. Aga nüüd kuulame jälle veidi kaasa võetud muusikat. Ööd õõd. Ööd, õõd, Škaa. Selline mõnus unelev lugu siin keset päeva kuulemiseks. See oli meie tänase saate külalise August Künnapu kaasa võetud lugu August, kes artist oli. Loren Fox see oli ühelt toredalt bloolit andade kriin, kolm muun Netiv American lollabis ehk siis indiaani unelaulud erinevatelt sugu harudelt, et see on konkreetselt nagu astekkidelt. Et kumu poeg sündis, siis ma mängisin talle seda plaati ja kui mitmed sõbrad-tuttavad on saanud värskelt, et lapsevanemad, eks, et siis on minu arvates kase väga vahva kingitus. See mõjub lapsele kuidagi niimoodi rahustavalt ja laps ei kisa. Seda on võimalik mängida ka erinevatel aegadel, seal on ka niuksed hoogsaid lugusid ja ei pea tingimata võib ka varu üle üles tõustes peale panna selle plaadijat. Et sina soovitad, et on efektiivne jah, et ei pea last näiteks brändiga kuidagi uinub. Trollis üsna efektiivselt, seal taimed on vist parem variant laule lasta. Augusti Kusti siis näitusest, mis novembris Tartusse tuleb, Elujõgi rääkisime ja tõesti, hooandjas on ka võimalik toetada selle kaante vahele saamist kataloogi kaante vahele saamist, aga jah, et te tahtsite. Olnud hea, et tahtsin siia lisada, et see, minu Tartu näitus koosneb umbes 20-st päris uuest maalist, siis ma tegin nagu spetsiaalselt selle Tartus to. Noh, sealt selle kunstimuuseumi ruumide tarvis, kohaspetsiifiline öeldakse seda ka ja neil oli väike väike vihje muuseumi inimestele, et ole vait, oleks niukene väike Tartu teema või nende osad, osad pildid on miskitpidi Tartuga seotud, et ma käisin seal iga kahe kuu tagant vaatamas ja külastasin erinevaid linnaosasid ja kammisin, on antikvariaati ja ja süvenesin sellesse Tartu Tartu vaimuteemasse. Aga noh, see on päris huvitav ja leidsid seal Tartu vaimu siis ausalt öelda See Tartu väga meeldib linnana, aga see ei olnud sugugi nii lihtne, et lähed suvalisse antikvariaati ja lööd mingeid Arturamat teemalise raamatu lahti või, või teed ise mingite inspireerivaid fotosid kuskil tänavanurgal või noh, et see niimoodi ei toiminud, et oli pärast paras pähkel, aga seal paar, paar portreed ühest. Kultuuriinimesest varasemast tegelasest ja pärsi uuest. Aga ma tahtsin veel rääkida sellest kataloogist, mis seda näitust saadab. Et see kataloog koondab minu kuue viimase aasta loomingut. Et maale, sportlastest kassidest, doktoritest, kunstnikest, muusikutest, arhitektidest, pärismaalastest ja seal on ka mõned tellimustööd peleti tehasest, peredest, õiglusest ühest Telefoneerijas tänavanurgal ja, ja nii edasi. Aga igatahes põnev. Mulle tundub, et seal on nagu selline meetod, nagu need näitlejatele Stanislavski meetod vist, kes sa oled, sa lähed nagu lähed mingisse asjast sisse, väga, oled lausa nagu elad, seal seisad sa nagu siis näed nagu teistmoodi. Käisin Tartus, eks ole, koha peal, sa nagu mõneti noh, ikkagi läksid väga-väga sellesse asjasse sisse, et mis suhe sul varem Tartuga oli? Oli ta noh, ütleme kui palju, kui palju sa seda varem teadsid sa Tartut? Pinnapealselt oot, mul on alati. See linn meeldinud ja mul on mitmeid sõpru seal, aga kuidagi on nagu niimoodi läinud, et see aasta aasta aega tagasi ja hakkasin selle näitusega intensiivsemalt tegema, lema ja Tartusse regulaarselt käima, aga enne seda näiteks oli, oli neli aastat märkamatult vahele jäänud või, või niimoodi, et, et nii naljalt sinna ei satu. Mis mingil põhjusel, aga sellest Stanislavski meetodist, et et mul on oluline. Kas ma ma olin kasse või inimesi või masinaid või, või arhitektuuri, et ma üritan portreteerida nende hinge või nagu võtta nad mis iganes see teema on nagu see asja nagu kuidagi niimoodi nagu legoklotsid lahti ja siis nagu enda jaoks nagu uuesti kokku panna. Tartu näitusest veel enne endal tuleb siis Tartusse näitus, et ma saan aru, et sa juba ütlesid ennist, et oh, et see on sihuke väiksem näitus. Jajah, et augustil on ikka see noh, muuseumi näitus ja no temal üldse meil seal ikka ja see suur maalikunstnike mina olen, ma olen arhitekt siis, kes, kes natukene maalib ja teeb vahele joonistusi ja installatsioone. Jaa jaa, aga see on huvitav, et üks kunagi üks mustanahaline teadjanaine ütles, et, et me, et meil on augustiga ühine Karmo, et küsisin, mis see tähendab, see tähendab seda, et kui ühel läheb hästi, läheb teisel ka väga kuidagi olema seotud omavahel. Ja, ja naljakas on see, et emal näitus seal kohe kuidagimoodi läbi inimeste, minul praktiliselt mitte samal ajal veidi hiljem aga kattub isegi ja jah, nii et noh, see mul nagu väikene siis debüüt Tartu kunstimajas või siis selle esimese korruse saalis on niisugune väike maali debüütnäitus, siis siin on veidi aega, ma saan aru, et ka see on siuke temaatiline, seal on oma nimi olemas näitusel? Jah, et et kui augustil on elujõgi, siis minul on, on päikesetorn, et, et seal on nagu üks väike torn ka keskel. Installatsioon, et selline Tartu Kunstnike majas siis ja Tartu Kunstimaja täpselt, et seal on prestiižne koht, ma olen natukene kõrvust tõstetud. Mina ka kunstnik. Aga igal juhul on see tore, aga ma ütlen, et aga ma parem räägin augustist. Siin vaatasin eile õhtul ma nägin temaatili ukse vahelt, et ta tegi uut maali, alustas selle pisikest sellesama näituse jaoks. Ja ma nägin ta sulle alles joonistusi ja see oli nii. Ta oli nii vale ja nii võimas ja nii naljakas ja kaugelt nägin seda ja seda energiat tajusin, et seal oli, ma ütlesin, et üks jalg on liiga pikksundstaapi peabki olema. Aga kuidagi, et tal on mingi oskus oma oma, ma ei oska öelda, millega mingisse ajastusse, mingisse mingite inimeste, mingi energeetikasse, sina kohe sina südamesse see minna ja sõda ja seda kajastada, et see on nii, ma alati imetlen ja see oli tal algusest peale. Ta oli, et ta kuidagi hakkas tegema, hakkas kohe üht-sama tegema, et Picasso otsis võib-olla 20 aastat, enne kui midagi oma asju leidis. Lasime kasse ajada. Lovi, lennu olete ära teeninud siiski? Ühe muusikapala, nüüd oleme kokkusti valikul neid mänginud, aga tuleb selline vägev bänd vanast ikkagi vanast nõukogude ajast vist 80.-test kuskilt ikka jahetud, selline superhitt, ansamblilt paradoksist Paide bänd ja, ja see on? Ta on päris kuulus jah, et mis ta nimi nüüd täpselt oligi. Laura, sa näed? Villem, ära möödu must lähedalt. Nonii, kas on mingid sellised nagu head lood ka siis sellega seoses ka juhuslikke mingi kuidagi on meeles jälle jälle üks energeetiline tugev asi tollest ajast. See bänd, siis vihane bänd, mis praegu vaadaldagi re-uniooni ka, eks ole, korra vist tegid seal ka isad andsid oma panuse ja pojad siis selle. Kannavad edasi ja ansambli Sis Nevesis ja Ann Sandor on nende meeste pojad tegevad. Täna siin stuudios isa ja poeg, Künnap, puute Villem ja August ja tõesti, te olete koostööd teinud ka varem, et kuidagi see koostöö siis klapib, siin oli. Et võib-olla suisa karmadeni välja. Nüüd üks huvitav maja, mis nüüd, võib-olla ka Tallinnasse, Tallinnas ma saan nüüd aru, et isegi igal pool maailmas räägitakse sellest majast, mis on tuntud kui muuga elevandimaja või oli, oli niimoodi, eks ole, et inimesed räägivad sellest värvikas majas seal. No ma vaatan praegusele maja pilte, ta on ikkagi väga selline ebatüüpiline, kui tavaliselt on majad tõesti sellised hallid võib olla helerohelised, siis see on selline mõnus kärts, oranž ja seal on peal sinine elevant. Nii et see oli algusest peale, ma saan aru, et sellise koostööna nagu tehtud vä? Ma tahtsin lihtsalt seal elevandi kohta öelda, et et sama ajakiri diivan, mida sa käes hoiad, et seal on üks tore isa tsitaat, et ta ütles niimoodi, et inimesed ei peaks mitte imestama selle üle, et näed, et müüri peal on sinine elevant, vaid vaid imestama selle üle, et kui seda elevanti seal müüri peal ei ole. No nii, igatahes et selle maja tegemisi oli juba algfaasis, oli mõte, et teeme koos, eks ole, et Kusti pildid lähevad sinna sisse. Ja kas selliseid projekte on nüüd veel? Oli erakordne, need kliendid, noore noored inimesed, nad olid niivõrd noh nagu niuksed, kunstitundlikud ja sõbralikud ja, ja praegu me oleme sõbrad. Me käime seal kunstiga, istume seal poole ööni ja räägime seal fantaseerime nendega koos ja ja, ja seal on siis tema maalid, see viis, seitse tükki minu, mõned minust tuurid siis elevant, mis on koostöös siis Vambola metsaga skulptor Vambola metsaga valminud. Ja, ja kuidagi niisugune mõnus punt on meil seal ja kõik. Et tõesti, et, et noh nagu või kuskile William Morrise aegu, kus siis tõesti tehti seest ja väljast ja mingi filosoofialisele mingi tee me nagu palju jõutakse tagasi ja ja võib-olla seal on ka natuke niuksed, raskepärase klassikat natuke või isegi mingid. Ma ei oska öelda egiptuse värki sees isegi igal juhul nagu võib-olla nüüd see suur arvuti arrytuuri möll on juba juba ära olnud, et võib-olla need inimesed vajavad jälle mingeid igasse igavese maid asju ja nüüd räägi, räägitakse sellest, jaga augustiga, me arutame, arutame aga need teemasi päris palju koos. Kas seal on, mulle tundub, et võib olla selliseid pakkumisi väga tihti ei tule, et üldiselt on inimeste maitse ikkagi patiivsem. Tahaks odavalt ja tahaks nihukest, noh ikkagi nagu, et näeks ikkagi välja selline nagu päris maja on ju. See sõltub võib-olla rahast alati, et ega see maja ei ole oluliselt kallim, mingitest teistest maadest on mõned on kindlasti palju kallimad, seal on jälle, seal on jälle neid no igasuguseid kalleid potte ja kraanikausse vähem lihtsalt ja, ja et nagu on kunstile panustatud, ütleme, vanaaja kunst, võtame näiteks ballaadi oma kuuluse, villalaroton ta, mis see sisekujundus seal on? Seal ongi skulptuuride maalid, Need on hästi paika pandud arhitektiga koostöös. Ja see ongi, et meil seal praegu on see unustatud vana, nagu tagasi. Et arhitektidel sisekujundajatel oleks, mida õppida, et kuidas koostööd teha kunstnikega? See koostöö, idee ja mõte ja sisu on tegelikult noh, seda on ju nii-nii palju tõestatud seal kasulikkust ja nii edasi, aga ma ei tea, kas Eesti inimene on ikkagi niisugune nagu enda poole hoidev individualist, et öeldakse ka vahel on ju, et koostöö ei taha ja alati nagu klappida. Miskipärast, nagu ma olen vaadanud vene ajakirju ja, ja kuskil seal palase kunsti palju rohkem head ma hea maal see on, see on ühe interjööri kohe kindel garantii. Aga meil kuidagi vaadata ei olegi, kunstnikule polegi maalid, pannakse võib-olla mõni värviline tapeet või? Jah, mingile mingi posteri heal juhul, aga ikkagi ees tänane üldiselt asjalik teda ikkagi huvitavad ikkagi puidu, mingisugused immutus, seal need vahendid ja ja siis mingisugused noh, Need, grilli seal need suured, need mis nad on, need igasugused seadmed ja ja. Jah, et see on asi, võib olla mis, mis ma ei tea, kas meil on jällegi meie niukse maatõugu nagu me oleme hindama neid asju Pole küll kõvasti ja ei, aga noh ma arvan, et siiski pigem on süüdi nagu, nagu arhitektid ja sisekujundajad, et nad ei ole pannud seda. Sest inimestele meeldib inimene, kui rääkida kunstist, mul on praegu paar uuemat asja. Oi jumal, Mul on nihukesed mehed. Nüüd abielupaar ise käinud Aafrikas ja palju ja tood sealt mingi teemasid sisse ja nad lähevad kaasa, nad ei julgeks muidu mõeldagi, et võiks olla mingisugune mingi suguharu pealiku saue näiteks sajakordse suurendusena seal kuskil või ja, või veel midagi ja et ei tule selle asja pealegi tõesti, homme räägime näiteks Tallinna arhitektuuribiennaali natuke. Kuidas siin linnas tundub, et ma saan aru, et Villem kõvasti võiks ikkagi neid torme ja sakraalehitisi püsti panna. Mida rohkem sa varem kirikute tornid on alati head asja, et energia liigub seal ja miks, miks Roomas inimesed õnnelikud on, sellepärast et seal on, oligi neid palju ja võiks Tallinna vanalinnas on inimesed õnnelikud. Vaadake neid välismaalasi, nad on nagu arust ära, seal jooksevad massi, hiljuti käisin sealt läbi ja ma käin harvasele ja, ja sest seal seal on nagu, seal on palju Niukest palju kuidas öelda, niuksed vertikaale ja on seal kirikuid ja seal on mingi eriline aura, mis tuleb ilmselt Toompea poolt. Et isegi see vana vene kirik, mis on selline värvi, on väga omal ajal isegi maha Taetavat ja, ja see on vägev ja Kusti. Mina soovitaks Tallinna linnaga ka kõikidesse teistesse linnadesse. Keskväljakul võiks olla selline avalik lõke. Et meil on, on, on vett, on maad, on õhku, aga just nagu elav tuli. Et mis oleks mingisugune selline tulehoidja või kas ta oleks siis ööpäevaringne või siis iga iga õhtu toimiks või noh, et see annaks linnale kõvasti powerit juurde. Tallinnas võiks see siis olla kas raekoja platsil või vabadusele väljakul kuskil sellises kohas näiteks näiteks aitäh August ja Villem Künnapu. Jääme veel lõpetuseks kuulama siin augusti valitud lugu, august, mida me nüüd siin kuulama hakata? Asume kuulama pilli Pauli veol kotta Michin pilli, Paulon üks tundlikumaid, Philadelphia souli, lauljaid. Ta on niisugune geniaalne interpreet. Anna talle ükskõik mis Elton Johni või Saimunen, Garfunkeli või kelle iganes lugu ja ta nagu laulab selle aga takti tundeliselt enda omaks. Et millal effeulan mu vana lemmikmuusikastiil, et väike vihje Eesti kontserdikorraldajatele. Et kutsuge mõni äge Philadelphia soulilaulja meile esinema, et alustada võiks just pidi Paulist.