Meil on külas filmilavastaja Veiko õunpuu, kelle film frii Reing kohe kohega kinodesse jõuab. Tere, Veiko. No Veiko, palju õnne ka juba ühelt poolt siis sellepärast, et uus linateos või ballaad maailma heakskiitmisest teiste nüüd meie Eesti vaatajateni jõuab ja teiselt poolt palju õnne sulle sellepärast et meieni on jõudnud teade, et film on ka siis vaidlema Berliini filmifestivalile, see kõlab küll päris nii-öelda vingelt, et kuidas, kuidas on siis selline selline tunnustus, et annab kohe nagu hoopis teise olemise? Ei julge öelda, et ta nüüd otseselt mingisugune erakordne tunnustus on see puhtalt see valik sinna festivalile. Mingile Tal on mõnus ja madal, saab olema mingi oma publik, need tõenäoliselt tänu sellele teeb head meelt. Loomulikult. No sa oled tagasihoidlik, aga, aga ikkagi see on, mina olen aru saanud, et ega igat filmi ikkagi valiti ka. Ma ei tea, mis alustel need valikud toimuvad tegelikult, mis sõltub inimeste isiklikest maitset ja nendest, kes satuvad vaatama ja kes parasjagu mingisuguses positsioonis on, et valida see noh, see, see ei tähenda nüüd mingil moel objektiivselt, et see film on mingisuguse erakordse väärtusega või teised väärtusetud, kes sinna ei pääse. See on lihtsalt selline juhust, mingi rida tõenäoliselt, mis selle filmi sinna viib? No uus film, kaua selle filmi tegemine siis aega võttis, et ühed siuksed, noh, kvantitatiivsed parameetrid, mida on ilmselt võimalik nagu välja tuua, et, et millal hakkas pihta ja, ja nüüd siis on ta kinos. Tuuli fuajees on Tõnu Tõnu põlv, mis. Ma vaatasin, ma vaatasin just selle tooli ära, sest et see tool vilistas, aga nüüd see see tool hoopis kraabib või, või sassis Midagi viliseb. Võta rahulikult. Nonii, ühesõnaga veime nende kvalitatiivsed Sis näitajate juurde, et püüame selgeks teha, kui kaua sisse frii reisse liiga kaua aega võttis, liiga kaua, ütleme jah. Nii et see on siis. Püha Tõnu valmis 2009. aastal, kas see tähendabki, et neli aastat oled ka siis selle Krii Reinsi kallal nagu tööd teinud? Mingil määral, noh, ma ei saa öelda, et ma oleksin nagu palehigis iga päev läinud ja raba rabanud, aga ma kirjutasin ühe filmi stsenaariumi mis kahjuks ei läinud käiku, see võttis omajagu aega ja siis noh, kuna teda ei ja olnud otstarbekas sellel hetkel hakata nagu tootma Se paigutas Marokosse ja, ja selle tõttu ta oleks olnud väga kallis, see siin siis ma kirsi uue versiooni siis ma jäänud selle versiooniga rahule, kutsusin appi noored, vihased mehed. Kes tegutsevad blogis Saumm. Ja lõpuks siis Robert Kurvits, üks neist jäi nagu oma panusega ka sisse. Ja, ja lõpuks siis, kui see varem valmis sai, siis me läksime temaga töösse võttesse umbes aasta aega tagasi. Poolt aasta natuke rohkem kui aasta aega tagasi. Nagu võt läbi said, ma püüdsin teda hakata monteerima. Valmista sai kevadel. Aga kuidas sa siis nad puhtpraktiliselt, kuidas sa siis vahepeal elasid, kas see vahepeal sa süüa said ka? Seal oli, pidid oma asju müüma, kuulsingid seal tsikli müüsid maha ja ongi oma asjad asjad ära. Siis oli see majanduskriis ka jätkuv, et keegi vist ei osta ka. Akumuleerunud kapitali siis, kui hästi läheb ja siis likvideerib siis, kui on raskemad ajad. Nonii ja pidid pidid maale minema, et seal siis ise kartulit ja ja ubauba. Ja ma olin sunnitud põllumajandusega tegelema. Oi jah, ega see loominguga tegelemine ongi ju selline valik, et aga noh, samas Veiko, eks kannata, kunstnike ongi just selline ühelt poolt romantiline ja teisalt ka vist väga viljakas niisugune nagu roll kanda. Et nendelt kannatavate kunstnike talt pidi nagu paremini paremat kraami tulema või noh, kui palju sa kannatasid. Ega ma nii märkimisväärselt ei kannat, nii. Jah. Mulle mulle nagu meeldib seal selle juurde käib iseenesest mingi teatav majanduslik ebakindlus ka, aga noh, see ma olen sellega nii ära harjunud, et see mind nagu ei loksuta enam. Ja mulle see iseenesest positsioon meeldib. Vahepeal mingit sellist haltuurat ei pidanud hakkama tegema. Et mulle ei pakuta ikkagi mõtlevad. Ma olen liiga tõsimeelne. Mulle ei pakutama. Aga võtaksid vastu? Sõltub haltuura iseloomust. Selle olukorrapealt LHV, LHV lansseeris oma panka ja nad kutsusid mind mingis faasis äkki teeksid neile reklaamklipi ja noh, et kõik need reklaamklipid, mida reklaamibürood neile pakkusid, need tundusid neile nagu liiga vähe radikaalselt mingil moel ja siis ma pakkusin neile ühe radikaalse reklaamklipi. Ja nad ei noh, see oli siis. Võta sa siis kinni, mida nad tahavad. Mulle nagu noh, mul nagu mingi selline minu isiklik moraalne sattumus täitsa oleks lubanud sellel hetkel teha midagi säärast. Aga Veiko on täna omalt poolt kaasa võtnud ka muusika. Käte kuulama kuidagi seotud, et vaatame, mis seoseid seal leiame. Ameerika kuulus kultus, Exus grant full teed, seda lugu mängisime Veiko Õunpuu siis soovil käsul, see muusika küll ei läinud filmi sisse, kuigi Veiko, eks ole, oli sisse planeeritud, sa tahtsid sinna sisse panna ja see film, see, selle filmi jaoks läks muusika lihtsalt liiga kalliks, et et kuidas see asi nüüd on, eks ole, et ikkagi väga tuleb ikkagi vaadata seda eelarve asja ja siis. Mäss oli, osutus meile natukene liiga krõbedaks end lõpuks. Mida see plaadifirma küsis? Enamik muusikast näib, vähemalt mulle nii kuulub õiguste poolest kolmele neljale suurimale plaadifirmale ja mõnel juhul nad ei hooli eriti sellest kus seda täpselt rakendatakse, lihtsalt nõuavad mingisugust raha ja see jäi välja ja selle asemele tegi Sten Šeripov. Ühe loo. Et see kompromiss tihti on, et vahel lihtsalt kuuled nagu head muusikat ja siis saad aru, et, et liiga kallis, et filmitootmisse viia ja siis lased lasedki siin kohalikul omal poisil diad, tee midagi sarnast, näiteks. Ma päris nii ei öelnud. Kuigi ma lootsin, et ta tabab ära, et ma nagu ma valin muusika mingisuguste parameetrite alusel seal mingi rütmi ja, ja rütmi ja mingisuguste meeleolude ja motiivide järgi ja siis Need suurusjärgud me siin natuke rääkisime, ikka päris hirmsad, et ma saan aru, et siin ühe muusika eest mingist sekundi eest küsiti 1000 eurot näiteks. Täpselt nii, hiljem see olukord muutus täiesti drastiliselt, aga noh, see, et see on, ütleme, mingi hinnakiri, mis ilmselt läheb siis nähtavasti Hollywoodi filmidele. Kui sa kasutad nagu sul on meeletu eelarvega film, siis sa pead kõigest maksma. Aga te siis andsite neile märku, et noh, eelarve kui põhimõtteliselt väikest annab läbi rääkida selliste suurte kompaniidega ikka. Mingitel tingimustel vahel annab jah. Aga hakkamegi vaikselt minema, nüüd mina kuulen küll, et siis meil on niuksed, keskkonna hääled, et meil käib kõva remont siin muide ja siin meie raadiomaja tehakse nii ilusaks ja, ja heaks, aga selle nimel tuleb ka meil kannatada. Et natukene puurimise hääled võib-olla tulevad sisse, et küsis, keegi kuuleb, et et kõik on enam-vähem praegu veel kontrollida. Meil ei ole siin stuudios puure käes, et need on kuskil. Veiko, lähme. Haarame nüüd härjal sarvist selles mõttes, et siin Lauraga mõtlesime et ema, emakeelne jõue film, eestikeelne film, aga siis panid ikkagi pealkirjaks frii Reinsid. Kõlab muidugi hästi, eks ole, aga aga miks pealkiri selline? Suutnud seda ära tõlkida. Seda mõistet otsetõlge oleks vabapidamisel. Aga ma kuidagi ei suutnud ette kujutada, et film nimega vabapidamisel võiks võiks kellelegi atraktiivne tunduda. Ka sisse, kelle, kes soovib, siis saab siis seda teist osa ka pealkirjast nagu lugeda, et, et see on nagu rahurahustuseks ballaad, maailma heakskiit, alles hiljem. Selgus, et noh, teda võib ka käsitlejandiks Tarastamata karjamaana. Ja see juba nagu kuidagiviisi kõlab millegina tekitab mingisuguseid assotsiatsioone No sihuke vabaduse teema, tundub, et ikkagi on üks neid keskseid, et kus need piirid on ja kuidas peab siis inimest kuidagi mingitesse normidesse. Liigutama varem või hiljem kõike kuidagi ikkagi sinna nendesse normidesse jääme, et mis, mis sa ütled, et noorte inimeste nagu lugu eelkõige eelkõige siis läbi selle peakangelase või sangari skid natukene Tõrksa taltsutamine. Mul omal moel, ma ei, tõlgendusi on nii palju ja ma kuidagi seda tehes. Ise ma ei, ma ei mõelnud seda nagu niimoodi ja määratleda või defineerida, et ma pean kogu aeg nagu sellises keerulises olukorras, kus ma pean teda ei saa niimoodi naksti kogu aeg sõnastama, et mis ta siis on või millest ta siis räägib. Aeg-ajalt käib mul nagu üle jõu, mul tekib endal mingi segadus. Pean järele mõtlemata, on ta sellest vä? Ja ta annab tegelikult ju kohandada erinevatele tõlgendustele kuidagi siis ma jah, ta nagu. Diisel rohkem niimoodi pandud kokku, no loomulikult mingil määral ikkagi mõistust kasutades, aga ja noh, minu meelest selle tuum ei ole see, mida saab sõnastada. Nii et kui see Nagu ära sõnastada, siis ta ahendab seda välja nii palju, mis üks film on, et siis ta muutub selliseks üsna kitsaks, õhukeseks asjaks ja ja ta läheb nagu läbi selle ratsionaalse meele sellise ühe tõlgendusvõimaluse, nagu, kui see kogemus, aga, aga kui sa lähed kuidagi avatud meeltega seda vaatama, siis tõlgendusvõimalused on suuremad ja avaramad. Film mõjub kuidagiviisi intensiivsemalt eri tasanditel, sulle lõbustav mõjub esteetiliselt, mõjub emotsionaalselt. Ja ta mõjub mingi sellisena nagu hoopis teistsuguse kogemusena niimoodi, et sa saad sealt mingi noh, et sa saad nagu sa saad rikkamaks mingi millegi läbi võib-olla kui sa seda niimoodi vaatab. Just, võib-olla kinos sa vaatad jagamatu tähelepanuga pimedas ruumis suure ekraani pealt hea, korraliku heliga. Ja siis siis see film toimib nagu mingil tasandil. Et Katartiliselt öeldakse selle kohta võib-olla ma loodan, et ta toimib Katartiliselt ja siis see katarsise ise ongi nagu selle filmi mõte tegelikult. Kodulehel on siin filmi kirjeldatud, et film on mõeldud kinokülastajale, kes pärast kurnavalt rasket ja põuast suve kergema meelelahutuse järele janunevad, et. Kuidas sa seda kommenteerid, Ta ongi, ma ei tea, esiteks nagu see suvi ei olnud nii kurnevee põuane ja kergem meelelahutus, et noh, väiko, mis, mis, mis sa selle kohta ütled? No mulle näis, et tegelikult ma mainin Sõrve säärel enamuse suvest ja seal 100. kolmel päeval ainult ta oli päris põuale Maamehel oleks vaja rohkem maamehel, oleks olnud vaja vihma ja kõik märtsis oli ei rahuldanud ja ta oli päris palav, sest suvi kuidagi selleks hetkeks, kui sellest tuli rääkida, siis olingi kurnatud seal. Ja. Mul endal mul on endal küll selline ettekujutus, et see on suhteliselt kerge film, et ta on õhuline, ta on, ta on emotsionaalselt üsna kerge, seal on võib-olla mõned aspektid, mis ei tundu nagu kõigile inimestele kohe automaatselt kergem, mis puudutavad karakterit. Aga noh, mulle näib, et ta on kerge, mulle näib, ta võib meelelahutusena olla täiesti meeldiv. Vot selle koha peal ma ise olen nagu segaduses alati, sellepärast et ma ei tea täpselt, millised meelelahutusharjumus, et kellelgi on Mina ütleks ka, et see on niisugune ilus armastusfilm võiks nali, kerge meelelahutus täna jah, et, et selle kerglasega ongi nii ja naa, eks ole, ja ainult kergelt võib-olla ei tahagi. Aga kuulame muusikat vahepeal ja, ja paneme nüüd muusikafoon raketilt. Seal on üks huvitav. Ja minu arust väga hea seenerannaseene seal siis muusika kõlabki. Foon rägits ja muusikat siis filmist Free Way, Andres lao kes on siis selle üksuse taga ka ise astub väikses sellises episoodilises rollis esile, minu meelest istus seal kuskil tooli peal, aga maius mõjus ei mõjunud, kuidas Veiko nende näitlejaga üldse on, et me siin ka Lauraga konstanteerisime, et päris uus nagu kaader on, et varasematest filmidest ongi nagu vist väga vähe või kui, kui yldse kedagi sul nüüd seekord näitlejate tiimis. Ühest küljest püüdsin leida selleealisi veidikene tundmatuid nägusid ja teisest küljest ikka nagu rolli sobilikku saab kuidagi koha pealt ka, jälgisin seda mängu tunduselt. Jaanika arum ja Lauri Lagle sobivad kõige paremini nii omavahel kui nagu kuidagi näo poolest ja, ja ka selle poolest, et nad on suhteliselt tundmatud. Veel. Palju neid inimesi läbi käis näiteks kas või noh, siis ma võtan mitte kuskil maailmas on ikkagi kümned kümned inimesed võetaks läbi, et kuidas peaosa. Konkurents oli, mina, ma üldiselt ei taha kastinguid teha. Lisaolukord, see on piinlik situatsioon, sa pead vaatama siis ta inimene tuleb su ette ja hakkab midagi esinema nagu mingis lootuses kuidagi sinu heaks kiidule. Ja siis sa pead nagu valiku tegemisel võtta, kas kõrvale heitma või siis oma heakskiidu andma ja see on kuidagi seal rõvedalt piinlik. Proovin kogu aeg teha siis niiviisi, et ma ikkagi varem nagu mõtle nalja. Kes see võiks olla, ja siis, kui ma jään, kui midagi jääb kahe vahele või ma päris kindel ei ole, teeme mingeid proove või kõigepealt kõigepealt, mul on õnnestunud mõnikord isegi teha nii, et et käiakse videokaameraga, filmitakse inimene üles, ma ei tea, näost näkku kohtuma. Jaanika arumi nime tõesti, ma arvan, et väga paljud ei ole siiamaani kordagi kuulnud, et kuidas sa, Jaanika leidsid, kes ta on. Ta käib teatrikoolis vist veel, kui ma ei eksi. Või on ta lõpetamas või just äsja lõpetanud. Päris täpselt ei tea ma. Jätan võrdlemisi tundmatu tänu sellele. Loodetavasti siis üha tuntum varsti. Kuidas ta sulle silma jäi, kuidas sa teadsid teda otsida üldse? Raske isegi öelda mulle, võib-olla ta jäi silma, kunagi ma käisin teatrikoolis. Eero Epner kutsus mind sinna rääkima midagi. Kunst nikuks olemisest või millestki säärasest. Ja siis ma just nende kursusele rääkisin. Siis ma tegin mingi tähelepaneku, et seal sellise näoga tüdruk. Ja siis kui läks filmi tegemiseks, siis kutsusime kastingulada kuidagi. Lauri Lagle ka. Klappis hästi. No siin sai räägitud juba julgustav kindlasti ka meie kuulajatele ja potentsiaalsele publikule, et film on, filmi võib täitsa mõnusasti niimoodi meelelahutusliku filmina võtta, sihuke ilus armastuslugu ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ja kes siis tahab, eks ole, saab süüvida, liikuda kuhugi, eks ole, väga-väga sügavale võtta tyybilt kõiksugu tähendusi, leida sealt metsikult. No kuidas selle, vaat sa oled rääkinud ka sellest nagu superegost kõvasti, et meie ülemaast madalast juba kõiksugu käsud, käsud tulevad ja nii edasi, et et kas sul ütleme selle sellega seoses on mingid nagu nagu arved õiendada või annad sa meile mingisuguse väikse siukse vihje, et vabadus suure tähega, mis iganes see tähendab, on olemas, et ärge andke alla, et sellest tuleb ikka kinni. Ma usun jah, et vabadus on nagu väärtus iseeneses ta ei ole absoluutne, lihtsalt temaga tuleb ettevaatlikult toimida. Et kui vabaduse piirid on kohustuslikus korras määratud ära ja, ja ütleme see ja sa, sa ei julge neid piire ületada tänu suurele hirmule karistuse ees. Et siis on minu meelest olukord nagu kehv. Kui sa tead, et su vabadus on absoluutne, aga sa ise väldid mingisuguste piiride ületamist tänu sellele, et sa oled inimesena jõudnud oma arengus kuhugi sinnamaani, et sa saad aru, et selliselt tekitaks probleeme teistele siis, siis on kõik väga hästi. Ühesõnaga, et südametunnistus ja, ja seesama super, aga minu hinnangul nagu kaks erinevat nagu asja. Kuigi psühhoanalüütikud mõnikord panevad nad nagu ühe nimetaja alla. Kuulame muusikat filmist frii vreinz ja minu meelest võiks midagi lõbusat tulla. Ei. No nii hajus siis selline mõnus nostalgiline lugu Alissi vendadelt, mis ka kõlab siis selles filmis Free võims Veiko Õunpuu, meil täna külas muusikavalikust me juba rääkisime, kui suure muusika, kuulaja, see nii-öelda tavaolukorras oled, et et kui sa teed filme, eks ole, siis selleks juba töökorras. Teed väikest siukest kautingut ja otsid ja ütled. Üpris kõva nagu melomaan. Aga või noh, selline inimene, kes nagu konstantselt kogu aeg kuulab muusikat ja otsib uut muusikat ja kuidagiviisi midagi jahib nagu mingit uut ja põnevat asja. Aga need tänu nende filmide tegemisele. Kuidagi on nii kujunenud, et ma avastan, ma aina rohkem nagu, ei kuula üldse enam kodus midagi. Ma kuna ma kuulan seoses filmi tegemisega mõningane muutunud nagunii spetsiifiliselt selliseks kretiiniks nagu professionaalseks, et siis ma siis ma otsin alati nagu seda vastava mingisuguse filmiga seoses mingit ühte asja. Ma jään sellesse nii kinni. Mul kuidagi kiilub see maitse selle nagu vastavalt sellele filmile, mida parasjagu teen sellesse kohta ja ja siis ma puhkan sellest niiviisi, et ma ei kuule mitte midagi. Frii Reinsi filmist rääkides kirjeldatakse seda tihtipeale, nii et noh, see on selline, nagu on ikkagi sügisball, mitte Püha Tõnu kiusamine, oled sa ise sellega nõus? Minu arvates ta on isegi rohkem nagu tühirand, kui, kui sügisball või Püha Tõnu kiusamine. Aga noh, Püha Tõnu kiusamist ta erineb kardinaalselt ja selle poolest, et ta esiteks on värvifilm. Ja teiseks, seal on nagu Tal on see ei saa lihtne narratiiv või see lugu üsna selgesti jälgitav. Ja probleem on ka lihtne. Kui sügispallis olid nagu paralleelselt arenevad liinid, siis seal on tõesti üks selline, see sündmustik areneb punktist A punkti B. Selles plaanis on võib-olla, aga noh, tühi rand oli muidugi võib-olla natukene koomilisem ja, ja selline Noh, kohmakam ka ikka. Selle jah, kuidas see sügisball, eks ole, tõi sulle ju hästi palju. On tähelepanu ja, ja ütleme niisugune noh samas see tundub selline kuidagi tagasihoidlik, et kas sa tundus nagu ebameeldiv, lausa see tähelepanu või vaevalt vaevalt küll, sest see oli, see oli enamasti ikkagi kiitus ja ülistus. Tähendab jah, ebameeldiv. See kiitus iseenesest ei ole ebameeldiv, aga ebameeldiv on ennast tabada sellelt momendilt, kui sulle see nagu väga korda läheb on meeldiv nagu tajuda, mida see teeb sinuga. Ja ma püüan seda nagu eemale hoida endast. Nii et ma saan aru, et tegelikult ütleme nüüd, kui see film Free Reinson on valmis, siis tegelikult juba käib ju kuskil mingil tasandil uue asjaga, eks ole, tegelemine kitsepuhkust otseselt ei saagi võtta, on ju. No ma ei vaja kapummust, mulle tundub, et keegi kunagi ütles üks asen jauranud, eks norra tüüp, kes töötab sageli mu filmide peal. Ja ta ütles, et kui kui inimesel on puhkust vaheliste elul on midagi viga. Et järelikult ta teeb nagu vale asja. Ja noh, see, see käib kuidagi nagu orgaanilised, mulle see tegevus meeldib ja ma hea meelega mõlgutan mõtteid järgmisest asjast, aga praegu mul on lihtsalt natukene selline. Kerge nõutused, ma ei tea, mida, mida järgmisena teha. Siin on mitu aspekti, mida nagu jälgida, üks on see, et raha just Et üks on üks on nagu see asi, et noh, et kuidas, et kui kaua on võimalik niiviisi nagu tegutseda. Ja, ja teine asi on ka mingisugune loominguline, selline liikumine, ma tajun juba mingisugust vastutust, et paljud inimesed käivad neid filme vaatamas ja siis ma mõtlen, et mis ma siis nagu teen või kummaline, liigun üldse selle asjaga ja kas. Noh, kui tõsiselt ma peaksin nagu üleüldse seda siis nüüd võtma ja kui, kui intensiivselt sellega tegelema. Ja, ja selliste küsimuste käest ma natuke nagu nõutu, aga, aga paratamatu, sest ma ikka tegutsen millegagi. Mul on paar plaani. Aga kas kui sa nüüd natuke kirik tagasi ses mõttes, et ja oma oma kujunemisele ja arengule vaata et kas kas kuskil lapsepõlves või, või keskkooli ajal või millalgi juba teadsid, et seda tüüpi töö ootab otsisid sellist seda tüüpi tööd. Ma ei teadnud, aga mul kergelt, võib-olla lootsin, jah. Mul oli keskkooli ajal kunagi selline soo, ma tahtsin Moskvasse minna, operaatoriks õppima. Aga aga ma ei julgenud seda nagu ette võtta, oskan kaugele üle 1000, muslan kaugel ja vene keelt ei oska ja, ja Ajal kui Nõukogude Liit hakkas lagunema, venevastased meeleolud olid üpris tugevalt üleval ja kuidagi selline kerge paranoia valitsuses ka, et mine tea, lähed sinna Moskvasse võtt ja mis juhtub? Filmitegemist õppinud ei ole, sa oled õppinud hoopiski ärijuhtimist? Tundub kuidagi täiesti teine. Meie puhul, kus on raha nii palju, määrab samas, eks ole niisugune olema, eks ole, või mingid oskused No mul ma, mul ei ole toidu, mulle ärijuhtimise õpingud jäid väga ruttu katki ka raha sellele, et see oli 90.-te alguses, see oli siis, kui. Ühiskond kuidagi oli säärane orienteerunud ma, ma, ma olin lihtsalt nii suures segaduses selle kapitalismi tulekuga, et mai Läksin kuidagi ummisjalu lihtsalt esimesest. Ja seejärel kirjandusteooria ja semiootika, see oli juba rohkem sinu rida, ma eeldan. See oli üsna palju Emmu rida, aga ma ei suutnud seal ka eriti pikalt püsima jääda, ma lugesin, palju mõelnud kuidagiviisi. Mul tekkis selline soov olla kirjanik mingis faasis maaelusse, siis ma sellega seoses läksin ka sinna. Aga noh, jah, ma mainin nagu sellisest romantilisest kirjaniku kuvandist, siis nagu võlutud rohkem ja mõtlesin, et see oli kuidagi hästi akadeemilise teksti analüüs, mis seal toimus ja mulle tundus, et see nagu võtab mult igasuguse isu ära üldse nagu tegeleda kirjutamisega. Ja see, see jäi sinnapaika. Siis juba maalikunst ka sinna otsa veel, et. Jah, nojah, maalikunst, võib-olla oleks nagu kõige rohkem täke selles plaanis, et see muidugi. See mulle meeldib nagu sügavalt või annab väga palju, aga ma ei ole nüüd mitu aastat olnud võimeline maalima tänu sellele, et nad neid film No see on ka omamoodi, ütleme ju ikkagi väljendus selles, et need pillid ütleme sinu filmide, see visuaalne külg on ju ikkagi väga, väga oluline ja selline noh, eristatav. Ja no see tuleb ilmselt sellest, et ega ma, ma ei ole õppinud seda valdkonda, siis mul on väga keeruline üldse nagu dramaturgiliselt mõelda või, või noh, ma, ma kuidagi lähenegi nagu pildi kaudu asjadele mingisugused tähendused, mis tekivad, tekivad nagu visuaalsete pildi sees ja stseenid ja nende nagu tähendas omakorda nagu loob see, mismoodi, nagu kedagi jälgitakse või, või mismoodi nagu noh, et see, see annab nagu võtma nagu sellele, et see, see kõik käib läbi mingi visuaalse mul ja, ja siis seetõttu ja nad on nagu visuaalsed filmid See on huvitav, samas eks ole. Jällegi on filmis ka palju just siukseid Literatuurseid nagu stseen, eks ole, võib-olla oleneb millal siis nagu nagu keskenduda, eks ole, need asjad jooksevad ka noh, ütleme seal siis nad väga palju raamatuid, aga neid on ka võib-olla ühelt poolt ka visuaalselt haaratavad, on tõesti palju seal Peeter Volkonski selja taga ja ja ka mujal. Aga meil on nüüd, meil on nüüd tõesti ma vaatan seda aega, et aegadel jälle muusikat kuulata, aga ega siin ei olegi midagi. Me peame veiko Veikol laskma ka nüüd minna, kuidas siis tunne on, et homme on siis ikkagi esilinastus ja, ja nii-öelda sõbrad-tuttavad vaenlased tulevad siis vaatama, kuidas valmistud siis selleks võtad rahusteid ka või midagi. Veel ei ole pidanud võtma. Huvitaval kombel ma olen võrdlemisi rahulik, aga aga täna ühel hetkel hakkas millegipärast nina verd jooksma. Mingi pinge keskel ilmselt. Et jah, ma olen, ma olen selle selle tõttu rahulik, et ma ma olen nagu selle filmi ideelise tasandiga hästi rahul ja ma seisan selle taga nagu väga hea meelega mul ei olnud, Ma nagu ei karda selles plaanis mitte midagi. Seda tüüpi sa oled, sa vaatad, et see koht ikkagi oleks tulijana kindlasti seal on nagu vigu ja ma näen neid ise kõige paremini, aga, aga noh, nad on seal, ma ei saa neid muuta enam selles plaanis, ma pean kuidagi rahu tegema. Kriitikute arvamust, eks ole, et juba valmis, kui palju sulle üldse korda läheb, mis kriitikud arvavad? Ka läheb, kõigile läheb, eks, aga see sõltub natuke sellest, et mis, mida nad räägivad, kui nad. Kui nad räägivad mõistlikku juttu või kuidagiviisi, kui nende kriitika on põhjendatud, siis saab seda arvesse võtta. Kui see tuleb mingisugusest arusaamatused või noh, lihtsalt mõistmatust siis noh, siis ma ei pea sellega arvestama. Kuule nüüd käts Tseevensi lugu piishini, mis kõlab ka siis frii Reische filmis aitäh, Veiko.