Ründame koos Hendrik Relve. Olen nüüd juba mitmes saates rännanud uskale toonias, jälginud selle loodust, põlisrahvaid minevikku, aga millise mulje jätab kuuskele toonia just praegu sinna minejale? Ja minu muljed pärinevad vähem kui aasta tagusest ajast ja noh, need on umbes sellised, et et Uus-Kaledoonia on üks lahe ja päikeseline. Et siin on olemas tsiviliseeritud riigi mugavused, kuid on veel lisaks midagi erilist, mida ei ole mitte kusagil mujal maailma nurgas leida. Ja, ja siin uskledoonias on kerge olla ja, ja liikuda. Ja kui nüüd mõelda Uus-Kaledoonia praeguse seisu peale, siis tegelikult seisavad nad oma arengus väga olulisel teelahkmel. Et kuhu minna edasi, et kas jääda mõnusaks Prantsusmaa meretaguseks maaks või võtta vastu otsus saada täiesti iseseisvaks riigiks koos sinna juurde kuuluva vastutuse ja ka õigustega ja nende teemade üle tänases saates arutlemegi. Nõnda alustab oma laulu üks suusk, Kaledoonia praegu kuum mänd. Selle bändi nimeks on kurejõele ja loo nimi, mida nad alustasid, on Kaneka. Ja kui nüüd mõelda eelmiste saadete peale, siis sõna Kaneka viitab, et tal on ju seos sõnaga paka, jaga nakad, Anned, Uus-Kaledoonia põlisasukad, kad ja Kaneka tähendabki Uus-Kaledoonia põlisasukate muusik kat. Ja praegusel ajal on see kanakade traditsioonid ja nende kultuur ja muusika väga tugevasti päevakorral. Sest suur osa ka nakadest kuulutavad kohe julgel häälel. Et on vaja välja jõutaja iseseisva Uus-Kaledoonia riigini, kus just nakad on riiki juhtimas. Ja sellepärast on see kurajeele ansambel ka populaarne. Ta ju kuulub, tab vabaduse sõnumit. Ta tahab kaasa aidata Uus-Kaledoonia vabanemisele. Niisiis laulev revolutsioon, see on tuttav sõnapaar ka eestlase jaoks ja see ansambel kurajeele kasutab niisugust vanaga rahvamuusikamustreid, aga sellele anda siiski üles ehitanud niisuguse täiesti omanäolise ja tänapäevase muusikaga ka. Ja see vabaduse sõnum ja see hoogne, nooruslik jõud, mis sealt kõlab, see on teinud nad populaarseks päris kaugel väljaspool Uus-Kaledoonia mujal Okjaanias ja, ja isegi natuke Austraalias. Ja sellel kuraiele ansamblil läheb praegu hästi, nad käivad kontserttuuridel, annavad välja heliplaat, aitäh. Ja tõesti, nende muusikat on mõnus kuulata. Ja teisest küljest on neil juures niisugune väikene münt, niisugune eripära, mis eristab neid kõikidest teistest muusikatest, selle annab kasvõi seesama keel, mida nad kasutavad, see on ju üks Uus-Kaledoonia hõimukeeltest, mida räägib tegelikult väga väike rühm inimesi. Ja nüüd, kui kõndida ise Uus-Kaledoonia pealinna tänavatel seal nõmme ja tänavatel, siis seal on ka umbes samasugune tunne nagu kurajeele muusikat kuulates, et et ühtpidi on ta hästi tore, et näiteks nume ja tänavad on tüüpilised palistatud pisikeste poekestega. Ja kui sa seal sisse vaatad, siis seal on olemas kõik mis on olemas ka Euroopa hästivarustatud poodides. Ja millestki ei ole siin puudus, astud sisse mõnesse tänavakohvikusse, jälle on niisugune turvaline ja kodune tunne jooki, söögid, meeldivad harjumuspärased. Kuigi siin on olemas ka omaga naka, mis on ka päris mahe ja kergesti vastuvõetav näiteks niukene, jampsi ja kala põhjal tehtud niisugune roog. Ja samas, kui sa siin noomias oled, siis tundub, et noh, et see on üks lihtsalt niisugune tüüpiline troopiline puhkuselinna gene. Aga kui sa astud sealt siis edasi mööda Palmidega palistatud promenaadi mere äärde siis näed midagi, mida sa ei saa näha mitte kusagil mujal maakeral, sinu ees on maailma kõige suurem laguun. No nii, vähemalt väidavad paljud teatmeteosed. No mis asi see laguun üldse on? Minu jaoks ta on? Ta asi, see on hästi lihtsates sõnades öeldud niisugune mere osa, mis on avamerest loodusliku tõkkega kuidagi eraldatud. Ja ma olen näinud mitmeid laguune maailma eri nurkades, enamasti näevad need välja nagu merelahe moodi veekogud, vahel peaaegu nagu järved, ometi annad kusagilt kitsukesest kanalit kaudu ühendatud kindlasti merega, vesi on soolane. Aga kui nüüd vaadata seda Uus-Kaledoonia seda maailma suurimat laguuni, siis see näeb hoopis teistsugune välja, et sinu silmade ees on helesinine ookeani pind lihtsalt. Ja selle lõpus noh, peaaegu silmapiiril kusagil paarikümne kilomeetri taga on näha, et seal on korallriffide katkemas vall ja selle taga siis meri muutub järsult tumesiniseks läheb sügavaks. Ja kui sa nüüd vaatad, siis ei taha, et see ongi see laguun siin minu ees. Ja kui sa siis mõtled jälle, et oled ju kindlasti lugenud, et see maailma suurim laguun on pindalalt palju suurem, kui kogu see Uus-Kaledoonia peasaar, siis see paneb jälle kukalt kratsima, sellepärast et Uus-Kaledoonia peasaar granter on ikka tohutult suur, ta on ühest otsast teise 300 kilomeetrit pikk ja ka kuskil keskmiselt viis, 60 kilomeetrit lai. Et kuidas siis see veeriba, mis mu silmade ees on näha, saab olla suurem oma pindala poolest kui terve see saar kokku. Ja tegelikult, ega sellest ei saagi enne aru, kui, kui näiteks vaatad mingit õhufotot selle grand terri kohta või siis internetis on ka näha neid aerofotosid kogu saare kohta hästi kõrgelt pildistatud ja sealt saab selgeks, et et siis tegelikult no niimoodi, et see laguun ei ole mitte ühes saare küljes, vaid ta ümbritseb ühtlaselt kogu seda hiigelsaart ja veel haarab ka mõned naabersaared kaasa, nii et need naabersaared ja grantern nagu selle laguuni keskel. Ja noh, siis saab küll selgeks, et niisuguse laguuni pindala võib olla suurem, kui on selle peasaare pindala ja, ja see võib tõesti olla maailma suurim looduslik merelaguun, omamoodi maailmaime. Ja, ja seesama siinsamas Numia ees näha olev puhtaveeline hele, sinine laguun on kindlasti Uus-Kaledoonia turismi üks nurgakivisid, sest see ju pakub piiramatuid võimalusi rannapuhkuseks. Ja turiste käib siin palju tõesti palju. Ja nad käivad siin sellepärast, et nad teavad, et ei pea siia tulles oma. Sest siinne loodus on puhas ja eksootiline, meri pakub igasuguseid puhkamisvõimalusi, teenindamine on eeskujulik kuigi küll peamiselt prantsuse keelne, aga inglise keelega saab kah hakkama. Tants, võib-olla see kohalik raha, see natukene paneb imestama. See kannab nime Frank, aga ta ei ole prantsuse frank, vaid see on prantsuse Okeaania Frank, ehk siis prantsuse ülemere territooriumi rahaühik ja sellega aetakse siin asju ja, ja kõik asjad saavad aetud. Ja kui sa tahad Uus-Kaledoonia peasaarel ringi sõita, siis leiad eest väga korraliku teedevõrgu. Hea liikluskorralduse ja ka selle, et kogu peasaar on väga hästi varustatud elektriga Okeaania saarestik, kes ei ole see üldse tavaline asi, pigem on see väga haruldane. Ja ka ametlikel andmetel on siis Uus-Kaledoonia elanike elatustase kõvasti kõrgem kui Okeaania saarestik keskmiselt. Ta on peaaegu sama suur kui Uus-Meremaal, Uus-Meremaa elatustase on tõesti Okeaania üks kõrgemaid. Ja kui nüüd võrrelda Uus-Kaledoonia ja Uus-Meremaad, noh, mõlemas on käidud, siis vahe on küll selles, et, et Uus-Meremaal on see heaolu nagu kogu inimeste ja ühiskonna hulgas jagunenud enam-vähem ühtlaselt. Aga Uus-Kaledoonia, see on ikkagi nii, et siin on meeletult kaid, inimesi ja ka väga vaeseid inimesi, need vaesed on tüüpilised. Et ikkagi just needsamad kanakad kuskil maal elavad ka nakad ja ja, ja see ühiskonna kihistumine nagu on palju teravam, kui see on Uus-Meremaal. Aga kui mõelda selle peale, mille najal see Uus-Kaledoonia majandus siis püsti seisab, siis peale hästi arenenud turismi on ka tähtis majandusharu nikli tööstus. No see on isegi tähtsam kui see turismimajandus ja, ja sellest oleme ka ühes eelmises Uus-Kaledoonia saates kõnelenud siinsetes mägedes on varjul maailma ühed suuremad niklivarud ja, ja see pisikene maa toodab nii palju niklit, et kuulub maailma viie kõige rohkem niklit tootva maa hulka ka. Ja nüüd, kui nende majandusharude peale mõelda, siis tegelikult nendel omavahel juba sisse nagu määratud tõsine vastu talu, sest nikliühendid on mürgised mürgised kõigele elavale ja, ja ka inimesele. Ja see on maailmas alati igal pool üks kõige rohkem keskkonda saastav tööstus. Ja noh, kuidas see vastuolu on lahendatud kuidagi umbes niimoodi, et need kõige suuremad nikli kaevandused asuvad seal peasaarel kusagil kõrvalistest kohtades ja sinna inimesed tavaliselt ei satu, too aga tõsi, on küll see, et nende ümber on keskkond väga tihti väga laialt ja tõsiselt reostatud. Aga turistidel pole sellega nagu kokkupuudet, et nad nagu ei tea või ei tahagi teada, et midagi niisugust seal kuskil kaugel mägedes on. Ja niimoodi need kaks tähtsamat Uus-Kaledoonia majandusharu saavad tänaseni kõrvuti olemas olla, 11 häirima. Niimoodi siis kõlabki see Uus-Kaledoonia, et riiklikule iseseisvusele ja vabadusele õhutav populaarse ansambli kurajeele laul ja vabaduseteemad ja, ja õieti need teemad, et kuni kirju on, on siinne ühiskond, need on uskaradoonias väga teravad ja isegi võib öelda, et tihti valulised kõige suurem etniline rühm üldse on ka kaat, nendest oleme varem kõnelenud, nad on siis tegelikult nagu põliselanikud, aga jagunevad kümneteks eri hõimudeks ja nemad moodustavad kokku siis 40 protsenti kogu elanikkonnast alalisest elanikkonnast ja nii siis allapoole. Ja üks omaette etniline rühm on siis sellised asukad, kes elavad siin ammustest aegadest ja on siia kolinud kusagilt Okeaania teistelt saartelt. Niisiis ka hästi niisugune kirju rühm ja selliseid on siis Uus-Kaledoonia elanik, sealhulgas kümmekond protsenti. Ja siis on veel üks niisugune inimrühm selgelt eristuv, need on siis Aasiast pärit inimesed erinevatest Aasia maadest ja neid uskale toonias praegu, kui kogu elanikkonnast nii viis protsenti. Aga siis on veel üks väga huvitav ja, ja iselaadne etniline rühm. Ja see on ka nakade järel suuruselt teine etniline rühm. Nad moodustavad kõigist Uus-Kaledoonia elanikest tervelt kolmandiku ja nad ise nimetavad ennast Kaldootšedeks. Kes need Kaldootšett siis on? No hästi lihtsalt ja lühidalt öeldes tähendab prantsuse kolonistide järeltulijad ja nad on elanud siin ju üle 100 aasta tublisti nad peavad ennast ehtsat, eks Uus-Kaledoonia põlisasukateks ja kui järele mõelda, siis miks ka mitte, kui siin on ikka keelatud tublisti üle sajandi ja kui Uus-Kaledoonia peetakse endale ainuvõimalikuks kodumaa Maad väga armastatakse, loomulikult natukene meenutab see see rühm, need kaldeotsijad, mõnede teiste maade umbes sarnaseid rühmi, näiteks mulle tuleb kohe meelde Lõuna-Aafrikas, kui ma puutusin kokku Sealsete aafrikaanidega, need aafrika plaanid on kas siis valged asukad, kes on kunagiste Hollandi päritolu kolonistide ehk puuride järeltulijad ja hoiavad ka kiivalt oma kultuuritraditsioone. Ja võib öelda, et kaldotsijad on väga ühtehoidev rühm neil on ju noh, erinevad ka nakadest ka ju täiesti ühtne kindel keel, prantsuse keel ja neil on ka ühtsed traditsioonid, paljud perekonnad on omavahel ju pikkade aegade jaoks lausa läbipõimunud. Tuntakse 11 põlvkondade kaupa. Ma juba. Ja nad jagavad ka ühtset meelsust ja maailmavaadet. Tõsi küll, see kaldotside maailmavaade või oi, see meelsus või põhimõtted on nüüd viimase poole sajandi jooksul tõsiselt muutunud. Veel umbes 2003. aastal oli niimoodi rahvaküsitluse järgi. Et kuidas nähakse Uus-Kaledoonia tulevikku, siis Kallotsiad olid sügavalt veendunud, et ühiskonda peavad kindlasti juhtima prantslased. Ja nüüd kõige värskemate küsitluste järgi nad enam nii ei ütle, et nad kinnitavad, et, et kõik Uus-Kaledoonia rahvad on võrdsed ja nad peavad ka võrdselt osalema ühiskonnas ja selle juhtimises. Ja vot siit edasi jõuame vist Uus-Kaledoonia kõige keerulisema ja segasem küsimuse juurde, see on siis Uus-Kaledoonia tulevik? Jaa, selleks et seda natuke mõista, peaks natukene heitma pilgu viimaste aastakümnete tähtsamatele poliitilistele sündmustele, mis siin on toimunud. Et mäletatavasti Uus-Kaledoonia oli pärast teist maailmasõda prantsuse ülemereterritoorium üsna autonoomne, aga ometi kindlasti juhitav Prantsusmaalt. Ja 1988 jõuti siis nii kaugele, et astuti samm tõelise iseseisvuse suunas. Nimelt otsustati, et Ta on 10 aasta pärast, 1998 korraldatakse Uus-Kaledoonia elanik ikka seas referendum ja kui siis selgub, et enamik soovivad täiesti riiklikku iseseisvust, lahkulöömist Prantsusmaast siis nii tehakse, saabus aastast 1998 aga referendumit ei toimunud, sellel oli palju põhjusi ja ka võib-olla aga tõesti see, et see ühiskond lihtsalt ei olnud küps niisugust otsustavat referendumi läbi viima. Ja siis täpselt samal aastal sõlmis küll valitsus kanakade vabastus parteidega ja Uus-Kaledoonia teiste parteidega sihukese ühise lepingu, et nüüdsest algab 15 20 aastane ülemineku periood, mille jooksul valmistatakse Uus-Kaledoonia ette täielikule iseseisvusele ja enne seda siis referendumile, et mida rahvas arvab, nii ka läheb. Ja nüüd on siis samm-sammult selles suunas mindud, et see Uus-Kaledoonia valitsus on muutunud aste-astmelt iseseisvamaks ja sõltumatavaks Prantsusmaavalitsusest siin omavalitsuse president ja kongress. Ja alates 2010.-st aastast on veel üks märgiline muutus. Praegusel ajal on Uus-Kaledoonia all kaks ametlikku lippu, üks nendest on siis muidugi prantsuse trikoloor, nii nagu prantsuse ülemereterritooriumitel mujalgi, aga teine on veel huvitavam seal sinipunaroheline lipp. Ja selle keskel on niisugune sümbol ja see sümbol on täpselt see, millest sai kõneldud nüüd eelmises saates seal Uus-Kaledoonia hõimu pealikude sümbol, et seal on siis nagu niisugune kaks oda, mille vahel on siis hõimujuhi skulptuur ja see ongi siis see teine lipp ongi nüüd siis kanokkade rahvuslipp. Ja need on siis mõlemad ametlikku lipust lootuses, et maailmas on väga vähe maid, kus on tõesti täiesti võrdväärsena kaks ametlikku lippu, aga asi on veelgi segasem. Uus-Kaledoonia on veel kolmaski lipp, ametlik klipp, aga see on küll niisugune kultuurilipp või õieti see kuulub siis Kaldotsadele. Edukalt otsivad need põlised prantsusekeelsed elanikud, nende lipul on siis kujutatud Uus-Kaledoonia rahvuslindu lennuvõimetud kuud. Tore Lipp seegi. Ja juba see lippude rohkus näitab, et olukord on väga-väga segane ja need Uus-Kaledoonia iseseisvuse otsustamised on tegelikult kohe-kohe ukse ees. Et alates 2014.-st aastast võivad need juba toimuda ja seda otsustab siis juba väga täpselt. Uus-Kaledoonia kongress kuulutab selle välja ja see teadmine hoiab praeguseid Uus-Kaledoonia elanikke igav, väga ärevil. Ja sel teemal oli mul seal kohapeal ka mitmete inimestega jutuajamisi. Noh, siin kõlas jälle üks lõik Uus-Kaledoonia põlisrahva nooruslikkust ja kirega lauldud muusikast, ansamblit kurajeele ja töölised seal kuuskradoonias koha peal olles sai selgeks, et, et iga väga suur hulk jäämiseks energilisem aedia, radikaalsemaid kana hakkasid, on ikka kindlalt otsustanud minna lõpuni seda meelt, et enne me ei jäta, kui kuulutatakse välja iseseisev riik nimega Uus-Kaledoonia ja et seda juhivad siis kanakad, põliselanikud. Ja noh, selline vabaduse hindamine kõrgelt hindamine on meile ju väga tuttav, oleme ju ise ainult paarkümmend aastat seda vabadust nüüd uuesti maitsta saanud. Ja nüüd on huvitav vaadata, et uskledoonias on needsamad teemad, aga seal on nad kuidagi hoopis teise nurga alt ja, ja nad on teistsugused ja nad mõjuvad kuidagi äratavalt või mõtlemapanevalt. Näiteks panime kõvasti mõtlema siis see meie giid François kes, kellega me rääkisime hästi pikalt sel teemal ja ta Läks päris üllatavad ja uudseid vaatekohti. Ja selleks, et nüüd jälle sellest aru saada, meenutame kõigepealt seda, et mis on selle Fransoojendab taust, et ega temagi ei ole mingi prantslane või valge mees tema vanemad on pooleldi pärit siis siitsamast uskaladooniaga, nakade seast ja pooleldi pärit siis naaber saarestikult vaatult sealset põliselanikest. Nii et niisugune päriselanik, temagi ainult laiemate juurtega kui ainult Uscaledooniast ja tema puhul on siis oluline ka kindlasti meenutada, et ta on õppinud seitse aastat Euroopa ülikoolides, nii et ta on igati haritud mees ja laia silmaringiga mees ja, ja ta oskab mõtelda ja analüüsida. Ja tema oli siis täitsa selgelt veendunud. Uus-Kaledoonia all ei ole mõistlik saada iseseisvaks riigiks ja miksis ja ta ütles seda, et kui Uskradoonia saab täiesti iseseisvaks, siis väga tõenäoliselt tähendab seda, et siit kaob täielikult Prantsusmaa tugi ja see omakorda toob kaasa selle, et tegelikult Uus-Kaledoonia satub mitmes mõttes viletsamas seisu, kui on praegu see mõjus üsna provokatiivset, ausalt öeldes ja ja siis ikka rääkisime edasi ja, ja tooma näiteid selle kohta, et mis on juhtunud siis nüüd nendel majonees ja naaber saarestikel, kus siis on saadud täiesti vabaks ja, ja täiesti iseseisvaks. Ja siis ta rääkis nendest kõige lähem saarestik, siit too järgmistes saadetes rändamine sinna lähemalt, aga lühidalt öeldes on seal elanud ikka umbes sama palju kui uskledoonias, nii veerand miljonit. Ja see Vanuatu vabariik loodi juba üle 30 aasta tagasi. Ja mis seal siis tegelikult On juhtunud, et et vormiliselt on ta vaba, aga et kas ta tegelikult on. Ja siis François seletas, et asi oli niimoodi, et kui välja kuulutati Vanuatu vabariik ja kohalikud tahtsid hakata seda riiki juhtima, siis selgus õige kiiresti, et ei jätku piisavalt kohalikku intelligentsi. Kes suudaks siis juhtida kõiki neid alasid, tööstust, ärimajandust, haridust ja tuli hakata nii-öelda palkama väljaspoolt sisse asjatundjaid, spetsialiste. Ja mida see endaga kaasa tõi. Juhtus niimoodi, et need väljastpoolt tulijad hakkasid ise omavahel hoopis moodustama mingit erilist eliiti ja nende huvi oli ainult see, et neil endal oleks kõige rohkem tulusid. See oli siis niisugune selgelt omakasupüüdlik suund. Ja nad keerasid Vanoto valitsuse lihtsalt ümber sõrme. Ja Franzoa väljendite järgi võtavad nad praegu vankumatult kõike, mis võtta annab kahmivat kokku lihtsalt väärtusi ja kanoatalaste enda tulevik ja riigi tulevik neile eriti korda ei lähe. Ja onu Atulased elavad ikka praegusel ajal palju viletsamalt kui Uus-Kaledoonia elanikud. Siis tõi ta teise näite, et noh, et kui nüüd Vanuatu too on see kõige lähem saarestik, siis sealt loodesse Uscaledooniast üle ookeani asuvad Saalomoni saared Saalomoni saartel on umbes kaks korda rohkem inimesi, kujuscaledoonias nii pool miljonit. Ja saarestik sai siis poliitilise vabaduse juba 1978. aastal. Noh, algul oli joovastus suur aga siis selgus, et, et riigi juhtimine on üks väga keeruline töö ja selleks peab olema väga erilisi oskusi ja teadmisi. Ja see riigijuhtimine lonkas väga kõvasti, selle tulemusel tekkisid saalomoni saarte põlisrahvaste hulgas suured sisepinged. Ja juhtus kole lugu. Algas siis 1998 põliselanike vahel halastamatu kodusõda, lihtsalt rivaalitsevad hõimud, kellest igaüks tahtis nüüd valitseda, et Saalomoni saari 2000. aastal õnnestus sõlmida küll rahu, aga riik kali langenud täielikku anarhiasse ja majanduslikku kaosesse. Ja see täielik kriis nagu leebus 2006 ja Teebus seletas, et siis lihtsalt need saared sattusid tugeva Hiina mõju alla mitte ainult majandusliku, vaid ka poliitilise mõju alla ja praegu ongi nii, et uh, saalomoni saarte elanike elatustase on kohutavalt madal ja tegelikult juhib ja suunab seda riiki suurelt Pealt hoopis Hiina võimas jõud. Nii et pole ka suurem asi stsenaarium ja nüüd veel kolmas näide, mille Francois tõi, on, on siis jälle saarestikust, mis asub Uus-Kaledoonia idas. Need on siis Fitzi saared. Fidži saartel on elanike ikka üle kolme korra rohkem kui Uus-Kaledoonia ligi 800000. Ja, ja ta sai iseseisvaks ikka päris ammu ligi 50 aastat tagasi. Ja 1987 sa ei viitsi siis vabariigi staatuse. Ja Fitzi nagu tugev külg on see, et loodus on õnnistanud teda väga paljude loodusvaradega. Põhimõtteliselt võiksid sealsed melaneesia põliselanikud ainuüksi nendelt saadavate tuludega elada väga hästi, aga nendel on tõsised probleemid ja, ja need on noh, õige ootamatut, kui sa ei tea seda Fitzi tausta. Selleks tuleb jälle korraks minna ajalukku. Nimelt kusagil koloniaalajal rajati siia suuri suhkru, Istandlike oli vaja tööjõudu ja inglise kolonistid tõid siia hästi palju tööjõudu Indiast. Ja sinna nad siis jäid ja kui need Fitzi sai vabaks, siis nagu demokraatia reeglit järgi ei saanud ju kuidagi öelda, et et need indialased on kuidagi kehvemad, kui, kui need melaneesia põles elanikud. Neil kõigil olid ühesugused õigused, selles vabariigis. Aga juhtus niimoodi, et, et indialased on ju lihtsalt loomu poolest osavad kaupmehed ja nad on energilised ja andekad organisaatorid ja siis läks nagu iseenesest, nii et veri on paksem kui vesi. Indialased haarasid lihtsalt seal Fitzi riigis ohjad enda kätte, et ja need kohalikud melaneez ja põliselanikud jäid nagu sihukeseks teisejärguliseks, elasid viletsamat. Ja muidugi ei meeldinud see, et meil on ees ja põliselanikele, et kuidas nii, et meie lõime oma riigi ja nüüd oleme teisejärgulised ja, ja nad hakkasid kõvasti protestima, lausa mässama ja lausa kulutasid kohe otse, et meie ei taha teid, india lasi oma turjal näha. Minge siit ära. Me tahame olla iseseisvad ja india laste vastus oli selline, et väga hea. Me lähemegi ära, aga võtame muidugi kaasa kõik oma vara, kõik oma raha, kõik oma seadmed ja kõik oma oskused. Ja siis oli Fitzilastele selge, et, et kui nii läheb, siis langeb Fitzi riikika totaalsesse anarhiasse ja lihtsalt seda on võimalik too valitseda ilma india lasteta ja nüüd ongi siis nii, et sellega tuleb leppida. Tegelikult meil on ees ja põliselanikud on siis teisejärguliste positsioonidel, indialased juhivad siin suuri Osasid ühiskonnast. Ja kas see on siis nüüd siis unistuste seis, mis iseseisvus kaasa toob? Selliseid näiteid tõi meile sisse Uus-Kaledoonia giid Frans A. Ja tema oli siis ikka täitsa kindlalt veendunud, et, et sellised väikesed saarestikud nagu manuaal too või Solomoni saared või Fidži või Uus-Kaledoonia. Et nad ei saa olla mitte kunagi täiesti iseseisvad selleks lihtsalt liiga väikesed. Ja paratamatult peavad nad kellestki sõltuma, oma kellegagi koostööd tegema ja mitte ainult poliitiliselt, vaid ka majanduslikult hariduslikult igas suunas. Ja, ja siit tuligi see Francois järeldused. Aga me ju olemegi praegu Prantsusmaast sõltuvad ja, ja teeme temaga koostööd. Meie elujärg on teiste naabritega võrreldes palju parem. Et miks me ei või siis jätkata selle tsiviliseeritud riigiga selle asemel, et saada Kell kätte, siis poliitiline, täielik sõltumatus väga tõenäoliselt sattuda hiljem hoopis hullemate, omakasupüüdlike suurvõimude ja korporatsioonide küüsi. See kõlas ausalt öeldes päris usutavalt. Ja noh, see paneb ju ikka mõtlema, et et noh, et, et mis asi see vabadus üldse on, et me oleme siin harjunud mõtlema, et vabadus on niisugune, nagu meie siin teame kuskil mujal maailma nurgas võib ta olla hoopis teist nägu ja et vabadusel ja vabadusel on vahe ja et, et millisest vabadusest me räägime, et kas poliitilisest või majanduslikust teate, et mõlemad ise olla võimalikud tihti. Ja siis veel see, et, et väikeriigid on alati 1000, suurtest nad peavad sellest aru saama, muidu läheb neil väga haprasti. Et see on niisugune karm reaalsus, mis tegelikus maailmas valitseb. Uus-Kaledoonia. Muidugi on Uus-Kaledoonia olud väga teistsugused kui Euroopas. Aga kindel on küll see, et nad seisavad väga suurte valikute ees täiesti kohe võib-olla juba järgmisel aastal. Ja igal juhul on väga põnev oodata, millise tee nad siis valivad. Selline oli siis saade Uus-Kaledoonia tänapäevast ja tulevikust ja ühtlasi oli see ka viimane Uscaledoonias rännakute saade. Järgmises saates rändame juba hoopis teisele Okeaania saarestikule. Vanoatule. Rändame koos Hendrik Relve.