Pane kellel on olnud arvestatav mõju teie huvide suunajana. Toimusid aga kõige selle juures erines Jaan Rummo teistest algkooli õpetajatest Westholmi eragümnaasiumis, mida peeti hästi peeneks gümnaasiumiks. Rummo oli väga kergesti kontakteerub suure autoriteediga inimene. Ja ilma etema erilisi mõjutamise vahendit kasutas suutis poisse vaos hoida tunnis. Tema oli ka esimene, kes õpetas ilusat eesti keelt. Huvitav, kas te mäletate teda ka raadiomehena, oli ta ju? Kooliraadio tegija, kui mina algkooli lõpetasin, siis ta seda veel ei olnud. Raadi onuks kujunes tema hiljem. Esimesed kokkupuuted raadioga olid mul sellest ajast, kui Felix Moor raadioga tegeles. Keskkooli päevil juhtisin ma ühte koolinoorsooorganisatsiooni ja selle üritusel. Õhtu kanti üle raadiosse, seda tegi Felix Moor. Mul on hästi meeles, et oli üks balletiettekanne olnud kommertsgümnaasiumi neiult. Kuidas moor seda kommenteeris? Raadiokuulajad võivad. Tolleaegne juhtiv ajaleht Päevaleht irooniliselt või ässitavalt kirjutas Andresen. Keskkooli päevil õppides paistis silma suurte kirjanduslike huvidega. Tollal ilmus tema üks luuletuskogusid armi Orpi nime all. Aktsiooni numbrid liikusid ja üldse oli tol ajal keskkoolis. Andresen avaldas ka väga tugevat mõju õpilastele nende maailmavaatekujundajana, juba siis oli tema üsna pahempoolsetel positsioonidel ja paljudes Tol ajal olid kahtlemata esiplaanil kirjanduslikud huvid ja kirjanduslikke katsetusi. Tollel tegid paljud Andrejs õpilased. Eeldustepäraselt pidanuksid teda siis viima ülikooli sisseastumispaberid. Tartus keeleteaduskonda. Nii see oligi. Astusin mina 1000 931. aastal filoloogiateaduskonda õppima. Kogus kiikerskes romaani vana romaani keeli õpetas kihkelse kohta iseloomustuseks näiteks seda, et tuli temal üsna vähe aga ta sattus sel määral hoogu, et jalutas kuulajatest möödekas esimeses reas istusid ja pidasid loengud õieti seinale. Tema iseloomustaks selline seik, kuidas tema rahvaluulet kogus. Kunagi oli ta kuidagi kelleltki kuulda saanud, et kõige vanema elukutse esindajad kusagil laulavad häid vaimukaid poliitilisi ette olisi Tartus sööridatus vabadussõjalaste tolleaegsete fašistide pihta. Paar üliõpilast, kaasamine oli nende hulgas. Me pidime etendama siis magnetofoni osa, tähendab, oleme stenografistidega stenografistiks. Aga tema viinapudeli abil suutis need kõige vanem elukutse esindaja vaat laulma panna. Personal laulis, personal laulis. Ja paari tunni pärast, kui ta lahkus, oli tema väga rahulik tohid midagi teadvuse jaoks talletanud. Nüüd on muidugi küsimus tekkida, miks ma sellest teaduskonnast lahkusin? Mis või kes kallutas teid lõpuks ikkagi juura kasuks? Otsust mulle endale tundus õppimine selles teaduskonnas väga elukauge. Kuigi ma olin kirjandusega tegelenud. Aga kallutas lõpuks Oskar Loorits, kes ütles, et mis sa jamad siin filoloogiateaduskonnas, mine juured, õpilasi on palju elulähedasi. Ja 32. aasta kevadel alguses, nii ma tegingi. Andsin paberid õigusteaduskonda sisse, kuigi olin mõningaid eksameid ja arvestusi sooritatud filoloogiateaduskonnast. Kas oleks midagi meenutada stuudiumi ajast? Õigusteaduskond? Piip ja mõned teised, aga samal ajal juba hakkasid teaduskonnas õpetama ja varsti ka tooni andma. Tartu Ülikoolis eesti ülikoolis ettevalmistuse saanud noored teadlased, kes osutusid äärmiselt populaarseks. Eriti tuleks meenutada fašistide poolt mõrvatud. Selgusega argumenteeritusega ja särava ettekandeviisiga loengutel õpetas tema haldusõigust ja haldusprotsessi. Ja tol ajal parematest üliõpilastest enamik politseis haldusõiguslased. Kas oli keegi ergutajaks julgustaks teadustöösse teed otsides? Külvest töid, mis me kirjutasime, katsusime, kõik kirjutanud nii nagu kliiman. Noh, kuivõrd see õnnestus, on muidugi omaette küsimus. Mida te nüüd takkajärgi peaksite oma esimeseks teaduslikuks tööks? Esimene teaduslik töö õigusteaduse alal võiks olla auhinna töö. Tõsi kriminaalõiguse alal, mis aga oli kirjutatud nüüd Liimannile omases stiilis kus algas teedee praktilise juristina. Lõpetasin mina ülikooli 30. Ja esialgul muud rakendust Ma ei leidnud, kui praktigandinas suvel Eesti pangas sellel ajal ma olin astunud. Ja ühenduse vilistlane oli Eesti Panga jurist konsult. Tema kutsus mind suvel tööle Eesti Panka praktikandina. Sügisel võeti mind, tõdes 36. aastal vastu advokaadiks vandeadvokaadi abiks. Arstid annavad tööle asudes Hippokratese vande, ma ei tea, kas juristidele midagi sellist on või ei ole aga nüüd on nendest aegadest ja nendest aastatest nii palju aega möödunud, et ehk oleks midagi meenutada ka tolle aja protsessidest. Vannet advokatuuri võtmisel tol ajal ei nõutud, vähemalt abidelt. Vandeadvokaat muidugi vannutati. Kuigi ametisaladus muidugi saladus tuli pidada. Muuseas meenub selline detail. Üks naisTallinna linnanõunik kaotas oma kohad, sai valitud enam sellele kohale ja astus tema advokatuuri. Teeb visiidi kohtunikule, kelle juures ta esinenud ei olnud. See proua arvas, et tema on nii tuntud, et visiit. Kuuendal aastal siseminister tagandas Eestimaa töölisühingute keskliidu valitud juhatuse. Juhatus saatis ametiühingutele laiali ringkirja, milles ta oma tegevust õigustas, näitas tagandamise põhjendamatust, juhatust tervikuna. Kõik juhatuse liikmed anti kohtu alla trükiseaduse rikkumise pärast, sest lubamatult oli Seletasin siis kohtus, et tegemist on hädakaitse aktiga, inimesed ei saanud ennast teistpidi õigustada. Asi lõppes tühiselt, vist viiekroonise rahatrahviga. Igaühele sellest, sellele protsessile järgnes pildistamine, see pilt on mul isegi veel säilinud. See oli sisuliselt võttes võit, kuna tegu oli naeruväärselt väikese Sõda on ikka sekkunud järsult ja ootamatult inimsaatustesse ja kõnekeeles on see isegi kujunenud nagu mingiks ajapiiriks võtnud ajapiiri tähenduse. Öeldakse ju, et see oli enne sõda või see oli pärast seda, kus tabas teid viimane Sõda vahetult enne sõda töötasin ma advokaadina. Juuli alguses vist viimase rongiga, mis Tallinna saabus. Jätkasin veidi töötamist advokaadina Tallinnas kuni 27. juulini, mil mind mobiliseeriti. Noh, sellele järgnes tööpataljon. Mittestatsionaarse aspirantuuri taolist kuid see tookord ei olnud mingit tähtaegadega seotud, nii et erilisi tulemusi sellel õppimisel ei olnud. Kus te saite väljakutse ja kes oli? Väljakutse tuli tolleaegse hariduse rahvakomissari Nigol Andresen i allkirjaga. Nii palju kui ma tean, oli väljakutseks sisuliselt Nikolai Karotamm. Väljakutse jõudis minule minuni. Sverdlovski. Eesti esindus Moskvas, sobinovskil, Andresen võttis mind vastu, küsis, kas sul raha on? Ma ütlesin, no mis raha, võib-olla demobiliseeritud mehel? Ja Toomas taskust andis mulle esialgseteks kuludeks. Seal oli puruks pommitatud, see võis olla. Või oli ta sellepärast sellesse hotelli paigutatud, et tema tookord täitis valituslik ülesandeid Nürnbergi sõjaroimarid. Vastutuse küsimuse, fašistliku sõjaroimarid vastutuse küsimuse lahendamisega. Olime väljatöötamisel. Rahvusvaheline konventsioon mis 45. aasta augustis liitlasriikide vahel Londonis sõlmiti. Väga südamlik, eks. Tõsi on. Ühes kõrvaltänavas koolimajas, kus teaduskondade kateedri ruum ei olnud ja meie jutuajamised tihti kulgesid tänaval, ma mäletan, kõige sagedamini Puškini mälestussamba jalamil, olid meie jutud ja meie arvestused. Treener oli väga mitmekülgne inimene, tema teaduslik karjäär algas Tsaari-Venemaal. Kuid siis, kui Moskva Ülikooli progressiivsed õppejõud kasso vastu protestides lahkusid ülikoolis ka tema lahkus, kas oli, kas oli haridusminister, kes hakkas kärpima ülikoolide autonoomiat ja ette kirjutama, mida võib professor lugeda midagit, et tolleaegsetest juristidest, kes lahkusid Moskva ülikoolist protestiks suur osa olid hiljem jaga minutamise ajal veel Moskva Ülikooli professorid, eks trall hakkas tööle tookord advokaadina mingitel kursustel kah kõrgematele kursustele erakursustel luges advokaadina ütles tema ka siis veel professori ameti kõrval, kui ta mind juhendas. Soli hiilgav lektor, suurepärane publitsist ja erudeeritud advokaat soovitas ka minul advokaadina. Või teadlane, jurist, kes ei ole kunagi praktikas seisnud ka teoorias kuhugi kaugele ei jõua. Praktika ikkagi asetab küsimused ministrid, teaduslikku läbitöötamist vajavad ja teiselt poolt muidugi teooria peab. Kas te võiksite, palun meenutada kohtumisi teiste tolleaegsete silmapaistvate jurist? Ega Moskvas professor kernet on väljapaistev teadlane. Tan hulgana monograafiat kirjutanud, temale kuulub viieköiteline Saarid filmiajalugu. Ma nägin teda esimest korda kateedri koosolekul. Samuti teaduskonna nõukogu koosolekul. Taise kuuldes, et ma eestist tulen, tuli minu juurde kutsus mind õieti enda juurde ja päris mõningate Tartu ülikooli tsaariaegse ülikooli professorite saatuse kohta. Muuseas huvitas teda professor Pusta Roslevi saatus, kes oli olnud Tartu Ülikooli rektor. Kuigi vist mitte viimane rektor ja kes Tartus rida aastaid õpetas, krimine. Esimese saksa okupatsiooni ajal pärale tema jõudnud ei ole. Ja minu kolleegi õigustas doktorid Leesment andmetel on tema surnud teel vist tühjusesse. Kernet oli esimene Nõukogude Vene moraalistatistik juhatas riigi statistika valitsuses osakonda, mis tegeles moraali statistikaga, kuritegevuse uurimisega. Kuid hiljem tuli temal sellest praktilisest tööst teaduslik töö kõrval, mida ta tegi, loobuda, sest ta jäi pimedaks. Pidevat tööd, arhiivis, abikaasat, jalutas teda arhiivi, luges arhivaar ettegi väljakirjutusi. Ja vot nende väljakirjutuste alusel mälu alusel kirjutas tema selle suurepärase viieköitelise raamatu, mis ajendas teda seda tööd ette võtma. Ajendas teda, nagu ta ise rääkis, ette võtma see et tema isa Keda veel meenutada silmapaistvatest juristidest? Tol ajal oli muidugi vaieldamatu autoriteet, kes kõikidest peajagu kõrgem oli. Välisministri asetäitja talikus Moskva Ülikooliteaduskonnas varem kuulnud mõningaid tema ettekandeid. Lewinsky oli, võttis ajakirja Solesk Kustas braavo. Nõukogude riik ja õigustoimetajana. Osa teadusliku töövahetust suunamisest. Kolleegiumile nähtavasti selleks, et luua tookord kontakte eesti teadlastega pärast Eesti vabastamine seisis ees, ma kuulsin tema sõnavõtte. Märkimisväärne on see, et inski võis tundide viisi rääkida ilma igasuguse konspektita peast. Ja ka nagu kulda protsessidel, kus tema riikliku süüdistaja esines võistlema, peas tsiteerida palju köitelist toimikut lehekülgi kuid seal kuuldud teistelt isiklikku kontakti mul temaga ei ole olnud. Ja millal alustasite kandidaadiväitekirja paberile? Panekut kandidaadiväitekirjaga kujunes see asi omamoodi kummaliselt Mulleri juhendajat ülesandeks kirjutada referaat. Ma hakkasin seda referaati kirjutama. Seakas. Kirjutasin paberikoodi muidugi raskusi. Paberid ei olnud saada. Teaduskond paberiga ei varustanud öödilasse, Eesti esindus annab paberit. Seal ka paberid, väga palju lid aspirantide jaoks ei jätkunud. Nii et sattusin Ühte tööndus kooperatsiooni kauplusesse, kus olid väikesed 10 korda 15 sentimeetrit paberiplokid ribadest lõigatud. Ja nende selliste paberiribade peale saigi seda kandeid tööd. Esialgses variandis kirja pandud. 44. aasta suvel kutsuti mind Moskvast ära. Ja töörahvakomissariaadi koosseisus sõitsin ma Võrru, sest lahingud olid jõudnud Eesti pinnale. Lahingud olid jõudnud pinnale Võru koodi vabastatud. Seal oli Võrus ja nemad ütlesid, aga milleks sildid, et istuda, et sõitkuma tagasi ja lõpetagu aspirantuuri? No nii ma tegingi, siis sõitsin tagasi. Tartu jäi nägemata, Tartu jäi nägemata, Moskvasse töötasin seal, väitekiri reisis muidugi kaasa, teiega tegi keri seljakotis, reisis kaasa. Kaitsmine kaitsvioril muidugi protseduuriliselt lihtsam kui praegu väitekirja trükkimist ei nõutud ja see oleks tolleaegsetes tingimustes ka võimatu olnud. Ja see järgima. Saabusin. Hakkasin õpetama kriminaalõigust ja kohtustatistikat. Korterid muidugi alguses ei olnud, elasin ma mõnda aega hotellis, aga siis anti mulle korteri order linna täitevkomiteest kuhu ma ka kolisin. Kuuldes, et tema korteri pere Nordershantud tuli tagasi. Muidugi ma kolisin sellest korterist kiiresti välja, ma olin seal varem maganud ja Anna Haava jäigi sinna elama. Ma sain pärast korteri Tartus. Kohturatoorikat kohtus kõnelemisoskust. Teie kandidaaditöö teema oli minu kandidaaditöö, teema oli kuriteost osavõtuõpetus ja doktoritöö teema. Doktoritöö teema oli veenmine ja sundvõitluses nõukogude õiguskorrarikkumistega. Kuidas toimus kriminaalkoodeksi koostamine, olete ju selleks koostajaid? Kõikide liiduvabariikide pädevusse 1009 37. aasta konstitutsiooni järgi pidi koodeksid vastu võtma liidu seadusandja. Töötati välja rida koodeksisse kriminaalkoodeksi projekte, kuid teoks ei saanud. Nähtavasti Nõukogude Liit on nii suur ja nii mitmepalgeline oma rahvastikult territoriaal, väärsetest ja muudel tingimustel ühtsa kõigis detailides. Ühtse koodeksi väljatöötamine ei ole võimalik ja sellega seoses antigi soovides liiduvabariikide suveräänsete õigusi laiendada koodeksi väljatöötamine liiduvabariikide pädevusse. Eesti NSV ülemnõukogu presiidium moodustas sellekohase komisjoni. Üheaegselt algas töö kahekoodeksi kallal kriminaalkoodeksi ja kriminaalprotsessi koodeksi. Oli moodustatud väikene alamkomisjon kuhu kuulus eesistujana Karl Kimmel, praegune vabariigiprokurör ja kus suur osa tööd. Koodeksi projekti koostamisel tuli minul teha ja võib öelda, et praegugi on rida paragrahve mis kehtivad selles redaktsioonis, mida ma tookord formuleerisin. Ja koodeksi väline külg, mille on omaks võtnud ka teised koodeksid pärineb sellelt alamkomisjonilt kolmeliikmelised alamkomisjonilt kuhu mina kuulusin. Koodeksi projekti arutati korduvalt alanud komisjonis komisjoni täiskogu istungitel. Hiljem käidi arvutid ja seda moskvaspetsialistidega. Narva seda, et mõnel teadlasel õnnestub osa võtta kuudeksite väljatöötamisest koodeksid ühe inimpõlve kestel mitu korda välja, ei tööta. Koodeksi väljatöötamisest oli koodeksi koostamine huvitav rahuldustpakkuv, töökoodeksi koostamine kahtlemata huvitav ja rahuldustpakkuv töö. Ja on andnud sellised kogemused seadusandliku tehnika ja metoodika alal mida teisiti on väga raske koguda. Koodeks kujutab endast siiski tervikuna vot sellist tervikut, kus kõik paragrahvid omavahel peavad olema kooskõlastatud kus igale kuriteole igal ühiskonnaohtlikule teole antakse õige hinnang, kus ei tohi olla lünkasid ega vastuolusid mis peab olema sõnastatud nii, et seal kaksipidi mõistmisi ei Kriminaalkoodeksi kommenteeritud uute koodeksit ja kommenteeritud väljaanne kogu nõukogude liidus. Puht uudishimust jahtuv küsimus, kas te loete kriminaalromaane? Jah, kriminaalromaane, loen ma suure huviga. Loen ka kirjeldusi kohtuprotsessidest. Meelsasti loen ma kohtukõnede süüdistus kõnede kaitsekõnede kogumikke aga loen ka meelsasti ilukirjandust. Ja kui see meie jutuajamine satub ülikooli juubeliajale või õieti eelpäevadel, siis kuidas te sõnastaksid? Mida on tähendanud teile ülikool, Tartu ülikool, teie elus? Ma leian, et ilma Tartu ülikoolita vedu sellisel kujul ei olekski olnud, ma ei tea, kes ma oleksin olnud kui ei oleks olnud Tartu Ülikooli, see, mis ma praegu olen, selles, ma olen võlgu. Tartu ülikoolile. Juubeliks Tartu ülikoolile, Tartu riiklikule ülikoolile sooviksin ma seda et tema noored teadlased, mida värakkumalt, seda parem, jõuaksid teaduslikud ekraadideni ja oma loomingu apogees teaduste doktoriks ja professoriks, nõnda et Tartu Ülikooli teadlase loomingule õitseaeg oleks võimalikult pikk.