Austatud akadeemik härra Mihkel Veiderma, teie kodulugu elulugu on eesti kultuurieluga tihedalt seotud juba kaugesse aega tagasi. Vanemate kaudu kolm põlvelist. Nii nagu ma nendest materjalidest siin juba järeldada võin Jah, tõepoolest alates möödunud sajandi 60.-test aastatest. Aga kui rääkida veel vaarisast, kes oli ka kooliõpetaja külakooli õpetaja, siis juba neli põlvkonda tagasi. Ja enam-vähem siiamaani välja, eks näeb, mis edasi saab. Kus on need? Päris kodupaigad või juured? Nii isa poolt on nad põhiliselt Läänemaalt. Kullamaa kihelkonnast ja ema poolt on nad Harjumaalt, Lõuna-Harjumaalt ja kui lähemalt veel siis kui kullamaa haru rääkida siis hüdru maa külast ja Laikkülast. Nii et minu vanaisa oli hüdru maa külakooliõpetaja ja praktiliselt pea 35 aasta jooksul, kui ta andis oma ameti üle oma pojale, minu onule kes jätkas seda kuni 1941. aastani, kuni ta ära küüditati. Ja see külakooli õpetaja püüdis, et vähemalt üks tema lastest üks poegadest saaks kõrgema hariduse ja ta suutis isegi kahele oma poegadest anda kõrgema hariduse, Nendest vanem, minu isa läks siis lõppkokkuvõttes Peterburi ülikooli peale seda, kui ta oli lõpetanud Haapsalu linna kooli ja Tallinna reaalkooli. Ja, ja noorem vend ka Peterburi elektrotehnika instituuti. Kahjuks see noorem vend tähendab minu onu, tema hukkus, ta oli soomusronglane ja peale vabadussõda. Ta tegi oma kaaslaste ohvitseridega paadisõidu Tallinna lahel ja see paat läks ümber ja need ohvitserid uppusid. Üks nendest küll pääses ja rääkis, kuidas see asi tegelikult oli ja ka minu emapoolne vanaisa oli külakooli õpetaja. Huvitav on see, et nad õppisid mõlemad samas Kuuda õpetajate seminaris kuigi teatud ajalise vahega ja siis isapoolne vanaisa pöördus tagasi Läänemaale, aga emapoolne oli siis kloostri valla või Padise külakooli õpetajaks. Nii on siis need juured koolikoha pealt. Nii et geenid niisuguse ameti pidamiseks on juba väga kaugest ajast kaasa antud Jah, kui võtta arvesse emapoolne vanaisa, see tähendab minu vaarisa siis neljandat põlve tuleb ka minul kooliõpetaja ametit täita, nüüd juba rohkem Tallinna Tehnikaülikoolis. Ja ka mu tütar on õpetaja, nii et tema on siis juba viiendat põlvkonda õpetaja. Kui palju lapsi on, läks juba tütre peale. Minul on kokku kolm tütart, üks nendest, nagu juttu oli, kõige noorem on õpetaja, keskmine on arst-pediaater. Ja kõige vanem on toiduainete tehnoloog. Vanaisa ja vanaisa. Jah, mul on kolm lapselast. Kui nüüd minna veel ajas tagasi, siis isa on ju väga lähedalt seotud eesti koolikorraldusega kultuurielu arendamisega. Ta oli üldse hästi aktiivne inimene. Oli küll jah, eks juhtus nii, et kui loodi Eesti vabariik siis ta oli suhteliselt värskelt lõpetanud Peterburi Ülikooli, kuigi ta vahepeal oli ka tsaari sõjaväes. Ja sattus esimese maailmasõja ajal Mansuurias Harbiini, kus oli ühe sõjaväe raudtee kooli õpetajaks. Ja tagasi tulles nüüd Eestisse, muidugi teda rakendati kohe Eesti kooli loomisesse. Ja õige pea juba 1919. aastal määrati ta Tallinna linna koolivalitsuse juhatajaks ja linnavalitsuse liikmeks. Nii et ta oli üheksa aastat sellel ametikohal, tegi väga palju Tallinna koolide heaks ja vahepeal oli siis kaks aastat küll haridusminister ja eks tema täitis oma missioonitunnet ikka väga tõsiselt. Et luua korralik eestikeelne kool. Ja kuna ka sel ajal ei olnud gümnaasiumidele eesti keele õpikuid, siis ta kirjutas ta kohe ka õige mitmed õpikud, peamiselt loodusteaduste vallas, mis olid kasutusel eriti keemiaõpik kuni teise maailmasõjani välja ja nii ta siis püüdis teha nii, nagu ta oskas ja suutis ja kuni praktiliselt kuni 44. aasta arreteerimiseni välja. Ta lõi kaasa õpetajate organisatsioonides, oli üksvahe Õpetajate Liidu esimees. Kui pätsu ajal loodi õpetajate koda, olid õpetajate koja esimees ja mitmete kutse- ja keskkooli õpetajate või nende direktorite ühenduse esimees või liige. Ja küllaltki palju sõitis ringi Lääne-Euroopas, et omandada neid kogemusi, mis on seal neid rakendada eesti koolides. Nii et kui lugeda ka tema mälestusi, siis terve rida väga olulisi asju nii seadusandluses, hariduse alal kui ka konkreetsete ülesannete teostamisel tegi ta ära ikkagi päris palju. Teil on siin mitu albumi Te kõnelesite isa mälestustest, mis ta on kirja pannud. Need vajavad kõik veel avaldamist ja millal ta neid kõiki kirjutas? Põhiliselt ikka kirjutas neid siis, kui ta jäi nii-öelda pensionile peale oma 70 viiendat eluaastat. Ja ta tegi tõesti väga põhjalikku tööd ja ma pean ütlema, et Need mälestused on suurel määral Eesti kooli, eesti hariduse hilisajalugu kuivõrd seda võib lugeda hilise ajalooks sest need algavad mälestustega külakoolist ja kirjeldab kogu seda külakooli atmosfääri, kuidas ta oli seotud ka külaeluga seltsieluga. Tema isa, minu vanaisa oli äärmiselt aktiivne kõikvõimalike seltside organiseerimisel. Lõi esimese muusikaseltsi Läänemaal oli kirjavahetuses Jakobsoni ja Hurda, aga nii, nii et kogu see tegevus, mis toimub mus külakoolis ja tema ümbruses Haapsalu linna koolist, kuidas nägi välja tolleaegne provintsilinn, nagu oli Haapsalu selle linna kooli atmosfäär Tallinna reaalkoolist põhjalikult Peterburi ülikoolist, sealsetest eesti seltsidest, nende tegevusest ja nii edasi kogu see tegevus, millest ma lühidalt rääkisin, suur osa sellest on pühendatud perioodile, kui ta oli tütarlaste kommertskaubanduskooli direktor Tallinnas ja püüdis eestimaal aidata kaasa hariduse arendamiseks ja kõik see toimub nende ühiskondlike ja poliitiliste muudatuste ja majanduslike muudatuste taustal, mis samaaegselt Eesti ühiskonnas toimusid, kõik on nad omavahel seotud samal ajal mälestused konkreetsetest inimestest, peamiselt haridustegelastest, kooli õpetajatest, kellega ta kokku puutus või kellega ta koos töötas. Nii et väga huvitav ja väga rikkalik materjal ja küllaltki hästi kirja pandud kahjuks ei ole õnnestunud, seda siiamaani ei tulnud see muidugi kõne alla eelnenud Nõukogude perioodil ja ka praeguses olukorras vist seda avaldada ei õnnestu ja võib-olla nüüd üksikute osade kaupa ühes või teises ajakirjas või ajalehes. Need mälestused, ehka ilmuvad. Mitu venda, õde, tee tuli. Neid oli kokku perekonnas kuus last. Nii et viis venda ja, ja üks õde, et isa oli abielus, kaks korda. Tema esimene abikaasa oli proua Lenderi õde, sellest abielust oli tal tütar ja poeg. Ja teisest abielust oli siis veel neli poega ja praktiliselt praegu olen mina sellest põlvkonnast üksinda alles jäänud Eestimaale. Aga teised, teised, kes on välismaal õde, hilja, Taska on Rootsis. Üks vend on Kanadas kõige vanem vendaga, hukkus sõjas. Tema oli soomepoiste hulgas, tuli tagasi, pääses Eestis veel eluga, taganes Tšehhoslovakkias Saksamaale. Lõppkokkuvõttes sattus aga ikkagi veel vene vägede kätte ja hukkus Vene vangilaagris. Ja kõige noorem vend elab ka Rootsis. Üks vend suri ära siin haigusesse peale sõja aastatel. Nii et nii on siis meie perekonna laste seis praegu. Need, kes Eestist ära läksid, millele nad läksid? Õde läks 44. aastal ja eks isa tahtis ka minna ülejäänutega, aga midagi tuli vahele, viimane moment ja ja meie elasime siis oma oma talus põllkülas Klooga ja Paldiski vahel ja see kanada vend oli ka soomepoiste hulgas õigemini vist Soome mereväes. Tema läks sealt õige pea üle Rootsi ja niisiis tuli eluga välja sellest olukorrast. Nii. Ja kõige noorem vend Läks Rootsil läks tegelikult õele külla Rootsi ja ei tulnud enam tagasi rohkem kui 10 aastat tagasi. Teil oli pahandusi ka sellepärast, et see oli küll muidugi muidugi oli pahandusi, ega lõppkokkuvõttes olen ma tulnud õnnelikult välja, kui seda võib üldse nii lugeda perekonna foonil, aga esialgu mind ei tahetud võtta vastu ka polütehnilisse instituuti. See kaadriosakonna juhataja oli siis hilisem kultuuriminister laos. Ja kuigi lõpetasin reaalkooli veel kuldmedaliga, seal oli ka oma ajalugu, et ma selle sain, sest direktor oli kategooriliselt selle vastu, aga õppenõukogu koosnes veel omaaegsetest õpetajatest ja ja haridusministeerium kinnitas selle minu kuldmedali. Aga. Aga siis aitas mind natuke minu onu, emapoolne onu, kes oli tagalas ja kes oli seal kokku puutunud sellesama lausega ja ja ma siis kuulsin, kuidas ta ütles lause lähedki, selline mees, sa siis oled seal, olime koos ja nüüd ei võta minu õepoega vastu, nii et lõppkokkuvõttes ikka mind võeti vastu, aga sellega polnud asi lõppenud. Tolleaegse rektori Smitty juures käidi kaebamas, et kuidas niuke rahvavaenlase poeg on ikka sattunud tehnikaülikooli. Schmidt kutsus mind enda juurde, kuna tema oli ka Peterburi ülikoolis õppinud ja õppinud nende konspektide järgi, mis minu isa oli kirjutanud bioloogia alal, kui ma ei eksi ja mis olid seal ka hiljem ära trükitud ja ära märgitud, et milline üliõpilane nii usin olijad need professori loengut siis kõik üles kirjutas, siis ta mäletas seda, küsis, kas on mu isa ütles. Olgu peale, et jäägu need kaebused siis meie vahele jääb. Õppige edasi ja unustame selle asja ära, nii et see oli mul üks niuke kriitiline periood. Aga hiljem juba ei ole mul noh, selles suhtes otseseid takistusi olnud, kui see on teinekord seda meelde tuletatud vastavates organites, nagu ma olen kuulnud hiljem ühte ja teise kohta, kus ma olen töötanud. Mida andis niisugune õhkkond, kodune õhkkond, vennad-õed olid olemas, isa oli väga aktiivne. Suur koormus oli siis ema kanda. Ema oli ka kooliõpetaja, tema oli eesti keele ja kirjanduse õpetaja roosinuppude või ratsagümnaasiumis või selles esimeses gümnaasiumis, mis oli vene turu ääres. Ja ega siis meie pere niisugune majanduslik olukord ei olnud palju kiita. Ja see oli ka üheks põhjuseks, miks isa kandideeris tütarlaste kommertskaubanduskooli direktori kohale peale endise direktori poweri surma. Et saada selles suhtes teatud kindlust ja stabiilsust. Sest lõppude lõpuks kõik need linnavalitsuse liikme ja, ja ministrikohad sõltusid sellest, kuidas jagunesid parteis parteina parlamendis. Ja need ju teatavasti valitsused vahetusid väga tihedasti ka linnavolikogu või kuidas teda nimetati ka selle koosseis muutus ja kunagi ei olnud kindlust tuleviku suhtes. Aga ühe sellise suure gümnaasiumi direktori koht ta oli vist Tallinnas kõige suurem gümnaasium Vabaduse platsi ääres kus oli ka korterdirektori jaoks olid ette nähtud ka selle korteri majandamisega seotud kulude kate kooli poolt. Siis see lõi teatud niisuguse majandusliku kindluse ja teisest küljest muidugi. Ma olen üles kasvanud väga huvitavas olukorras, kuna Vabaduse platsi ääres linna keskel, ühe suure koolimajas kusjuures minu vanemad suhtlesid väga tihedasti Tallinna teiste koolide direktoritega õpetajatega ja nii edasi. Ja eks minagi sain sellest suhtlemisest oma osa. Ma tundsin ja mäletan siiamaani Tallinna linna paljusid koolijuhatajaid ja kooliõpetajaid ja mitmed nendest on ka mind võib-olla natukene mõjutanud muidugi võib-olla kõige rohkem provolender aga ka mitmed teised ja noh, niisugused Naprominentsed kujud Eesti hariduselus nagu Gustav rollik Johannes Kiivet, Nikolai Kann, Otto kiisel, Enn Nurmiste, Paul mägraken, need on need, kellega mina olen kokku puutunud oma lapsepõlves. Ja sealsamas kõrval oli ju reaalkool, ega siis seal suurt vahet ei olnud, ka nende kooliõuede vahel olime kord siin, kord seal muidugi see avaldas oma mõju. See, mis te nägite, see, milliste praegu kõnelesite oli justkui koduväline, oli seotud isa ja ematööga. Ega ta kodus ei saanudki kuigi palju olla. Ma kujutan ette, kõike teada, tahtev poiss. See enamasti ikka suhtles teistega ja enamasti õues oligi. Nii suvel kui talvel. Jah, eks ta nii oli, millal te õppisite tähendab, minu isal oli ikka see põhimõte, tuleb teha tööd. Ta tegi ise tööd, ta seda sisendas oma lastele, meil oli talu tähendab isa kui mees, kes oli üles kasvanud ikkagi külakoolist külakooli juures, oli talu, kuigi ta oli väiketalu ja temale lapsest saadik olnud tööl ka nii kaua, kui ta oli oma kodus. Ja kõigil meil olid oma ülesanded suvel. Nii algul see talu oli küll rendil, hiljem võtsime selle talu enda kätte, kuigi see talu sattus lõpuks paasi alla. Ja 39. aastal me jäime sellest ilma ja Paldiski külje all, see on Klooga ja Paldiski vahel põllkülas see, see taluelu ja, ja need suved andsid meile väga palju juurde. Isaga aega sai vähem koos olla, aga ta püüdis ikkagi olla ikka lastega ema, muidugi rohkem igavust muidugi me ei tundnud ja, ja ümbruskond oli huvitav ja ja vahest pandi ka isa poolt pahaks mõned tembud, mis poisid tegid. No näiteks ükskord oli suur, pahandas sellepärast et noh, teatavasti selle tütarlaste kommertskooli ees oli siis üks leheputka ja praegugi seal annaks leheputka. Ja seda leheputkat pidas üks väga sümpaatne abielupaar, kelle nimi oli Spiegel Pärk hiljem peeglimägi. Ja meil oli temaga niisugune kokkulepe, et kui ajalehe ostjad pilluvad raha maha ja see raha veereb, veereb putka alla. Et siis, kui me need sealt välja uuristame, siis kasutame pooleks. Ja muidugi siis juhtus vahest direktori poeg sealt putka alt uuristas neid sente. Ja see muidugi torkas silma ja kuskilt jõudsid need jutud isani. Muidugi siis oli pahandust palju. Ega isa oli kokkuhoidlik, tema oma lapsi eriti rahaga ei hellitanud. Võib-olla see oli päris hea. Ta leidis, et et raha tuleb panna kasulikumalt paika ja ikkagi jälle talusse. Ja hakkas veel üles harima veel Klooga raba veel päris vabariigi lõpupäevil, nii et, et nii olid need asjad. Aga muidugi see Vabaduse plats oli äärmiselt huvitav ja kõik, mis seal toimus ja meie osalesime kõiges nendes, kus oli ette nähtud ja mitte kas aknast, kui olid paraadid ja nii edasi, muidugi kuni kuni 40. aasta novembrini, kui me olime jahmatanud, kus enam ei lubatud minna meil koolimajast välja, ei tohtinud minna akende juurde vaatama, mis toimub vabadusplatsil ja ühekorraga me tundsime, et meie meie vabadusele anud peal ei saagi, isegi oma maja aknast ei tohtinud välja vaadata, olid sõjaväelased seal ees. No see oli sel ajal, kui see oktoobridemonstratsioon ja paraad oli. Kui kaua te elasite selles majas? See oli 45. aasta alguseni, kuni meie varandus konfiskeeriti ja neid sealt välja visati tänavale. Nii et minu 15 esimest eluaastat möödusid seal, kuhu te läksite, mis te tegite? Oh siis me otsisime endale elupaika, ema oma kolme pojaga leidsime pääskülast ühe toa. Ühe kauge tuttava juures, isa oli arreteeritud siis. Ja, ja lõppkokkuvõttes saime poolteist tuba, kui võib ütelda ühes korteris praegusel Gonsiori tänavale korteriühingus oma tuba, kus ka isa oli liige ja lootis lõpuks oma perekonnale korteri saada. See sai valmis just 40. aastal. Meie ei jõudnud sinna veel sisse kolida ja nii me jäimegi sellest ilma. Aga kuna vahepeal see korteriühing tagastati, Üheks lühikeseks perioodiks siis meil õnnestus kohtu kaudu sealt saada üks tuba ja niinimetatud üks väike teenijatuba ja siis me olime neljakesi seal poole teises toas ja niisiis, kuna juba hiljem juba tööle minnes, aga siis tuli veel isa tagasi, kui talle 10 aastat ära istunud. Ja, ja nii et see oli muidugi selles suhtes oleks väga raske periood, millele me kõik pead-jalad koos ja hiljem siis juba asi lahenes natuke kergemini, aga, aga minu ema suri õige peatselt ära peale isa tagasitulekut. Ja ja see oli muidugi temale suur löök. Aga ta abiellus uuesti ühe oma endise kooli õpetajaga ja nii siis elukäik temal kujunes. Esialgu ei lubatud teda Tallinnas, sõda oli niinimetatud Sommer lingi sovhoosis, aednikuna töötas mõnda aega ja siis tuli tema Maardu tehasesse, oli seal tehnilise raamatukoguhoidjaks kuni pensionile minekuni. Kuidas on säilinud isa dokumendid ja kas või need kutsed albumisse praegu kokku pandud ja tema märkmed, tähelepanekud kultuuri ja hariduselust, tema oma tööst ja nõnda edasi? No midagi on säilunud, kuigi suurem osa läks nendel keerulistel aegadel kaduma ja muidugi need mälestused, millest juttu oli Anette kirjutas ju kõik hiljem fotosid küllaltki palju kutseid kõikvõimalikele üritustele. Teatud osa väike osa sellest suurest raamatukogust, üks väike osa on säilunud, aga sellele vaatamata on ta küllaltki rikas ja ja huvitav. Ja muidugi võiksid saada palju informatsiooni kõik nende sündmuste kohta, mis toimusid Eesti Vabariigis. No siin on kutsed näiteks alates Estonia teatri avamisest asutava kogu avamisest kuni presidendi viimaste vastu võttudeni välja. Väga palju on siin kutseid, mis on seotud hõimutegevusega. Sellepärast et üks ala, millele te ka palju aega ja jõudu pühendas, oli hõimutegevus, ta oli selle asutuse Fenno-Ugria juhatuse esimees juhatas seda praktiliselt kogu tema eksistentsi vältel. Oli sel ajal toimuvate fennougri haridus- ja kultuurikongresside Eesti toimkonna esimees Ülle Helsingis küll Budapestis ja kui toimus viimane nendest suurtest kongressidest Tallinnas, siis oli ta kogu organiseeriva komitee esimees. Ja muidugi on tal väga huvitavad mälestused just sellest vallast ka. Ja näiteks huvitav on see, et ta veel 1940. aasta aprillis külastas Soomet. Selles olukorras ametlikul tasandil sellist visiit enam ei olnud võimalik teha. Ja ta tegelikult sõitis, KUI Fenno-Ugria juhatuse esimees, aga valitsuse ülesandel või oli see isegi pätsi ülesandel et sondeerida pinda, kuidas Eesti saaks Soomet abistada selles raskes olukorras, korras, kuhu Soome oli sattunud peale talvesõda. Ja lepiti kokku Soome sõjainvaliidide saatmise kohta Eestisse just Pärnusse, Soome sõjaorbude vastuvõtmise kohta Eestisse, paigutades teda Kose-Lükati sanatooriumis saabusidki muuseas ka juba esimesed soome lapsed sinna kuid ei kujutatud veel ette, mis toimub ja õige pea ja invaliidid vist veel ei jõudnud tulla. Need lapsed aga siiski veel naasesid õnnelikult tagasi Soome. Nii et vot siit võib ka väga palju niukseid asju teada saada ja välja lugeda, mida, nagu eriti ei ole teada laiemalt ja muidugi nendest kutsetest saab ka väga palju täpsustada, sündmusi, kuupäevi ja nii edasi, siin on palju kutseid ka saatkondadelt, eriti muidugi Soome ja Ungari saatkondadelt nende üritustele. Nii et see on niisugune väga huvitav materjal. On Eesti ajalugu ja mitte ainult ühe inimese saatust muidugi muidugi.