Ei tea, kuidas see teile meeldib, aga ma alustaksin Teie enda kirjutatud ridadest. Tsitaat Mulle tuleb ikka meelde mu olnud Kirna tädi Anna kellel tuli vesi silma kui viirastus. Kujutluspilt linnainimesed ei näe kunagi hommikust kastet, magavad selle maha kavatensiini auruga. Ja selle nende linnainimeste hirmsa elu pärast nuttis ta see Türi mullas. Armasta Dianna. Tädi Anna elas minu kodust reeglalt kolme kilomeetri kaugusel Kirna Algkooli külje all ja sinna algkooli ma läksin õppima ning olin esimese talve tervikuna tema juures, sest väiksel poisil arvatet kõige paksemate lumedega on raske ehk kodus käia. See oli mu elu üks kõige kurvemaid ajajärke, sest ma nii hirmsasti igatsesin koju ja kui ema käis leivakoti järel toomas, sest ma vaatasin ülemise toa aknast talle järele nii kaua, kuni ta viimase voore taha kadus ja kõik see aeg nutsin. Aga Nad ei anna. Minu paljude tädide hulgast oli küll. Erilise looduselembusega lõi väga kauni taluaia. See on dekrodeerunud nüüd, järgmiste aastatega pole minust asja olnud, teda paremaks tegema. Aga mitmete maa eetilised põhimõtted on mul tõesti meelde jäänud. Ja see ütlus linnainimeste kohta, et nad kunagi hommikust päikesetõusu ei näe, läbi udu läbi sellise hommikuse värskuse on mul aina rohkem linna inimesena meelde tulnud. Jutustab Jaan Eilart, meie looduskaitseliikumise ja kodu-uurimise keskne kuju. Missugune oli teie lapsepõlvekodu loodus ja kuidas seda mõistma, õpetas teie kodu? Ma olen läbinisti maapoiss, ehkki entsüklopeedias öeldakse, et ma olen sündinud paides paides ja jah, faktiliselt olen ma tõesti paides või täpsemini Järvamaa haiglas sündinud ühel jaanipäeval, kus mu nimi pärineb. Aga mind on hingekirja pandud esimest korda kodanikuna ikkagi Kirna vallas, millest hiljem sai ühendatuna särevere vald ja selle kirjapaneku alusel ma loen ennast läbinisti maapoisiks ja mitte lihtsalt, et loen vaid ma arvan, et ma olen Nende linna aastakümnete peale jäänud maameheks eriti hästi sobiniust. Selles mõttes ka kolhoosi-sovhoosirahvaga. Ema ja isa olid taluinimesed. Eilartite suguvõsal oli neli talu kohta. Tomandati minu vanaisa ajajärgus tähendab ainult oma poolteist põlvkonda enne mind kui nad rendile need erinevad talud mardi reegla üle vainu võtsid. Ja ma pean ütlema, et need lühikesed põlvkonnad, mis on olnud, peegeldavad tegelikult hästi oluliselt neid murranguid, mis vahepeal maaelus on olnud. Nendest taludest kolm tükki on juba tühjad ja minu kodus reeglal elab veel minu 83 aastane ema, nii et vähem kui kaheks inimpõlveks. Neid maakodusid on sellisena jätkunudki ja ma ei taha sellest rääkida mitte lihtsalt ainult sellises natukene nukra stiilis, vaid tahaksin ütelda, et, Minu nende lähedaste kodude puhul on olnud, heegeldab tegelikult neid keerukaid sotsiaalseid probleeme, mis praegu meie maal lahendada tulevad seoses parteimajja novembripleenumi otsustega, kus me hoopis mõjusamalt uuesti taotleme. Maakodude loomist, kus inimesed püsima jäävad, jäätmevahepeal seda võib-olla täie järjekindlusega ei ole teinud. Selle tulemuseks ongi olnud omamoodi raiskamine, oleme maha jätnud põlvkondade vaeva ja hakanud uuesti otsast peale ja tagantjärele mõistnud, et sellest põlvkondade vaevas, tuleks mõndagi meie päevadesse hästi sobinud. Teie nooruse ajal jätkus ilmselt talutöid maatööd teilegi veel kuhjaga. Jah, muidugi, see on ju talupoisi normaalne asi karjaskäimisest kui väga lihtsast tööst ma ei hakkagi rääkima. Aga niitma hakkasin meestega koos 11 aastaselt niimoodi, et pidin hommiku kella neli aeg minema. Tiiu, mõtlesin säärte või luhaheinamaadele. Minugi kartuli natukene väiksem, ise ei osanud Luisata kaare võtsin ka kitsama, kui mehed võtsid kuid mäletan, kuidas õlad hakkasid tuikama juba üsna hommikul, aga see ei olnud põhjus tööst kõrvale jäämiseks pea mul ka enamasti valutas. Ja niimoodi toimus siis see, mida me praegu nimetame töökasvatuseks. Ja selle ainsaks preemiaks oli nüüd toimuvad noortel sageli igal laupäeval ja pühapäeval, suured laagrid ja võistlused ja estraadilaulude võistlused ja muud sellised huvitavad asjad. Tookord oli selle asja preemiaks ainult kord kogu suve ja varasügise jooksul käia Türil. Selleks anti siis vaba päev. Jah, anti vaba päev anti õigele pisut raha kaasa, mida sa tohtisid ise kasutada ja ma olin vist noorest peast natukene veidrik, juba. Kunstnik. Ma hingelt tegelikult nagu ei ole olnud, aga kunst on mulle alati meeldinud. Ja ma mäletan, et selle vaba raha, mis selle ainsale päevale suve jooksul anti, alati kasutasin tülilejat mingisugust Pilti osta poest, need olid enamasti klaasi peale maalitud. Mingisugused sellised raamitud pildid, mida ma siis uhkusega viisin koju. Panin oma voodikohta. Et nad klaasil olid, on nüüdseks juba kõik purunenud, tema kujutan neid ainult silmade ees, aga üks kunsti algus siis sellest terve suve ainsast vaba päeva veetmisest. Mulle siiamaale on ikkagi jäänud maastikud, looduspildid, nad olid väga erinevad, seal oli ka sellised muinasjutulise teemasid ja inimfiguuridega teemasid, aga looduse element oli alati tingimata sees. Millal tegite tutvust raamatuga ja missugused olid teie esimesed raamatud? Raamatutega tutvus mulle algas ilmselt küllalt vara, aga paraku mitte ise lugemisena. Ma õppisin lõplikult. Need. Ülapunktidega tähed selgeks alles esimeses klassis, nii imelik kui see ka on. Aga enne seda oli pikk ajajärk, kus vanaema luges minule ette. Ma arvan, et see toimus juba kolmandast neljandast eluaastast saadik ja ta luges vanade inimeste tõsiseid raamatuid. Ja sealt ma mäletan mitte ainult lugusid hilisema ajani välja, vaid mäletan ka illustratsioone. Küllap oli nende asjade hulgas Kampmanni hilisema nimega Mihkel Kampmaa kooli lugemikud ja siia maadlema. Mäletan näiteks, et Faehlmann on nagu haiglane inimene ja alles täies arusaamises jõudsin sellele, et tookord oli krae mood niisugune, et ulatub midagi kõrgele, lõua alla. Mina arvasin, et see on lihtsalt mingisugune kaelamähis kurguhaiguse vastu. Seal oli siis niisugune mood mul kujunenud, et kui isa õhtu hilja koju tuli, siis mul oli peotäis tuletikk. Nii palju kui vanaema oli lugenud lugusid mulle päeval ette ja ta luges niikaua, kuni silmad hakkasid valutama ja ma olin alati väga kurb, et see aeg tuleb kätte, kus ta enam ei loe ja et seda kuidagi klaasi venitada, pikendada, siis ma hoidsin oma isiklikust sellest napist talu, lapse, kommi, varusk, mõned kommid temale, need olid lehvermentsi kommid. Nüüd öeldakse piparmündikommid, rehvermentsi komme, ma andsin vanaemale, siis ta luges veel ikka mõne loo, sest sai aru, et laps nagu kangesti tahab ja nüüd õhtul ma siis kõik need loetud lood jutustasin isale edasi. Nii palju, kui oli ühes biostike ükshaaval, kui lugu oli loetud, tõstsin teise pihku ja kõik lood pidid saama jutustatud, siis oli mu päeva programm tehtud. Aga lugevama päriselt õppisin alles Kirna algkoolis. Mu esimene koolijuhataja oli Paul markiak, tema abikaasa Emilie Martiac. Väga palju mind ka tollest ajast kuidagi mõjutas. Ja ma lugesin selle raamatukogu nii läbi. Kuskil neljandast, viiendast klassist alates. Mul oli silmadega hästi, tõsised lood juba ei näinud õieti. Salgasin seda palju aastaid nagu noored mehed ikka ja püssiga laskes. Lassin kas või märklauast mitu meetrit mööda, aga ei julenud ütelda, et ei näegi, kas märklauda ees on. Vot niimoodi oli raamatute juurdetulek. Peaksite oma esimesteks teadlikumateks suunajateks. Looduse juurde tulevase huvialavalikul. Ma arvan, et need teadlikumad suunamised on seotud juba minu õppimisega Türi keskkoolis. Aga need mõjud olid õige, mitmekülgsed ja tagantjärele ma pean ainult tänulik olema, et nad nii mitmekülgset olid. Klassijuhatajaks oli füüsika ja matemaatika suur entusiast August Zeita, kes laskis õppevahendeid teha. Mul on tehniliselt alati armetu ja nigel olnud, need hästi välja ei tulnud, aga katsusin ikka kaasa lüüa eesti keelt, kirjandust, psühholoogiat õpetas magister Viktor Viilup, kes teinekord mõningaid kirjandeid hakkas klassis ette lugema. Üks kirjand. Kutuusov Vi ja napoolioni eeldustest 1812. aasta isamaasõja pidamiseks. Ma kirjutasin kolm, neli vihikut täis ja seda loeti ka. Ja hulk tunde ja fiktor Viilup eeldas, et ma Lähen kirjanduse asju edasi õppima. Võib-olla ma siiski olin realistlikum, aga võib-olla siin muud tegurid, aga edasiõppimise väga varaseks unistuseks Saimul õpetaja Hendrik Künnapu. Valdkond bioloogia ja keemia. Olin koolis juba endi kooli bioloogia kabineti juhataja. Samuti vastutasin elavnurgahoolduse eest, nagu see loodusteadusringi esimehe kohuseks oli. Ja hilisemal ajal katsusin just midagi ikkagi loodusteadustes endale selgeks teha. Ehkise esialgu väga libedalt kätte ei tulnud. Olen olnud ka metsanduses õige pisut isegi zootehnikat õppinud sest ajad olid komplitseeritud. Tookord ja mitte ainult puhtõppeedukus ei määranud iga kord kõiki tekkivaid situatsioone. Ma arvan, et mu suuna valikul jäi suuresti peale õpetaja Hendrik Künnapu. Ja ma olen tagantjärgi tundnud suurt heameelt tema hilisemal ajal, kui mul oli võimalus olla Eesti looduskaitse seltsi asutamise juures. Oli nõus olema meie seltsi Türi osakonna esimees ja on hea meel, et me enne tema elu lõpu saime isegi valida tema meie seltsi auliikmeks. Sest vähemalt minule tähendas ta küll hästi olevat tõelisti teadvuse lätete juurde toojat. Ta andis väga palju oma raamatuid, mulle lugeda ka venekeelseid raamatuid. Vene keelt valdasid tookord kehvasti veel ja ma annan praegu oma üliõpilastele hästi palju kirjandust lugeda. Mitusada raamatut on alati lennus ja mõttes olen ikka tundnud, et ma käitun nii nagu minu kooliõpetaja, kes ei säästnud omi raamatukoguteoseid ja minul oleks nagu kohustus uue põlvkonna ees sedasama teha, kuigi need raamatut vahele jäävad tagasi tulemata või tulevad kapsaks loetuna või käest kätte käinuna väga armetus seisus tagasi, aga ma seda ei kahetsest, ma täidan nagu seda eetilist kohustust. Mida Ülikoolis olla sisendatud. Nüüd me jõuaksime nagu teie tudengipäevade ja tööde juurde mis möödusid ju 50.-te aastate Tartus. Te viitasite öödele ja ma arvan, et te olete vist siis mõningaid minu vastuseid varem ajakirjandusest lugenud ja selle arvel ja ma arvan, et tudengipäevad on jah, küllalt ühtemoodi. Aga öödega oli tõesti niimoodi, et noorema inimesena oli võimalik niimoodi töötada, et moodustasin paljude kuude kestel poole tööd, jäta magamise mõttes vahele. Tookord oli Eesti vanemad loodusteaduslikku kirjandust raske saada ja mõnede sõprade kaudu. Ma sain siis tookordset Gustav Vilbaste toimetatud ajakirja loodusevaatleja ajakirja loodus, mis ilmus 1922 kuni 24 ajakirja Eesti loodus, mis hakkas ilmuma 33. aastal. Ja ma otsustasin, et kuna nii unikaalsete materjalidega on tegemist, et ma pean need endale konspekteerima, sest ei tea, kas kunagi need ajakirjad veel minu kätte juhtuvad. Aga konspekteerida kõikvõimalikke loodusteaduslikke artikleid erinevatest ajakirjadest. Eks see nõudis aega õppimiste kõrval ja selleks mõned ööd pühendasingi ilma mingisuguste raskusteta. Varahommikul kuskil kella kuue aeg läksin ühiselamust toomele jalutama. Olin õnnelik ja rõõmus, et nii palju on jälle vihikutesse uut materjali sisse kirjutatud asjadest, mis mul hiljem võib-olla tarvis ei ole tulnudki. Aga üldhariduse mõttes ma neid öid ei kahetse. Vanade loengupäevade kohta ei oska ütelda, kui korralik või ontlik ma olin. Ülikooli ma siiski lõpetasin täiesti cum laude aga ma arvan, et selle otsese õppetöö kõrval hästi suurt rolli mängisid suvised välitööd. Et ma sain hakata tegema alates esimesest kursusest nimelt testi taimkate kaarti, tegin kõik suved kusagil tekitama esimese taimkate kaardi. Esimese taimkate kaardi tegin rahva hulgas nii hästi tuntud nimega Vargamäe ümbruses, see on siis vetepera küla, Kiigumõisa, rabad, vete praja, Roosna-Alliku vahepeal ja sealse kaart siis 11 korda 11 kilomeetrit, iga päev sumad rabast rinnuni veest läbi ojadest väiksematest jõgedest läbi, et kõik kooslused peale märkida. Oli huntide aeg ja ma pidin Kiigumõisas lakas magades igal öösel käima, hunte peletama, sest nad kippusid sälgudele kallale, kes minu all seal laudas olid. Nii, kui ma kuulsin, et salud hakkavad mööda raudkivimüüri üles jooksma, siis teadsin, et hundid peavad lähemal olema ja lükkasin jälle lakaluugi lahti. Karjusin seal, et neid peletada. Jahuri juh kadusid udusse natukeseks ajaks, varsti kuulsin, et nad on jälle tagasi ja ööde viisi sai niimoodi tegeleda huntidega, päeval uuesti 40 kilomeetrit, kaardistada edasi-tagasi neid rabasid. Ja ma arvan, et need tüüpilised looduses käimised andsid mulle erakordselt palju, sest et niimoodi sai omandada eesti tundmine, seda sa hiljem täiendada ja ka varem mõningal määral täiendada jalgratta retkedega. Ja sealt kujunesid need materjalid, mille alusel mulle hiljem oli võimalik kirjutada võrdlemisi keeruka nimega monograafia Pontiline Pontosarmaatiline element Eesti flooras tähendab, kuidas Eesti taimestik kujunes viimase 12000 aasta jooksul jääajajärgsel perioodil. Aga muidugi oli õppi ajas ka kindlasti loengute kaudu sugenenud. Tõsiseid mõjutusi. Ma tahaksin siin eriti meenutada professor Julius Tehverit meie histoloogia jõudu oma äärmise nõudlikkusega äärmise korrektsusega, mida minusugusel matslikul maapoisil tuli vaadata nagu nagu suurt imetlusasja ja alles tagantjärele ma saan aru, kui palju professor Tehver oma olemusega oma nõudlikkusega jälgi teisesse nooreks inimesesse jättis. Üürilisemalt võib-olla on mõjutanud professor Johannes Piiper, kelle sünnist eelmisel aastal möödus juba 100 aastat temaga ma sain võrdlemisi kiiresti heaks sõbraks. Rääkisime filosoofilistes küsimusest ja muust ja arvan, et sealtki on õpetaja olemusest midagi olulist. Mu lugudesse võib-olla eriti algaastatel jäänud. Ehk oleks mõtet nimetada ka stuudiumi aegseid, esimesi iseseisvaid huvisuunalisi ettevõtmisi ja, ja töid. Esimesed uurimistööd olid mul seotud sellel ajal, kui ma juba hakkasin stuudiumiga kõrvuti õpetama tookordse nimega Tartu noorte naturalistide jaamas botaanikat. Nii palju oli noorel inimesel julgust, et kohe esimesel kursusel hakata teistele õpetama selline ring rajada praegult, nii palju seda ettevõtmist muidugi enam ei oleks. Ja siis kujunes seal niisugune mu õpilaste väike grupp, kellest mõnedki on nüüdseks juba soliidseks teadlaseks kellega koos me mõningaid uurimuslikke ülesandeid seadsime ja mu enda ettekannetest sellesama esimese kursuseajast on meeles kaks tükki esiteks mesimurakas ka leviku seisundist kaansu ümbruses. Seal on teatavasti selle arktilise liigi ainus kasvukoht Eestis. Ja ma siis läksin vaatama, mis on sellest teada, sest viimased teated olid 30.-test aastatest ja kandsin selle siis loodusuurijate seltsi botaanikasektsioonis ette. Sellest vaimustus tookord Karl Es vald. Ta sai hiljem professoriks ja on üldse minu floristist huvisid palju Tutanud, sest hiljem, kui ma juba ülikooli lõpetanud ja looduses käisin, oli mul võimalus professor asfaldi kaasa võtta oma sõitudele ja ta lihtsalt paljusid probleeme minust hoopis rahulikumalt ja kainemalt aitas hinnata ja mõistetavaks muuta. Aga see sõprust temaga just algas sellest Ruubus arktikusest kaanso ainsast leiukohast. Ja teine, see on natukene nüüd tagantjärgi rääkides juba koomiline. Nimelt ma pidasin ettekande nõndanimetatud tamme käbidest. Teatavasti tamme Võru väga varajases ajajärgus mõjutatuna putukkahjuri poolt võib hakata muunduma sedavõrd, et väline pilt meenutab pigem väikest käbi mitega tõru. Tookord oli aga profimblassenko loodusteaduslike vaadete aeg ja üks minu õpetajaid väga väljapaistev teadlane. Kas siis aja mentaliteeti arvestades või muu ajutise eksi käigu tõttu oli tõstatanud hüpoteesi, et see tammekäbi võib tähendada liigi hüppeliselt muutumist hoopis teiseks liigiks. Näed, oli tammel tõru nüüd kasvatab, käbisid ja see kinnitab profinlašenko seisukohti eurotsooni küsimustes. Juhuslikult minu kodukandist oli neid nõndanimetatud käbisid leitud evolid saadetud Tartusse ja mina suure üllatusega ütlesin minu kodukandis on need olnud. Et see tähendab mingit nii põhjalikku muutust, seda ma ei aimanud ja hakkasin siis selgitama, millega siin tegu on. Ja esitasin oma ettekande, et siin ei ole mitte liigi muutus probleemiks, vaid lihtsalt. See on üks paha vorm, pahk paha käänamises praegult see sõna ja putukkahjur lihtsalt mõjutades varajases arengustaadiumis tekkivat tõru võib niisuguse üldpildi anda. Ja ma olin sellise tulemuse peale esimesel kursusel hästi ise vaimustatud. Ma tea, kuidas tagantjärele see, see asi oleks mu silmis olnud, aga ma ei saa enam seda artiklit ennast kontrollida. Ühiselamus poiste vahel juhtuvad igasugused asjad, minu need esimesed teaduslikud tööd. Mu kaaslased, kes seal olid ühiselamusse tulnud põletasid lihtsalt ahju särasest küttepuid parajasti ei olnud. Kuidas sündis Tartu üliõpilaste looduskaitsering, mis teadupärast Nõukogude Liiduga niin? Jah, ma arvan, et mitmed asjad saavad oma koordinaadid alles hilisema aja foonil. Looduskaitsering on selliste nähtuste killast. Minu juurde tulid, kui ma olin üks poolteist aastat ülikoolis ja Eesti põllumajanduse akadeemias õpetanud juba 58. aastal mõned loodusesõbralikud üliõpilased ja tegid ettepaneku, kas ma hakkaksin neid juhendama niisuguses valdkonnas? Ma teadsin paljusid üthe ringe ja ütlesin nendele ka üsna kainelt ära, et, et ringel nagu nii palju. Kas on tarvis eraldi ringi looduskaitse jaoks teha Ühte nendest, mis Ingitsevad ja õiget asja nagu sellest ikkagi ei ole? Noh, pean nüüd tagantjärele tänulik olema, et need tudengid olid hästi järjekindlad Leonard Jaansoni eesotsas ja ikkagi palusid, et ma neid aitaksin ja nii ma hakkasin seal ringi juhendama ja alles 15 20 aastat hiljem selgus, et tõesti oma asutamise ajalt ei ole ligilähedasi meil nõukogude maal. Moskva ülikooli vastav ring asutati kolm aastat hiljem. Ei ole isegi teada Meist vanemaid üliõpilaste looduskaitseorganisatsiooni teisteski maades ja nii ma olen 25 aastat seda tööd üsna juhuslikult kaela sattununa teinud. Sellest oli aga üksjagu teed veel Eesti NSV looduskaitse seltsi asutamiseni 1966. Täiesti õige, ma töötasin paralleelselt Eesti Teaduste Akadeemia keemiazooloogia botaanika instituudis ja ülikoolis. Ja akadeemik Habermann ühel ajahetkel kutsus mind enda juurde ja ütles, et nüüd on otsustatud, Eestisse tuleb niisugune selts organiseerida. Ja on küsimus selles, kas Eilart osaleb organiseerimisel või mitte. Kui ta ei osale, võib juhtuda niimoodi, et ehk mõned juhuslikumad inimesed satuvad seda asja maha panema ja temal on ettepanek, et see asi jääks loodusteadlaste kätte. Tuleb Heilaktil paariks-kolmeks aastaks minna Tallinnasse aidata see asi maha panna ja siis uuesti tulla Tartusse teaduste akadeemiasse tagasi ülikooli töö. Ma jätsin endiselt samas koormuses vaika akadeemiast, lahkusin selle peale ja nüüd olen käinud Tartu ja Tallinna vahet. 18 aastat. Sellest esimesest algusest on saanud praegu 44 looduskaitse seltsi osakonda ja väga paljud majanduse mehed neid juhivad, suunavad ja on tõesti niimoodi, et on raske nendest paljudest kenadest inimestest juba lahkuda ja niimoodi aina edasi edasi venib see jäädavalt Tartusse tagasimineku. Aeg jagati oma tööpäevi aega elu kahe linna Tartu ja Tallinna vahel. Kas teil on erinev suhtumine neisse? On küll, ma ei ole tahtnud kunagi päris tallinlaseks saada. Ma ei tea, võib-olla ma olen ülekohtune, aga aga Tallinnas on nagu oma suuruse tõttu kõik inimestevahelised suhted eklektilisemaks ja kuidagi ihuslikumad tartus, teatav inimeste hulk teatava meelsusega saab hoopis hõlpsamini kontakti. Olgu öeldud, et selliseks kontaktikohaks pikka aega oli ka kohvik Tartu vana nimega Werner mille õppetundemaa noore mehena olen ka läbi teinud ja selle eest tänulik olnud, et Riho Kleis Arnold Matteus ja teised mind küllalt varakult oma lauda võtsid ja kuulsin asjadest, mis muidu minuni kuidagi saab ulatada niisuguste meeste käest. Ja mulle tundub, et et Tartus tõesti see inimeste omavaheline mõjutamisraadius oleks nagu väiksem. Kas see tähendab samal ajal ka targutamist nagu Juhan Smuul? Mees, kes hilisematel aegadel ka on küllalt lähedaste sõprade hulka kuulunud, on väitnud? Ma ei oska ütelda, aga küllap seal niisugust väikest elukaugust on tõesti rohkem olemas kui Tallinnas. Aga nüüd selle kaheksateistaastase kogemuse peale pean ütlema, et see Tallinna ja Tartu vahe on ka väga kiiresti praegu taandumas. Te nimetasite oma sõbrana Juhan Smuul, Tuuli ja veidi varem nimetasite Richard Kleisi. Teame, et teie teed on ristunud paljude Eesti silmapaistvate inimestega nagu Friedebert Tuglas, Mart Laarmann August Sang, Elmar Kits. Võib-olla ehk tasuks neidki mõne sõnaga meenutada? Voldemar Panso muidugi on. Jah, ma teen seda hea meelega, sest Nende stuudiumite kõrval, millest juttu, oli arvanud, et need inimesed, kes meie kultuuri ja teadust on mõjutanud et nad on muse hästi palju jälgi jätnud ja ma ei tea, kas ma olen nende mõjutust ainult osanud õigesti oma ajas realiseerida ja suunata. See on võib-olla suurim õnn minu elus. Lisaks sellele, et ma väga varakult raamatukogu hakkasin komplekteerima et ma küllalt varakult juhtusin kokku mitmete inimestega, kes mitte ainult teaduslikus mõttes, aga laias kultuurilises panu raamis täiesti märkamatult oma jälje kujunevasse inimesesse jätsid. Neid lähtekohti, kuidas see nii juhtus, on ilmselt erinevaid olnud. Nõukogude Liidus tervikuna on see seotud olnud Tatari rahvusest professori Fati pahteijeviga silmapaistva botaanikuga üleliidulise botaanikamuuseumi direktoriga Leningradis, kes mind usaldavalt väga varakult teaduslikesse ringkondades viis üleliidulises mõttes. Ja ma arvan, et Eestis on väga varakult niisuguste nagu omamoodi ukseavajad rolli täitnud akadeemik Hans Kruus. Tema kaudu jõudsin ma lase lähedaste inimeste hulka. Ja hästi varakult tegid seda ka August Sang ja Voldemar Panso. Ühised jalgsiretked suveti? Jah, täpselt niimoodi, sest oli niimoodi kujunenud, et nendel aegadel, kui meie ringi käima juba Eestis hakkasime, ei olnud veel nisukesi, võimsaid ekskursioone, korraldavaid organisatsioone ja paljud Eesti paigad, mis nüüd hiljem nii üldtuntuks on saanud. Nendel aegadel, 55. 56. 50 seitsmendal-kaheksandal aastal olid veel esmaavastamise seisundis ja kuna ma oma jalgrattaretkedel paljudesse kohtadesse olin jõudnud, siis üks jagumus Õprasid mainitud nende hulgas eesotsas Panso ja sangaga ka Juhan Smuul mõnedel käikudel ka Karl Ader, Veljo Tormis ja teised lihtsalt soovisid, et ma oleks nende retkejuht. Nad nimetasid mind veel natukene natukene ruumilisemalt ja natukene üle tähtsustatult. Nad tituleeris mind juht ja õpetaja ja, ja ma pidin siis niisugune juhti õpetaja varakult oma vanemate sõprade ringkonnale olema ja tõesti süstemaatiliselt erinevates Eesti piirkondades. Me käisime jalgsi, kõige võimsam past tuli jalgsi Narvast Tallinnasse astumine mööda merekallast ja sellele veel ühepäevase ringi peale tegemine Aegna saarele, sest ei saanud käigu hoogu maha. Meid liitis loodusmatkavaim ja kodulugu muud midagi. Kui sellest palju ei ole. Ja veel liitis meid ise loomude erinevus, mis on kõige olulisem eeldus mälestuste rikkaks matkaks. Vahel ühines meiega ka Juhan Smuul ja meie naispere. Kuid loodus oli Juhani kõigi annete rikkuse juures jätnud ilma kõndimise andest. Ja nõnda siginesid matkateedele masin ja bensiin, kuid see polnud enam see. Ader oli meist kõige vanem Eilart kõige noorem. Ja kõige pikem. Ader luges kõige paremini luuletusi, peaaegu etteütles. Eilart tundis kõige paremini teid, puid ja taimi. Kõndis kõige kiiremini, rääkis kõige rutlemini, sest ta teadis kõige rohkem. Sang rääkis kõige vähem, jättes mulje, nagu tehakse seda veel rohkem. San kirjutas meist kõigist kõige paremaid luuletusi, sest meie teised ei kirjutanud üldse. Sang ujus kõige originaalsem valt küljeli ja prillidega. Ka Eilartile olid külg ja prillid, kuid ujuvuse sujuvuses jäi midagi vajaka, mille tegi tasataimede ladinakeelsete nimede tundmisega. Ader ei ujunud üldse, seisis kaldal ja arvustas stiili. Peale ujumist andis ta suurekstegeva klaasi ja soovitas igaühel iseennast läbi selle klaasi vaadata. See tõstvat kõigi kehaosade suurust ning iseenesest lugupidamist. Aderil olid üldse üllatavaid ideed. Kuid ta polnud kunagi irooniline-satiiriline, ta oli humooriline. Aderil on imeline silm näha inimesi lõbusas Sarsis. Ja oma parimaid hetki mõjub ta ise lõbusa šarlina. Siis kannavad lavakunstikateedri üliõpilased oma sõnakunstiõpetajat kätel. Ader ei tea ühtegi anekdooti nagu Baumangi aga Ader näeb kõiki anekdootlikult ennast ka. See annab ta isikule erilise võlu. Selles mõttes olid nad Eilartiga erinevad. Kui ader nägi tõsiseid asju naljakalt, siis Eilart nägi naljakaid asju tõsiselt. Ader nägi sirget kõveralt. Eilart kõverat sirgelt. Sang vai kis. Sanga ideaalid olid sügaval peidus. Ometi said mitmed ideaalsed hetked algtõuke just sangalt. Kui saaks unustada seda jume vaikset suveõhtut Alatskivi surnuaial. Karl Ader luges Juhan Liivile Juhan Liivi.