Teie teadlasetee algas tehnikaülikoolist lõpetasite selle, millal see pisik sisse tuli, et teadus kõige armsamaks sai. Mina ju lõpetasin Tallinna reaalkooli, aga ma olen käinud ka vestolmes esimesed kolm klassi niikaua kuni Westholmi likvideeriti. Aga lõpuks siis maandusime reaalkoolis, siis läksid nagu öeldud, polütehnilisse instituuti juba seal ma natukene püüdsin teha, noh nagu öeldi siis ka uurimistööd ja töötada üliõpilaste teaduslikus ühingus ja nii, et sellal juba sain ka ühe auhinna selle töö eest, aga siis Well suunati Polütehnilise Instituudi lõpetajaid laiali tööle üle terve nõukogude liidu. Aga selles raskes olukorras, nagu meie pere sel ajal oli, oli ikkagi väga oluline, et ma saaks ema abistada ja jääda Eestisse. Ja kuna ma lõpetasin ülikooli kiitusega, siis mulle anti võimalus töökohta valida. Ja üks väheseid võimalusi, mis Eestimaal üldse oli selle lõpetajate jaotuse plaani juures oli Maardu tehas. Ja nii siis peale ülikooli lõpetamist ma sattusin tööle haardesse ja töötasin seal seitse aastat, kuni ma pöördusin tagasi oma ülikonda. Oli seitse aastat võis tagantjärele nüüd mõeldes ja vaadates olla võib-olla isegi põnev. Üks huvitav ja samal ajal küllaltki raske periood, eriti ühele noorele mehele. Sellepärast et just sellesse ajavahemikku sai selle keemiatehase ehitamine, siis toimus seal väga intensiivne ehitustöö. Ehitate valmis väävelhappetsehh, superfosfaaditsehh vindi üle, maa-alusest kaevandamisest, lahtisele, karjäärile ja nii edasi, et ta mulle andis ikka väga palju ja just niisugusi praktilise inseneritegevuse koha pealt. Ja ma olen tundnud, et see on ta mu hilisemas elus olnud mulle kasuks ega teadustöös ja organisatsioonilisest töös. Et ma siiski kunagi ei unusta ära seda insenerlikku tehnoloogilist aspekti, see on teinekord väga oluline, eriti ka Teaduste akadeemias töötades. Et ma püüan siiski siduda meie tööd. Meie uurimusi ka Eestimaa konkreetsete probleemidega tehnoloogiliste ökoloogiliste probleemidega ja üheks oluliseks komponendiks on siin tehnoloogilised lahendused muidugi kaasaegsed tehnoloogilised lahendused, mitte nii nagu enamjagu nad olid möödunud perioodil, et ta andis mulle jah, päris palju kogemusi Maardu töö. Ja, ja lõpuks ma olin seal ka peainsener ja seda enam siis tuli kanda suurt raskust ja ega rahu ei olnud siis kunagi ja teinekord ka mitte öösel. Maardu ei tähendanud veel teadvusesse tulekut. Jah, aga teisest küljest ma seal nägin, mismoodi raisatakse Eesti maavarasid fosforiiti ja ma ei suutnud sellega kunagi leppida ja ma seadsin endale ülesandeks, et tuleb ikka leida teisi lahendusi ja tuleb uurida, et kui seda ikkagi kasutada. Teda tuleb tõesti kasutada, nii et oleks ka mingit kasu, praktilist kasu ja ta reostaks loodust. Ja veel Maardu päevil ma tahtsin astuda aspirantuuri, kuna eestisse reaalselt ei olnud võimalik, aga mõtlesin, et lähen Leningradi aspirantuuri ühte keemia instituuti, kaugõppe aspirantuuri. Aga ka see realiseerunud. Andsin sisseastumiseksamid ära, võeti vastu, aga siis tuli välja, et Moskvas seda ei kinnitatud, küllap oli saadud infot Eestimaalt. Ja niisiis esimene katse hakata ka nii juba sihipärast teadust tegema ei õnnestunud veel suurel määral selle inseneritöö kõrval, mis aastal see oli ürik katse pärines aastatest, nii 57 58 ja siis avanes õigemini vabanes polütehnilises instituudis keemilise tehnoloogia kateedri dotsendi ametikoht keemilise tehnoloogia alal. Ja professor Aarna oli siis juba rektor ja tema tegi mulle ettepaneku. Tulgu ma sealt tehasest ära, tulgu sellele ametikohale, see oli mulle muidugi raskeks probleemiks, sellepärast et oli juba pere. Nii, peainsenerisissetulek lõpuks juba selles olukorras polnud väga viga. Kuigi me alustasime nullist oma naisega ja läksin siis sinna teatud riskiga, sellepärast et mul ei olnud ju teaduslikku kraadi. Ja kuigi lind valiti dotsendi ametikohale kui tööstuse spetsialist siis sellega ma sain dotsendi kõige minimaalsem võimalikku ametipalka ja sedagi vaid ühe aasta jooksul ja kui mind selle aasta jooksul ei oleks olnudki valitud dotsendi ametikohale nagu kord ja kohus, siis oleks langenud assistendi palgale. Ja muidugi tolleaegne kord, nagu see oli läbi Moskva kinnitamine, kõik ei võimaldanudki seda ühe aasta jooksul teha. Ja nii ma olin siis, eks pärinevad assistendi palgal, sain oma 98 rubla kuus, aga siiski ma tegin õigesti ja olen rahul, et ma ikkagi tehasest ära tulin, siis selles olukorras oli seal mis, mis tegelikkuses oli ikka võimatu ja väga raske töötada ja seal ei, sa ei suutnud rakendada ennast oma Õimeidki ja nii ma siis lülitasin praeguse tehnikaülikooli kollektiivi õppetöösse teadustöösse oli vaja muidugi kiiresti ära teha kandidaaditöö, sest ikkagi vähemalt tollal kõrgkoolis, kui sul ei olnud teaduslikku kraadi ega siis ei olnud ikka õige inimene ja nii ma olen jäänud siis seotuks tehnikaülikooliga juba siiamaani. Ja vahepeal küll ainult osalise koormusega. Ega enam mitte tudengeid õpetades. Aga ma nüüd pöördusin tagasi ja, ja tehnikaülikool valis mind jällegi selle vana minu kateedri. Seekord on ta nimi õppetool tagasi selle õppetooli juhatajaks. Aga see aeg, kui olite assistendi palgal, siis te tegite ikka teadustööd, vähemalt hakkas teadustöö valmima. Eesmärk oli ikka see, millal kraadid tulid. Ma siis tõepoolest kandidaaditöö tegin ära õige pea peale naasemist polütehnilisse instituuti, kaitsesin seda Moskvas, sest sel erialal ei saanud Eestis kaitsta. Ja doktoritöö tegin siis kaheksa aastat hiljem, kaitsesin 72. aastal sai pingutatud ja oma kolleegide kaasabil muidugi need asjad ära tehtud, mis tööd need täpselt olid, võib-olla mõne sõnaga, nad olid seotud Eesti fosforiidiga. Eesti fosforiidi põhjalikum keemilis mineroloogiline tehnoloogiline iseloomustas nende võrdlus maailma teiste looduslike fosfaatidega. Ja mõnede tehnoloogiliste meetodite väljatöötamine et teda töödelda juba väärtuslikeks materjalideks, mitte aga fosforiidijahuks, nii nagu teda tegelikkuses ju peaaegu kuni 80.-te aastateni kasutati suurel määral kasutult. Nii et see oli minu eesmärk ja ülesanne, üht-teist seal ka realiseerus. Kahjuks suhteliselt hilja Est Nendes tingimustes midagi reaalselt juurutada oli ju väga raske oli, oldi huvitatud ainult tonaasist plaani täitmisest mahuliselt, aga mitte kvalitatiivselt ja nii selle praktilise rakenduse suhtes tulemused olid tagasihoidlikud, aga ma leian siiski, et nüüd, kui meie tuleme selle küsimuse juurde tagasi ja juba hoopis uuel tasemel. Ja hoopis laiema silmaringiga ja seostatult kama ütleks maailma tehnoloogilise tasemega ja maailmaturu nõuetega. On see materjal, mis on kogutud ja kokku pandud minu kolleegide ja enda poolt üheks niisuguseks kasulikuks lähtematerjaliks, et objektiivselt ja igakülgselt hinnata fosforiitide rolli ja võimalusi Eesti tulevikus. Meie tuntuks. Fosforiidisõda, mis siin vahepeal oli, kuigi üldsus sellele elavalt kaasa elas, et seda suurt õnnetust kaevandamist siiski ei juhtunud, on ikka suuresti teie teadlane on ikka see, kes sai põhjendada, oskas põhjendada, mida võib mida ei või mida ei tohi ja mida saab. No eks ta ikkagi suurel määral tõepoolest nii oli, kuigi ta sel ajal ei kõlanud, nii, see ei olnud sugugi mitte viimane rünnak. Eesti fosforiidi lemis oli fosforiidisõja ajal. Need asjad hakkasid peale juba 70.-te aastate lõpul. Ja minu roll on olnud sellel perioodil teha selgeks nii palju, kui ma seda suutsin, aga nähtavasti maa suurel määral siiski seda suutsin koos oma kolleegidega ülemustele ja Moskva ülemustele. Et nii neid asju teha ei saa. Ja ka korduvalt väga kõrgel tasemel vastavate üleliiduliste ministeeriumide juhtidele pidin mina püüdma neid asju selgeks teha. Ja vähemalt kaks korda enne fosforiidisõda, meil õnnestus need asjad peatada, aga muidugi Moskva isu läks järjest suuremaks. Ja kui avastati see rakvere suurmaardla, siis oli rünnad kõige ägedam. Õnneks toimusid samal ajal need juba muudatused. Ja muidugi rahva selline väga aktiivne osavõtt oli siin äärmiselt oluline. Ühest küljest niisugune teaduslik argumentatsioon. Aga, aga sellest argumentatsioonist võtsid osa väga mitmed Eesti erinevate alade spetsialistid ja me aitasime 11 vastastikku väga palju. Ja kõik see lõppkokkuvõttes andis siiski seda, et see, et need ülepeakaela tehtud asjad ja veel sellises gigantses mastaabis need peatati ja on siiamaani peatatud. Ja, ja see oli muidugi äärmiselt õige ja vajalik, mis ametite ja abikaasa peab. Minu abikaasa on ta keemik, tema on lõpetanud ka tolleaegsesse Polütehnilise Instituudi töötanud farmaatsiatehases, silikaatbetoonitehases ja ka info Instituudis, hiljem. Aga praegu ta on kodus ja põhiliselt kinni oma oma lastelastega. Kui palju neid on, neid on kolm juba suured, ütleme seitsmest kuust kuni seitsme aastani. Kas te kodus. Palju räägite ka keemiast ja fosforiitidest või? Või sellel erialal eriti mitte? Ma ei räägi, aga, aga maakodus töötan küllaltki palju ja ka seniajani peab ütlema et kuna päeva ajal selles rahutus töös, milles ma olen, jääb aega niisuguseks süvenenud ja mõttetööks vähe, nii et minu kõige viljakamad tunnid ja see on muuseas olnud nii juba 40 aastat on ikka olnud õhtused ja omal ajal ka öised kodutunnid. Nii, mis sa teed ära? Et ma ei oska veel nähtavasti oma aega küllalt hästi planeerida, et ma pean seda tegema ja teen seda ühest küljest hea meelega ka teisest küljest ka kahjutundega, et ma oma perekonnale ikka võib-olla nii palju aega ei pühenda, kui ma peaks pühendama. Ja ma ka oma lastelastele Praegune amet Eesti Teaduste Akadeemia asepresidendina nõuab ääretult palju organisatsioonilist tööd. Kus te seda õppisite? Muide, see on ka talent, mida paljudel inimestel lihtsalt ei ole. Ega me enam ei sekku meie instituutide tegevusse. Me püüame selleks kaasa aidata, hoolitseda selle eest, et et meie teadus ikkagi püsiks. Areneks. Et me õigesti ja õiglaselt jagaks neid ressursse, mis meil on. Ja et me annaks ikka eestiteadusse majandussõjakultuuri üha suurema panuse, aga see organisatsiooniline tegevus, eks see algas sellest perioodist, kui ma olin Maardus ja ega ma pole sellest kunagi saanud vabaks ka Tehnikaülikoolis suure kateedri juhatajana kus käis läbi 2000 üliõpilast aastas ka dekaanina, keemiateaduskonna dekaanina ja kõikvõimalike ühiskondlike ja teaduslike ülesannete ja organisatsiooniliste ülesannete täitjana, on ta mul kogu aeg nii olnud ja ja teatud kogemusi siin on, eks see on juba teiste otsustada. Kuivõrd ma seda oskan teha või ei oska. Püüan seda oma parima äranägemise ja oskuste järgi. On EC teadusel praegu niisuguseid kindlaid jooni, mida me võime täna rääkida. Kõigepealt peab ütlema, et Eesti teadus peab mõnel määral ennast kokku tõmbama selgitama prioriteedid, kuhu koonduma, kuhu koondada ka rahalised vahendid. Ja siin saab olla põhiliselt kaks kriteeriumit. Üks muidugi teaduslik tase, tulemuste väärtus fundamentaalja alusteaduste osas. Ja seal, kus Eesti teadus on andnud olulisi teaduslikke tulemusi, uudseid tulemusi kus on tugevad koolkonnad ja korralik materiaalne baas. Me peame seisma selle eest, et need kollektiivid need püsiks, et nad saaks edasi töötada ja anda oma osa Eesti ja ka maailma teadvusse. Ja teisest küljest peaks olema aluseks Nende roll nende osa Eesti kultuuri majanduse arengus. Väga tähtis on meie tihedam integreerumine kõrgkoolidega. Need barjäärid, mis siin nõukogude ajal olid Need tuleb likvideerida, energiliselt, likvideerida selles suhtes esimesed sammud on tehtud. Me peame järjekindlalt minema selles suhtes edasi ja muidugi arendama kõige tihedamat ja sisulist koostööd välismaa ülikoolidega. Välismaa teadusasutustega peame tihedamalt integreeruma mitte ainult meie kodumaise kõrgharidusega, vaid ka välismaa teadusega, peame sisenema rahvusvahelistesse teadusorganisatsioonidesse ja nii edasi. Aga muidugi selle juures probleemi, eks teaduse finantseerimine, teaduse finantseerimist Eestis vähendatakse ja minu veendumuse järgi ülearu seda tehes. Ja see seab meid väga raskesse olukorda. Et kui näiteks inflatsioon viimastel aastatel on kasvanud mitmed kümned korrad siis kui me vaatame teaduse finantseerimist, numbriliselt muidugi, seda on väga raske teha täpselt, kuna raske seda hinnata, mitmete asjaolude tõttu see on kasvanud, võib olla ligi 10 korda vähem kui üldinflatsioon. Ja nii on kahjuks ka meie mitmed väga tublid inimesed sattunud raskesse olukorda. Ma loodan, et ka meie uus parlament riigikogu siiski tunnetab teaduse tähtsust, teaduse vajadust ja eriti Eesti tulevases arengus. Ja et ta ei hakka siin teadvusele ülearu liiga tegema, vaid vastupidi omalt poolt toetab teadust ja on väljaspool kahtlust, et headus teeb seda Eestimaale tagasi. Te just kõnelesite teie isa materjalide hulgas on väga palju niisugust, mis on ääretult iseloomulik ka tänasele päevale riigikogu valimised kunagi ammu ja nüüd see puudutab ka teadust. See on üllatav, et asutav kogu selle lühikese perioodi jooksul, mis ta tegutses, ta töötas nii viljakalt ja mitte ainult üldpõhiseaduslike küsimuste kallal, vaid näiteks asutav kogu võttis vastu avalikud algkoolide seaduse mis pani aluse kogu eesti koolikorraldusele, mis oli muuseas väga demokraatlik kooli korraldas. Hiljem seda juba muudeti, eriti Nikolai kannu ajal ja edasi näiteks isegi asutavas kogus arutati Eesti teaduse asutuse ehk praeguse mõistes Eesti Teaduste Akadeemia loomist ja Villem Ernits oli esitanud ka ühe vastava eelnõu juba. Minu isa küll tõtt-öelda oli selle asutamisele vastu sel perioodil ja nii taastus ka asutavas kogus üles kuna ta leidis, et enne tuleb jalgadele panna Eesti ülikool, seal on esmaülesanne ja me peame oma jõud koondama sinna. Ja kui meil on ülikool paika pandud, siis järgmise sammuna tuleks teha Eesti Teaduste Akadeemia, aga selleks ei olnud veel siis aeg. Asutavas kogus oli ka ülikooliseadus juba arutlusel, kuigi seda jõutud vastu võtta. Nii et minu arvates asutav kogu küllaltki palju just tegeles ja andis hariduse korraldusele Eestis. Ja üldse on väga huvitav, kui lugeda neid mälestusi, kui palju analoogiat on selle perioodi ja praeguse perioodi vahel teinekord kohe lausa üllatav. Nii et selles suhtes oleks ka päris kasulik praegustel äsja valitud riigikogu liikmetel tutvuda sellega, mida tehti ja kuidas tehti tööd tolleaegses Eesti vabariigi asutavas kogus. Eks see praegune riigikogu täidab ikkagi suurel määral asutava kogu ülesandeid ja pead veel õige mitmed asjad ringi vaatama, mis olid tehtud. Hiljutises ülemnõukogu. Kus te olete kogenud ja kokku puutunud, kui palju meie majandusmehed ja poliitikud arvestavad teadlaste soovitusi, ettepanekuid, sest kõik, mida me siiski teeme, on ikka tänu haridusele tänu meie teadlaskonna olemasolule. See on ikka see baas. Nii jah, ma olen teiega nõus selles suhtes täiesti, aga ma pean ütlema, et viimasel perioodil suhteliselt vähe arvestatakse teadusega ja võib-olla ka on suhteliselt lähe niisugust tellimust teadusele. Teaduseriti oma niisuguste praktiliste väljundite koha pealt, soovituste koha pealt vajab ka tellimust. Muidugi, ühest küljest on tähtis teadlaste enda initsiatiiv, aga teisest küljest ka teadlaste kaasatõmbamine Meie sõlmprobleemide lahendamisse ja ma võin küll ütelda, et seda on tehtud viimasel perioodil liiga vähe teatud määral see on arusaadav. Praegu on esiplaanil poliitilised küsimused, võib-olla ka üldmajanduslikud küsimused ja nii edasi. Teadlased on mõnel määral kaasa tõmmatud, kuid ebapiisavalt. Ja minu arvates Teaduste Akadeemia elu on üks suur Plusk mõnede muude plusside hulgas veel et siin on esindatud erinevate alade teadlased. Enamik probleeme on sellised, kus ei saa piirduda kitsalt erialaste asjade arutamise või läbitöötamisega. Tähendab, on vaja enamik probleeme ja Eestimaa probleeme on palju laiemad, nad on komplekssed probleemid ja selles suhtes on tähtis, et nende lahendamisest võtaks osa erinevate teadusalade esindajad, nad täiendavad 11 ja tulevad välja palju õigemad otsused, vaat seda ma olen tunnetanud. See on üks üks asi, mida minu tööakadeemias on mulle andnud, ma olen tunnetanud seda akadeemia positiivset külge. Kuna sageli, kui otsustustest võtavad osa ainult ühe kitsa erialamehed, siis kipuvad asjad minema rappa, sest nad ei näe sellega piirnevaid probleeme. Nii et teaduste akadeemial selles suhtes on olemas suur potentsiaal. Ja seda potentsiaali võiks hoopis paremini ära kasutada Eestimaa huvides. Sageli on nii, oleme märganud, et nüüd on kõik missise targad, sealt ei tule see niisugune psühholoogiline käik või lähenemine ka teadlastele ja teadusele. Ja muidugi diletantide aegadel. No ma ei ütleks, diletantide aeg on võib-olla teine äärmus nii-ütelda. Nii, eks, kõik õpivad ja paljudel aladel me oleme praegu õpipoisid, aga võtame ka möödunud ülemnõukogus. Ju teadlaste hääl ei kõlanud. Seal teadlasi peaaegu polnudki ja nii see kahjuks on ja võib-olla ka see mõjub selles suunas, et kiputakse teaduse ja hariduse finantseerimist ülearu kitsendama. Ma saan aru, kõik sellest raskest olukorrast, kui tuur kaasa arvatud ja kultuur midagi kaasa arvatud, jääks ka teadus- ja haridus on kultuurikomponendid. Te olete ka aktiivne kultuurielus. Mis teid sunnib osalema Estonia seltsi töös. Ühest küljest võib-olla teatud traditsioonid, nii juured, huvi ja vaheldus võimaldab ennast välja lülitada sellest tegevusest, millega ma olen tihedalt pidevalt seotud, need on võib-olla need põhitegurid, mis mind tõukavad selle poole ja ja, ja noh, kuna teater ja muusika ja on mul alati olnud nii lähedased, siis seda enam ja olete siis ise ka kunagi laulnud või midagi lisaks teinud. Ega mina nüüd suurem laulumees ei ole, kuigi ma olen laulnud ka omaaegses reaalkooli või teise keskkooli meeskooris. Ma armastan rohkem muusikat kuulata kui seda ise teha ja ka teatris käia, nii palju, kui see on muidugi võimalik või ajabilanss, seda võimaldab ka lugeda. Ei ole ju mõeldav ka hariduse vallas ja teaduse vallas töötades ennast eemale jätta kultuurielust nad 11 täiendavad ja neid tuleb omavahelises seoses kõike vaadata ja mis te arvate, ta liigub Eesti kodu, mis, mis tulevikus saab. Noh, kodu on äärmiselt tähtis perekonna ja kogu ühiskonna kujunemisel, minul on see õnn olnud, et ma olen tunnetanud seda kodu oma lapsepõlves. Mõnel määral püüdnud seda luua ise. Aga ma näen ümberringi, et kodu selline prioriteet on kadunud või kadumas ja see on muidugi väga kurb, sest noortekasvatuse suhtes omab seega erilist suurt tähtsust. Neil see lastetuba on ikka väga oluline, paljud meie probleemid on seotud ikkagi sellega, aga eks see on ka selle nõukogude korra pärand. Et kodu roll kodukasvatuslikke osa on väga palju langenud, aga eksam Maal on olnud kodutunne alati tugevam kui linnas. Ja Eesti eelmised põlvkonnad on suurel määral pärit maalt ja sealtmaalt on tulnud kaaslase kodutunne. Võib-olla kui meie pöördume tagasi talumajandusele, et me suudame seda tugevdada, kuid see haarab ikkagi ainult ühte osa elanikkonnast, nii et see on keeruline, sotsiaalne ja psühholoogiline ja hariduslik probleem. Ja kuidas seda teha, tuleb ühiste jõududega mõtelda. Ja eriti panna südamele lastevanematele, et see on ikka nende jaoks kõige tähtsam ülesanne, et luua kodu sõna tõsises mõttes, see on lihtsalt ka inimeste harituse küsimus.