Kust inimeses midagi algab? Midagi on eeldustes teist osa küpsetavad soodushetked, kolmas osalaga ajas ja inimestes, kellega puutud kokku mingil tähetunnil. Ainult tagantjärele ollakse tark ja võidakse saatuse käendasid klaarida otse paratamatuse selguseks. Nõnda arutleb Jaan Eilart otsides ühes varem avaldatud intervjuus vastust küsimusele, mis teda viis loodusteadusse. Tuntud looduskaitsetegelane Eesti kui ka rahvusvahelises ulatuses. Sünnimaa hea tundja ja suur rännumees jõudis selle aasta kõige pikemal päeval mööda 50.-st. Järgnev jutt ei ole enam juubelihõnguline, ent viib meid siiski läbi kõneleja minevikku, maastikke. Suurim õnn minu elus lisaks sellele, et ma väga varakult raamatukogu hakkasin komplekteerima et ma küllalt varakult juhtusin kokku mitmete inimestega, kes mitte ainult teaduslikus mõttes, aga laias kultuurilises panoraamis täiesti märkamatult oma jälje kujunemas inimesesse jätsid. Neid lähtekohti, kuidas see nii juhtus, on ilmselt erinevaid olnud. Nõukogude Liidus tervikuna on see seotud olnud Tatari rahvusest professori Fatis pahteijeviga silmapaistva botaanikuga, Üleliidulise botaanikamuuseumi direktoriga Leningradis, kes mind usaldavalt väga varakult teaduslikesse ringkondades viis üleliidulises mõttes. Ja ma arvan, et Eestis on väga varakult niisuguste nagu omamoodi ukseavajad rolli täitnud akadeemik Ants Kruus. Tema kaudu jõudsin ma Tuglase lähedaste inimeste hulka. Ja hästi pakult tegid seda ka August Sang ja Voldemar Panso. Ühised jalgsiretked suveti? Jah, täpselt niimoodi, sest oli niimoodi kujunenud, et nendel aegadel, kui meie ringi käima juba Eestis hakkasime, ei olnud veel nii sihukesi võimsaid ekskursioone, korraldavaid organisatsioone ja paljud Eesti paigad, mis nüüd hiljem nii üldtuntuks on saanud. Nendel aegadel, 55. 56. 50 seitsmendal-kaheksandal aastal olid veel esmaavastamise seisundis ja kuna ma oma jalgrattaretkedel paljudesse kohtadesse olin jõudnud, siis üks ja kuumus Õprasid mainitud nende hulgas eesotsas Panso ja sangaga ka Juhan Smuul mõnedel käikudel ka Karl Ader, Veljo Tormis ja teised lihtsalt soovisid, et ma oleks nende retkejuht. Nad nimetasid mind veel natukene natukene ruumilisemalt ja natukene üle tähtsustatult. Nad tituleeris mind juht ja õpetaja ja, ja ma pidin siis niisugune juhti õpetaja varakult oma vanemate sõprade ringkonnale olema ja tõesti süstemaatiliselt erinevates Eesti piirkondades. Me käisime jalgsi, kõige võimsam past oli jalgsi Narvast Tallinnasse astumine mööda merekallast ja sellele veel ühepäevase ringi peale tegemine Aegna saarele, sest ei saanud käigu hoogu maha. Meid liitis loodusmatkavaim ja kodulugu muud midagi, kui sellest palju ei ole. Jewel liitis meid ise loomude erinevus, mis on kõige olulisem eeldus mälestuste rikkaks matkaks. Vahel ühines meiega ka Juhan Smuul ja meie naispere. Kuid loodus oli Juhani kõigi annete rikkuse juures jätnud ilma kõndimise andest. Ja nõnda siginesid matkateedele masin ja bensiin, kuid see polnud enam see. Ader oli meist kõige vanem Eilart kõige noorem ja sang kõige pikem. Ader luges kõige paremini luuletusi. Peaaegu etles. Eilart tundis kõige paremini teid, puid ja taimi. Kõndis kõige kiiremini, rääkis kõige rutlemini, sest ta teadis kõige rohkem. Meie matkapäevad olid liiga lõbusad, et tõsiselt öelda. Missioon, mille Eilart on võtnud endale kanda on liiga tõsine, et selle üle nalja heita. Looduskaitse kui aktiivne aktsioon oli Eilartile tsentraalseks enda avalduseks ammu enne seda, kui ta muutus avalikult inimkonna üheks peaprobleemidest. Eilarti astutud samme organiseerivat jõudu inimestesse istutatud ideid ja ennast salgavust oskame hinnata täies ulatuses, vahest aastate pärast. No sellest Panson oma portreede kirjutanud on rääkinud ka seda, et hiljem meie teedele tuli bensiinihõng. Ja tõesti, nii see oli, aga vast kõige olulisem oli siiski asjaolu, et August Sang langes meie hulgast välja, langes välja just niisukese retke ajal Piusa jõel, kus ta äkki ütles, et ta enam ei jõua edasi minna. Mei aimanud tookord tema traagilisest haigusest, midagi ta ise seda ei teadnud. Aga see viimane sanga Piusa jõelt äratoomine läbi jõe me olime vastaskaldal, sumasime läbi vee, jäi nii nagu selle ajajärgu lõpetuseks. Aga mingi vaim on edasi püsinud ja ta on saanud minu jaoks ka vaimsuseks. Sest need sõbrad, kes nüüd praegu neid retki maamuna peal veel jätkavad, on kuidagi erilises meeleolus ikka nende aastate peale mõtlemas ja aeg-ajalt ikkagi leiame, et see meie kõikide kasvamiseks ja mõistmist arendamiseks oli hästi oluline. Traagilisena mulle mõjub ainult see, et mitmed sõbrad, valdav osa sõpradest siit on juba läinud. Ja see võib-olla viitab ka mu enda arengulu ühele asjaolule. Ma olen oma põlvkonna noorim olnud ja pean neid sageli nägema seda, et mets su ümber hõreneb ja seda ei ole väga kerge mitte taluda. Kõiki neid ju ühendus huvi looduse vastu ja looduslähedus. Ja Panso on ütelnud, et meid huvitas kodulugu ja loodus ja küsib, kas seda on palju või, või vähe. Ja Ma arvan, et see tõesti niimoodi on, sest me oma käikudel ei katsunud ainult kitsalt bioloogilisega geograafilise sfääriga kokku puutuda, vaid katsusime nagu tänapäeva sõna on kompleksselt ühte või teist paikkonda tunda saada, olgu see Alutaguse ürgmaastik, tolle aja mõistes või mõned teised paigad. Ja lõpuks isegi niisugune meie kultuuri keskne mees, rahvakirjanik, Friedebert Tuglas. Võib-olla sai nii kestvalt lähedaseks selle tõttu, et me temaga samuti niisuguseid käike tegime. Nendel aegadel ei olnud temast enam muidugi jalgsikäijat. Silmanägemine oli tal ju lõpuks peaaegu et null inimest tundis ta ainult hääle järgi ära ja silm ei seletanud ka kõige suuremaid tähti. Ja see tohutu võiks ütelda otse kirgliku uudishimu teada saada. Tal jäi. Ja niimoodi me vähemalt kord aastas liikusime Ahja kanti. Ma pidin alati selle teekonna korraldajaks olema. Sellepärast on mul tuulast ilmunud ka üks artikkel Tuglase selja taga. See on tõesti niimoodi olnud, sest tema istus autos alati esiistmele, mina tema selja taga salaja täitsin päevikut. Nendest küsimustest, mida ma Tuglase käsutada olin küsinud ja selles ma olen natukene eetiliselt Tuglast reetnud, sest ta oli niivõrd Korrektne inimene, et sellel puhul, kui ta oleks teadnud, et ma teen märkmeid ta oleks kõiki vastuseid hoopis täpsemini formuleerinud, seda ta ei teadnud. Ja võib-olla mõned faktid kultuuriloo jaoks on sellepärast meil natuke vähem ümardatud. Sest ma Tuglase selja taga olles panin need kirja niisugusena, nagu ta oma diplomaatiat ta tõe vaimus lihtsalt välja ütles. Alustame teed Alatskivile. Kordame teekonda, mille vanim meie hulgast võttis ette esmalt juba 61 aastat tagasi. Vasakul on Emajõe ürgorg Aruküla koobaste kohal kõmised. Siin Tartu ülejõel. Oru lammil ajanud Tuglas sajandi algul esimesi suusajälgi. Olid need suusatki tolle asjanduse pioneeri-lise moodi mõeldud sammumise jaoks. Need sai ta kuidagi Tartu vangimajast, kus niisuguseid riistapuid valmistati. Arhangelski kandi sõjaväe jaoks. Pole lihtne olla esimene. Albikad, poisid hüüdsid käsikuradiks. Hobused. Ideel lõid perutama ja mehed ei pannud suusataja edevust miskiks. Rohkem vallandasid sõimu. Oli aga üllatav näha aastate pärast emigratsioonis, olles salaja Tartu tulnul kaldal ristlemas juba laialt suusajälgi. Vasakule vahidaga soise heinamaa taga olev asula ehk Salatsi järv. Seal suvitas kord Lydia Koidula lähikonnas. Vasulanuustil on Tuglase emapoolsete esivanematekodu seal katkestanud vanaisa end kahe palgikoormaga teel olles surnudki keskealise mehena. Koolipoisina sai ikka vahel Vasulasse rännatad. Aga kuusk Vasula järve ääres oli sõjavarjualune. Tema alatsi oksad hoidsid vihma eest juurtel magamine jäänud nii kontidesse pärast linnaski oli tahtmine kasvõi harjavars madratsi alla pista. Tartu põles, põles kodu Tallinna tänavalgi. Siia kandus tule lõugus, hoone pragin ja raamatute lehed, millel polnud enam kirja söestunud õhkkerged tulid kuma paistel siia. Nõnda raamatute tegija mitmeid kordi näinud raamatute surma näinud või kuulnudki, vähemalt omaenda raamatute põlemist. Inglimäe lai panoraam lubab heita pilku põhjakaarde. See vaade tekitanud ülemust Juhan liivis. Kui seda metsa ees ei oleks. Jaan Eilarti kirjaridu pealkirja all Tuglase selja taga. Ja olemegi seal, kuhu Alatskivil keegi ei jäta minemata. Oleme Liivigalmul. Temanimelise auhinna üleandmise päeval oli samba esinesini lilledes jäägitult viimseni. Vihm on üle? Tuglas on mõttes, loeb veel kord malmi pandud stroof mis koosnevad ainsast lausest. Kui tume veel kauaks ka sinu maa ja raske su koorem kanda. Kui enam ei jõuaks, ei jõuakski kaasa soovide siniranda. Täht süttib ehk taevas su üle veel. Lill tärkab su hauapinnast ja sinu mõte ja sinu meel kord tuksub su rahva rinnast ja liigub ja loob ja lehvitab Ta. Ja kauneid radasid rajab surahwa kodase ehitad. Ja põlvest põlveni kajab. See on Liivi ainus luuletus 1894.-st aastast aastast, mil talle laskus hämarus sellel alal Castroli ta hullumajast välja tulnud. Aga ühtlasi oli see sissejuhatuseks Liivi enese loomingu legendile. Tuglas kirjutanud. Jumalik tekst, kordab ta nüüdki veel aastate tagant Ki selle luuletuse liivi sängi peatsisse. Hauamälestised Esidusse valis tema. Tolsamba avamise päeval, üheksandal juunil 1924 tulid nad Alatskivi maile laevaga. Too pandi ankrusse, nina küla alla. Oli juba hiline aeg. Pimedus tihenes tulijad eksisid ranna madaliku sohu. Väsinuna ning märgadena leiti lõpuks Alatskivi lossi põrandale laotatud õled. Kohalik kirikupea oli määranud just samba avamise tunniks ka kalmistupüha kihelkond aga valgus avatava Musta obeliski Ander. Tuglas kõneles kolme organisatsiooni nimel. Pärast leiti veel Juhan Liivi matusepärjad. Neid oli üle 10 aasta surnukambris alles hoitud. Päev vajub loodesse. On aeg minna üle Kodavereülehaava Kivimäe abisevate haavade mant kiidetud pala Kaiu metsavaheteed. Vaja ära käia Raigast vere kiviktaimla sky. Mitmes juulis oleme nõnda sõitnud ja käinud, näinud ja otsinud. Ja ma arvan, et nendest käikudest kujunes välja ka see asjaolu, et hilisematel aastatel, kui ma juba Tallinnas pidin iga nädal viibima mõned ööd veetsin kas Ants kruusi juures või Friedebert Tuglase juures. Ja mõlemad need ööde viisi vestlused on mul olnud omamoodi elukooliks. Kruusi puhul maailma dialetiliste asjade mõistmiseks, aga Tuglase puhul Eesti kultuuriloo niisugune kõige tõsisem, sügavam, süvitsi minev Läbi põlvkondade omaaegsetesse asjadesse sisseelamise võimalus seda sisseelamist samades asjades sai kogeda uuesti korduvalt ja korduvalt, et lõpuks see tõesti pidi sinu enda arusaamiste osaks saama. Mida til meenutada kohtumisest Konstantin paustovskiga ja võib-olla ka Leonid Leonoviga Te meenutasite neid aegu Nende nimede mainimisega, kui toimus looduskaitse taastamine, Nõukogude liidus. Teatavasti juba jutuks olnud profim Lõssenko vaadete aegadel. Leiti, et kõik on ette nähtud meil ju plaanipäraselt ja looduskaitset tarvis ei ole, sest et kõik tehakse ju nagunii sihipäraselt, hakati isegi häbenema mõistet looduskaitse asendati see näiteks üleliidulise vastava seltsi nimetuses haljastusele kaasaaitamise ühingu nime formuleeringu näol. Ja. Nõukogude Eestis meie ülemnõukogu poolt võeti vastu esimene liiduvabariiklik looduskaitseseadus tagantjärgi nüüd võime ütelda, et see tähendas Lenindlike looduskaitseprintsiipide taastamist. Nõukogude Maal. Oli esimene seadusandlik dokument kas või Lenini dekreedi 16.-st septembrist 1921 järel kus pandi põhimõisted meie looduskaitseasjades paika ja põhisuunad formuleeriti. Kuid vahepealsetel aegadel loodusteadus ise mitte leides põhjust looduskaitse rõhutamiseks viis olukorrani, et meil neid säästliku kokkuhoidlikku varude kasutamise ja keskkonna korrashoidmise asju ei peetud oluliseks. Ja päris juhuslikult ma olen siis nende inimeste hulka kuulunud, kes selle taastamisajajärgu tervikuna kaasa tegi. Ja Eesti NSV vastava seaduse vastuvõtmine. Seitsmendal juunil 1957, kell 13 ja 11 minutit jääb omamoodi piiri tulbaks meie kõikide liiduvabariikide vahel. Ja õige pea otsustati Eestis asutada vastav looduskaitseala on autasu, see on looduskaitsemärk. Mida siis kindla statuudi alusel selle valdkonna kõige edukamate meestele üle antakse, antakse üle kuni meie päevadeni. Ja Mul oli siis hea meel oma teatavaid kirjanduslikke huvisid rakendades panna ette mainitud kirjamehed. Leonov, kes oli kirjutanud hästi suureks poleemikaks alust andnud Vene metsa ja Konstantin paustovski peamiselt oma laastude eest Eesti looduskaitsemärgi saamiseks sellel samal aastal, kui Eesti meestest sai esimesena selle märgi Mart Saar. Kui helilooja, kes on looduse temaatikat suurepäraselt kultuuri toonud ja Moskva meie praegustele klassikutele oli mul au käia, siis neid märke üle andmas olid mõlemad omamoodi pidulikus meeleolus. Ma olin muidugi hästi ähmi täis noore mehena, sattudes niisuguste meie kultuuri alustalade kodudesse. Ajasime aga siiski paljudest asjadest juttu. Mul oli just kavas küsida, ega see ei piirdu ainult käesurumisega? Ei, me rääkisime väga paljudest asjadest ja sellele järgnesid hilisemal ajal ka muud kontaktid, eriti Konstantin paustovskiga kes mulle ikka mitmeid kirju on saatnud ja omasidki muresid pihkinud loodusega seoses, sest eks alati on midagi võimalik paremini teha. Bowstovskyon jäänud siiamaale. Mulle üheks kõige võluvamaks autoriks, kes looduse ja inimese suhte asju on osanud meie endi praktika alusel väga kenasti paika panna. Kas te olete sattunud vastamisi inimesega, kes looduskaitseliikumisse suhtub absoluutselt ükskõikselt isegi eitavalt ja ehk irooniliselt. Ja praegu neid inimesi vähemalt minu silme ees peaaegu enam ette ei tule, võib-olla, et kuskil mujal nad väljendavad ennast julgemini. Aga nendel aegadel, kui me alustasime varsti, siis juba 30 aastat tagasi oli selliseid inimesi, mitte mõned, vaid ma ütleksin, et valdav osa inimestest mõistis elu hoopis teistmoodi. Mis te siin ilutsete, milleks rääkida? Kasvõi kokkuhoiust, meie maa on lõputult rikas, kõiki on olemas ja teie siin katsute mingisugust piiramise teha. Kahju andeks, teie, teie ressurss on teie loodus on või? Ja Ma ei tea, kas Eesti raadio helifondis on säilitatud, ma nimesid ei hakka nimetama ka üks selline diskussioon on olnud meil otse mikrofoni ees kus kaks väga nimekad kultuuritegelast, üks erilooja, teine kirjanik nendes küsimustes minuga koos vestlevad ja kus ma vist täielikult alla jäin, sest et minu kolleegid tõestasid, et Tõnu võimalik elada absoluutselt ilma lootuseta ja loodus oleks nagu stiil elamisestiil. Aga kui keegi valib teistsuguse stiili, siis ta võib eitada seda vastupidist. Ma püüdsin siis rääkida, et, et kase ülistatud puht urbaniseerunud stiil tugineb ju loodusel, me ei saa hetkegi olla ilma veeta, ilma õhuta ja nii edasi. Nad ütlesid, ei On täiesti tehislikud tingimused loodavad ja see looduse alusel oma ela, elu äraelamise katse on ikka nii või teisiti ajast ja arust ja ma veel kord tunnistan, et ma usun, et ma jäin nendele alla ja elu ise on ainult võib-olla minu. Neid tookordsed abituid mõtteid aidanud siiski toetada. Missuguseid ameteid peate ja kohustusi kannate käesoleval ajal nii Eesti üleliidulises kui ka rahvusvahelisel alal? Kes need ametid on võrdlemisi palju juma ost, säästan kuulajad nende üles nimetamistest ühiskondlikku ametit. Ost on mul kuskil kolme-neljakümne ümber erinevatel tasanditel, noh näiteks kas või üleliiduliste, teaduslike ja muude nõukogude liige, olen modervest tervelt kuues organis. Ja noh, vabariigis see töö niikuinii üha rohkem seostub loodushoiuga tänapäevases mõttes. Seda ametit ühendatuna kodu-uurimisega olen täitnud 26 aastat ka Tartu riiklikus ülikoolis Tartu riiklikus ülikoolis, kus ma viimased 15 aastat olen juhatanud looduskaitse ja kodu-uurimise kabineti looduskaitseorganisatsioonist Tallinnas. Mu niisugune ametiasjandus on ka üldiselt teada ja ma arvan, et mingil määral kujutatakse ette ka seda tööd mis peamiselt teiste maadega meid on Tallinnast sidunud. See on rahvusvahelise looduse ja loodusressursside kaitseliidu Ida-Euroopa komiteega seotud nende president, te olete? Jah, ma olen pidanud viimased seitse aastat peale seda, kui komitee keskus toodi Varssavist Tallinnasse mõningat siis sotsialismimaade vahelist koordineerivat tööd tegema. See on seotud peamiselt looduskaitsehariduse arendamisega. Näiteks rahvusvaheline sümpoosion, kujutav kunst ja fotograafi ja looduskaitsehariduse vahendina. Kaks aastat tagasi toimus sümpoosion põllumajandusmaastikke hoolduse probleemidest ja seegi oli koordineeritud Ida-Euroopa komitee poolt ja selle kaudu kujunesid välja meie nõukogude maa mõned hästi tõsised seosed ülemaailmse looduskaitseliikumisega, sest just sellel sümpoosionil soovitati nõukogude liidus asukohaga just Eesti NSV-s luua näidismajand maastikuhooldusest. Ja selle probleemi lahendamine on meil praegu käimas nagu seegi, et me Pean õige pea hakkama välja andma inimese ja looduse suhete üht kõige kõrgemat maailma autasu meie klassiku Anton Hansen Tammsaare-nimelist medalit. Olen muidugi selles rahvusvahelises looduskaitsetöös saanud esindada Nõukogude maad paljudel kordadel ainuüksi ajustseeni ülemaailmsetel peaassamblee del olen olnud kuus korda. Olen me Nõukogude delegatsiooni kõige vanem ätikene nendes asjades, sest kõik mu kolleegid on tunduvalt väiksema staažiga nendel käikudel. Ja sellele on lisandunud juurde muidugi ka mõningad rahvusvahelised üritused taimegeograafia valdkonnast, teaduse ajaloovaldkonnast, kus ma olen saanud meie nõukogude maa esindajaks, olla ja omandada niimoodi kogemusi ja seoseid teiste maade teadlastega, kes üha rohkem nendes küsimustes ka meil Nõukogude Eestis ja Tallinnas viibivad. Rahvusvaheline looduskaitsetöö on viinud teid väga paljudesse maadesse. Kõikide üleslugemisest kujunes kah liigagi pikk nimistu, reisimuljete jutustamine võtaks ehk omaette saateaja või, või rohkemgi aga siiski võib-olla mingi erekild või eriti ere ja meelde jäänud mälestus sellestki. Vallast osutasite õigesti olen saanud tõesti päris paljudes looduslikes vööndites viibida nende käikudega seoses ja see on olnud muidugi eelkõige töö paberlik tööruumides, aga selle kõrval muidugi on ka looduses ikkagi saanud olla. Ma arvan, et eriti niuksed kaua mõtetes, meeltes püsivad mälestused on kasvõi Aafrika ekvatoriaalalade looduses käikudest viibisime Sudaanis, Rwandas, Brundis, Sairis, Kesk-Aafrika Vabariigis ja peamiselt seotult vihmametsadega nende aladega, mis nii kiiresti praegu inimtegevuses kahanevad tempoga umbes 20 hektarit minutis viie minuti jooksul 20 hektarit ja on kadumise tempo ja seda tempot ei ole õnnestunud alla viia kõikidele rahvusvahelistele meetmetele ja katsetustele vaatamata, sest et arengumaad on huvitatud omakorda valuutasaamisest ja selle üheks allikaks on endi metsade müümine. Ja et need troopilised vihmametsad eriti aeglaselt taastuvad siis ongi põhjuseks omamoodi jäätmaade teke. Aladel, kus edaspidi ei ole korraliku metsaga, ei ole ka korralikku põllumaad. Vot niisugustes metsades me näiteks tegime nelja mehega kõik Nõukogude kolleegid, nendest üks mees on juba samuti manalateele läinud ekspeditsiooni ka uusi Piega mägedesse, kiivu järve ja tanganiga vahepealsetel aladel. Selleks, et oma silmaga näha viimast 20 eksemplarist nägi gorillade Karja ja alles tagant järgime mõistsime, kui oluline sündmus mitte ainult meile endile, vaid isegi teadvusele oli, sest kuus aastat enne seda keegi mägigorillade eksisteerimises stena Mei teadnud ja need kõik meede abil raiumised sinna gorilla bambuse tehnikutesse paduvihma all. Need jäävad muidugi eluks ajaks meelde ja lõpuks kaheksa meetri kaugusel olla meie evolutsioonilistest esiisadest, kellest suur eksemplar on oma kolm meetrit siruulatusega. See oli muidugi sündmus, millele elatud aastate jooksul tagantjärele mõtled aina rohkem, sest kuidagi tunnetad sellega mitte ainult ühe hetke erilisust unikaalsust sinu jaoks, vaid tunnetad midagi üldisemat. Kuidas ilu? On eluga seotud, kuidas siiski see maailm, kõik on ühtne ja kuidas see ühtne maailm kuidagi rahulikult rahumeelselt rahus peaks saama elada. Enese kohta on Jaan Eilart kirja pannud järgmise mõttearenduse. Pommitanud selles objektiivse ja subjektiivse keerukas põimingus jäänud palju tegemata. Ma mõtlesin saavutamata kraade astmeid, mõtlen kõigele sellele, mida ikkagi oleks teha tahtnud. Ka seatud piirangute oludes oleksin tahtnud palju rohkem kirjutada ühepäevaliblikate asemel tarvilikku maid kirjatükke maadest ja rahvastest Eesti teaduse kultuuriloost. Taimede levimise aasta tuhandeist, loopealsete kordumatusest. Kodukohatundmisvallast aga siis peaks rohkem ajaruumi olema. Mida lisada? Ei ole õieti lisada midagi, olen sama arvamuse juures ka praegu. Ma olen nagu aastate jooksul üha rohkem võlatunnet hakanud tundma, sest et ma olen mega kaasmaalaste hulgas tõesti väga palju saanud liikuda, olen alati korralikult katsunud päevikuid pidada, päevikuid on mitu jooksvat meetrit mul kodus olemas, aga ma ei ole peaaegu sellest midagi välja teinud. Sest kirjutan aastas küll umbes 40 artiklit. Aga need on tõesti need juhuliblikad, mida su käest nõutakse, on tarvis, ise tunnetan, et on tarvis, igasugused tähtpäevad on olemas, looduskaitsekuu tuleb, peab tegema ja leiad, et tuleb teha. See ei ole, see pole mingisugune peale sundus. Aga need materjalid, mis on kogunenud, ma saan aru, et neid keegi minu eest paremini või nii ratsionaalsemalt ei oska ära kasutada. Ja mul kõik, see aeg on tunnet et ma võin korrata sõber Voldemar Panso varianti tema päevikuid jäika, faktiliselt kasutamata. Ta kirjutas ka neid juhuliblikaid kogu aeg. Või kirjutas seda, millal sai kirjutada ilma päevikutetagi mälust ja peamised tööd alles ette planeeris. Aga tervis paneb ühel hetkel kõigile piiri. Noh, ma arvan, et tuleks organisatsioonilisi ülesandeid vähendada sõltumata sellest, kas teised seda õigeks peavad või mitte ja siiski täiesti rohkem kirjatööga tegeleda, sest et oleks ülekohus, et keegi teine peaks oma materjali uuesti hakkama korjama ja siis sellest materjalist jälle raamatuid tegema. Aga aeg läheb edasi ja aega ei peata keegi teine uuesti. Ei seal Saiirisega purundisega mujal selles situatsioonis viibida ja minu moraalne kohus oleks oma kaasmaalaste ees õigustada, et ma teinekord olen niisuguste kohtadega inimestega kokku juhtunud. Keda väärindada tuleks kirjasõnas kõikide kaasmaalaste jaoks? Inimmõju on maa tunnus. Läbi kõikide sfääride, üle kõikide mandrite kulgevad homo sapiens jäljed. Meresüvikud on läbisondeeritud, puurid jõuavad läbi kivimite aine lähemale maa kuumale südamele. Ja kuskil pilvede taga. Päikesepaiste kiiskavas voos lendavad mehitatud kosmoselaevad. Ent ka kunagiste kanderakettide jäänused. Ka need kuuluvad tähtede poole pürgiva inimese jälgede hulka. Nende jälgede pärast muretseb. Kosmonaut German Titov muretseb sellise vastutustundega nagu Thor Heyerdahl õlikilega kaetud ookeani pärast Leonid Leonov metsade üleraie pärast Jürje kokku lappima vaikuse kadumise pärast. Nõnda on looduse ja inimese kokkupuudetest nagu üldse kõiges inimlikkus, rõõm ja mure. Kaksikvennad. Rõõm viljakandvast maast. Mure puhutud maast. Janune ja rõõm puhtast kargest allikast ja meelekibedus reostatud eluohtliku vee pärast. On istuta ja rõõm. Ja tema morn meel Istandike tuisk liivadesse mattumise pärast. Kõike seda oli möödunud aegades. Kõike seda on tänapäevas.