Kus eksperdid, jääter, sentis linna viitsinud elanikud korjake pesu kokku, näitlejad tulid kohale? Eesti kutselise teatri 100. aastaring on täitunud ja selle Eesti teatri aasta puhul otsisin üles ühe iidamast-aadamast vana salvestuse kus pajatamas terve toatäis meie lavade suurvaime Alfred Mering, Helmut Vaag, Ruut Tarmo, Hugo Laur, Jüri Järvet, Voldemar Panso mahuvad meie tänasesse jutunuppu. Tänapäeval pajatatakse selliseid muhedeid lugusid, pahatihti aga kui mõelda, et see salvestus on pärit 1957.-st aastast. Kui raadios räägiti veel väga kange seljaga ja väga range valve all, siis selles kontekstis on salvestuse mänguline oma poiste õhkkond üllatavamast üllatavam ja juhtuda sai see kindlasti vaid tänu raadiotoimetaja Juhan Saarele. Järgnevalt on esindatud juhtumide seiklused nii Estonia draamastuudio, teatri kui töölisteatri alguspäevadest. See tuleb mul meelde, see oli kunagi töölisteatris. VAT teater mängis omal ajal, me ei tea, mis seal 1009 36. viiendal aastal või 1000 92. aastal olen 26 aastane näidanud üks Ungari autor. Ja see näidend algas nii peale. Mängitakse stseen laval. Kuidagi nii eluvõõrad ja saalis tuleb siis üks noormees hüüab üle saali, see ei ole mingil elu, nii ei mängita, seda, ma tulen ise laval ja ma näitan, kuidas mängitakse. Ja Felix Moor tegi seda. Proovid läksid kõik ilusasti. Võtab kinni, kuhu te tunglite kuute tungisid saatmisel, segad etendust ära, Felix Moor ütleb, et sosistab. Kuulge, mis ta mõtleb, et ma olen näitlik. A mis näitleja te olete, vaadake, mismoodi te välja näete ja tahtis välja viia rutsiooni ring resule Kadrinas ja me mängisime komöödiad draamastuudio teatriga klassi töö, seal koolis midagi teate juhtunud nihukest ebamäärast asja. Purjus kooli teenriga. Ja kooli direktor kuulab kooli teenrit üle seda poolpurjus, meest kuulab üle ja tuuakse tunnistaja, kes peab tõendama tema kuritegu. Aga selleks on suure suuga naine, lata parandajate ja seda osa mängis Mari Möldre. Ja see küsimuste peale, mis kooli direktor talle esitab, hakkab hoopis iidamast-aadamast muud juttu rääkima. Ja sellest unistusest ja ülekuulamistel tule tegelikult midagi välja. Kooli direktor läheb ägedaks, et annab käsu kätelt viige minema, see jutt ei puutu siia, viige minema, räägite hoopis midagi muud? No viidakse, tema tellitakse lavalt eemale, ta tuleb tagasi, jakk materdab edasi, nii, ta käib kolm-neli korda edasi-tagasi, kuni äkki ilmub lavale pritsimees. Ei saa nüüd vanamoorist jagu. Mari ümber selja tagant ümbert kinni ja viib Marii. Algul jahmatas printsi mees oli kõigi ümbruskonnale saalis olevatele tuntud mees. Ja viimne läks hiigla, aplaus ja naermas. Seal kodanikule Draamateater mängis kauka jumala. Ado hõimrezes mängis Mogri Märdi ehtsad leegid, seal inspitsient oskas puhutsat ukse vahelt niisuguseid ehtsaid tuleleeke välja. Ja see Mogri Märt põlvilisele ukse juures Harjuvoog mu maja põleb pääsmi muna nagu see on kõik edaspeaks nüüd lõppema ilusasti ära. Aga samal ajal, kui ta karjub, et maja põleb päästumurra, tulevad läbi saali kaks tuletõrjujat isegi kiivralist ja see minimaks või käsi brites kaasas tulevad kujukese lava, üks võtab siis selle vooliku otsa ja teine pumpab vett ja hakkavad pritsima ukse vahel vets. Minu esimene kokkupuutumine suurima dramaturgiga Eduard Vildega oli tema 60. sünnipäeva, püüdsime selle lavastuse ettevalmistamise juures, selleks oli tabamata ime, see oli 25. aastal. Etendus õnnestus päris hästi nagu. Ja pärast seda oli muidugi traditsiooniline, koosid Estonia valges saalis ja noh, tuli siis lahkume sealt valgest saalist. Vildi elas tol korral Raua tänaval ja Junkers sai seal töö süle fooriumi kätte. Jaa, Fildi istutati siis sinna vormi peale koos abikaasaga, aga siis tuli jonkursse, nägi tee, ei, võtame hobu seest lahti ja peamise saadi koos filter selle Raua tänaval. Nii tehtigi siis nii palju, kui meid mahtus sinna kummagi aisa külge, siis vedasime Vilde koos abikaasaga Linda Jürmaniga Raua tänavale ja voorimees sammus siis hops. Tagantjärele. Vot see on ju palju estraadimehed koos taks sellelt alalt ka midagi rääkida, mäletad siis Prangli saarel esinesime ja kontsert algas, siis olid lapsed saalis, mehed istusid rahvamaja ees, me küsisime, miks te sisse ei tule. Meil teeb iga mees ise nalja. Huumoriõhtu, jah, ja ma lugesin ühte luuletust, mis oli mitte väga naljakas raam, satiiriline, mis toob nipi taipamist. Ja kui ma selle olin lõpetanud, siis üks saalist lõikas mitte väga Kainaadega prantsuse huumor, siin on. Momendil tiku, sai vastu ühtlaskonfrantseesiselt sõjale lolliks. Ma ütleksin niimoodi, et huumoriga on nii nagu õnnegagi elus, mõni leiab tema koheminile ta elu lõpuni. Aga kõige huvid on see suur aplaus. Mees soovitas suu peale kukkunud üsa pärast sõda. Mees lõikab, saalistad hästi, vastased, homme toon sulle meeter puid. Eesti kutselise teatri esimese sajandi juhtumeid jutustasid täna Alfred Mering, Ruut Tarmo, Helmut Vaag, Hugo Laur, Jüri Järvet ja Voldemar Panso. Salvestusaasta oli 1957.