Tere, Beethoveni sõber on jälle siin ja kui lubate, siis võtame teid järgmiseks tunniks taas minevikuteedele kaasa. Endiselt neile, mis seotud suurte loojate suure muusikaga. Teel olemine või teele jäämine võib olla ka sama hästi tänase episoodi pealkirja eest. Kui igapäevaselt ja vaevu lõbustavalt kõlavad tänapäeval lood õigelt kursilt hälbinud reisiga ohvritest misena õigesse lennujaama jõudmist maailmale ringi või kaks peale teevad. Muidugi kadus kohvrika aastasadade eest, et vähemalt ei avastanud inimesed end kogemata valelt kontinendilt. Selleks oli reisimine küllalt ebamugav ja teekonda vähegi kaugemate punktide vahel ei olnud lihtsalt niisama võimalik maha magada. Mered olid ohtlikumad, maanteed kurnavad. Muidugi oli maanteid ka vähem, aga parimadki neist ei kõlbaks tänapäevaga hellitatud juhtidele. Raputavad teeolud reisilistele suurepärase võimaluse kosutavateks ja pikemateks vahe peatusteks. Neile asulaile, mis sagedamini reisilistele teele jäid, oli see vaid vesi veskile. Külad. Peenikese raudtee ääreski hakkasid koguma liha luudele ja mõnest neist sai korralik muskel. Iseäranis hästi küpsesid need paigad, kus kokku said nii tähtsamad v. Raud kui maanteed. Pole, siis imed vahepeatustesse pikkamisi lõppjaamad ja neist eeldusest piisas, et luua kandev alus ka rahvusvahelisele kultuurielule. Beethoveni sõber alustab täna tartust. Märt Treier head kuulamist, Meethofeni sõber Maakaardid eeskätt need paberist ja natuke vanad on ühed vahvad asjad. Arvuti ekraan jääb kitsaks, aga need suured saab uhkelt üle laua lahti lüüa ja siis toredaid paralleele otsida. Vaadake või näituseks Itaaliat, Milano, Verona ja Veneetsia. Kolm kuulsate säravat linna on pea täpselt ühel joonel. Ja nüüd tõstke joonlaud kõrgemale Eesti kohale. Meie Pärnu, Viljandi ja Tartu jällegi vasakult paremale järjestades ju ka. Ei sisaldu kumbki neist kolmikuid pealinna ei Itaalias ega Eestis. Aga milline imeline ajalugu neist igaühel. Muide, nagu Itaalias, on meilgi neil kolmel linnal üsna võrdne vahemaa. Aga kui asjalikumaks muutuda ja vaadata kaarti 19. sajandi silmadega, tuleb pilgul tähtsamate niitide leidmiseks lasta praktilisemalt libiseda. Pöörame nüüd joonlaua nurga alla ja seame omavahel ühendusse kaks sama sajandi tähtsat keskust. Riia ja Peterburi. Täpselt nende kahe keskele jääb Tartu, kas pole? Täna sõidavad vähesed Riiast Peterburi, Tartu kaudu. Aga omal ajal oli teisiti, ei olnud põhjust sellist asukohta, linna majandus- ja kultuuri loedenemisel sugugi ebaoluliseks pidada. Mõte hakkas ning kaht suuremat keskust Riiate Peterburi ühendama alles 19. sajandi lõpusirgel 1889. aastal ja suure raudtee ehitusega oli kaasnenud ka Valgada tõttu. Lõigu ehitus oli Tartu saanud suurepärase ühenduse kõigi suuremate keskustega Valga kaudu Riiaga juba varem rajatud Tapa tee kaudu ka Peterburi ja Tallinnaga. On siiski tähelepanuväärne, et kultuurielule mõjus väga hästi just raudtee-eelne ajastu sest enne Riia-Peterburi raudtee rajamist püsis Tartu teekonnal hoopis kindlamini. Või siis Riia, isegi suurematest suurim keskus oli aga omakorda jäi seegi linn enamasti Königsbergist tänasest Kaliningradist alanud Venemaale reisijate teele. Joonlaud peaks uskmatuid veenma. Ainuüksi 1880.-test aastatest jääb Tartu kultuurilugu sirvides silma ridamisi nimekate artistide külaskäike. Üldiselt esines siin rohkem ikka lauljaid, aga käisid ka viiuldajad, pianistid, teiste pillidega oldi külas juba harvemini. Solistile oli enamasti kaasas oma klaverisaatja vahel rollis esineda ka mõni kohalik muusik. Tavaliselt ikka keegi edevama ameti pidaja, näiteks ülikooli muusikadirektor. Kui oligi külas nimekas laulja, ei tulnud imeks panna, kui kavva mahtus palju muudki kui vaid laul klaveri saatel. Ajalooliste materjalidega korraliku töö teinud Virge Joamets kirjeldab näiteks rootslannast Lauljatar Hanna Foostram ei kontserti Tartu Ülikooli aulas aastal 1880. See kontsert oligi üks neid kordi, kui klaveri taha oli palutud kohalik pianist Ülikooli muusikadirektor Henryt sõlmer kes lisaks Klauljanale saatis ka furstremiga ühes saabunud viiulikunstniku. Ta mängis aariate vahele kaks osa anri ta viiulikontserdist. Tähelepanuga võis olla rahulgat sõlmer, sest Rootsi lauljatar esitas temagi laule, mis küllap muusikadirektor eneseteadvust rõõmsalt kõditasid. Veelgi tähelepanu väärsemaks võib pidada Foostremi külaskäiku Tartusse. Neli aastat hiljem kui lauljatar oli kontserdiks ära õppinud ka ühe eestikeelse laulu. Sündmus oli see juba iseenesest, sest Tartu Ülikooli aulas ei olnudki varem keegi eesti keelt kuulnud. Nüüd tõi meie emakeele seal kuuldavale rootslanna. Teada on, et rahvalaulu, miks sa nutad, lillekene esitas lisapalana enam kui sajanditaguseid. Salvestise meil mõistagi olla ei saa. Seepärast kõlab praegu pigem aimduse saamiseks sopran Ester Lepa hääl. Andmaks vastuse küsimusele, kas saalis võis tookord olla ka neid, kes laulukeelest aru said, on Karl Eduard, sööd lauljanna ekroloogis, hiljem seda kontserti meenutanud ja muuhulgas maininud. Kohal oli kogu tollane eestlastest üliõpilaskond. Umbes 15 meest selgituseks eestlasi sattuski külalissolistide kontsertidele väga harva ja 15 meest oli otse erakordne hulk. Muidugi levis sõnum annafuustremi eestikeelsest laulmisest ülikooli aulas eestlaste seas kulutulena ja seda mõistetavam oli solvumine, mis järgnes ühele arvustusele. Tundmatu kriitik ei olnud nimelt eesti keelt ära tundnud ja pidanud kuuldud soomelauluks. Ka Postimehes ilmus vastu kajaks väga pahane repliik. Ehk tohtis keegi midagi sellist kirjutada veel kusagil mujal aga mitte ometi rahvusliku ärkamisaja meeleolude keskmes Tartus, kus juba 15 aastat tagasi 1869. oli korraldatud meie esimene laulupidu ja kõlanud ka eestikeelsed laulud Annafuustram sattus Tartusse vähemalt kolmel korral. Mõned teised nimekad muusikud käisid palju sagedamini. Vähemalt üheksal korral on Tartus viibinud pianist Alfred Raise lauale. Kontserte sai seejuures veel kaks korda rohkem 18. Veel suurematest kuulsustest on Tartus peatunud venebeni Stanton pruubistein, kes andis ühe hooga kolm kontserti. Kolm kontserti, temaltki. Igal juhul olid kõik need etteasted erutava sündmuse eest, mis küll ei tähendanud, et kõigil neil kontsertidel alati valju häälega braavo karjuti. Tuleme tagasi Alfred Rise Roveri juurde, kelle kontsert 1888. aasta märtsikuus oli pilgeni välja müüdud ent kukkus kolinal läbi. Mis siis juhtus? 24. märtsi Postimees kirjutab. Alfred Raise Laur Tartus välja vilistatud kui sarnane äpardus ühele noorele algajale ehk mõnele keskpärasele mängijale kunstnikule, nagu neid praegusel ajal nagu seeni vihmasel sügisel tärkab, juhtub. Hea küll. Olgu see talle õpetuseks, aga kui üks enam kui Euroopa kuulsusega klaverimängija sisema Alfred Raise nover, kellele alles hiljuti Tbilisis nii suure vaimustusega loorberipärg jalge ette heideti, kui sarnane mees otse viletsa mängu eest välja vilistada ja välja sisistatakse siis ei tea kell, mis sarnasest imesündmusest peabarvaba. Kontsert oli jäänud seisma juba pärast teist lugu ja Postimees uskus, et on tuvastanud ka põhjuse. Asi olnud arvustaja hinnangul selles, et, Kunstnik enne kontserti liiga palju julgust oli võtnud. Tolle ebaõnnestunud kontserdil seisis kavas ridamisi ferendualisti teoseid esimeses pooles originaallooming teises transkriptsioonis. Aga teise kontserdi poolini ju ei jõutudki. Võimalik lisapõhjus, miks Tartu Ülikooli aula sel päeval puupüsti rahvast täis sai, võis vähemalt osalt peituda ka tartlaste mälestuses ühest teisest märksa varasemast aastakäigust. Kui Tartut oli nimeka maist nimekama külalisena väisanud list ise. Kuid ärgem rutakem Küsisime kõigepealt, kas muusikute rännanud mööda Euroopa linnu olid 19. sajandil haruldased. Kui miski on kindel, siis see, et need ei olnud mitte haruldased. Need ei olnud isegi mitte tavalised. Need olid tüütult tavalised legend räägib koguni Põhja-Saksamaal asuva Lübecki linnaväravavahist, kes olla 1840.-te aastate paiku küsinud igalt linna sisenenud reisijalt. Esmalt olete nende muusik. Kui vastus oli jah, pärinud vaht edasi, kas te tahate siin kontserte anda ja kui tulijal olnud jultumust veel kord jahiga vastata, käratanud juba linnavaht, leib. Keerake nüüd ringi nii kiiresti kui saate, sest meil on siin kontserte üle pea ning keegi ei lähe enam neist ühelegi. Setu muusikaelu selline artistide üleküllus just ei kimbutanud kuid me ei saa kaugeltki rääkida ka vaikusest, mis võis eelneda listi ülesastumisele 1842. aasta kevadel. Neli aastat enne seda oli linnas kontserdi andnud Austria õukonna pianist Sigismund Taalberg. Mõistagi taas põhjusel, et Tartu-Peterburi Königsbergi teele jäi. Samas paljusid, keda oodati jäädigi ootama. Tšellist Karlson luts au ei saanud millegipärast Riiast tulema tenor Braitinguli ehk teeolusid valesti hinnanud. Kui linnas peatumata läbi kihutas aga Berliinist saabunud viiuldaja Karl otse samuti pigem nimekas muusik, seisnud kontserdisaalis silmitsi vaid ühe kuulajaga. 1842. aasta kevad toimivat raudtee ühendust on selleks aastakäiguks Vene riigi territooriumil vaid jupike. See jääb pealinna Peterburi ja keisri residentsi sarskujas Elo vahele. Kogu liiklus käib v ja maanteid pidi. Kevadine teedelagunemise aeg ei tähenda reisijale just lisamõnu. Aga just siis tema ise säärane Tshist siia saabub. Ei ole Tartu veel lõppjaama eest, tol peab listi edasi toimetama Peterburi, kus seda imemeest oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda soovitakse. Tartust alguses taas avatud ülikooliga on saanud selleks ajaks juba küllalt eneseteadlik keskus, kus samuti osatakse nimekatest külalistest lugu pidada, edemalt kontserdid välja kaubelda. Lõpuks saab neid kokku isegi kolm. Uue kalendri järgi toimuvad listi kontserdid Tartus 1842. aasta üheksandal, 11. ja 12. aprillil. Kumu lähenevast suursündmusest jõuab tartlasteni mõned päevad varem, kui saksakeelne leht. Chezzaitung kirjutab. List sa oma triumfi reisil läbi Euroopa kuseda helide riigi isevalitsejat mürstlike auavaldustega vastu on võetud mõne päeva pärast Tartusse saabuma. Berliinis andis ta hiljuti kahe kuu jooksul 18 kontserti. Peaaegu kõik need õhtut täitis ta ise ja üksi harilikult seitsme numbriga, millele reeglina tuli veel tormiliselt nõutud lisa. Rohkem kui 60 palaga sisaldasid need õhtud alati uudsuse võlu ja elavust. Kahe kuu jooksul 18 kontserti ja üksnes listilt vaid ühe artisti, õhtut täitvad etteasted olid neil aegadel sama hästi kui tundmatud. Veel kordan Vedofeni sõbrale oma teadmistega abiks pianist Lauri Väinmaa, kes julgeb koguni väita Liist oli ikkagi esimene muusik, kes julges terve õhtu täitanud klaveriloominguga klaveriõhtu, kui žanr on tema loodud. Ja ta isegi ütles ja parafraseerides luin, üheteistkümnendat kontsert, olen mina ka Saksamaa ja ka sõna retsid ja ehk siis ingliskeelne sõna raissatial, mis tähistabki, ütleme sooloinstrumendi kontsert soolokontsert oli esmakordselt kasutusel listi kontserdil Londonis aastal 1840 ja kuidas see juhtus ja miks selline nimi? Sest Tomissaid, see on ju ütleme nagu kõnelda, rääkida, resiteerida, see ei ole ju nagu mänguga seotud otseselt. Asi oli nimelt niiet list otsis erinevaid kontserdivorme ja leidis sellise vormi, kus ta mängib teoseid ja vahepeal tõuseb üles, laskub saali, jalutab publiku hulgas ja vestleb publikuga. Nende teoste teemadel. Seega oli listi soolokontsert vormiltki kaugel, üks luisusest. Muidugi pidi selline särav talent nagu list seda vaieldamatult oli mõistma hästi publikut ja tema ootusi. No küllap seal oli ka seda, ta oli nii mitmekülgne, et loomulikult oli publiku peale mängimist. Aga samas, kui me vaatame tema teoseid, siis üks osa sellest on väga tõsine, sügav, sissepoole vaatav. Nii et sinna mahtusse kõik Kuidas Tartulistid olla 1842. aasta aprillikuus vastu võtab? Igatahes mõjub see nimi tartlastele sootuks teisiti kui berliinlased Lotze oma, kelle kontserdile oli tulnud, nagu ütlesime üks inimene. Piletid müüakse nüüd kohe välja ja järelkajast võib aimata enamat kui lihtsalt kordaminekut. Näiteks kirjutab pärast teist Tartu kontserti seesamavõrdset Saidung, mida ennistki tsiteerisime muidugi saksa keeli. Armastusväärse lahkusega oligi niaalne kunstnik valmis meie linna publiku nõudmistele ja soovidele pastama ja mitmel kontserdil oma väljapaistvaid saavutusi ja seni kättesaamatut meisterlikkust meile näitama. Oleks rumal ettevõtmine ja tühi vaev siin ise kiidusõnu looma hakata. Kõlist juba kogu Euroopa avaliku häälega on suurimaks praeguse aja muusikageeniuseks. Nädal hiljem ilmuv samas veel üks kirjatükk. Nüüd on nende ridade tagant aimata juba vägagi tõsist soovi need kiidusõnad siiski luua. Pahatusest puudutatud arvustajaline võimustavates sõnadest vajaka jääma. Ka meid on tema geeniuse saladuslik võlu haaranud ja koos temaga Listomaania see meie kiire ja närviliselt erutava ajak, kummaline iha. Ta andis ülikooli suurese täis aulas kaks kontserti. Mõlemal mängis ta ainult ise ja üksi enne ja pärast iga numbrit rõkatastele vaimustatud rohke aplaus. Nüüd on jäänud tühi, peaaegu nukker igatsus millegi nimetu järele. See on ta geeniuse võluvõim. List on võimas ja mälestus temast jääb. Nüüd oleme võetud listiaalide leeri ja tahame alatiseks sinna jääda. Pildid juba need karikatuurid, mis on joonistatud, näitavad hullunud publikut inimesi, kes seisavad püsti klaveri juures käed sirutatud artisti poole. Sageli ei pruugi kunstnikud oma tuntud koore all olla sisimas sugugi sarnased välisele. Mõnigi laval mõõgaga nukke, poolitav saurus on osutunud patsifistlik, seal mõnedki rock n roll'i mehed vagurataks pereisadeks kellele on võõras nii alkohol kui tubakas. Aga kui kuvand toidab, milleks seda siis rikkuda, annavad nad isegi mõista, jalagistavad heasüdamlikult naeru. Ka naiste vallutajast Don Juan list ei ole kogutud materjalide põhjal sugugi see, kelleks paljud olite valmis pidama. See on muide üks eksiarvamustest, mis käib kaasas visalt lihtja naised list kui, kui Don Jon et tegelikult tema elus oli kaks suurt armastust. Üks oli krahvinna tagu kellega tal oli kolm last ja teine oli samuti krahvinna, kelle nimi oli Saindid konstant. Ta oli pärit Poolast. Ta kohtus temaga paar aastakümmet hiljem ja elas samuti koos tuttava perioodid listilt. Tegelikult ei olnud midagi sellist suhet naistega nagu midagi nimetama, nagu Donsuanlikuks lihtsalt austas naisi ja muide ka intellektuaalsete vestluspartneritena. Ja loomulikult, no tal oli erus jooksul mingeid romaane juhtumisi. Aga tegelikult peaksid Tomidelistia naised vaid naised jalist seepärast, et väga palju oli neid, kes püüdsid talle liguneda, kes neid lugusid ja jutte levitasid, et listiga oli tal mingi romaan, oli tal mingi seiklus ja nii edasi. Need on siiski liialdatud nagu teatud, nagu viimased uurimused näitavad. Alan Walker on üks silmapaistvamaid pallisti muusikasse süvenenud muusikateadlasi maailmas, kellelt nüüd ilmus hiljaaegu kolmeköiteline väga suur maa Lucas listi biograafiat kus on väga palju tõendeid selle kohta, et, et see on üks nagu väärarvamustest. Ja ma arvan, et võib-olla ka tema, see just see katoliiklus, mis temaga tegelikult nii-öelda taustmänguga kaasas käis ei lasknud tal ikkagi teatud samme osta. No ühelt poolt oli ta suurilma inimene, kes nautis suhtlemiskes, oli suurepärane suhtleja igas igas seltskonnas. Teiselt poolt oli ta väga haritud inimene, kes rääkis keeli, kes huvitus kõigest, mitte üksnes kitsalt muusikast, kunstist, Vaitka filosoofiast, teadusest ja nii edasi. Oli sügavalt usklik inimene lapsepõlvest peale, see, see tuli temaga kaasa ja vaatamata tema väga tormilisel elule, kus oli kõike, jäi see temaga tegelikult kogu aeg. Oli ikka perioode, kus ta tõmbus tagasi ja isegi veetis nädala või kaks kuskil kloostris nii vaikselt mõtiskledes. Kuni lõpuks Ma 50.-te eluaastate keskel astus ta ültse abti seisusse katoliku kirikus. Ei olnud seega palju lootega Tartu daamidele, kes vaevalt tohtisid kõigi teiste suguõdede kõrval nõrkemata jääda. Kohal nad ju loomulikult olid nüüdki. Muide, mis teeb lihtsamaks lifti toonast etteastet silme ette manama ise on tõik et listi kontserdid vähemalt kaks esimest korraldati Tartu Ülikooli aulas tänaselgi päeval hästi teada-tuntud ja läbi aegade üsna sarnasena püsinud paigas millest oli listi külaskäigu vajaks alles värskelt saanud Tartu esinduslik kontserdisaal. Mida ehk tore veel teada. Tänavu talvel, täpsemalt seitsmeteistkümnendal jaanuaril möödus esimeses teadaolevas Tartu Ülikooli aula kontserdist täpselt 200 aastat kui noor viiuli ja klaverikunstnik Karl mühvel rahuldus vaigist seal üles astus. See auväärne iga teeb ülikooli aulast ühtlasi vanima tänini kasutuses oleva kontserdisaal Eestis. Teised toonased kontserdipaigad on kas hävinud või kasutatakse neid täna teisiti. Küsimusele, mida list võis siin täpsemalt mängida? Millistest teostest oli pärit siinmail kuuldud ülevoolava passaažid ja kust süvitsi minevad hetked, millest võis list publikuga oma mängimiste vahel vestelda on täpne vastus teadmata. Ajalehed olid selleks liialt ametis emotsioonide kirjeldamisega, et kontserdikavale ruumi teha. Küll aga võime seda vastust aimata. Mida ta mängis, seda ei ole teada. Küll aga on teada, mida mängis mitav ja Peterburis ning võib oletada, ütlesid nii palju, ei erinenud muidugi oma transkriptsiooni seekord meer peri ooperit eemale siis Schuberti Errgöönik laul, selle legendaarne töötlus ja Beethoveni Adelaid jällegi laulu töötlus. Tegelikult need kavad näitavad tema eelistusi, keda ta hindas ratast. Just need tänaseni elavad suur helilevad Schubert Beethoven loomulikult iseenesest oli mängida lõbus suur Kromaadine galopp ja ka kõik see, mis publikule Kui Tartu oli toona Dorpat ja sajandi lõpul venestamislaine tõttu juba Jurjev siis et aunime kandis neil aegadel Riiast lõunas asuv Jelgava linn. Aga kui kuuleksime nüüd kildu teosest, mis ei sageli listi repertuaaris, rääkimata kõigist neist Virtoosides, kes pärast listi tulid ja publikule samuti meeldida püüdsid? Küllap on Ungari rapsoodi number kaks ühtlasi armastatumaid tükke, tema kirjutatust üks korralik tehniline pähkel. Kes küll oskaks sellisele paeluvale muusikale rõõmsairutuseta kaasa elada? Aga üks tore detail on, et ta kaasas ühe Tartu noore pianisti ühele oma kontsertidest esitas ühe teose neljal käel. Ja tõesti, kui tavaliselt oli ikka nii, sellise erakordse võimaluse sai mõni silmapaistev kohalik muusikategelane ennist tõime ju näiteks ülikooli muusikat elektroTselneri siis sedapuhku osutus listi partneriks õpilane Aleksander Bernard, kelle kohta on Keiu Rämmeri uurimustöö põhjal teada vaid nii palju, et ta õppis ülikoolis õigusteadust, oli tol mälestusväärsel 1842. aastal 27 või 28 aastane, et sama aasta sügisel andis ta Tartus viimase kontserdi ja kolis seejärel Peterburi, kus töötas keiserliku Trükikoja korrektorina ja elu lõpul ka muusikaõpetajana. Päev, mil list talle erilist au tegi ja enese kõrvale klaveri taha palused neljal käel mängida võis küllalt, tõenäoliselt olla tema muusikutee tähetund, mis muuhulgas noormehele õhtu eest ka korraliku sissetuleku ja vägeva reklaami tulevasteks ette aastateks. Muide, kahe aasta eest listi 200. sünniaastapäeval oli just Lauri väinmaa see kes Tartu Ülikooli aulas Rida hõistuse püüdis esile manada. 1842. aasta kontserdi vaimu ehkilist sündis oktoobris, oli seal kontserdipäeval akna taga jälle aprill peaaegu needsamad kuupäevad, millist teel Peterburi oli siin kontserdid andnud. Ei olnud küll kuskilt võtta enam teda ennast ja tema võigullast juukse pahmakat aga tartlased olid nüüdki kohal. Ja oli täis, saal. Ei olnud ka muresid peleti müügil? Jah. No vahest juhtub nii. Lauri väinmaa, mis on teie absoluutne lemmik listi loomingust? Ja tegelikult ikkagi muud kohe tuli see sõnasonaat h-moll. Siis ma hakkasin mõtlema, kas ma ütleks midagi muud. Istirdus üheainsa sonaadi, sonaat, h-moll, son, helistik, see on, võib öelda sellise romantilise suurvormi kvintessents, seal on nagu sees nendes kujundites, nendes mõtetes ja tagamõtetes, mis selle sõnades on, mis nagu võiks just romantilist, ütleme siis klaverimuusikat kõige paremini iseloomustab. A-moll sonaadi loomise aegu olilist juba loobunud rändmuusikuametist ja pühendunud vaimaris oma loomingule sealsamas, kuhu me läinud saates ka mõneks ajaks Richard Wagneri toimetasime. Listi ühe sügavama teose, helilooja Robert Schumanni pühendatud sellesama haamanni klaverisonaadi valmimise 1853. ja 1857. aasta esiettekande vahele jääb peaaegu neli aastat. Seejuures on tähelepanu väärne tunnustamaks. Listi annet pühendas Suumann oma C-duur fantaasiaametivennale juba 1836. aastal millist oli vaid 20 viiene. Pigem oli toona nõnda tavaks, et kui helilooja teisele kaasaegsele miskit pühendas, tuli vastu pühendusega teos pigem kiiresti, on muusikateadlane Tiia Järg märkinud ja küsinud, miks ei talitanud samaviisi list. Vaimuhaigusest nõrgestatud Suumann oli lahkunud aasta enne A-moll sonaadi esiettekannet alles nüüd pärast ametivenna surma leidis list olevat õige hetke Se Suumanile pühendatud ja sahtlis laagerdunud teos maailmale kuuldavaks teha. Ja ehkilist oli oma rändvirtuoos eluga juba hüvasti jätnud näeb Euroopa teda ühel ja teisel puhul siiski veel nii dirigendipuldis kui klaveri taga ka 50.-te aastate keskel näiteks vaimaris, kus list ise toob esimesena kuuldavale oma Es-duur klaverikontserdi. Ent h-moll sonaat ei kõla Berliinis ometi tema esituses. Kelle siis? Enne kui edasi minna, kuulakem veel seda meistriteost, milles Lauri väin maagineb üheskoos kõike kaunist, mida romantika ajastu meile jätnud. Aga nüüd tagasi H-moll sonaadi Berliini esiettekande juurde, kus autorlist ise kõrvalvaatajaks jääb. Jälle kord on Beethoveni sõbral võimalus korraga mitmes asjakohase seoses mängu tuua uus nimi. Hans von püülow. Kõigepealt on temagi nimeka külalisena Tartus mänginud ise kee mitmel korral esmakordselt aastal 1873. Aga veelgi tugevama sideme meie uue hooaja senise keskmeferenduslistiga loob asjaolu, et Hans fon püülow oli mitte ainult listi parimaid õpilasi vaid ka juba läinud korral mainitud listi vallaslapsest tütre koosima. Esimene mees. Enne, kuid koosimast saab abikaasa Richard Wagnerile seesama püülow Berliinis listi ühe erakordse teosega nüüd esile astubki. Ja kui veel miskit tähelepanuväärsed selle 1857. aasta 22. jaanuari kohta lisada on see etteaste ajalooline nurgakiviga Peshanni klaverivabrikule, kus just selleks kontserdiks on esimest korda suurel laval vabriku esimene metallraamiga. Kontsertklaver. Nagu varasemalt tõdetud olilistil oskus ära tundaandeid, müülovi õpetamisega, oli ta taaskord teinud õige valiku. Ent neid, kes soovisid listi käe all õppida, pidi tema kuulsust arvestades olema pigem sadu kui kümneid. Lihtsalt ei sulgenud nende eest oma vaimari residentsust. Ent mõne pürgi õpingud jäid õige lühikeseks. Terase silmaga listi huvitas kogu selle tohutu tunglemise juures vaid üks õpilase talent oli õpilasel raha tasumiseks või ei olnud seda mitte. Miljonärist listilise korda ei läinud. Lihtsalt ei unustanud, et oli tulnud aastate eest isa käekõrval viini vaese poisina, kellel ei olnud tundides kopikatki maksta ei temal ega temaga haridusest, isal. Aga Viinis oli õpetaja Tšerni neid hästi kohelnud tunnide läinud noorele geeniusele maksma sentigi, vaatamata sellele, et õpetaja tegeles temaga terve tunni iga päev. Just ongi see suuremeelsus list aitas kõiki teisi ja, ja see on tema isiksuse juures üks, üks väga väärtuslik omadus. Ta andis ka tasuta tunde, ta ei võtnud üldse raha. Nii ongi täpselt nimelt oma elu teisel perioodil, kuna jagame kolmeks asust, kui ta lõpetas kontserteerimise Virtoosina. Ühel hetkel, kui ta oli alles 36 aastane, otsustas ta sellega lõpetada, et keskenduda loomingule. Asusena vaimarisse ja tema juurde hakkasid voorima noored pianistid kogu maailmast. Ta õpetas põhimõtteliselt tasuta, aga ega siis igaüks lausa Isonatama õpilaseks. Sa pidid näitama, et esiteks, kas sul oli taset või oli seal mingi põhjus, et Elist soostus sind õpetama. On veel üks moment, mida nende õpetamiste juures sobib pidada otse epohhiloovaks. Ta õpetas meistrikursuse vormis muuseas selline asi nagu meistrikursus, kui külalisprofessor tuleb ja annab publiku eestunnid liist, on tegelikult selle looja. Ta õpetas nii, et kaks korda nädalas õhtupoolikul olitama tunnid kogunesid need õpilased olla 15 20 korraga. Ja kõik panid. On noodid, mida nad soovisid mängida klaveri peale. List vaatas neid lehitses ja valis, mida ta seekord soovis kuulata. Ja siis kõigi juuresolekul andis tunni. Rohkem kui õpilastele pühendus list neil aastail heliloomingule teada tunda tema loomingust vaid armuunelmaid või Ungari rapsoodiaid on siiski häbematult, et mitte öelda solvavalt. Vähe väinmaa lööb lauale uskumatuna näiva kaardi. Maailmas on muide üks pianist, kes on plaadistanud kõik eesti teosed. Tema nimi, Leslie Howard, Austraalia päritolu pianist ja arvake, kui mitu CDd selle peale võis kuluda, umbes et kogunisti looming, klaverilooming panna sinna peale vahest 20. Täpne number on 99, üksainus ei puudu 100-st. Ja see on kõigest listiga. Klaverilooming. Olgu öeldud, et seegi mees Leslie Howard on Eestis viibinud nüüd enam küll mitte Tartus, vaid 2006. aastal Tallinnas festivalilt klaver, mille kunstiline juht ja ühtlasi külaliste kutsuja oli toona päin maise listist ja ainult listist, koosnes austraallase Howardi repertuaar Tallinnaski hulk tehniliselt nõudlikke teoseid, suur kontsert, soolovariatsioonid, töötused, Mozarti ooperites. Ajakirjas muusika kontserti arvustanud nelevasteinfelt jagab kontserdi järel Howardile küll ülevat kiitust, kuid viskab samas kindla repertuaari ühe ülbalisusele ehk Huwardi üle voolavale listi armastusele. Tema kõla listi suure kontsert soolo esimestest nootidest alates oli äärmiselt täidlane, tihe ja kandev. Igatahes oli tegemist vägeva Virtoosiga, kelle jaoks raskemast raskem on lihtne ja loomulik. Kuid peab ütlema, et niisugune kontsert on kuulajale natuke väsitav. Tohutu hulk noote ühelt autorilt, mis kontserdi lõpupoole ähvardavad juba laviinina kaela vajuta, tundus, et võimsal mängijal on piirid ning nootide hulk, millele teravalt keskenduda õnnestub, sai otsa. Igatahes enne viimase loo lõppemist ja kava alustamisel ilmnenud väärtused. Pisut taandusid. Mida Howardi vägitükke ehk 99 CD plaadi salvestamine õige tähendab? Ehk seda, et kui arvata plaadi keskmiseks ajaliseks mahuks ka üks tund. Ehkki laserplaadi maksimaalne mahub nähtavus on pea veerand tunni võrra priskem võime piltlikult järeldada lustadalisti klaveriloomingu mahamängimist. Esmaspäeva esimesest minutist saab soods alles neljapäeva südaööks. Sellisel juhul on plaadimasin töötanud katkematult neli päeva järjest. Howardi stuudiotunde ei julge prognoosidagi. Aga lisaks lõi list ju palju muudki kammerja, sümfoonilised muusikat. Mida lähemale oma eluõhtule, seda kummastavamaks listi looming tema kaasaegse ele muutus nii kõlalt kuiva. Listi teine on see, et on olemas selline žanr nagu sümfooniline poeem. Ta kirjutas neid ligi 20 ja hiljem arendasid seda teised heliloojad. Orchestra aus ja paljud üldse list arendas kõike, tema harmooniakäsitlus liikus eritama vanas põlves kaugele ette, teda ümbritseda heliloojate harmoonias. Teda ei mõistetud enam. Arvati nüüd see vanamees on oma loominguga läinud täiesti rappa, et ta on kuulus pianist ja noh, teda hinnati sellena olime loomulikult muusikat, seda hindasid, aga mitte laiad, ütleme, rahvahulgad tema hilisloomingut ei armastatud, seda õpiti hindama 20. sajandil ja ta suuresti oli näiteks Impressionistide eelkäija, näiteks tema klaveripalad, villand eesti purskkaevud, võib öelda, on esimene impressionistliku klaveri palama kahtlaselt, mida hiljem jätkas, ütleb just siia ja teised samuti Prokofjevi harmooniat, isegi Tucci harmooniat. Kõike seda, selle algeid võib kuulda listi loomingust, kes tegelikult suri aga juba 1886. aastal. Ei saanud list hingesugulaseks ka oma suurele kaasaegsele maid aasta vanemale Frederik Schopenile, kes küll lahkus noore mehena juba üsna varsti pärast seda kulist, oli oma rändvirtuoosi elu seljataha jätnud, jõudmata tema veidraid teoseid veel kuuldagi. List hinda šotaani, tooted palju, nad olid ju täiesti eakaaslased, šotaan ei hinnanud realisti loomingut, aga üldse oli väga vähe, mida subvähendas oma kaasaegsete juures. List hindas ja armastas shopaania kuskilt sedavõrd, et kušotaan suri 1849. aastal. Noorena jällegi 39 aastasena kirjutas list temast raamatu täiesti isiklikult, see ilmus umbes neli-viis aastat hiljem šopäänistama ilustama loomingust. Son poeetiline imekaunilt kirjutatud raamat Ühe romantika raamat teisest romantikast. See on just sobiv koht, kus täna jutuga pooleli jääda. Põgusa vihje tulevase kohta just poetasime. Ehkki ajastu jääb samaks, tõusevad tuleval korral keskmesse juba järgmised nimed, saatused ja muidugi Beethoveni sõbra erilised lemmikud inimesi, ajastuid, muusikat ühendavat seosed. Aitäh veelkord, Lauri väinmaale, tsitaadid Toomas Lõhmuste hooleks. Saate sidus kokku Märt Treier kuulmiseni.