Tänase saate peategelane on kas Eestis välja mõeldud 10 korda 10 korda 10 sentimeetrine kuubik mille kaal on umbes üks kilo ja mille teeb täiesti eriliseks asjaolu, et tänu selle kuubiku edukale tiirlemisele ümber planeedi maa 660 kilomeetri kõrgusel on Eestist saanud täieõiguslik kosmoseriik. Mida kõike see Eestis valmistatud iseseisev tehiskaaslane teha oskab, sellest me kohe kuuleme. Aga kindel on, et eesti keeles rääkida ta ei oska ja sellepärast me oleme palunud stuudiosse Tartu Ülikooli füüsikainstituudi kosmose ja militaartehnoloogia töörühma juhi, Tartu observatooriumi kosmosetehnoloogia osakonna juhataja, dotsent Mart Noorma. Tere. Tervist. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Öelge, kuidas meie Est kiub ühel praegu läheb. Meie esimene satelliit on kosmoses saanud väga edukalt hakkama ja nagu on ka siin mitmest uudisest läbi käinud, siis loodus ei ole olnud sugugi armuline nii loodus- kui ka kui ka kosmoseprügi, mis on inimlik, selline on korduvalt püüdnud meie satelliidi teekonda lõpetada. Kuid kõigele sellele vaatamata meie Eskjub, on suurepärase tervise juures ja teeb kogu aeg tähtsat teadust. Mida Eesti teadlased ja eeskätt tudengid, kes selle kuubiku kokku panid, mis nad sinna kuubiku sisse panid, et see terve kilo kaalub? Kõigepealt koosneb see muidugi alumiiniumist raam ja siis trükkplaatidest alumiiniumit loomulikult tuleks panna nii vähe kui võimalik, et satelliit oleks võimalikult kerge. Kuid teisest küljest peab alumiinium paneme jälle hästi palju, sest alumiiniumplaadid kahel pool kaitsevad satelliite kahjuliku kiirguse eest. Niiet promiss selles osas arvutas välja Tallinna tehnikaülikooli üliõpilane Paulias ja seal raam sai tehtud Tartu teaduspargi protolaabis, nii et optimum sai saavutatud. Selle alumiiniumi sees on siis meie satelliidi elektroonika, mille kallal kõik tudengid kole palju on vaeva näinud. Niiet et kui see kõik see kokku võtta, siis me saame küll ühe kilo ka siis on seal nagu tonnide viisi kõike seda, mida me mõõta ei saa ja see on inimeste töö, tunnide, inimeste rõõmud ja mured viimase viie aasta jooksul. Nii et see kõik lõpuks tehtud sai. Ma olen kuulnud mingitest Est kiuubi elektronkahuritest. Nojah, kui nüüd minna konkreetsemaks, siis eestiub loomulikult, sisaldab palju spetsiifilisi instrument ja enamus meie satelliidielektroonikast on pardal selle jaoks, et see satelliit iseseisvalt kosmoses hakkama saaks, sest tegelikult see satelliit on ju nagu üks klassikaline robot, ta peab seal toimetama ise otsuseid vastu võtma ja õigel hetkel maa-ga sidet pidama ja infot juurde saama ja sellest infost lähtudes siis tegutsema ja tema eesmärgiks on siis katsetada erinevaid elektroonika ja tehnoloogialahendusi kosmoses. Ja nende katsete pikas reas, mis SUP kosmoses ellu viib, on Ühena viimastest siis uue planeetidevahelise kosmoselennu jaoks oluline tehnoloogia elektriline päikesepuri, mis koosneb ühest poolist pikast, keerulise struktuuriga, traadist ja elektronkahurit, aga nende elektronkahuritega on keeruline lugu, ega ma ei teagi, kas ma võin siin kõva häälega öelda, et meil on elektronkahurit pardal, sellepärast et kui me andsime satelliidi üle euroop kosmoseagentuurile, siis teadupoolest kosmos on ju ainult rahumeelseks kasutamiseks ja ja kosmosesse ei või viia näiteks massihävitusrelvi ega ega muud sellist kraami, niiet et Euroopa kosmoseagentuuri spetsialistid ütlesid meie tudengimeeskonnale, et alates sellest momendist me enam ei räägi elektronkahurit, Üheteist, kübi pardal. Teie satelliidi pardal on elektroni kiirgurid. Nii et loodetavasti ei kuula meid pealt ükski eesti keelt oskav Euroopa kosmoseagentuuri esindaja praegu. Nii et selle kuubiku sees on kiirgurid ja samal ajal te ütlesite, et kuubik on väljastpoolt alumiiniumikihiga kaetud, mille ülesanne on muuhulgas kaitsta kosmosest lähtuva kiirguse eest, nii et see toime on seal nagu kahesuunaline seest välja ja väljast sisse. No üks asi on muidugi veel keerulisem, kui ma nüüd detailidest rääkima hakkaks, aga kõik kuulajad saavad ise minna meie kodulehele wwwdest Kjee U, kus on satelliidikonstruktsiooni kohta palju kirjas, võib lugeda maikuu horisonti, aga ma ütlen nii palju, et elektronkiir kurid on tegelikult alumiiniumkorpusest väljaspool, samuti nagu päikesepaneelid, mis siis päikesekiirgusest elektrit teevad. Ja need elektronkahurit, mis on meie satelliidi jaoks tehtud spetsiaalselt meie satelliidi jaoks tehtud väljamõeldud Jyvaskyla Ülikooli teadlaste poolt ja doktorantide poolt. Need peaksid olema üsna üsna vastupidavad päikesekiirguse suhtes ja kosmilise kiirguse suhtes. Need päikesepaneelid toidavad kuubikut. Ja nagu iga elektroonikasüsteeme, ka meie satelliit vajab oma tööks elektrit ja sõltuvalt sellest, mis operatsioon parasjagu käimas on, kas satelliit on puhkeasendis lihtsalt vaikselt tiksub umbes nagu koduarvuti stand-by peal või satelliit parasjagu peab sidet maaga, kus läheb juba vaja palju rohkem elektrit siis raadiokiirguse illegaali lahti hoidmiseks või viiakse läbi mõnda eksperimenti, näiteks satelliiti kataks elektromagnetite abil, siis läheb ka päris kõvasti võimsust juba nagu mõned vatid vaja nende poolide juhtimiseks. Siis kogu see elekter ei võetud mitte maa pealt kaasa, vaid see tuleb päikesevalgusest, mis siis päikesepaneelidega muudetakse elektrienergiaks ja salvestatakse satelliidi pardal olevates akudes, sest ilma aukudeta ka ei saa, kuna kolmandik oma lennuajast on satelliitmaa taga peidus, lendab läbi maa öö poole ja siis kaks kolmandikku aeg on päikesesiis, ta neid akusid laeb. Ja nüüd, kui meil mingi eksperiment tuleb, siis mõnikord piisab sellest elektrist, mis otseselt päikesepaneelist, aga mõnikord on vaja korraga ühel hetkel veel rohkem elektrit, siis võetaks akudest lisaks. Ja need akud suudavad energiat salvestada ja olla töökorras aastani 2030. Kuus. Uskumata no kas meie akud ja meie päikesepaneelid nii kaua vastu peavad? Ei tea, sellepärast et, et muidugi kui me räägime suurtest kosmoselaevadest nagu näiteks pojad, seierid, mis lendavad sealt oli just uudised, on nüüd eelmine aasta vist päikesesüsteemist nii-öelda välja lennanud kohutavalt kaugel juba juba vägagi pikka aega lennanud 70.-test alates või me võtame siis sellised, et sellised väikesed satelliidid, kus me ei saa panna nii tugevad kaitsesüsteeme ja mida ei ole ka üldse nii kaua kosmoses katsetatud, siis olukord on täiesti teine. Suurte kosmoselaevade puhul on juba üsna pika ajalugu ja on tõestatud, kui kaua näidatud, kui kaua need süsteemid kosmoses töötavad. Samas Nava satelliit hakati kosmosesse laskma tegelikult alles umbes 15 aastat tagasi. Nii et kõige esimestest kuupsatelliitidest, mis last ja siis aastatuhande vahetusel kosmosesse siiamaani mõned on töökorras, kas ehk siis esimesed kuupsatelliidid on siiamaani kosmoses töötanud juba 13 aastat. Nii et võib öelda küll, et tehnoloogia võib üle kümnendi vastu pidada. Aga tegelikult kuna kosmilise tingimused on elektroonikale siiski üsna karmid, siis ma küll ei julge. Kuulge lubada deskiv üks, 23 aastat aastani 2035 elus on see 23 aastat, on see aeg, mille pärast satelliit siis atmosfääri pidurdusjõu tõttu kukub Halla tihedama atmosfääri ja siis hõõrdejõu tõttu põleb ära või hõõrdumise tekkiva soojuse tõttu põleb ära. See aeg on 23 aastat. Arvestuslik eluiga meie satelliidile, kust on täiesti töökõlbulik ja saab jätkata teaduslikke eksperimente, on üks aasta, iga tund või päev või kuu, mis meie Eesti sellest ühest aastast pikemalt elab, see on meile juba boonuseks ja selle üle me oleme väga õnnelikud, sest me saame siis veelgi rohkem maailma teadusele kasu tuua. Jätsin meelde teie jutust, et selle SQ pühe põhiline ülesanne on katsetada kõikvõimalikke tehnoloogiaid ja seda udupeent, elektroonikat, mis seal peal on ja teha eksperimente. Öelge palun, Mart Noorma, mida oleks võinud veel seda kuubikut tegema panna või mida talle ära õpetada, kui mõõdud oleksid saanud olla näiteks 20 korda 20 korda 20 sentimeetrit ja kaal näiteks kaks kilogrammi. Ma arvan, et me oleksime võinud satelliidi õpetada näiteks fokstrotti muusika rütmis, tantsima orbiidil või siis muud sellist põnevat, noh muidugi nali, aga ütleme nii, et variante on lõputult, kuid keeruline raske ülesanne tudengite jaoks ikkagi oli pressida võimalikult optimaalne komplekt süsteeme sellise väikesesse kuubikusse kokku. Kui me võib-olla pärast räägime natuke rohkem ka sellest, millised on järgmised plaanid kosmosemissioonide osas, mida Eesti üliõpilased koos teadlastega rahvusvaheliste partneritega võiks teha siis tuleb välja küll, et näiteks näiteks maa orbiidilt kaugemale lendamiseks enam nagu hästi võimalust ei ole. Nii väikese kuubiku puhul, sellepärast et me nii väikesesse kuubikus nagu peaaegu kuidagi ei suudaks sisse mahutada seda rakettmootorit või muud tõuke mootorisüsteemi, mis aitaks satelliidil maa orbiidilt ära lennata, selleks on juba kindlasti vaja suuremat, rumala ja nagu need mõõtmed, mis te ütlesite sinna juba väike kaasaegne tõukemootor maksisse. Aga praegu side selle meie kuubiku ja Tartu observatooriumi vahel täiesti toimib. Ja meie satelliit lendab nagu iga teine satelliit sellel kõrgusel kusagil kuus-seitsesada kilomeetrit lähtuvalt füüsikaseadustest kiiruse kaua natuke alla kaheksa kilomeetri sekundis ehk kuskil 27000 kilomeetrit tunnis ja selle kiiruse juures ta teeb umbes 14 tiiru ööpäevas ümber maakera. Kuna ta on polaarorbiidil, siis ta lendab seal üle pooluste niimoodi, et kaardi peal vaadates, kui maakera seisaks paigal, siis satelliitkeris kogu aeg nagu ühte ühte ringi mööda ümber maakera. Kuna maakera all käib ka ringi, siis maa peale joonistab satelliit nagu sellised natukene kaldajooned. Ehk siis teisisõnu üle Eesti või Eesti lähedalt piisavalt lähedalt, et me saame tagasidet pidada, satub ta igas ööpäevas umbes seitse korda ja selle seitsme korra jooksul siis keskmiselt 10 minut. Me saame satelliidiga sidet pidada. Ja nüüd kõik need päevad, mis meil on möödunud alates satelliidistardist, me oleme iga päev kõik sidevõimalused ära kasutanud, selleks et satelliidi alamsüsteemide tööd uurida ja selleks, et teha ka ilusaid pilte maakerast ja kosmosest ja neid pilte alla laadida. Sest noh, näiteks, mis puutub piltidesse, siis ühe hea kvaliteediga pildi maa peale tõmbamiseks satelliidi pealt, et läheb aega terve päeva ülelennud, lähevad selleks ära. Ei saa niimoodi, et vajutad nuppu ja pilt kohe tuleb nagu meil arvutis internetis oleme harjunud, aga kuna see raadiosidekanal satelliidiga on üsna aeglane, väga aeglane võrreldes internetiga, aga, aga selle väikese energiatarbe ja suure kauguse kohta tegelikult optimaalne, et seda mööda piltide tõmbamine võtab, võtab aega. Nii et kokkuvõttes jah, side töötab edukalt ja siin muidugi teen komplimendi meie satelliidi pardal oleva raadiosüsteemiarendajatele Andres Vahterile, Toomas Vahteritele, vennad Tallinna tehnikaülikoolist ja nüüd Andres on aktsiaselts Defendeckis tööl teeb seal nüüd Belgi natuke teistmoodi elektroonikat, aga väga põnevaid süsteeme siis nende kätetöö tõestab kosmoses iga päev Tallinna tehnikaülikooli suurepärast õppekvaliteeti. Kas on olemas ka mingi teadlaste meeskond, kes neid sides seanssidel saadud kogu seda informatsiooni analüüsib ja selle põhjal ka mingit teadustööd? Võib-olla ma alustaksin sellest, et mida siis SQ nüüd viimased neli pool kuud kosmoses on teinud ja mis on see teadus, millest me siis praegu räägime. Kui me otsustasime, et kuidas me hakkame ehitama satelliit Eesti esimest satelliiti ja mis on selle projekti suuremad eesmärgid, siis meie jaoks olid algusest peale täiesti selge, et see on ennekõike hariduslik projekt, Eesti jaoks on see hariduslik projekt maailma jaoks, loomulikult peab sealt tulema ka põnevat teadustulemust välja. Eestis peavad tudengid saama võimaluse kõrgtehnoloogiat õppida edasiõppimisprotsess tänapäeval on selline, et ei ole nüüd ütleme magistri doktori tasemel ja meil ka bakalaureuse tasemel ei ole vahet, ei ole suurt piiriteaduse ja õppimise vahel läbi teadustöö ja läbi praktilise kogemuse tudengid õpivad. Ja seepärast nüüd, kui me SQ hakkasime ehitama, siis me leppisime kokku viis aastat tagasi, et me arendame kõik süsteemid ise. Me ei osta valmissüsteeme välja arvatud siis hädajuhul. Ja teine põhjus, miks see selline lähenemine väga hästi sobis, oli see, et tegelikult ei olegi saada, on saada, ütleme selliste lihtsamate kui hakata tegema mingeid hästi lihtsalt satelliiti, siis, siis tänapäeval võib juba üsna palju valmis asju osta. Aga kuna meie Eskiwi eksperiment nüüd nii väikese kuupsatelliidi jaoks elektrilise päikesepurjeeksperiment nõuab väga-väga head ruumikasutust, siis noh, reaalne olukord oli selline, et me pidime kogu elektroonika kõik süsteemid ise valmis tegema. Aga teisest küljest nagu inseneriteaduses, see tähendab, et meie tudengid on kogu aeg tegelenud inseneriteadusega, see tähendab otsinud uusi võimalusi, kuidas teha selliseid võimeid kaid, elektroonikasüsteeme, mis väga karmides tingimustes töötavad autonoomselt siis maa orbiidil, nii et iga elektroonika plaat, mis meie satelliidi pardal on, on. Ma ütleks inseneriteaduse tubli saavutus. Ja nüüd, kui tudengid tegid oma satelliidi valmis ja kui me saatsime selle kosmosesse siis loomulikult igal teadlasel või noh, teadustöö ei oleks ju midagi väärt, kui ei kontrolliks, kuidas arendatud süsteem välja tuli. Ja nüüd kosmoses siis kogu aeg me jälgime, kuidas kõik satelliidikomponendid, alamsüsteemid töötavad ja enamus meie ajast lähebki praegu sellele, et me kogu aeg saame andmeid alla selle kohta, kuidas näiteks elektrialamsüsteem töötab. Kuidas töötab juhtimissüsteem, kuidas töötab sidesüsteem ja kogu see tagasiside, kui me selle nüüd kokku korjame. Me saame selle publitseerida teadusartiklites siis kosmosetehnoloogia valdkonna ajakirjades niimoodi, et kui kõik tulevased põlvkonnad või meie sõbrad ja partnerid välismaal tahavad ka sarnaseid satelliit ehitada, siis nad ei pea enam teatud küsimustes, mida meie oleme juba läbi katsetanud, nad ei pea enam jalgratast leiutama, vaid saavad põhineda oma töös meie eksperimendi tulemustel. Nii et see esimene neli pool kuud, kogu see suvi meil tegelikult on olnud suur tudengite meeskond pidevalt töös tööl Tartu observatooriumis. Meil oli ligi 20 tudengit observatooriumis suveööl töötades satelliiditarkvara ja andmetöötlusega, et siis paremini aru saada, kuidas neid süsteeme tulevikus võiks veel paremini esitada. Üks konkreetne näide, ma praegu räägin nagu hüpoteetiliselt, et noh, kui keegi teistest teadusrühmadest tahab kasutada tegelikult meil on ka konkreetsed näited näiteks meie satelliidi pardale oleva Pietro mootorikontrollerisüsteem, mis meie tudengite välja arendasid siin ja komplimente meie Tartu Ülikooli arvutitehnika tudengile Jaanus kaldele, kes oli selle selle protsessi juht siis seesama kontroller lendab uuesti kosmosesse, sama disainiga controller, mis meie tudengid jällegi uuesti ehitasid, seal lendab kosmosesse ülejärgmisel aastal, ülejärgmisel aastal siis Soome esimese tudengisatelliidi a'la üks parda. Nii et meie tudengid juba saavad oma eesti peal õpitud akendada järgmiste kosmoselaevade juures ja loomulikult, kui me räägime Eesti järgmistest plaanidest, siis ka seal kõik need praegu kosmosest saadavad andmed kasutatakse otseselt ära, et järgmine kord teha veelgi paremini. Kas ma saan õigesti aru, et see Est kiub see 10 korda 10 korda 10 sentimeetrit ja umbes üks kilo kaaluv on maailmas täiesti unikaalne või on tal olnud ka väike eeskuju kuskil varem leidnud? Teatud juba, see küsimus on natukene keeruline, sellepärast et, et kui me hindame uudsust, siis siis küsimus on, mis, mis parameetrit me hindame. Kui küsimus on selles, et kas eestki püksn, esimene kuupsatelliit 10, kord 10, kord 10 sentimeetrit, mis on kosmosesse saadetud, siis kahtlen. Ma ei ole neid, on olnud seal palju kusagil Enn jubi, võib-olla sadakond. Aga kui küsimus on selles, kas keegi on kosmoses katsetanud elektrilise päikesepurjekomponente, siis vastus on loomulikult, et ei ole, kes juba esimene satelliitmaailmas, mis katsetab elektrilise päikesepurjekomponent, samuti täpselt samasuguseid lahendusi satelliidi juhtimiseks ja ja tööks, nagu on meie satelliidi pardal ka neid ei ole varem tehtud, teised tegid omamoodi. Meil on omamoodi lähenemine ja see annab ka võimaluse, nagu ikka teadustöös siis võrrelda omavahel, leida veel paremaid võimalusi tulevikuks, nii et väga paljude parameetrite alusel, kui me nüüd läheme detailidesse, siis tõepoolest Eskujub on täiesti ainulaadne ja täiesti omamoodi tehtud ja, ja väga paljudes asjades, ma usun, et ka parim omasuguste seas, aga kõige rohkem paistab silma muidugi elektrilise päikesepurjeeksperiment, milleni peaks jõudma. Ma arvan, et umbes umbes kuu aja pärast, kui meie eksperimendi plaan samm-sammult jõuab nii kaugele, et me võime hakata juhet välja kerima ja noh, selle teema vastu on muidugi maailma teaduses kõige suurem huvi. Paljud suured infoagentuurid on regulaarselt jälgimas meie tudengite töötulemusi ja eriti elektrilise päikesepurjeeksperimenti. Kas on võimalik lihtsalt lahti seletada, mis asi see elektriline päikesepuri on ja milleks inimkonnale? Vaja on? Inimkond peab kogu aeg arenema, inimkond on kogu aeg arenenud ja ühel hetkel meie arengule seab füüsiliselt piirid maakera ise. Täiesti loomulik samm sealt edasi on lennanud teistele planeetidele lennata meie tähesüsteemist välja kaugemale. Aga see samm tegelikult ei ole veel päris käes, see aeg ei ole veel käes, võib-olla see aeg tuleb 100 aasta pärast, võib-olla see tuleb 1000 aasta pärast. Aga aeg, mis on praegu käes, on see, kus inimkonnal on suur huvi nüüd teha arvukalt teaduslikke eksperimente teistel planeetidel ja kommertspoole pealt uurida, kas on võimalik asteroidide pealt kasulikke loodusvarasid hankida, mida maa peal on vähe ja mis maa peal on kallid. Ja nüüd me oleme siis jõudnud sellise ajastusse, kus see tundub juba äriliselt kasulik. Kujutleme noh, vaatame tagasi ajalukku, kui oli kosmosevõidujooks Nõukogude Liidu ja Ameerika ühendriikide vahel, siis 60.-te lõpus, kui ameeriklased panid inimese kuule, siis tekkis järsku moment, et mis on meie eesmärk, kui me edasi läheme ja tuli välja, et kogu viimase kümnendi ehk 60.-te aastate suur eesmärk oli võistelda venelastega, teha Nõukogude liidule ära ja siis, kui see eesmärk saavutatud, siis tekkis madalseis, sest puudusid säravad eesmärgid. Ja siis ei olnud ka otseseid kommertsrakendusi, mis majandusele kasulikud oleksid, mida koheselt kosmoses oleks saanud teha. Praegu on siis peale pikka pausi tekkinud uus olukord, kus tänu tehnoloogia odavamaks muutumisele ja uutele võimalustele on kosmosereaalne kasutusmajanduses juba muutunud tohutu suureks. Näiteks hea number on tuua välja kogu kosmosega seotud majanduse kogukäive maailmas on suurusjärgus kusagil 100 miljardit dollarit aastas. Me räägime ikka päris suurest majandussektorist. Ja nüüd praegu, kus maa peal on hästi oluliseks arvuti- ja infotehnoloogia siis arvutite tootmiseks on vaja, mitte ei piisa, ainult rännistvad, vajan ka muid materjale ja ja teatud materjalid on meil siin maa peal ka üsna haruldased. Võtame noh. Võtame näiteks plaatina, võtame muud sellesarnased metallid, mille hankimine Asteroididelt tänu sellele, et arvutitööstus areneb väga kiiresti maa peal, võib muutuda ühel hetkel äriliselt kasulikuks. Tundub, et praegu on see hetk ja sellel momendil, kui inimkonna jaoks lisaks huvile kosmose vastu ka äriliselt muutub kasulikuks kosmosekasutamine siis meie elektriline päikesepuri võiks leida väga kasuliku rakenduse. Meie elektriline päikesepuri, mis on siis leiutatud soomlase Pekka Janssoni poolt, kes alates esimesest septembrist on nüüd Tartu Ülikooli külalisprofessor? See süsteem on täiesti uutmoodi kosmoselaeva mootor, mis võimaldab teoreetiliselt kiiret lendu planeetide vahel päikesesüsteemis. Ja nüüd, kui paneme siia juurde selle tekkiva vajaduse, kus lisaks teadvus instrumentidele on ka vaja näiteks asteroidide lennata võib-olla võib-olla pidevalt nagu iga päev, mitte ainult korra 10 aasta jooksul, nagu siiani siis meie ühiselt välja arendatud kosmoselaeva mootor elektriline päikesepuri võib osutuda väga praktiliseks asjaks ja üldse mitte mingiks teaduslikuks fantastikaga. Nii et loodetavasti me oleme ära tabanud selle õige momendi, kus meie tudengite töö ja vaev ka reaalselt inimkonnale kasu hakkab tooma. Sellepärast, et meie tudengitest satelliitkuubik just praegu kosmoses testib neid elektrilise päikesepurjekomponente Just täpselt, kui me viisakalt tagasi hakkasime valima, milline oleks väärikas missioon Eesti esimesele kosmoselaevale siis siis me kõik olime väga vaimustuses Pekkajanhuneniga tehtavast võimalikust koostööst. Meile meeldis see mõte. Me katsetame midagi tõeliselt ulmelist, midagi sellist, mis Pekkajan Funen oli siis tol ajal nagu selline teoreetik, kellel ei olnud mingit nagu tulemusi või praktik käega katsutavaid asju ei olnud ette näidata, ta oli välja mõelnud selle lahenduse paberi peal nägi hea välja, aga, aga nagu alati, see see tundus liiga keeruline. Ja tänu sellele, et Eesti tudengid nüüd võtsid ette, et me uskusime sellesse ideesse ja me otsustasime siis SQ pardal katsetada kas tehniliselt tehnoloogiliselt seda, seda tüüpi mootorit on võimalik teha kosmoses, siis tänu sellele on ka kogu maailmas Pekkajamfuneni leiutist hakatud juba oluliselt tõsisemalt võtma. Nii et seda tüüpi koostöö, kus eri riikide teadlased näiteks samas konsortsiumis, kes elektrilise päikesepurje arendamisest huvitatud on, on soomlased, rootslased, itaallased, et sakslased ja nüüd muidugi eestlased Meie tudengite näol siis siis sellises konsortsiumis on nii suur ja, ja uut tüüpi b asjade väljaarendamine palju lihtsam kui ühel inimesel üksinda kuskil oma teadusasutuse laborinurgas. Räägimegi nüüd inimestest, kes selle Est kiuubi, sünni ja, ja üleslennutamise taga kõik on, ma olen tähele pannud, et üht Eestis käivitatud projekti, muuhulgas ka näiteks kunsti loomingulist sündimust hinnatakse meil kaunis sageli selle järgi, kui raskelt või kui suuri vastuolusid ületades see on sündinud. Ma palun Mart Noorma kõigepealt, et kas ülevaadet või väikestki loetelu kõikidest nendest inimestest, kes meie esimese satelliidi valmimisse ja selle üleslennud, mis on panustanud. Tõenäoliselt seda ei ole võimalik loetleda, aga aga ma tahaksin, et need inimesed selles saates kuidagi leiaksid äramärkimist. Teie abiga. Neid inimesi, tänu kellele ESTCube1 satelliit praegu kosmoses lendab, on tõepoolest väga palju. Kui me vaatame neid inimesi, kes oma kätega satelliiti on esitanud siis me saame praeguseks hetkeks kokku natukene üle 100 üliõpilase. Ja lisaks neile on veel meie partnerid Saksamaalt, Soomest, kes on oma teadusasutustes aidanud kaasa näiteks elektronkahurite välja mõtlemisele, sele, päikesepurjetraadi tootmisele või selle pooli tootmisele, mille pealt traati maha keritakse kosmoses. Ja neid on ka mitmeid. Aga see on nagu see tegijate ring, siis on veel suur hulk inimesi, tänu kellele üldse avanes tudengitel võimalus midagi sellist teha. Täpselt nagu te ütlesite tähelepanu leiavad asjad, mis on rasked. Ja kui me tuletame klassikuid meelde, siis täpselt samamoodi ütles ju Kennedy 61. aastal, kui ta kui ta ütles, et miks me kuule lendama mitte sellepärast, et see on kerge, vaid sellepärast, et see on raske ja see paneb meid nagu tõsiselt proovile. Eski, huvi, missioon, täpselt samamoodi on kogu aeg olnud pidev raskuste ületamine ja täpselt samamoodi nagu kujutage ette, te hakkate esitama noh, võtame maapealse näitajad, me tahame uut laste mänguväljakut ehitada oma alevisse või oma külla. Kui seal varem ei ole sellist asja olnud, siis kõigepealt tuleb ületada, tekitada arusaamine, et sellist asja on vaja seletada kõigile. Pidev töö, pidev vaevanägemine ja lõpuks, kui te saate selle, mida rohkem neid raskusi on, seda õnnelikumad pärast olete, kui te olete selle asja ära teinud. Ja, ja meie satelliidi puhul siin nagu eesti mastaabis Eestis ei ole ju varem satelliit ehitatud. Bakalaureusetudengid ei ole üldiselt traditsiooniliselt tõsistes teadusprojektides nii sügavuti kaasatud neil usaldada USA kosmosetehnoloogia tegemist. Väidetavalt arvatavasti kosmosevaldkonnas tegutsemine on nii meeletult kallis, hirmus raha raiskamine, et Eesti jaoks seda nagu üldse ei oleks vaja. Ma loodan, et me oleme praeguseks suutnud kõik need müüdid ümber lükata ja näidata, et Eesti üliõpilased suudavad teha väga keerulisi asju rahvusvahelises koostöös, ka päris teadust, kosmoseteadust suudavad teha. Tõsiselt pingutavad. Eesti jaoks kosmosevaldkonnas on väga palju kasulikku, kui me võtame kogu Eesti majanduse peale, siis ma loomulikult ei ütle, et nüüd kosmose valdkond hakkab, tõstab Eesti majanduse kuidagi kiiremini jalule või kiiremini edasi, aitab aha oma väikese panuse. Kosmosevaldkonnas tegutsemine kindlasti annab kogu Eesti majandusele, sellepärast et kui me vaatame neid 100 osalejat 100 inseneri, kes tulevatest klubi tiimist kui oma rahvusvahelise suhtlemise võrgu ja kogemusega neil on suurepärane võimalus Eesti majandust edasi lükata, siis kõrgtehnoloogilises sektoris, mille suunas Eesti majandus peaks liikuma ehk siis raskusi, palju palju uskumusi. Ma loodan, et me oleme ümber lükanud ja näidanud, et Eestis on kõik võimalik. Kuid alati ma olen kõigile inimestele öelnud, et rahas ei ole niivõrd küsimus. Meie tudengid on töötanud öö ja päeva lihtsalt entusiasmi najal, aga kõige olulisem on säilitada usku, usku sellesse, et see, mis me teeme, on õige. Ja seda on vaja nii eesti rahva jaoks, seda meie kõigi jaoks vaja kui ka maailma teaduse jaoks ja kõik inimesed, kes on meid toetanud, neid on hästi palju, hästi palju inimesi, kes viimase viie aasta jooksul on meie tudengitele esinenud meiega lihtsalt rääkinud, et öelnud, et see on mingi asi, mis te teete. Kõik need inimesed on, on andnud oma panuse sellesse satelliit lendaks. Konkreetne näide näiteks siinsamas selle aasta aprillis ju Eesti infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liit, mis koondab kõiki Eesti IT-sektori olulisemaid tegijaid kuulutas Eesti pühe Eesti kõige olulisemaks IT-valdkonna teoks aastal 2012. Ja selline tunnustus sellega ei käi mingit rahalist preemiat kaasas, aga selline sõnum nüüd tööandjate ettevõtte omanike ja juhtide poolt meie tudengitele, kes alles astuvad oma esimesi samme, see hindamatu väärtus ja see kinnitab nende eneseusku ja kindlust selles, et see, mis nad teevad, on õige määramatult või hindama see on hindamatu panus meie motivatsiooni. Ja kui nüüd veel minna tagasi, siis kõik need inimesed, kes viis aastat tagasi andsid oma panuse sellesse, et Eesti läheneks Euroopa kosmoseagentuurile ja me hakkaksime reaalselt vaatama, kas Euroopa kosmoseagentuuri koostöö annab Eesti majandusele teadvusele reaalset kasu. Kõik need inimesed, kes uskusid, et see on võimalik tänu neile, Eesti on nüüd tihedas koostöös Euroopa kosmoseagentuuri ja loodetavasti aastal 2015 saab ka Euroopa kosmoseagentuuri täisliikmeks ja ja no loomulikult ma ei saa, Ta mainimata siin meie Eesti kosmosemuti. Akadeemik Ene Ergmaad, kelle sügav usk Eesti Eesti võimalustesse, et me oleme piisavalt piisavalt võimekad kõrgtehnoloogia sektoris, et me oleksime huvi, pakuvad koostööpartnerid Euroopa ja maailma kõrgtehnoloogilistele firmadele tänu tema usule ja tegutsemisele, kindlasti oleme mega riigina pikka sammu kõrgtehnoloogilise tööstuse suunas edasi astunud. Ja siis ma võiksin rääkida veel kolm-neli tundi järjest kõigist neist põnevatest inimestest, erinevatest ministeeriumitest, erinevatest firmadest kodumaalt välismaalt ja lõppu ei tuleks ning nüüd ma võtan selle kõik nagu ühe ütlusega kokku, et kõik tegelikult algab ju igast eestlasest, sest me oleme ju kõik maksumaksjad, maksame kõik riigi jaoks makse ja nende maksude najal saab riik teha teadust täpselt nagu maksta õpetajate palku, kõrgharidusest, teadlaste palku, õppejõudude palku ja stipendiumid tudengitele. Ja meie teadlaste õppejõudude üheks kõige olulisemaks ülesandeks on jälgida, et selle higi ja vaevaga kokku teenitud ja riigile usaldatud raha eest saaks rahvas tagasi võimalikult head asja. Nii et ma veel kord siis tänan enne riigikogu Eesti rahvast, selle panusest ja loomulikult siin kuulajad võivad mõelda, noh, mina küll ei oleks andnud kosmoseprojektile seda ühte senti oma omamaksust, see oleks võinud minna minu kodukoha ehitusplatsi või bussiootepaviljoni remonti. Jah, ma arvan, et me ei saa kunagi täpselt korjata toetust siis nende inimeste käest, kes kes tahavad oma maksuraha just nimelt kosmose jaoks anda. Aga ma arvan, et kui me usume, et me teeme Eesti riigi ja rahva jaoks parimat, siis me võime vähemalt rahuliku südamega teadlastena öösel magada. Ma loodan, Mart Noorma ette, et ühel heal päeval panete kirja kõik need jutuajamised viimase viie aasta jooksul, mida teil kui eestkiuubi eestvedajal on tulnud kümneid Teise kümnetes kabinettides, pidada veendesse skeptikuid ja, ja idee vastalisi selles, miks Eestil niisugust projekti ja niisugust kuubikut vaja on. Et te panete Irje kõik sellega, kuidas te näete, kuidas inimesed oma kahtlused maha jätavad ja mis siis õieti on olnud see, mille mõjul oma mõtteviisi ja otsustusi on muudetud? Ma arvan, et ükskord meil kõigil on seda väga huvitav lugeda. Aga öelge, palun, kuidas teist sai selle projektijuht ja kõneisik? Ma arvan, et nagu iga noor inimene, kes, kes otsib oma teed elus ka mina siis ülikooli minnes tahtsin teha oma elus suuri asju ja loomulikult kenasti elada ja kõike kokkuvõttes õnnelik olla. Mis tee minu jaoks selle õnne toob? Loomulikult ma ei osanud üldse arvata, mis võiks olla, üldiselt elu on kujunenud ikka niimoodi avanevad võimalused nende vahel valida siis elu kuidagi suunab sind ise õiges suunas ja pärast tagasi vaadates no mina tagasi vaata mulle tundub, et kogu aeg on olnud õiged õigel ajal õiged võimalused ja olen teinud õigeid valikuid ja kõigega saab rahule jääda. Ja ütleme, kosmose poole tee algas tegelikult siis, kui ma kaitsesin Soomes Aalto ülikoolis doktorikraadi ja läksin külalisteaduriks tööle Ameerika Ühendriikide rahvusliku standardite ja metroloogia keskasutus, senist, kus ma läksin selge plaaniga, et teades, et see asutus ka kalibreeriv sensoreid kõigile NASA kosmoselaevadele, siis ma tahtsin sattuda sellisesse üksusesse tööle, kus kus ma saaksin nii-öelda saatomand, näpujäljed kosmosesse ehk töötada instrumentidega, mis, mis lähevad tulevikus mõne kosmosemissiooni peale. Ja seda võimalust mul Ameerikas küll ei avanenud. Töötasin hoopis Ameerika mereväe heaks mis oli ka väga põnev, sellest võiks ka tundide kaupa rääkida, aga tagasi Eestisse tulles juhtuski täpselt seesama asi, mis mille kohta on rääkinud tegelikult paljud, mu kolleegid, teadlased, et kui küsimus on selles, et kas Eesti teadlased jooksevad ära välismaale, kuna seal on nii palju suuremad palgad ja ja kas Eesti teadlased tahavad minna välismaale sinna jääda, siis tegelikult õige vastus on see, et väga paljud inimesed tulevad tagasi. Minu tutvusringkonnas enamus on kõik läinud välismaale, saanud seal väärtuslikke kogemusi tulnud tagasi. Üks põhjus, miks tullakse tagasi Eestisse teadust tegema, on see, et Eestis edukal inimesel on kõik võimalused lahti. Selles mõttes Eestis on, mulle tundub natukene selline American Cream tüüpi elu nagu, nagu kunagi Ameerikas, et sa lähed sinna 20 et taskus ja sentigi raha ei ole, sõidad laevaga üle ja siis seal, kui sa oled tegija, siis sa ehitad oma elu üles hästi ilusaks ja uhkeks. Minu meelest. Eestis on selline elu meil praegu ka, sest Eesti on lihtsalt nii kiires arenemisjärgus ja täpselt nagu meil oli vist Tartu Ülikooli loodustehnoloogia teaduskonna esmakursuslaste konverents, kus siis arengufondis. Kristjan Lepik pidas meile väga inspireeriva ettekande tulevikku arengutest maailmas ja nagu ta ütles, meie tudengitele, et ei ole kark, et kuskil võimalused on eest ära jooksnud. Maailm on nii kiires muutumises praegu ja järgmised 10 20 aastat. Et kõigil on võimalusi, kes neist võimalustest ainult tahab kinni hakata ja nii ka minul, kui ma tulin Eestisse tagasi Eesti oli just astumas samme Euroopa kosmoseagentuuriga koostöö suunas ja ja loomulikult ma siis koos oma kolleegide sõpradega Tartu Ülikoolis Tartu observatooriumist haarasime võimalusest kinni ja ütlesime, et need on meie võimalus anda oma panus sellesse, et Eestist kujuneks kõrgtehnoloogiline arenenud riik, kus inimestel on hea elada ja meie oma oskustega anname oma panuse läbi kosmosetehnoloogia. Nii et nii lihtne see oli. Teie olete praegu Tartu Ülikoolis õppejõud. Kui te mõtlete nende inimeste peale, kes on teid kas ülikoolides või teaduskraadi kaitstes või teadust tehes õpetanud või olnud teile toeks või eeskujuks, siis mis on need omadused, mida te meilt olete kas üle võtnud või, või püüate peegeldada oma praegustele õpilastele? Kas omadused, teadmised, suutlikkus motiveerida ja innustada? Tõepoolest, kui ma mõtlen oma elu peale tagasi, siis on mul jällegi mul on olnud õnn töötada koos inimestega, kes on inspireerivad ja toetavad ja ja lisaks sõpradele kolleegidele. Mul on ka kogu aeg olnud sellised ülemused. Nii aktsiaselts Metroserdi, kuhu ma kõigepealt tööle läksin, minu esimene töökoht siis oli see Tartu osa, nimi oli tatustandartiseerimis metroloogiakeskus juba see sellest on juba 20 aastat mööda läinud. Seal, kui ma noore bakalaureusetudengina läksin, siis õppimise kõrvalt tööle. Meie meie direktor Toomas Kolk oli hästi-hästi toetav üliõpilaste suhtes, kes tema firmas tööd tegid ja võib-olla see selline tunne, et või see teadmine, et oma oma töökaaslaste suhtes sa pead, sa pead aru saama, mis on nende jaoks raske, mis on nende elus keeruline ja siis siis toetama neid nende raskuste keerukuse ületamisel see on parim viis teha neist enda jaoks efektiivsed head töökaaslased või töötajad siin organisatsioonis. Ma arvan, et see on tulnud sealt samuti muu professor ja doktoritöö ja magistritöö juhendaja juhendaja Erki Igonen, professor Aalto ülikoolis. Tema käest ma olen õppinud seda, kuidas efektiivselt juhtida teaduslaborit ja teadusrühma. Ja see on üks kogemus, mida ma iga päev püüan Tartu Ülikoolis ja Tartu observatooriumis ellu viia, mis tähendaks seda skeemi lõhedalt öeldud, selline. Laboris on igalühel oma vastutus ja kui vähegi võimalik, on valida üksinda tegemise või koostöö vahel tuleb alati valida koostöö ja vanemad, et alati juhendavad nooremaid. Kui on valida, kas ma teen asja ise ära võima juhendan bakalaureusetudengid, kes teeb siis selle töö ära minu eest siis tihti teadlased valivad isetegemise, sest ise tehes saab, ütleme, viis korda kiiremini. Aga see on üks põhimõtted, siis noored ju ei arene, me peame alati valima siis juhendamise, toetame noori, kes siis ise, kes ise saavad selle saavutuselamuse ja meile juhendajatele jääb alati see rõõm, et juhendasime järelikult hästi, kui noored said sellega hakkama. Ja nende noorte edukate inimeste nägemine, ma arvan, on ühele õppejõule õppejõule alati kõige suuremaks suuremaks rõõmuks ja siis muidugi ka Tartu Ülikooli õppejõududest, kes mul siis siin füüsika bakalaureuseõppes pides olid. Mõned õppejõud mul on väga meeles just sellepärast kui tolerantsed nadolid laiskuse suhtes ma kindlasti ei kuulunud väga töökate üliõpilaste hulka oma bakalaureuseõppes. Ja, ja see, kui õppejõud või prodekaan näiteks tuleb ja vaatab sulle otsa. Et jah, et sa oled oma tegemistega nüüd kõvasti jänni jäänud, aga aga, aga mis me sinuga siis nüüd teeme, et ja kui, kui ta Ta usub sinusse, sinust ikka saab asja, vaatab sulle otsa, usub sinusse, annab sulle veel ühe võimaluse ja kui ta siis suudad seal ära rakendada, siis, siis eluaeg jääb alles tänutunne nende inimeste suhtes, kes uskusid sinusse ja ja toetasid sind siis, kui sul oli raske, sest noh, eks mul oli ka kaks last ja täiskohaga töö seal bakalaureuseõpe kõrvale ei olnud kerge ja oleks võinud olla ülikooli poolt palju vähem inimlik suhtumine. Et tänapäeva noortel on täpselt samad probleemid täpselt sama raske elu ja nüüd sedasama käitumismustrit, seda sõbralikkust tudengite suhtes püüan ma ka oma töös rakendada, aga noh, see, kuidas välja tuleb, ei oska öelda, eks tudengid pea sellele ise hinnangu andma. Mäletate, te saate esimeses veerandis, ütlesite, et kõige suuremat rõõmu toob just raskuste ületamine. Aga räägime nüüd on, saate viimased minutid, räägime palun ka nendest järgmistest kosmosemissioone testrit. Kui me oleme kõige esimese ristinud Est kiub üheks, siis ma eeldan, et tuleb veel Est kiub, 10. 25. 50. 75. kas tuleb? Üldiselt on väga kasulik põhimõte, ükskõik mis otsuse tegemisel töötavat asja lammutada ei tasu. Kui mingisugune programm on tõestanud või asutus või seade on tõestanud, see töötab, siis ei tasu selle uuendamisega uuendamisega nagu väga liiale minna. Ühesõnaga kasutame töötavaid asju tulevikus veelgi edukamalt. Meie tudengisatelliidiprogramm on nüüd viie aasta jooksul minu meelest küll täiesti tõestanud, et seda tüüpi haridusprojekt, mis on nii tihedalt tippteadusega seotud ja täidab riigi vajadusi haritud spetsialistide järele see on nagu ma arvan, et see on nagu tulevikutrend üldse kogu kõrghariduses. See, et ülikoolis õppimine ei ole mitte ainult et mitte ainult loengus istumine nagu tali, ütleme klassikalisel ajal loeng ja praktikum, aga siis peale ülikooli ma lähen päris tööle, siis päris töös ma teen, õpin nagu päris asja. Ma arvan, et see peab, on kadumas ja peab lõplikult kaduma see eraldumine tegelikult ülikoolis õppimine samasugune töö nagu pärast töökohal töö ja meie õppetöös ka päris palju, me kasutame nüüd järjest rohkem sarnaseid meetodeid. Eesti tudengisatelliidiprogramm on täpselt selline näide, kus tudengid teevadki viis aastat ülikoolis käies teevadki päris tööd, õhtuti istuvad ehitada satelliit ja täpselt nii, nagu nad teeks, teevad tulevikus oma firmades nii, et õpingute ja töö vahel piir hägustub, kaob ära. Ja kui nad siis peale seda protsessi lähevad firmadesse tööle, siis nad ei ole mitte kollanokad, kellel ainult teoreetilisi teadmisi ja praktilisi oskusi ei ole, vaid nad on valmis spetsialistid viieaastase töökogemusega, mille kõrvalt on nad ka teoreetilised teadmised omandanud. Seepärast ma arvan, et Eesti tudengisatelliidiprogramm peaks jätkuma. Teisest küljest, meil on praegu palju palju tudengeid, kes tahavad meie programmiga liituda. Selle aasta esmakursuslastest tuli neid mitmeid-mitmeid ja, ja meil on juba üle aasta olnud töös siis järgmised missioonid, mis võiks meid viia järgmise sammu elektrilise päikesepurjetäis missiooni juurde. Sest Eskub nagu korduvalt öeldud, teeb ju ainult esimese sammu elektrilise päikesepurje katsetamise suunas. Järgmine samm peaks olema nüüd elektrilise päikesepurje tehnoloogia väljaviimine, maa magnetvälja mõjust, sest teadupoolest päikesetuul ju maa magnetvälja sisse ei tungi või tungib natukene ja magnetväli peab ta kinni, et kiirguse osakesed siis maale ei jõua. Et kui me tahame elektrist, päiksepurje päris päikesetuules katsetada, me peame oma satelliidi viima maa orbiidilt vähemalt 100000 kilomeetri kõrgusele ja see on meie järgmine väljakutse, ma arvan, et Eesti tudengid võiks olla ühed esimesed maailmas kes viivad väikese nanosatelliidimaast 100000 kilomeetri kaugusele või veel kaugemale praeguse seisuga ükski nanosatelliit. Ehk siis niisugune noh, mõne mõnekilogrammine, satelliit, kes natuke segaduses, ma tuletan meelde, et nano tähendab küll 10 astmes miinus miinus üheksandas meetrid ja nanogramm nanogramm on ka mingi midagi väga väikest siis kosmosetehnoloogias, kuna väikeseks satelliidis loe juba ajalooliselt mingit sellist sajakilost satelliiti, siis neid ühekiloseid ühe kuni kümnekiloseid satelliite kosmosetehnoloogias kutsutakse nanosatelliidi, see ei tähenda seal seal nanomeetri skaalas. Nii et me võiks praegu tundub, et meie tudengitiim võiks olla esimeste hulgas, kes lennutab nii väikse satelliidi maa orbiidilt minema planeetidevahelisse ruumi ütleme viie kuni 10 aasta perspektiivis. Ja mida see tähendab Eesti tööstusele, Eesti majandusele, Eesti teadusele see on? See on tegelikult üsna selge sellepärast et see pälvib maailma tähelepanu, see see näitab, et Eesti noored on väga võimekad insenerid, see tähendab, et Eestisse tasub investeerida Eestisse, tasub tuua kõltenalis loogilist tööstust ja meie omad tudengid selle kogemuse baasil. Nad julgevad ise asutada uusi päid ja ise proovida uusi uusi võimalusi. Järgmine missioon, siis võiks minna kaugemale maast, aga lähemalt ma sellest praegusest veel ei räägiks. Ma arvan, et me hakkaksime sellest rääkima. Hakkame rääkima umbes järgmisel aastal. Kui selguvad elektrilise päikesepurjekomponentide katse tulemused eesklubi pardalt, siis saame järgmisi plaane avalikustada. Palju tänu teile, Mart Noorma ette julgustate oma üliõpilasi unistama ja unistusi õpetajatega täide viima ja et see kõik peegeldub meie majanduses, meie teaduses ja, ja et Eesti julgeb ennast usaldada ja järgmised sammud astuda. Palju edu teile edaspidiseks. Suur tänu. Tänases tegija saates oli külas Tartu Ülikooli füüsikainstituudi kosmose ja militaartehnoloogia töörühma juht, Tartu observatooriumi kosmosetehnoloogia osakonna juhataja dotsent Mart Noorma.