Missugune oli teie unistus kelleks saada? Lapsena oli igasuguseid unistusi, nagu poisil ikka tavalised huvid alates kontserti, autojuhist ja ja muu taoline. Aga nüüd tõsisemalt. Selline seiklusjuttude periood lõppes minu jaoks juba 11. 12. eluaastal. Nii edasi, minu kindluses kujunes kirjandus ja kui ma tahtsin Tartu ülikooli astuda, siis ka eesti filoloogiat õppima. Elu olnud niimoodi läinud ja võiks öelda sellisel moel, et kirjandus nagunii kujundab inimest kõige rohkem. Kirjanduse inimene areneb käsikäes kirjandusega ja kirjanduse najal. Raamat käib inimesega kaasas elu lõpuni. Teiseks selliseks suureks kiindumuseks on mul muusika ja siin on huvitav meenutada, et. Ma võin seostada oma kiindumuse tekkimist tõsisesse muusikasse täiesti konkreetse teosega. See oli saksa okupatsiooni ajal. Oli kinos silm, mille pealkiri oli ühe elu sümfoonia. See oli ühest heliloojast, kes oli eluaeg vangis, sest et tema pruut abiellus teisega ja pulmapeol film algaski nii pulmapeol. See mees tõmbas tohutu kroonlühtri pruutpaarile pähe. Nii et ta tappis mõlemad. Ja selle eest sai eluaegse vangistuse. Ja nüüd temast kujunes helilooja elu lõpul siiski ta sai vanglast välja ja tema sümfooniat, mis ta siis oli oma elust kirjutanud, seda kanti ette kirikus. Ja nüüd see, ma ei tea, kes, kelle muusika see oli, kes oli helilooja, ma kahjuks ei ole ka, eks võiks huvitada muidugi, kelle muusikaga oli see film, neelu sümfoonia see sümfoonia ja see, kuidas filmis oli esitatud, kuidas vana helilooja seda ise kuulab kirikul ärelt? See jättis mulle säärase vapustava elamuse. Et kõik muud huvid kergemuusika vastu, noorel poisil loomulikult olid varem need taandusid, kuigi ma ei saa öelda, et, et ma ei peaks ka tänapäevani heast kergest muusikast lugu, eriti Tšassist. Aga tõsise muusika kiindumus pärineb sellest ajast. Olen püsiv sümfoonia kontserdite külastaja, siin on muidugi ka üksikuid eredaid elamusi mõningat meenutada, näiteks Mullen seni nii silme ees kõrvus ja meil kirjeldusi kontsert 49. aasta maikuus Estonia kontserdisaalis, kui ta mängis kõik šopäänebetüüdid ja mul on isegi meelesse kohad, täpselt ma veel praegu panen silmad kinni ja kujutan ette, kuidas, millisel kohal ma Estonia kontsertsaalis istusin, sellel kontsert. Tähendab, need on niisugused elamuste tipphetked, mis, mis ei unune, mis kujundavad noort inimest. Ja kui nüüd midagi elus kahetseda, siis ma olen seda ikka aeg-ajalt öelnud oma sõpradele ja oma perele, et, et sellest on mul tõsiselt kahju, et ma ei ole muusikat õppinud ja siin võiks ka teha etteheiteid oma vanematele, sest et poisikesena väga lühikest aega õppisin viiulit. See jäi pooleli, sest viiuliõpetaja üsna tuntud tuntud viiulipedagoogi turgani õpilane võeti sõjaväkke ja asi jäigi. Ja siis kuivõrd no ei saa, ikka mängis natuke klaverit ja õde õppis klaverit. Siis leiti, et poiss võiks ju siis klaverit õppida. Esmalühikest aega käisin ka ühe klaveriõpetaja juures, aga kõike sinnapaika ja nähtavasti selle tõttu, et ma olin liiga püsimatu. Ja isal oli säärane pedagoogiline põhimõtet, et laps peab arenema vabalt ja teda ei tohi sundida. Aga muusika õppimisega on ilmselt nii, et eriti poisi eas et siin on vaja, on vaja sundi. Et see on üks väheseid asju, mida ma, mida elus kahetsen. Aga kirjandus on teil läbi elu? Kogu aeg kaasas olnud. Ja loomulikult. Kui suur on vanemad, ei saa mõju teie kujuneda. Siis olin 11 aastane või oli seal ei olnud. Isa oli lihtsalt autoriteet. Ma ei mäleta, et ta mind kuidagi oleks kasvatanud või, või mõjutanud. See oli nii loomulik, suhtlemine loomulik, võib-olla need, need mõjud on kaudsamad, ütleme isaga koos me olime seepärast minu esimese klassi lõpetamist taevaskojas noorkotkaste laagrisse. Noh, see, et me isaga kahekesi Seal olime, et telklaagrid Kusjuures tol ajal ei olnud ju täispuutel magamiskotte ja või madratseid ja magamiskotte, vaid laagrites ehitati sellised raamid puust raamid, kuhu siis põimiti, nööridest, põhjad ja. Magati ole kottide peal, muide see tuletab mulle meelde, et loomulikult ka Rutjas suvitavad, magasid õlekottidel, isegi Gustav suits oma ana rutt motiivides viitab seal õlekoti kahinale, kui mu mälu ei peta. Ja naiskodukaitse tegi süüa kateldes olla isaga, ma olin kõige noorem seal laagris. Tollal oli siis noorkotkaste laagrites selline komme, et laagrilõkked süütab laagri kõige noorem. Sellega ma olin tõsiselt hädas. No küllap isa kujundas mind niimoodi, et näe, ma mäletan, isa, kui ma olen käinud kunstinäitusel mitmed korrad Tartus, kujundas niimoodi, et igal suvel Rutiast kahekesi. Meie kahekesi ja läksime Kundasse talle juurde heinale. Isa võttis mu rattapulgale ja sõitsime kahekesi. Olime Kundas nädal või poolteist, kaks niikaua, kuni hein valmis sai. Naisa kasvatas mind niimoodi siiski jah, kasvatas olla tõesti. Me tegime koos puid ja võttis muidugi ainult pliidipuid, ei, see oli niisugune mõõdupulk, mul kahekesi saagisime ja isa lõhkus ja minu ülesanne oli siis riita laduda ja selle mõõdupulgaga siis ma mõõtsin, kui suur on Priit. Ja isa maksis mulle, palun ka. Ma olen hiljem korsal mõelnud, et huvitav, pedagoogiline võte, kas on õige või mitte lapsele palka maksta. Koduse töö eest aga isa maksis ja selle raha eest ma ostsin enda, kirjutas lauale uue haualambi. Läksid liha teed ja iso käisime teatris, mäletan, nii et ju me siis tegutsesime isaga koos, ju see oli siis kasvatus. Isa on meilt minu mäletamise järgi ainult üks kord karistanud. Ja tema kõige rangem karistus ja see, mis ma siis sain, oli isa pani mind kodus nurka. Kui ma ei eksi, siis oli. Arvan, et ma valetasin. Ja millegipärast on mul meeles, et ma olin nii kange, et siiski seisin nurgas ja ei tunnistanud oma valet üles. Aga hiljem muidugi ei saa, ei saa, see on mind kujundanud ja ei saa sõbrad ja, ja isa üliõpilasseltsikaaslased. Aga muidugi ma olen veendunud, et ikka iga noor inimene kujundab kõige rohkem ennast ise. Mingi eetiline taust on seemneda kaasa võtab oma lapsepõlvest ja ma ütleksin, et nii nagu me ka alustasime, et ma arvan, et see on siiski see Tartu vaim on see see eetika. Ja sellist eetilisest ellusuhtumisest, kui ta lapsesse Ja laps selle omaks võtab, ega siis. See jääb eluks ajaks. Te vihjamisi ütlesite, et kirjandus on teid mõjutanud ja selle sees olete kogu aeg olnud, aga Jüri Parijutud näiteks. Ja vaadake, siin on nüüd säärane asi, et igal poisil on noh, seda on mu isa ka uurinud ja omal ajal kirjutanud sellest, et on sellised lugemishuviperioodid. Ja üks pärijad, mis on seiklusjuttude periood ja Ma pean ütlema, et oma poisipõlves, see tähendab siis ütleme üheksandast 11. eluaastani oli mul just see seiklusjuttude periood. Õnneks lõppes siis ära ja selle seiklused perioodi oligi no võiks öelda ka, et sinna alla võivad käia ju ka kriminaalse sisuga kriminaalromaanid on ju ka seiklusjutud nimeks ka söö, periood lõppes samal ajal ära. Nii et ma jõudsin väärtkirjandus ikka juba 12 talu eluaastal ja ja ma ei ole aega raisanud enam kriminaalromaanide peale. Aga sel ajal, kui noorel poisil on seiklusjuttude periood, on tema maailma parim raamat Winnetou. Ja nii oli see ka minul. Nii et isa jutud olid head, aga vinnetu oli parem. Muidugi teraspoiss oli omaette tähtraamat, nüüd küll, aga, aga ikkagi Villelt. Teie hoole all? Ei, kõik on kirjandusmuuseumis. Siin isa käsikirjad andis juba ema kahe saksa ajal Ülo kirjandusmuuseumisse ja nüüd möödunud aastal selle vähese, mis mul veel alles oli siin või järele oli jäänud, mida kirjandusmuuseumis ei olnud õieti. Noh, sellise selline perekondlik kirjavahetus ja isa pildialbumeid, fotosid. Kas te olete ka oma peret oma lapsi õpetanud, isa põhimõtte järgi. Kuivõrd isa mind ei õpetanud, nii et ma teaksin, et Neid õpetati, Ann, mul täiesti võiks öelda. Nööbiga võiks öelda, mul on igasuguse õpetamise kasvatamise vastu allergia ja ju see pärineb muidugi mitte sellest, et isa mind ei kasvatanud nii tuntavalt, aga see ju sonise laus. Tead, ma olen nähtavasti küllaltki suur selline üksi tegutseja ja eks need Nõukogude aastad on, on ka kujundanud säärast allergiat õpetamise ja kasvatamise vastu. Nii et kui ma ka kümmekond aastat TPIs olin õppejõuks, siis siis oma hooldusüliõpilasRizmima viisin küll enda juurde maale. Ja seal pigem pidutsesime koos, kui, et ma oleks neid meie kasvatame, nagu võib-olla oleks, oleks otstarbekas. Nähtavasti paljudel on see allergia tekkinudki ka ajast ja ma arvan küll, jah, see 50 aastat ja kindlasti kui suur on teie pere? Mis eriala inimene, tütar? Tütar õpib alla stepis ja kahjuks Kanadast. Võib-olla on see väga vajalik, huvitav, ei noh, kahjuks on need jah, võib-olla liiga öeldut, et eks õige on see noor inimene õpib seda, mida ta tahab. Aga kuivõrd ma ise ikkagi täiesti juhuslikult sattusin lahendus. Ja võib-olla selle eetika tõttu, siis ma olen nüüd ikkagi tõsiselt teinud. Ei oleks mu soovi tahtnud, et tütar ka majandust õppinud ka ahju. Niisiis on läinud abikaasa tüüp seda teate ise väga hästi, sest naisega kolleegid olnud tükk aega raadios. Et ta oli raadios muusikatoimetuses mõnda aega. Te olete siiamaani jäänud Eesti seltsielu kultuurielu sisse selle sees olnud? Estonia seltsis olete aktiivne kaasategija juhatuses, mujal veel. Palin kultuurikomisjonis ja nendest mõnedest ideedest, mida ma seal välja pakkusin, üksis jäi minu vedada. Ja mitmed aastad. Me oleme siis käinud teadlaste maja kunstihuvilistega kevad- ja sügisnäitustel kohtumas kunstnikega. Siit tuleb siis välja. Kolmas kyll Kolmas kiindumus on kujutav kunst. Ja siin ma võiksin rääkida ka ühe sellise ahhaa-elamuse, nii nagu ma olen nüüd muusikast üle rääkinud. No muidugi natuke taustast, et loomulikult minu põlvkonna jaoks moodsa moodne kunst, see oli prantsuse sajandi lõpu käesoleva sajandi alguse kunst. Ja nendel aastatel, kui, kui sai käia tolleaegses Leningradis ja Moskvas, siis iseenesestmõistetavalt alati ma käisin kas siis Ermitaaži kõige ülemisel korrusel, kus siis prantsuse Empecianistid väljas on siis Moskvas Puškini nimelises muuseumis jällegi prantslasi vaatamas. Kuid ahhaa-elamuse sain ma hoopiski Bukarestis nimelt, et on seal õige mitu del kreeka maali. Ja tõepoolest, nii kui ma nägin seal Kreekat, siis noh, see oli mingi eriline seal Greco koloriidi kiirgus mis vapustas, raske on üldse ju kunstielamust seletada. Aga ma lihtsalt võin väita, et, et taolist niisugust tugevat sisemist tõuget kunstis olen ma kunstist üldmõistes olen ma saanud ainult muusikast. Ja ükskord Ell Kreekast. Kuigi mõned kunstnikest sõbrad on öelnud, et Kreeka on, eks üks viril ja usklik mees siis seal jällegi taust. Aga see vahetu mõju võid kunstiteosel olla ikkagi lausa imeline. Ja niimoodi siis need kohtumised jaga huvitavat eesti kunstnikega. Massinäitustel, kus natise Taotlus viia ikkagi kultuuri lähemale teaduse kultuuril. Ma arvan, see on taotlus, teadus, mulle näib, et väga paljud teadlased on ikkagi muust kultuurist küllaltki kaugel või, või vähese huviga. Ainult et teadus on see, mis, mis neid köidab. Kui inimene keskendub ühte valdkonda, siis tal lihtsalt ei saa enam rohkem olla aega muu jaoks ja, ja ta ei saa ennast raisata muule. Seal üks seisukoht, minu seisukoht on jälle selline, et inimene seda rikkam ta, mida universaalsem ta on rohkem, ta huvitub kõigest, mis maailmas on. Ja lõpuks, kui lubate, kas teie pere, Ma mõtlen vanemate eelkõige muidugi isa juttude aura, mis on kogu aeg olnud, on see teid elus aidanud või? Kahtlemata on, on aidanud, aga mul on raske öelda, kas need juttude aura või on see hoopiski isa. Kui inimese. Need, kes mind tõepoolest on nendel küllaltki rasketel aastatel toetanud ja aidanud või oma abi pakkunud ka siis, kui tegelikult mul seda abi vaja ei olnud, aga ikkagi on pakkunud. Need inimesed on isa ise tundma. Need on isa õpilased olnud või, või isa ka kokku puutunud ja eriti võiks öelda üliõpilasseltsi Raimla vilistlased, kaasvõitlejad. Nii et kui siin oli televisioonis ükskord üks kinga kutsus inimesi välja, kes keegi tahab kedagi kellelegi tänu avaldada, eks ole, oli siis niisugune, saad siis mina, mõtlesin, et ma tõepoolest tahaksin südamest tänada kõiki, ei saa õpilasi ja isa kolleege. Üliõpilasseltsi, Raimla inimesi, kellega mina olen elus kokku puutunud ja kes on võiks öelda tohutult aidanud mul elada ka lihtsalt oma suhtumisega minusse see on siis võiks öelda niimoodi, et see on nagu isa peegeldus nende inimeste kaudu.