Sessiooni me siis saatsime möödatööga. Ja muidugi ka. Lootsime, et terve aasta selliselt möödu täidame oma programmi ja nii nagu ka eelolevad ekspeditsioonid on elanud seal. Kuid kõik nagu võttis teise pöörde. Hakka kasvõi vattalistiksin, miski asi igatahes oli meie talitluses algas see ju isegi meie. Nii sessiooni ajal haigestus siis kopsupõletikku meie mehaanik diiselelektrijaamast Jüriast ahju tema ja siis jõudsime me veel õigel ajal välja saata tema Talvil lennukiga lennukiga jah, tema talvitus ilusti veel maladioosnas, kuid missa raadin juba nii Extremaalsetes tingimustes sai ära saadetud, see oli märtsi seitsmeteistkümnel kuupäeval. Kuid jah, 12-l aprillil, see oli nii-öelda nagu minule väikeseks, nii võib öelda. Pühaks või, või pidupäevaks, hakkasin nagu mõtlema selle peale tähistamise peale, see on ühesõnaga kosmonautikapäeva tähistamise peale. 12. aprill, kuid hommikul see on mul siiamaani meeles. Poole viie aeg äratas mind valvemehaanik, vaevalt ise veel jalgel seistes ta oli jooksnud meieni, kuid vastokis joosta ei tohi. Mina elasin teises majas geofüüsikute majas öödega, et elektrijaam põleb. Esialgu nagu raske uskuda une pealt, aga nagu aknast välja vaatasin, paistis niisugune juba tulekuma, siis oli kõik selge, viie minutiga ma olin riides ja ja juba õnnetesse kohal, kaugele sõja oli umbes nii 100 meetrit. Kuid pilt oli siiski masendav, leek oli juba katusest väljas. Ja hiljem siis ma kuulsin kõik seda juba misele, eeloleva, nii 15 minuti jooksul oli seal toimunud ja mis seal oli toimunud. Nimelt valvel olev mehaanik ei teadnudki, et elektrijaama külge ehitatud väikene elamu, kus elasid siis mehaanikud oli süttinud laest. Väga nii raske on seda seletada, kuid täpset põhjust ei saagi praegu öelda, võib arvata, et seal võis lühiühendus olla. Nimelt laepaneelid olid süttinud ja kuidagi nagu leek oli juba väljaspool, aga sees ruumis oli kohutavalt tihe suits tekkinud järsku ja magamisruumist hüppasid välja siis kaks. Seal olnud mehaanikud aluspesu väel. Jaamaülemelektrijaamaülem, Aleksei karpenko oli püüdnud veel see oli juba minu sealviibimise ajal oli püüdnud välja lülitada elektrijaama lülituskilpe, kuid enam tema sellest kilbi ruumist tagasi ei jõudnud, sest see suits oli väga mürgine. Hiljem selgus, et kui penoplast põleb, siis eritavad väga mürgised gaasid, võib isegi sinihapet olla õhus. Seda ma tundsin ka ise, sest kõik me püüdsime sinnas nagu ruumi minna, kuid ukse peal see tihe suitsumüür lõi meil ühesõnaga nagu hinge kinni jah, momentaalselt hingamise halvas ja vaevalt me saime veel sealt tagasi. Jõudis ta välja, jõudis välja kilbi, jah, kilp lülitati välja, kuid siiski enam ei jõutud midagi nii-öelda surnud taastasest tuli levis juba nii oma nii tyhi, aga edasi eluruumides ta jõudis juba nii-öelda generaatorite ruumi ja sinna me enam suulise samal samal oli tuuline, ilm oli tuuline ja nagu nagu kiuste väga nii suure kiirusega oli tuul 10 meetrit sekundis Rostocki kohta väga suur tuule kiirus. Ja see soodustas tulekahju levikut, seal on ju kõik niivõrd-kuiv ja kuidagi noh, lihtsalt raske on seda seleta, kuidas see nagu momentaalselt, nagu küünal läks. 15 minutiga oli ta üleni leekides, püüdsime kustutada seal katusel ja isegi juba pidime läbi kukkuma katusest ja ja tegime kõik, mis saime seal, millega kustutada lumega lumega või ei ole. Aga see oli kõik nii-öelda kas ja asjad on samuti ka iga sulisest kustutid olid seal täiesti jõuetud sesse tulevõimsus ja kiirus, see oli ju siiski kütusega, kõik oli seal seeläbi imbunud ja kütusevaru seal ja ja siis lõpuks, kui siis veel süttisid nüüd kütusepaagid, see oli siis juba kõige süngem pilt, kui ta nii väga kõrgele lõi selle leegi üles. Ja muidugi meie kohe vaatasime, et seal kõrval on meie kütuseladu 100 tonni diiselkütust. Mõtlesime, et nüüd on ka see kindlasti üle minemas, kuid siiski kuidagi nagu tuul, nagu kuidagi pöördus sel ajal ja see põhiline tulelont siiski nagu nendest tagavaratsisternides nagu läks mööda. Ja need ei süttinud. Ja see päästis ka meid, võib öelda, sest siiski kütus jäi alles meil noh, tuletikud ka ja muidugi ka väljas olev toiduladu, kus oli liha ja suhkur ja jahu. Nii et esimene otsus oli meil ikkagi, et, et siiski. On veel võib-olla võimalik siiski edasi elada seal, mida tähendab elektrijaama kaotus säärastes tingimustes. Elektrijaama stockis on siiski jaama süda, tema annab siis ikkagi valgust ja soojust ja terve see elu on siiski seal elektri peale. Raadioside ja seda muidugi muidugi olid ka need väikesed avarii väikesed generaatorid, kesed, mida me siis käivitasime hiljem ja mis olid meieni põhilisteks generaatoritega. Need olid siis nagu meie ainukesed, nii kirjeldame seda sündmuse käiku veidi, te jõudsite kohale ja siis te ütlesite, et umbes 15 minutiga oli, kõik oli üleni tulene meri jah, ja siis enam midagi päästa ei olnud. Pidime lihtsalt eemaldama, sest et ei toimuks uusi ohvreid või et me ei kaotaks rohkem inimesi. Me teadsime, et Aleksei karpencon siiski seal kõige rohkem elas, seda ülejaama ülen pederast Ahow. Ja, ja muidugi tema nägi ka seda asja kaugemale nagu meie, nagu ei mõelnud selle kõige peale kõike see, et võime kaotada seda välise toidulao, samuti ka kütusele. Tema siis kogu aeg oli seal kõrval, kattis diiselkütusetsisternid presendiga veel üle. Mina püüdsin seal kogu aeg lumega kustutada, aga see oli võimatu. Samuti ka sisse minek ei olnud võimalik. Ja hiljem siis nagu selgus, oligi pilt selline. Aleksei oli siis kilbi ruumist väljudes tahtnud välisukseni jõuda, kuid poole tee peal oli ta siis kaotanud meele teadvuse, teadvuse ja ja siis küllalt vähe oli temast järgi jäänud üldse ei ole, sest sellise temperatuuri juures ka metall oli sulanud täielikult. Kõik need suured kilbid ja talad, samuti paneelid, alumiiniumist, kõik sulas. See oli kohutav temperatuur. Ka kõige esimesed sammud, mis me pidime nüüd tegema, me nägime, et enam enam me nii elada edasi ei saa, nagu ma olin elanud kõigepealt päästa siis keskküttesüsteemid, kus oli vesi sees, ma siis jooksin ruttu oma majja, lasin vee välja, mis oli võimalik veel kõigist paakides torudest, et siis oleks hiljem veel võimalik, noh ühesõnaga, kui tulevikus uuesti seal nii normaalne elu hakkab säilitada süsteem. Samuti ka köögis teiste inimeste poolt. Nüüd tuli tarvis päästa raadiojaam. Tuli mingil moel sooja teha, selles mõttes päästa, et ta ära ei külmuks, et see külm kondensaat, kui ta külmub, see ühesõnaga rikub raadiosaated. Ja selleks, et nüüd temperatuuri langeks, siiski niivõrd kiiresti on öeldud, et nii et kui temperatuur nüüd siiski paari-kolme tunni jooksul võib oma loomuliku kiirusega langeda, siis võib seal juba tekkida nii paarikümnekraadine juba miinustemperatuur. Niiet tuli meil juba nii poole tunni-tunni jooksul mingisugune võimalus seal sooja teha, ahi tööle panna. Kähku, me saimegi kaks ahjulaost, mis töötasid diiselkütusega Almata tehase poolt tehtud need siis päästsid meid. Mõningad toiduained olid seal ahju juurde kohe toodud ning ka raadioruumis säärane pakane või madal temperatuur rikub ka toidu. Nii et see muutub kasutamiskõlbmatuks, aga midagi teha ei olnud, kõik toit praktiliselt külmus, mõningad klaaspurgid ainult mahlaga kompotiga. Hiljem me muidugi ka kõik keediseid ja kõik külmunud, noh, seal klaasikillud sai välja korjatud, tuli siiski neid pruukida. Külmal kartul aasta otsa hiljem samuti liha oli nagunii hirmunud, meil kogu aeg ja nagu siiski harjusime sellega kiiresti puitosa toitu või toitumistuua, sai ahi looja. Noh, selleks jälle paar inimest sai ainult tegutseda, sest samal ajal tuli teha noh, kõikvõimalikke töid korraga. Et see, et elu ei ela, edaspidine elu oleks võimalik, jah. Noh, aga siiski tulime toime ja väga operatiivselt kõik tegutsesid, see oli, mitte ainult see moment, see jätkus ka kuu kuni kahe kuu nii-öelda ulatuses selline tegevus hommikust õhtuni. Kas nendel esimestel tundidel oli keegi juht, kes jagas korraldusi või iga mees teadis, mis tal teha? Ei, see oli kogu aeg. Jaamale maastovi juhtimise all toimus, mida tuli siis teha, kuhu minna ja tema siis andis neid korraldusi. Sellest momendist alates võib isegi öelda, et jaamas nagu sõjaseisukord sai kestatud. Seal oli näha, et ilma sellise nii käeta ja ei ole käe ja kindla käega ei tohi lihtsalt olla. No ega seal suurt siiski jõudnud päästa midagi, mõningad kastid, nende klaaspurkidega saime tuua ahju juurde. Ülejäänud kõik külmus, isegi võib nimetada. Me arvasime, et juustuga midagi juhtu. Meil oli seal kuni paarsada kilo juustu. Kuid hiljem selgus, et juust, mis oli seal 60 kraadise külma käsu olnud hiljem oli nagu pulber. Kui sooja kätte saime tuli lusikaga süüa. Samuti ka kõik juurviljad. Leivaga tekkis probleem, me jäime ilma leivata, ahju ei ole enam. Ja leiva tegemisega tekkiski selline olukord, et Aeroloog jäi ilma tööta tema lokaator ühesõnaga ilma elektrienergiata ei töötanud ja Aeroloogi siis sai siis kasutatud nagu abikokana Ivan Kozarees igal öösel siis sulatas siis lumest vett, toitu saaks päeval teha ja samuti siis püüdis teha leiba või nii-öelda leivaaseained, ta leiutas seal igasuguseid nii mehaanilisi võtteid selleks ja hiljem siis talitluse lõpuks olid need leivad juba päris nii-öelda juba leiva välimuse AIDSiga isegi kvaliteedivärgiga just vastoki kohta see traagiline sündmus tabas, tõid 12. aprillil, see oli siis mõni päev enne polaaröö algust. Kas kerkis küsimus, mida nüüd teha, kas püüda kuidagi evakueeruda või jääda? See küsimus oli esimene, mis ette kerkis. Mida teha? Ees oli talv, kõige madalamad temperatuurid olid meid ootamas, pime aeg ilma valguseta ja neid oli näha ka nagu inimeste kuidagi nii reaktsiooni sellele, kui koosolek toimus ja jaamaülem Astov esitas siis selle küsimuse koosolek toimus juba soojas toas ja see oli juba ahju juures. See oli siis juba õhtul, kui juba siiski ahi põles ja meil oli üks tuba vähemalt soe. Teine oli siis raadioruumis. Kõigepealt muidugi. Hea oli see, et suurem jagu inimesi ei teadnudki, et evakuatsioon on võimatu sellistes tingimustes enam ükski vägi ei olnud võimeline meid välja viima sealt kui lennukipütte ei, sellistes temperatuurid meil oli siiski 70 kraadi külma juba ja enam ei maandu lennukid. Ainukene asi, mida oleks saanud teha ja kavatsedki teha suurel maal juba plaanitseti suurte transportlennukitega meile abi, Visata õhust, dessandi essandina ja suurte langevarjudega, see on siis varu diisli, elektrigeneraatoreid, toitu, kütust, aga kuna meil kütus alles jäi samuti ka suurem osaproduktid, me siis vastasime, et me püüame oma jõududega läbi saada. Ja seda küll muidugi pärast seda koosolekut olles retk olekski olnud küllaltki riskantne, teie leidmine nende muidu ilmastikutingimuste, see oli juba pime, oli täielikult ja ilma meie raadiojaamata praktiliselt ja ja no koosolek oli siiamaani, on mul meeles väga nii sünges meeleolus võis öelda, inimesed olid vaiksed nagu kuidagi nagu nagu paljudelgi olid nagu, nagu kuidagi nagu noh. Pead longus. Mõnedki mõtlesid, et mis saab edasi, et mismoodi võiks elu edasi minna? Minul oli küll asi lihtsam, sest mul oli siiski ettekujutus olemas, sest põhiline kütus on meil alles. Toit on olemas, et küll me välja veame. Ja nii ka. Ma ütlesin. Aga näiteks teine mees küsib jaamaülema käest, et aga siiski kuidas te suudate garanteerida, et näiteks ellu jääme, selline küsimus oli. Selle peale muidugi vastata. Midagi ei ole. Ja ei olnudki. Noh, arvamusi oli mitmesuguseid, aga siiski üksmeelne otsus oli siiski jääda abi mitte paluda. Ja nii me vastasime. Siin tuli lihtsalt võidelda oma olemasolu eest. Tõid oli inimest 20, seal jäid ja kui palju neist oli varem Antarktikas talvitu luid? Jaamaülem kindlasti. Jaamaülem oli koos minuga neljandas talituses jah. Ja siis oli veel kaks-kolm meest, kes oli teist korda talvitamas kogemust siiski oli nii ütleme Antarktika nii elukohta, kuid vastoki kohta siiski vähe. Ja võiski öelda, et meieni koosseis oli siiski sellise talituse jaoks ikkagi väga-väga nii ettevalmistamata sest põhiliselt olid noored esimest korda. Ja kuidagi noh, oldi juba harjutud, et noh, midagi ei juhtu. Ja nagu nagu kogenud inimesi oli meie koosseisus siiski vähe võimelda. Ja seda oli ka näha siiski, eriti juba esimestel päevadel. Kuid siiski, mida võib öelda, et sellises olukorras kõik inimesed olid tohutult nii, ütleme organiseeritult töös ja sellise pinge all, et ei olnud kunagi õieti isegi aega mõelda oma nii tuleviku peale tuli mõelda valeliku peale rohkem. Ja seega mingisuguse noh, seletuse annab selle asjaolule, et me ei haigestunud sel ajal isegi raskesti usutav, et nii palju me siis viibisime külma käes ja külmetusime. Käisime lihtsalt kõik, see muidugi juba suitsu tagajärjel. See oli kohutav teha, ma mäletan siiamaani, mitu kuud oli. Kuid suuremaid haigestumisi ei olnud, organism mobiliseerib viimased võrud. Jah, ta oli jahilland, arstid seletasid selle ilusti isegi ära, et näiteks suure isamaasõja ajal kaevikutes ei toimunud selliseid haigestumisi. Elektrijaam oli hävinud. Kuidas te saite raadiosaatja tööle uuesti? Järgmine käik perast kesksete süsteemide päästmist oli siis puurijad, rühma diiselelektrigeneraatorite, nii elluäratamine, need olid siis meieni avarii generaatorid väikese võimsusega kaks tükki küllalt vanad. Sest meil olid avariigeneraatorid kõik nagu ühes selles suures majas ja mis kõik siis, ühesõnaga põlesid kaera. Ja need kaks vanakest olid siis nagu jäänud meile nagu saatuse nihedlane kingitus kingituseks testi. Ja, ja kõige imelikum kombel läks ka kohe tööle. Nii et juba poole päeva pärast me saime juba side ühesõnaga eetrisse minna. Minu andmed siis juba läksid ka ilmavaatluste kohta väikese hilinemisega, see oli umbes nii, kuni kaheksa tundi oli vaja teada selle kohta, mis on juhtunud. Jah. See oli muidugi ka, see oli nii väikese ajalehe, nii ütleme eetrisse minek, oli see lühiajaline, lühiajaline jah, ja siis juba pikemaajalisem toimasse natuke aega hiljem, kus me teatasime kõigest juhtunust teatasite Werneris Mirmesse ja sealt siis juba edasi Malawi Ursnasse, Moskvasse, Leningradi. Ja siis oli muidugi kõige raskem oli muidugi nendel inimestel juba mujal, eriti kui juba sai teada teiste jaamade inimesed, ma neid alles hiljuti kuulsin nende inimeste käest, kes tulevad tagasi küll Ruska jaamast, Lenin Graskajast. Kuidas nad reageerisid sellisele teatele, sest tavaliselt antakse tsirkulaar kõigile jaamadele juhtumist juhtunust. Alati on kergem nendel inimestel, kes on sattunud nendesse ja allun eemal olijatele täpselt nagu mägedeski. See oli ka meie ajal. Ja need väikesed jõuallikad või generaatorid pidasid meil vapralt vastu kuni aasta lõpuni, olgugi et me vahepeal andsime isegi sellise telegrammi omad kindlad, kas nad töötavad siiski aasta lõpuni meil olgugi, et me neid hoidsime tõesti ja nii väga vähe, lasime neil töötada vaheldumisi. Et kui midagi juhtub nendega ja jääme ilma, ütleme hoopis raadiosideta, et siis ei tasu meie pärast muret tunda, et meil on kõik korras. Nii et sellisele olukorrale oleksid nad valmistatud. Ja tuligi nii välja, et et kõik läks meil siiski selliselt, et kõik on elusad. Et elektrijaamu häbimisega töö olite siis külmas pimedas veeta ja sooja toiduta. Esialgu siis tuli siis mõelda, mida teha kokal, millega toita radistides ja kuidas siis vööle panna raadio, heal minul siis kuidas metroloogia käima panna, sest see oli vajalik igal juhul, see on ainukene nii näitaja, sest iga minu vaatlus läheb kohe operatiivselt eetrisse ja näitab ka, et jaam elab, töötab. Ja sellega siis ma sain hakkama, olgugi, et tööd teha mitmes kohas korraga kolmes eri paigas olid aparatuur ja põhilised ise kirjutajad olid siis siiski meteo kabinetis seal siis langes temperatuur juba kohtalt, seal oli juba temperatuur miinus viis kraadi, infi. Ise kirjutan, ma sain siiski niimoodi tööle panna, et tegin neile lokaalse soojenduse. Võtsin väljal elektriläike aparaatidest fotoaparaadist, need soojuskehad panin, ise kirjutas, nad on umbes 100 vatti, võtavad ja siis mehaanikud elektrigeneraatoritest teadsid, et nad annavad põhiliselt seda energiat ikkagi minu ja raadiojaama jaoks. See oli siis kõige olulisem kogu aeg. Nii et tund aega enne sideseanssi oli siis vajalikes lülitada, käima panna käima generaatorid ja saime hakkama siiski selle tööga oli endal keha kuulata vastuvõtjast alati siis seda ma ei hakka programmi siiski Astok töödena. Aga soojus ja valgus, kuidas leht tulid? Noh, sellega oli muidugi probleeme, eriti valgusega. Soojus kaasnes ka muidugi siis selle kohutava tahmahulgaga kõigis ruumides, kus kaks ahju, kus need ahjukesed töötasid, sest meil ei ole ju hapnikku seal ja seegi vähene hapniku hulk, siis põletati ära tubades, nii selle siis selle ahjude poolt ahju juures inimesed siis olid nagu soojaskot juba nii viis-kuus meetrit eemal ahjus, seal oli juba miinustemperatuur, kõrvaltoas oli juba hoopis külm. Noh, mina siiski eelistasin magada külmas kõrvaltoas oli siis juba nii magamiskoti peal, temperatuur näitas miinus 15 põrandal miinus 25. Tuli elada nii ja noh, aasta otsa võis öelda, tuli magada lahti, riietamata isegi karusnahk sokkides, kampsunis kogu aeg, kõige suurem probleem oli alati see, et muidu, aga vot nina külmetab, aga kinnid sõbranna, sest õhku ei jätkunud. Nii et seal oli omad ja no muidugi seda ja, ja see mustus, see oli meie nagu needuseks oli seal sellest lahti saanud aastal, kuni siis tahm on siiski niivõrd teen, et ta igale poole jõudis ja pesemisel ei saanud oma riided iialgi puhtaks. Kas või läbi kolme nelja v ikkagi oli ta must. Pesemisele jõudsite ikka jah, saun, hammeli saime siiski või nii-öelda saunaimitatsiooniga valmis kuu aja pärast ja siis oli nii üks esimesel mail juba pritsimine pesta. Siis ma näitasin ka esimest korda kino ja see oli juba suur sündmus. Et nägime, et generaatori pealt selleks ajaks alati me hiljem siis lülitasime generaatori käima ja et siis ikka kino vaadata ja see oli inimesega meeleolu üleval hoida. Ainukene ainukene nii veel rõhutu ja meelelahutus ikka kohe ootasid seda momente, olete kino. Aga valgus, kas teil ei olnud taskulamp, näiteks patareilamp? Patareid meile? Alguses muidugi kasutasin, aga need kahjuks kaua vastu ei pidanud, nab, põlesid läbi, lihtsalt. Hiljem ei olnud, varusid ei olnud. Hiljem kasutasime ära väikesi. Tugeva, või ütleme, suure mahtuvusega akumulaatorid, neitsist kandsime taskus, püüdsime laadida selle generaatori töö ajal. Ja siis laupäeval olid sellised väikesed pirnid, need siis valgustasid meid ja sellised me siis saime akad hiljem käima, see oli küll juba nagu kaevu. Jah, kuu aja pärast, siis oli meil juba nuga nagu kergem, kuid kuu ja isegi rohkem tuli meil praktiliselt isegi pimedas viibida küünlavalgusel parafinist omatehtud küünlad, mis samuti suitsesid. Mina valmistasin seal isegi raadiojaama ühe Tyra tron lambi. Nii klaaskestast omatehtud, sellise taiknena eesti keeles. Ja küllalt hästi põles ka. Ja iga mees püüdis ikkagi teha nii, mis ta ikkagi oskased saaks seda elu veidikenegi kergendada. Aga väljas muidugi oli minul see vaatluste ajal ikkagi küllaltki sünge pilt, see surnud ja kuidagi nagu pime ja vaikne vastok. Absoluutselt pimedus võib isegi öelda, kui virmalisi ei olnud. Ja. Ma võin rääkida veel nii kummalistest niukestest nagu juhtumistest. Sergei Kuznetsov elektrijaamast rääkis, et tal oli alati raskusi, kui ta tuleb mööda sellest põlenud sellest vaiksest vanast elektrijaamast. Tal ükskord tekkis selline moment, et ta kukkus nagu maha ja tõesti oli selline tunne, nagu keegi oleks jalast kinni võtnud. Ja siis ta oli nagu kera häälgselt. Ja kihti toimusid ka sellised asjad, nagu raske oli meile ära seletada, milles on asi. Ükskord istume vaikselt, õhtusöögil ja tohutult võimas, nagu plahvatus oleks tänaval olnud. Väljas jah, nagu maavärinad, millega kaasnes sünge niisugune heli oli tume, niisugune plahvatus ja kõik, me hüppasime väljaanne, nii nagu me olime sealpoolalasti ja vaatasime, kus need, mis juhtus jälle, kas lendas midagi õhku, meil ja pidevalt olime sellise noh, sellise pinge all. Mitte midagi me tookord ei näinud ja nagu ei osanudki ära seletada ja mina arvasin siiski tõstjad, mingi lohe, tekkis Antarktise selles jääkilbis. Ja suvel siis kui me seda värsket lund koristasime, õues täpselt maja läks läbini mitme sentimeetri laiune lõhe. Et see siis tekkis sel ajal. Ja selliseid juhtumeid oli palju. Ma näiteks toon filme vanast majast, mis asub lume all, sügaval põhijaamast, nii 500 meetri kaugusel, pool kilomeetrit üksinda tahtsin ka kaheksal noh, juba ära harjunud, aga siiski kusagil kani alguspäevil ma mäletan, tulen välja, Maialde, täpselt, sammud tulevad. Kostab selline heri kuulates vaikselt kogu aeg lumi krigiseb ja tuleb. Ja mis siis ikka, ma kuulan, et võib-olla mõni meie mees, tule. Aga ei, lähene, ei kaugene heli ja siis vaatasin, et kõrvalolev, selline lumest väljaulatuv katuse väikene plekitükk selliselt liigub, et täpselt annab sellise heli. Nii et seal on väga palju neid kuidagi illusioone, hallutsinatsioonid tekivad ka ja lumenäiteks heli näiteks Mirnes tekivad täpselt nagu inimene isegi räägib lumi selliselt krigiseb jah, annab häält edasi kuidagi. Ja pimedal ajal tekitab sellise oleku ja ma võin poolnaljana isegi rääkida, kuidas meil oli, tekkis selline kohalik legend, et noh, et me nüüd sattusime sellisesse olukorda. Et küllap neid meid siis kõrvalt need nii-öelda tulnukad meid jälgivad nii-öelda men nimetasin neid humanoidid, eks ikka. Et need siis oma taldriku kusagil maas Šveitsis jälgivad ja siis, kui me midagi plaanisime ja millegipärast ikkagi tuli nii välja, et ikkagi vastupidi ikka läks halvemini see asi ja siis me alati ütleme niimoodi, et kui me nüüd plaanime, siis nagu kusagil nurga suunas ütlesime, et, et see ei ole teie jaoks, et ärgitada Pohlak. See oli nagu näinud naljana, väike kohalik nali. Kas väljast saab kindaid käest võtta? Sellise külmaga? Minul praktiliselt tuligi seda pidevalt teha. Kuna elektrienergiapuudus, siis kõik actinomeetri andurid, meteoväljakul kattusid, siis nagu härmatise ka nüüd selle härmatise mahavõtmiseks tuli kasutada siis lihtsalt oma käe soojust. Ja see oli üks siiski küllalt raske protseduur, kauaks saab olla paljakäsi lahingusse, ilma et niikaua kui juba külma nii valged plekid tekivad naha peale külmendas plekid aga teine on paar minutit, siis ei, vähem vähem, muidugi selleni poole minuti tee, siis oli juba selge, tekivad villid. See on ikka 80 kraadi juures, on väga vähe aega selleks vaja. Ja ka tihti või noh, märkamatult siiski tekkisid need siiamaani on veel igal momendil neid arme Veldman. Ja see on kõik tööga seotud kauaks, ei aita siis täiesti omapead. Nendesse erakordselt rasketesse tingimustesse. See oli 12 aprill 12.-st aprillist kuni 23. novembrini, kui jõudis meile see roomikveokite rong Mirnist, kes tõi meile siis avariijaama sajakilovatise juba endise selle meie kümnekilovatise asemel, mis siis toimus seal rongi saabumisel, see oli jälle raske kirjeldada. See oli selline rõõm ja ikkagi inimeste ja oma vanade sõpradega kokku saamine Mirnest. Nii et see pidu kestis meil jah, vähemalt paar päeva. Ma mäletan Ja ja teine pidupäev oli loomulikult siis, kui esimene lennuk jaanuar allus. Palju me seda ootasime pidevalt, ma pidin teda edasi lükkama seda momenti. Kui ilm oli hea Mirnes, siis oli meile halb või siis vastupidi. Mina võisin lennukit vastu võtta, Mirnis läks ilm halvaks. Nõuad aga siiski ta meieni jõudis, Tõi kirjad, pakid. Ja see oli siis muidugi veel suurem pidu või kas need kirjad õli, esimene side kodumaaga ja, või oli mingeid raadiotervitusi, ainult jah, toimus see asi muidugi varem raadio teel. Need olid siis üleliidulise raadio poolt korraldatud nii raadiosaated sugulaste ja tuttavate häältega. Kuid siiski kiri on midagi muud ja pakid samuti. Ja siis ma mäletan, kui need sai lennukist maha võetakse, siis oli see suur saadetiste hunnik momentaalselt laiali tassitud ja mitte ühtegi inimest ei olnud näha, kus igaüks vanur ja täpselt täpselt. Ja siis muidugi eni mul kah siis kirjade kuhi oli küllalt suur ja siis seda sai ikka nii mitme päeva peale jaotatud korraga mitte loetada. Kõrrega mitte avatud ka ei häiri, see oli, see on nii vana komme nagu meile seda pikemaks ajaks jätkuks. Jah, need nagu kuidagi tohutult võimendavad üles kõik need need emotsioonid ja nagu need rõõmud ja, ja need muud tundmused sellistes tingimustes raske on kirjeldada natuke kasvõi seda tagasitulekut, ütleme seda sai nii palju oodatud ja siis kui seal perega kokku saada. Ja millega seoses tulite kuu aega teistest hiljem tagasi? Astok jõudis tagasi 13-l aprillil Odessasse samuti reisilaeval pas kirja täpselt aasta pärast seda just õnnetus, 20. aprillil oli siis veel see mälestuspäev laeval. Seekord küll ilma minuta. Põhjus oli järgmine. Igatahes oli suur aga, aga lõpetada tuli veel oma töö. Astokis, elektrienergiapuudus, minu andmete töötlus vajas igal juhul elektrienergiat samuti ka aparatuuri, mis asus teaduslikul uurimislaeval professor viia. Samas oli ka elektronarvuti Minsk 32. Nüüd tuli siis seda teha tagasi tulles. Kuna vastoki inimesed asusid ümberreisilaevale baskirja Mosambiigis juba 10 päeva pärast juba pärast Mirnest väljumist, siis mina ei saanud nagu siiski sinna minna, sest ma sain aru, et tuleb oma tööd siiski lõpuni teha. Ja samas oli ka muu vanad kolleegid noh, palvega, et kas ma ei saaks neid aidata viise peal ja siis ma siis olin nagu ekipaaži töötaja kaheksa tundi vahis viisel ja jõudsin siis koos ise ka Leningradi Leningradi siis ma ka olin nagu huvitatud tulema, sellepärast et näidata oma lastele seda ilusat laeva, nii-öelda valget laeva koos oma aparatuuriga. Ja see tuligi nii toredasti välja, sest väga palju inimesi oli tulnud mind kohtama peaaegu pool jaama, samuti ka terve perekonda ning see oli väga elamusteelamusterikas päev. Terve meie jaama koosseis, siis jõudis varem kodumaale. Neid jah, võeti vastu väga hästi, ma ei teadnudki kõigest sellest, kuidas seal toimus hiljem kõigest sellest kuulsin. Kui kiiresti tekib Antarktise mandril sellises eraldatuses koduigatsus? Kaua seda tuleb oodata? See tekib iseenesest, ilma ootamata, see on kusagil kriitiline punkt, võib öelda. Kusagil nii talve keskel, kusagil juunis-juulis võib siiski öelda ennem 20 teist juunit, see on meie nii, ütleme talvepüha kõige suurem pidupäev, võidelda. Siis tekib jah selline tunne niisugune, et mis seal küll toimub ilma minuta ja juba olgugi, et raadiogrammid siiski tulevad ja aga siiski mõtled, et võib-olla seal midagi lapsed on haiged või ja tahes või tahtmata on seal mingisugune moment siiski olemas igale inimesele. Ja küllaltki meie nei küllaltki raske võime mõnigi kord mõnel mehel olla. Ma mäletan nii enda elust, kuidas tuli Lohtuda inimesi seal noh, eriti muutub ju nagu psüühika nõrgemaks ju seal pidupäevade puhul seal ütleme pärast 100 grammi siis mõnegi meheni silm läheb märjaks ja siis tuleb teda lohutada, et seal ikkagi midagi ei ole juhtunud kodus ja kõik on korras ja noh, seda on raske rääkida, sest see on nagu see psüühika, nagu veidikese siiski nõrgeneb, võib öelda. Ja kõik need nagu jah, võimenduvad üles kõik need pisemaidki nii. Noh, niisugused asjaolud jah. Koduigatsust ei varjata, ei miteeride mitte eriti, see on loomulik nähtus ja ka vajalik. Ja aga nüüd pärast seda 20 teist juunit siis hakatakse ootama juba päikest, see on siis 23. augustil, see on siis esimene nii-öelda suurem sündmus. Siis juba hakatakse ootama juba seda rongi tulekut ja siis juba esimest lendu nokite. Vot nii see toimub, pidev ootamine, pidev vaatamine on see asi. Ja terve see meie. Olgugi et jah, võib öelda, et mõnel talviti ajal oli see küllaltki raske sest inimiseloomud on siiski erinevad ja siin võib ka tuua põhjuseks inimestel on nii, võib-olla inimene ei olegi süüdi, aga võib juhtuda selline olukord, et tema töö on nagu kergema sisuline ka ja võtab vähem aega ja siis tal tekib seda nagu vaba aega rohkem. Ja siis tekivad ka lihtsad mõtted ja nii ettekujutused ja võib ka täiesti siis aru saada, et inimesel on nagu raskem nagu seda üle elada. Ootust endal oli väga kerge ja ma võin aladeni soovitada inimestele, et et mida rohkem tööd, seda kergem on seal, olgugi et sel ajal sa kadestab, näed, et teisel ei ole nagu midagi teha, loeb seal ilukirjandust ja mina küll lugesin ainult paar raamatu, kes seal enne olnud läbi need olid küll nii kergema, sisuliselt seal lähevad, ainult nagu ma ütlesin, filmid ka raamatud, nii detektiivid, seikluslikud ja ühesõnaga kergema sisuga kõike, sest elu on juba seal isegi selgelt raske võidelda.