Vello Park, mitmenda eestlasena teie jõudsite Antarktikasse? Ma ei ole täpset arvestust pidanud, aga kusagil nii 10.-na kes oli talvitumas, kes olid enne töid? Enne mind olid siis seal talvitunud esimesena Greenen Edasi, Reeno Eller, Rein Randmets samuti Andres Tarand. Ja mitte ainult teised, kes olid siis meie Tõravere observatooriumi nii programmi järgi talitanud mitmes shamperduse jaamas. Ja nüüd siis olete käinud seal juba neli korda, viimane kord oli neljas. Neljas oli ja päike nii, kuidas öelda, sportlik huvi oli nagu asjade juures, sest tuli üle lüüa. Kolmekesi olime juba olnud kolm korda. Rein Randmets, Anatoli Norman ja mina, ja nüüd siis tuli nagu neljas korsk. Millal teil tekkis soov või huvi näha oma silmaga fantarktist? Kui aus olla, siis juba poisikesena sai loetud pöördi raamatut tema lennust lõunanabale. Samuti oli siis ka viimaseks tõukeks võib-olla nii-öelda Smuuli jäine raamat juba tudengipõlves. Ja kõige rohkem siis muidugi isiklik eeskuju juba. Tõravere meeste poolt kellega te koos töötasite, on Teil tahtmist veidi rääkida lapsepõlvest ja kodukandist. Mina olen nii-öelda Tartumaa mees ja sündinud Saadjärve lähistel. Maapoiss ja nagu iga poisslaps alati oma nooruses ikka unistab oma käimisest tulevikus, nii ka mina lugesin ikka neid rännuraamatuid, nagu teevad ka praegu mu oma pojad seda. Ja siis sai nagu ette kujutatud täpselt neid asju, mida siis hiljem nagu hakkasingi tegema, see on siis ühesõnaga rändamist ja see on küllaltki, võib öelda, halb pisikuid isegi öelda. Paljudel kordadel ma olen naljatanud nii-öelda, kui on küsitud ikka, millal tahes järgi jätab ka endani hulkumas ja siis ma olen öelnud ikka, et ega hulkuv koer ikka kodus istuma ei hakka. Vot, niisiis asi läkski. Kus teie esimene koolimaja asus? Samuti Saadjärve koolimaja hiljem siis volli algkoolis edasi siis juba kukulinnas, nagu tol ajal olid need väiksed koolid pärast sõda, keskkool siis juba Tartus sai lõpetatud viies keskkool. Ülikool oli juba kindla eesmärgiga ainult füüsikasse. Tol korral oli väga tugev konkurss sinna osakonda, mis aastal te läksite 57. aastal, sest paljud olid meil kuldmedalimehed ja kohti oli võrdlemisi vähe, 20 koha peale oli väga palju soovijaid, nii et konkursoli võrreldes praeguse ajaga väga tugev, esimese kursuse lõpetamisel meie dekaan Anatoli Mitt siis meieni kursuse lisaks oli kursuse juhendajaks, suunas meid siis uudismaale kõik noored füüsikud, siis me olime nagu kombaineriks kohe. See oli siis väga kaugel Lääne-Siberis ja sealt siis juba algasidki meieni pikemad sõidud. Hiljem muidugi. Ülikoolis alustasime alpinismiga tegelemist. Nimelt Jüri Martin tuli Tallinnast bioloogiat õppima Tartu Ülikooli ning botaanikaaia direktor ja tema tõi siis selle nii-öelda alpinismipisiku ülikooli oli ka siis meie alpiklubi esimeseks presidendiks. Hiljem siis hakkasid toimuma kaugemad ekspeditsioonid Janssoni Pamiiri ja viimasel ajal olengi siis rohkem tegelenud kõrgalpinismiga, see on seitsmetuhandelist tippude vallutamisega kommunismi mäetipp 7495 meetrit Lenini mäetipul 7134 ning pikk. Komsomolskaja see on 7105 meetrit. No oleks muidugi tahtnud kindlasti ja võib-olla veel jõuame sinna võidumäetipule seal 7439 meetrit kuid tänavu suvel seda siiski ei julge teha, sest tuleks selleks ette väga tugevad treeningud. Kust te töötasite, kui te esimese seitsme tuhandese mäe tippu olin siis eestipõllundus Akadeemia füüsika kateedris ja seal töötamine siis soodustaski mul selle alaga tegelemist, nimelt see oli esimene koht pärast ülikooli lõpetamist arvatavasti. Ja seal on pikk puhkus nagu tedagoogil ja see jääb mulle ja võib-olla elu lõpuni meelde, see oli 65. aastal, sest alati nagu midagi esimest korda teha, see on siiski väga nii nagu teadmatusse minek, võib öelda. Nimelt keegi ei olnud sellise kõrguse peale olnud, keegi ei teadnud, mismoodi seal inimene tunneb ja mismoodi meie ise tunneme. Võtame ennast, keegi teist, keegi meist ei olnud ja nii et kõik me 15 meest läksime siis nagu nii-öelda teadmatusse ja väga hästi tuli see asi meil välja ja edaspidi juba plaanisime julgelt edasi minna, ütleme kommunismi mäetipule. See on midagi, nagu, kui sa oled ikka ära teinud ja ja tunnetada, et siiski oled sellest tipust üle olnud ja ikka üleval näed seda nii seda ilu mägedes ja puhtust, siis võid tõesti rahul olla ja võib-olla alla tulles Kaham siiski rahulolutunne kõige suurem. Nii te töötasite, sest Eesti põllumajanduse akadeemias edasi Läks Molteesis Tõravere oli antud meile ruumid ja tuli meil siis kosmilist uurimistel labor sisustada, väga, väga huvitavad tööd olid seal planeerimisel ja võib ka öelda, et mul kasin vedas nimelt väga hästi läksid edasi need lepingulise tööd, mis olid seal alustatud. Kohtumised kosmonautide, ka mina töötan seal vaneminsenerina ja siis oli minu hooldada nii ütlane aparatuur, samuti ka reguleerimine, paigaldamine ja hiljem siis nendega juba töötasid edasi kosmonaudid. Samuti juba aparatuur, mis läks kosmosesse kosmoselaevadele. Te olete kosmonautide ka isiklikult kohtunud, kellega neist kõigeni? Lähemaks tuttavaks võin ma lugeda kosmonautide hulgas Aleksei Kubareni kellega on mul väga palju olnud kokkupuuteid samuti ka ma mäletan, kui ma olin juba Antarktise, tegid esimese Ühisse lennu Nis, Vladimir Remekkega. Tookord isegi mäletan, sain neil õnnitletud nemad samuti Jantartusest Jahandartilisest pärast, siis andsid nad mulle isegi pilte sellest muidugi siis nende kosmodega, kes kellega on meil ühistööd olnud siis Sevastianaga, Crescoga, Klimokiga, Romanenkov, kas nende karakterid on ühisjooni? Noh kui hakata mõtlema, siis väga toredad inimesed ja võib öelda, et nendega võib igale poole minna nii mäkke kui Antarktise rohkemander kosmosesse. No siin on tõesti juba pikem jutt, võib-olla ütleme, kuidas inimeste valik toimub sellistesse ekspositsioonides küll orbiidile, küll mäe otsa kui ka antarktilistesse ja tõesti on ikkagi pool rõõmu sellest tulemusest, kui oled ikkagi hea inimesega sellises töös. Ainult see valik tuleb teha varem. Kes on ja kes seda teeb, see on väga kompleksne probleem, ausalt öeldes alpinismis on seda väga lihtne teha nii-öelda treeningtippude ajal. Võib-olla ka kosmonautide valikul on seda kergem teha, kuid raske on küll, Antarktika, nimelt siin ei ole nii pikka aega võimalik inimest mitte kunagi võimalik tundma õppida varem enne ekspeditsiooni. Siin on veel väga palju teha psühholoogidele mida kahjuks jah, natuke meieni Antarktise uurimise ajaloos nagu veidi alahinnatud. Rohkem on seal küll füsioloogia kirurgiaga tegemist, kuid vähem ja psühholoogiaga, aga nüüd viimasel ajal hakataks sellele tähelepanu pöörama iseloomu väga tähtis. Täpselt võib tihti olla niimoodi, et väga tugev inimene nii füüsiliselt, kuid hingeliselt võib nõrk olla. Tõesti on, see on märgata ka alpinismi marsruutidel. Ma võin tuua näiteks veel väga huvitava inimese. Kahjuks ta hukkus seitsmeteistkümnendal aastal Moskva Ülikooli rektori Remmhlovi, kellega oli mul võimalus käia koos kommunismi mäetipul. Tema näiteks ei olnud füüsiliselt nii tugev, kuid temaga tahate ise ka üks mees käia. Tõesti oli näha, et noh, nagu öeldakse mägedes tõesti, inimene ei käi mitte jalgadega, vaid diaga võidelda. Ja väga huvitavad on seal inimesed ja nende nii ise loomuda. Mäed avavad inimese iseloomu kohe või suhteliselt kiiresti. Jah, mitte küll alati, siiski, aga kõige rohkem siiski toimub see kriitilistes situatsioonides võib inimestes pettuda. Või ka siis vastupidi, kui on noh, inimene niin kuidagi noh, vähetuntud tagasihoidlik, kuid seal ta osutub liidriks, võib öelda. Kriitilises olukorras jaam. Millegipärast jah, on see inimhinge sügavus või kuidagi nii siiski küllalt nii arusaamatu. Ja tõesti ainult rasketes olukordades on see võimalik nii analüüsida. Kas te leiate? Teie alpinismi kogemus oli hiljem kasuks Antarktika päevil. Seda ma võin julgelt öelda, et see oli väga hea kool. Alpinismialane tegevus, Antarktise elu juures on, võib öelda üks põhilisemaid treeninguid, nad on väga sarnased, esiteks eraldatus kogu ülejäänud tsivilisatsioonist maailmast, samuti ka nagu väikene selline ohuvõimalus pidevalt. See hoiab nagu kogu aeg inimest valvel, samuti ka vahekord kollektiivis inimeste vahel on tõesti, võib öelda üks-ühene, nii mägedes kontaktides, millalt esimest korda nägite Antarktise mandrit, mis aastal see oli? Püüame seda meelde tuletada, noh, see kõige eredama mulje, et on alati nii-öelda esimene esimesed ja seitsme teisel aastal siis detsembrikuus ma jõudsin sinna ja see toimus nii kuidagi öelda romantiliselt helikopter siis võttis meid nii-öelda jäämäe pealt oma pardale ja viis siis edasi juba Antarktise mandrile. Nimelt laev, professor, Žukov Sis, haagiti ankrutega, jää mäekülge, kuna barjäärini me ei jõudnud läbi jää minna ja siis toimub see tavaliselt niimoodi, et laaditakse siis vastav aparatuur ja inimesed sisse lamedamale jäämäele ja hiljem siis helikopteritega toimetatakse juba mandrile jaamadesse. Noh, aga see oli ju minule kõik uudne ja siis ülevalt vaadata, kuidas need jäämäed seal all välja nägid ja eemalt siis hakkab paistma siis nii-öelda Antarktise kuppel, see on siis kõige kaugemale, paistab see on siis pilvedesse ulatuv selline jää Kuverik terve üle silmapiiri sest Antarktise kasvab rannikult alates kuni nelja kilomeetri kõrguseni pooluse juures. Vostok asub näiteks 3488 meetri kõrgusel merepinnast jää peal. Meie nii maal inimesed nagu ei oskaks seda ette kujutada, et kuidas nii palju seda jääd siis siiski võib-olla et kas see on siis nagu terav Mägive, aga tegelikult see on niimoodi, et seal ei tunneta üldse seda kõrgustesse, on tuhandete kilomeetri ulatuses see tõus, aeglane tõus, täpselt. Ja seal on siis nagu tasane maa, olgugi et hästi kõrre ja õhkuga vastavalt siis seest tuleb seda organism, ma mäletan täpselt, seal toimub siis elu kõik nagu aegluubis nagu aeglasem aeglustatud hapnik on vähem. Ja muidugi siis ka külm. Seal on ikkagi õhk väga külm ja väga kuiv sellest siis võib pikemalt rääkida. Missugused need esimesed tundmused on? Peavalud, noh, see on muidugi juba kohanemine antud sellele kõrgusele, see on nagu mägedeski täpselt. Aga minule võib öelda. Kahjuks ma ei tulnud selliseid asju. Tüdreering just, ma tundsin seal küllalt koduselt, natuke pea oli uimane, sest ma alles mägedes tulin septembrikuus. Ja oktoobrikuus juba toimus väljasõit jutud nüüd viimasest retkest. Viimane kord see oli jah. Aga ma läksin liiga kiiresti üle esimesest, nii muljest, nüüd viimaseni ja tuleme tagasi teie esimese Antarktika retke juurde. Missugune baas. Mina siis töötasin esimeses ekspeditsioonist, see oli 18. Nõukogude Antartsi ekspeditsioone. Maladioosnes seda loetakse, see on ranniku ja jah, rannikujaam asub enderby maal alassejevi lahe ääres ja loetakse siis Antarktise meteoroloogilised keskuseks, ta kogub kõik kõik andmed ja siis hiljem siis väljastab eetrisse siis vastavatele raadiojaamadele, kes teda siis vajavad aladioosna ja on praegu juba suureks asulaks muutunud. Viimased aastad toimub ekspeditsiooni liikmete sinna toimetamine juba lennukite teel nii spetsiaalreisidega, otse maladioosnasse kui ka siis nii liinireisidega, mis on kuni Mabuduni ja sealt siis laevadega edasi alad Joosnasse, nii et maladi ostnud olen praegu jah, väga suur tulevik, ees ehitati sinna suur kahekordne mess samuti väga palju uusi maju, suurendatakse diiselelektrijaama võimsust. Ja see võib öelda, on juba väikene linnakene seal praegune pilt, jah, aga kui teie sinna jõudsite? Sel ajal oli muidugi jah, ikkagi 10 aastat tagasi ja siiski veidi nagu vaesem see elu, aga minul oli see kõik uus ja kuidagi nagu nagu oled sa tõesti teise maailma sattunud selle helikopterist väljudes kõik oli seal teistmoodi, seal on nii kontrastsus siiski valgus näiteks on, ütleme optilises spektri osas väga vaene võib öelda must, valge, sinine, sest kaljud ja taevasse lumi nooti, et siis veidike isegi nii rikastada seda nii värvi hürsustele, siis värvitakse maja seal väga eredate värvidega. Ja muidugi on väga ilusad need uued majad ja asulad väga nii kirgaste värvidega eemalduva kõrgelt hästi näha. Nii et see oli siis esimene ekspeditsioon, kelleni, kelleni te läksite sinna. Ühesõnaga meie programm oli ühine nii Tõravere observatooriumi-le kui ka Antarktika teadusliku uurimisinstituudile Leningradis. Mina uurisin seal helkivat pilvi ja samas ka tegin metroloogilisi actinomeetrise vaatlusi, nagu olid ka minu eelkäijad sügisel teinud Eestist. Viimased nii talvitamised on juba toimunud küll rohkem puhtalt Antarts instituudi programmiga, kuna helka töö viljadega tegelevad küll juba ainult kosmonaudid orbiidilt. Esimene ekspeditsioon kestis? Mul on jah seni toimunud see talvituma ikka nii talvituspluss, sessioon, see tähendab talvitus on siis aasta otsa jaamas elu pluss sessioon, see tähendab suvi, suvi, Antarktise son siis detsember, jaanuar, veebruar, need on ikka kolme suvekuud jah, võib öelda siis nii 14 kuud, praktiliselt iga iga tarvitamine on olnud 15 kuud. Ja suvi on rannikujaamades võib öelda päris kena küllalt soe, ilmani suuremate tornideta. Ainukene asi, et siis märtsikuust läheb siis lahti tuule ja lumetants. 21. ekspeditsioon oli siis juba Mirnis kahe aasta pärast sest ma hästi nagu ei taha samas hea ma alati tagasi minna. Uude rajooni tõmbab siiski. 21. ekspeditsioon Sellele järgnes 23., see oli juba nii-öelda Antarktika inimeste keeles järjest, tähendab nagu siia jõudsin ja samas tuli tagasi minna, kevadel jõuan, sügisel lähen. Nii et vahel on jäänud ainult üks ekspositsioon, see on nimelt sellepärast, et Nõukogude liidus ei ole praktiseeritud inimeste talitamist Antardises kahe aasta kaupa, vaid ainult üks aasta, pluss siis see sessioon. Need siia jõudes talvitub seal järgmine ekspeditsioon ja juba ülejärgmisega ma siis jõudsin tagasi, see on 23.-sse, see oli siis uuesti Mirnesse kahjuks, kuna vastoki, tookord ma küll kahtlen, aga ei olnud võimalik. Kas sinna on nii suur tung? Tookord tekkis selline olukord, nagu jäin jah, veidi reformistamise kiljaks, aga kas dokis on oma nii-öelda austajate ring siiski täpselt niisama. Et kes ka absoluutselt Astok ei taha minna? Vastu kõige raskem on tõesti nii. Stocki jaam on siiski omaette ja ainukene koht siiski Antartises kus on eritingimused ja võib öelda ka nii veidi teistsugused inimesed, missugused on need eritingimused? Lühidalt võib öelda kohe hapnikupuudus madal õhurõhk, aasta keskmine temperatuur jaamas, miinus 55. Väga väike, suhteline niiskus, samuti, absoluutne niiskus langeb kuni nullini praktiliselt talvel ja pikk polaarojaga neli kuud. Elusolendeid näeb seal peale talvitajate. Ei, mitte pingeid, tee mingisugust elusa loodusejälge, ei pingviine, ei linde, ei on siiski paar korda olnud sellist juhust, kus. Soomusveokite rongile, mis nirnist väljub vastoki, järgneb mõnikord mõni röövenn jõuab kuni vastokini välja ja seal on nii ära väsinud, et tihti tuleb neid tagasi toimetada lennukiga ja sel aastal toimuski niimoodi, et me Komsomolskaja jaamas maandudes anti meile siis kotiga üle, eks selline lind, kes oli ära väsinud ja enam tagasi nagunii ei oleks jõunade. Me viisime ta Smirnes kus lasime siis kotist välja, ta oli nii minu arvates küll õnnelik päästite, selle elu ja arvatavasti see oli nii. Te ütlesite, et keskmine temperatuur on 55, miinus 55. Millised on seal siis kõige külmemad ilmad ja millised on kõige soojemad ilmad? Noh, nii-öelda ekstramaalsed temperatuurid on siis vastavalt sellised. Kõige madalam on, on on olnud 60. aastal miinus 88,3 kraadi. Kas see on ka külmarekord? Jah, see on maakera külmarekord. Ja kõige soojem on olnud. 62. aastal miinus 13 kraadi suvel ja see oli tõesti nagu raskesti usutav et nii kõrgele tõusta temperatuur, aga see oli ka väga lühiajaline ja hiljem ei ole seda enam korratud nii-öelda tavaliselt soojaks ilmaks peetakse seal ilma, kui kraadiklaas näitab 25 30, see on juba meie nii arusaamiste järgi väga soe ilm, kui temperatuur on kusagil miinus 70 ringis. Milline on siis riiet? Sellise temperatuuri juures juba välja ei tohi minna ilma maskideta. Nii et otseselt seda välisõhku ei tohi kopsudesse hingata, sest tulemus oleks praktiliselt külmuvad hingamisteed ning see ühesõnaga põhjustab kopsupõletikku ja seal on siis sellise kõrguse peal juba väga eluohtlik kopsupõletikku meieni. Ühesõnaga nagu Tammoklase mõõtmispea kohal ripub, mida me peame kartma ja kardame ka sest see kõrguse peal enam ei parane. Kopsupõletik progresseerub seal väga kiiresti, kus on hapnikuvaegus täpselt nagu mägedeski. Kopsupõletikku võib parandada ainult alla laskudes, hästi kiiresti, aga kuna talvel ei ole võimalik meile mingil moel Mirmese jõuda, siis ühendus puudub, igasugune ühendus puudub, tõesti on nii nii õhuühendus kui ka maad mööda paari sõnaga nimetada, miks pärast see nii on nimelt talvel naabro seisus suureneb niivõrd järsud et lennukitel ei ole võimalik seal enam õhku tõusta, lihtsalt kiirus on niivõrd väike, et ta ei suuda ennast lahti libises ja ei suuda lahti rebida maast ja samuti ka maandumisel on võib oht tekkida. Või tuleb ja samuti ka on. Roomikveokite rongiga pirnist väljub ta tavaliselt ikkagi nii kusagil oktoobris, nii kevadkuudel jõuaks siis kõige soojemal ajal vastu. Nii ütleme, kus on ikka neli 50 kraadi külma, kõvade teil on, teil on veidi üle kuu aja, aga siis ka sellise temperatuuri juures muutub metall küllalt hapraks ja väga palju toimub seal ühesõnaga tehnikani murdumist ja ühesõnaga noh, raud ei pea vastu teras. Kuid miinus kuue 70 juures ei ole enam mõeldav selliste rongide väljasaatmine. Nii et sel talvel oligi selline olukord märtsikuus kui haigestus meil inimene. Me ei tea, mida teha, oli näha, et inimene on suremas kogu aeg hapnikupadjal füsioloogiliste lahustega toidetud ainult. Ja tänu aviorühmaülemale Ženja Krošenkole, kes siiski otsustas ise lennata meie juurde, ma olen temaga juba pikemat aega nii tuttav ja koos talvitanud ja sessioonidel olnud. Ja siis pidasime omavahel raadio teel sidet ja siiski ta riskis, riskis jah ja uskus mind ja laskus, need on ilm 14, väga head lennukid, pollar, lendurid on seal nii väga heade spetsialistide ässad nii-öelda ja meie, mis sai siis ühesõnaga päästetud. See oli meie, nii. Jaama radioelektroonik astronoom MISA Rodin ja inimese elu sai päästetud laudis Mirnisse ja Mirnessis juba maladioosnasse, sealt siis juba reisilaeva Estonia toimetas ta nõukogude liitu. Kui kaua võib väljas olla sellise suure külmaga, madalal temperatuuril 70 kraadi? Jah, ohutustehnika nõuab selliseid arve seal. Kui on temperatuur alla miinus 70 kraadi, siis võib väljas olla 15 20 minutit järjest mitte rohkem, siis tuleb juba tagasi tulla. Kuid tänavu tänavu kõik need arvud siis olid siis nagu pea peale pööratud. Mina näiteks olin alla 70 kraadi viis tundi kuus tundi pidevalt väljas. Ja see oli muidugi meie eriolukorrast ja elutingimustest tingitud. Ühesõnaga pidime lihtsalt tööd tegema. Välisõhu nii otsene hingamine on seal kategooriliselt keelatud, see lõpeb tavaliselt ikka kopsupõletikuga. Näo ees on mitmekordne villane mask. See jätab vabaks ainult silmad. Sest mingil moel ei saa silmasid nii varjata ei prillidega millegagi, need kõik kondenseeruvad ja lihtsalt külmetavad ära ja me ei näe midagi, need alati katmata silmadega käime õues, kuid õhku me hingame läbi siis selle mitmekordse villase maski ja ta tuleb siiski soojana meelel, nagu soojeneb ennem kui kopsudesse jõuab. Aga hapnikku, nii saame selle võrra vähem. Ja väga raske on talvel, sellepärast suvel nagu on see mask nagu ühekordne ja on kergem käia. Spetsiaalsed maskid ja eelsoojendusega riietus ei ole seni siiski õigustanud ennast. On väga nii paksud ülikonnad kaamelivillast, isolatsiooniga ja all on siis villane pesuülikonnad, samuti karvasaapad Polar riietusest. Nii et selline riietus annab juba nii viis kuni 10 minutit juba selga panna. Pidevalt väljas siis ja 15 20 minutit on lubatud. Mida ja kas kohanemine võttis seekord palju aega? Vastockiga olin ma juba tuttav eelmisest ekspositsioonist, sest sel ajal ma töötasin kah sessiooni ajal seal, kuna haigestus, Sealne meteoroloog samuti jälle kopsupõletikku ja olgugi et kergemal kujul toodi tema Mirnaise ja mina sel ajal solin vastokis kui kauaks kaheks kuuks. Ja ta jõudis siiski korralikult välja paraneda ja toodi tagasi, olgugi et see oli väikese riskiga seotud, kuid mees oli nõus. See oli kogenud polarlane Victor of Boris Leningradist novot ja pärast seda ma siis jõudsin otsusele, et siiski ainult vastok järgmisel haridus ja nii ta ka välja kujunes. Nii et 81. aasta oktoobris väljusime Odessast reisilaeval Baskeeria. Väga huvitav, nii reis oli, reis kulges läbi Kanaari saarte läbi Brasiilia. Kas te võtsite kõrvaiust nendes paikades, jah, toiduaineid? Ja siis ka toimetasime Waterloo Saarele Bellingshauseni jaama, uusi inimesi, sealt edasi läksime aladioosnasse, seal juba asus meid saatma ja lõhkuja Mihhail Soomov, see on siis nõukogude Antarktise laevastiku nii lipulaevaks ning edasi juba Mirnisse Mirme joon siis rannikupeal ja ühtlasi ka vastoki baasjaamaks. Mirnezis garanteerib vastoki varustamise. Mirnis talvitub suurde transport, rühm kes siis aasta otsa valmistavad ette neid suuri Antarktise veokeid. Arkov Chankasid, roomik, raamik veokeid, Kütus tuleb siis roomikveokite rongil toimetada kohale vastoki kõik suuremad veosed näiteks ka raskemad toiduained, jahu, suhkur, liha võib-olla seal külmutatud, nõuavad ja ehitusmaterjalid muidugi. Nii et see rong siis valmistatakse ette siis aasta jooksul Mirnays oktoobris kusagil välja üle kuu on ta teel jõuab siis vastoki, rongis on mitu roomik autot, seal on kuni 20 kuni 20 veokite õliga koos järel järelhaagisega ja suurte saanidega kuni 50 tonni Annedel peal saanidel. Väga tugevad, võimsad masinad, muidugi, seal on tüürimees peal arst, kook ja ühesõnaga ikka terve nagu iseseisev ekspeditsioon võidelda. Sest tuleb liikuda siiski ääretus lumekõrbes päikese järgi teed määrata ja leida siis kusagil seal pooleteise 1000 kilomeetril kaugele väikene asulakene ülesse. Inimesed toimetatakse Mirneist vastoki lennukitega, kes samal ajal, kui rongi jõuab kohale üheaegselt, tee on juba hiljem kõik rongi ka jõuavad vastoki siis põhiliselt need suuremad koormused, kõik ilma, nii vastoki inimesteta. Kuna rongis on ühesõnaga osavõtjad kaid, Mirne inimesed siis uued talvituvad, nagu ma ütlesin, tulevad lennukitega ja siis võtavad ülejaama ja vanad talvituvad, siis lahkuvad seal siis omani aastasest kodust hernes ja sealt siis laeva peal üleandmine, vastuvõtmine, kes see on väga nii erinev, mõnikord päev, mõnikord ka mõni tund. Ja näiteks sel aastal oligi mul. Ma võtsin oma uue vahetuse mehe vastu lennuväljal, ta nägi juba seal küllalt halvasti välja ning millegipärast ma nagu ei mõelnud selle peale, et noh, et tuleb kähku tuppa minna, vaid siiski tegin tiiru, läbin nagu metro väljaku ja vaatasime seal alles. Nii veerand tunni pärast läksime tuppa ja koridoris. Volodja nagu kukkus mu käte vahel kokku, siiski püüdsin ta kinni, ühesõnaga, kaotas meelemärkuse. Nii et Rostock on ikkagi Rostock, need sõrm jah, ei tohi öelda temale, sina nagu öeldakse, teieta. Aga ta kosus jah, ööpäeva pärast oli juba nii, et võis isegi töövõime, kas nähtus kuulus ka siis kohanemisraskuste hulka kohanemine kõrgusele, hapnikku vaja, kui sellel on väga rangelt nii individuaalne mõnedele kõrgenami ja mõned ei suudagi kohaneda kõrgusega nagu mägedes see praktika on näidanud. Kuid vastokis siiski inimesed, kõik kohanevad varem või hiljem, kuu aja pärast on nad juba kõik reipad väga nii juba elurõõmsad, võib öelda. Ja kahe kuu pärast võib öelda, et nad on juba tunnevad ennast väga koduselt. Ega teil ei olnud kohanemisraskusi saabudes Rostocki? Ei olnud, ausalt öeldes ei olnud, seal oligi niimoodi veidike isegi tuli rumalasti välja, andsin halva eeskuju, nii nagu jaamaülem ütles, et jooksin ketsides ringi ja suvemütsi. Te olite Meteuroloogilasel ja minu programm oli siis Akenomeetria, meteoroloogia ja Asana meetrilised mõõtmised. See võib-olla ehk vajaks veidi selgitust. No siin võib paari sõnaga rääkida. Actionomeetri on siis päikesekiirguse mõõtmine, sest päike on meil ikkagi põhiline energiaallikas ja kui palju ta annab nüüd seda soojust meieni emakesele maale, siiski tuleb seda mõõta. Ja Antarktise on siis üks. Võib öelda, et väga huvitav manner selle poolest, et sinna langeb soojust rohkem kui Musta mere rannikul, kuid millegipärast jää ei sula. Põhjus on küll väga lihtne, sest kõik see suurem jagu langenud energiast peegeldub tagasi maailmaruumi sest peegeldas, koefitsient on seal kuni 90 protsenti. Nii et see on siis valge valge Osana meetrilised mõõtmised. See on siis osooni määramine atmosfääris. Ja see on ka väga oluline, sest globaalses ulatuses toimub väga tihti väga huvitavad protsessid osana sfääris ja seda saab ainult nende vaatlustega tuvastada. Meteoroloogilised mõõtmised on siis standardsed, see on siis ilmateenistuslenduritele sinoptikutele ja see on siis ka meie kodus võimalik kuulata. Pool 12 öösel, üleliiduline raadio Raadio, jah, ma ei hakka programmis, annab alati saadet ilm planeedil ja seal see lõpeb alati sõnadega temperatuur vastokis, Antarktise, see on selline. Need sõnad tulid viimase aasta jooksul teilt jah. Ja see oli võib-olla ainukene nii-öelda informatsioon Wismi pidevalt tuli meelde, seda siis jälgiti, sest meil oli väga piiratud, ütleme kõik nimetatud tüvi üksi teie õlgadel ja see oli küll minu programm tegelikult abi ei olnud mitu korda ööpäeva jooksul tuli käia, näitusid vaatamas jaanuarikuus ma tegin kaheksa vaatlust ööpäevas ööpäevas ja see tähendas iga kord väljaminekud. Muidugi, see oli meteoväljakule mines ja samuti ka siis veel lennukite teenindamine, see oli öö öösel, iga tunni tagant tuli hamba siis avio ilma ja see tuli siis nagu kõik leida selleks aeg. Ja sessioon on siis kohutavalt raske metroloogile iialgi ei jõua seda välja magada. Kuid hiljem siis veebruarist alates oli juba nelja nii vaatlasega programm metroloogias, kuid actinomeetria on siis ööpäevane seal, sest päike käib ju päev ringi seal ja väga nii tõesti tihe, tihe on see roiga mitme tunni tagant. Actinomeetri on neid pidevalt nagu heade tingimused, kui on atmosfääris, aga meteoroloogia on siis kuue tunni tagant. Kuid see tähendab seda, et siiski neli tundi sajand. Nii, ühesõnaga ühes joones magada, saad magada ja ja aasta jooksul unistus ainult sellest, kuidas siis saaks välja magada seitse tundi. Ja selle juures nüüd eriti rasked ilmastikutingimused veel. Suvel oli muidugi kergem, see 25 30 oli küll vähe aega, aga isegi 40 kraadi ei ole siiski veel nii külm, aga meteoroloog peab väljas käima tuisuga. Igasuguse ilma puhul ja tihti oligi niimoodi, et talvel 70 kraadi oli külma ja kusagil nii 15 meetrit sekundis oli tuule kiirus, vaat siis oli juba veidikese raskeid. Milline on siis nähtavus? Seal tekib selline huvitav nähtus, nimelt. Lumepimedus, nii-öelda õhus olev väikeste lumeosakeste kontsentratsioon on niivõrd suur, et ta nähtavuse täielikult noh, nagu kuidagi halvab ja isegi väga lähedased objektid on nagu tunduvad olevat hästi kaugel ja isegi käeulatuses olev väikene, nii ütleme. Tulevik tundub olevat nagu kusagil kilomeetri kaugusel olev telefonipost, sellised optilised petted ja nagu distantsi, nii nagu taju kadumine toimub. Ja sellised huvitavad nähtused on seal ja näiteks võib tuua, kuidas udu jõuab vastoki Öeldakse, et udu ei ole võimalik, et kuidas siis nii, et seal ei ole, aga tegelikult siiski on pilved tulevad mööda nii Antarktise kuplit hästi madalalt, peaaegu puutudes vastu pinnast ja neile jõudes siis on ta nagu kudu ja lennukeid sel ajal muidugi vastu võtta ei saa. Kuidas ta siis udus või selles Lumepimeduses leiad üles oma aparaadid. Noh, meil on Eikel vastokis lihtsam see sellepärast et siiski nähtavus oli 50 meetrit käidud, rajad on hästi näha, ei, tuisk kinni nii nagu Mirnis Mirmeson lumetormi ajal, muidugi seal ei ole võimalik isegi oma jalgu näha, teinekord niivõrd tihe on see lumeedasikandumine maa lihedases kihis. Kas on mingid julgestusvahendid ka või ei ole, ei ole veel vastu, kes ei ole seal Amirnesi, on küll, seal on pidevalt köied, köied ilma nendeta või kusagile minna, siis oled kadunud laps, et hoiad köiest kinni ja tuled tagasi selle üldse lahti ei lasegi, ei või, siis kui lahti lased, siis oled kadunud, enam teed ei leia. Tihti oli niimoodi, et köie otsas ühe sõnaga riputatud ilmad jalgu haneks maha saanud sest kui üle 50 meetri sekundis tuul sisse on ikkagi raskusi püsti seismisega. Sessiooni me siis saatsime mööda tööga. Ja muidugi ka. Lootsime, et terve aasta selliselt möödub täidame oma programmi ja nii nagu ka eelolevad ekspeditsioonid on elanud seal. Kuid kõik nagu võttis teise pöörde. Ja 12. aprillil hommikul see üIe on mul siiamaani meeles. Poole viie aeg äratas mind valvemehaanik vaevalt ise veel jalgel seistes ta oli jooksnud meieni, kuid vastokis joosta ei tohi. Mina elasin teises majas geofüüsikute majas öödega, et elektrijaam põleb. Esialgu nagu raske uskuda une pealt. Aga nagu aknast välja vaatasin, paistis niisugune juba tulekuma. Siis oli kõik selge, viie minutiga ma olin riides ja ja õnnetuse kohal nagu kiuste, väga nii suure kiirusega oli tuul 10 meetrit sekundis Rostocki kohta väga suur tuule kiirus. Ja see soodustas tulekahju levikut, seal on ju kõik niivõrd-kuiv ja kuidagi noh, lihtsalt raske on seda seleta, kuidas, nagu momentaalselt nagu küünal läks. 15 minutiga oli ta üleni leekides. Mida tähendab elektrijaama kaotus säärastes tingimustes? Elektrijaama stockis on siiski jaama süda, tema annab siis ikkagi valgust ja soojust ja terve see elu on siiski seal elektri peale. Kas kerkis küsimus, mida nüüd teha, kas püüda kuidagi evakueeruda või jääda? See küsimus oli ja esimene neis ette kerkis, mida teha? Ees oli talv, kõige madalamad temperatuurid olid need veel ootamas pime aeg ilma valguseta ja ilma meieni raadiojaamata praktiliselt ja ja no koosolek oli siiamaani, on mul meeles vägani sünges meeleolus võis öelda, inimesed olid vaiksed nagu kuidagi nagu nagu paljudelgi olid nagu nagu kuidagi nagu noh pead longus. Manedki mõtlesid, et mis saab edasi, et mismoodi võiks elu edasi minna? Minul oli küll asi lihtsam, sest mul on siiski ettekujutus olemas, sest põhiline kütus on meil alles. Toit on olemas, et küll me välja veame. Ja tuligi nii välja, et et kõik läks meil siiski selliselt, et kõik on elus ja terved. Kas Antarktise kutsub ikka veel? Jah, seda ta on teinud ja hakka tegema, sest tavaliselt ikka öeldakse nii, et kes on jäänud nii sinna käima, see käib ka nii kaua, kui ta ühesõnaga saab seda teha, kui tervis lubab tervise vastu peale ja on siiski mingisugune nii-öelda mõjuvõim sellele valgel mandril tõesti olemas. Et kutsub ikka tagasi. Ja on ka täiesti loomulik, sest inimene siiski ateerub ja igasuguses olukorras näiteks, kui näed, kutsuvad siis võidelda seal meri kutsub ja samas ka on Antarktise täpselt samasuguse võimega.