Me alustasimegi juttu teiega, härra Endel Parijõgi sellest, et teie Estonia seltsis juhatasid seda mõnusat õhtut noorte luuletajatega kostabiseltsi ja ma siiamaani ei teadnud, et nii suur luulehuviline olete. Ma arvan, et ma olen lihtsalt normaalse kultuurihuviga inimene ja see peaks huvituma kõigest vähemalt nii, nagu see omal ajal oli. Kirjanikud huvitusid muusikast ja muusikud kirjandusest ja arstid olid väga aktiivsed Estonia seltsi liikmed ja intelligentsi. Ta ju iseloomulik, et tugev kultuuri huviniga ma arvan, et ma pärinen ka Tartu intelligentsist ja selle tõttu on loomulik, etnovitan kalulast, kuigi see ei ole minu meelisvaldkond. Te nimetasite juba Tartut, kus sa sündinud oled. Ma olengi põline tartlane, sündinud, Tartus kasvanud, koolis käinud ja Tartu on mu kodulinn. Kui kaua te Tartus olite, mis koolide seal läbi tegite ja? Tartus käisin koolis kuni keskkooli lõpuni. Ülikooli mind Tartus vastu ei võetud. Olid niisugused ajad, tuli 48 49. Mis teile pahaks pandi või kuidas seda tol ajal seletati? Sellest ajast on mul väga isiklikult masendav elamus vaid ühe väga tuntud ja austatud inimese suhtes väga masendav. Tollal olid Tartu Ülikooli rektor tuntud teadlane koort. Kui vastuvõtukomisjon teatas, et ei sobi Tartu ülikooli siis ma läksin koordi juurde ja koort. Ta tundis muidugi vanemaid. Ja me olime tema kabinetis kahekesi kort laiutas käsi ja ütles. Mina võtaksin teid kohe vastu, aga ma ei saa mitte midagi teha. Ja võib-olla nüüd mõni sõna vanematest võiks öelda, et mul on õieti kaks kodukohta. Ja teine on Virumaa Viru rannik, köeti oma rannikumurdega. Ema on pärit Tartu lähedalt. Emapoolne vanaisa oli Ropka kooli õpetaja koriaatria Ropkas Tartu külje all ja isa on pärit Kundast. Mu elu lapsepõlvena lõppes null 11. eluaastal siis, kui sõda sisse murdis. Ja oligi niimoodi, et talved olid Tartus ja kõik suved olid Rutjas. Ja kui ma mõtlen just oma lapsepõlve üles. Kõigepealt tuleb meelde Rütja oma imelise metsa ja ranna ja mereja lapse vabaduse ja mängudega. No ei ole seotud konkreetse majaga või korteriga korterist kodu ei saa küll, aga kodutunne on seotud kohaga, nii et kuigi ma nüüd Tartusse lähen ära juba 48.-st aastast saadik, siis ometi tunnen, et ma olen tartlane ja kuna Tartu lähen, on mul soe tunne ja kuna Tartu tänavatel jalutan siis palju kohti, mis tekitavad minus erilisi tundeid, olgu siis kas sellepärast, et mul tuleb meelde, jätsin selle tänava ees. Ma olen tüdrukut suudelnud või mõnel muul põhjusel. Aga võtja on seotud, võiks öelda täiesti õnneliku lapsepõlvega sest me suvitasime kõik suved Rüttes. Tuleks öelda, et nüüdiskeelepruugis tehakse vahet Karepa Rutt ja vahel siis selja jõgi voolab sealt kahe küla vahelt läbi. Kuid Eesti ajal oli rutt ja tark intelligentsi meelis-suvituskohaks ja nähtavasti kõlaliselt trütt ja on hoopis ilusam kui Karepa ja selle tõttu kuigi valdavalt suvitati Karepal, siis ometi kõik kokku oli Rütja näiteks Gustav suits suvitas tegelikult Karepal oma luuletus pealkirjaks või luuletuse tsükli pealkirjaks. Rütja motiive võikski niimoodi öelda, et, et lapsepõlve mälestused on seotud looduse ja kohtade ja keskkonna, aga samal ajal on nad väga tihedalt seotud selle vaimsusega, mis iseloomustas neid kohti. Nüüd Rälle räägitakse palju Tartu vaimust. Ma ütleks, et ma olen ilmselt oma lapsepõlvest kõige rohkem kaasa saanud just kõige väärtuslikum kaaslane, saanud oma, oma arust on Tartu vaim, see on minu arusaama järgi läbi-lõhki demokraatlik ei kannata mingisugust totalitarismi. Võiks isegi nii-öelda, et see on seal Tõnissoni vaim, mis kujundas suurel määral Tatu vaimu oli ka tõsises opositsioonis Tallinnaga pätsiga ja demokraatiat piiravate ettevõtmistega, mis iseloomustasid 30.-te aastate lõpu. Ja nüüd Rutt ja Rutjad kandis. Tartu võim võib olla lapsele või noorele poisile tuntavalt kõige rohkem. Sellepärast et Rutt oli täis Tartus intelligentsi. See oli selline suvituskoht, kus ei olnud rikkaid inimesi, kus ei olnud ärimehi ega tööstureid, kus ei olnud Tallinna inimesi peaaegu üldse vaid olid Tartu Ülikooli professorid. Olid kirjanikud, olid õpetajad, olid teadlased. Kena näide sellest seltskonnast, kes ruttas soovitas, on suvila, kus meie pere suvitas. Seda kutsuti raudseppa suvilaks. See oli rutt ja jõesuus. 100 meetrit oli mereni ja 100 meetrit jõeni. See oli tsaariajal ehitatud Suur mõisniku Sue häärber millest oli järele jäänud pool sellepärast, et Poola oli omanik, Rakvere kooli õpetaja koolijuhataja Raudsep ära vedanud Rakveresse, ehitanud sellest endale maja Rakverre. Teine pool oli alles ja ühes tiivas kus oli vähemalt lapse silmade jaoks tohutu suur kaheksakandiline saal ja kolm, neli tuba veel juurde ja köök seal suvitas. Tartu Ülikooli professor viisel Green oli rootsi keele professor oma perega. Kolme tütre ja proua teenijaga. Teises tiivas. Suvitasine jää oma perega. Mansardkorrusel Silas suvitas, omanik õpetaja Raudsepp ja maja ees või selle suure suvila ees oli, oli väiksem maa. Seal suvitas koolinõunik Linzi TEMA Väines Tartu Ülikooli õppejõud Hans Kauri, kes need pärastsõjaaegsetel aastatel on Läänes silmapaistvaks teadlaseks kujunenud oma perega, sealhulgas ka tollal pisikene titt, kauri, kes kaan praegu läänes üks üks silmapaistvamaid eesti teadlasi Raudsepa suvilas oli siis palju lapsi ja minu kõige suurem sõber oli professor Riisortreni vanem tütar Gertrud üle, aga me olime siis nagu siiami kaksikud päevad otsa koos. Nii poiste mängud, seiklused, salakirjad. Ja tundub, et lapse jaoks oli taoline vabadus see, mida just laps arenguks vajab. Ja isale oli rutt ja põhiline töö tegemise koht. Temal oli omaette tuba seal tema kirjutas. Ja veel Rute elustiilile iseloomulik, et seal ei olnud ühtegi kohvikutega restorani. Seal suvitajad, igal õhtul kohtusid algkooli spordiväljakul, kus mängiti võrkpalli. Õhtuti kui õhtul saabus Rakverest buss, siis mindi bussile vastu, sellega toodi posti. Loomulikult käidi rannas küll õhtuti, küll hommikul, küll päeval. Ja muidugi on mul sellest eestiaegsest võtjast nõelas õige mitmeid huvitavaid kohtumisi. Noh, lapse kohtumisi suurte inimestega, sest et tollal siiski oli vähemalt meie peres niisugune tava, et kui suured inimesed seda May jutte siis lapsed ei olnud mitte sealjuures. Nii et seetõttu Tartus ta mäletan vähe, kellega minu isa ema suhtlesid, ainult kui olid perekondlikud läbikäimised, siis oli teine asi. Rutes Gustav suits suvitas talumajas ja natukene eemal tema kõrval õieti saunas kapteni Ashovitus August Jakobson. Ja mul on meeles, et kord isaga sattusime August Jakobsoni-ga vastamisi ja mina vaatasin siis seda onu ja ütlesin, et isale kõva häälega. See onu näeb välja nii nagu lihunik. Lapsesuu on, on mõnigi kord tabav. Tollal muidugi ma ei mõelnud midagi halba, sest et ega lihunik on ikkagi lihunik. Kõrvaltähendused ja, ja maine on võib-olla täiskasvanutele iseloomulik. Võib-olla pisut siis lähemalt isast ja emast, kui te Tartus olite ja te kõnelesite suhtlemisest praegu, kui palju teil onusid oli? Tähendab isa, vendi ja sealtkandist, kas suguselts oli sedavõrd suur? No võiks öelda niimoodi, et nii isa kui ema poolt on vendade isa ema endade isa, minu heaks siis lällede ja onude saatus väga iseloomulik. Paljudele Eesti peredele. Ema üks vend, Saila viidi 41. aastal Siberisse, suri seal. Teine rändloomaarst, läks Saksamaale ja suri seal pärast sõda, küll isa vend, kes Kundas pidas talu, oli naabrite jaoks natuke liiga hakkaja. Ta ehitas uue elumaja, pidas ka tisleritöökoda ja muretses uuemaid põllutööriistu ja kadedusest. 41. aasta sügisel naabrid tema peale kaebasid ja lasti maha saksa julgeolekupolitsei poolt 41. aasta sügisel. Nii et pärast sõda ei olnud elus enam ühtegi isaldaja endadest. Aga kuidas teie pere läbi tuli nende raskete aegade mõtlen alates juba 40.-st aastast kuni pärastsõja kuni päris hilise ajani eesti perede saatus on ikka seotud nende muutustega, mis siin Eestis toimusid. Nõudeid ei saa võetud ülikooli näiteks ja nii edasi. Tallinna polütehnilisse instituuti mind võeti, seal ei olnud niisugust vastuvõtukomisjoni. Mul õnneks oli keskkooli lõpetamisel hõbemedal, nii et astute komisjonid olid tollal pärast eksameid. TPIs vabu kohti ei olnud siis populaarne ja niimoodi siis sai minust majandusinimene. Aga mis siis ikkagi öösiti, mida rektor ütles teile, miks te ei saa? Ülikool kõik, kes olid represseeritud, vanemad olid tapetud või vangis või. Minevik oli must. Tolle mõist järgimust ei võetud vastu väga lihtne, siin ei olnud kellelgi vaja midagi seletada, see oli selge, mille pärast ei saa. Tapeti Tartu vanglas 41. ja aga lapsepõlv lõppes muidugi 41. aasta juuli algusega, siis kui isa maha lasti Tartus ja edasi tuli emal hoolitseda minu ja, ja eestlase oli viis aastat minust vanem. Ema oli õpetaja. Toit nii nagu praegugi paljudele peredele. Ainult et põllumajandus oli meil natukene teistmoodi ja talud olid. Ja kuigi Mullel oli maha lastud ikkagi lelle talu oli alles ja kõik suved või koolivaheajad, olin siis lelle talus ja olin selles peres kõige vanem mees hingsest. Olin siis vastavas rollis, tunnen talutööd ja saan igasuguse tööga hakkama. Aga muidugi 40 date aastate saksa okupatsiooniaja lõpp, see andis nüüd veel minule paraja mehistumise võimaluse. Kolmanda aasta lõpuni, neljanda aasta algul, kui venelased hakkasid pommitama eesti linnu, loodi tartus noortest poistest õhukaitse staabi juurde õhukaitse virgatsite rühm ja mina läksin ka sinna ja see tähendas siis seda, et kui olid õhurünnakut, siis Sirgatsid olid siis need kes mööda linna oksid, et hankida infot ja viia infot. Sest et ei töötanud ei, telefonid ei olnud tollal ju raadiosidet ja mäletan, et sellel suurel Tartu rünnaku ööl teise poisiga koos jooksime lossimäest üles käest kinni. Mõlemad olime ju 14 aastaselt. Pomm lõhkes lähedal, killud lipsasid üle pea sinna toomemäenõlvakust meie kõhuli lasi pikali maas ja siis jälle püssi, jooksime elasi ja nägin siis esimest korda elus ka. Laus põlevat tänavat oli Näituse tänava juures eredalt on meeles, kuidas me pidime ülikooli staadionil minema vaatama, kas tuletõrjeautosid ei ole, seal tuli muisugune, jooksime öises linnas, ikka hoidsime vastu maju, aga tuli üle vabadussilla joosta. Ja see oli, see oli tõesti hirm. Selle tühja silla läbi tühja linna üleval põlesid jõulupuud ja kaks poissi jooksevad käest kinni. Eks need aastad kujundasid muidugi natuke teistsuguse ellusuhtumise varasem küpsemine. Sõda lihtsalt sõda sundis edasi muidugi mure toidu ja kehakate pärast iseseisev tegutsemine, iseseisev otsustamine, enese eest seismine. See paratamatult kujunes varematel aastatel. Kui töö Tallinna tulite, tulite siia ülikooli, tulite Tartust ära, kas siis koos perega või tulite üksi. Ma tulin üksi ja tema jäi sinna juurde, jäi Tartusse. Õde siiski lõpetas Tartu Ülikooli 49, mina tulin Tallinnasse 48 ja teda annaks. Oleks üks aastale hiljemaks lõpetamine jäänud, ilmselt oleks ta ülikoolist enne lõpetamist välja visatud, aga ta siiski. Tal lasti veel lõpetada. Emajõge Tartusse ja 50. aastal ema suri. Aga teie Tallinna elu, kuid majandust läksite õppima, kuigi see jah, päris südamelähedane ei olnud. NATO ei olnud üldse südamelähedane ja ma võin teile öelda, et kuna TPI lõpetasin, siis ma ütlesin, et ma elu sees ei tõsta jalga Ena üle TPI läve. Kahjuks no või ajad on nii muutunud, et seda, seda, seda lubadust ma murdsin, ma olen mõnda aega ka ise TPIs õppejõud olnud. See oli lausmasendus, mismoodi TPI majandusteaduskonnas tollal õpetati? Sest need, need olid ju need kõige hullemad aastad. 53. nii need õppejõud, kes veel alles olid vanadest, nad olid nii hirmul, nad ei julgenud omi mõtteid peaaegu mitte keegi sõnakestki öelda. Tulid auditooriumisse, klassikute raamatute pakk oli kaenla all ja loengut suures osas seisneb koos tsitaatidest tsitaatidest ilma ühegi omamata. Mõni mõni üksik õppejõud on meelde jäänud, kellel oli oma arvamus. Aga kuidas tudeng siis võis vastu võtta kõiki neid seisukohti? See on säärane, et, et nii tolleaegne tudeng iseenesestmõistetavalt teadlikult omandas ainet nii piltlikult öeldes, et enne eksamit ta kallas, teadmised ämbrisse läks jälle täis ämbriga eksamile, niikui eksamilt tuli, kallas ämbri tühjaks. Nii et noore inimese mälu on piisavalt hea. Mul ei ole sellega kunagi mingeid raskusi õppimisega ja minu õppimise metoodika tepi ajal oli nii, et ma õppisin eel vastueksamit jaksa, läksin esimesena sageli eksamile, vastasin ära ja pärast seda unustasin selleni. Sest et meelde jätta seda pahna. No jumal tänatud, et, et nii palju seda hoidu oli. Hiljem lõpetasite majanduse selle erialaga tegelesite. Õnn olnud sattuda kohe pärast tippi lõpetamist valdkonda, millele ma olen truuks jäänud siiamaani. Kuna TPI lõpetasin, siis noh, kuigi mul lasti seal õppida, aga ajad olid ikkagi niisugused, et suunamiskomisjonis kuigi ma lõpetasin deebeega kiitusega suunamiskomisjonis ei olnud kedagi ühtegi organisatsiooni, kes oleks mind söandanud tööle võtta. Ja siis suunamiskomisjonid ei jäänud muud üle, kui suunata mind ainukest organisatsiooni, kus ei olnud esindajat kohal. See oli Tartus sovhooside ministeeriumi remonditehas. Nüüd minu õnneks samal suvel reorganiseeriti järjekordselt ministeeriumi sovhooside ministeerium pandi põllumajandusministeeriumi kokku, Tartu remonditehases käisin ka seal, öeldi, et neil ei ole minuga midagi peale hakata ja põllumajandusministeeriumis siis Tallinnas öeldi, et Kadaka teel on meil remonti teha, siis minge sinna, vaadake, et võib-olla nad tahavad. Ja tollal oli remonditehase direktoriks. Arnold räimel oli tema lainetava elu laine põhi parajasti pärast rahvakomissaride nõukogu esimehe kohalt mahavõtmist ja siis edasi ministri abijuhi asetäitja kohalt mahavõtmist neid asju ja ma pean nii vahemärkusena ütlema, et Arnold võimeri kui majandusjuhi suhtes on mul oli lugupidamine, niisiis kui see on säilinud ka nüüd. Sest et hiljem, kuuekümnendatel aastatel ma töötlesin rahvamajandusnõukogus töö ja palgaosakonna juhatajana ja ma pean ütlema, et rahandusnõukogu tänu võimeril oli esimene ja seni minu kogemuste järgi ka viimane majandusorganisatsioon Eestis, kus valitses korralt kus inimesed tulid mitte lihtsalt õigel ajal tööle, vaid kus inimesed tegid tööd. Igaüks täitis oma ülesandeid Hiinaga ühes normaalses organisatsioonis peale see peaks olema, aga viimase paarikümne aasta jooksul on ju meil mis tahes organisatsioonides kord nii käest ära läinud, et selle üleelamine ja nüüd normaalse töö tegemise jõudmine on äärmiselt keeruline probleem. Aga nüüd tagasi tulles selle minu valdkonna juurde, tähendab mul vedas, et tollal selles tehases, millest järgmisel aastal sai Tallinna ekskavaatoritehas Ja mul on kogu elu töötanud palgavaldkonnas. Hiljem sedasama ainet õpetanud TPI-s ja nüüd juba üle 10 aasta, nii kui Eesti majandusinstituut loodi, olen siis olnud majandusjuhtide instituudis ukse konsul Tondiks ja eks see on elus niimoodi, et kui tööd teed ja probleemistikku sisse elad, siis igavesi hakkab ajapikku huvi pakkuma. Kui sul on vähegi tahtmist ennast nahka töös töös teostada, tõesti üle olla. Palgavaldkond oli nõukogude ajal üks sellistest valdkondadest, kus oli tohutu tult erinevaid instruktsioon, ettekirjutusi selleks, et palgaalal nõu anda, pidi ise väga palju teadma. Ja niimoodi ajapikku kujunesid siis need teadmised, kujunes suutlikkus anda nõu, kuidas nende kitsaste piiride vahel ettekirjutiste vahel siiski paindlikult tegutseda, nii et et jõuda tulemuseni tolleaegsetes tingimustes oleks vähegi arukam või ei, vähegi sobilikku. Aga nüüd muidugi on palgavaldkond selline, millest ükski uus ettevõtja Sa ei pääse. Sest kui varem oli probleemiks, et, et kuidas olemasolevaid palgarahasid täielikult ära kulutada, et riik midagi ära ei võtaks, siis nüüd on probleem vastupidi, kuidas optimeerida neid kulutusi, mida me tööjõule teeme. Sest tööjõud on üks kallimatest ressurssidest ja kokku hoida tuleb kõiges, et, et odavalt toota ja turul konkurentsivõimeline olla.