See jutuajamine toimub raadiomaja neljandas stuudios kuigi teema järgi peaks toimuma kas Toilas, Sillamäel või Narvas. See on Kaljo Kiisa kodulukku. Kuulaja tunneb seda meest. Täname loomingust teatri ja filmitööst ei kõnele. Täna räägime kodust, kus on Kaljo Kiisa kodu. Möödunud aastal Virumaa päevade lõpetamise ajal Iisakus vastasin samale küsimusele. Ja mul oli nii kentsakas ja nii kummaline ka see ei ole. On mul väga raske vastata, kus oli minu kodu? Muidugi, see on kodu, mul oli kodu on meil igalühel olnud sünnikoht kuid kõige ilusamad minu kasvamise aastad, kus inimene hakkab juba oma peaga mõtlema kus ta hakkab juba mingisuguseid ka väikeseid, kuid siiski põhimõttelise eluplaane tegema. Ma mõtlen aastaid, kus inimene on juba üle 10. Need aastad olid ju minul väga kurvad koos kõikide virulastega peamiselt selle kandi virulastega mida nüüd nimetatakse idavirumaaks. Sealt ma olen sündinud Toilas ringi rännanud sealt Jõhvist, Sillamäeni, Vaivarasse, ühesõnaga see regioon, ütleme niimoodi Narvast kuni Saka külani on nagu minu kodurajoon. Ma jagan nagu kõik teised virulased saatust, nagu ma ise ütlesin, Ahas veeruse saatust, kes on pidanud jooksma ühest kohast teise keda on taga ajanud sõjad kelle kodud on purustatud, kes püüdsid jalgu maha saada, teises kohas tuli jälle ära minna. Nii et ühesõnaga niisugusi rännaku aastaid on mul olnud palju nii-öelda Ida-Virumaa mees, ma olen seal, ma olen üles kasvanud. Toilas, Toilas on minu vanemate vanavanemate-vana-vana-vanavanemate kodutalu. Toila surnuaed on minu vanaisamaa peal, tema kunagi andis oma hästi liivase ja künkapealse maatidki, andis surnuaiaks. Seal on ka minu esivanemate ema poolt esivanemate hauad, seal on mu vana-vana-vanaisad-vanaisad vanatädid põllumehed, põllumehed ja ja terve Toila ja Voka Ontika. Seal on see rajoon on täis nii-öelda minu sugulasi. Kõik nad on läbi, isegi Otud Plaud. Hiljem Aluvajad, Heljased Need on kõik, on minu vanatädid vanaonud. Kalureid ei, kalureid ei ole olnud, kõik on meremehega, meremehi ka mitte, kõik on väga ligidalt London ligidal, see on andnud asjale ilu juurde ja, ja niisugust vaheldust oskad ka merest rõõmu tunda ja merd vaadata. Aga põhiliselt on ikka olnud kõik põllumehed. Minu isa oli väga hea tehnikamees, ema abiellus temaga. Isa oli väga kõrge kvalifikatsiooniga palumeister peenmehaanik ja lõpetas nii-öelda oma tööpõlvega osakonna juhatajana. Tema kaar rändas põhiliselt tol ajal väga populaarsetes ja niimoodi väga paljudele oskustöölistele tööd kindlustavates ettevõtetes. Need olid põlevkivitööstused. Me elasime ka lühikest aega Kiviõlis, aga põhiliselt isa töötas Sillamäel kuni Sillamäe tehase likvideerimisega, kuigi talle tehti ka ettepanek jääda praegusesse toimivasse tehases. Isa ütles sellest ära ja tuli Sillamäelt ära. Mis aastal see kõik see oli, kõik, sündisin ma ise 1925. aastal ja esimesed kooli sammud tekingimaid jõhvis. Ema oli kunagi jõhvis kooliõpetaja, tol ajal ta enam kooliõpetaja ei olnud, oli kodune kasvatus mind. Ja mina olin tol ajal jõhvi algkooli uues majas nii-öelda kooli tänaval, ise me elasime ka kooli tänaval ja see kuul oli seal koolijuhatajaks oli veel minu klassivenna isa Peeter Veevo ja sellest klassivennast Lembit Veevo sai ka hiljem minu väga paljude filmide helilooja alates jääminekust hullumeelsuseni välja. Ja sellele mehele ma olen ka väga tänulik, nii et sealt algasid minu koolitee selleks edasi Vaivarasse uuesedki algkooli, kus legendaarseks kooli juhatajaks oli Johannes kraavik kadunukene. Hiljem juba siis Narva tänu sõjale jooksin sealt edasi Tallinnasse Tallinnast Rakveresse, kus lõpetasin keskkoolipere ainuke poeg, pere, ainuke poeg ja võib-olla ma räägiksingi sellest ainukesest pojast. Me oleme palju rääkinud nii-öelda kodukohast geograafilises mõttes, kui ilus see on või kui, kui kena ta on jäänud meie mälestustesse. Ma võib-olla puudutaksin. Praegu tekkis mul sel mõtet, puudutaksin võib-olla kodu natukene teisest aspektist, nii nagu see oli minu juures. Ma olin oma vanemate ainus poeg. Mulle nii kummaline kui see ei ole, ei ole kodu seotud kohaga vaid kodu on seotud minu vanematega kodu mõiste isa ja emaga ja nende asjadega, mis meiega kaasas käisid, kui me ühest kohast kasvõi teise rändasime, aga eelkõige on kodu minule ema ja isa kõige ise loomustavam on minu juures see, et ma ei tahtnud oma isast ja emast nii kummaline ja naljakas, võib-olla kui see võib ka praegu näida. Ma ei tahtnud neist kunagi eemal olla ka siis, kui ma juba kaela tugevasti kandsin, kuidas, kui, siis kui juba kui noorel inimesel tekib huvi maailma vastu sõprade vastu, mis on seal, mis on selle künka taga, mis on selle metsatuka taga, mis on selle teise tänava nurga taga kuid minul oli üks kummaline seisund ja, ja ma ei tahtnud isast ja emast kaua eemal olla. Ma mäletan seda isegi sõprade sünnipäevadel noh, rääkimata juba niisugustest rahvuslikest pidustustest või jaanipäevadest ja nendelt ma tulin ikka teistest varem koju ja isegi kui nii võib öelda kõige hirmsam noh, ütleme niimoodi, jutumärkides kui nii võib üldse öelda, oli see, et oodates meile külla tulevaid minuealisi väga häid sõpru, tuttavaid või sugulasi ning tundes nende saabudes suurt rõõmu ja, ja elevust, vaat usute või mitte, aga ma hakkasin varsti nende äraminemist ootama. See on kummaline, et jääda omavahele isa ja emaga ja et sellest rahu ja rõõmu tunda. See on isegi tõesti on kummaline. Praegu ma olen nüüd juba halli peaga inimesena juba vanainimesena olen hakanud seda nagu analüüsima ja peale selle, et ma võib-olla paar sõna veel räägin olles kohanud ka küllaltki rohkest teisi sellise saatusega inimesi, võib-olla ütleksin oma mõne niisuguguse, üldistan oma mõtte selle kohta. Selles suhtes naljakas, laps kujeldunud, täitsa naljakas laps. Ma isegi mäletan seda isegi hiljem, kui me Sillamäel elasime. Juba Narvas keskkoolis käies ei suutnud mina ühtegi vaba päeva linnas veeta. Kujutage ette see noor poiss, neljateist-viieteistkümne aastane poiss, kus huvid igasuguse linnaelu vastu peaksid olema. Hästi suured. Ei, mina tahtsin koju, ma pidin koju jõudma. Ja ma mäletan isegi seda, et kui rong oli juba läinud võtsin jalgrattaonu kuurist. Mis oli minu enda jalgratas, mille ma olin linna toonud. Istusin sadulasse ja sõitsin 30 kilomeetrit ka talvel maha mantliga saabudes teinekord südaööl koju. Et jõude Sillamäele iseenda juurde. Kummaline poiss selles suhtes. Ja ma teadsin ka seda, et vanemad tol ajal minu kodust eemal viibimise pärast kunagi muret ei olnud, seda ma teadsin. Peale selle, et ma olin veel pidevalt nii-öelda koolis klassi paremate õpilaste hulgas siis võibki öelda, et minust sai ja ma olin täiesti eeskujulik memmepoeg. Ja vot nüüd ma tahaksingi rääkida sellest nõndanimetatud võib-olla memmepojast ja siis kujuneski minust mingisugune õrn ja habras hädavales. Vaat nüüd ma pean jälle, ütleme vastupidi, absoluutselt vastupidist. Sest ellu ma sekkusin ka tol ajal juba väga aktiivselt maalin paljude ettevõtmiste eestvedajaks ja noorkotkaste maleva rihmajuhiks. Ühesõnaga väga aktiivne sporditegija, ujusin, suusatasin hästi, olin isegi noorkotkaste Narva malevasuusatamise meister pooleteistkümnes kilomeetris küllaga, tol ajal ka väike poiss veel. Jooksin väga noorelt, hakkasin isegi poksikursustel käima, sest meie ühingust tol ajal Sillamäel olid sellised kuulsused nagu Eesti meister aps kes oli selles koonduses, kes Itaalia poksikoondise pihuks ja põrmuks 39. aastal tegid kolm, kaheksandal ja Anniko, ühesõnaga toredad eestvedajad. Ja kuigi ma tol ajal olin ka küllaltki pealtnäha niisugune habras poisslaps. Ma tean ka seda, et väga hoiduti minuga konflikti sattumast. Seda ma teadsin ja seda ma tundsin. Sest Ma oskasin üllatavalt hästi ja julgelt enda eest seista. Kuigi konflikte jõukatsumise on ju küllaga olnud. Kuid ma pean, nii naljakas, kui see oli niisuguse noh, nii-öelda niisugune näiliselt kodu, kannakene memmepoeg, ma olin ei ole minna sellistes konfliktides nagu kaotusekibedust tundnud. Nüüd ma tahaksingi võib-olla ütelda seda, et kuna ma olen elus kohtunud just selliste noorte inimestega, kellele kodu on ka vanemad väga tähtsad, kes seovadki oma kodu vanematega eelkõige isa ja emaga siis kodusoojust ja vanemate lähedust ihkav noor ei jää mitte mingil moel mingisuguseks nõrgaks klaas, Helmeks väid. Ma olen pannud tähele, et vastupidi nii ütleme, vaimsed moraalset kui ka füüsilised omadused leiavad ükskõik millises olukorras ka ütleme niimoodi kõige ohtlikumas väga täpse tegevuskava, reageeringu ning vastulöögi. Ma olen pannud tähele tõesti oma niisugust sõprade hulgas, et sellised inimesed on võrdlemisi võitlusvõimelised ja isegi vastupidavad. Ma ei tea, võib-olla siin ongi, et hakkavad sellistes situatsioonides domineerima niisugused hoopis teised, nõndanimetatud, jälle võime panna jutumärkidesse hingelised omadused, mis kujundavadki lapsepõlves võib-olla noores inimeses, selle kodutunde. Need saavad olema nii vaimse kui ka füüsilise jõu lihtsalt määratu suureks allikaks. Olen selles täiesti veendunud. Ma tahaksin võib-olla veel seda öelda, et isegi ütleme mõistusega organiseeritud sõjavägi võtku niimoodi väga drastiliselt praegu tuua ühe näite. Teab, et ütleme, mõnikord kõhetu, tihti ka prille omav, kuid kõrgeid moraalseid omadusi kandev noormees kaalub tuhandekordselt üle sajakilose Gretzi diviski. Sest viimati nimetatud on ju arutult arad ja tavaliselt niisugune nii-öelda nagu näiliselt ema isa sabas nende järel käiv noor ema silmadest ja isa silmadest õigust ja jäi jaatavat sõna või eitavat vastust ootav laps saab teinekord väga suure jõuallika omanikuks. Siin võiks tuua ju tuhandeid ja sadu näiteid pätistunud tüübi või, või amoraalse nõndanimetatud reoskaja, tänavahuligaani ja vaikse, nõndanimetatud korraliku inimese vahelise võitluse tagajärgedest, mis on alati viimase kasuks lõppenud, kui mitte ei ole tehtud mingisuguse karjatööga ja niisugusega, sest tavaliselt huligaanid ju jalutavad mitmekesi linnades ja külades ringi. Ja neid näiteid võiks tuua ju ju ju väga palju, kuid seda teavad korralikud inimesed juhiseid. Ma tahan siin selle pika ja võib-olla segase jutu moraal ja mõte oleks see, et ma ei häbenenud ka siis, kui ma olin veel noor poiss tunnistamast seda, et ma hoian oma isa ja ema et ma nii-öelda jooksen nende sabas. Ma mäletan seda väga hästi, mul on seda isegi nina alla hõõrutud teiste, mõnikord tulijat teiste nõndanimetatud sõprade poolt. Ma ei ole kunagi seda häbenenud ja ühesõnaga seda varjanud. Ja tahan öelda, et annaks jumal, et selliseid nõndanimetatud noori memmepoegi rohkem oleks. Sest midagi on neis inimestes siiski ka niisugust, mis, mis ei lase inimest nii kergesti murda. Kõige lihtsamalt oskab isegi vahet teha, siin rääkida hea ja halva vahel käsi pahatihti elus nii väga kerge ei olegi. Halb võib väga meelitav ja huvitav olla. Nii et siin on ma tõesti, see on tohutult palju näiteid, kui me hakkame võtma ka maailmakirjandust või võtame ajalugu ise ennast. Ka viimane teine maailmasõda näitas ju Eestimaa pinnal mida ausad noored kodust soojast kodunt tulnud noored suutsid teha Narva jõe ääres sinimägedes Peipsi rannikul. Noored, kellel kõige viimane samm oli tagasiminek, tagasiastumine, taandumine ja siin võiks palju rääkida nendest asjadest, aga ma tahtsingi seda öelda, et jah, need kodukohad on kõik toredad, need on, on Toilad ja Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Ja üks ilusam kui teine. Aga muidugi kodu on see, mis teeb inimesest inimese, midagi oli siin teha. Ja siin on kõige tähtsam see, et me peaksime oma kodusid kaitsma hoidma eelkõige noori kodusid. Et nad tõesti muutuksid kodudeks, et lapsed, kes seal ilma tulevad, et need ainult suurte säravate silmadega ootaksid oma heade tarkade Kas hinge helluse teema, vanemate teema, aga võib-olla ka pisut jutumärkidesse panduna memmepoja teema on hinges kaua aega olnud. Kuigi samal ajal maailm on väga tõsiseks läinud. Tänapäeva noor on ääretult ükskõikne isegi oma ümbritseva jama vanemate suhtes. On küll, eks elu on teinud ju oma töö, tema inimest viilinud nii ja naamoodi ja küllap tema oskab kujundada siin inimloomust selliseks nagu elu seda vaja. Ühel või teisel moel. Aga ma tahan, just tahtsin seda ütelda, et muidugi kõige tähtsam on nagu öelda kujunemise järk, kus inimese loomakene hakkab oma peaga mõtlema, kus ta oma jalaga juba kindlalt maa peale astub. Nii et seda aega ma puudutasin. Ja küllap oskan ka minna, olla julm ja tige, järsk ja aga igal asjal peab ju ikka ükskõik kui kiiresti, millise sekundi murdosa jooksul peast läbi käima see programm, mis on sulle juba eetiliselt tol ajal nagu maha pandud, siin mingisugune filter peab inimesel nagu sisse kasvama, aga elu teeb muidugi omad tuurid ja aga ma pean ütlema seda, et ega ma niisugust tigedust ei salli, ma veel kord ütlen, et ma oskan enda eest seista ja no kujutage ette, ma olen isegi sellise alaga tegelenud nagu poksiga ja küllaltki edukalt, mind taheti ikka päris kõrgetesse koondustesse ja omal ajal olin nii-öelda kolleeg selliste kuulsuste hulgas nagu Maurer Villum putel kes olid nõukogude liidu tipud. Nii et ma ja ma ei häbene seda, aga nimetatud mehed ka nemad oskasid seda oskust kasutada, kasutasid seda väga tihti just südamega õudu. Pean seda ütlema. Kas hilisematel aastatel seesama niisugune hingesoojus või vaimsus, mis kodust kaasa tulnud vanemate kaudu kaasa tulnud on see kahjuga toonud, on kusagil tunda olnud, et see võib mõjutleks karjääri vil loomingus kusagil takistuseks olla. Üldiselt ei ole minule, ta on põhimõtteliselt ainult Kasuks olnud, pean ise mõnikord oleksime võinud käituda hoopis teistmoodi. Võib-olla hoolimatult, võib-olla järsu malt, nagu öeldakse. Ma kogu aeg olen ka oma intervjuudes ja sõnavõttudes ikka toonitanud heatahtlikkust. Ma pean seda üheks kõige tähtsamaks asjaks elus, ma olen seda vist 10 korda öelnud, et inimene, kes ei ole heatahtlik. Ma tean seda, et see ei ole ka aus aga põhimõtteliselt ei ole ta mulle üldse kahju toonud vaid üldkokkuvõttes rohkem mind nii-öelda heaga saatnud elus. Ja ega ma ei hakkagi ennast nüüd ka enam ümber tegema ja eks ole, elusid on elatud igasuguseid ja ja igasuguste inimestega ka kohtutud ja olnud küllaltki situatsioone. Mu enda elu on olnud nii-öelda rikas sündmuste küllaltki keerdkäikude poolest. Kõnnid kunagi kirja panna, siis see võib isegi päris põnev olla. Kuid ma pean ütlema seda, et kõik see, millest ma rääkisin, see on mind aidanud tohutult aidanud, et ma ei ole paljudes kohtades alla andnud, et ma ei ole murdunud, oleks võinud käega lüüa. Nii mõnelegi asjale oleks võinud ahastusse sattuda, nutma hakata. Aga oleks võinud vihkama hakata. Oleks võinud kellelegi halba teha, aga jumal tänatud, midagi sellist pole elus juhtunud ja selle ma nagu panen niisuguse positiivse poole peale. Kas vanemate ja vanavanemate eeskuju ameti valimisel oli mingil määral suunav või, või mitte? Ei, üldse mitte kuigi midagi oli siin peidus, võib olla pärilikkuselt või mul lubati võrdlemisi noorest peast vanemate poolt ise otsustada. Nii mõnegi põhimõttelise asja üle. Elukutse valiku juures ei olnud kunagi määravaks isa või ema soov. Tee kalju nii või? Muidugi arutati ja vaagiti ühte või teist, aga selle ma olen teinud kõik ise. See, et ma vahetasin elukutsed, et ma kõigepealt peale keskkooli lõpetamist läksin tolleaegsesse Tallinna Polütehnilise Instituudi keemiat ja mäge õppima. Õppisin seal küllaltki korralikult kaks aastat siis loodi Tallinna teatriinstituut. Ja nagu pisik lõi sisselehest, lugesin, vastuvõtueksamid selle ma kannatasin ära, eksamid läksid mööda, mina sinna ei läinud, pärast ilmus teade lehes võetakse täiendavalt noormehi. Siis oligi lõpp. Siis ma õppisin paar luuletust pähe. Mis need olid meeles. Punasoo mari oli jutustus ja siis vaata mis luuletus see oli. Selge ja lahti need kergesti pähe. No ja siis ma läksingi eksamile, ma mäletan seda, eksamil istusid, olid põldroos Rebane, Felix Moor, Põlla selleks kuidagi nii lupsti, nagu öeldaks. Lugesin oma luuletusi läbi, siis öeldi, et tehke etüüd, ma ei teadnud, mis see on, aga mu selgitati, et kujutage ette, te olete rätsep ja ja mis teiega siis juhtub, no tegin selle ka, seltskond hakkas naerma. Ma tegin nii, nagu oleks mulle eriline või mesilane tuppa sattunud ja no mis siis võib juhtuda, see on meeles. Ja siis kohe pärast seda öeldi mulle, kui ma olin oma asjad ära teinud. Ma mäletan jutustust ja luuletust lõpuni lasknud lugeda, öeldi, et olete vastu võetud ja siis ma õppisin veel pool aastat kahes instituudis korraga. Aga lõpp oli väga lihtne, professor humal kõrgem matemaatika eksamil küsis, et mis pileti number teil on? 27? Panga, andke, lubage pilet siia ja siis köhi vaatas mulle silma, ütles kauade seltsimees kiisk. Kavatsete 200 instituudis korraga õppida? Noh, oligi minu saladus väljas. Professor humal tundis Priit Põldroosi ja kuidagi oli seal jutuks tulnud õpilastest ja midagi ta oli ütelnud. Võtsime veel juurde ühe Kaarli Aluoja sugulase, nende suguvõsast poisi Kaljo Kiisa, tema on minu ema onupoega Kaarli alu, no vot, ja siis ma otsustasin eksami ajal, et ma jätan tehnikaülikooli pooleli ja lähen siis sinna teatriinstituuti ega ei ole seda kahetsenud? Ei tea, ei mõnikord olen kahetsenud. See oli jah, üks moment oli, kus ma hakkasin mõtlema, et võib-olla oleks must päris kobe insener saanud. Aga see oli nii niisugusi momente ikka tuleb ette. Põhimõtteliselt nii eriti ei ole. Aga tore oli see, et kodus ühtegi halba sõna selle kohta ei öeldud. Ainult niisugune imestus tõesti või, ah nii? Ahaa, kuidas sul läheb? Ja niimoodi nimetati mitte mingisugust ette heitvatooni? Ei halba intonatsiooni. Vot seda ma tahtsingi vastuseks öelda, selleks nüüd väga pikaks, et niisugust pealesurumist või jõuga suunamist oma last tingimata nagu pahatihti praegu tahetakse, muusikuks, kui laps läheb juba algkooli esimesse klassi, võetakse tal käekesest kinni, viiakse laste muusikakooli, siis hakatakse kas klaverit, Trei viiulit mängima, ma olen ise seda oma lapselapselapse kulul üle elanud. Nii et niisugust midagi olnud ja see oli ka perekonnas meeldiv. Mul ei olnud vaja kodus valetada. Ma seda ka tean, et ma mul ei olnud vaja. Juust suurte valedega välja vaja tulla, Ada, vale pisikesed mikser, püksid katki tegid või kus see on teine asi ja siin sai nagu asja väljendada. Aga põhiliselt jah, jäi ka vale minust nagu eemale. Ja see ei ole ka halb asi olnud. Mitu last endal praegu on? Ainult üks? Üks tütar vanemate moodi? Jah, vanemate moodi. Lapselapselapselapsi on ka praegu üks ka tütar, tütar läks, isa tõid? Ei läinud, tütar lõpetas Tartu Ülikooli, töötab küll teatriliidus. Aga isa teed ei läinud. Aitab küll. Jah. Aga ju mul võib-olla midagi, nagu öeldakse, veres oli, sest minu ema, kui ta veel noor tütarlaps oli, oli Toilas väga tugev. Näiteseltskond käis koos kuulus oli ju esimene rahvamaja Siimanni rahvamaja oli ju Toilas, kus esimesed näitemängud Eestis maha pandi. Ema oli seal näitemänguringis, ema oli selles vallas andekas inimene, oli küll. Võib-olla ka sealt, ongi seepärast, et suguvõsast ongi, näete, Kaarli Aluoja Ottod, Heino Otto oli Estonias ja ja küllap neid oleks ehk veel teisigi olnud, aga eks elu tule nagu minusugusel sellil. Meievanustel inimestel on küllaltki rasked olnud ja ma ütlen, ajad on olnud põhiliselt sõjad, sõjajärgsed ajad kus paljud unistused ja plaanid on inimestel läinud luhta. Igapäevases elus ja tulevikus seda enam on ikka kodu, see inimesele annab selle aluse uniga küll. Olgu see ükskõik, see koduses, kus aluseks on vanemad On küll minu see võla hästi pikki ja ebahuvitav sissejuhatus võib-olla tundus kummalisena ja natuke eemaletõukav ana, miks ta nüüd sellest hakkab rääkima, miks ta endast nüüd nii hakkab ennast serveerima. Aga seda ma tahtsingi öelda, et ma tahtsin rääkida tõeliselt kodust mitte geograafilises mõttes, mitte mäekünkast orust või jõekäärust tähtsat. Miks nad ei ole? Et ma tahtsin rääkida inimestest ja nendest inimestest, kellega sinul, igal inimesel tuleb oma eluteed alustada isast, emast, sealt algab kõik, midagi ei ole teha.