Tallinnas käimas Nikolai batuurin, kes muidu päris linnamees ei ole. Tänavu oli meil Eestis niisugune tore noh, kasvõi kohe ütled siberi talv. Kas te olite kodumail või käisite kuskil äraga? Kõne vastu tal tuli veeta ja tõesti kodumaal võib-olla mingist ala teadvustikust nist ainest, et tuleksin siberi talv, milleks sõita siis nii kaugele talve järele? Tõesti, tänavast oli väga ohtralt lund, eriti Võrtsjärve mail, kus Loomingu kodu on? Teed olid tuisanud ja iga päev tuli nagu öelda, läbi kaevata ennast, tuiskas jälle õue täis seina kõrguseid, hangi. Kumb siis olulisem on olnud, was on kirjutamine niisuguse metsaelu kõrvalt või metsaelu kirjutamise kõrvalt või, või sai seda koos teha? Nad on jah, põhimõtteliselt ikkagi usun igal inimesel, kes sellist rännukutsumust tunnetab ja põeb. Sellel nad on täiesti läbipõimunud, et ta ei suuda eristada, mis on mis ja mis on, millele rohkem vajalik. Ma arvan, et inimene ei või lubada seisakuid endas. See on veel ohtlikum kui üldse mitte kirjutamine tähendab eluseisakut endas tunde, seisakut endas. Eks inimene võib üldse absoluutselt mitte kirjutada aastaid. Ja mingit tagasikäiku tema loomingusse ei ole märgata, aga kui ta lubab endale vaat just niisuguseid Ja kas te mäletate esimest impulssi nüüd minemiseks kuskile kaugele vaat seesama liikumise sundi? Ja siis pärast seda esimest impulssi luuletamiseks. See avaldub juba üsna üsna varakult, eks ole, tekib niisugune kummaline ära kippumise tunne. Ära siit ära siit ära siit ükskõik siis kuuega kohal pikka aega nagu elada ei, ei suuda. Kuigi teie loomingust on näha, et see, see siin või see, see paik, see kodupaik on ikkagi kallis. Kodu on niisugune kummaline kummaline koht, et ulgud, kus sai hulgu ilma peal aga, aga need jooksevad nagu meridiaani kokku ikkagi kodupunkti, eks ole, siinse tunne, et mingisugust niisugust leevendavat rahu Kvantiteet, eks ole, elus üsna väikeses võib näha palju suurt ja kui sul on niisugune elu ja rännukogemus olnud selja taga siis sa nagu taasavastad. Sedasama suurt ilm. Nii et tegelikult olete merel metsas kõrbes käinud ja neid avarusi näinud. Just nimelt ja, ja kodu kodukandis, nagu, nagu see järve ja Võrtsjärve ei ole muidugi mingi meri, eks ole, ta ta nagu on ühenduses sellega ja nii, et tema, tema kohin nagu tõstab neid samu sündmusi uuesti üles, sa elus oled läbi teinud ja neid rändesilmadeta. Pühap kõige uuem raamat on praegu laiuvad Laanet käiguvat kõrbet, see tuli eelmise aasta lõpul välja. Ja see on uutmoodi, sellepärast et siin on teie oma illustratsioonid. Nii te olete proovinud ka kunstniku kätt. Inimene, seal on niisugune, kuid on loominguinimene, siis ta tahab proovida lihtsalt niisugused iseenda tahke. Ma usun, et igas inimeses on tahke olemas aga noh, elu lihtsalt ei võimalda neid neid avastada ja ja teine tegevus segab seda. Ja mina armastasin juba lapsepõlves joonistada, joonistasin ajalehe äärtele, kus aga sai ja kunas sai, kui pliiats taskus oli, võib-olla isegi rohkem armastasin joonistada kui kui midagi muud. Nüüd sai ilusasti need raamatuääred täis. Siin seda põhjamaa motiivikat, mida ma hästi tunnen nende põhjarahvaste märk, keelt, iidset märk keelt, mida nad rohkem tarvitavat praegu kirjakeelena, isegi kui seda kunstniku kunstlikku keelt, mis on keeleteadlaste poolt nende jaoks loodud. Teatavasti Evenkidel ei olnud sellist noh, oma kirjakeelt, eks ole, neil oli kõnel keel ja märgkeel. Aga see sai täiesti Leningradi keeleteadlaste poolt loodud kunagi. Aga seda nad eriti ohtralt ja hea meelega ei kasuta, kasvatavad ikka oma vana ürgset, ürgset rahvuskeelt ja märke, et see on väga huvitav. Nii et ma olen siin olnud, siis ma kuskile jätnantsis Kased ohule või puun otile mingi märgi, mis siis annab kaaslasele edasi. Paar paar ütleme, oksakest juba annab, annab, kui oskab neid lugeda. Mõningaid mõningane kujunt, kummaliselt teatud suusajälg tee äärde, eks ole. Ja niisugused märgid nende järgi võib absoluutselt nende teekonna välja lugeda, mitu inimest neid oli, kui palju põtru oli, mida nad viisid ja muidugi nad pühendavad väga kitsilt selle keele saladustesse, näiteks teise inimesega, kui sa nendega oled palju aastaid aastakümneid elanud koosseis nad lõpuks harjuvad sinuga juba pühendavad sünkkanis saladustesse. Nii et ei oskate neid lugeda ja vahel endaski mõne märgi nende jaoks. Jah, siiski tulebki nii teha, eks ole. Kirjutada ju kusagile ei saa, ei ole seda Papeerustega. Elektri ära ei lähe märjaks või söövad hiired ja see on huvitav, kas on mõttes ka jätkata seda oma raamatukujundamist ja illustreerimist? Ma vaatasin Seitsmene kolmandal aastal, kui kuningaonni kuningas ilmusson Peebki rulast teinud ka ilusasti välja antud raamat on, see on viitsitud teha paraku nüüd viimasel ajal vahel nii et raamat tuleb, aga tast niisugust nagu vaatamise elamust ei ole. Raamatul ei ole üksi tähtis tema sisu, vaid inimene meelestub juba raamatut kätte võttes, nagu aednik võtab pirnicsale. Ta vaatab tema kuju esmalt ja raamatul on ka see, see väline kuju väga tähtis, see juba annab nagu meelestus tema sisu juurde. Meie raamatut sageli väljast on niisugused väga-väga küündimatud. Ja inimene meelestab juba sisule. Ja selleks ongi ongi palju raamatuid jäänud, lihtsalt seisma just selle välisilme pärast. Üsna kole oli leiud kajast, neid on ta saanud uue ümbrispaberi. Aga noh, see on natukene vähem. Tõuk. Naersin, tiraaž oli 28000, no võib-olla küllaltki suur tiraaž ja, ja siis ta seisis lettidele kava mõtelda seisis ka selle sellesama näo pärast, mis seal kuidagi tõuk. Leiud kajast on selline raamat, mis, mis on nagu jäänud täiesti lugejal ulatamatuks, sellepärast et ta on ka küllalt raske raamat. Ja mulle isiklikult kõige rohkem looming, rõõmu pakkuv raamat üldse kõigest, mis ma olen siiani teinud. Aga ta ei ole tõesti niisugune, noh, ooteruumide ja trollipeatuste raamatan süvenemise raamatutega, et rahval on väga vähe nii intiimseid enesega olemise hetki jäänud, et ja siis tal ei ole ka vastavalt aega sellist kirjandust eriti põhjalikult. Aga tundub üldse, et te olete raskesti loetav kirjanik, sellepärast et teie lause on niivõrd rikas, nii et loed ühe lause ära, pead nagu mõtlema tükk aega, siis kaotad järje käest. Ühesõnaga ta ei olegi jah nagu lugemise raamatuid kaasa mõtlemise raamat ja kui seda õiget hetkemeeleolu ei ole, siis, siis läheb mööda, siis pahed käest ära. Ei sa nagu jagu ei saa järge pidada. Sellegipoolest. Kas te arvate, et muudatavastiilili Ei, ma ei kavatse seda teha, sellepärast et mind huvitab, see põhimis avaneb kosttunnetusega, mind ei huvita enam ei tegevus, kui selline ei nimed ja aastaarvud. Mind huvitab juba kusagil, kus hakkab see meile püüdmatu tunnetuslik asja, tunnetuslik külg. Ja terve see minu sõna kudum ja, ja see sõnastus ja mõttearendusse on kõik selle tunnetusliku põhise väljatoomise jaoks. Nii et et sisu ja laadi ei muuda, aga ometi väljendusvahendeid, otsite ikka uusi ja uusi eneseväljenduse vahendeid, ma mõtlen. Mis siis veel tegemata on? Film? Kirjanduslik stsenaarium on valmis, tähendab, enese jaoks on ta mingil määral veel. Enese jaoks on ta valmis nagu lõpetatud ja juba iseendaski punkt punkt kusagil pandud. Aga no lavastamise protsessi seda kindlasti veel teiseneb ja muutub. Uudishimust, natuke võiks ju rääkida, mis te olete mõelnud ja millest see on? Võib nimetada teda perekonna draamaks kus ei ole lihtsalt niisugune olustiku draama või mis võib igaühega juhtuda alati juhtuda, vaid on niisugune kontsentreeritud elu sündmus kuidas valitud selleks selle kandmiseks. Ja seoses selle selle sündmusega siis need suhted, mis inimeste vahel kuumenevad ja muutuvad kuidas need suhted murduvad, kuidas inimesed muutuvad nii suhetes tähendab monoliitsed kokku kuulunud kokku sulandunud inimesed. Äkki nagu öeldakse, maksab neile sisse mingi kummaline tunne, nagu nagu niisugune tavaline kõige tavalisem inimesed on armastus. Ja kuidas sellest hakkavad need kiired mõrad jooksma inimeses kasse kandi. Põhimõtteliselt tuleb sellest ühe perekonna lugu. Aga siin on veel üks, teine hoopis paksem kapsast. See on romaan sma hiljaku, andsin kirjastusele ära see valmis aastaga umbes. See viib ka maamiljöös ja mõningas mõttes on ta muidugi minu loomingust hästi ärane. Stan nagu tava tava rumaanmanis. Raha, ma leidsin ka natuke jääd, see miljöö juba on konkreetsem ja tegelased on juba rohkem nii tavaliste nimedega ei ole nii sümboli tähenduses. Jah, maa peale tõstetud öelda kirjutasin niisuguse elulise raamatut vaadata, kuidas tema lugeja poolt vastuvõtu leiab. Et mitte jääda üksi mingisuguseks Basti kirjanikuks, vaid ka ikkagi olla. Olla vahetevahel nii täiesti laiale hulgale. Ahah, nii see proov on ka olemas. Aga ma mõtlen, et aastaga peaksite jõudma välja. Siin on alapealkirjaks on armastus, avan. Jah, noor jää armastas oma seda küll, see ei ole lihtsameelsuses tehtud, vaid, vaid see kannab ühesõnaga sisu juba rohkem on ta sisukandmise mõttes kui publiqueeriteerimiseks mõeldud. Ühesõnaga, selle alapealkiri võtme pealkirja võtmine leiame me alles raamatu läbi lugedes. Ja muidu meie eesti romaanis on nii, et teda süüdistatakse olmeliseks, et inimestel ei olegi suuri tundeid ja, ja kõik nii, kuidas tee inimesed käituvad või mis te arvate, kas on olemas veel. Suuri tundeid. Ma usun, et ikkagi on, et need põhilised ürgsed, ürgsed, tunded elavad inimeses edasi, nad on muidugi deformeerunud ja lüüa saanud ja teisenenud tugevasti. Aga ma mõtlen, et üldse ilma selle usu, lootuse ja armastuseta need kolmpõhist, eks ole, mida kunagi graveeriti Panoodele ja, ja igasugustele tiitlitele ja, ja kasutati seda sümbolit ohtralt, et siiski maailmas püsib seesama kolmik ilma milleta ei ole üldse inimest, ma arvan. Et kui ta on ühe ühe sellest kaotanud, eks ole, siis on ta nagu nagu ühe tiivaga siiski lind kes ei ole võimeline inimesena nagu Riia need kolm niisugust inimest ühendavat kujutavat komponenti ühendus ja kuidas need inimesed näevad välja, kui nad on kaotanud ühe neist? Usu lootusega armastuse? Nojah, võib-olla pidulikult töödes ongi kirjaniku missioon see inimestele tagasi anda. Mõnes mõttes kindlasti, sest ilma niisuguguse humanistliku humaansuse eesmärgita ei, ei saa olla loomingut. Palju palju ilmub raamatuid, selliseid külmi ja kiretuid, raamatuid, vaagivaid tähendab tõstetakse küll ühest kohast asja, sündmuse ja Elupilte ühest kohast teise, aga seda põhilist, mis mis annab sellele eluvärvija, paneb vere voolama. Selles raamatus selles, nagu ei ole, ära jahtunud pannakse rauda rauda maha, jahtunud hääsi. Ma ei mõtle uskusel ristiusu tähenduses või mingisuguses niisuguses konkreetses usus tähendab iidolikummardamise, aga just see usk, mis inimeseks tõstab, seda põrgukaant, annab talle võimaluse muuta midagi enda ümber tema enese kaudu. Usk elusse siis plaanidest nagu ei, ei tea eriti rääkida, sest ei või õigemini ei julge rääkida, sest plaanid, plaanid teinekord on olemas, aga nende teostus jääb hiljaks või lihtsalt jääb maha kusagil. Ja siis võib külarahvas tulla katsikule last, põleta, näidatakse. No igasugused niisugused elu, lõkked ja pidurdused, mis, mis elus tekivad. Muidugi võtavad loomingut aega palju ära, ka need tuleb ka nagu ületada ja. Et elamine võtab aega ja vaeva, eriti kui elada üksikus kohas metsade keskel, talvisel ajal. Aga kas siis seda mõtet ei ole, et, et nad linnas on neli sooja seina see ei käi, ei korva seda. Ja minu jaoks on niisugune mõte, et, et loomingukodu või kui selline loomingu koht peab asuma kõrgel ja eralduses kullipesa kuskil puu otsas. Kas tähendab see distants peab olema sellest ainest, millest sa parajasti vormid, midagi distants peab kindlasti olema. Muidugi oleneb kirjanikust, mõni võib kirjutada trammis ja trollibussis igal pool, kus aga minu jaoks on noh, kujunenud välja niisugune distantsilt arve, suult, suurte vahemaade, ajaaja, talve ma näeks kaugemalt, vaataks siis lähemalt, näeksin seda kõik. Selline kummaline paradoks, kehtib inim inimvaatluste juures eriti, mida kaugemalt vaatad, seda lähemalt näed. Et inimene ise ei segasillale sümpaatia Filmi stsenaariumi romaan on nüüd juba kausta köidetud need on siis teie jaoks juba lõpetatud tööd, aga mis päris lahtistel lehtedel olla? Ühesõnaga, tahaksin teha veel näitemäng. Tahaksin näitemängule mingisuguse. Teise dimensiooni luua, aga lihtsalt tahaksin proovida sellesama elu lavastada tähendab olustikku lavastada mingisugustes, teistes kategooriates, teise sümboolika all, eks ole. Et ta ei oleks lihtsalt sõrmega elust jälje ajamine, eks ole. Need kogemus Aaroni vene lavastamisega andis kindlasti palju juurde nüüd uue näidendi mõtlemisele, et kuidas laval võiks välja tulla ja mida teha saab, võib, et kui üldse nii otse teatri milles ei liikunud, siis võib-olla sellest tekivadki need argised tükid, et seal nii nagu elus ja. Nimelt teatritöö on sellest huvitav, ma ei kavatsenud mingisugust lavastajaks hakata ega, ega edaspidi lavastama, lihtsalt see oli minu jaoks niisugune ka järjekordne tahu proovin proovikivi lihtsalt jõuda lähemale näitlejale, mõista tema siis Elmu, kuidas, ühesõnaga sünnib see näitlejatöö mis on väga oluline dramaturgile teada, neid muukraudu katsetada, et kuidas pääseda oma näidendi tegelaste juurde ja selle kaudu ka elavamalt kujutada, neid laval tegelaskujude loomise juures on, on see väga oluline teada, kuidas sünnib rullaval. Nii et see on Rakvere teatri jaoks, aga luuletusi, luuletusi ikka, olete ka kirjutanud, vahele? Luuletusi tahaks ikkagi teha, noh, minul on luule, põhimõtteliselt kujundi elustamise ja kujundi elus hoidmise jaoks väga tarbik. Sest luule, nagu kontsentreerib mõtet hoiab, hoiab seda kujundit soojas elus, eks ole, mis võib olla teinekord minu poeetilise proosa jaoks on väga kohane. Aga võib-olla vaevade kohta küsida veel, kas, kas teil tuleb üks luuletus raskelt või või see lehekülg, kuidas ta täitub, kas on ka hirmu valge paberi ees? Eks esmane muidugi see kammertoon, eks ole, millest looming sünnib, see üsna kummaline ja teinekord tuleb ta kohe teinekord tuletab unistustega ja siis lõpuks ta ei tule ikkagi välja, see, mis tuleb, see tuleb kohe, tekib mingisugune kummaline kukerpall sellest täiesti mõttetust kukerpallis sünnib äkki õige hoiak ja inimese asi iseeneses. Ja kust te leiate, kõik need sõnad minu arust ei sõnavara on, on noh, ma ütlen seitse 17 inimest või puha sõnad kokku panna, aga nad ei leia ka niimoodi kiiresti, kõik. Sõnavara on põhimõtteliselt ikkagi inimese loominguprotsess, mina ei erista näiteks sisuloomingut oma sõnaloomingust, minu jaoks on võrdsel tasemel. Kui ma, kui ma juba mõtisklen ja, ja töötan sisu kallal, siis mina haaran kaasa, jookseb, teine paralleelkeele näol. Tähendab, et keel sünnib selles samas improvisatsiooni ja selles samas meditatsioonis, eks ole, mis sisu ma ei eristatud, keel nüüd on juba valmis, kompaktne asi. Ma võtan ja kasutan neid sõnu. Keel kogu aeg mängib minul loominguga kaasas. Ja eks kosutav oleks kuulda siis mõnda uuemat luuletust. Ja see tsükkel nagu valmis peale selle, seda romaane tekkis niisugune noh, luuletamise janu, nagu öeldakse, pikka aega sa ei ole joonud ja siis tekib tahtmine juua äkki kasvõi sealt põdra jäljeski, eks ole, kui ei ole ei ole hallikat. Ja niimoodi tekkis ka selle tsükli mõttemal nagu esimeste kevadekohinat ajal. Jah, sellest pikast-pikast seisakust luuleseisakust, mis üle aasta ei ole nagu kirjutanud luuletaja, siis tekkis mõte tehase Ei siis enam märtsini. Kui veame välja märtsini siis me lohkus lubivalged maha, kõnniks lähevad palged. Mais ei enam, elame vaid kahest otsast õitsema. Ning varre otsas lõõtsume ja vaste kutsi. Lõhnane. Kui talge valves puudu veel Talves. Meil põlved maas ja suud, on palves. Ses pühamus, mis võlvita, vaid neil ongi, kes põlvita, einemad õits elavad ja oma nukka sulavad või meile vastu tulevad peos värsked paberlilled. Ujuksivad mere poole laiade lõhnalised jõed tikid, rätikute hoole, jääksega tohid, kitsed ja vaata. Mis tuul küll öelda tahab, kui ta vaikib? Kahtlane seisatum just nagu lahas. Või kui veidi kohtlane. Suits on linna kohal surnud. Linu pärjas, katused. Suurustlevad, õrnad põrmud, mitte meie matused. Oo küllast küllastunud otepää. Ann, valge küngas, see, kui uteväe sealt alla lihutab sinule onaar? Ei, mitte vana enam juba päris noor hooleonaar, head puusajooksu ja kõigile head. Sest allasõit niigi juba äge Ühe päeva lood on loodis, õhukene astub õhtu, pupekesed oma voodis, kõhukesed vastu kõhtu kummardunud, kõik on juba oma pühanukka vist. Tuksub kägu, kukub süda heatalle kukkumist. Sinagi sõja valmis end ärasseisva silmis vina. Ära pikalt punasta unusta, et olid mina. Sind püüan musta. Kesk talve äkist. Elu puulum punga valla paljas puu Lübaljas, tema varitüveküljel päeva kutsiku ja ilu, elu märgivitsiku. Emmeraakleb aresside tari. Mina kinni ole ende küll n ende ümber. Kui valges sav kellavalu pääl. Ei kumise, ei täämis tämmer. See endise müüritu, mu hääl. Ses valges samme lüües ilmelt valla ja illeks Simud kaetes kõrage. Suur taevas, ole meile armuline ja lase seista meid veel mõni haid. Lihan, loon naid, marmorin suurt taevas meile ole armulin. Lasemeid Vilseyst läbilööva lõbu lõigata ja süüa-juua luua. Et pommimeilis 100. pähe mitesse lõokest, lase meile pähe situ. Sinivald ja valge luigepeegeldava loigu pääl. Kõrge kõrk hom, nende uige, sihi ele, hüüdja hääl, hüüdja kiilam kida kinni, valla läheb vaid linnastage, valgevarrest võetas kinni, egas juhus, kinnastage. Lai lumi luht pääl amm kortsun kus sängi Nommukuse palaka külm kretsetep alla laon, jalakaid poiscene seisab. Kaeba aknasema poole. Ja sõuab suud, kuid sõnuma ei kuule. Jääpurikaaknasse ripu lõkvagu oreli Vilemi aknasse rippu. Jaagu puhu muuga päält tuulevagu huuga häält. Kuule jääpurikad kuule, jää pirukit, süü, KiKnjooletoomuku ummiku ö. Ette, sõrmuses sõnu, see on nagu töö ei kasta. Kuid kasup sõjana.