Asjad on alles siis olemas, kui nad on sõnastatud. Kui pole kedagi, kes neid sõnastaks ei, näeme neid, neid pole olemas. Nii kirjutab Viivi Luik, kes täna meiega räägib. Aasta oli siis 1975. Siis ma võin siin rääkida ühe loo, kus ma olin väike, viienda klassi tüdruk. Mul oli parajasti taskuraha, mida sel ajal väga harva juhtus maalastega. Läksime postkontorisse ja nägin, et seal meedi raamatuid, sealhulgas oli Vaarandi unistaja aknal ja ma tahtsin seda kohe ära osta ja siis postkontoritädi ütles mulle, et ega see ei ole juturaamat, seal on luuletused sees. Ja hoolitses igati, et ma seda ei ostaks. Oma raha ei raiskaks, seda enam, ma ostsin selle raamatu ära ja rajal kuidagi pakkus mulle väga palju. Omapärase andega luuletajana paistab teiste hulgast silma kalmetu kaheksa klassilise kooli pioneer Viivi Luik. Tema luules on vahest kõige rohkem tunda seda erilist, mis jääb luulest küll ridade vahele kuid tekitab lugejas sügava poeetilise elamus. Aga palun kuulame paari tema luuletust autori enda esituses. Mis oleks, kui sõidaksin praegu siit ära läbi suviste vihmade päikesesära ja mis oleks, kasuksin kohe teele minnes laulaksin rõõmsamaks mõtted ja meeli. Kraavikallastelt korjaksin vaikust ja Marju sooja pilguga, taitaksin pilvede arry mõnest käänusteks toreda kirjutuslaua õhtul sule konistaks selle peal kaua kõigile Nad erutust ja tehaste kärast, looksin heleda laulu, kuid kunagi pärast, mis oleks, kui sõidaksin praegu siit ära läbi suviste vihmade päikesesära ära? See lapsehäälne Viivi Luik on tallel Eesti Raadio arhiivis 1962.-st aastast. Minu keele piirid osutavad minu maailmapiiridele on pihtinud kogenud ja elutark luuletaja, kes üleeile tähistas oma kuuekümnendat sünnipäeva ja keda on peetud ka vana kauniskirjanduse haua kaevajaks. Viivi luuletekstidele. On loodud palju laule. Eks viita seegi tema keele ürgpoeetikale. Maks vaarial. Tahaksin. Suvine taevas kingitud siidist sinisest siidist ja pilved on valgemad isegi kriidist balevest kriidist. Igas aias on tulpide roosakat tuld igas aias segi päikse balleti läks kuumuse kuldkuumus ja kuld läks suvega seegi. Ma olin väga noor, kui ma esimese kogu kirjutasin, ilmus ka siis, kui ma olin vaevalt 18 aastaseks saanud, aga kirjutatud oli ta paar aastat varem. Ja küllap servese raamat kannab niisugust väga noore inimese ilma ja sümpaatiat jälgi. Ma loodan, vähemalt segamise groot alge peale mida ma muidugi praegu hinna eest ei olekski tega sellesse raamatusse pannud kaelas ongi tema võlu just ja ma arvan, et selles mõttes võiks ehk olla huvitav või mingisugusel määral värske raamat. Nii noor inimene enamasti veel ei ole jõudnud raamat ja kui see siis juhtub, siis peaksid olema natuke teistele sama noortele inimestele, vähemalt Uibaku. Võiksin ütelda seda, et. Raadiuse juurest jõutakse. Ka varem või hiljem inimese juurde. Selles on mingisugune seaduspärasus. Ilma naiseta ei taastatud, paljud lüürilised luuletajad on hakanud proosat kirjutama, ma arvan, et see on lihtsalt üks rohkem paindlikum ja võimalusterikkam väljendusvahend inimese avamiseks ja tema nii-öelda sisse vaatamiseks. Nii et võib-olla need luuletused, mis nüüd vähem räägivad loodusest rohkem inimestest on lihtsalt sellesama paratamatus. Üks ilming. Lõpetame Viivi Luige tekstiga 1986.-st aastast. See tekst on pärjatud Liivi luuleauhinnaga ja seitsmes rahukevad oli siis juba olemas. On aastasaja lõpp on ööpüks, käsilehte keerab, teine toetab, oimu, on aastasaja lõpp, on külm, muud midagi ei toimu. Veel keegi vastata ei oska selle silmas, miks surematu tuli, süttib surelikku silmas. Miks siiski särama lööb ja kurjapiiril nii selge silmatera, nõnda mustil, kiiril. Mis pärast võim ja vaim on seotud omavahel. Mis kokkumäng käib tegelikult jää ja tule vahel. Kas vere piiblimaik on sellepärast tuultel, et küsimärk, kui haav on kõigi elavate huultel? Kas ainult see veel peletabki maa pealt varje? Kui keegi külmalt kunstiteoseks muudab kuumakari? Üks käsilehte keerab, teine toetab, oimu. On aastasaja lõpp, on öö, veel midagi ei toimu. Kui kõik on lõppemas, kas siis jääb ainult loota, et algab miski, mida keegi meist ei oota?