Küllap on vähe neid paiku, mis oleksid kultuurilooliselt nii üheselt määratud kui Tartu. Võib olla Ilmar Saksamaal, võib-olla ka jaaniPõhja-Soomes. Võib-olla Mihhailovski, Pihkvamaal riik kahe pealinnaga võiks praegusel suurpäevil öelda Eestimaa kohta. Pidu maa südames. Kust sa tuled? Küsitakse, ma tulen Tartust. Ja küsija silmad saavad, igatsevad äike. Kuhu sa lähed? Ma lähen Tartusse. Ja juba on temagi teel jubeda, vaimastab sinuga ühte jalga. Mujal maailmas tähistatakse suuri sünnipäevi niisuguse tõsidusega nagu meil. Ma ei tea seda. Võib-olla on see väikese pere ühte hoiumärk. Võib-olla on see märk, et rahvas on vana, saamata omal ajal tervelt viis pikka sajandit eriti kaasa kõnelda, poliitilises mõttes on ta küllap tunnetanud jätkuvalt oma igakultuurilises loovuslikus mõttes. Me katsume Ikla piiritähiste aegu võimalikult ilusasti ja mõjusalt kõik ära öelda tõustes neil puhkudel ühtlasi kõne kultuuri austavaks rahvaks käädvustamaks, nõnda justkui kõike varuks olevat kõike läbitud, kõike kaotatud ja võidetud ennekõike iseendile. Kas pole selles midagi arhitektuuriliselt geograafiliselt vältimatudki, rahvuslikult vältimatut? Me elame mere ääres ja rannik on alati algus. Algus võib tähistatud olla võiduväravatega tohutu priiuse sambaga, aga see ei oleks meile loomuomane. Meile on omane pikk hoovõtt, rahulik kulg vee äärde, Me ehitame tuletorni, aga tema paistab kaugele, mitte sellepärast, et ta nii väga pikk on. Inimese silm märkab küünlaleeki 200 kilomeetri kauguselt tingimusel, et ümbrus valgust ei neela. Ümbrus muidugi alati neelab. Pimedus ja valgus on ühtviisi looduse asjad. See võitlus ei hakka iialgi üheski ajas või muidu kaotaks valguse. Et ikka on meie meremuuseumide või oleks õigem öelda meie koduloomuuseumide mere varanduse osakondades kõige huvipakkuva maiks esemeks majakate valgusvõimendusseadeldised. Me oleme selle kallal töötanud hoolsalt, see on meile olnud tähtis. Me oleme mereäärne rahvas ja köige ühtsuse harjumise ja armastuse juures alati ikkagi tunnetanud ka mere ja maa vastasseisu. Me kohtleme teda austuse kui ka ettevaatusega. Võib-olla sellepärast, et ta külm meri on ikkagi hüljest ega mitte korallidega. Ja Tallinn ei ole Havanna ei ole konstantsa, mis nihutavad oma kõrghooned enesestmõistetavalt usalduslikult otse veepiirile, nagu merekaljud. Kasvad Tallinki kõrgusesse, aga algab ikkagi kalamajast, algab või rõhtjoonelisest Linnahallist otsustavus, küll aga tembitud mõõdukusega. Ja kummalise tunde tekitavad näiteks Läänemaa heinamaad, mis mõnel pool lõpevad otse merre. Lähed ja piiri ei ole, vesi tuleb rohtuvastu salaja rakkusesti ei ujuta, ei uputa, lihtsalt on seal natuke õudne ja ei ole hea. Ei ole hea nii suurega nii koduselt ümber käia. Midagi peab vahel olema, liiv, vähemalt kivid, mingi hoiatus. Võib küsida, mitme korruseline on meie arhitektuur ja sellele mingit enamust märkiv vastus leida. Võib naljatades küsida ka mitmekorruseline on meie kultuur ning sulgeda silmad ja püüda tabada see pilt. Olemus ise juhatab nägema ühte maja kindla kontuurita, kuid ikkagi just maja maja mere taustal. Katsume vastata, see maja on kahe, võib-olla kolmekorruseline. Alumist täpselt ei näe. Võib-olla on sealpool kodus võib-olla lihtsalt vundament või hoopis maa seest välja kaevatud jalamalle päris lähedale jõudes nähtav nagu KiKindi köök. Pseudostiilist aga ehitatud tohutu hoole, kannatlikkuse ja diskreetse leidlikkusega nagu näiteks edasi maja Tartus, mis praegu suurtes ennistustööde rutus väljub oma tahma ja tolmusoomuse alt tundmatuseni. Helejal. Meie mõttelises ehituses on ülikooli hoonete klassitsistliku puhtust aga ka Haljala kiriku heledust rehielamu, maistki kindlust, midagi koguva soojadest külatänavatest. Tuleme teatide põgenemast, seda pilti, mis seal alumisel korrusel siis on, mis keskel, mis üleval või mis Alliamis üleval. Lagi on mõistagi tänane päev. Temast üle sirutuvad vaid tuleviku tärgatele antennid, tundlikud radarid, tüsedaid korstnad, valmis põlistamist, mitte väärivad suitsu vastu taevast saatma. Ülakorrus on kirev, täna eriti seatuna üliõpilasmütsi värvidesse valgustatud noorte silmades, erast Gaudeamuse tootuslike ülenduslike helide saatel. Jah, aga juba see maja, see ehitus ongi muutnud oma kuju. Ta on ülevalt lai, laiem üha laial suurte ärklitega nagu lahti tiibadega millel ennast ära mahutanud meie laulupeod. Läbi ruutude kumab suuri saladuslik raamatukogu tube ja nende raamatute sündimise vaikust. Temason laboratooriume, Temasin ateljeesid. On vaip maha võtmata, kangastelgedel kodustatud neutriino, anonüümne, see igavene ihk tähtede poole ja asjalik teleskoobi taru, mis vaatab, kui kaugel need on. Aga praegu tõesti on liiga palju sisse-väljakäimist ustest külaliste vastuvõtu on, nende saatmist on hääli, on keelion, õhinat iga ere valgus, et võida jälgida täpsemalt liiga üle Vilm, et pidada kainet aru, selgesti tõttel tänasest tulevikku see tulepall. Et selgineda seal rahuneda, et lasta end siis ühel täna veel ehitamata teleskoobile korralikult silmitseda, korralikult eritleda mõõta ja mahtude lõpuks ära kuhugi tuleviku antiiki. Korrus allpool on rahulikum, on kindlam kõik, poolik liigutus igaveseks pis istunud ilme. Lauluisa valgelaup ja Koidula basse rüüs Kristian Jaagu igavesti hõlma vahele pistetud, parem käsi. Õpetatud Eesti selts tumedas päeva pildi ovaalis. Ometi ometi on see korrus isegi veel paremini avatud, õigem oleks öelda, ta on nähtamatu, esiseinaga ilus ja lõpetatud nagu lavapilt. Kusagil muidugi natuke lavareeglite rikkumist kalevipojaõhtute elus küünlaleek ja keegi mees tõttel selle suunas keegi nagu Christian laud soojendanud, aga end pisut valguse sõõris ärkab mehes jälle rahutus ning ta hakkab lahti tõmbama luuki põrandas, et näha veelgi allapoole see korruson rikast treppidest. Või torkavad need lõpetatuse liikumatuse foonil lihtsalt rohkem silma. Neid on alla ja üles, neid on keerd Kiviredelt repe, nad on korras ja kasutuses, mõned alles pooleni ehitatud ning ühel sellisel üsna lae all jalge raiumas alles tühja õhku Hugo Treffneri kärsitu ahast siluett. Ja ikkagi kogu aeg hallil jaatse kui tuulisel ja üldse kui hingaval ja eemalduval tagaplaanil haige tiivaga laulja. Kuule, andke andeks, et on nii pikalt jäädud mõtteteatrisse. Ülalt kostab juba väga kutsuvalt, väga kirkalt, nüüd laula ja hõiska, sest lauluaeg on käes. Nii käes tõesti, et ei raatsigi jääda nägemustesse. Kuid õelus särab veel kirkamalt. Liigun rõõmsa Tartu tänavatel ja tunnen, et oma kujutluste maja alakorruse, küllap ta on maa all, kui ma teda ei näinud. Selle maja alakorruse esitelu, võin vabalt lõpetada siinse pärismajades. Etnograafiamuuseum ja tema kogud maal maa hoiul maa kaitsvuses, nagu nende kunagised omanikudki kirjandusmuuseum ja see lummav, peaaegu jube võimsuse taju, hurda rahvaluuleköidet, vaikivastmanoliidist, kõik keldris. Vaikses Vallikraavi tänavas kunstimuuseumis sünnib alati lausa mingi kõrgmäestikukliima, kui afissidel seisab tavaliselt just kõige harilikumate, kõige igavamad mustade tähtedega selle ja selle perioodi eesti kunsti näitus muuseumi kogudest. See tähendab on toodud välja teatud varumuuseumi keldrist, mis võru põhja varjunud majas on juba tõeline põue peidupaik. Tundus kõigile üliväga loomulikuna, kui uue ülikooli raamatukogu kaks alumist Just hoidla korrust ehitatigi maa alla. Sellegi kolm ja pool miljonit köidet, nagu nii palju oma kultuuri, hinnatavamatest väradest. Me oleme andnud maahoiule. Mingi raamatukogus töötades on need kolm ja pool miljonit millegipärast jalge all tunda. Ja taevas Liak naispea kohal. Tartu noorim muuseum, Ülikooli ajaloomuuseum, mis ametlikult avas oma uksed esimesel septembril. Temagi oli sellest kombest kuulnud. Ja kui te kaks aastat tagasi piiratud ekspositsiooniga esimest korda avalikkuse ette astus, toimusse peahoone kahes keldritoas. Juba kogutudki. Oma poolteist aastakümmet oli neid k-le ja mikroskoope, elektri hõõrumis, masinaid, arstiriistu ja dokumente ikka jälle keldrisse. Ülikooli vanimaid rajatisi botaanikaaed, temal pole küll alma korrust, aga temal on seal juured ja neid on hästi hoitud. Märke leiab, iseasi, mis neist lugeda. Nii või teisiti, ikkagi tuleb neist lugeda midagi ka meie endi kohta. Kujuteldamatu oleks selline kaevandustegevus lahus rahvuse iseloomust, tema elutingimustest ei hakka midagi minimaalne peitma. No maad ei saa ju maad kokku voltida, isa koormasse tõsta. Ei hakataks raamatukogu raiuma, igikeltsa. Ei hakataks midagi peitma mulda, kui puuduks täielik usaldus selle mulle vastu. Oma laulupidudel Me laulame tänna, Pääsukesest, kelle maja lausa maatasa. Me oleme harjunud ära mahtuma pisikesele pinnale. Me oleme haardunud oma mulda, oma baasi. Ja tõesti, kas pole selles kogumises vähem kõrgusesse kui sügavusse või siis tohiks ehk keelda samavõrd kõrgusesse kui sügavusse ikkagi ka mingi eeldus just niisuguseks vaimustus ja teatsemis puhanguks, nagu see on praegu ülikooli juubelipäevil haaranud eestimaad. Rahvuse, sellisest silinder ja siseloomus, poolehoius enam rõhtsema kompaktsema kui rauge ja laiuva vastu. Igapäevaprobleemid niikuinii, aga pean eneselt sageli küsima, kust me ikkagi võtame tahet isiklikke kui ka kultuurilooliste tähtpäevade märkimiseks sellises külluslikkuses, läbimõeldus ja ilus. Märgime Neitritistiga konverentsidega aula täite siiralt, rõõmsate inimestega, lilledega näitustega pühendusetendustega. Kas pole need moodsamad, maa-alused vaimu ja südamevalud, lisa pidev ja salve kogutud vaev, mida küll loomuomane vagasus keelab eksponeerimast misega vahetevahel harva tähtpäevade aegu otsekui tõestusmaterjal välja võetakse? Galil tõestab end Narva jõe kaudu. Tartus on praegu terve õitsev puu. Öeldakse, inimene on elu jooksul kohustatud kulutama kogu oma hingejõu. Võib elada hallilt, võib elada pisikeselt ja ükskord tarvitamata kaasa viia, suurem osa sellest aga pärast. Ometi õnneks on maa peal selliseid asju, mis enam kui millestki muust on ikkagi ehitatud, nimelt sellest tüli hinnalisest materjalist. Ühe väikese rahvateadus, tema ülikool on niisugune asi tingimata. Selle singi, selle pisi selle õitsengut saab võtta rahva hingejõu olemasolu jätkumise kinnitusena.