Minult on tihtilugu küsitud siin omaenese Eestimaal, aga samuti ka Tšehhimaal kus ma oma harrastuse jaga hasarti. Olen oma 10 korda olnud, mis sulle pähe tuli ja kuidas tuli, et sa tšehhi keele ära õppisid ja šveiki ära tõlkisid. Iseendast rääkida on ülepea ebamugav. Ma pole nii suur mees kui Stanislavski, kes kirjutas raamatu minu elu kunstis. Ega nii andekas kui korki, kes kirjutas Raamutav minu ülikoolid. Kuid igal inimesel on omad ülikoolid ja minu ülikool oli suur isamaasõda, kust ma tulin tagasi 23 aastasena kindlasti kogemustega ja tänaseni piinava kondivaluga kuid väga nappide teaduslike teadmistega, mida tuli nii-öelda vanuigihakata hankima ja mis vanuigi Pole sugugi kerge. Minu hea sõber Jaroslav Hašek, seesama, kes on vahva sõduri šveiki kirjutanud, keda ma küll pole oma ihusilmaga näinud, sest siis väikeses Tšehhi linnas liinid, sest 1923. aastal, kui ta suri, olin ma alles kaheaastane. Siis aga, kui ta Venemaalt kodusõjast, kus ta oli kõrge komissar läbi Narva ja Tallinna koju Tšehhoslovakkias läks siis polnud mind veel olemaski? Nojah, seesama Hašek arvab vastupidist, et kõige õilsam ja lõbusam töö on just iseendast rääkida, see oli 1912. aastal. Valmistati Austria-Ungari keisririigi parlamendivalimisteks. Kodanlike poliitikaanide ja nende parteide pilkamiseks asutas Hašek rahuliku arengupartei seaduse raamides. Laskis ennast oma partei parlamendisaadikukandidaadiks seada, pidas iroonilisi kihutuskoosolekuid, kirjutas iseendale reklaami afiši pealkirjaga kõige suurem tšehhi kirjanik Jaroslav Hašek kutsudes kõiki üles hääli temale andma. Ta sai küll ainult 45 häält, kuid kõmu oli laialt. Ent mis kõige tähtsam, Hašeki pöörane ja vaimukas lõpp sai tõekstükk aega pärast tema surma. Muidugi ja kui ta polegi kõige suurem tšehhi kirjanik, siis kindlasti päris kindlasti üks kolmest kõige suuremast. Ma kohe ütlen, miks kolmest kogu maailmas tuntakse Tšehhi kirjandust kõigepealt ja ennekõike. Kahe suure nime järgi. Ja kui mul aega jätkub, siis ütlen hiljem ka, miks. Aga nüüd ma jõuan viimaks sinna, millest ma alustasin Tšehhoslovakkia huvi tekkimiseni. Tšehhoslovakkia huvi äratas minus kaks momenti, minu nooruses üks väga tõsine, teine, väga naljakas. Ja naljakas oli šveik. Aga kui nüüd tõsiselt järele mõtelda, siis on ju šveiki väga tõsine põhjus tõsisem, kui me oskame arvata. Ja lõppude lõpuks on huumor, nali, naer. Üks väga tõsine asi. Kirjanduses tihtipeale tõsisem ja sügavam kui päris tõsised lood ise. Kui Eestis 28. 29. aastal ilmus Vahva sõdur šveik Lubi mis on ära äraseletatult looduse Oliver seal biblio dieek väljaandele üksikute vihikute enam siis sai see kohe hirmus populaarseks nagu igal pool mujal maailmaski. Aga muide, Eesti väljaanne, kui ma, kui minu pea ei peta oli üldse neljas tõlge maailmas. Enne seda oli mitu saksakeelsed. Mitu venekeelset ja lätikeelne väljaanne. Praegu on šveiki tõlgitud maailmas rohkem kui 40 keelde ja temaga võivad võistelda tõlget keelte arvu poolest üsna vähesed. Tolstoi, Dostojevski, Lenin, Symenoon, piibel. Tõlkijana figureeris tookord Bernhard Linde nimi ja räägitakse, et temal olnud selle töö juures ka abilisi. Kes seda teab, aga suur osa tõlkest on tehtud ilmselt saksa keel keele järgi mida omal ajal märkis ära vist koguni Johannes Semper kuskil trükiväljaandes. No seda fakti kinnitavad asjaolu, et Praha linna tänavate nimetused on sageli saksakeelsed ja šveiki enda nimigi kirjutatakse topeltveega. Millist tähte tšehhi tähestikus pole olemas? Aga see pole kõik tähtis. Tähtis on see, et šveik sai kohe hirmus populaarseks rahvahulkade seas nagu Tšehhoslovakkias endaski kus aga šveik nagu Hašeki ise oli kodanluse ülemkihi hulgas põlu all ja kole põlastatav. Ma mäletan, Tuglas jutustas kunagi, ta oli ju palju Euroopas rännanud Tšehhoslovakkias aga polnud iialgi olnud vaid üks kord rongiga läbi sõitnud. Ja oli tee saanud just värske lubiväljaande vihiku ja rongis seda ka mingisugusele Tšehhi vaimuaristokraadid uhkustades näidanud aga aristokraat saanud kole pahaseks ja Tuglasest jäänudki talle mulje kui mingist passatskist ja päevavargast, nagu Tuglas ise ütles. Samasugust lugu on jutustanud Mullega Romulus, Tiitus suur naljaarmastaja inimene. Ja tõepoolest, Tšehhi kodanlus pidas šveiki tšehhi rahva Pilamiseks rahvuslikuks häbiks. Rahvas, aga rahvas võttis ta kohe otsekohe omaks kui sügavalt, demokraatlikku, sügavalt rahvalikku. Ja kui ma 1960. aastal esimest korda Tšehhoslovakkias käisin šveiki tõlge käsikirja käsikirjana kaenla all et seal igasuguseid küsitavusi ja lahendada arusaamatuid lokaalsuse endale selgeks teha, konsulteerida, oli šveik mulle hindamatuks entsüklopeediliseks teejuhiks mitte sadade, vaid tuhandetesse ulatuvate geograafiliste kohtade, Praha, tänavate, Praha, ajalooliste vaatamisväärsuste, õlletubade, paljude muude nimetustega. Ja mitte ainult nimetustega, vaid igasuguste Historiatega iga nimetuse puhul. Ja vastuvõtjaks oli see demokraatlik, optimistlik huumoriküllane vaimsus ehk šveikil vaimsus, mis veel kord kinnitas, et šveik on sündinud rahvaluust ja verest. Muidugi, kui ma poisikesena šveiki lugesin Polnud mul alateaduseski aimu, et ma võiksin mingiks kirjameheks saada veel vähem šveiki Hašeki. Jääks sama hästi oleksin ma võinud näiteks naela kaupmeheks saada. Ja ma oleksin tõepoolest äärepealt saanud naela kaupluse õpipoisi koha. Kui ma 1938. aastal Narva gümnaasiumi lõpetasin läbi suurte raskuste, oma heade tädide abiga. Ja tollal kodanlikus Eestis valitseva tööpuuduse lausa kisendama tööpuuduse olukorras mingit tööd otsisin. Ma ei hakka rääkima, mis on tööpuudus, selle masendust ei suuda vist keegi, ei mina isegi oma lastele ära seletada. Mis siis veel teistele. Ja siis juhtus. Ma olen sellest varem kuskil kirjutanud, et kuiva silla peal Narvas tuli vastu minust pisut vanem koolivend Evald kääpa kellega ma olen nüüd kahjuks nii harva kokku saanud ja ütles, et teda võetakse kroonuteenistusse ja sokutab juba valmis kaubeldud korrektori koha Narva põhja kodu toimetuses. Minule. Toimetus on praegu muidugi kõlav nimi. Tollal oli see, tollal oli selle taga ainult toimetaja ja mina korrektori jooksupoisi, reporti ja pagan teab mis rollides veel. Niisiis olen selle juhuse tõttu juba 42 aastat paberit määrinud. Ja jääb kahetseda, et ma seda rohkem pole teinud. Pärast seda, kui tõlkimine tohutu Hoosay. Kuid tõlkimine tõeliseks kirjanduslikuks tööks muutus kui noored kirjandushuvilised inimesed ühe või teise keele õppimise käsile võtsid. Nii juhtus, et minagi võtsin tsehhi keele ette salajases lootuses, et ehk läheb korda šveik uuesti ära tõlkida. Uuesti, sest tõlketase tõusis kiiresti, tekitades vajaduse, iseäranis aga vene klassikat ja vene nõukogudeklassikat uuesti uuel tasemel tõlkida. See vajadus kestab muide siiamaani, sest vahetult enne sõda ja sõjajärgsetel aastatel paljud tõlked sõjajärgsetel aastatel tehtud paljud tõlkijad ei rahulda meid enam. Elu läheb edasi. Tõlkimise kunst ja tõlkimise teadus samuti. Kooliviisil ma muidugi õppida ei saanud, tuli õppida, nagu öeldakse iseseisvalt. Sellel meetodil jällegi on omad halvad küljed, omad hädad. Elavast keele praktikast jääb puudu, seda elavat keelepraktikat polegi ja kui sa oma laua taga prooviti valju häälega lugeda või rääkida no siis hakkavad kodused sind hulluks pidama. Selle sunnib aga säärane meetod tõlke täpsuse tabamise eesmärgil tungima keele ja sõnaseoste püsimatessegi nüanssidesse mis on muidugi väga raske, lausa füüsiliselt raske töö, aga samal ajal väga põnev, lausa hasarttöö. Ja ma pean tunnistama 25 aastat tšehhi ja slovaki keelest tõlkimist on mulle küllap vist tõelise maailmaavastaja põnevale tööle sarnanev Tšehhoslovakkia avastamise lugu. Ja mitte ainult Tšehhoslovakkia reiside näol, vaid igasuguste raamatute, ajakirjade, ajalehtede kaudu mida arusaamatul kombel on kogunenud tuppa üks terve seinatäis ja kuuris üks nurga täis veel pealekauba. Kõige põnevam kõige kaasakiskuva on mulle olnud Chapeki aedniku aasta tõlkimine. Tõlkisin seda omaenda lõbuks eikellegi tellimisel pärast päevatööd õhtuti ja öösiti. Ja vahel ma jõudsin edasi ainult paar-kolm rida päevas. Sest peale chapteeki erakordse huumori avastamise tuli veel terve botaanika avastada. Čapek oli kirglik aednik ja pärsia vaipade koguja. Aednikuna puistab ta oma väikese raamatu lehekülgedele kõiksugu taimede nimetusi. Sealjuures iga taime kõiki olemasolevaid rahvakeelseid nimetusi. Mõni kaks-kolmsada nimetust kokku. Aga sõnastikku ju pole. Kogu töö tuli sooritada koletu vaevaga. Heade Tšehhi Saksa jaga tšehhi vene sõnastike abil jõuda ladinakeelsete nimetuste eni ladinakeelsete abil juba eesti keelseteni kusjuures vahel ei saanudki otsi kokku. Vahel selgus, et eesti keeles puudub vastav nimetus. Ja ma pean siin tunnistama, et paaril-kolmel korral mõtlesin ise mingi nimetuse välja. Selle suure töö tulemusena on mul nüüd terve kartoteek taimenimetusi alati käepärast võtta kui vaja. Võib-olla vaelusa Čapek aedniku aasta mind veel sellepärast. Eelkõige sellepärast, et mul on elus vedanud ja ma olen saanud poisikesest peast saadik mullas tuhnida. Varane lapsepõlv ja algkooliaastad möödusid mul Utria Vaivara-Auvere kandis. Oma peenratükk leidus ikka kuskil, koolid õhutasid aiapidamist, korraldasid võistlusi ja ma mäletan, et ühel Alutaguse põllumajandusnäitusel jõhvis sain tomati eest, mille ümbermõõt oli 24 sentimeetrit, koguni hõbeauraha. Raha muidugi ei saanud, aga ühe paberi küll, et ma võin aura osta. Aura on mul siiamaani ostmata, aga muld on tänaseni küünte all ja vist veres ka. Sõja ajalgi sonkisin mulda. Asi oli nii, et kevaditi antikorpuses sõduritele igasuguseid seemneid ja eestlasel on aia harimise vaim ju sees. Seemned pandi maha seal, kus asuti küsimata, kas nüüd vili valmib enne, kui uus lahingukäsk tuleb? Porgandid vist ei valminud, aga sibula näete, saime, saime küll. Eks ma tahaksin Tšehhoslovakkia avastamisest raamatu kirjutada, materjali on ju hulganisti. Mõningad fragmendid valmiski kirjutada, aga, aga vist jaapanlastel on aforis. Et see, kes on viibinud ühel maal nädala kirjutab Paksu reisiraamatu kes kuu aega kirjutab ajalehele reisiveste. Aga see, kes aasta see kirjuta kumbagi. Ja nii ta paraku on. Aga kui tõepoolest jõudu ja tervist jätku siis selle raamatu ma kirjutan ja mul on pealkirigi valmis. Siis panen talle pealkirjaks. Alguses oli šveik. Kodanlikus Tšehhoslovakkias. Hašeki loomingut muidugi ei uuritud. President Masarik sattus marru, kui tema kuuldes šveiki nimetati. Ülemjuhatuse käsuga oli sõjaväes šveiki lugemine keelatud. Esimene Ungari keelne šveiki ilmus Pariisis ja seda Horti aegsesse Ungarisse sisse vedada ei tohtinud. Hitleri Saksamaal põletati šveik teadagi ära kuid ka pärast sõda kuis šveiki saksakeelset šveiki viidi Lääne-Saksamaale põletatise piirile ära. Ja nüüd on ta muidugi Lääne-Saksamaal taassündinud, kuid väega vigasel ja, ja väga kärbitud kujul. Liipnitsee kohalik preester ei tahtnud Hašekit esialgu ristiinimeste surnu ajalegi matavaid surnuaia müüri taha enesetapjate hulka. Samal ajal aga kõik progressiivsed tshehhi kirjanikud söandasid Hašekit võrrelda Rableegajat servantesega. Esimese šveiki inseneeria tulid Brehnepigiskaator kõrgelt, hindas seda kurt tuholski. Sandra Sharp, lohk organiseeris šveiki tõlkimise prantsuse keelde ja alles pärast sõda sai alguse Hašeki loomingu põhjalikum uurimine mitte ainult Tšehhoslovakkias, vaid väga mitmel pool maailmas. Esimesi Hašeki uurijaid ja tema laiali paisatud loomingu kogujaid oli stena Antsik nüüd juba manalasse varisenud. Ma tundsin teda pisut rahulik vanem, väga töökas mees. Praegu on tema töö jätkaja Ratko biitlik kellega ma sain mõne aasta eest Prahas tuttavaks, heaks tuttavaks, noor energiline, aga mis peaasi šveikiliku naljasoonega mees. Ta kirjutas haruldase monograafia Hašekis Pealkirjaga Taulove House, mis tähendab tõlkes hulkuvad püksid, nagu Hašekit Prahas hüüti. Ma lugesin hiljuti ühest ajalehe informatsioonist, et monograafia on ilmunud hiljuti Moskvas. Kuid küllalt ükskõik, see pealkirjaga Jaroslav Hašek aga oleks võinud ju hulkuvad püksid olla. Hašeki uurijad avastavad temast uusi väärtusi, nii nagu see ühe väärtteose puhul peabki olema. Ratko pütlikult loen ma välja ühe, võib-olla kõige tabavama hinnangu, palju vaieldud šveiki mõtte üle. Ma tsiteerin, inimene võib Sassina ses maailmas olla vaba. Monograafia on kirjutatud pööraselt, vaimukalt huumori istlikult tõendamaks, et tõsine kirjandusteaduski võib väga lõbus olla. Ja paljudest Hašekit iseloomustavate episoodidest jutustangima Ratko peitliku raamatu järgi siinkohal edasi. Oma elu viimastel aastatel liblitses istus ta ikka õhtuti kohalikus õlletoas, kus kord rahvademokraat niiederley lasknud valju häälega solvavaid märkusi Lenini kohta. Hašek käratanud pea suu või ma annan sulle vastu kõrvu neederle jätkanud vanas vaimus ja Hašek andnudki talle vastu kõrvu ühe tulisem. Rahumeelne peremees Aleksander in vald, kes on nüüd kirjanduslukku läinud hakanud lepitama sõdojordo. Seda sa poleks pidanud tegema. Taavi mõtelnud seda ju nii halvasti, pealegi on ta sinust hulga vanem. Valu andeks. Rohkem ma sulle õlut ei anna. Ase ei tahtnud muidugi kuidagi andeks paluda, siis aga ütles kartmikule, jah, seda ma poleks pidanud tegema. Ma ei oleks pidanud neederidel kõrvakiilu andma. Läks siis nedele juurde ja ütles. Anna mulle see kõrva kyll tagasi idele katsunud siis leplikult asja lõpetada. Hea küll, jätame selle asja, sa oled tore mees ja nõnda edasi. Hassegi jätnud järele öelnud, ma nõuan, et sa annad mulle selle kõrvakiilu tagasi rahumeelse kõrtsmiku vahetalituse tulemusena viimaks neederile andnud kihashikile kõrvakiilu tagasi. Noh, nüüd oleme sinuga tasa, ütles Hašek rõõmsalt ja läks oma õllekruusi juurde tagasi. Teine põhjus mis äratas minus Tšehhoslovakkia vastu säärase huvi, tohutu kaastunde, ehkki kaastunne on siinkohal üsna nõrk, sõna- ja ebatäpne, aga võib olla ka esimene põhjus. Sest see tekkis juba minu teadliku elu. Algul oli München Müncheni kurikuulus kokkulepe. 38. aastal, mille põhjal Prantsusmaa ja Inglismaa müüsid, reetsid, sahkerdasid terve suure tööstusriigi Tšehhoslovakkia Mussolini juuresolekul Hitlerile Münchenis Viljandi valla teine maailmasõda. Tšehhoslovaki oli fašistliku Saksamaa esimene ohver. Ma olin siis juba nagu ma rääkisin, nii nii-ütelda noor ajakirjanik kolm kuud korrektor. Ja kuigi minu asi oli lootusetu võitlus trükivea kuraditega ja mingite näruste toru teadete ja uudiste kirjutamine tuli ikkagi välispoliitika mõistmise ja hindamise tasemel seista, vähemalt huvituda kõigest. No mis mõistmist seal eriti vaja oligi, kogu väliseer informatsiooni keerutamisest ja keerukusest erapooliku sellest hoolimata oli asi loogiliselt ja emotsionaalselt selgem kui selge. Lääne imperialistid reetsid Tšehhoslovakkia, Tšehhoslovakkia oma kodanlus, oma rahva sõjavägi, kes oli juba kaevikuid lahinguvalmis, sai presidendilt käsu alla anda. Ohvitserid nutsid, murdsid mõõku. No kuivõrd klassi teadlikult ma nüüd presidendi reetlikkusest aru sain, aga minu silmis oli president alatu kaabakas küll. Nüüd takkajärgi on ju selge, tšehhi kodanlus kartis oma rahvast rohkem kui fašistliku Saksamaad. Ei julgenud rahva käterelvi anda, teades, et sündmuste paratamatu käiguna on nende laul lauldud ja rahvas tuleb varem või hiljem võidule. Ja ajalugu tõendas seda seitsme traagilise okupatsiooniaasta järel. Nii ka juhtus. Aga seitsme aasta jooksul maksid Tšehhoslovakkia rahvarahvad ränka hinda, andsid tohutuid ohvreid. Maatasa tehtud liigitse on üks selle tragöödia sümboleid. Hitlerlased maksid kätte tšehhi rahva timuka Heidrichi tapmise eest. Aga lisaks liidsele tapsid nad Prahas veel 200 inimest, peamiselt intelligentsi esindajaid. Ei millegi eest. Ainult hirmutamiseks. Tapetute nimekirja eesotsas oli Vladislav Vandžura tšehhi rahva suurim kirjanik, nagu kirjutas pärast sõda Ivano Holbraat toosama suur kirjanik, kes esimesena hindas ka Hašekit ja tema suurust sõnana nime Vanchera nime kohtasin ma esimest korda Julius Vutsiku viimases raamatus reportaaž silmusega kaelas, kus futsik kirjeldav pontšo Ra hukkamisele viimist. Siis ei öelnud see nimi mulle midagi. Hiljem leidsin kuskilt eespool mainitud Ivanovi prahti. Kirjutuse tõlkisin selle ühe Tšehhoslovakkia vabastamise aastapäeva puhul sirbile ja vasarale. Ja sain kohe Vancherlast rohkem teada. Järjekordse Tšehhoslovakkias olles hankisin lisaks uusi teadmisi ja kui ma oma sõprade saatel sõitsin Prahast välja Chappegi suvekodu, nüüd tema majamuuseumi vaatama peatasid nad autobraha Spraslavi eeslinnas, et näidata maja, kus elas Whing sura. Nad kutsusid ka majja sisse astuma, kus elab praegu kirjaniku lesk Ludmilla Vancherova. Mina miskipärast ma ei tea isegi, pidasin sisseastumist sündsusetuks uudishimus pealegi põlema harjunud tühjade kätega külas käima. Iga kord pean kaasa viima mõne uue tõlkeraamatu, et õigustada oma kohemisti nimetust. Ent juba siis oli mul valmis otsus vähemalt üks kolmanda suurima tsehhi kirjaniku teos ära tõlkida. Nüüd on see tehtud, ilmus Vanssura sõjaromaan, viljapõld ja vaenuväli, mida Euroopa asjatundjad seavad täie õigusega maailma suurte suurimate sõjaromaanide kõrvale nagu läänerindel muutuseta jumalaga, relvad, puuristide sõda, tuli. Miks on väljaspool kodumaa piire vähetuntud, on, selle põhjuseks peetakse tema raskesti tõlgitavust ja see on muidugi õige. Aga siiski on ta ülekohtuselt kõrvale jäänud. Ja sellepärast ma ütlesingi, et tsehhi kirjandust peaks tundma kõigepealt Chapeki Ashegija Vandžura nime järgi. Võib-olla ei tunta, valitsevad sellepärast, et ta pole maailmale öelnud nii kaalukad esimest sõna, nagu ütlesid Čapek ja Hašek Asegist me rääkisime taastusmaailmakirjandusse enneolematut šveikiga geniaalse idioodiga, nagu formuleeris Ivan Olbraat. Čapek vapustas maailma 20.-te aastate algul näidenditega utoopiatega jotoopiaga, õigemini Antioop utoopia ka ära OR andes tšehhi keelest kõigisse maailma keeltesse sõna robotrobotiga koos aga esmakordselt inimese robotiks muutmise robotitele alistumise võõrandamise teema. Ja siis andis Čapek esimesena Fassis fašismivastase romaani sõda salamandritega seejärel üle maailma kõigi lavade käinud näidendid, ema ja valged haud, mis olid Eestis ka ju väga-väga populaarsed. Ain Kaalep SUUR Chapeki austaja. Tuli kord kirjastusse ja minu juurde, et seni on Chapikist vähevõitu eesti keeles ilmunud enamik kaud tõlget enam, et kas poleks aeg teha romaanist sõda salamandritega uus tõlge. Ja see mind suunaski mõttele teha mitte salamandrite uut tõlget sest mingi tekst on meil ju olemas, vaid näidata väga paljutahulise Chappegi täiesti tundmatut tahku ja tõlkida ära tema kuulus realistlik trialoogia pluss sinna juurde veel kaevuriromaan.