Raadiost tuleb ikka viksilt ja viisakalt kõnelda. Aga oi kui magusad on need jutud, mis pole saateks saanud. Tänane jutuvestja on Ruts Bauman, kes juba 1916. aastal sattus draamateatrilavale oma hiilgerollid, mängis ta 30.-te aastate töölisteatris. Saame osa sellest moemehe olemisest, kui ta meenutab oma seiklusi koos Aleksander Teetsoviga. Jutu mahendavad Lea Tormis ja Voldemar Panso moemees alustab. No ja no sa nüüd küsid jälle, et Mehma maal teen olenbanastikel diaatri mehed ja nagu rai pialedendust vahest kõlvatu eluga elatud vaekärakas sedasi ja. Neid oli ju see siis, kui vana Sass veel elas, nostasuri nüüd ära norste maast mehessoni, kahju, et et ega niisugust naljamees 100 aastat ära meeste Yanna su päris selge, ikka seal enam meid seal olid niisugused osad sai kohe ikka natuke nalja tehtud. Kõige suurem trump oli Lutsu tagahoovis. Nii et autor, muide leidis eriti oma suust kukkunud olevat just selle õnnetu pätistunud kunst Kärner Soini, keda mängis siis Ruts Bauman. Nii et ei ole sugugi võimatu, et osalistel vahepeal just selles näitemängus, aga mõnel pool ka mujal Särevi rahvatükkides kippus piir näitekunsti ja tõsielu vahel ära kaduma, mida muide meenutanud hiljem oma mälestustes oli vale. Etapis kõige rohkem meeldis, oli muidugi pooman, sellepärast tema oli ikka naljatilk moemees, nagu ta ise ütles alati ja ja tal polnud vajagi laval midagi teha ka, muidu pomon oli niisugune tembud, no üks suurem tükk, meil oli ju taga au, ma ei tea nüüd mitusada, kordame, seda mängisime ja seal oli niisugune stseen, kus ma läksin teda oma meest taga otsima, seda kaprallid, jääteed seal oli siis, ega praegu. Ja siis seal oli see villa hortensia, siis oli seal üleval, redelist tuli minna ja iga kord, kui mina sinna ülesse käisin, et kas te olete meest näinud, siis Bauman ütles ikaid. Ja jäta, tahtsid mind sinna inte sisse lükata, aga mul oli vaja rääkida ja mina vehkisin putku, rusikatega ja vaheajal siis loomoris, mis sa nii kõvasti siis lööd? Selle kohta on vast väga ilusasti rääkinud Voldemar Panso just sellesama Soiniga seoses öeldes, et Ta võeti kohe aplausiga vastu, ta oli samasugune luitunud soniga kehvasti riides. Mina ootasin, ütleb Panso oma naiivses kujutuses midagi näitlejaliku kõlavat häält või Seste aga Bauman kähises köhis veeretas sõnu habeme vahelt nii vaevalt kuuldavalt. Et saal pidas hiirvaikselt hinge. Hilja, koju tuled, et sa lähed jäädvalt, lähed ära, vahest kaks päeva ei näita nägu koduvastumis, kuramus, saadet ei saa ju. Moemehed tulevad silla, tulge õhtu, pea leevendust, vaata vahetum, natuke mõtteid nagu kas väikse käraka juures või sedasi? 1006 Kotsed no ütleme, mis sa teed nüüd sealt uksest sisse, peale seda heledust puhvetis. Kuues lauas tõusevad sul korraga üles minnes ühe laulu teise lauduvate käest kaks lapsunuvad liiter juba sul naha vahel saag, enamik. Ma korra küsisin ta käest, et kuidas sa neid rollereid, rätsepad ja kingsepad ja sulasõitja popse mängid. Ta ütles, et ma olen nende kuradite keskel nii palju liikunud, tähendab ta pidi saama kuskilt algmaterjali põhihelistiku ja sealt siis hakkas tal roll kujunema. Aga nüüd ühest oli väga imelik logoeks väga kekad ära, tuleb siile ja ütleb, et mul on proua kaasas ja väike mamps kaanualjuga piparvitt, nagu ta oli kohe alguses näha. Pisikene niuke, väike väike kohvitassi moodi kübar poolviltu karva peal ja oi, ma olen väga rõõmus, et ma olen nii lugupeetud ja kuulsa näitlejale. Ma käin ühe õestev koos istuda. No mis me teeme siis Sass ideel suurt nagu väljagi. Pihib prilli, see ütleb siis, et no mis siis ikka teha on TV1 väike kärakas nagu harilikult, nagu moemeeste viisiku on natuke see apelset peale. Oh päevad, kus mamma kukkus peaaegu. Et niisugune seltskond pole mitte veel näinud, Sass vaatab molee, Muska avaldate otsest. Sassid kuulge, vabandage, ma vist haavasin teid. Et ütlesin daamide juuresolekul perse vabandust, me võimelise napsu ära võtta. Ma annan oma ausõna, et ma ära perse ei ütle. Vala tellis Dow suurega ravi ja siis veel natuke käraka, voidja ja konjakid ja mis seal oli, kõik korralik, laudja sassis, maalitseb mammad, ühte lugu ütleb, et kuulge, vaadake siia oligi ilus, mina nüüd andsin ausõna, et ma enam täna õhta persee jutt. Ja see ei olegi ilusasti Koiuks kavalev, nii viisaka daami Orpensee ütleb sellepärast, et see vees ise ikka tõepoolest siis juba suur perse. Nonii, siis ei olnud täis vist kella neljani omikulisena neil aegas siis. Tuleb siis laua äärest ära, võtab see asi kaelast kinni ja siis vaatab Ellemringelt, keegi näeb. See asi oleks nii persse läinud kui poleks pärssinud vahel seletama, et see, see lugu jäi mulle meelde. Töörlast teatest veel. Kuulsite lugusid moemehe Ruts Bauman elust salvestatud 1972. aastal Voldemar Panso õhutusel.