Lihtsalt siin läänemaailmas on kombeks siis alustada kusagilt sealt noh, nii-öelda antiikmaailmast alates Egiptusest. Aga võib-olla ikkagi see peamine ja keskne fenomen on siis antiik-Kreeka kus kusagil pool 1000 aastat enne Kristust kujuneb välja väga tugev küllaltki selgepiiriline, hästi struktrueeritud ja hiljem veel aastatuhandeid elujõuline teooria spetsiifiliselt arstikunsti kontekstis ja see on siis see nii-öelda teooria homoraal, patoloogia, õpetus, humoralism. Ja see lähtub siis tema ilmselt noh, juured on jällegi kusagil kaugemal aegades juba egiptlased rääkisid seal natukene selles suunas aga, aga põhimõtteliselt lähtutakse siis seal antiik-kreeka filosoofide poolt väljamõeldud maailma seletusest, kus, kus väga olulisel kohal olid siis neli algelementi või neli algainet maa, õhk, tuli vesi ja neile algainetele siis rajatakse ühel hetkel arstiteadlaste poolt võib-olla kuulsam nimi on Hippokrates hiljem Bakaleenos näiteks Need rajavad sellele nelja algaine kontseptsioonile siis ka käsitluse meditsiinilise käsitluse või, või tervise ja haiguse käsitluse. Ja antud juhul siis jah, idee on selles, et nende nelja müütilise algelemendi algaine kõrvale peale inimorganismis ehitatakse siis neli, nendega seostatakse neli nii-öelda kehavedelik jälle algset, selle üle vaieldakse, kas nad on müütilised või natuke lähtusid reaalsest elust. Jah, neli kehavedelikku eksandis, veri, lümf kaks appi, kollane sapi musta. Ja vot nende, nii nagu eks ole selles makrokosmoses või inimesest väljapoole jäävas maailmas, kus, kus see maailma nisugune, eksistents, toimimine ja kuju võtmine põhineb põhimõtteliselt nende nelja algelemendi omavahelisel segunemisel, mis seda segunemist põhjendab veel omaette teema, et siin sageli Apimegi viies komponent, Neuma mingid sellised jõud, aga samasugune mudel, põhimõtteliselt toimuks siis ka inimeses, ideaalis peaks inimeses olema nende nelja algse peamise keha vedelikusuhe omavahel tasakaalus. Ja aeg-ajalt siis see tasakaal läheb paigast ära, mis iganes seda põhjustab inimese enda eluviisid, vale toitumine. Aga võib olla ka tõesti mingi kosmiline jõud, eeterlik Neumann. Igatahes see tasakaal läheb paigast ära ja siis eks ole, ongi inimene nii-öelda haige ja kui nad seda haigust diagnoositakse, haigust ravitakse, siis arsti ülesanne on üles leida selle tasakaalutuse põhjused. Kõigepealt, ja siis, eks ole, kui põhjus on teada, siis tuleb hakata seda nii-öelda tasakaalu taas tekitama. Nagu Hippokrates ütleb, ravimine, see on äravõtmine juurde lisamine. Siin siis ka võib rääkida sellisest väga kaua, aga tugevalt arstiteaduses domineerinud raviprintsiibist siis vastanditega ravi, iseenesest loogika on lihtne. Me ideaalis eeldame tasakaalu, tasakaal on paigast ära. Tasakaalu taastekitamiseks eeldati päris palju, et organism peaks sellega ise hakkama saama, kui ei saa, siis peab arst sekkuma. Ja arst tuleb nüüd, eks ole, peab lähtuma sellisest vastandite vastandite printsiibist, et, et kui midagi on puudu, siis tuleb juurde panna, kui midagi üle tuleb ära võtta. Huvitav, mismoodi seda tasakaalu või tasakaalutus siis nagu diagnoositi, et ega siis neid kehavedelikke ei saanud ju kuidagimoodi mõõta, pealegi kui need olid sellised, võib-olla ka teoreetilised. Pigem just jah, no kõigepealt kas rääkige sellest tõesti sellest kehavedelikke, mis nad sellele tänapäeva teadus siiamaani vaidlevad, kas need kehavedelikud olid reaalselt nii-öelda, kas oli mingi empiirilise kogemuse põhjal tunnetatud nende kehavedelike olemasolu või on nad puht hüpoteetiliselt? Need mõnede, mõnede nende puhul on ilmselge, et nad olid olemas, neid oli silmaga nähtud veri näiteks võib-olla ka siis nii-öelda kollane sapp ilmselt Kalümf, must sapp on sellele nagu vaieldakse, et mõned arvavad, et see on puhtalt ainult ainult teoreetiline konstruktsioon. Et tekiks selline neljatine mudel, lisatakse mingi mustkomponent lähtuvalt seal alkeemia värvi loogikast, kus must mustal oli väga tähtis koht. Ühesõnaga jah, niukene ideaalne kontseptsioon oli siis selles, et, et eks ole, et kui inimene on terve, siis, siis valitseb tasakaal, tasakaalu seda nimetati siis Peipsis oli see termin siis kreeklaste jaoks kaalutust, seda meie mõistes siis haigust saavutati Aasia ja inimese organismi võimet tasakaalu taastada nimetati füüsiseks arsti, põhimõtteliselt töö oli selle füüsise aidata organismil füüsist aidata loodusel seda füüsist taasluua. Aga mis olid need meie mõistes meie jaoks sümptomeid, et need iseenesest jällegi lähtuvalt lähtuvalt siis sellest sellest moraal teooriast. Tegelikult ikkagi noh, siin ja seal midagi nagu märgati, oli näha. Kui me räägime kehavedelikes, siis väga tähtsaks muutusid kõikvõimalikud eritised, veri, eks ole, aga noh, kui perega assotsieerub ka kõik, mis on punane punased lööbed, muud sellised asjad inimese kehal lümfi puhul näiteks villid, nende sisu, kui see oli mingi läbipaistev vedelik ja nii edasi ja nii edasi, et ka sedasama bee võidi arvata kusagil näha väljaheidetes või oksas, eks ole, musta sapi näiteks, kui, kui kui väljaheited olid tumedad, siis siis kahtlustati sõda. Nii et ühesõnaga, see niisugune arstini niisugune suur väljakutse, ütleme nii, et alates seal nendest Hippokratese aegadest lõpetades kuni Karl Ernst von vääri aegadeni oli see, et ta elas natukene ja töötas sellises kergelt dualistlikus maailmas, et ühest küljest tuli teooria moraal teooria ja teisest küljest oli, oli igapäevane praktika. Ja neid kahte maailma tuli ühendada ja nüüd see ühendamine ei olnud ei olnud väga lihtne. Sellumoraal teooria juures nimelt tuleb rääkida sellest, et, et need ei olnud ainult neli algelementi ja neli kehamahla, mis sellesse tasakaalu neljatisse niisugusse mudelisse kuulusid ja mahtusid. Vaid see nelja lahtriga tabel oli tegelikult väga mahukas. Seda nihukest neljast tsüklit leiab ju tegelikult meie ümber palju aastaajad, päev inimese eluiga võib jaotada neljaks ilmaga varred, muu selline, et põhimõtteliselt see kompleks, kus arstil tuli mõelda, et see oli väga lai, mitte mitte ainult need niuksed, konkreetselt kehamahlad ja nende ilmnemine mingitest sümptomitest, vaid arst pidi teadma ka siis tõepoolest geograafiat tundma ilmakaari tundma, tähtis oli see Usport, tuul puhub. Tähtis oli inimese vanus, elatise tsükli omakorda võime jagada pooleks, eks ole, sõnaga nihukesi kahekesi vastandumisi mehed-naised näiteks soe, külm. Et kõiki neid asju tuli arvesse võtta, tekkis selline väga keeruline kompleks, kõikvõimalikke tunnuseid, siukene, kompassi, laud, mõnes mõttes kus olid jah, neli põhisuunda, aga seal vahel kõikvõimalikke vahevorme. Ja need neli suunda need ei hõlmanud siis mitte ainult et neid mingeid nelja põhikomponenti, vaid nende põhikomponentide juurde kuulus ka terve hulk kõikvõimalikke muid tunnuseid. Nyastroloogilisi olid, eks ole, neli peamist planeeti, kristlase tulles sattusid sellesse kompleksi apostlid ja nii edasi ja nii edasi keha organeid leiti neli sümboolset organeid, süda, maks, põrn, aju ja nii edasi ja nii edasi. Nii et kui arst sattus patsiendi juurde, siis ta eks ole, diagnoosimisel pidi suutma seda inimest nii-öelda lugeda. Ja ta luges seda inimest laialt mõnes mõttes tollaaegne meditsiin, moraal, teooria on nii-öelda holistlik. Ta ei kontsentreerunud nii väga nagu tänapäeva meditsiin sellele konkreetsele Tageli kuskil tahkes koes esinevale patoloogiale, vaid antud juhul võeti see inimene laiemalt tema elulugu, tema elukoht, tema vanus, tema käitumine, tema toitumine, kõik sellised asjad, sellest pidi aru saama. Ja vot see on nüüd see niisugune, mõnes mõttes tolleaegne arstiharidus, kuni, ütleme jällegi Karl Ernst von pärini laias laastus välja tarstoli, sisuliselt filosoof, arst pidi aru saama maailma asjadest, kuidas nad toimivad. Astroloogia, geograafia, inimeste igapäevane elu-olu, lisaks veel ka seesama inimese keha, eks ole. Ja see on ka see küsimus, kuulus-kuulus, lause, mida ilmselt kõik teavad. Kunst on pikk, elu on lühike. Lause on pikem, omistatakse jälle Hippokrates ele. Lause kõlas Sis, niiet kunst on pikk elu lühike võimalus, möödub kiiresti, kogemus on eksitav. Otsustamine raske, see olukord, kus, kus arst pidi töötama ühelt poolse kunstilise teooria. Aga elu on lühike, ühelt poolt arst võibki teoritiseerime jääda, aga teiselt poolt inimene vaagub hinge, eks ole, järelikult tuleb ikkagi lähtuda oma kogemusest. See on see niisugune vastuolu, kus siis arstid omal ajal omal ajal eksisteerisid enam, mida nad tegelikult ise tunnetasid, et väga palju nihukest omaaegset meditsiinikirjandus seisneb selles, et põhimõtteliselt küsimus, et kas, kas olla teoreetik pigem või olla pigem praktik empiirikes lähtub oma isiklikust kogemusest. Sest kui seda teooria asja niimoodi väga kramplikult ajada, siis põhimõtteliselt me võime jõuda jõuab suhtelise tulemuseni, et et põhimõtteliselt oleks nagu võimatu diagnoosida kahte ühesugust haigust, sest kõik inimesed on erinevad nende elulugu, nende elukäik, see ajahetk, kus nad parasjagu on. Teisisõnu kahte sarnast olukorda ei peaks saama tekkida. Teiselt poolt igapäevane elu näitas, et loomulikult on eriti seal mingite puhangute epideemiate ajal, eks ole, on väga selgelt diagnoositavad haigused, konkreetsed probleemid, tõved juba Hippokrates kirjeldab meile tänapäevasel väga arusaadaval moel. Päris paljusid tuntuid ka kaasajal tõbesid. Aga teoreetiliselt oleks pidanud see, eks ole võimatu olema, ses moraal, teooria haaras inimeste palju laiemalt ühiskonda palju laiemalt, haiguskäsitlus sisse, kui tegelikult võib-olla vaja oleks kaasaegse patoloogia õpetuse vaatevinklist vaja, oleks need arstid siis seal kahe sellise äärmuse vahel pendeldas, eeskätt me räägime siin, eks ole, siis niukestest õppinud arstidest, et kuidas sa seal Antiik-Kreekas õpiti, aga noh, keskajal siis ülikoolihariduse vorstidest Euroopas. Sest nende kõrval oli terve maailm kõikvõimalikke väiksemaid peenikesi, käsitöölisi empiirikuid, saunamehi, habemeajajaid, sauna, naisi, hambatõmbajaid, nooletõmbajaid ja nii edasi ja nii edasi soone tasujaid, kes ennast teooriaga ei vaevanud, nemad, eks ole, nägid probleemi lahendasid selle teooria, nende jaoks oli vähetähtis aga õppinud arsti jaoks oli oluline. Ja raviti siis vastandid. Aga põhimõtteliselt sumoraal teooria eeldab, eeldab siis vastandite kasutamist, et kui sümptomit kompleksi kuulus näiteks mingi punetus või inimene, eks ole, kuskil kuskil oli midagi punast. Siis näiteks eks ole, oli võimalus ravida seda, millega iganes, mis on valge alates valgest paberist, lõpetades jahu, kriidi, muu sellisega. Kui inimene oli kuum, tal oli palavik, meie mõistes temperatuur, siis eks ole, lisati külma vastupidisel juhul lisati kuum niuke hästi lihtne mudel ja ja see on ka põhjus, miks seesama humoraal teooria tegelikult rahvameditsiinis vist siiamaani, eks ole. Olemas on. Aga 19. sajandil, kui oli see niisugune suur murrang sellest vanast tuhandeid aastaid vanast Komoraal patoloogia kontseptsiooni juures siis kaasaegsema solidaar patoloogia juurde, siis tegelikult ikkagi see niukene peamine põhjus, miks see üks oluline põhjus, miks, miks see uus ja noh, meie mõistes ja meie jaoks õige ei suutnud väga kiiresti läbimurret saavutada, oli just see, et modi populaarsel tasemel patsientide vaatevinklist oli, oli palju kergem aru saada siis just sellest vastanditega ravimise loogikast ja arstid omakorda olid ikkagi ilmselt siiamaani ikkagi ripuvad ära patsiendi tänapäeval võib-olla vähem sellest ka kunagi tulevikus räägime sellest nii-öelda patsiendi vaigistamisest. Aga tollel ajal, kui, kui meditsiin oli veel abitu inimeste diagnoosimisel, siis siis arstid päris palju sõltusid ikkagi patsiendist Enda poolt kirjeldatud sümptomitest. Teisisõnu patsiendi autonoomia oli palju suurem, arst sõltus oma informatsiooni hankimisel palju rohkem patsiendist. Ja siis kas edaspidine kommunikatsioon arsti ja patsiendi vaheline andis, andis nagu patsiendile rohkem rohkem võimalusi oma tahet peale suruda. Ja see vastandite loogika, see siis ilmselt tundub, et oli midagi sellist, mis, mis patsiendi jaoks küllaltki arusaadav ja töötas selles mõttes veel pikalt pärast kui, kui juba teooria võib-olla oli uus, siis ravi ravimeetodist sageli olid ikka traditsioonilised rahvameditsiinis siiamaani. Aga kui palju selle humoraal teooria pinnal ravides võis täppi üldse minna ja kui palju võis minna mööda? Vot jällegi hea küsimus selles mõttes, et kohe varnast mingit vastust. Ta ei ole, no üks üks näide, aga see on pigem siis, eks ole, niuke möödamineku näide, negatiivne näide on siis siiamaani teada-tuntud aadrilaskmine, kuigi me sellega sealt enam niimoodi meditsiinilises mõttes palju tegele. Aadrilaskmine ilmselt see mõiste on omandanud juba mingi muu muu kujundi, pigem majandusliku või mis iganes. Aga, aga, aga aadrilaskmine siis.