Mulle meeldib raadioarhiiv, kus mõni klassik võib ilmutada ennast järsku peaaegu lapsena. Kohtusin siin mõni aeg tagasi 15 aastase Viivi Luigega aga täna tutvustan teile ühte, 20 aastast veidi häbelik kui aga edeva poolset noormeest. Tegelikult oli ta üks mu lemmiklavastajaid ja eru tiit, keda salamisi imetlesin. See noormees oli imelaps, kes keskkooli viimases klassis seitsmeteistkümne aastasena kirjutas oma esimese romaani Mati Unt aastal 1964 raamatu hüvasti, kollane kass, autor. Jah, tegelikult mul ei olnudki, kavatses kirjutada omani. See juhtus niiviisi, et meil oli klassis kirjend, ma ei mäleta enam, mis selle pealkiri oli vist? Ma hakkasin kirjutama ja siis äkki tundus mulle, et see, mis ma kirjutada tahan, ei mahu sinna vihikusse ära. Nüüd tagantjärele lugedes ma ei tea, tundub kõik kuidagi teistmoodi, ta mulle üldse ei meeldi muidugi see on iseasi, ta sai tol korral täis puhta südamega kirjutatud ja enda arvates väga ausalt, nüüd kui ma loen, siis näib see kõik iroonia noh, ma ei tea, mispärast irooniana mitte paha irooniana selle nooruse lahutuse üle, aga see lahutus muidugi on, on alatiseks. Kas sa ei tahaks lugeda mõnd katkendit? Komsomolikoosolekule väetis, keegi meest kommunistlikku deebeegaadidest. Tal oli vaikne kähise hääl ja teda oli raske kuulata. Mees rääkis vaba aja veetmisest. Puhketundidel on meil vaikne ja kultuurne. Me loeme koos ajalehti, mängime kabet. Ivo lahendas oma pea Aarne kõrva juurde ja sosistas. Kuule, küsi, kas nad ise lugeda ei oska vä? Ole tasase, siis saan ka. Ivol oli siiski õigus. Võib hulluks minna, kui päevad, nädalad ja kuud, naine vaikne, rahulik ja kultuurne. Kui puuduvad mured ja ajalehti loetakse valjusti ette, on siis kommunism selline. Aarne, pöördusin tehku poole. Kuule, ütle mulle, kas kommunismi ajal hakkame me elama vaikselt ja kultuurselt. Indeki märganud Aarne esimesi sõnu ja küsi Sausamatuses, mida, mida? No lihtsalt seda, see mees räägib tulevikust, tan tuleviku esindaja. Ma ütlen sulle päris ausalt, mulle meeldib kommunis. Kas tuleviku esindaja jutt ajab mind naerma? Ütle, olen ma lihtsalt lühinägelik. Sul on õigus naerda, sa oled sündinud aastal 1943. Kuidas? Me oleme etapp, saad aru? Asume kahe maailma piiril. Indrek kimbutas palju tähendavalt, sööme, sellepärast ma ei mõistagi paljusid asju meie järglastele. Meiega koos tuleb välja viimane kahtlus. Usute, et kõik nii lihtsalt läheb ja meile andestab ajalugu. Hindrek naeratas, ahne, aga ei suutnud sellega leppida. Mis mõtet on mul siis elada? Olen ma ajalookerjus, mingisugune pooltoode? Kuule, võib-olla ma olen üks ebatäiuslik inimeksemplare kallas. Ära küsi, kust mina tean. Tiunti intervjueerib ela Liimeon, keda laiem avalikkus tunneb ela, Tomson nina ja kes ühel lühikesel eluperioodil oli ka Mati Undi abikaasa. Kaks tõsist üliõpilast teevad raadiotööd. Mati Unt on Tartu riikliku ülikooli eesti keele ja kirjanduse osakonna üliõpilane. Me oleme kursusekaaslased. Kui meie kursuse esimesel tudengi sügisel auditooriumis kokku sai leidis igaüks enda ümbert 49 elavat mõistatust. Nüüd on osa lahendusi juba kätte leitud. Mida te küsiksite inimeselt, keda te tahaksite tundma õppida? Ma teadsin, et Mati Unt on Orautor. Ja sellepärast ma küsin Matti, mida sa armastad? Sest see on niisugune imelik küsimus ja sellele on täitsa peaaegu võimatu vastata, aga kuna kombeks on küsimusi esitada, siis ma muidugi pean vastama. Mulle meeldivad väga mõned luuletajad, näiteks eesti luuletajad, võib-olla kõige rohkem sang, omasugused ajad aususe pärast ja. Mulle meeldivad muidugi noored luuletajad, aga need on minu sõbrad ja ma ei teagi, kui, kui objektiivne saab olla sinu seisukoht. Roosast ma üle kõige on ikka armastanud meie oma Tammsaaret. Seal ilmus lähedane. Kirjandus on inimestest ja inimestele. Mida sa hindad oma kaaslastest kõige rohkem? Ma tea. Ausust, mis sulle kõige vastumeelsemad? Lööge vastu, mees? Jah, võib-olla ma unustasin ühe asja ära, mis mulle kõige rohkem veel meeldib. Ma ei taha, et inimesed vanaks saaksid. Ja sellepärast mulle meeldib, ei meeldi enneaegne vananemine ja rahutuse kadu või kuidas tohib ütelda? Veel kord killuke kollast kassi Mati Undi esituses. Sellest mehest saan ma, muidu, ta ei tea isegi, mida tahab. Temal on tähtis, et elu oleks rahulik. Saanavu. Aarne noogutas. Pead. Soodon kuivendatud, mäleta laaniga üle vaadatud tänavate sele valget majad. Armukadedust ei ole, pisaraid ei ole, kõik naeratavad mõtlikult, täiuslikud kehad. Antiikriietuses liiguvad nõtkelt ringi. Eks. Indrek tõsines ära liialda mulgaliseerimine, mille järgi sa teed niisugused üldistused selle mehe jutu järgi. Aarne kavatsevad alla anda, aga muret peavad jääma, jäävadki ka neis romaanides on mured võib-olla peamiselt raketimured või siis mingisugused saladuslikult moved ütleme, saavad, kas on võimalik kirjutada romaani inimesest aastal 2930 inimeste toad, ohvritest, ütleme ühissöögimaja koka kodusest elust. Kas on tingimata vaja selliseid atribuute laga paketid? Ei oska keegi kirjutada. Me oleme nüüd rääkinud sinust sinu romaanist kirjandusest, aga nagu igal inimesel ning sinul ilmselt veel. Huvialasid see on niisugune imelik tunne mikrofoni ees istuda ja rääkida nii nagu sa midagi oleks, aga kuna sa küsitleda, siis lastama jah, mulle meeldib kõik. Inimlik on kaunid kunstid meeldivad mulle eriti teater ja kino, milles võib näha võib-olla kõige kõige tulevikupärasemaid kunste. See oli Mati Undi esimene intervjuu Eesti raadiole 1964. aastal.