Sõda on lõppenud, olen taas Tallinnas. Vastu on Lembitu tänavale kus asus maja, milles ma elasin sõjakeeli ja vaatan. Ei mingit maja, ei mitte midagi. Lembitu kaheksa on nagu kadunud. Ma vandusin küll, aga tead. Tapio leppima sõja lõppedes kõik teavad, et on kannatused ja on kaotsi läinud suuremad raamatukogud ja haarded. Kõik on maatasa tehtud ja seetõttu, et mul seal oli mitu 1000 raamatut olid autogrammid, olid mulle nii kallid. Kummidega olid Ivan puunini iidoševiräänini ja paljude teiste kirjanike raamatuid muidugi ka siis, kui ma käisin Nõukogude liidus siis ma tõin kaasa väga toredaid raamatuid autogrammidega, nende hulgas Aleksei Nikolajevitš Tolstoi poolt. No muidugi kõik kaotsi läinud inimene peab sellega leppima, nomisson teha sõnadele, ma tean, et pukinistid on meie siiski suured sõbrad, ma astusin sinna sisse ja kirjutasin üsna suure sedeli, ma vähemalt ma lootsin ja tahtsin kuidagi saada oma ja tehtud omakirjutatud raamatut pull hirmus. 34. aastal Gustav Suitsu valikkogu minu tõlkes Marie Underi liik kogu ja minu isiklikud luulekogud ja ma elasin Tallinnas ja ma astusin Tallinna antikvariaat ja ütlesin niiviisi, et vaat, ma olen sihuke nihuke Jürisuma kob, et minul on ilmunud niiskused, niiskust, raamatut ehk keegi toob ees, keegi müüb, ehk keegi pakub ja nii edasi. Noh, tasa ja targu hakkasidki laekuma mõned raamatut äkitselt seal kirja. Antikvariaat jäädi juhataja poolt, kui te tahate midagi kuulda barbarusest, astuge mulle sisse. Muidugi astusin sisse, aga mõtlesin, et aga siis on novot annab mulle see lugupeetud peremees sihukese sedeli, et vot te peate minema sinna ja sinna ja muud mitte midagi. Täitsa tundmatu nimi, täitsa tundmatu koht, helistan, avab naisterahvas, täiesti tundmatu, ma ütlen. Andestage väga, ma olen Jürühmakov, A, astuge sisse ja siis see auväärt perenaine viis mind sinna ühte tuppa, kus oli üsna palju raamatuid ja isa ütles, nii see Andresele, ma tulen kohe tagasi. Muidugi ma hakkasin vaatama raamatuid ja, ja hoopiski unustasin ära, et ma viibin mitte omas kodus, vaid ühe inimese korteris. Siis mõne aja pärast astub sisse see perenaine ja temal käes on üsna mahukas back. Ütleb mulle nõnda, et jääte. Umbes kuu aja ees suri minu abikaasa, ta oli suur raamatusõber ja võib-olla üks kolm-neli päeva enne surma. Ta ütles mulle nõnda, et kuulsin, et Tallinnas olevat summaku. Et kui ma suren, siis otsis seda üles. Muljub enam raamatuid, üldse pole vaja, aga siin on terve rida raamatuid, mis võiksid olla talle armsad. Siis sirutab mulle selle pakkima. Vaatan, teen lahti, vaatan, et seal on umbes 10 Johannes Vares-Barbaruse luuletusi tema isiklikud autogrammidega ja pühendustega mulle 10 luuletuskogu ja üks 10 luuletuskogu. Siis ma küsin muidugi, et palju võlgnen. Peremehena ütleb mulle, tead, see oli minu abikaasa eel surmine soov. Palun võtke vastu, tänasin teda ja siis rutasin omagambrikes. Seal hakkasin leitsema neid raamatuid ja muid löögi tahes-tahtmata. Silmade ees kerkis Johannes Vares-Barbaruse kuju, tema hääl, naeratus, tema toredad luuletused ja meie kohtamised. Paljude ja paljude aastate vältel. Kõrvalepõikena need olid siis raamatud tei hävinud kodust töid raamatukogust. Kuidas nad olid pääsenud? Vaadake, vanad roomlased ütlevad nõnda suuafata rolli, et on raamatul oma saatus ja tähendab enne seda, kui maja number kaheksa Lembitu tänaval oli õhku lastud, vist mõned head inimesed, varastasid minu varandust ja, ja viisid laiali igale poole ja siis minul kerkis isegi niisugune lohutus, väga hea, nüüd on Barbaruse raamatut mul käes, võib olla, möödub aeg, masson Gustav Suitsu, aga äkitselt õiguse autori autogramme, kes teab, ehk ehk see tõestub, ehk see sünnib ka nünda. Vot ma praegu jutustasin teile Tallinna Ühe naise kohta, ma küsisin, et kuulge, aga kust sai teie abikaasa raamatuid Varbolas elama? Ah teate, turul käisin pühapäeviti turul ja ostis raamatuid ja seal niimoodi, et minul ei võinud olla mingit pretensiooni. Jumal tänatud ja elage hästi ja nii edasi. Ja lenda siis ma siirdusin koju. Nii nagu ma ütlesin oma kambritesse ja hakkasin lehitsema Barbaruse luuletused. Kuulsid kavas oligi täna rääkida mälestusi Johannes Vares-Barbaruse eest. Millal ja millistel asjaoludel toimus teie esimene kohtumine kirjanikuga? Teate Barbaruse luule köitis mind juba ammu ja ta paistis välja teiste eesti luuletajate hulgas teatava omapärase stiiliga, kurbusega jää, väga andekad ja minu meelest kevadküllast luuletuste autorina ja pärast pole ma sain Varburusega. Ja isegi asi läks nii kaugele, et Johannes Vares-Barbarus kutsus mind külla. Tema nimelt, elas, mitte Tartus, tollal oli niisugune ettekujutus, et kõik kirjanikud peavad elama just Tartus, Tartus, kirjastused, Tartus on loomingulised liidud ja kõik elavad Tartus, aga vat ei, tema elas Pärnus. No praegu on vist juba üsna vähe neid inimesi, kes meenutavad luuletaja kodu. Pärnus on üsna palju varjulisi puiesteed ja üks neist viis majani, kus Johannes Vares-Barbarus vaadake Barbarus, olgugi et tema oli arst ja oli pärnakas, nõnda ütelda. Ta pidi ka siiski oma kirjanduslike asjade ajamise jaoks ilmuma vahetevahel ka Tartu, sest see oli siiski kirjastuste keskus ja siis nõnda nõnda moodi koos teiste kirjanikega nägin maga Barbarus, aga ma pean tunnistama, et ma Varboruses kuulsin üsna palju Barbaruse koolivenna jaga ja Hannes Peri poolt. Näiteks mind huvitas nihuke asi, et noh, hästi ma tean, tema kodanlik nimi on ju vares. Kuidas tuli niimoodi, et et nüüd tema võttis omale pseudonüümi varjunime nimelt Barbarus, no tuli niiviisi välja ema pärast Barbaruse enda käest ka kuulsin seda, et nimelt kui Barbarus õppis Pärnuga, aga see, mis siis ladina keeletundidel ta nagu paljudki õpilased, vahest ka praegusel ajal tegeles mõningate teiste asjadega korta, lähenes mõnele võib-olla seal jutustas midagi, kirjutas luuletuse ja nii edasi ja see ladina keele õpetaja oli raevunud. Ja kujutage ette, see mees nimelt mõtles, et seontovniv nihuke ütelus aga varbarusele tähendab vabandust, mitte varbarosele, vaid Johannes varesele. Nõnda meeldis, et ta pärast võttiski omale pseudonüümi Barbarus just sellepärast, et tema oli vastu kõrvu teistele ja tema looming, tema hoiak, kõik see ei olnud just nii nagu Rooma riigis vaid barbaarne just Barbarus. Barbarus looming köitis mind ja siis, kui ma Barbarus hoiu juures elasin ka siis ma püüdsin tõlkida Barbaruse luuletusi vene keelde. Barbaruse korteris köitis tähelepanu nii mõnigi detail. Esiteks, et tal oli kaks kabineti, üks kabinet oli arstikabinetti ja selle kõrval oli Barbaruse kirjanduslik abil seal, kus ta töötas, kirjanikuna. Pean tunnistama, et mind nad kees ringi, imestas minu peremehe päev akord. Tema tõusis nimelt enne kuut alati siis võttis külma duši ja siis läks jalutama, Pärnu parki tuli tagasi, siis natuke võib-olla mõjutas siis püstijalu peaaegu hommikueine ja edasi siis algas tema arstid päev. Mina istusin just Barbaruse arsti kabinetti kõrval tema kirjanduslikus kabinetis ja siis kuulsin nii mõndagi, mis mind jällegi ilmestas. Ja siis ta Pärnus elas üsna palju välismaalasi ja nemad eelistasid pöördunud just selle tähelepaneliku ja suurepärase arsti poole, kellele nad võisid oma emakeeles kurt oma hädasid kurtma. Kuule nüüd, tema räägib. Prantsuse keelt, inglise keelt ja ka vene keelt, aga see ei tähenda, et tema pööras selle maa rahvale. Vares Barbarus oli haigekassa arst ja pääle sõda, kui Varbolas lõpetas vastuvõtukodus, tema külastas töölisi oma nende kodudes ja siis Barbarus mõnikord kutsus mind kaasa ja me läksime koos temaga Pärnu tänavaid mööda ja siis Agolites kus elasid tema patsiendid. Ma pean tunnistama, et pärast võeti vastu nii. Rõõmsalt. Mäletan väga hästi, me olime ühe vanatöölise juures, tema ise oli haige ja seal oli umbne õhk, väga palju lapsi ja Barbarus paravistada. Rääkis temaga kõiksugu teistest asjadest. Ja kuidagi ta oli nii päiksepaisteline, tema ümber olid lapsed, vaestel olid kompvekid taskus. Ükskord ma isegi nägin varblast, pani ühe haige patja alla viis krooni. Tähendab, talle paistis, et olukord on väga raske. Ma mõtlen tööl päeval, kui Barbarus nüüd tuli tagasi oma haigekassa patsientide poolt koju, võib-olla siis ta kirjutas oma kuulsa luuletuse värssi Surjast ütel lapses mis omale rajal mulle nii meeldis, et ma isegi nüüd tõlkisin teda. See oli, kus veel, kui ma lugesin seda luuletus õhtu poolikul, vahest istusime koos varbarusega, rääkisime luulest, tema nii-ütelda saalis, kui võib, tohib nii-ütelda. Seal on palju huvitavad, aga eriti minu tähelepanu köitis vaip, selle vaibal olid mingisugused imelised hüüra kõnesid. Vaatan ja vaatan. No panin tähele, et Barbarus sele. Vaatate seda vaipa, no teate, see, see on minu abikaasa järjekordne vigurdlus. Tema nimelt võtab minu luuletust esimesi tähti ja paneb neid kokku ja teeb selles nihukese nagu mosaiigi, vot see vaip on niiviisi tehtud. Huvitav, et Barbaruse abikaasa oli samuti tema endine patsient ja õige nimi oli Elisa. Et aga selles majas kunagi ei kõlanud see nimi, vaid sind, Varbolas nimetas oma abikaasat nõlvad säästlikuma Barbaruse külalisena olin. Lugesime. Tallu sabas ilmub niuke huvitav teade, et Pärnu jõuab nõukogude kirjanikke, tüligatsioon. See muidugi meid huvitas ja, ja ühel ilusal päeval sai Barbarus ja mina kutsed linnaisa poolt. Banketi tähendab nii nagu dekoratsiooni jaoks, et vaadake, et kirjanikud on ka Pärnus magnoosi, sest sellisena kõlbasel võib-olla ka mine. Ja see oli üsnagi huvitav, mis aastal see oli? See oli aastal 1936 nimelt sedeliga toon, mis jõudis Eestisse, tema eesotsas oli Nigalaid, siis kannab kuulus nõukogude kirjanik. Delegatsiooni kuulus ka teine väljapaistvad Nõukogude kirjanik ja dramaturg seab alati Ivanov, soomusrongialtar. Aga muidugi olid ka teised ametiisikud teiste hulgas, kas seal oli Cliaadin, see on nõukogude saatkonna sekretär, tari lätlane rahvuselt ja oli suur kirjandussõber, ma tundsin teda ammust ajast juba ja nimelt Voxi esindajana abistas mind, andis üsna palju nõukoguderaamatuid ja seetõttu teate, kodanlikul ajal ei olnudki nii laialt kohelda. Võta nõukoguderaamatuid, see oli mulle suureks abiks minu töös Nõukogude kirjanduse propageerimiseks eesti lugejatele, sest tõlkisin ja mitte üksnes vene keelde või vaid olin nii hulljulge. Isegi kirjutasin eesti keeles. No niimoodi etc. Raven sünniga ma olin varem juba tuttav, aga seal olid ka teised esindajad, ka Eesti välisministeeriumi esindajad. Tundus, et nemad on muidugi külalislahked aga üsna jahe oli nende suhtumine kogude kirjanikke ja, ja kirjameeste vastu. Aga see on niiviisi, et sinna hulka kuulusid. Ja teised, aga muidugi tooniandev oli just Nikolai sõnast, kuna ta on suurepärane kõnemees ja tuntud luuletaja ja kirjanik viibisime siis seal ametlikus nii õhkkonnas, teataval määral aga olid ka võimalus kontakte pidada kirjanikega, mul oli jutus jäävolud Ivanoviga selles ja tolles säält läksime siis kasi nõusse. Aga nagu kiuste juhtus niisugune lugu. Sealsamas esines vene valge kaart lale, seljas oli tal lai Saraphan ja tema laulis nõukogudevastaseid kupli. Ma ei tea, kas see oli ette nähtud. Rahalised või teistmoodi jäädes linnaisad tahtsid näidata, et vaadake, me võime kõiki, me võtame teid väga lahkesti vastu, aga meil on teised voolud ja nii edasi. Ja kõige hullem oli see, et see pagulane valgekaaslane laulis vene keeles, nii et külalised said kõigest aru. Tal oli niisugune nihukene nagu refrään. Unasnamaski nuhid ei ole ja, ja kõik oli nii, nagu nõukogudevastased Kobleesid, muidagi, see mõjus väga halvaendeliselt ja kuidagi. Kuidagi mõjus nõnda nõukogude ametiisikut, nende hulgas ka Klavin tõusid ülesse ja väljusid säält lokaalist nagu protestiks, mõned linnaisad jäid sinna. Oli Barbarus ka nördinud, paistis, et tal on nii pahameel, et vot mis, mis õieti, mis, mis külalislahkus on, kui kui külalistele pakutaks sellist pahna. Nõme, et järgmisel hommikul ma sõitsin siis koos siig ja kogu selle seltskonnaga villandi, kus viibisime mõnda aega niisugune maaliline lahti ja nii edasi teel siis sõitsime Tartu Tartus Aia tänaval, seal, kus see Kirjanike maja oli, tollal oli suur vastuvõtt teiste hulgas mäletan väga hästi, et olid ka Johannes suts või on Sütiste ka esinenud kõnega. Ma pean tunnistama, Barbarus aastate vältel külastas üsna sageli talt tutt ja meie kontaktid säilisid. Ja meie kirjavahetus oli ikka nii-ütelda alles. Näiteks niisugune lugu. Saksamaalt tuli. Paar see oli Harris on ilmunud tema tõlkes väike Illimar ja selle Schwartzi abikaasa. Schneider pra jäär oli suurepärane diplomaator, nimelt tema luges luuletusi neljas keeles ja tema palvel ma andsin talle terve rida eesti luuletajate töid minu tõlkes. Nüüd ühel ilusal päeval Vanemuise teatris pidi esinemas näida Meriš näide rajal ja pidi lugema teiste hulgas ka Barbaruse luuletused minu tõlkes. Minu poole pöörduti palvega, et mina oleks esitanud neid luuletusi vene keeles Vanemuises. Ma kirjutasin Barbara selle selles ja sain siis Parbolaselt väga toreda kirja. Ta ütleb õnnid. Minu kirjades Barbaruse oli üsna palju muidugi kirjanduselus ka fašismi nii-ütelda kasvus Tartus siis mäletan selle seal kirjutasin talle kaupmehe ja jänese matuses ja siis kui oli üsna palju koos neid vaps ja kuidas nad läksid oma barrettidest seal Tartu tänavatel ja mäletan, et huvitav, et ühel päeval ma just jalutasin Sütistega ja näen, et tuleb terve tamp neid Barretti kandjaid. Ja äkitselt Sütiste karjub Leva õlal, see tähendab, tal tuli meelde Majakovski luuletus Brave lööve, löövaid ja parema jalaga astu Teeemmeeldunud just luuletajale esijoones, muidugi kirjanikud istusid vanas Werneri kohvikus ja seal võiks näha kuidas istub Douglas ja tema kõrval raamatu Andid, kuidas mattayani või jällegi Helsingi sulamata käes Gustav suits samuti kusagil me näeme teisi eesti kirjanikke kohvikus, käijaid, aga kohvikus ei, ei nähtud üht kirjanikku, see ja see on väljaPaistu kirjali. See oli nimelt Oskar Luts, kes ei pidanud suurt kohvikutes lugu. No aga näete, igal olid omad põhjused, tal olid omad põhjused ja oli ütleme, harjub. Kohe taga oli niisugune koht, kus oskallus immutas inspiratsiooni, kuuldes kõiksugu inimeste jutte, siis ta ütles, et ma olen rahva pealik ja ma tahan rahva seas kuulda, kuidas, kuidas rahvas räägib ja kõik, te olete nagu võõrdunud seal kohvikus. Niuksed, istute nagu ebajumalad kuidagi. Vaat niimoodi, arvas Oskar Luts. No aga siis Warneri kõrval avati kogu kohvik. Seal võis tõesti näha ka viimasel ajal palju saalistusid ka pojad, seal võis näha Betti Alveri haaralt pauh. Võisite näha ka Ants alast professor orase kõrval võib olla Heiti talvikut Paul Viidingut ja see oli eriti 37. aastal, siis kui oli Puškini juubel, siis Tartu rahvas töötas väga palju just Puškini luule tõlkimise alal ja pean tunnistama, et orase tõlked, eriti jõgena neeginist, meeldisid mulle ka eriti elegantsed tükid. Siis, kui Puškin kirjeldab, on niigi nüüd kui tõendid, see oli meisterlikult orase poolt tõlgitud. Aga selles kohvikus ka käis Barbarus ja üsna sageli siis, kui ta juhtus põlema. Tartu ta kirjutas mulle, vahest töötavad. Saab, on selle sel päeval, eks kohtume kogu kõõloos külas, kuidas kirjanik mind samuti. Elamus ta oli hästi tuttav minu isaga ja emaga ja, ja meil eriti kevade tänaval, seal, praegu Kitzbergi, täna seal Barbarus oli vahetevahel külalisena, aga see oli märksa lähematel aegadel. Alati oli raamatutest ja kõigest sellest, mis oli südamelähedane. Mina tõlkisin tol ajal Varblase luuletusi ja siis mul oli võimalus temaga kui autoriga kontakti pidada ja see ei olnud nihukene. Tühipaljas kontakt. Autorid, kes on keelsed, kes ei tunne, ei ühtki keel. Barbarus vastuoksa tundis väga hästi vene keelt ja tema oskaski anda nõu ja vaest pretensiooni isegi esitas vaes, andis. Siis pole ka tuli, teate ma töötasin aastate vältel eesti luule tõlkimisega ja nimelt koostasin Eesti 20. sajandi luule antoloogia ja siis 39. aastal Kirjanike Liit tegi Barbaruse ülesanded läbiva vaadata minu antoloogiad. No siis ma olin juba mitte Pärnus, vaid Tallinnas, Barbaruse külalisena rööviga tantsisid tänaval kusagil paremal pool võidu väljakult. Praeguni Lauristini. Oli ka niisuguse niisuguse variandiga ja sealsamas paiskas vene keelde mõningaid mitte üksnes proosa, vaid luuleridu aga vene keelt muidugi ta tundis vaevalisest, sest tema sai ju hariduse seni juulis Vene gümnaasiumis, vene ülikoolis, Kiievi ülikoolis Kiievi ja vot kõige huvitavam on see mind imestust, ma küsisin, et miks teie sõitsite nimelt kiired, mitte Tartus Tartus oleks lähedam. Kandid ja mäletan isegi 36. seitsmendal aastal Barbarus vaatas jälkusega ka eesti parant, talle paistis, et mis, mis on täiskasvanud inimesed, selle asemel, et oleks midagi mõtelnud elust ja olust, kallavad detailid, teatud värve ja rapiire ja siis nende vahel on duellek ja, ja loomingut ja prossingut ja, ja see ei too rahvale mitte midagi, eriti sellepärast, et igal korporatsioonile olid omad leivaisad ja siis kui see leivaisa tuli, siis ta andis lahti ainult oma korpi meestele ja see paistis varbarusele väga nii vastikuna ja ta mõtles, et noh, tont nende sakslastega, miks eestlased peavad korporatsioone seal asutama ja seal korporatsioonides elama. Barbarus oli kassiir rammil, ta oli väga põhimõtteline ja otsekohene, see oli tema laadis tema tema iseloomus ja tema oli selline, et kui ta midagi peab tõeks, siis tal läheb, kas võim märtrina sinna. Ja mind köitis Barbarus just luuletaja Anna. Ja kui ma lugesin tema värsse, siis nad haarasid mind, tema luules oli väga palju sotsiaalset suunda Barbaruse luuletuskogu, nad olid ikkagi meelepärased eesti pahem poolast südamele lähedased ja tema luule oli nii-ütelda nagu trump, plii on nagu üleminek selleks uueks ajastuks, milleni meie jõudsime. Sa pead siis, kui alustus tuleb ja kõik siis muutub ka inimene teiselt, mõtle seda aha, nüüd mardalus, vares, nüüd tema on peaminister ja tema ei teegi mõist välja, võib-olla ei hakkagi meiega rääkima, aga tuli midagi hoopis vastupidist. Nimelt. Barbarus oli muidugi algul väga tegev, väga aktiivne oma ga seotud ülem riigimehe tööna, aga siiski ta leidis aega kirjandusele ja nimelt kirjanduspoliitikale. Ja siis, kui me viisnurgas töötas öö, ma mäletan, kuidas tema toetas neid väljaandeid number oli pühendatud kas Vene Föderatsioon, Ukraina, siis jällegi Gruusia, Valgevene ja nii edasi. Ma pean tunnistama, et minule ei olnud üllatuseks. Nimelt ma olin, ma olen Ukraina suurlauliku Ševtšenko esimene tõlkija ja Barbarus hindas seda kõrgelt, sest tema on ju Kiievis olnud arstiteaduskonna üliõpilasele kokku puutunud palju. Pärast siis ma sain kokku jällegi paar parusega, ta ütles, et see on hea, et tõlgid on vaja tõlkida järjest rohkem. Kujutage ette, ta oli riigi peaminister, ülemnõukogu presiidiumi esimees ja, ja muidugi see oli ju alles klaarime, sest see oli loeumisest. Ja siis temal oli lihtsalt väga vähe aega, aga ikkagi tal oli alati aeda kirjandusele ja ma mäletan, et Tallinna tuli tuntud nõukogude kirjanik Nikolai Virta. Roberta soovis väga kokku saada barbarusega. Ma helistasin varesele, ta ütles väga hea, võite tulla, aga tulge umbes 12 minu juurde. Helistasite te koju või tema uuele töökohale. Kadrioru lossi selles tiivas, kus on administratiivhoone. Ja siis Barbarus kutsus meid omale poole küll, aga varem ei saanud, kui pool 12 jess istusime ja lugesime luuletusi ja rääkisime kirjandusprobleemidest ja raamatute ilmub ja no ma mäletan, oli päris juba varahommikul ütelda, kui ma säält väljusin ja sõja ajal. Valvas sõja algul valitsus siirdus Narva ja mina olin ka nii-ütelda, jätsin kogu oma rahanduse ja kõike ja mõtlesin, et mul ei jää mitte midagi muud järele kui ka tagasi halasse minna, evakueerida ja siis ma teadsin, et valitsus asub Kreenholmis. Ma astusin Küprose poole, rääkisime seal, mäletan väga hästi, et seisime, läksime sinna Narva kose juurde ja Barbarus teate, möllas mööda ja oli niisugune keeruline aega. Barbaras vaatas sellele kosele ja ütles, et küll see kosk ükskord hakkab rahvast teenima. Huvitav üldiselt, et Barbarus oli nagu iga luuletaja, tema oli nagu prohvet, ta nii mõndagi oskas aimata ette. Nimelt maa puutusin Varbolas. Tuba 861 ja seal ma vahetevahel külastasin Barbarus, mina töötasin siis Jaroslavlis kirja selle ansamblite kirjandusliku kaas. Päri all kärneri ja teiste luuletusi, mäletan väga hästi, et Varblarus ulatus mul mulle ükskord terve Patwaka luuletusi ja ütles niiviisi, et juhtunud on tuju ehk võib-olla ta tõlgite. No teiste hulgas oli seal üks luuletus, mis mind eriti. Ja mul oli paras, pole võimalust avaldada sõda Jaroslavi almanahhi, näete, siin on see rariteet jalazlovi Halmana 1943. Ja kõiges kõiges, vaat siin ilmus üks luuletus, ma äsja ütlesin teile, poeet on nagu prohvet, möllas sõda, aga Barbarus olid täielikult veendunud. Sõda lõpeb võidurikkalt. Muidugi ta mõtles ka oma sugulastele, vendadele, eesti rahvale, kes ängid sõpra fašismi kütke all ja. Ma näen sind unes ikka õites. Puud aedades on valges valus. See tähendab teotoon meid võites on külinud piine igas talus. Vast näen veel Kasel hiirekõrvus, musttuhat, aasalt tikid, lilli. See tähendab, sa vaevles mõrvus, surm puhub värskete vilepilli. Vastpõldusid näen, rukis lükib ja tolmele põblukeses Winas. See tähendab nälg majja tükib ning laibalehk, kond, terav ninas, puid, metsamüha maas, näen tormis märg, lainetamas vete kehas. See tähendab, et igas vormis rahvas väljendab end vihas. Ükskõik kui palju aega kulub kord ilmsi õitsed, nii kui ulmas sind praegu näen, koer kohtunud, ulub ja ootab meest, kes julges surmas.