Minu isa oli Madisson, meie perekonnanimi sai 37. aastal Eeessistatud ojaloo ja tema oli siis tähendab seekord. Poisike ja kõndis koorma kõrval, kui nad kaheksanda aastate alul hakkasid siit vankritega minema Narva poole üle Narva ja siis Narva katsina vahel sinna, et väga kaugel ei olnud minna, mõni käiski jala. Ühest mehest muidugi räägiti, see ei olnud meie. Aga see oli Pärnumaa mees ja hakkas minema käruga ja tal ei olnud hobustel jootraha ja tema tahtis minna. Ja siis tema hakkas küsima, kus pool see Odessa on ja ja Krimm on ja siis võtku, läks aga lõuna poole ja muidugi ta pidi väga kaua-kaua muidugi käima ja ööbima siis teeäärtes ja vaatama, kus ta süüa tahab. Läks mees käruga, nii visa hing oli, kolm kuud oli ta ikka käinud jõudis pärale jõudispärane ja nad ei läinud grimmi ega minu vanaisa ega ei läinud Kaukaasiasse, kus juba teisi sugulasi oli, aga 1800 kaheksakümnepöördele naati otsisid ligemalt ja leidsidki ühe suure maatüki, mis üks kindral müüa pakkusi, ostsid seal ära Volossovo jaama lähedal seal ja ja siin miilitsa eesti asundus sai kiiresti õitsvaks asunud, kust Vallo mehi muidu teie vana Kuusalu Kuusalu, Kuusalu Loksa ümbrus ja ega täpsemalt Kolga mõis ja Herbert Tampere kirjutab oma raamatus vana kannel, kolmas et et toodet, Bergid on mitu põlve kuni seitsme põlve tagasi olnud mõisasepad ja ümbruse külades ka sepad, minu vana söötis sepa ameti maha. Ja siis tuli siis sinna uusmaa harjaks miilitsasse ja 1000, ka 10 aasta jooksul olid nad 1890 oli see juba õitsev asundus ja üle Venemaa loeti teda peaaegu kõige kultuursemalt sellepärast peale ja siin oli tolleaegse pealinna lähedal ja ja kiiresti, väga kiiresti arenes kirje Oskar rahvas ja kirjas ka igas talus käisid ajalehed. 180 talu oli pärast, seal oli punas Jüri Mõisamaa aga tühi, tühi maa. Aga siis kohati oli muidugi seal juba natukene mõisa kuuluvaid hooneid. Ja see mõisa härrastemaja või see nähtavasti midagi suuremat väärt ei olnud sellest midagi järgi jäänud, isegi koolimajakese kõlvanud. See oli küll üks lisahoone, ma ei tea, milleks kasutaja alguses olijad, paar hoonet niisiis asulduse organiseerib tellimiseks, siis jagati välja kõik, igaüks hakkas ehitama esimesena, talvehi elati kuuse all, alguses nad ööbisid Gruusias, Armeenias ja muidugi sinna, kui külm oli, talvel muidugi sinna majja majja muidugi sai, mõni maja oli need ööbid, huvitav, miks nad siis vastu talve välja rändas või no see oli küll suvel, aga ikkagi võttis aega. Mina sündisin 1000 90. aastal, muidugi hiljem seal. Ja siis minu isa oli siis patrioot, et tema vanaisa oli asutanud tema isa, minu vanaisa oli asutanud selle 1882 koos üks asutatud nüüd tagasi kodumaale, 1910 oli juba tema pidas mesilasi ja tema oli esperanto keeles ja mõnes muus keeles kirjavahetus siin kogu maailmas. Mul oli lapsepõlvest saadik kogu aeg mängida need postkaardid. Ja siis vastus oli tal laialt ja tema semadi Soonbercoli tuntud rahvaluulekoguja, seda tasuks ka omal käel kohe, kui ajalehtedes ilmus doktor hurda. Üleskutse hakkas muidugi peale. Kui vana ta siis oli üheksakümnendatel aastatel, tema on sündinud ju 70 72, nii et et ta oli paariaastane, kui ta hakkas, hakkas peale ja, ja siis. Oli minu ema vend, nartilbleimansi tuli sinna kooli õpetajaks. Nisugune energiline kooli õpetajaorg on suur organisaator, kes näitemänge, organiseeris seal Martin Leimann. See tegi seal suurt tööd, öeldakse jah, et pärast 1900 seitsmendat aastat läks lühikese ajaga nagu puhkes lõkkele see seltskondlik elu, seal tulid isegi teatrisse venelased ja mõni ei saa linnast Katzilost must. Ja eesti keelt ei osanud ka sellepärast et huvitav oli, ikkagi mängib mängu vaatama, saab aru ja vaatame, et pärast oli seal võib-olla tants ka. Ja mul on neid fotosid ka nüüd minu isa fotosid hinnatakse sellepärast, et elust võetud tema Ma oleks ju tahtnud koolis käia, aga 12 aastased oli sunnitud katkestama kooli 12, aastane algkooli õpilane oli sunnitud katkestama oma õppimise Tauriks kolgas muidugi õppida saanud seal. Aga nüüd tuli see minek ja nii nii-öelda kõik õppis ise, mis vähegi õppida oli ja taga kõndis ja õppis võõrkeeli ja mina olen ise näinud ja kodus neid saksa keeles. Inglise keeles vist mitte, aga esperanto, saksa, Soome, vene, eesti, nendes viies keeles pidas ta kerja vajadust. Harilik talumees ta oli ja ta suri järsku siin ära, kui ma noor olin. Me pöördusime siia tagasi. Irus seda heita sirusse maja. No siis olid, möödunud sajandi lõpus oli suur fotograafia tõus. Ja selle eluaeg ma mõtlesin, ma pean asises. Fotograafia alguses mõisnikud 1800 90 paiku oli siin suur fotonäitus Tallinnasse, mille kataloogi ma olen näinud ja ühesõnaga head fotod ja suurem ja siis minu isa juba ka hakas fotoga afeerima ja tellis neid materjalid kõik kohale ja Te ütlesite, et ei saa, fotosid hinnatakse nüüd sellepärast, et nad on elust võetud. Nii oli Herbert Tampere seisukoht jääb Eesti rahvaluule arhiivi seisukoht, mis asub Tartus sinna nüüd kolmekümnendatel aastatel, me andsime üle ja oli, aga tantsime hiljem sõja ajal läksid kaduma. Ja raske või neid hoida. Ja praegu on ikkagi järel näiteid näiteks ingerimaa ja need tüübid ja vanu hingele, see oli seal seal veel olemas ja seal kutsuti neid Visul lasteks ööks jagu. Ja. Kirjatöö eest, et ma, ma sain veel siin ühe hea preemia. Mõni aasta tagasi oli fotokirjutiste võistlus ja mina saatsin selle oma isa tööst esimene dokumentalist, selle pealkirja all sain komsomoli keskkomitee peapreemia. Kui vana te siis olite? Hakkasin saama 70 ja 71, võib-olla olin vana, kui ma selle kätte sandipreemia ja ma olengi püüdnud alati viie viiekümneaastaseks saamine ehmatas küll ära, ma mäletan, et võtsin kunstinäitusest osa ja et kas ma nüüd seal on vana, aga hiljem inimene harjub sellega ja nüüd on kaheksas aasta 10 käes ja nüüd ma täie hooga purjetanud vooruse poole, et ma tahan just tähendab tervist hoida ja noor olla ja neid ja mälestuste heaks töötada, seal on õige ka väga kahju, on näha, kui palju mälestusi hävib. Ja siis tuleb minul ennast süüdistada, et vot miks sina ei ole see mees, kes läheb ja inimene nõrk juba, tal on ka 80 aastat vana, mine tema juure, lase jutustada, kirjuta üles. Ma olen natuke püüdnudki teha ja Raivo terve, see on siis sinna noorusse uuesti tagasi ja lapsepõlve mälestused on nähtavasti. Jah, et isa elas, isa suri kevadel 1913 ja mina olin vaevalt kaks ja pool aastat vana. Tähendab seda tulekut sealt muidugi ei mäleta, et ma süles magasin, võib olla. Ja õde sündis 1912 detsembrikuus juba siin tiirus, kus me majaid tahtsime ehitama, hakkas seal, võttis seal krundi tema fotograafi ameti pärast, ta tuligi siia. Et ma nüüd olen juba nii palju vilunud ja katsume siis ja siin Tallinna linna lähedal, et ma saan siin tööd. Põllutöö võib niikuinii olla, aga surm tuli vahele tuli vahel ja see ema ehmus sellest nii ära. Muidugi, ja me püüdsime selle maja ära ja siis ma kasvasin üles Kungla tänaval Tallinnas sest meie tulime pärast isa surma. Linna ei tulnud kohe, sest 1009 13. Meie läksime pärast isa surma saha koolimajja üks minu ema veendadesto nisa kooliõpetaja Jaan Leimann. Pleimanid olid kooliõpetajad, Jaan Reiman oli siin sahal ja Martin Leimann oli mitmel pool Peterburis ja eesti asundusesse miilitsas ja. Ja sees. Martin pleiman oli 1900 seitsmeteistkümnendal aastal siin revolutsiooni osaline, Viktor Kingissepa kaastööline. Tema oli kõige esimene Eesti hariduskomissar. Sel ajal nimetati haridusvolinik minu mäletamise järele. Esimene valitsus kõige esimene 1009, seitsmeteistkümnendal aastal, aga 18. oli juba Saksa okupatsioon, siis nad olid põranda all. Ja 20 21 oli veel siin minu onu Martin Leimann ja läks siis Venemaale, ta oli esimees, riigikogu liige ka selles kommunistide rühmas ja nüüd Jaan Preimani juures. Ema läks minu elu niimoodi, et ema tegi ju tööd näiteks pesi pesu, aga poissi ei olnud kuhugi panna, siis ta pani mind kooli klassi istuma nelja aastaseid, olime seal klassis, seda ma mäletan. Ja vaatasin need maakaardi ja mina istusin viimasena seina ääres ja et rahulik iseloom oli mul, mina ulakust ei teinud ja vaatasin pealt, kui poisid õppisid. Ja mina õppisin lugemise kirjutamise ära nelja aastased iseendast. Minu ema hiljem rääkis, et keegi ei tea, millal see Ilmar lugema ja kirjutama õppis. Et ise ta järsku luges ja kirjutas. Ja keegi pole talle ta pealtvaatamisega nii nähtavasse kooliklassis. Ja meie naabruses oli luutalu seal, kus praegu linnuvabrik seal loopealsed nagu loo talu, nimetuski, ööd, pea, saha ümbrus, meil oli kõik paemurrud ümberringi ja mina mängisin paemuruaukudes mäletas jäätmekorjasid maasikaid ja see oli minu, minu lapsepõlvekodu, et kuni kooliajani. Ja 1900 seitsmeteistkümnenda aasta lõpus. Me tulime Tallinna sealt ja ja siis 18. aastal ma hakkasin koolis käima, siis oli seitsme aastane ja sügise aasta lõpus sain siis kaheksandaks. Ja kool asus vabriku tänaval seal meie lähedal. Ja koolijuhatajad olid huvitavad, üks vana hiidlane, kuulus pedagoog oli ja meremeeste perekonnast. Peeter Talts, see oli koolijuhataja hiiglapikk, mees ja niisugune kuningliku välimusega väikse habemega. Omaette peatükk on see, kuidas antakse õpetajale õpetajate poolt nimi, et seda õpilaste poolt jaapanlaste poolt nimed ja see jääb talle kleepub külge eluks ajaks. No läheb klassist klassi edasi, mõnikord ka muidugi teise Kovile kaoks senini ära. Velmanni võiti näiteks tainas pea, tal oli paljas pealagi ja ta ei olnud ju muidu niisugust nime ära teeninud, aga ükskord tema tunni ajal. Alati saab kuskilt alguse niisugune nimetus ja tunni ajal ta kord rääkis meile Kleeri pargist see õpetaja Velmann niukse ümmarguse näoga paljas peale aega. Heasüdamlik niukene vanahärra oli või keskealine ja. Keeletunde ja matemaatika trajastiat ja siis tema rääkis Nõmme Glehni pargist, et seal on ju niisugune sild väljas, kes murdis oksa, mine tea, oli see koer või tainas pea. Aga nüüd, et seal oli endal ka niisugune paljas pealagi ja õpilased algkooli õpilased tähendab Ani alles üle 10 või selle ümber. Ja, ja kohe mõni toit vanemad muidugi ka tol ajal 20 aasta algus oli ka suuri, üsna suuri, suuri poisse seal kes juba nägija töö poisid olid ja kooli koolijõud, meil oli lihtsalt hiljaks, seal oli igasuguseid seal. Ja kohe eta õpilsaksid naermaside tainast peale ja nii kui vahetanud tulid ainult tainast käivad ainult viha ja jäigi tainas lühidalt aina niimoodi. Õpetajad ise ei tea, kust nende nimetuse alguses saab, aga ta saab harilikult mäles juhusest ja ei ole sugugi pahatahtlik, ikka ei ole, need nimed ei ole pahatahtliku. Ja no minul oli teistmoodi tera, joonistasin algusest peale, oli mul niisugune kalduvus ja tegin karikatuure ja 1922 aasta sügisel neid olid numbrid siin säilinud käsitsi kirjutatud ajakiri. Virmaline kooli ajakiri, jah, 11 aastased, hakkasime meie tegema, tähendab, seal klassis. Kooliajakirja eriti muidugi kori mõjul kori oli, oli suul popula tarnekunstnik ja rahva seas kori karikatuurid olid, olid ikkagi palju suurema tähtsusega, kui me praegu kunstiajaloos arvame ja teie hakkasite ka siis joonist seal mõjul ja kori mõjul võitel puhtalt ütelda, sellepärast et tema meieni imetlesime, et tema andis iga päev aastast aastasse, oli võimeline iga päev andma siis kui mitte see, siis vahejäljed, järgmine päev teises lehes ja niimoodi kui vaadata, kui jäiga laupäev võib iga pühapäev oli siis üks sari talvel. Ja kui ma seda ajakirja virmaline koos Heinrich vatseliga andsime välja, see oli minu pinginaaber, Pelgulinna poiss väga elava loomuga, tema kirjutas siis mõttes nalju välja ja mina joissa sinna karikatuure, kaaned ümber pandud kaanepilt peale käis käest kätte niimoodi lugeda. Ja meie kooris oli veel praegustest kunstnikutest näiteks Aino Pedaka, sealt on palju, seal oli Garibaldi Pommeri, meie tuntud skulptor, oli ta esimeses klassis kohe ühes. Kui Tammsaare kohta öeldakse ja meie loeme tema Mauruse kooli, siis kõik arvavad niimoodi, et noh, see oli fantastika, nii kauge minevik, et ega aga mina võin ütelda praegu elava inimesele viru nooruse põlvel oli veel sabasugune ja täiesti samasugune, nagu oli tamm seal rajal möödunud sajandi lõpul. Koolielu ja koolielu on sama fantastiline, seal on igasuguseid tüüpe, mis Tammsaare kooli aja tegi ja Treffneri kooli tegi omapäraseks, et seal oli tõesti kogunenud üle Venemaa igasuguseid tähendab endiseid inimesi, kes nüüd olid hakanud kooli õpetajaks, saanidel oli kaunis keeruline elulugu igavesel selja taga ja õpilaste koosseis oli väga kirev. No meil ka õpilaskoosseis väga kirev. Näiteks vennad Walterit, need ookeanisõitjad nendega ma olin lapsepõlves ju sõitsime kasin paadiga ja puistu on minust vanemad ja kõige noorem ja kõige suurem kangelane Ahto, minust natuke noorem Ahto Valter, kes Haaduvalt purjekal ja kes ületas Atlandi ookeanilt land sinna ja tagasi ka veel. Ja see pidi olema tol ajal ikka maailmarekord. Tol ajal ei olnud veel keegi purjepaadiga sõitnud ja tagasi kadunud. Mõlemad otsad tegijast oli klassivend, teil, tema oli, ühes klassis ei olnud taga. Meie käisime lihtsalt suvel ise Paljassaarel, mina käisin nende siin paadiga sõitmas, harmasse paadiga sõita ja ja Go oli vanem vend. Ja vahepeal oli ta Ahto hukku Ko Jari Low. Oma silmaga nägin siis niisugust huvitavat asja, kuidas niisugused noored poisid, meremehe esinevad või oma asju ajavad. Et see nagu nagu Ahto kõige noorem, see oli päris ime ja nagu kala vees, et tema vett ei kartnud keset ookeani, kui laine kogu aeg loeb üle. Nadolid veega harjunud. Tallinna lahes oli niimoodi, et mina küsisin ükskord isa käest, ma käisin seal isa juures külas Vene sõda ja pärast seda läksin pärast sõda vaatama emisse isasel paljassaares teeb tähistus, kaksiti seal katusel, see vana kapteni parandas, kadus parajasti ja tuli siis alla sealt ja ja mina küsisin ka, et kuidasmoodi, siis need poisid nii erilisteks meremeesteks sai, sellepärast et mina nägin ju oma silmaga Kõu. Valter abiellus minu õe sõbrannaga. Perekond, mina käin seal ja vaatan, vanad merekarud tulevad. Mis iialgi ju niisugust kommet ei ole, meremeestele noorema mehega stab nõu küsima. Nende, kus, kes seda ennem näinud on, mere peal on oma mereseaduse. Ja ometigi need väljet vanad merekarud ajasid selle poisiks aga juttu nagu nagu omasugusega ja küsisid temalt nõu, mereasjas alati rüüd. Kui ma vana materjali küsisin, kuidas nende siis nii heaperemehed said sündimisest saadik, siis tema ütles nii, aga mina tegin ju nii, et iga poisiga neli poegadel oli. Ja kui käima õppis, siis võtsin paadi peale kaasa sealsamas siin ballasele ja Kopli lahes ja. Me võtsime paadi peale kaasa, viskasin poisid üle ääre vette, poisid, ujukad öid ja niimoodi nad nii kui käima õppis, õppis ühtlasi ujuma ja kui suuremaks kasvas, siis ma maadlesin nendega. Vanamees ikka rääkis, et kui poiss oli juba nii, et juba kaela kandis ja juba oli 15 16, et et küll mul oli hea meel, pani juba mind selja peale ja ta tähendab harjudesse, vana kapten oli üks üks haruldane omapärane kuju täiesti karikatuuri vaimses mõttes, ta oli üks omapärane ta oli nii, et paljud ei, keegi ei saanud temaga läbi ja kõikidega ta oli riidu läinud ja oligi läinud niimoodi juba erru. See kapten viimane aurulaev kajakuga oli tal seal suur skandaal, seal need kursist kõrvale kaldunud ja laevaühing on kahju saanud, selle vormilise põhjusel ta hiljem vallandati, ma mäletan. Ja iga kord, kui mina sinna läksin oli ihuüksi seal toas, tal naine oli ju ka, aga siis ained dometas kuskil seal ja üldse ei tulnud, ajas oma peenramaad ja kitse kasvatas ja aga vanamees oli täiesti ilma mööblit, tuba keset tuba oli nagu suur pada, see laeva kompas ja vahib ise mere peale hommikust mere peale sealt oma aknast välja, selline, nagu ta oleks tööl neid kogu aeg ja tema vana harjumuse tõttu. No ja isegi meie ajalehed kirjutasid üks aasta kohta hiljem, ma mäletan, et kui ookeani ületamisega Taani rekordimeheks sai see Ahto Valter, siis päevalehed pistis selle lause sisse. Ta tegi nüüd oma isa vea heaks, mida, et isa ei osanud kaldus kursist kõrvale. 1924 kevadel ma lõpetasin selle algkooli kuuenda klassi, siia tulin Gustav Adolfi gümnaasium, mina olingi alati filosoofia või line ja oliks klassiga aga sobinud, aga ma tahtsin ikka niuksed praktilisemaid, ma tahtsin õppida arhitektuuri kunstialal edasi. Ja ikka nii. Tahtsin ka kuskile välismaale minna ja arhitektuuri ta ju edasi õppima läksite. Te läksite ainetehnikumi Tallinna tehnikumi ja kaudu Tallinna tehnika 31, üks aasta 32 ja kollane teisel sügisel, kuna Tallinna tehnikumis oli see ümberkorralduste aeg, kavatseti teda viia Tartu, hiljem ta oligi natuke aega Tartus ja mitmed läksid siit ära, 31. aasta sügisel, nagu varemgi, oli mõned häirivad eriti soodusoli Tšehhoslovakkias prioneerigoris soodsad tingimused, kus ei olnud kallis ja sõit ei olnud eriti kali ja mina oleksin Prahas, Prahas oli mul mitu tuttavat juba kes praegu ka veel sihindavad, Sa tahad, siis oli Jane Hussi tänaval. Need olid need vanad ülikoolid ja Karli ülikooli seal kõrval, see oli ka osad saksa osa tšehhidel. No ene ja kena sinna iga kord, kui jõuluks ma tulin veel vahest veel siia ja sõitsime jaanuaris jälle tagasi ja iga kord, kui tore, et see imeilus oli see Moldova viltava jõgi ja kogu Rachel ja Praha linn seal tähendab, saab inimene kunstnikuks, mina sain seal siis nägin, et arhitektuurist üksi väe. Aga eluaeg mina ei tahtnud ju kunstnikuks Eestis saada, kuigi ma eluaeg oli joonistanud abis pärast, sellepärast minu ettekujutus järele juba kova algkooli lõpetasin, läksid mõned juba kunstikooli. Noh, mina ei tahtnud, tähendab kunsti õppida siis seda õppida ei saa, peab selleks sündinud, et, et see amet, mina pidasin seda kunstniku kutsete pühakse, kuna ise teen, siis ma teen nii nagu pilli mängisin orkestris, et ilma õppimata kuulmise järele. See on õige mäng, me kujutasime ette mustlane, et meie seedis konservatooriumis käib juba see, need noodist mängib CD, aga sa pead talendiga mängima, tähendab ainult kuulmise järel. Me kujutasime ette, et seal vare ja siis austasime neid ja siis ei tahtnud minna õppida kunsti. Sellepärast et see ei ole õppida, see seal Ad rikub ära, võib-olla hakkad sulle midagi õpetama, aga mina tan ise joonisel. Aga muidugi ma nägin Praha galeriides, siis hakkasin käima seal, kus näitustele. Ja siis siis ma nägin, mis kunst tegelikult on ja muidugi tahtsin maalida matsil riigieksami ka ära seal arhitektuuri alal 36. aastal lõpetasite arhitektuuri. Jah, seal olid oma aja tuntud Praha tuntud arhitekt Lehmann. See oli meile õpetajaks ja professor ja need siuksed, kuulsad vana Austria ajast, igasugused teoreetikud tus, mehaanika ja ehituskonstruktsioonid ja kunstiajalugu. Ja seal oli näiteks aktsejana nime Sagri joonistada ja ja, ja kunstiosa oli üsna tugev ja nii et see, see aitasime kunstis kaasa, seal võis isegi pooleldi õpidagi joonistusega, klassid olid tugevad ja kunstiajalugu oli tõve arhitektidele ja arhitektuur oli, oli seal kaasa kõrgusel korvi, siia ideed olid tuttavad, aga, aga Praha juhtivad arhitektid ütlesid nagu praegugi juba siin, et ega meie siis ainult neid kaste ei ehita ja ehituselemendid, meie kujundame, kujundamine nii nagu praegugi, et meie nüüd kui massiliselt ehituseks läheb, siis tuleb juba liiga hirmetu, aga see ja klassikas on ka nii, et ega meie ei tohi siis seda uus klassikat, mis kopeeriti möödunud sajandil jälle seda hakata antiigist kopeerima. Vaid kaasaegsed vormid ja seda raha ehitas, ehitas üsna ilusasti. Hoia vana kunstiajalugu on seal iga päev silma all ja haruldaselt ilus, ilus. Väga ilus linn, temal ja tema kasvatab küll kohe kunstliku välja see, kes Prahasse juhtub sinna elama peale lõpueksamite õliga mingi diplomiprojekt või, ja diplomitöö on küll niimoodi. Nüüd sellel see diplomitöö jäi minul tegemata, sellepärast minule minu kooli ma andsin selle, selle seen nimetati kandidaati, praegu seal kandidaat muu tagasi diplomi, ennem neid kandidaate siis diplomitöö, mina olen selle esimese riigieksami tegin ära, aga mina ütlesin, et noh, jäädiumaaliakse mõned sõbrad seal lõpeta ära, mis, kui sa juba nii kaugel oled, mina ütlesin ei, mina olen niisugune entusiasmi, paberid ei saa paberi pärast näha jupi. Ja siis läksin kunstikooli üle, et laiba maalisid Gussi kooli, ma jõudsin ka kiiremini, seal vist juba varem töötanud kogudeleksite Kurstywoodil, Soome Ma käisin vahepeal Pallases kasin vaatama, aga Pallas oli minu meelest nii kole väike ja, ja niuke tolmune võrreldes oli neid suuremaid asju näinud. Aga teine, mis mul oli, oli kergem, kuna mul oli juba ja tugev veel kool olemas, seal oli ka kunstiajalugu ja ka kirjas ja kutseline joonistus ja ja oma joonistuse eksamitele ja meil oli oks eksamit nii Prahas kui Soomes. Saradi unistuseks on ikkagi. Aga need ei ole mingit raskust ei teinud, mind loeti heaks joonistajaks ja ma saingi sealt kohe järgmisele kursusele poole aasta pealt. Ja jäin sinna õppisite maalisel paali ja kelle juures? Kaks ja nelja ümberei ja alanco kaks toonitud klassikud, need mõlemad nüüd on surnud. William läenberi on Kopenhaagenis tegutsenud palju ja tal on seal mingi puusaga ateljee või seal tema töid. Villem Grünthal, maaliõpetaja nii-öelda, selles meistriklassis esimeskasid peale kuli, nii. Kogu aeg oli alanguuno alanco, see on, see on nagu oli ka prantsuse kooliga mees, tema õpetab seal terve generatsiooniga välja õpetanud juba kunstnike, mis kujunes maalist meelist temaatikaks neil aegadel. Kogu aeg on olnud algusest peale see talvine meie põhjamaa ümbruse lobi, lumine ei anna mulle ikka rahu ja praegugi veel ja te praegu on ka tänavu lumine, rikka, mul on aega kole vähe, aga igapäevakahetsen, et ma peaks täitsa vaba olema, ainult maalima. Imeilus lumi on tänavu aasta ja see niuke tumesinine taevas ja see on minu mehe, minul hakkab, on lähedane ja nähtavasti Tallinnasse ma keeldusin siis, kui ma olin väike laps, et ema tõi mind sealt sahal saa koolimajas. Esimese maailmasõja päevil mäletan naistusi vankris, mina, vanaema käis ju piima toomas Tallinna turule. Kui ma olin siis kas viie või kuueaastane, kui ma nägin seda Tallinna siluetis, tervendas Lasnamäe vaadates imekena ja hiljem olen siis niimoodi hakanud linna armastama ta linnaaineid. Ma ei maali mitte selle ainestiku pärast, vaid mul on kunstiline nisugune värvus, harmoonia, siin häälestatud värvid. Mul on oma teooria, mismoodi maaliteenija õpetajaga mõnele teisele seda süsteemi, et ärritulevad häälestada, sellepärast ma olen ka läinud maalikunstis kaugemale, nimelt värvusmuusika juurde üleliidulisse konverentsist osa võtnud ja see on Tulevikku ala. Värvustel nimed, värvuste keel, värvuste keel, aga jutusta veel tahvelmaalis, siin ta on paigalseisev ja surnud värv. Kuigi seal on ka juba liikumine, nagu see san eal märgiti. Nimelt inimese silm liigub nüüd mööda, vahel ei, aga see nagu liiguks ka need Akordid seal ja nende dünaamika ilmub kohati nähtavale värvuste omavaheline dünaamika, omavaheline liikumine, värvid ise on nagu elavad organismid, vot nüüd ma läksin nii kaugele edasi, et nüüd on vaja teatrisse tuua, värvus, teatrit teha, aga nad ei julge teha, see oli iga uus asi. Ja üks kantinski lavastus on, on täiesti reaalne, mida võiks teha, Kaplinski on selle kirjutanud 1912. Täiesti lava jaoks, aga kusagil ei ole veel ette kantud. Prantsusmaal viiekümnendatel aastatel on katseid tehtud, aga kutseliste aadris ei ole veel kordagi meie teada olnud. Andeks, vähe aega tagasi te ütlesite, et maaliksite küll, aga takistab ajapuudus ja millele kulub siis põhiosa ajast pere nüüd mul on väike tüdruk, läks kooli ja ma ja aitan teda ja peab teenima oma tütar. Oma tütar, minu tütar? Muidugi vanad on, minul on ta nüüd sai üheksa aastaseks, aga minul on ju täiskasvanud lapsed ja nendel on ka lapsed. Arhitektid on poeg ja tütar, elavad nõmmel, aga, aga ma teisest abielust, kas ta on mul nüüd see uus tütar Aili kes sündis 72, üks tema läheb peale lõunat, koolja tuleb õhtupoole. See neelab osa ajast, siis ja ühiskondlikku tööd on mul ka ikaga, millise ajalõigu hõlmab Sist restauraatori töö. Ja vot sellega on jälle huvitav asi, paistis ju nii, et nagu mina üks restaureerimise alal juhuslikult olnud sõjaolude tõttu oli vaja ju restauraatorid, kui kedagi ei olnud, aga minul oli nii, et atero võis, oli minu õpetaja keebart Johannes gepard vanas Kuitsugude perekonnast ja tema, see oli Athena restauraator ja ta oli meil maalimismaterjali õpetaja maalimistehnikaõpetaja ja oli pärast Soome Kunstnike Liidu esimees ja on nüüd surnud. No ja siis mina tundsin huvi selle restaureerimise vastu. Aga keegi ei taha ju noortest inimestelt restauraatorid saada, et see oli niisugune muuseumi kohta niisugune paigal seismine ja et kui muud ei ole, siis hakkad seda tegema, aga minul oli vastupidi. Tähendab, Ma õppisin oma huviks, vana kunsti, vana kunstnik, väga huvitav ja seda restaureerimist, aga nüüd tulin siia ja siis selgus küll, et 45. aastal kohe oli kiiresti vaja restauraatori. Tartu Kunstimuuseum oli purunenud telliskivihoone Tartus täielikult pommitamise tõttu 43. aastal mindi juhuslik pomm sattus sinna ja kohe maatasa. Ei, kusjuures kõik maalid jäid sinna Telliskivihunniku alla. Muuseumi töötajad muidugi tegid eelmine eeltöö ära, kui mina jõudsin juurde, siis olid need tükid juba välja toodud, kividaatia panime kõik laudade peale ja kõik need sajad. Ega seal ju tuhandeid ei olnud, aga see ei olnud ju veel eriti suur muuseum ja pääsesime kõik need ära. Üksainus pastell jäi täielikult kaduma. Et ta oli nii puruks kuskile läinud, et täna meie ei saanud tänu tükkega kätte. Nii paberi peal, aga teised olid, kui ikkagi on ollus kõiku kortsus, ta oli ikkagi sai ta korda teha ja seadis kuule, kõva praktika, terve see muuseumi läbi töötada võttis kõvasti aega vaid see, mida viis aastat, kus te olete veel restauraatorid töötanud. Restoratiivse valitsus moodustati 50. aastal ja muidugi mina olin kohe seal asutamise juures siis ei olnud Tallinna restaureerimise töökoja ruumigi veel esimene ruum oli meil sügisel 1905 10, et oli Niguliste kiriku kõrval, siis ma olin veel muuseumitöötaja, hakkasin juba tegema restoranis, valitsusele ka natukene. Ja Niguliste kiriku kõrval oli üks taastamistööde barakk. Seal seal oli meie restaureerimistöökoda ja siis oli näiteks tulid välja Tallinna Raeapteegilaetala vaat krohvi alt ja need olid rootsiaegset alad õlivärviornamentidega kaetud leidma taastasin ja need alad said hiljem tagasi pandud oma kohale. Kõige tähtsam töö, mis on, seda ma tegin üle 10 aasta. See on lai tänav 29, teisel korrusel, vana barokiaegne originaal, maalitud lagi, mis Põhja-Euroopas on niisugune haruldus. Sellepärast et 1000 680.-te aastatel on ta pärit ja Tallinna meister on tema autor Need eetriaega. Nüüd tol ajal vaieldi küll minule vastu, et oh neid, kas neid losse see on üle terve Venemaa ja Katariina ar, kui palju sai tehtud ja Itaalia meistrid käisid siin ja mikspärast ta peab Tallinna meister olema-Tallinna arhiivist dokumentaalselt tõestada, et see on hernest lonti CR Tallinna maalija, kes suri katku tõttu siin Oleviste kiriku lähedal lasteni. 1694 suri katku. See mees ja õppis tema reprandi linnas. Neli aastat Amsterdamis, Tallinna kooliõpilane ja Amsterdamis koolis käinud suurepärane Tallinna porteriotist, kellel oli oma ajalooline osa siin Sultsidega võitluses esimene kunsti autoriõiguste eest võitleja vabakunstniku nime taotleja, kui ei olnud keegi kuulnud ja oli absoluutselt keelatud tsunftide ajal ja tema ainult oma talendiga suutis siis niimoodi siin ennast pinnal hoida, et raehärrad ostsid tema ikkagi salaja teda toetas, kuna ta oli andekam kui tsunfti mehed. Oli siis laia tänava laemaal jalgadel europere ja see on üks, see on suurepärane. On ka, oli raske restaureerida, sellepärast et tema oli kaarti kadus või sisse langenud ja kivida ja nüüd, kui need tükid välja võtta, sealt talvel ja lume all ja suvel viima mudaga koos, kõik siis üks kiiremini usuvad neid tükke saab taastada, aga õnneks see oli hiljem krohviga kaetud ja keegi ei teadnudki, et seal laeval puulae peale oli pandud lõuendi lõuendi lõuendil oli õlimaal ja see õlimaal oli nii ja materjaliga, et tema oli, oli see lõuend oli nii tugev, käsitsi kootud linane lõuend, tolleaegne see materjal pidas vastu ka selle seal niiskuse seal prahi sees. Selle maali olemasolu varem ei olnud teada üldse ja huvitav ette, et see temal oli teada veel 1000 800 aasta algul nii-öelda Puškini hääl oli vahel teada küll, et ja oli muidugi näha, seal aias oli aga siis tuli moeks juba möödunud sajandi esimesel poolel läks poodi krohvimine ja muidugi sema laemaal oli nähtavasti luitunud souli, funky, perekonna maja 300 perekonna igatahes tõesti alati remonti ju, kui jälle põlvkond vahetus ja remondi käigus nüüd juba möödunud sajandi esimesel poolel krohviti ja krohvimatid on sinna löödud pilliroomatid ja naeltega papinaadiga kinnine, laia peaga naeltega ja sinna pandi siis krohv. Ja nüüd hilisemad majaomanikud juba enam ka möödunud sajandi lõpul enam keegi ei teadnud, oli juba unustatud, et seal all on maal. Ja juhuslikult sõja päevil tuli siis välja, et et seal on. Ja see purunes lagijate saime tükid kätte, kus väljaspool Eestit on rakendatud restauraatori oskusi. Tähtsam töö on võib-olla peale jah, Puškini muuseumis, kohalikud. Ja värvida siis kohalikus töökodades seal stažeerimise jooksva töö. Tähtsam, see on ja huvitavam on noodi Witcher kloostris ja see oli väga suur töö, seal on ju vana fresko, no need ei ole mitte fresko värskele gravil, vaid need on niinimetatud fresko, need on ju Seconaal. See, see tähendab kuival pinnal, seal on nad eriti tähtsad, nimelt, mille tõttu tuleme kirikusse sisse, ait hakkab peale kohe pildid ja jätkub, jätkub see kompositsioon 30 meetreid üles, sinna lae alla. Meressaureerisime selle Moskva brigaadi koosseisus maalid, nemad tegid seal juba rohkem kui üks aasta tööd, mina harjunud seal ühel ühel aastal sealjuures ja ja esimene kord hirmutab ära, kui vaatad nüüd alt ülesse, kuidas seal tellingud on, tellingud on nimelt raudvarbad. Nii et niisugune sõrestik, mitte laud, tugev konstruktsioon, aga vähe võtab ruumi õhurikas ja läbipaistev. Ja nüüd aita vaatad, et kuidas mina seal üleval töötama hakkan nagu kärbes, sel ajal, kui ma hiljem seal üleval oli, mitte midagi harjub nii ilusti ära. Töötasin seal üleval päris päris rahulikult, need on munatempera tehnikas, tuleb kõik need osakesed millimeetri viisil lahti, kõik tulnud kinnitada alusele, triikida neid. Kui see alus on kõva suure vaevaga kõik see maalane ära kinnitatud, siis algab see alles kunstiline restaureerimine, sinna tuleb peeneretus peale. See on üks suurem suurem ja tähtsam töö. No ja Tallinnas on siis tähtsam töölaia tänaval 20 900 võib igaüks näha teisel korrusel neurooperör. Nii et kultuurilooliste asjade vastu huvi tunnevad. Ja hiljem on mul olnud marus avastada kallimale, avastada kallimale hea haruldasem olin siin 59. aastal Se Vigala kirikust leitud. Mille ma siis tegin kindlaks selle autori Marten defos 1000 500 aastatel, see on juba renessanss ja see on juba määratu tähtsusega töö. Ghana pulm, kanna pull, mis praegu asub Kadrioru lossi novot ja seda ka keegi ei uskunud, kui ma avaldasin siis selle esimese kirjelduse autori, see oli sirp ja vasar asja selle autori kindlakstegemise kohta. Nagu peale seda pärast Vigala maali on ka mul on praegu veel kavatsusel Hermitaaži minna ja näidata neile mõnda asja, mida ma olen siin leidnud. Ja mis minu arvates on ja väga kõrge väärtusega ka siin meil harilikult keegi ei usu ka asjatundjad, sest et ega ta ikka originaali küllata koopia on. Muidugi, see on väga harv juhus, kui originaaliga tegema. Aga kui üks originaal juhtub, siis jätavad, siis peab teda oskama tunda ja noomida. Olin nendes asjades olema ja kinnitust leidnud, et oli, oli kena ja rohkem kui üks kord. Ja ta on sellel alal veel veel edasi teha. Praegu mul on kaks tähtsat ala, üks on see, vanade autorite kindlakstegemine on mul veel kavas, aga siis see uue päris uue tulevikukunsti värvusmuusika arendamine samuti. Nii kindlasti ei ole veendunud, et, et sellel on reaalne alus ja tulevik.