Laulupeoväsimust ei ole olnud, ma seda ei ole tonn. Teda on tarvis olnud. Nii kõneleb 80 aastane Gustav Ernesaks Lembit Lauri mikrofoni ees detsembris 1988. Ega ma ei eksi, öeldes, et ka teid on nähtud sel suvel lauluväljakul, mitte laulupidude ajal, aga rahva suur kogunemistel Nad tahtsid kohe, kui ma väravast sisse tulin, sinna ette müüa. Kas see oli nüüd rahvarinde kogunemine, 16. juunil või Eestimaa laul? Mõlemal käisime esimesel, ma istusin tagapool, teisele ma tulin juba hiljem. No ma ei oleks vastu pidanud tervet tervet seda oli see teile elamus lauluväljakul, kus ei peetud seekord laulupidu, vaid oli elamus muidugi, aga minul on niisugune asi, et Ma ei kannatanud need valjult. Kui nende täiskoormus peale pannakse liiga palju detsibelle, ei, siis ei kuule teksti ja seal muusikalistest nüanssidest ja värvides ei maksa rääkidagi. Parajasti timmima neid masinaid, see ei käi tervise pihta. Kui palju pidi Gustav Ernesaksa ja Lembit Lauri põlvkond timmima ennast et nõukogude mentaliteedi ja Vene riigi kiuste Eesti asja ajada? Ma ei, ma ei saa seda laulu lauldud. Miks sa ei saa sinu sõnal Stahlil sees laulu ruttu-ruttu ära ja eks Neitult laulmsi on ka olnud aja jooksul. Ma olen juhtunud lugema paari Jaan Anvelti lühiartiklit mille laulupeo suhtes on võetud üsnagi tuttav seisukoht, tõsi küll, need on pärit aastast 1000 909912, aga öelge, palun, kas teie eluajal Gustav Ernesaks on esinenud selliseid momente, selliseid hetki, kus meie laulupidude ahel on ähvardanud katkeda? Noh, said mõtted on oldud ka kaheldud, võib-olla isegi professionaalselt tellinud, mõne mõne juures on olnud niimoodi, et milleks laulupidu, et siin ei saa ju kõrget kunsti olla ei ole muidu pidanud piiratud teatud määral. Aga, aga instantside poolt, no lausa mulle ei ole öeldud, aga, aga on mitmeti olnud. Seal ma sain ühel laulupeol kiita ja laita oli Kelberk, oli siis juht ja kiitvaid laulu kirjutanud Johan Suldaksele. Meil kolhoosis pulmad. Aga sellest ma saatsin Johan Simmi meestelaulu juhatama. Natsionalistlik naba olin ka ikka nende nende nimestikus seal. Aga meeskooriga oli niisugune lugu, et sinna taheti, et paneme siia nüüd tüdrukud, Jurja karmoškad ja süsteeme, pesniblaski, kust suunast sedalaadi nõuanded tulid? No ma ei tea, ma ei tea, aga niisugune jutt käis, no muidugi semaid. Ma ei teinud välja sellest. Tegelikult on see nõudnud ikka nõustugem, suurt diplomaadi osavust, meie laulupidusid nii ilusasti edasi viia, neid elus hoida. Nojah, alati peab pidisel, sellel laevukest pidi merekaarti tundma ja, ja ja vee sügavust ja tuult ja ega me ei tea, palju me võlgneme just nimelt laulupidudele. Selle ühtehoidmise ja ühtekuuluvuse. Vaevalt Jansen mõtles, et esimesest laulupeost niisugune Rida tulega, vaevalt ta seda mõttes ta on olnud. Laulupeod on minu arvates nagu nagu saatjaks kolme ärkamise ajal, esimene 1869. Ja teine siis 20. Et kuidagi on laul seotud meie eluga väga-väga tihedalt. On omandanud sotsiaalse tähenduse, eks see ongi laule, mida rahvas on laulupeol kaasa laulnud ja üks selliseid laule on teie mõisamaa. Noh, see on kujunenud traditsiooniliseks nii laulupeo lõpulauluks, kui ma selle kirjutasin, soli neljas märts 1944 siis ma muidugi ei arvanud, et hakkab omale teedise rajama. See oli Moskvas kirjutanud muidugi, ja sõjaaeg ja kodus kaugele siis kirjutasin selle ära, oli ühel laulupeol isegi niisugune asi, et Ta ei olnud enam laulupeo kavas. Aga lava hakkas laulma ja laulis kaks salv ära, siis pealikutes tuli ja ütles, et meie juhataja vaatasin kolmanda salmi. Hiljem on seal laulavate kavas olnud ja ja et kõigil oleks mõnus püssi tõusta, siis nimetati seda laulupeo hümniks. Mis tõuseb püsti. Laul, laul on laul ja rahvas hakkas püsti tõusma maitsega kattis püstises, mul ei sobi ka istungi. Täpselt homme on Gustav Ernesaksa 98. sünniaastapäev.