Täna püüaksime ajada päevakohast lenduri juttu. Tõelisi lahingulendureid võib Eestis sõrmedel lugeda. Kaks meest, kes on lennanud sõja taevas, räägivad, siis selles saates alustab endine ründelendur Eduard Vink. Millal ja kuidas teil tekkis huvi lendamise ja lennukite vastu? No minu niiskust huvi üldse ei olnud. Jääte sel ajal 30 31. aasta siis lendurid olid niisked, nagu paigad on kosmonaudid. Ja muidugi mina ei mõtlenud, et minust saab lenduri ja mina ei kippunud Kesena lenduriks. Lenduri tulite kangelased ja poiste ebajumalad ja mina õppisin instituudis Leningradi veetranspordi instituudis. Mõtlesin, et minust saab tsiviilinsener. Ma läksin, see on, ma olin oma fakultiidist üksipäini üksi, nii et kellelegiga seal rääkida, niimoodi ütelda vissi auks kutsutakse, ma ei võinud. Läksin sinna, seal öeldi kohe, et minge arktika missiooniastikumis siin. Ma veel ei öeldud, miks välja käin. Nemad võtsid mind lahti ja kuulasid ja keerutasid. Ise ütlesid, et voodin, kõlblik, kõlblik ja ma küsisin, et kuhu ma olen siis kõlbli ja koodin avat lähete, tähendab siin teine tuba, seal öeldakse. Panin riidesse, läksin senna, Salistasid kolm meest, kaks nooremad, üks vanem. Nemad ütlesid mulle niimoodi, et on partei keskkomitee otsas ja et saata õppima sõjakoolidesse partei liiged oli siis juba partei liige, see oli lennukuulsuse sõjakoolid, see siis ütles niimoodi, et vot valige, võite minna lennukooli, võite minna mere merekooli kooli ja siis jalaväekooli. Mul oli seni väga ootamatu, ma ütlesin, et ei mulle see asi sobi. Mina tahan olla tsiviilinsener ja mina kuskile kooli minna ei taha ja. Siis üks ütles, et vaat üks minut aega mõtleige, missugust koolide omale tähendab? Ma hakkasin mõtlema, ükskõik, ei tahtnud, ütles, et ei, mina ei taha. Siis oota 30 sekundit on teie käes, mõtlike teel. Käisin veel või ütleme siis, ütles, et 10 sekundit jäi. Siis ma hakkasin kartma, mõtlen jalale, kooli, seal, üldse meeldin vajutiselt. Saatke siis klassika, cool vati oligi kõik. Siis ma lõpetasin pool aastat, õppisin Leningradis, see oli niisugune teoreetiline kool üldse, see oli. See oli, meie ehitasime seda kooli, uus kool oli ja vot siis läksin sinna õppima. Ja juulikuus, 33. aastal ma lõpetasin selle lennukooli ja seal mind jäeti instruktoriks. Aga kas lendamine hakkas meeldima seal koobliks, algul olite vastu, olin vastu ja ka siis juba, kui ma tegin kaks, kolm lenda ja vaatasin sealt ülevalt, siis mulle hakkas see meeldima, näiteks kõik mina ei veel ei uskunud, et minust saab lenduri ja meid oli grupis õppel lennukit peale, siis oli vist uus poogaks u katkestada, loid metsavaht, mida meiegi siin parastada nägime veel 10 inimest. Ja esimene aastal lõpetasime selle poogahe neljakesi kuus inimest kukkus välja, kukkus välja, sellepärast tingimused olid väga suured ja siis ei olnud ju raadiusega miskit wind instruktori võinud maadelt ütelda oma õpilasele, et vot tee nii või tee nii Ta või ainult vaadata ja kõik. Siis jänesed oli, aasta õppisin, lõpetasin selle poogakse, siis aasta õppisin veel ära, üks, see oli inglisniiskuni Havelland. See oli inglislennukil sihukene pikk plaan, aga tsellu lennuki peale väga palju saivad hukka, ta läks väga kerges sisemine Feurooparis pööris. Väga kergelt läks, kui väike viga teha, siis kohe hakkas, kukkus ja minema ja kui olnud kõrgust kõrgust oli vaja, mitte vähem kui üks, 300 meetrit. Et oleks jõudnud, oleks aegunud välja viia. No madalam või kujutamisel lendur või õpilane hakkas kartma miskit. Siis ta oli maa sees, siis olid olla olnud nii, et meil politsei B siis oli Chipe, kui päev koolis läks rahulikult. No kas teil koolis selliseid kriitilisi olukordi õhus? Kui ma olin? Koolis koolis mul ei olnud. Mäletad oma esimest lendu esimest iseseisvat lendu iseseisvalt väga hea asja menetlenud, ma tegin, korraga kaks lendas, räägime. No ma ütlesin, et meedia ei neli inimest kuu 10-st pärast, meid anti teeseenest truktadel, seal oli veel kaks poissi ja meelendasime kuuekesi. Selle jaoks, et lennata välja üksipäini ilma instruktorite tehti nii 50 60 lendu. Oli vaja teha instruktoriga. Mõned tegid 70, mõnegi mõnetegi, mõned üldiseid isangi, mul oli seal 50 253 lendu. No olukord on muidugi närveerisin. Kursant istus alati seal tagaiste peal, instruktor riistu sees. Vaat siis, kui mulle mind kontrolliti, anti luba välja lennata. Siis siduti liivaga kott esimese kabiini, selle jaoks tähendab see tsentrohke. No lendasin köik, püüdsin, et kõik oleks niimoodi olnud, nagu instruktor lubas ja rääkis ja õpetas. Tõusin üles veel oli nii väga, no kuidas ütelda. Pinges hinges ja, aga siis, kui tegin esimese pöörangu, siis juba hakkas nii kergemini Rahu tagasi tulema ja siis tegin, tähendab kolmas, neljas peerungi ja läksin maanduma, ilusti, maandusin geid. Siis ruleedisi, näljasena, stardi jult, Antiveeriks, lend, tegin niimoodi teine lend, aga ma tahtsin laulda ja oli lõbus. Nooti lendasin, lõpetasin see poogaks pärast selle ära üks ja mind jäeti instruktoriks kooli. Ma ootasingi, et kuskile saadetakse kaugemale. Ma töötasin 33.-st aastast kuni 38. aasta instruktorina. Noh, ja siis, kui algas sõda, siis oli lendureid jälle vaja. Kui algas sõda, siis ma töötasin. Lüli komandöri selle Melitoopali koolis. See kool valmistas pardale laskurid ja ja nad olid mitte ainult pardale laskjaid, nemad pidid nyyd Bombisiga maha viskama. Vene keeles mammardiir süda hakkas peale. Meie ükspaarnedalid lendasime siis meie koolist organiseeriti lennupolk, mis pidi minema rindele. Samal ajal teenis leitnant Hugo Abram 22. territoriaalkorpuse üksikus lennueskadrilli asukohaga jagalas. Oi, see oli niimoodi, me olime õieti linnas, oleme Tallinnas. Tegelikult meie SKT-l oli laagris, oli jagalas muidugi kaugel Tallinnas kilovatt 25. Sõda, kas 22. 41. aastal olime siin umbes 10 päeva jagalas kaitse valmis. Aga siis peid evakueeriti siit ära, ilma lennukitada? Evakueeris me laadisime peale nõmmel ja siit läksime siis lähemasse tagalasse, Torošoki. Sealt edasi uuesti rindel, otsekohe olime nooo all Polhovi all. Seal olid juba. Seal said mõningad mehed, said haavata pommitamise tagajärjel, Nõvel edasi, paljudes kohtades sai oldud toshokis pikemat aega võsnivolutšokis val täis. Ja lõpuks meid saadeti siis tekkimised, lendurid olid, alguses saadeti Moskvasse, kogunes punkti ja sealt siis, kui oli juba vaenlane, oli ester ligidal, Moskvale saadeti meid Sverlovskisse peserlovski, siis jagati kõigi ära, saadeti laiali, kes koodi järgi oli jäänud, lendur siia suhteliselt vähe, ligi kaheksa üheksa inimest. Aga saadeti meid kõiki lennukoolidesse laiali. Näiteks sel ajal Molotovi permi saadeti kolm inimest siis iisovskisse Tauli kaalumisse ja mind saadeti Kufassaa üksipäini lennukooli. Õnnestus mul siiski endale hankida teiste eestlaste käest veel eesti-vene ja vene-eesti sõnastik, noot ja nende abil, siis ma nüüd raamatut läbi kaevasin ja vene keele enam-vähem õppisin. Kolm raamatut oli linnuteesse määrustik, lennuteooria ja lennuväljaõppekursus. No ja neid sai siis õpitud sõnastiku abil mööda peaaegu pähe. See kool oli moodustatud Harkovi ja okoomeli arv klubidest. Nii et tema õieti kogu aeg oma koosseisult, tema oli kahe klubi alaline koosseis ja materjal, osa olid nad kokku võetud, nii et suhteliselt väga uus ja noor ja formeerimisel kool oli tema. Mis lennukitega nad lendasid seal nagu ikka, sel ajal elati peamiselt puu kahe peal, aga minul juhtus niimoodi, et ma sattusin sinna lennusalka kus esmakordselt hakati praktiliselt õpetama kursant Uudeegahe peal. Seal nutseemneidri roosti, kaks on seal üsna range lennuk oli tema esialgne konstruktsioon, näiteks kartis väga. Vöörist lauslikuga kergesti lame pöörisse minna ja sealt tema juba välja ei tulnud. Aga muuseas hiljem konstruktsioonid, see uute kaks täiendatud konstruktsioon, seal tehti tal väiksed muudatused ja see nüüd rangus temast mööda nagu jäi. Aga meie näiteks sellel ajal, kui mida seal tööd seal lennukoolis kahjuks Me matsime tervelt seitse inimest, kes pöörisega tulid vastama, tulid. Kui pikad instruktori tööpäevad olid lennukoolis sõja ajal või sel ajal oli niimoodi, muuseas ma pean kaugemad, selle asja päeva pikkust meie lennukool. Alguses olime Ufas, pärast viidi meid, üleb Sorossinskisse, see on umbes 150 kilomeetrit symbol orjumburgi. Ja see oli meie lennuväli oli nagu trassil lennuväli tähendab Kaug-Idas, mis tulid, lennukid, mis meile üle viidi, rindele Need võisid maanduda meie Arudromil. Aga kui nats maandusid, Meie arvud on veel mingisugused pommitajate eskadrill ja tahtis kütust, see võttis nii palju kütust, et meil peaaegu endale ei jäänudki. Ja vot sellepärast oligi meie nüüd ta tööpäeva pikkus oli kuidagi sõltuvus sellest bensiinist. Nimelt kui meil oli bensiini, siis, et ise seda ära kulutada, ära tarvitada siis lennati igal võimalikul juhul tööpäeva pikkus oli oma 16 kuni 18 tundi. Ja oligi me taoline juhus, et üks väga korralik instruktor lendas õpilasega ja maandumise peal. Nemad lõhkusid lennuki ära. Ja see oli ka täiesti arusaadav, sellise pinge juures inimesed tõesti väsid niimoodi ära, et poisid jääda magama. Ja pärast seda juhust sviidi sisse vaat et üle kaheksa tunni päevas ei tohtinud lennata. Mitu õpilast on instruktoril korraga käes. Normaalset loetakse kaheksa, teinekord ka kuni 10, kaheksa kuni 10 õpilast. Minu oma instruktori töö kestel õpetasin välja, nüüd on neli korda kaheksa, 32 õpilast. Missuguste lennukite peale neid määrati, siis pärast väljaõpet? No nende edaspidine määramine, suunitus olenes just peamised instruktori atesteerimis, just nii, kuidas instruktor soovitas, nii mõlemad ka saadeti. Kes hävitaja-pommitaja võis ründelennuki peale? Jaga nõudmised muidugi olid juba instruktori teadsid, millised nõudmised ühele või teisele linnuliigil on ja vastavalt nendele kirjutaski. Ma olen tihti küsitud, et mis te arvate kõige tugevamad ja kõige paremad õpilased, kuhu nemad määrati. Kuna ta juba nii küsite, siis võib arvata, et kõige paremaid poisse vist ei saadetud hävitajate peale. Täiesti õigus, tuleb välja nii kummal see ei ole. Aga hävitajate peale läksid suhteliselt kõige nüüd tagasihoidlikumalt õpilased ainult teed, kes armastasid või kellel tuli välja vigurlend aga kõige paremad, kõige eeskujulikumad, neid suunati ründelennukite peale. Huvitav, miks. Kõigepealt ta pommitab, ründab maapealseid märkisi ja peale selle, et tema on kuulipildujat ja ta võib isegi õhulahingut pidada. Muidugi spetsiaalsed hävituks on raske, aga võib isegi õhulahinguid pidada ja tema nõue nõutud, kõik need ei hävita ja kui ka pommitaja omadused. Teiseks olid siis pommitajad ja siis kolmandaks siis hävitajad. Esimesed lahingulennud sooritas Eduard Wiik Leningradi ümbruses ja Volhovi rindel. Kõnesoleval ajal oli ta eskadrilli komandör. No meeles olnud see üks niisugune jälle üks niisugune linn on suudada. Üle Volkari oli sild, sild oli purustatud ja sealt ülerongid ei käinud. Aga sakslased tegid silla. Vesi ei olnud näha seda silda allvee alla, siis vee alla nad tegid teadmendeks pool meeter madalamad, tegid teise silla, teise silla, no puust või millest nad seal tegid meie omad kuidagimoodi saanud aru, kui ta, muidu nad seda kõik oma varastusel toovad kuulipildujaid ja üle selle sinna. Vot siis oli vaja seda silda purustada. See oli, praegu paistab dist aprillikuus 42. aastal aprillikuus. Ja meid oli polgoskaks eskadrilli. Ja vaat need kaks päeva käisime seal kuidagimoodi seda silda ei saanud voorustada, see oli väga raske, ta oli väga kitsas ja pikk ja senna tabada, siis oli väga raske. Ja siis oli väga õhutõrje tugev, nii tugev oli seal kuidagimoodi. Ütleme tähendab, üks lennuk tuli purustatud lenduri haavatud raskesti, siis teine tuli. Pardalaskur oli haavatud, kolmas tuli. No tunda oli, et miski ei tule välja. Või siis mul tuli niisugune mõtted. Meil oli volvo kavadioniskuni Mihhejev, madalale kandsin ette. Ta ütles, et ei, ei, seda ei viia. Pärast tuli veel üks lennuk ka purustatud, nii et teda enam ei, ei saanud välja. Lasteaia hommikupoole oli, see oli kõik ühe öö jooksul neli lennukit ja, ja, ja see oli kõik jooksu juba nii hommikupoole vist kella nelja või kella viie ajal. Siis ta ütles, et nõiaküll, lenda. Siis jäi veel seal meil neli lennukitest peale mind, mina lendasin üles, läksin sinna, kõrgus on, mul oli üks 2000 Meetart. Hakkasin seal keerutama. Vaenlane oli mõtteliselt, tuli jälle lennuki, hakkasid kõik laskma ja minu järele lendasid, tähendab, teised neli lennukid. No ma ütlesin emmele, kes tulevad seal minu järele, et nad mitte korraga ei lähe välja, et niimoodi üks minutit 10, viis ootavad. Aga siis juba lendavad Nõvell. No pimestavad, kuidas ütelda ja peale seda on raske taastada, mitte miski teine. Nii et kõik see kardetav on Cisco. No ma olin 2000 meedet, siis läksin maad ainult poolteist 1000 meetrit juba 1000 meetrit, no siis ma vaatame ülevalt seal keskust kuskohalt lase teise pikeerisin ja mul oli kaheksa pommi ja siis kaks kahurid olid nii et lasin seal nalja, tõusin üles, elasin ja siis nad kõik seal vaatasid vist minu peale ja pritsid linna hallata pärast rist, nad saivad aru või nad kuulsid, et seal silla juures olid plahvatused. Viimaks nad hoopis mind ei lasta, mul oli üks 200 meetrit ja nad ei, keegi ei lasknud. Siis ma pöörasin, läksime, mees, mata Sildeks meeter 25, ikka oli pime, aga ikka oli näha, et need olid purustatud, nette lendasid üle silla sisu ja ma veel kantross. Sildoli purustatud sild oli purustatud ja no tulin kodu ära trummi peale täitnud, neil lendurid olid ka siin. No kõigil oli hea meel, mul oli, näen, eks poolsada auku seal liivade sees, ah ikkagi kenad saite siis seal oli nii, et peaasi, et käsk oli täidetud. Sild oli purustatud, siis hommikupolgu komandör Mihhejev Danny kõhupolk režiilisse ülesse ja. Siis käskis mind tulla rivist. Vaat siis, kui seisul suured lahingud oli arlosa Kurski rindel. Siis läksime Brjanski rindel, lendasime. Nii kaua, kui meie omad sägad Harjol, Kursk meie kätte läksid Brjanski juurde, siis meid sealt Brjanski lindilt viidi. Jällegi esimene lengi selle hill kahe peale oli mul ka niisugune, mis mul kõik see rohkem meelde jäi. Lendur oli, tagumise kabiinis oli pardalaskur. Ja siis just nimelt pidi oleme keegi võistaabist üks inimene või ütleme, raadiotehnik veel elektritehnik, mehaanik maandusime siis tuli niimoodi välja, et ühe lüli peale neli lennukit peab olema neli. Michannikud oli kaks mehaanikut. Aga mõned oli üks nihannik, nii et ekspluateerida ja üldse Me raske oleks, võiks pateeridendid lennuki, sest me pidime ootama, kui tuleb teine ešelon, teised tulevad kõik. Olime üks lendudel, järsku tähendab, teine päev õhtul tuli käsk. Aerodroom vaia purustada. Lennukiga üldse viie lennukiga, no mina ise palusin, et mind oleks saatnud ka seal tuli niimoodi välja, et läksid neli, lendurid, viies läks sarjuk. See oli südamel, tähendab Turmann polgus, turman, tüürimees. Meie polgus lendan ja mina ütlesin polgu komandörile, et lendurid kõiki ässasid, jäävad minda, teda vähed, lubage minaga temaga lendan siis ta hüvitist müüa, külvine tema asetäitjaks ja vot temaga kõrvallinnadeks. No meiega läks kuus Meie hävitajaid, mis pidid meid kaitsma. Nos see aeg veel. Vaenlasel oli väga, mitte väga palju neid lennukis, aga oli nii rohkem, nendel olid siin kõikud sellega ratsiva ära. Trummi juures lendasime üks paarkümmend kilomeetrid, tulid Messarid. Meie paar läks minema, meil oli üldse kuus, need hävitajad hävitajatele olid jakid, olid juba jakid, jakid olid, noored olid ka head kiired laenu, need oli teadlemikud. Läksime veel üks paar minutit edasi, tulid jälle. Viimane paar meiega läks nendega lahingut pidama ja meie üksi Beniga, ilma meie nende kaitsjateta sarja läheksime Läksime ratsi ära, troni juurde oli näha, tähendab, need oli niisugune ümmargune aerodroom keskaerodroomile kaks rida. Vaenlase lennukid ja lennuvälja ääres olid ka lennukid, kõik pall oli seal neljakesi ära tonni peal. Ja nii kui juba tahtsime pöörangut hakata tegema, nemad andsid niiskuse tugeva tõrje. Et kadusid see lennu neli ja need lennukid ainult tuli, tuli ja suits riskidel näha. Nume tähendab, hüppasime pikeerima läbi läbi selle tule. Üks meetod oli vist 500 600, aga meil oli 1200, enne seda kõrgushüppaja meres sellest tulest välja. Siis ma näen ainult neid, oli kaks, olisid sarjuk, esimene. Viskasime pommid maha, siis andsime kahuritest, hüppasime välja, andsime veel üks kord kahurikahuritest jällegi see pikk eest välja, siis läkski sealt Karachis, Brjansk, mata seda teed, taganesid fašistid, seal olid, tähendab kuulipildujad, tangid, masinad siin ja hobuseid ja kõik. Vot meetrigeerimine, laseme sealt kahuritest ja kuulipildujast, hele natukene tõuseb ja ma ta seda teed nii, üks minu Titrist 10 läksime, siis oli niisugune naljakas näha, kui ta modi nats tähendab, masinatesse poole kukuvad teise poole, hobused jooksevad, inimesed tähendab seal sõdurid on siin ja kõik nagu Brjanski poli ligidal, siis me pöörasime oma territooriumi peale. Pöörasime oma territooriumi peale. Aga seal, kui me olime selle saare trummidel, ma tundsin, et kuskile mulle ikka andsid, sest niimoodi oli kuulda, et kuskil lennuki külge andsid tabamine oli jah. Seal jutt läks ees üks 300, nii et mina oleksin tema tagantjärele ja pigistad ja selle nupu peale, et hoian natukene väiksem kiirus. On juba nii, punane on niisugune märg, seal rohkem seda ei tohi lasta ja see on juba 95 kraadi. Et tunnen, et mul mootorei tõmba, et on juba miskit on rikkis. Läksime järsku näen, et tuulejooned ühelt poolt ja teiselt poolt ühelt poolt ja teiselt poolt kiivas. See oli mul esimene päev, olen ma enne ei saanud aru, mis asi see on pärast juba. Ma sain aru, et nii tähendab vaenlase hävitajad tagant tähendab. Ana annavad ühelt poolt ja siis ma tean, et tema praegalt võttis stsenaristi sisse, nyyd vahutab vasaku jalaga, tähendab mind maha lüüa see trass, tule, trass läheb ligemale ligemale ja ligemale ligemale, kui jääb juba üks, viis kaheksa Meetart Ma natukene võtan lennuki kõrgemal ja see tuli läheb sealt alt mööda mööda, siis hakkab teine laskmisest vasaku pool ja niimoodi tähendab vasakult poolt, ühelt poolt siis korraga mõlemad hakkavad niimoodi lähvad ja mina ootan, ootan, ootan, kõik need liigutasid, tegin, mitte järsku, aga nii, et sujuvalt natukene nemad ei pannud seda tähele, nad püüavad seal ristis mind hoida ka ei saa kuidagimoodi. Nemad ei saa aru, et ma nüüd niimoodi tee. No see vist üks viis minutit niimoodi käestas pärast seda. Tasa, vot kui nad ei lase, siis tunne niisugune, et vota Bregot löövad, kuhu nad löövad, ma ei saa teha manöövri ja ma ei tea, kus poole teha ja järsku vaatan paremat poolt hüppab välja Focker niimoodi no üks meeter 15 20 nii lähedal kohe ja minu kõrva niimodi, no ta teab, et mina talle miskit teha ei saa ja tegi niisuguse kallaku minu peale ja siis vaatad ja nii näitab mulle Paremini paremini tõmbab, siis ma veel natukene püüdsin kiirust suuremaks teha ja tegin järsku tähendab pöörangut, 180 kraadi neile vasta. Ja nemad olidki seal taga, läksid üks ühelt poolt, teine tehnik kõrgelt läks maa nendele ninaga, selle vasto pöörasid, nad vist kartsid, et mul ikka on need ees kaks kahurite kaks kuulipildujaid, et ma võin nendele kaaluda. Igat korraga pöörasid ja läksid minema. Siis ma uuesti pöörasin jälle selle, kus ma läksin, ma ta oma kursi peale kursi peale ja tunnen, et minu mootor juba hoopis temperatuuri balleks. Mul rohkem kui 100 kraadi juba tunnen, et see värvusi, et haiseb nii kõvasti, et tunda, et seal on väga, tulid järskude mootor jäi seisma propelleri sees, kõik mul oli kõrguseks 15 20 meeter. Agesid sarju, mis läks enne mind siis, kui ma seda pöörangut tegin, siis ta kadus kaugele. Kõik Belle seisab ajama, maanduda Iisraeli ju need mõtlemisaega on või ei ole aega palju vaadata ja teha on vaja. Ees oli mets, oli miskine Leemets ja siis oli niisugune, et käte eks puu, Puurde seal 50 100 meetrit niisked, ma vaatasin, et ta kardab vaielge istuda sinna, kus on tihemetsa, nagu natukene tema Martiseerib. Lazindi, et jalad möödu riista tahvli peale otse, et hoida jalgadega, et ninaga mitte seal, kartsin kõik sae. Et ma selja peal ei kuku, tuli nii ilusti kõik, et lennuk läks enne otse ja siis hakkas natukene pöörama, pöörama, pöörama üks meeter 150 lendas, magedad tihemetsa ja kukkuse jäi maha mööda puude latvu koga ja madalam, madalam, madalam. Lõikas puude latvu, lõi kas ja nõva, hüppasin siis kohe, ronisin sealt lennukist välja, vaatan, saba ei ole. See oli sakslaste mõni patarei ja nemad lasid Saljuki, kes ees läks ja nemad ei kuulnud. Kui mina tähendab kobistasitsena metsa. Liigume, tiivaga lendasid, tulin kabiinist välja. Jaa Hardo laskur ütleb, et sakslased räägivad, mõtlen, kus räägivad, Hotsin kurvas räägivad. Aga ma tahtsin seda port Pajok võtta, mõtlesin, et kui me kuskile nüüd hakkame siit mööda metsa käima, et oleks olnud miskit c. No siis jätsime selle port bajoki, sen laskemoon, mis seal lennukil jajajaa sellisteks juhtumiteks kaasa aitavad. Ja kes jooksime sealt lennukist eemale, üks Meetard, saada tantsimine, kätesoo on seal kaased, kuused ja niisugune mets. Aga kui kaugel võis olla rindejoon, oli teil aimu sellest? Me teadsime, et kuskil siin läheb läbi ja kus kolm aja järele arvestades arvestasime, aga. Jooksime kiiks meeter 100 eemale ja kukkusime seal künka taha. Sakslased järele ei tulnud, ei tulnud, ja siis mõtlesime, et mine tea, ehk nad ei kuulnud, kus me kukkusime. Läksime eemale ja hakkasin, mõtlen, ootan, kui läheb pimedaks, siis lähme võtame selle omad, tähendab seal need söögi läks pimedaks udutuli ja kui me tähendab seal, jooksime lennukist eemale ja siis veel läksime eemale ja kaotasime seda kus poole minna. Läksime, läksime, lennukid ei leia. Tulime tagasi sealt, kus läksime jälle uuesti Ellili. Me hakkasime hommikul minema, läheksime terve päev, aga siis, kui sakslased hakkasid taganema, siis seda rinda jooni ei olnud. Õhtul tulime välja metsast, vaatame suur küla. Ja seal üks patarei laseb meie poole kõrval ja sealt kuskilt tagant üle meie lasevad kaasel. Mõtlesin mõtlesin ei tea, kes seal on meie omad või ole. Küla poolt tulid kolm naist ja hakkasid rukistel korjama. Mina mõtlen, plagiaat, ronin nende naiste juurde. Küsin, et kes seal on, selles külas. Ronisin, ronisin üks sündmus ja üles, vaatas, ehmatas. Näitasin talle, oleks minu juurde tulnud, ta tuli minu juurde, ma küsin, et kas sakslased on külas ta pidi ja ma ütlen, kui ta muidu teie tulite sealt räigelt. Kes te olete? Ma tean, ma olen pul armee ohvitser. No ei ole, siis hakkasid külas, kes seal on, seal on meie omad, olime sinna küla juurde, ma vaatan, üks sõdur istub seal küla ääres. Ma räägin püsti, talle niimoodi seisab. Minagi arisin. Ei. Tähendab, mis sa seal teed? Sõdur hüppas üles niimoodi, pani relva siia ja ütles, et minna poolist ja seda ma kuulen, et tema räägib vene keeles, siis mul oli nii rahulik ja. Siis läksin tema juurde, tema Viismid sõnastaabi, seal rääkisin. Omalt poolt. Eduard Viik lõpetas sõjapolgu komandörina, olles osa võtnud Varssavi vabastamisest ja lahingutest Berliini pärast. Hugo Abram jõudis sõja lõpuks Eesti korpuse lennueskadrilli tasu ja see oli Meeskadel olid kogu aeg, peaaegu iga öö oli valvekorras, et antakse käsk publitamiseks. Kas öösse, Me olime aerodroomil, oli kõik pommid olid valmis seatud, mitu külge pandud, valmis olid. Aga linnuasjades on juba niisugune kord, et ülemad peavad alati Cottrullima alluvad, piluteerimise tehnikad, kuidas nemad lendavad, kuidas mõistavad lennata? Ära ei ole unustanud vigu, on või? Niimoodi me istusime seal muidu kõik lendamiseks valmis, mootorit proovitud ja eskaadri ülemotsused lüli, komandörid, las kontrollivad oma lenduri Chific ära, soones. Mina olin ka paradiis lüli komandör kaks, lendurid olid. Lendasin ühega, kõik oli normaalne, teisega vaata, mis lahti on, tulistatakse. Samuti teised kaks lüli, komandöri tuled, mis lahti on, tulistavad igal pool.