Siis, kui ma veel ülikoolis ei olnud ja kavatses nii ülikooli astuda, siis minu soov oli Pärnu gümnaasiumisse näha õppima orientaal keeli, eriti seal, kus on raskelt lugemiskirjad, et näitesseffeeda, aga elu läks teistmoodi. Ja kui ma ükskord hiljem astusin ülikooli, siis aastasena õigusteaduskonda. Kui palju keelide üldse loete ja valdate kirjas? Ladina keelt siin ma olen täitsa kodus, siis annan vähem, ma oskan ka veel rootsi keelt ja veel veidi vähem, kuid siiski oskan ka läti keelt. Aga, aga mis ma õppinud oli? Nagu näiteks ka veeldike Isamaakeeli eriti hiina keelt. Pääle hiina kyll mul oli võimalus ja ma ise tahtsin, olin ma. Alustame nüüd algusest. Teatmeteosed märgivad teie sünnikohana Riia linna ja sünniaastaks 1902. See on õige, olen sündinud Riias, kuid mu vanemad asusid varsti ümber Pärnusse, nii et ma oma lapsi ja olen mööda saatnud Pärnus ja Pärnus ka. Kas te olete oma põhihuvi kõrval leidnud aega ka? Uurimiseks arhiivides töötades ma olen uurinud oma sugupuud kaunis põhjalikult. Isapoolsed esivanemad on pärit kõik Lõuna-Pärnumaalt Saarde kihelkonnast. Vähemalt neli põlve Nendest on elanud järjest ühest ja samast alus Kilingi-Nõmme lähedal. Kas te oskaksite seletada oma perekonnanime päritolu Leesment? Ja nii me, ma oskan hästi seljatada. Kodanlikul ajal oli 30. aastal Tysoni aja järkus, soovitab kõigil võtta eesti nimed. Mina juba hakkasin ka mõtlema, võib, kas ma seda teen või mitte suutma tahtnud, aga siis tulid appi professor Andrus Saareste ja Veski. Ja nemad ütlesid, et mul on puhas eesti nimi ja nad näitasid mulle mu loomale Olmiti Wiedemanni sõnastikku ja August Wilhelm Hupel sõnastiku. Ja seal on nii Leesment sees ja on öeldud, saksa keeles. Flossar või läinud Schmidt. Omal ajal olid puulukud ja siis Vees kütiteks viga Leesmikiks aga hiljem, kui tuli juba metallist luku tulid, siis tuli ka uus sona lukussepp ja emapoolne liin. Emapoolne liin on köik meelendustega segatud. Vanaisa olid Heinaste, nüüd näitame läti keeles Ainarsi seal vana liivlaste asula ja seal oli vanim meelekool. Sa oled poolt olnud, aga nad ei ole mitte ühest kohast, osalt on isegi rootsist sinna tulnud. Need on elanud lund või Lõndy linnust manal neli kilomeeter. See oli purjelaevanduse aeg veel ja siis ühtlasi siis hakkas meede kaubandus õitsema ja siis, kui meelega osa õitseb, siis on peremehi rohkem tarvis ja nad on väikse haridusega meremehed olid, aga Adonis juhtisid purjekaid ja heinastes ehitati 1860 ühessa. Ja mul vanaisa oli selle pääl juht ja kõige kaugem reis ulakas videosse muuseas, ega välismaal kuigi laadurid saada, siis mingisugused tunnistus nõuti. Ja mul vanaisa oli siis teinud eksternina väikse Maasmi eksami Peterburgis ja siis, kui ta juba tahtis USA-s kaugemale sõita, siis ta pidi eksam tegema Londonis. Muuseas, mis kord Londonis, see oli ajajärk, kus hakati ehitama ookeanialuseid kaableid ja üks kaabel pidi minema Lõuna-Ameerikast Aafrikasse. Aga seda kaablil laadungit, seda kaupa, seda pakuti Londonis välja ja paljud purjekad võtsid salsa. Ja siis sõitsid Londonis välja ja üle kolme kuu, kui nad ükskord jõudsid Montevideosse. See pidi olema veel yhe, sest eilsed kaptenid ootasid nii kaua, kui hakkavad fassaadid. Fassaadid on nii järjekindlad, tuuled, mida meie siin ei teagi, aimata mitte. Ja kõik need vist oli neid 15 purjekad mitmest rahvusest riigi päritolust. Nad ootasid nii kaua seal. On see jõe ääres, kui fassaadid hakkasid puhuma ja siis sõitsid kõike välja. Te olete siis ise seda vanaisa käest kuulnud, kuulnud, mis aastail see reis oli? Reis Moody Vedioosseli Londonist aastal 1870 ja siis tagasi sõidult tulvil ettevaatlik olla, siis oli just prantsus-saksa- sõda, et seal mitte laeva ei võetakse ära, ei kaaperdas mitte. Tema oli, kui ta oli juba vanem inimene ja juba nii nagu on nägemine läks tagasi, ta oli Pärnu sadamas lootsina tegev siis hiljem vanaisal isi oli majaga Pärnu jõe suudmes, nagu see omal ajal meremeestel kombeks oli. Nii palju raha, oivaline maja ja vanaisa oli kartsa ja mul ema oli vahepeal haige ja ma elasin vanaisa vanaema juures Pärnus. Ja siis ma sagedased räägid, et omal ajal tulid sinna laevakaptenid mitmest rahvusest ja maju nende keeltesse, Sandalune Afasse kõige rohkem raatsi pühki nisust, meremeeste, sega inglise keelt ja mina väikse poisina ikka. Vaatasin paat muidugi. Minuga keegi ei rääkinud, siis mitte ja, ja siis mul tekkis juba huvi keelte vastu suur huvi keelte vastu ja mäletan ja ma olin väike poiss ja ma tundsin juba kõik tähtsamad laevadel lipud kullata, Arnold sisse sõitnud, siis oli kõige rohkem Norra laevu, Norra laevu, selle järgi Taani, Saksa, Rootsi Ene ja harva mõni Hollandi laev. Aga kas teil on olnud kerge võõrkeeli õppida? Vaadake, inimesed on mitmest suust, igalühel on vist sünni poolest või kuidagi astme vastand mul keelt ja vastu alati olnud suur huvi ja koolis õppisid neid väga kergelt, ma ise teinekord silmi imestanud, kui ruttu mul jäi meelde krigeerituma, mäletan seda veel Pärnu gümnaasiumis, ladina ja vana kreeka keelega. Minul see oli nii suurt huvi, et maitske vabala, ise püüdsin ennast alati täiendada, nii et nii nagu üks on maletaja, mina maletaja ei ole mitte. Spordimees, olin ma ka nõrk nato kolm teinud, mind on huvitanud ainult purjelaevandus ja hiljem, kui ma juba suurim olin, püssilaskmine aga tagajärge mull. Te juba jõudsite nimetada kooli kuste Pärnus õppisite. Ja siis oli gümnaasium, see gümnaasium Tarlus praegu olemas veel punane hoone kaunis kesklinnas ja õppisin seal aga. Saksa väiksemad sõjalaevad, tullid Tartud pommitama ja sõitsid tagasi. Zeppelin käis Pärnus pommitamas ja siis 1915 siis oli linna komandant või oli ta diviisi komandant kah üks? Oblast muuseumi linna suurema osa õpilase muidugi ei sõitnud mitte eriti nooremas klassis, rohkem abituriendid ja niisus sõitsid sinna. Aga ma juba ütlesin, et minu ema on ise meelemmiste perekonnas on selles mõttes julge ja ütles, et kui jumal kaitseb, siis ta kaitseb igal pool ja küsis minu käest. Mina olin nõus sõitma, muidugi sõitsime gruppidele sinna ja seal oli huvitav, mul, seal oli ka palju. Ühes kloostri kõrvalmajas elasid Austria-Ungari sõjavangid. Puhkpilliorkestri ja mängisid linnapargis maakli, imestasid muuseum, mis oli tol ajal 12000 elanikku, 22 õigeusu kirikut ja kolm kloostrist. Ja siis meid paigutati Vene perekondadesse. Ja ma edasi seal hästi ja mulle väga meeldis, see oli, eks. Lasteta abielupaar. Okton, mis aastal te astusite Tartu Ülikooli, Tartu ülikooli. Ma ma astusin toa töö eest 121 vabakuulajana, mul viimane crashi joon lõpetatud jälle sõja oluliselt tõttu ja siis. Ja siis 22 siis olin juba üliõpilane. Minul hakkas kohe meeldima õiguse ajalugu, seda luges üks vana professor Reynholm seeler, kes on olnud mitmel pool mujal professorina kah Peterburis. Ja siis ma kirjutasin ka sel alal võistlustöö või auhinnad ja sain esimese auhinna ja minul igatahes oli kõige suurema huvi õiguse ajaloo vastu, aga paralleelselt vabal ajal, mida nüüd ei tehta, mitte meie üliõpilast, käisime, kui meil olid augud loengutes või lüngad, siis käisime loengut kuulamas ja mina käisin ka keeli. Kuuluvus-keeleteaduskonna loengutel käisin üks hästi seal rootsi keele ära ja prantsuskeele veel lisana loengut ei olnud ju sunduslikud, mõnikord oli nii, et professoril, kellel raamat olemas, kuulajaid peaaegu ei olnudki, mitte. Mis keeles olid selleri loengud ja mis keeles üldse toimus õppetööd? Aastal 21 22 oli õigustatud niisugune olukord, et suurem osa loigud olid vene keeles eriti õigust mitte muial õigust ja suvel vene keeles, sest meil ei olnud oma kaadrist mitte saksa keeles. Luges meil see large, kes võis ka vene keeles lugeda ja. Kas õigusteaduskond jagunes tsükliteks kriminaal-tsiviil- ja haldusvõi, oli? Üks kursus oli 17 eksami ja näiteks kõik teiega, see oli lihtsalt üle võetud ega joonud ju palju organiseerida ja seda võimekust ei olnud mitte ja Eesti ülikule hakkas töötama, hädan vähem endise vene tsaaririigi õiguse alusel. Õppekavade ei muutunud palju. Palju ei muutunud mulgi sisulised muutega vene õiguste õpitut, õpiti eesti õiguse ajalugu ja ja kiriku õigus jäi ära. Ja tuli juurde. Vabatahtlik seda luges ka Nelnikoffükse endine kohtutegelane. Aga ta muidugi eesti keelt ei oska mitte, kes kirjandust hästi tunnevad, siis võin ma nii palju lisada, et tema isa oli tuntud vene kirjanik Nelnikov petšerski. Mina käisin kuulamas, käisin küll, aga, aga kriminalistika mina sain rohkem kui ma 1927 olin terve õppeaastal Viinis ja see oli ajajärk, kus viltsik kriminalistika oli väga moodi läinud. Ja seal ma kuulasin seda, aga kuulajaid oli vähe ja alati juustikud. Rohkem oli niiskus, kes kuulsin seda nime kinnalisi, kas see oli põnev, siis käisid kaks kolm loengut kuulamas ja jäide ära, et ma mäletan. Esimene teema oli veel see, et kuidas on rahvusvaheliste gangsterite ja teiste omavaheline märkide keel, mida nad paanikas raudtee vagunite peale vaid panga uste peale ja nii edasi. Need olidki istudes hieroglüüfid, see oli esimene teema siin, mul on meeles, ma lõpetasin ülikooli aastal 25 ja siis otse sain ülikooliteenistusse ja teaduslikus stipendiaadid. Seda nüüd öeldakse aspirant õiguse ajaloo alal. Ja hiljem saadeti mind välismaale, kui juba kaks aastat siin tualett, aspirant olnd, Magistrali oled teinud, ma tegin magistri magistriteema olid keskaegne nõndanimetatud Liivimaa õiguspeegel ja temal lahkuminekud, Saxensbiigelist, möödume, faksi peegel, need on. Vanad õigus, raamatut, seadus, raamatut ma keelt ju oskasin, sellepärast sai nisust teema valida. Kui nüüd lähenes välismaa saatmine, siis anti valida, aga ei soovitatud mitte minda nendes riikides, kus ta eesti raha kurss on. Väga suur vahe. Meie ülikool oligi rahaliselt suhteliselt vaene ülikool, soovitati rohkem minna kõigepealt, mis oli odavam riik, see oli Austria ja Viini ülikool, ka tuntud ülikool ja mul oli seda veel selle pärast tarvis, et baarmeni arhiivis uurida. Viinis ja Pariisist olid ülikooli juures õpetati trahvi keskajakirju mida iga sülgurcivoolnud balleograafia. Kui see aeg vähenes ja välispass oli käes, siis tulid kohe teised mured. Kõik niisugused asjad nagu raudtee piletid ja kuidas väitamis teed ja välisraha tuli ise hankida. Ja ma juba enne teadsin engine stipendiaat Viinis, endine professor on veel ka Artur töödet, kliiman sõitis vini ja ta mulle ütles, et köige lihtsam aega läheb, küll, võiks rohkem. Riia Daugavpils sisulised poolas vinna Varssavi Shinzo haavastas Novitse üks jupp läbi Tšehhoslovakkia ja siis oled viidis demodi. Paar aastat varem oli seal meie sel ajal reisinud kõik ka mitte ainult aspirandid ja nagu mina ja kliiman avaga professord meie välismaal sõitsime alati kõige odavama piletiga, kolmas plats istekoht, me olime noored ja sealt kukkudes vaid ka magada ja kuma viini nüüd jõudsin siis mul oli kaasa võetud kassi paari tuttava käskkirjad nende tuttavate juurde, et ei tea ju, mis seal juhtub ja kuidas on, et siis on vähemalt raadiuse teada ja läksin nende juurde ja nemad kohe ütles. Väga hea siin meie maja vastas just ühel naisel üks lesknaine pojaga oli läksust üürnikke ära, minge kohe sinna vaatama. Ja ma läksin sinna ja kõik sobis ainult üks asi Viinis ja nagu me ütleme mujalgi lõuna pool on olemas majad küttega ilma. See oli ilma kütteta. Kliima on ju teine juba, aga selles odavam. Ja sinna ma jäin ja seal mul meeldis, seal oli vaikne olla ja seal ma elasin, kõik see aeg. Kui pikaks ajaks te jäite liinil? Mul oli ette nähtud üks aasta aga see oli aastal 1927, see oli ajajärk, kus juba Austrias algasid juudivastased meeleolud. Austrias oli tol ajal kriis. Austrias olid kuus ja pool miljoni, Viinis kaks miljoni, nii et öeldi, et iga kolmas austraallane on viinane geisha pankrot, kõik oli raskusi. Siis valimised olid Viinis sellised, et seal saidi esikohal sotsiaaldemokraadid. Nende juhtkond oli juutide käes, aga aga teised austria rajoonid, konid koolini ja Salzburg ja nii edasi. Need olid parempoolsed, alleti ajal lehed kirjutasid ja, ja räägiti ikka niiviisi, kuidas, kuidas rooteveedpunnani viin jadas Vartsev eestlaseid ja Austria parempoolsed. See tekitas suuri vastuolusid ja maju, neid kõiki algpõhjuseid ja mitte. Ja siis algasid juulikuus Viini ülikoolis rahutused. Loengutel visati kõik juudid välja ja juudi õppejõududele öeldi halvasti ja Viini Ülguls suleti. Ülikooli autonoomia politseisse ei pääsenud. Ja siis hakkasime täiesti ka mõtlema, et kui kauaks jääb, ma õnneks kaua ei kestnud, aga meie otsustasime teistmoodi. Ma juba kuulsin Romoingutel, et Frankfurt Maini ääres on vanaarhiiv, mida on vähe uuritud ja mis sisaldavad ka Vana-Liivimaa tähtsamaid ülemkohtade ühikuid. Kas suurima osa ladina keeles ei ole ja ma mõtlesin korra, et ma kirjutan Tartu Ülikooli, kas mul ei lubata mitte, et kulla viinisson, rahuldus, kas ei lubata, aga mitte viimased kuus olla Frankfurt Maini ääres? Vastus tuli väga lahke, ainult selle vahega, et Saksamaa rahakursi järgi maalist pidanud saama natuke suuremat stipendiumi, et stipendiumid läbi endiseks minna on igal pool noorest peast, mul on huviga ajakirjanduse vastu ja maks seda artiklit kirjutama. Ja Viinist ma saatsin ka mõnikord sõnumid Postimehes ja, ja teistele ja suurem osa näitlast hästi trükisena. Aga seal nägin, kus suur vahe on asutustes, austerlase ja sakslase vahe. Austrias on alati niisugune seltsimees sõbralik, sümpaatne Aegord aga saksa Molnud kole ametlike ametlik ja juskui jätab isegi niisuguse mulje, justkui sind ei tahetagi mulje, aga muidugi Kloada anti ja olin Frankfurdis lühikest aega, kaks kuud olin seal ja korteris olen jälle niiviisi. Kui meie Viinis vilu olime, siis meil, eestlased olid organiseeritud ennem juba, et iga laupäev, me saame kindlasti oskus kokku ja seal on meil üks laud kinni pandud. Krist, Alcafi. Seal saime uusi tuttavaid ja köige suurimad tuttavad olid, kes tundsid hästi välismaal. Need olid pääl maadlesid Viinis meie tuntud Jaan Jaago. Jaa, Ratko Petrovitš Ratko Petrovitš on õige nimega Kar Tomberg päritsid koogatast Tartu poolt. Need olid suured maailma raskekaalu maadleja. Hea küll, Jaan Jaago oli eestlane, aga keda Ratko Petrovitš esindas seal? Lugonnisoni tsirkus, kus nad esinesid oma maadlustega, on ühtlase maise ette võtta. Kaks sütti ühest riigist ja mitte tuntud Island või Island, seal umbes üks ja see sama vini lihtrahva juures ja kõik nad ei teadnud mitte. Ja. No aga tsirkuses võib ju kõik lubada, nad ju omavahel kamad. Mina Jaago kaalu ei mäleta, mitte, aga Ratko Petrovitš kaalus siis ma tean kindlasti 128 kilo ja, ja mina kaalusin ka ja siis mina olin, temast on pool või Radcopetroosia Jaagolide enne Frankfurtis olnud juba jälle ja nemad andsid mulle oma korteri aadressi kätte. Ja kui ma siis jõudsin esimesel detsembril Frankfurdis soli raudteejaama ligidal, läksin kohe nende korterisse, kus nad seal Kuu aega elasid ja esimene küsimus, mis oli minut perenaise käest, aga mis amiteetsilkuses on kassi meile kassad siis priipiletit muretseda? No sellest ei tulnud välja, siis läksin hotelli, see oli raudteejaama ligidal. Frankfurt Maini-äärsed raudteejaamas oli sel ajal Saksamaal suuruse poolest teine raudteejaam. 24 rongi võisid korraga sisse või välja sõita kõrvuti seal ligidal raudteejaama juures oli üks tagasoodituba ja jäid sinna. See oli aga huvitav perekond, kellega ma olen eluaeg hiljem suhelnud. Peremees oli perekonnanimega Horn, pärid Lõuna-Saksamaad ja olid kommunist. Partei liige sel ajal juba ja tema oli palju elus kannatasand, ta oli enne esimest maailmasõda sundaega teenima ja teda saadeti kui halba venti saadet, nii. Nüüd ma pean natuke ajalugu lisaga. Saksamaal olid vanasti suure tasu maad üks asuma oliga Hiinas. Sing Tao saarel Zhao ja tema saadeti sinna teenima. Muidugi Saksa sõjalaevaga Ümäe aafriga, sest suured siis lasksid läbi, ainult kaubalaevad sõjalaevaga viidi sinna juba. Ma ei tea, kas ligi pool aastat siiski Chaos pandi teenima kolm aastat raskes suutelt väheke. Ja seal ta sai, õppis seal tšiillastega tutvad A. Kui ta tagasi sai, siis varsti hakkas. Esimene maailmasõda ta kodust perekonda ei saanudki soetada. Võeti jälle ja on esimeses maailmasõjas saanud seitse korda haavatud. Ta teenis liiga vähe. Sellepärast pidi ta üürilist võtma. Kuidas olid Frankfurdi arhiividega, need ei petnud teie lootusi. Leidsite sealt midagi huvitavat oma töö osas. Arhiivi ma sain sisse, aga ma nägin, kõik see ametlike asi, IC tunne, kõik oli justkui ma olin seal ilmaaegu sinna tulnud, aga ma leidsin seal, magad, aitasid küll, ma saan seal rajada asju ja mis ma sealt sain, seda ma hiljem avaldasid sakslast RSS teemal saksakeelne Tartu Ülikooli toimetustest, kui ma ta, kas olin aasta ilm seinaks koef, trühvlid, missugused olid Vana-Liivimaa apellatsiooni ja kassatsiooni asjad, mis omal ajal läksid põõsa oma riigikeskusesse, see keskus asuks Hamburg mainivers. Sel ajal mõelkige 1000 400500, missugune ühendus siis võiks olla, aga siiski suured kaupmehed ja Feudaalid käisid kohud ja muidugi kirja teel ja seal arhiivist täitsa neid muidugi, ega Meil oli enne ka juba teada, et nad peavad olema, sest omal ajal ju baltisakslased olid ka suured uurijad, aga annab ikka otsida see asi nii, et tulemused olid teaduslikud 100. Ma olin ise väga rahul, aga see elamine seal oli rohkem ametlik, aga kui ma saatsin õhtu jälle nende tornide perekonda, siis olime nii nagu kodus kõik ja see oli aastal 28 ja sisse ülikooli juurde, siis tuli veel proovi loeng pidada teaduskonna ees ja sügisel 28 hakkasin lugema ja selles osas olen välja arvatud need vahed, olid kõik see aeg lugenud. Nüüd muidugi olen juba tükk aega Page neljaga, mõnikord õppeülesande korras tuleb ka mõni loeng pidada. Esimene loeng oli loomulikult õiguse ajaloo alal. Ja õige ajalugu ajalugu on ju, olid tsiviilõiguse Aeluga protsessi ajalugu finantsajalugu kriminaal ja minu kitsas eriala on elu aegunud Jakunysiini kriminaalõiguse ajalugu. Kuhu teie järgmine reis, viis? Teaduslik reis? Kuulutati välja, et prantsusharidusministeerium kaudu on seal sees seal prantsusskulptuur, selts annab välja stipendiumi haritud eestlasele, kes juba enam-vähem oskab prantsuse keelt, et ta mitte sinna S7, ainult keetjad. Kes oskab Prantsusmaalt uurida, millal või õppida midagi teaduslikku tala. Kandidaate siin oli vähe, sest prantsuskeeleoskus oli sel ajal juba minimaalne ja oskas oli minema. Ja ma sain siis üheks õppeaastaks, Brandt, sus halisus meistri kulul stuudiumi, et midagi õppida või uurida, mida ma ise tahan humanitaarteaduste alal, kuidas te seda kasutasite. Siis ma palusin aastaks loengutest vabastust, lõpioni imestiku jäeti meid edasi. Siis aastal Kolkuid, üks sügisel tuli sõita Pariisi maas omal ajal juba kolleegidega, kes olid Pariisis enne und. Mõtlesin, et prantsuse õigus seas võtma minna on võib-olla huvitav, aga see ei too midagi kasu. Tegeliku kasu ei too teoreetiliselt kaasa, toob et sellega ei ole siin midagi peale hakata. Et ma hakkan parem seal, alan vaba, hakkan parim, mis mind siin ja elus juba vanasti huvitas, isa keeli hakkan harrastama ja prantsuse ülikooli juures on palju osakonda tugi- ja lisainstituuti. Üks nendes on egol natsionaaltee, Langoriantalbi, vaat see on liiki liike. Ülikool elama vaat see ida keelte õppimiseks. Läksin selle juhataja juurde ja seal oli suur õnn see, et selle direktor oli professor. Muuseas, iha keelteülikoolis programmi kuulus ka Venegi professor fuajee küüsis, mis keeli teie trage, maa, Jon äsja müüdud? Ma ütlesin, ma võtan siin ja jaapani keelt. Temas sellega ei saa kunagi hakkama, nad mölemad ööd raskematest, enne tuleb ühtegi õppida, pärast teist, aga võtke mõnda kergemat ja viisiks on, peab võtma vähemalt kaks keelt. Siis ma ütlesin, et ma võtan hiina keelt. Türgi keelt, muuseas, türgi keelt kirjutatakse ka araabia tähtedega praegusajal. Türgi riik kirjutab ladina tähtedega, aga ajalooline on kõik Joaraga araabia tähti, ma olin ise juba siin Tartu Ülikool põlisaspirandina ise kõik tähed ära õppinud, see on lihtne. Hiinas on ju märgid, kõik sõnad on, see on raskem. No ja siis oligi nii, et ma kirjutasin sisse ennast nende keelte peale. Huvitav, fon, esimene mulje, kui ma sinna läksin, seal oli umbes 30 kuulajad, need, mitte prantslased, nadolid, mitmest rahvast. Seal oli üks sakslane, üks norralane oli seal ja siis oli neid, aga ma aitan Kaug-Ida rahvusi, kes õppisid hiina keelt. Enamlased ja nyyd õpidands tugevasti, muidugi kõik oli prantsuse keelest, ma õppisin aga sellega prantsuse keelt ka juurde. Professor oli Helledzia, prantslane Kemjevil Aga lektor oli jälle hiinlane, see oli ette nähtud, et köik lektorid olidki, kes sammas rahvusest, mis keelsel oli wu Itay. Kuulajate arv hakkas kahanema. Ja kui ma ükskord seal terve õppeaasta õppisin, siis näid eksamil tuli seitse tsükli, Anitul räägiti, et kaks kukkus läbi, ma ei tea, kas see kindel jutt on ja maas sain läbi, aga keskmisel sõitsime rohkem tagu. Siin ütelda kolme mees. Sest. Ega te varem ei olnud tutvust teinud hiina keelega? Vot, ühesõnaga ma püüdsin ülikooli raamatukogust võtsin raamatuid välja ja siis ise õppisin siingi ja hakkab nüüdsed tuleb enne mitte rääkida, märgi tarbida. Üldse me teame, et kui meil kõik vananenud ja rasked märgid võtad, on hiina keeles üldse 50000 märgi aga koolis, et lõpetada ülikooli pidi oskama kuus toad. Hiinas suurimates trükikodades on seitse kuni 8000 märki. Nendega saab tavaline inimene hästi läbi. Iga aasta tuli kolm aastat oli kursus igal aastal eksamil pidi oskama kakstuvad märki rohkem. Aga kui sa juba kirje olete ära õppinud ja kui sa seda kasutad pidevalt, siis ta nii raske, sest nad on kõik, sõnad on ju. Ja selle aasta jooksul teomandasite siis hiina keele. Esimese kursuse aine eksamil kolmedega läbi. Kirjatöö läks natuke viltu, muljetmärgid tulid liiga konnalised välja, ma olin siis juba natuke vanem juba ligi kolmekümneaastane ja mul see see märkide, no tuli liiga konnaline, see Hiinastele meeldinud. Mul ei ole andi üldse joonistusi ja joonestamise poole ja see oli mul see, mis vaike alati heideti muljet. Aga hiina keeles vestelda saite juba? Ainult liistule tunnis kooli ja klassivestlussektoriga. Ma olin hiljem küll hiinlastega kokku puutunud, kes Viinis ja mujal õpist ja kui sa ütled mõne lause ära, aga ta oligi minimaalne, niisugust lihtsa asja, et täna on ilus ilm ja kuidas teil läheb ja ma lähen sööma ja niisugust lauset No ütleme, täna on ilus ilm hiina keeles. See nõuab nüüd ümberlülitit. See oli siis täna on ilus ilm. Tõsi, ilus päike paistab. Sõna-sõnalt kui võrra on teil tulnud kasutada ida keeli. Hiljem. Hiljem on tulnud. Siis hakkas ilmuma eesti instrupeedia, see endine Eesti entsüklopeedia ja säärt, hulli, kõiksuse artiklid idamaades ja autor mitmesse uuest ajaloolises keele Diaalsus, kunstnikud, matemaatikud ja toimetus, seal Veski ja teised, nooremad vaatlike Hiinat. Transkriptsioon on niisugune. Neil on oma märgit nadi. Roomlased transkribeerivad ja kui sa võtad artikli aluseks saksa sõna, Sissond silp kirjutad ühtemoodi Prantsusteistmoodi, kolmandad ingliskäin rootsi Viidvici ja neil tuli raskusi, et ta ei saa mitte õhtustada. Kas üldse on tegemist ühe ja sama isikuga? Või h täht ja, ja sellest ajast peale ma olen Eesti entsüklopeedia toimetuses kõik artiklid hiina keeles, kus kohanimed neid õhtustanud ja suud Ja siis kulus veel rida aastaid esimesse tõlketööni hiina keelest eesti keelde. Teie tõlkes on ilmunud lillehaldjas ja veemüüjana ja see aga ilmus kuskil, kas viiekümnendatel aastatel vist? 59. aastal ilmus see tööd mulle soovitas loomingut Loomingu Raamatukogu Samma ja siis ma esimene asi kirjutasin Hiinasse akadeemiale, et mul koosnevad tõlkida, et kaste võimul originaali saada, sed seal raamatukogu, need nemad olid seda lugenud, ma ei tea, mis keeles ja turri suhteliselt kiiresti, mõne kuuga tuli vastus, hiinakeelne tekst. Kas see ei ole mitte esimene tõlge hiina keelest eesti keelde? Ma päris kindel ei ole, aga mina arvan küll, et esimene