Nii teatas oma tulekust maskiballi kuningas Gustav kolmas. Ka Hendrik Krumm on kogu aeg siin, meie ajas ruumis. Hääl kumiseb kuskilt Estonia lavasügavusest või kolmandalt korruselt ülemineku teid pidi meile meelde ka siis, kui ta tegelikult meist kuskil kaugel külalisteates laulaks ta meie meie tänase kultuuri võimukas osa. 36 ooperit, 12 vokaalsümfoonilised suurvormi, neist mõned aastate järel korduvas ettekandes. Selline Hendrik Rummi laulja töö statistiline pool. 1968 Eesti NSV teeneline kunstnik 1974 Eesti NSV rahvakunstnik 1980 NSV Liidu rahvakunstnik, 1983 Georg Otsa nimeline preemia muusikalise lavalise väljenduslikkuse eest ooperiosade loomisel püsiva kõrgfarmeest ulatuslikus kontserttegevuses. Selline rahva ja kodumaa juhtide hinnang. Oma 30 aasta jooksul pärinevad Giuseppe Verdi ooperites. Kas juhus? Vaevalt Verdi nõuab häält, milles tehnikat, säravarjundeid ja hinge. Peale üht kontserti 1982 kirjutas Tiiulevalt. Kui laulja pühendub ühele kindlale stiilile ning arendab end sellest pidevalt saavutab ideaalilähedase taseme, siis peame seda kindlasti respekteerima. Hendrik Krumm isikupära ja omadusi arvestades on rada, mille interpreet omale valinud ainuõige sellist häälekõlajõudu kontsentreeritust, fraasi voogavust, kogu korpuse resonantsi. Võib leida väga vähestel meie maa lauljatel. Maskiballi esietendusel laulsid veel Väino Puura Eesti NSV teeneline kunstnik Mare Jõgeva NSV Liidu rahvakunstnik Anu Kaal. Eesti NSV Rahvakunstnikud, Urve Tauts, Teo Maiste ja Mati Palm. Eestmeisveedeenilised kunstnikud Voldemar Kuslap ja tiitel Ella Mati kõrts, märk Kalbus teatriga, ooperikoor ja orkester külalisdirigendi Eesti NSV teenelise kunstniku Peeter Lilje juhatusel. Tänases saates kuulete katkendeid esietenduse salvestusest. Eksu. Missugune maskiballi ajalugu Estonia laval sellest räägib teatri kirjandusala juhataja Pille Palm. Maskiballi on Estonia teatris seni lavastatud kaks korda. Esimene lavastus oli 1928. aastal. Siis oli näitejuhiks Arnold Viisimaa ja muusikajuhiks Juhan Aavik. Osades olid Ricardo bostoni kubernerina, Karl Ots mängisid Aleksander Arder, Karl Viitor, Elmi Einer Ida, no ja veel paljud teised. Seda etendust mängiti korda ühe hooaja jooksul. Järgmine maskiballist lavastus oli 1961. aastal. Siis oli lavastajaks Paul Mägi, dirigendiks Vallo Järvi. Osalistele kaastegevad Viktor Gurjev, Hendrik Krumm, Tiit Kuusik, Georg Ots ja väga mitmed lauljad veel, kes osalevad nüüd ka juba käesolevas lavastuses. See lavastus püsis kolme Aja jooksul mängukavas ja teda esitati 65 korda. Esimese lavastuse tõlkijaks oli Georg Tuksab. Teise lavastuse teksti tõlkija Klalide Halliste. Käesoleva lavastuse teksti vaatas ja redigeerimis kahe eelmise tõlke põhjal. Esimene lavastus oli niinimetatud Itaalia variant kus tegevus toimub bostonis ja peategelaseks on bostoni kuberner Ricardo, tema sõber ja tema sekretär on Renato. 1009 61. aasta lavastus. Jaga käesolev on niinimetatud rootsi variandid kus peategelaseks on Rootsi kuningas Gustav kolmas ja tema sõber Breni Ancolstram. Ülejäänud tegelaskujud eriti muutunud ei ole, nimetatakse ainult kahte vandenõulaks esimesel korral Tom ja Saamuel ja Rootsi variandis krahh Hurn ja krahh. Ribing ja need on nüüd juba ajaloolised nimed. Ajaloost. Osalistena osalevad, nagu ma juba ütlesin käesolevas lavastuses mitmed lauljad, kes olid ka eelmises. Nii Teo Maiste, Urve Tauts, Ervin kärvet, Uno Kreen, kusjuures Ervin kärbet käesolevas lavastuses kehastab kahte rolli Nitro Bourne'i Kuiga krahh ribingit. Praeguses Hendrik Rummi lavastuses osalevad staažikate lauljate kõrval ka väga paljud noored. Siin hulgas võiks nimetada värsket Eesti NSV teenelist kunstnikku Helvi raamatut ka konservatooriumi üliõpilasi Nadežda muremit ja Tiiu Trei naud, kes nende rollidega teevad ka oma konservatooriumi diplomitöö. Esmakordselt tegutseb lavastaja assistendina värske Eesti NSV teeneline kunstnik Tiit Tralla kes on ka üheks lauljaks ooperis. Hendrik Krumm teeb oma elu esimest ooperilavastust selleks valmistanud ette üle 10 aasta. Ja muidugi ka põhjalikult peab just mainima väga põhjalikult läbi mõtelnud mitte ainult vokaalselt ooperi vaid ka kõik, mis teenid. Ta on praegu osanud luua teatris väga sõbraliku ja loomingulise õhkkonna ja suunata väga läbimõeldud detailselt ja asjalikult ja alati põhjendatult kõiki osatäitjaid pisut võib-olla eelmisest lavastusest erinev käesolev sellega, et kuigi mõlemad on ajaloolised rootsi variandid siis seekord ei ole nii silmas peetud Gustav kolmandaaegset kuningliku õhkkonda. Mõtlen siin detaile, selle täpset järgimist, butafooriat, rekvisiite. Selles lavastuses on võib-olla rohkem eesmärgiks inimestevaheliste suhete väljatoomine, kuivõrd selle realistlik kujutamine Hendrik Krumm juurde toonud ka mõned tegelased, keda partituuris ei ole märgitud. Need on ennustamisstseenis Ulrika kaks abilist ja pallistseenist rüütli lugu. See seisneb selles, et plaanil lavastatakse täpselt sama süžeega farss, nii nagu toimub esiplaanil ooperitegevuses. Ainult et seal on kogu konfliktne situatsioon viidud proteski. Ja seda enam peaks need kontrastid omavahel nagu välja tulema. Kus ta kolmas oli Hendrik Rummi esimene Verdi roll ka esimene roll, mis jõudis Moskva suurele lavale. Ehk leiaks seegi esimesi jooni, kui maskiballi ja Krummi loometeed kuurida? Igal juhul on maskiball Ta esimene lavastajatöö. Miks just see ooper? Kui lavastajana ma olen algaja ja algaja katsub ikka hakata sealt, kus ta tunneb, et tal on võib-olla kõige tugevam ja kuna ma olen väga palju Verdit laulnud olen, kui nii etenduste arv üldse võtta, siis Verdi etendusi ma olen kokku laulnud tõesti võib-olla rohkem kui üldse teisi etendusi kokku. Kuna ma itta Leesepisin, kuigi paljud ütlesid Verdi, Verdi sünnikohaga ja kõige muuga, siis tundus, et Verdi võib-olla on selles suhtes kõige kindlama põhjaga. Teiseks mulle isiklikult Verdi ooperites meeldis just maskiball, sellepärast et nii nagu Verdi puhul üldse on, ta on väga inimlik, ta on väga parasjagu heas mõttes teatra. Ja need kaks kaks asja olidki, mis mind võib-olla selles suhtes kõige rohkem tõmbasid selle maskiballi poole. Kuna maskiball on nagu teatud mõttes teater teatris siis ta selles suhtes oli mulle väga huvitav. Mulle isiklikult see ooper Verdi ooperites väga meeldib ta minu meelest üks paremaid täiuslik. Nüüd oleks põnev teada 30 aastat laval, mida kõik see lavalise mängupagas on andnud teile, kuid lavastajale. Kas see kõik on tulnud kasuks? See, et te olete seni olnud laulja? No kasuks oleks võib-olla tulnud ka see, kui ma oleksin õppinud lavastamist küllaltki palju, aga see, et ma ise olen laulnud, sellest tuleb ka väga palju kindlasti kasu. Näiteks ma isegi noh, minul kõik tööd, mis ma praegu teen ja teen praktiliselt esimest korda ja alati võib tekkida niisugune tunne, et ei tea, kuidas see läheb. Ja näiteks kas või kooriga töö. Ma ise leian, et kooriartistid mind väga hästi kuulavad ja täidavad mu ülesanded ja ja ma arvan, et siin isegi kuskilt tuleb kasuks see, et ma omal ajal kooris olin ja ja kuskilt oma südames väga hästi tunnen kooriartisti mentaliteeti ja tema arusaamist ja kõiki neid ära kasutades on kindlasti kergem lavastada näiteks koori kui niisugusel mehel, kes on kuskilt koolist tulnud ja võib olla on küll väga targad ja head mõtted, aga, aga kuna ta üldse kooriga näiteks ei ole töötentsis niisugused asjad võivad tekkida raskusi algus, nii et kindlasti siin väga palju on sellest kasu. Ja kui rääkida üldse rolli sisse minemisest ja ja teiste artistide aitamisest, siis ka selles suhtes kindlasti, kui inimene on ise niisugused asjad läbi teinud, siis ta saab ka sellest paremini aru. Ma ei taha seda mitte sugugi rääkida selleks, et need minul on need niisugused trumbid käes, mida võib-olla mõnel noorel lavastajale ei ole. Aga ma tahan ütelda seda, et, et teatud omadused, mis lavastajad, peavad olema minul olemas teatud asjad on mul täielik roheline. Ma niisugune tundmatumat, mida ma ei tunne ja selles mõttes neid libistumise võimalusi on väga palju, isegi kas või tööaja organiseerimises ja je kõigis arvestamiseks. Ja need kõik, need nõuavad suuri kogemusi. Ja siin on väga palju võimalus mööda panna. Te olete lauljana kindlasti tunnetanud seda parajat mõõdupuud, kust peaks algama lavastajad ja kus peaks lõppema lavastajatöö, kus peaks lavastaja nii-öelda laulja lahti laskma, kus peaks ta vette viskama et sünniks see, mis viib ooperi tugeva kõrgtasemelise etenduseni. Kuidas te nüüd ise töötades tunnetate oma lauljaid kellega koos töötajaid? Leida see süsteem, kuidas lavastada ja, ja kuidas teha, see on nüüd omaette. Olnud juba ennem kui ma üldse hakkasin lavastama. Ja selge on see, et iga näitleja, kes siin ütleb meie teatriski, tähendab, kui nendega rääkida missugusena, nad kujutavad ette ideaalset lavastajat või missugune see inimene peaks olema siis selles suhtes mul on täielik arusaamine, missugune ta peaks olema, kuna ta neid välja tuleb, see on teine asi. Igatahes minu arusaamise järgi on niiviisi, et kõigepealt peab lavastaja ise endale kõik selgeks tegema, selleks on mul aega olnud rohkem kui tarvis, sellepärast seal natukene nii, nüüd selle lavastamine ja väga hästi, ma olen kogu selle aja need aastad, mida ma olen oodanud teda, ma olen nüüd kogu aeg teda niiviisi vaaritanud. Ja, ja ma arvan, kui ma oleks seda kohe saanud lavastada oleks kindlasti tulnud palju teistmoodi, kui ta tuleb praegu. Kas see oleks kasuks tulnud? Kasuks tuli see, et ma just pidin nii kaua ootama. Ja küsimus on see, et minu arust lavastaja peab kõigepealt teadma, mis ta tahab lavastusega öelda, see on kõige tähtsam. Ja teiseks, lavastajaid peab tunnetama tervikut, terviku tunnetamine algusest lõpuni. See ongi minu meelest see asi tihtipeale lavastajaid libisevad alt ära, vahepeal, kui sa tükid, tekivad igast huvitavad ideed ja huvitavad variandid ja huvitavad võimalused võib hakata tekkida niiviisi, et üks asi hakkab teise vastu, mängime ja, ja lavastus vajub nagu käest ära ja see on muidugi minule kui noorele on see muidugi kõige raskem. Teiseks ma andsin endale sõna, kui ma hakkasin lavastaja ja ma ütlesin, et ma räägin võimalikult vähe. Tähendab, üldiselt kipub olema, et kui inimesed tahavad ennast selgeks teha, ei tea, millest nad räägivad siis nad kipuvad väga laialt iga nurga alt seda küsimust valgustada ja ka siin on, tihtipeale on tähtis just see, et see kahe-kolme sõnaga tabad kohesele naelapea ja rohkem me enam ei räägi sellest ülejäänud pannud näitleja sega ja nisu palju sõideedeesid ja asju, mis noh, minu enda mõiste järel peaks olema. Kuidas see kõik välja tuleb, seda ma ei tea, sellepärast et praegu ta on niisuguses staadiumis, et midagi kuskilt vilksatab, midagi nagu on midagi veel hoopis tegemata ja kui nüüd me läheme lavale, tulevad kostüümid ja dekoratsioonid ja asjad siis tuleb välja näiteks, ma kujutan ette, et naised Nende suude krinoliinidege, siis tuleb välja, et nad ei mahu sealt august välja ja tuleb veel lavastust ümber teha ja nisu üllatusi võib veel siin palju tulla. Ja need tulevad kõik lahendada nüüd selle viimase prooviga ja. Parasjagu muret? No. Miks ta ei räägi seda? Ka. Kaas. Tean, et teie jaoks on väga tähtis lavaline valgus mitte just kõik see atribuutika, mis laval seisab, vaid just nimelt mängiv valgus. Kuidas te selle lavastuse puhul suutsite selles mõttes ennast maksma panna oma soovid? Riina pavičeva, kes on kunstnik? Ma arvan, et meil on olnud küllaltki hea koost. Ja me oleme need asjad kõik nagu läbi arutanud juba varem ja igasugust kloriidid ja valguse küsimused ja kontravalgused ja millest me rääkima need, see on niisugune asi, millest me kõik unistame. Kuigi nüüd tuleb hiljuti Estonia laval kontra valgustage raskused, et tehniliselt ei saa neid panna nii palju veel võib-olla et et Riina Ruus veel Rakverest külalisena enda valgustaja veel siia kaasa, et et me leiaksime valgustajate vahel rohkem ühise keele ja suudaksime üksteisel selgeks teha, mida me tahame. Ja, ja et siis valgustaja seda ka püüaksid teha. Kuidas see kõik õnnestub. Täna on esimene tehniline proov, kus pannakse alles lavadekoratsioone paika. Järgmine proov on nüüd siis valgusega. Ja siis hakkab see asi jälle skeid peale. Räägime veidi lähemalt kuningast kuningast, kuuekümnendatel aastatel ja kuningast, nüüd, mis seda ühte kuningat teisest eraldada? Võib-olla oleks parem küsida, mis neid ühendab vaibale ka nii. Läksin sealt peale, mis neid ühendab. Tähendab, põhimõtteliselt ma arvan, et, et Paul Mägi üldse, Paul Mägi lavastus, ma seda väga hindan, see oli minu meelest üks Pauli tugevamaid lavastusi. Ma mäletan kõik tema tööprotsessi, ma mäletan kõige neid otsinguid, mida sel ajal tehti, Paul tegi seda tööd põhjalikult ja, ja väga süvenenud ja mul on kõik Pauli see lavastus tegelikult veel küllaltki meeles ja ma olen väga õnnelik sellepärast et ma sain Pauligi seda tööd teha. Sest kõik need variandid, mida me Pauliga sel ajal läbi töötasime need hilisematele, Rolli etendustel, välismaal ja liidus peitnud igal pool väga kiitvad hinnangud, just need lahendused, mida me Pauliga omal ajal välja töötasime ja, ja mis nüüd hiljem nendele etendustele on nagu väga kiita saanud. Ma mõtlen just selle ooperi lõpp millega ma nägin palju vaeva ooperi algus. Ja ma tahtsin rääkida sellest, et meil tekkis Pauliga nagu teatud konflikt Paul algul arvasid, peaks olema rohkem negatiivne tegelane ja peaks olema natuke niisugune peenutsev ja natukene ison, kõrgklassi esindaja. Ja mina jälle oma tunnetuse järgi mingisuguse intuitsiooniga, nähtavasti arvasin, et see peaks olema teistmoodi. Võib-olla see oli ka tingitud sellest, et ma ei osanud rajal nisust peenutsev meest kuidagi mängida ja mul oli see nii vastukarva. Aga lõpptulemus oli see, et meil kujunes hoopis teistsugune Gustav välja ja sel ajal oli isegi see 30 aastat tagasi oli see küllaltki niisugune omamoodi uus lahendus, sellepärast et terves liidus ja ka välismaal mängiti seda sel ajal niiviisi, et Gustav oli algusest lõpuni negatiivne tegelane. Isegi teatud mõttes teda püüti näidata nagu halvemini kui hertsogit. Rigolettot ja see niisugune inimliku lähenemine Gustaabile oli, oli sel ajal küllaltki uus ja ma tean, kui me käisime Soomes, me saime selle eest sel ajal juba seal väga kiita ja hiljem ma olen saanud ka kastrollides seda. Aga vot see on see põhiline olemus, see ei ole tegelikult palju muutunud. Aga kui nüüd rääkida sellest, et mis siis muutunud on, siis no muutunud on kõigepealt see, et ma olen vähemalt üks, 20 kilo juurde võtnud. See noormees ei ole enam see noormees, mis oli sel ajal, kuigi kuningas võib-olla ka natuke natuke rohkem ja natuke vähem siin ei ole just näidatud, missugune ta peab olema muidugi naljaks öeldud, aga ekskuningas ole, kuskilt on ta kindlasti tõsisemaks läinud. Siis ma olin rohkem õnnelikum. Üldse esimeses pildis, nüüd ma näen, et juba esimeses pildis, kus Taavil on tegelikult küllaltki suur mure, tal ei ole mitte sugugi kerge elada. Aga ta mängib lõbusat. Tähendab, kui ta teiste inimeste ees on, siis ta peab olema lõbus ja ta on lõbus ja, ja selle lõbuga, selle teatritegemise ja selle asjaga kõigiga. See on ka üks minu kontseptsioon, et, et kõik inimesed, teatud situatsioonini, mängijad elus tähendab selles mõttes maskiball. Et ka elus käib see mäng ja teatud momentidel, need maskid langevad eest ära. Ja midagi niisugust. Me oleme püüdnud ka selles ooperis nüüd teha. Ja rohkem muidugi olen nüüd kursis, ütleme selle dramaturgiliselt võtetega kindlasti mingisugune tehnika on täiustunud, midagi on muutunud, loodan ise paremuse poole, aga kuigi ma tean, et siin paljud inimesed, kes on käinud vaatamas näiteks minu poeeme varasemad või ütlevad, et seal oli ikka midagi niisugust, mida need enam ei ole, ma usun, et ka selles etenduses saab olema midagi niisugust, on kadunud. Mida selles esimeses etenduses oli, mida neid enam ei ole. No ma tahaks rääkida hirmsasti ühest, ühest situatsioonist, mis mul enda juubeliga tuleb alati meelde. Oli see, et täpselt 25 aastat tagasi Elsa Maasik juubel, tema oli siis 50 ja mina olin 25. Ja siis ma mäletan, et kui laval läksime siis laulma seda võllamäepilti, siis Elsa seisis lava taga ja oli väga närvis ja ei teadnud ma võtsin tal kätest kinni, ütlesin teil saata ja sina oled nii vara. Artistid, missis, sina Ta närveerib enne etendust. Ja siis ersats, kui sina saad viiekümneseks, siis me vaatame, kuidas ise närveerib naat ja nyyd käes ja ma sain, Elsa oli üks päev siin trepi peal kokku ja kutsusin ta siis etendusele ka ja. Ja nende aeg on nii palju läinud, need ja nüüd on minul siis see käes, mida ma Elsane sel ajal siis soovisin. Kas te üldse väga palju närvjueerite etendusi? Kui on väga palju etendusi, siis hakkab pikapeale närvi kaduma, et tunned juba puudustki, kaob ära, kui jaga, palju, saab tööd tehtud, näiteks kui ma käin näiteks soolokontsert tegemise laulan ütleme 12 päeva jooksul 10 korda soolokontsert, siis tunned lõpus, et enam nagu närv ei ole isegi jääb nagu sellest puud. Põelmine. Asi, mis selle närvil on, on ikkagi see et kui sul on jäänud midagi tegemata, kui sul ei ole osa küllalt ette valmistatud, kui sul sõnad ja muusika ei ole kindel, kõik see asi, see tekitab niisugust närvilise õhkkonna, kui sul on seatud oma ülesanded, kui sul on kõik valmis tehtud, sa oled nagu selleks lahinguks ette valmistatud, siis on tõesti ainult soov seda näidata, mida sa oled teinud? Praegusel hetkel, kui me jutu vestame, on esietenduseni jäänud veel mõni aeg. Aga ehk oleks siinjuures siiski ka kohani meenutada seda, seda kauget aega, nagu te ütlesite, millal töö algas? Et olete juba aastaid maskiballi oma mõtetes kandnud, tähendab siiski lavastajana, millest algas tee maskiballiga. No kui hakata peale kuskohast üldse algas, siis ma rääkisin juba Paul mägisti sellest ajast hiljem, kui ma käisin, kast rollis ja ja nägin, kui, kui halvasti seda tükki on lavastatud ja tehtud mõningates teatrites, siis mul tekkis niisugune tunne endale, et jumal hoidku, et mina teeksin ta niiviisi ja võib-olla natuke paremini. Ja sealt nähtavasti idu hakkaski arenema, et ta oli niisugune tahtmine proovida, kas ma olen suuteline tegema midagi ja kas ma olen suuteline tegema midagi paremini. Hiljem muidugi see pärist töö hakkas siis peale, kui ma pakkusin selle tüki Estonia teatrile välja, kuna mulle öeldi. Aarne Mikk ütles siin mõningate tükkide puhul, kus ma ütlesin. Ma nagu ei tahaks seda tükki laulda või see tükki ei meeldi eriti mulle siis Aarne ütles, et no kui kunagi tuleb sinu juubel, siis sa valisid ütmise, tahad, tee seda, mis sa tahad. No ja siis Maarasimegi sellest sõnast nagu kinni ja ütlesin, et ma tahan seda teha. Kuigi seemneid lükkus natuke edasi. Väga palju selle tüki tegemisel. Kuusega olen siin rääkinud, Ivo ütles ka, et kui sa tahad tüki lavastada, siis katsu ise ikka teda tõlkida. Tähendab see töö, ma ei tea, kui hästi ma püüdsin seal, kuna eelmises tõlkes paljud asjad olid kupüüri all, need tulid uuesti tõlkida, üldse piirid lahti võtta, mõned asjad olid nagu keelelised aegunud ja mõned asjad mulle tundusid, et olid nagu rohkem tõlgitud saksa keelest, kui originaal itaalia keelest siis mõningaid asju sai seal ümber tehtud. Ja tegelikult see on tõesti üks niisugune, et kui sa otsid seda sõna ja otsid seda juba seda, mis väljendaks seda mõtet, Se organiseerib juba lavastaja tõesti juba sel ajal selle terve selle tüki väga hästi läbi mõtlema. Ja siis, kui juba ükskord hakkab see lavastuslik protsess peale, siis juba on palju tööd igatahes tehtud. Kus on teie arvates ooperiraskuspunkt seda tunnetada nii teisiti. Kuidas teie seda tunnetate? Raskuspunkt raskuspunkt on, ma usun, et Verdi on selle raskuspunkti panud ja ta on seda teinud. Tean väga tugev dramaturg, esimesed pildid on, on kõik tal nagu ekspositsioon, mis areneb edasi. Tegelik konflikt tekib nagu meie siin nimetamine võllamäel. Kui siis need jõud tormavad kõik sinna kokku, ei saa ütelda, et see oleks ooperiraskuspunkti, aga see on igatahes sealt, kus hakkab see võitlus ja hakkab see muutumine peale. See areneb kõik edasi, kuni ta jõuab selle töödeni välja, mis toimub seal? No loomulik oleks see, et enne, kui tükk on lõpuni mängitud, inimeste huvi tema vastu ei langeks, et et juba kuskil teises vaatuses oleks kõik nagu ära vaieldud ja lõpus ei oleks nagu enam midagi. Selles mõttes ma pean jälle ütlema, et, et see oli ka üks, miks mulle see tükk meeldib, et tema dramaturgiline vorm on niivõrd hästi üles ehitatud ja eriti ooperi lõpp ja dinaal ja seal tõesti jooksevad need asjad nii ilusti kokku, et tegelikult ikkagi koordinatsioon peaks olema ooperile. Maskiball on nüüd Estonias maske hoidnud. Missuguseid ooperid teile võiksid siis suurt huvi pakkuda, kui lavastajale? No kõigepealt ma pean ütlema, et, et minul on niisugune tunne, et ma kõik need kogemused ja oma hinge, mis mul on olnud, ma olen nüüd panud nagu selle maskiballi sisse. Praegu tundub, et nagu millegi muu jaoks ei jäägi midagi üle pärast veel midagi teha. Aga ma pean ütlema, et see lavastajatöö on kohutavalt huvitav töö. Ta on palju huvitavam töö kui laulja töö. Sellepärast et seal mängid kõik osad läbi, laulja saab mängida ühe osa, aga siin on võimalus kõiki osi mängida. Ja muidugi huvi selle töö vastu on, aga eks seda näitab nüüd see asi, kuidas mul üldse see töö õnnestub, sellepärast et kui seedri praagitakse välja, siis on muidugi selge, et ega Estonia teater ei ole mingi katsejänes kus tulevad noored ja rohelised ja proovivad oma kätt rahvakunstnikega. Ma usun, et kui ta kukub läbi, siis ta jääb kindlasti viimaseks, kui ta läheb keskpäraselt ka siis ta ei pretendeeri veel millegile, ta peaks tulema natukene üle keskmise, siis võiks rääkida sellest, et kas veel midagi Ja ja kui teha, kas siis Verdik ma vahetasin nimistus on seitse Verdi ooperikangelast, no iga kord need kangelased ei sõltu just ka ainuüksi ainult teiste endast, aga ikkagist, seitsepterdit? Ma usun, et, et kui neid lavastada, siis mitte vertit just. Tähendab kui üldse tuleks sellest gene all sellepärast et selleks peaks nagu ennast natuke laadima ja, ja katsuma midagi muud. Ja ma ei tea, praegu ei julge mitte midagi selles suhtes välja pakkuda, ma võiks ütelda ainult nii palju, et mulle tundub, et et mingisugust tõsisemad tükid pist õnnestuksid mulle paremini, kuigi ma ei ütleks, et ma ei tahaks teha ühtegi koomilist tükki. Mida te enne isenditest kõige rohkem kardad? Et inimene ei pea üldse mitte midagi kartma. Kui ta tahab midagi teha. Ja kui ta on julgenud midagi teha, siis ta peab julgema ka selle eest selle vastutuse vastu pidada. See ongi üks vist juhiomadused et julgema midagi teha ja julgeda ka selle eest vastutada.