Tere õhtust, keskega kuulejad. Eetrisse läheb järjekordne saade sarjast õhtu kunstniku ateljees. Seekord oleme külas Tallinna kunstitoodete kombinaadi portselanikunstnikul Friedrich Reinhold. Ja iseenesestmõistetavalt tuleb juttu portselanist Gesele maalimisest. Alustaksime ehk portselanisaamisloost ja vanadest traditsioonidest, mis on seotud selle imepärase materjali kaunistamisega. Portselan oli oma taadu, pime ahvi Marko Poola toimuva esimesed teata keltsa portselanist Riina ja heinast Taali umbes, sest minu teada nagu kuuendal või seitsmendal sajandil kodutantsuga leiutati. Aga Euroopas leiutati seal, paa portselan tekkis just selle tõttu, sest Saksamaal tekkis August tugev või puhastada saksa hätsak, tema oli rahahädas oma sõdadega karu 12-ga ja Poola riigiga ja ja siis tekkis see kullaotsimise palavik, et saada kunstlikku kulda. Ja üks, kes lubas seda teha, oli see lõkker elanud Friedrich no tegelikult ta ei ei mõtestada tõsiselt, aga kuna ta võeti selle kuningate kinni, pandi lihtsalt vangi, et ennem ei pääse, kui ta lubanud lubaduse täitnud, kuulda, teinud ja nii ta istus seal LT ralda lastest kinni ja kus ta kaks korda ära põgenes, isegi vist ükskord isegi Prahani välja, aga ikkagi viidi tagasi ja ja siis noh, tema, tema õieti avastas või tema suutis järgi vihastada hiina portselanikoosseisu, tänu selle kao liinile, mida ta juhuslikult siiski seal Elbe jõe kaldal nägi, hakkas kasutama. Ja muidugi ta eluks ajaks kinni, kuna sel ajal oli ju kitele, teised varastavad selle mehe ära ja teised vürstide hakata valmistuma olijad, nagu patenti sellele ei olnud, eks ole. Nii nagu Veneetsiasse olid, need peeglitöösturid olid seal Lido saarel kinni, seal peeglid pea, et Euroopa sellest mujalt teada ei saa oma vangi nõelata, vangikong, tal olid suured ruumid, perekond kallataks seal ja. Meisseni portselani kõrval, missugused portselanivabrikut Euroopas praegu on teie arvates tuntumad? Samuti väga heavabrik ja tänapäeval ütleme õigesti, võib-olla üks eesrindlik ema on soome, araabia, Aga kas jaapani ja hiina portselani on mingisugust vahet? Küllaltki levinud on tänapäeval ka maailmas jaapani pordiga. Ausalt, ma ei oska siin rahu vastutagi ma mõtlen seda, et Jaapan on leevenenud sellepärast et jaapani tooted tööstusliku toodang on üldse väga odav. Ja selle tõttu ta levib üle maailma, võib-olla mitte just niisama kvaliteedi kui oma odavuse poolest võrdlemisi õrnad, siiski vehkelda lõhkeda peab olema siiski tugev, vastupidav. Kas nendel erinevatel portselanitehastel ja firmadel, millest siin ennem juttu oli, on välja kujunenud ka oma mingisugune klassikaline stiil? Ma mõtlen portselanimaalimise juures. No kindlasti on üteldud prantslase portselan. Tavaliselt jäi kollaka võrreldes saksa ja eriti veel meie vana vene portselaniga, aga nemad kasutasid kohe omastada kollase värvi ebameeldivused sellega ära, et nad hakkasid oma pinda värvima. Kastsin kas sinisega või rohelisega, võtsid medaljoni välja. Tähendab, kui õpilased on valgem, on just meie Ja muidugi valgekujuna võib-olla saab kuskil kamina peal või kummuti peal, ei mõjunud nii ilusti värvilisena sellepärast maaliti üle ütles selle peale mitte sellepärast, et nad olid halvasti halvasti, valged mass kannatas siis nii maali eest. Nii peent töötlust vaata, üks sai, seal ei ole vaja Titoorniga. Gerda korraga salduellahutavardist ja mõistnud vastutav ka, nii nagu meie kasutasime neid lilli omal ajal nõva kasutas küll hea pitsi ja panin need nendesse koolidele külge. Rokokoo daamid seal laiade kleitidega ja siis tülgastus ports olemas ja siis veel, no seal on ka omad need tehnoloogiad, kuidas nad seda tegid. Ja siis kleepisin tööstuse kohtade külge kõigele käsitsi tehtud. Et väga kaua tegelenud portselanimaaliga võib-olla te räägiksite paari sõnaga, mismoodi see praktiliselt toimub? Portselanmaal, kuidas ma oskan teile õieti seda seletada, kõige toredam oleks, seletades teostamise juures. Esiteks, portselanmaalil on vaja värvid pulbrist segada. Nii pehmeks massiks, selleks ajaks tärpentiniõli ja pahtliga neid hõõruda, et nad oleks hästi puhtalt peeneks sõelutud. Ja siis kannane pintsliga umbes natukene akvarellitehnikataoliselt vee asemel kasutame tärpentini kasvatame, katame ta portselanpinnale. Aga siinjuures tuleb niisugune küsimus, et neid pindu ei tohi mitmekordselt üle maalida. Esimese korraga. Ja et tugevamaks saada nüansse või varje siis me olime teist korda veel ja kui on vaja, see võib korduda isegi kolm, neli, isegi viis korda. Kas erinevad värvid nõuavad erinevat temperatuuri ja jah, on küll olemas mõned üksikud värvid, mis vajavad helepunased ja vajavad vähem kuumust ja hästi tugevad vajad Bioletset tumesinised, toonid. Isegi võiksime liigitada võib-olla kolme rühma neid toone. Seda kunstnik kohe tunneta, teab, kõige ennem ta maalib need värgid, mis vajavad rohkem buumuste, siis järk-järgult ikka võtab meetmeid vähem ja vähem kui suuruse. Selle sinise kuumuse Me põletame praegu 860 kraadi juures. Järgmine aste on 820 ja 800, võib-olla, ja kui me paneme kulda värvi peale, siis isegi ainult 760 kraadi portselanmaali juures. Väga oluline on ikka kindel ja rahulik käsi. Ja eriti maalimise juures. No vaata, ma tuhankidele nõks koomilise näitleja oma noorusest võib olla pumba, maalisin seal, meil oli veel ateljeesid, Vene tänaval. Ei saada Mustamäe selle umbes 48. aastal 49. Ja et just maalimise juures ei tohi paljasse alla ringi vaadata, peab oma kätt ikka jälgima. Ja maeti. Tunnen, et minu ja jalal tekkinud niukene imelik soe tunne ja see tõuseb nagu püksisäärt ülesse ja aga kuna mul oli käsil niisugune tööd mässanud piltliku käest ära panna kannatasin selle rahulikult siis välja ja siis, kui ma jõudsin oma töö sellesse faasi, et ma võisin ennast liigutada, doosi püsti, et mis mu jalakas siis on, et niuke mühku tekkis põlve juurde hirmus soe. Panin siis algkäe püksisäärest sisse ja mis ma kätte sain, oli pisikene hiirepoeg. Ülo naaber, üks naine nii hirmsasti selle peale kallis ehmatas, et kuidas ma võisin rahulikult veel töötada, sest tema juba ammu oli tooli peal püsti. Kui palju meil praegu Eestis on portselanikunstnik? No kes on kunstiinstituudi lõpetanud, võtame need ka siis kõik, kes ma kõiki ei teagi, sest paljud ei ole ju talv. Aga üks vanimaid paremaid, keda ma tean oma ainualama tema ikka omal ajal oli teatud mõttes ületamatu maalija, meil hea värvigamma ja meedia. Ja mul on siiamaani olnud kahju, et ta on jäänud viimasel ajal üldse rohkem keraamika peale temale väga peene hea maitsega portselanitehnika. Aga praegu kunstikombinaadis töötab portselanikunstnike portselanikunstnike kogu ateljees on meil umbes 20 inimestele kollektiiv. Aga nendest siis kunstnike liidu liikmetena. Viie või kuue ringis, kui palju Nõukogude liidus on portselanivabrikut ja missugused neist suurimad? Just nagu mitmes asjas puudu ikka norija vana Kuznetsovi vabrik, kus nad sooviliori tähendab vanasti mitu vabrikut ja üks nendest oli Riias Riia oma oligi, ütleme kõige kehvemini medaria hapniku kohta halba sellega ütelda, aga üldiselt sepaatia võimalused nendel ei ole head. Väga sageli aetakse segamini pojansse portselan. Mis selle vahe tegelikult on? Fajanss portselanivahe on ikka kahe käega katsutav, ütleme algusest nii et fajanss kätte võttes tarnike paks pehmeta tundub niukene. Kopsakas portselan võtad kätte, ta on talgim, külmem, õhem. Ta on õrnem, läbipaistvam ja kuju, siis on juhust, et me võime seda murda, seda tundmatut eset, siis me näeme, et sajansil murdekoht on alati seest võrdne. Mass on võrdne, isegi natuke kollakas, aga portselani murdekoht, sest see pind jääb alati külma läikivaks siledaks. Miks vajansi tüüpiliseks värviks on siinid? Ese on ka manni korpa pollakam ja nagu meil oli siin Tallinnasse omal ajal 1000 seitsmesajaaastasest tegi kassa ja siis tal oli võrdlemisi tume kollakaspind ja portselanvärv on väga tundlik just pinna suhtes, näiteks tume maalime vanale saksa portselamile või maalima ja siis praeguse aja Riia portselaniga ühte tooni. Kindlasti värvivahe on nendel olemas pärast põhipill, mida kriit valgem, seda puhtamini tuleb värv välja ja sellepärast ma mõtlen sõjalisel kasutati koobaltsinist, koobaltsinine on väga intensiivne ja tugev toom ja ta lööb selle tagapõhja ta kuidagi heledaks, siis kohe oma tumeda maalikuga. Missuguseid erinevaid vorme teel on aastate jooksul tulnud maalida vaatanud asjade taldrikuid, seinaplaate ja nii edasi. Nii need need tassid ja taldrikud, need on need kõige suurem kogusse võib-olla, mis ma olen maalinud. Aga muidugi need pikapeale tüütama, siis nagu otsid omale midagi muud, et leida suurt lahendust, saada mõni teine kompositsioon ja nii ma hakkasingi tegema neid tavalised valged vannitoa plaadid. Ja siis ma hakkasin maalima neid ja muidugi need koraalset maalitud seal mingisugused mehed ja naised seal. Ja siis Tallinna vaated, just Tallinna vaadetega. Esimene seeria veel olid niuksed väikesed, ma murdsin veel need selle teemantnoaga lõikasin pooleks, bla teie ennast hästi väikeseid teha, anda hiljem siis suuremaid juba natuke nagu hollandi Fairansi stiilis, ainult sinise valgega maalitud, nüüd omal sai kombinaadile nagu üks sari maalitud kahe autori drenaažitöid. Ja siis ma olen maalinud veel väikseid prossid. Siis Felli kraan raamistik ümber ja neid on siis nii tuttavatele tehtud ja ja kingitud ja nii nagu ikka, otsid ühte teist, kus saaks selle maalida. Te teete sageli autoritiraaže. Kas te võiksite öelda, kui väärtuslikud need on, kui palju samasuguseid komplekte veel neid müüakse nende väärtust, kuidas ma ostan endale ütelda, nendel on alati oma rahaline väärtus, millega seda poest ostate. Aga kõige suurem väärtus on ikka selles, kuidas ta rahval on meeldinud ja eksemplare on nendel alati kindel, see on ainult 24, aga on olnud juhuseid, kus siiski on tahetud ja palutud, et kas saaks korrata. Sest on niuksed juhused, et ostjad väga-väga on tahtnud seda seda tassi saada. Kas on mingisugune võimalus, et me saaksime vorme edaspidi või mis sul perspektiiviga veel tekkis? Just meie kombide direktori Kalamehega? Omavahel niisugune väikene idee õieti idee algatajaks olin mina, sest ma tellin pidevalt tšehhist ühte ajakirja, selle nimi on klaasrevüü ja seal sees on paa, reklameeritud džässi, portselani. Ja siis ma nende sonaalidele läksin direktori juurde, ütlesin, et kuna uue vormi põud on nii suur, et äkki prooviksime. Võib-olla me saame Tšehhis ka kokkuleppele. Ja võib-olla tekib meil olukord, et me saame siiski isegi tšehhist valget materjali selleks kõige suurem rõõm kogumiaatel jälle praegu varustati vormidega. Praegu on tuha baland, leia vabrikuvormid ja õievabrikuvorme, et me oleme maalinud juba 10 ja 20 korda üle ja enam nagu ei oskagi enam seda peale midagi maalida. Mary enam. Ja sellest just vahetevahel just ongi seadus, saad mõne tuttava kajastamine, vanad asju võib Valdeku ja sinna nagu iseenesest tekib kompositsioon peale. Kaua võtab teil aega, ütleme, kas ühe kohvitassi maalimine. Muidugi see oleneb sellest, mitu põletus Sul on vaja teha. Kui seal on paaripõletusega võib-olla justkui ennastki täpselt reeta kahe tunniga valmis. Aga võib olla ka rohkema dekooriga muusis läheb küpseid aega. Aga üldiselt mulle tundub, et nad kõik lähevad kultus. Üks tavaline kuulaja, kes ei tea võib-olla seda portselanimaalimise tehnoloogiate, temal võib kohe tekib küsimus, mille, mida tähendab siis oleneb põletamist arvust. Tenor põletamisest arvan, on nii, et tunnustan SW maalide otsast lõpuni ühekorraga valmis, siis on ta üks põletus, aga kui ma pean selle maalitud korrale veel Margiti juurde maalima, peenelt kullaga uuesti läbi töötama või siis ma pean valima kaks põletus selle juures mul juba kaks kordama maalinud. Aga kui üle läheb nagu topeltaeg see kuld, mis kaetakse tassi peale seda sellele me teeme juba kaks põletust, esimene poolt. Me põletame kulla ära. Ja et see kuld ei kulus liiga kiiresti. Meie pääle põletus, tuldame teda veel ükskord ära. Ühesõnaga kahekordne Pulladist tekib sinna. Ja viimane, viimane kord, kui ma hakkan seda roosi maalima, siis see on juba kolmas põletuspärast seda, see vajab odra nõrka kuumust, sest must võõrusal kulla peal väga kergesti sulab sisse juba. Teil on sisemaisini taldrik, millest just praegu oli juttu koobaltsinine kullaga. Kuidas seda on siis tehtud, see väga peenikene? Alguses põletati esimene põletus umbes 800 kraadi, seda nimetatakse siis biskviit põletus selles mõttes vist biskviit, ma arvan ise, et kui me seda käsitleme, distan nii habrast natukest viita, võib murduda. Selle juures, mis me siin näeme, maalitakse algustes, küüniline see koobalti häpp glasuuri alla. Põlda pärast maalitud kutse koobalt on juba sisse põletatud, see on siis omakorda juba kolmas maaling. Aga siin tundub nii, et, et see kuld on peaaegu trükk, seda nimetatakse nii, trükitakse osade kaupa teda seda ornamendi ja pärast on olemas just eriline puuder kuld, millega topsutakse seda kullakorda siia, selle trükitud liimilisele liimisele kohale ja siis pühitakse ta üle ja kuld jääb selle niiskele kohale kinni. Ja siis ta siis põletatakse ära ja siis jääb niuke matt puuder kuld koobalti peal. Te ütlesite, et piraaž võib teil olla kombinaadis kuni 800 aga ega seda kaheksasadat eksemplari ju teie ise ei maali, siis on teil juba kopeerinud. Ja see kaheksal sajaline tiraaž on juba kombinaadi toodang, oline teras ja see on nii, et mina teen kavandi esitanud nõukogule nagu pakun seda kombinaadil teostamiseks põhiliselt nõudva, ostab selle kavandi ja siis kopeerivad seda teostavad kombinaadis kuni 800 tükki. Missuguseid tehnikaid peale käsitsi maali veel ei kasutata või kasutatakse üldse portselani juures? Näiteks üks kõige lihtsamaid tehnikaid on. Ja siis kanname sinna abstrükid. Praegu seda tööd enam poissi toodete kombinaati üldse ei tee. Aga omal ajal seda väga palju harrastuslange Brauni, ateljee ja praegu ka mitmel pool välismaal, seda tehakse Taessektsed tulemust ja väga rikkalikud ja sealjuures hästi odavalt kättesaadav. Aga siis on olemas tehnika, mis nimetatakse peras. Need on peamiselt näiteks meie lastekomplektid musta fantuur, joonilisega äratõmme, anname portselanpinnale, see on just see, see, et kunstnik ei pruugi isad taldrikute tassi käsitsi välja joonistada, vaid äratõmmis annab kõik vampiirid korraga kätte ja siis lihtsalt kergelt palareerime värvidega nende sisu järgi, mis talle putukaid või lilli või lapsi lume, lumehelbed. Ja nendest ongi meie peamised lastekomplektid. Nende järgi on väga suur võtmine või ei jõuagi neid nii palju anda, kui on tarvis. Eriti veel, kui tuleb nimed pealegi oletada. Eesti NSV Kunstnike Liidu liikmel portselanikunstnikul Friedrich Reigo olid külas Martti Soosaar iha kera.