Ründame koos Hendrik Relve. Saatega lõpetasime rännakud Okeaania maailmajao ühes saarestikus Uus-Kaledoonia nimelt. Ja täna alustame teises ookeani saarestikus, selle nimeks on tuv. Vanuatu oli mul väga sihikindel valik. Okeaania saarestikus on teatavasti üle miljoni saare. Ja mind oli alati painanud küsimused. Millised nendest saartest saarestikest on kõige ehedamalt, kus on säilinud kõige enam põlisskulptuuri rikkumatut, erilist loodust. Ja selle teemaga olin ma elanud selle kinnismõttega palju aastaid ja otsinud vastuseid kõikvõimalikest allikatest ja ja ligi seitse aastat tagasi koitis mulle, et üks niisugune saar, võib-olla Uus-Guinea ja sinna me jõudsime kolm aastat tagasi ja sellest oli ka kuula, rändaja, saatesarjas jutt. Aga ega see huvi Okeaania vastu ei kahandanud ja kogusin aga andmeid edasi. Ja kuskil kaks aastat tagasi hakkas tunduma. On veel üks tõesti saarestik, kuhu kangesti tõmbab. Ja siis aasta tagasi saigi reis teoks ja käisin Vanuatul ära. Selle heli salvestasin ma Vanuatu orel nimega Anna ja see on muidugi ookeanilainet hääl ja kindlasti mitte norrastega kusagilt mujalt põhjalast. Sest kui hoolega kuulata, siis kuuldub vee liikumise vahele erilist teravat klõbinat või sahinat. Seda tekitavad korallitükid. Väikesed valged kahvatud tükikesed ja nendest koosneb tegelikult kogu rannavall. Ja kui kõrvu teritada, siis sellel telli tükkide äärtel on hoopis teine kõla kui näiteks meie Läänemerekiviklibulisel lainete loksumist veel. Ja veel selle helipildi juures. Kui väga hoolega kuulata, siis eemalt kostab tausta ana ühtlast madalat mühinat. See annab ka tunnistust, et kindlasti on helipilt pärit troopilise granaat. Need on avaookeani võimsad murdlained. Mõnesaja meetri kaugusel rannast on korallrifid ja sinna vastu nad rulluvad ja purunevad. Kuulame veel kord seda erilist troopilise ookeani häält. Ja seda häält sain ma kuulata päevade ja ööde kaupa sest pungala, kus ma elasin, asus sellel samal. Anna mõnikord tõtt-öelda hakas ühtlane ooke Ani hääl päris närvidele käima, eriti öösiti veel siis, kui tuul tõusis ja ookeanilainete müha võimendus, siis tekkis niisugune nimetu ohu ja ärevuse tunne. Ja see viis kahe une silmilt. Siis ei jäänud muud üle, kui pidin kõrvatropid kõrva toppima, siis sain rahulikult edasi magada. Aga ikkagi, mille järgi just Vanuatu saarestik kõigi nende Okeaania kümnete saarestik seast. Kirjandust uurides ja internetis kaua ringi luusides hakkas nagu aegapidi terendama. Seal peaks olema niisugune paras vana ja uue tasakaal, et need saared ei ole veel päriselt rikutud Lääne tsivilisatsioonist massiturismist, nii nagu tegelikult väga suur osa Okeaania saarestikus praegusel ajal ju on. Ja et seal võib kohata Ta rikkumata loodust ja põliselanike kultuuri. Ja teisest küljest polnud need saared nii raskesti ligipääsetavad, nagu on mõned eriti äärealade Okeaania saared. Seal ikka mingisugune liiklus on olemas. Kuidagimoodi saab ka ligi nendele põlisrahvaste kogukondadele. Ja huvirändureid on nad näinud seal neid mingil määral liigub, nii et nad ei võõrasta päris niisugust Kahvanäolist, seljakoti, inimest ja saartel saab ka ikkagi liikuda omapäi, leida ka kusagilt töömaja, suhelda kohalikega. Nii et nii-öelda ökoturisti jaoks täiesti ideaalne sihtmärk. Aga võib-olla see kõige viimane otsustavam tõuge minekuks oli ikkagi see, et ma sain kuulata ta eestlastest rännumeeste muljeid, kes olid väga hiljuti siin vanu autol käinud, need olid kolm täiesti erinevat rännumeest, nad olid käinud igaüks omaette liikunud erinevatel viisidel erinevatel põhjustel. Ja kõik nad kinnitasid ühte ja sama. Et Vanuatu on midagi erilist. Lummab su ära, et ta tekitab lausa sõltuvuse. Ja et kui Vanuatu oled, siis tekib kergesti niukene tunnet, et ei tahagi ära minna. Ja kui pärastele kodus oled, siis jälle igatsed vanatule tagasi vetes sellist imelikku juttu nad rääkisid. Ja nad kõik olid kogenud rännumehed ja nad olid käinud ka mujal Okeaania saarestik, ess. Ja ometi Vanuatu pidi olema ma teistest üle. No ja siis hakkasin juba täpseid rännuplaane tegema, uurima, et kuidas seal ikka täpselt liikuda saab ja kust saab öömaja ja nii edasi. Ja väga kiiresti sai selgeks, et see on päris kõva pähkel, on auto kohta, on, on väga vähe niisugust head infot, et mille järgi oma plaane teha. Nii palju sai selgeks, et üldiselt mingisugune liikumine seal saarte vahel on mingisugused lennud lendavad seal aeg-ajalt ja vahel liiguvadki mingid paadid ja laevad. Aga et liiklus on üsna korrapäratu ja sõltub palju ilmast. Ja saartel endil on korralikke teid kindlasti väga vähe. Ja näiteks niisugusi, ööbimispaiku, mida praegusel ajal on kogu maailmas suhteliselt kerge internetist leida ja siis juba nagu interneti teel kokku leppida. Tuleksin sellel ajal ja, ja hind oleks selline, et niisugusi paiku praktiliselt oli võimalik leida vähemalt neil aladel, kui mina, seal saarestikul tahtsin minna ja lisaks puudub enamikul saarestikus elekter, seal ei ole sidepidamisvõimalusi. Ja, ja siis oli üks võimalus küll veel, et need on niisugused vahendusfirmad, kes ennast reklaamivad internetis, et me teeme sulle kogu paketi valmis täpselt niisugusele, nagu sa ise tahad. Ka nende hinnad, need olid täiesti kosmilised, need tuli kõrvale jätta ja pusisin siis edasi ja sain ikka selle plaani sihukese ebamäärase kokku pandud ja väikese rühma eestlastega, siis sai seal käidud. Järgmistes saadetes tuleb juttu nendest aga erinevatest ja põnevatest, Vanuatu, looduse ja kultuuri tahkudest. Aga praegu selles saates annaksin nagu niisuguse hästi üldise pildi. Et kus on, vaata siis asub. Millistest saartest koosneb ja milline sealne loodus ja rahvas nii üleüldiselt on. Mõtleme need ennast gloobusele, otsime sealt üles Vaikse ookeani, selle osa, kus asub, meil on ees ja noh, see osa Okjaaniast, mis saab kõige lähemal male Austraaliale. Seal asub ju ka see, kus Kaledoonia, milles eelmistes saadetes juttu oli. Ja vaat sellest Husq Kaledoonia saarestikust põhja poole 500 kilomeetrit sealt algabki. Vanuatu. Anaatu on kuuskaladoonia naaber saarestik ja lähim manner Vanoatule on Austraalia ja sinna jääb ikkagi tervelt 1700 kilomeetrit. Nii et üldiselt ümber Vanuatu lõputud laiad veteväljad ja nimi. Mida see Vanuatu siis tähendab? Igal juhul. On see põlisrahvaste keelest pärit nimi? Ei ole nii, nagu see Uus-Kaledoonia, mis on pandud kolonel notarite poolt. Ja see Vanaato nimi tuleneb Austroneesia keeltest ja õieti kahest sõnast Vanua tähendab maad ja truu tähendab seisab kui otsis nagu olla, et maa seisab, aga, aga kui nüüd kohalikud majoneesi inimesed kuulevad niisugust sõnaühendit, siis nad niimoodi seda küll kokku ei pane. Nad panevad selle umbes niimoodi, kuid selle mõte on nende jaoks nagu kindel maa või põline maa sedasi Vanuatu tähendab ja see nimi rõhutab just seda, et saarestik kuulub tôesti põliselanikele praegusel ajal ja selle nime õieti valisid Vanuatu lased siis, kui Vanuatu 1980 vabaks sai. Ja selles saarestikus on kokku 82 saart, Nad paiknevad riburada põhjast lõunasse, täpsemini edelast kagusse ja mitmetel saartel on aktiivseid vulkaane. Kui juba saared paiknevad ühes reas tervelt 1000 kolmesajad kilomeetri pikkuselt, nii nagu Vanuatu ja mitmetel nendest on tegutsevaid vulkaane, siis võib juba aimata, et siin on tegemist selle nii-öelda vaikse ookeani tulerõngaga ehk kahe ookeani põhjas oleva laama kokkupõrkejoonega. Nii see ongi. Ja kui juba üks maa on selline, et ta asub kahe laama kokkupuutekohal ja seal on palju vulkaane, siis võib karistada, et see maa ei ole kuigi vana. Ja ongi niimoodi, võrreldes selle Uus-Kaledoonia saarestikuga on ikka vanu vaato täitsa poisikese eas. Uus-Kaledoonia on ju mäletatavasti peaaegu 100 miljonit aastat, et vana. Ja jällegi, kui nad on sündinud nii erineval viisil need kaks saarestikku, siis nad peavad mitmes mõttes erinema nagu öö ja päev. Ja Vanoatul on siis hästi palju vulkaane. Üheksal saarel on praegu tegutsevaid vulkaane ja samal ajal näiteks Uus-Kaledoonia, see ei ole isegi olemas kustunud vulkaan. Ja need tegutsevad vulkaanid Vanaatul. See ongi üks magneteid, mis rändureid sinna tõmbab. Üks eriline on näiteks kambriumi saarel seal saarestiku põhjaosas. Seal on siis niisugused vulkaanid, et seal saab vaadata üle selle kraatri serva alla paistvale punaselt hõõguv vale laavajärvele. Ja jälle seal lõunapoolsemas otsas on Vanuatu niisugune saar nagu panna ja seal on ja suuri vulkaan. Ja see ja suuri vulkaan sülitab vahetpidamata ööd ja päevad otsa taeva poole tuhka ja magma pomme. Ja kui mõelda veel selle peale, et üks saarestik on venitatud 1300 kilomeetri peale põhjast lõunasse noh, siis on ju selge, et seal peab olema ka erinevates saarestike otstes erinev kliima. Et näiteks seal põhjapoolsetel saartel. On ka rännumeeste jutu järgi ka hoopis teistmoodi. Koguvan vaatu jääb tegelikult lõunapoolkerale ja see tähendab siis seda, et mida põhja poole, seda kuumemaks läheb. Ja need põhjapoolsed saared, seal on see õhustik tihti lausa lämmatab tuttavalt palav ja niiske. Ja jälle vastupidi, seal lõunapoolsetel saartel, seal saab muidugi ka higistada ikkagi troopika, aga kuumus on talutav, eriti kui asud mere ääres, seal puhub ju vahel niuke mõnus tuulekene. Ja seda ta tõesti on niisugune täitsa talutav ja isegi mõnus troopikaseda, ma sain oma naha peal tõesti tunda seal lõunapoolsetel saartel. Ja veel on üks asi rännumehe jaoks võib-olla oluline, et et kuna siis seal lõunapoolsetel saartel on ka vähem niiskust, vähem kuumust, siis on seal ka väiksem risk haigestuda malaariasse. Et neid Halla sääski lendab, seal lihtsalt vähem ringi. Nii et kliima poolest on lõunapoolset Vanuatu saared rännumehele kindlasti mõnusamad. Ja kui nüüd mõelda selle peale, et Vanuatu saarestik on vulkaanide sünnik teatud siis see ju peab seda tähendama, et seal ei saa olla nii mitmekesist haruldast elustikku nagu Uscaledoonias. Sest elustik saab ju hakata kujunema alles siis, kui maismaa on tekkinud. Ja lisaks on Vanuatu ka veel see, et kui see mais masina tekkiski, siis ümberringi oli ju ääretud ookeaniväljad. Taimede ja loomaliikide esindajatele oli hirmus raske kuidagimoodi sinna üldse Duda. Aga noh, aega oli ikka palju ja ja siis aastamiljonitega siia ikka mingi elustik tekkis. Aga kui võrrelda seda nüüd jälle Uus-Kaledoonia elustikuga, siis on siin palju vaesem. Näiteks linnuliike on Vanuatu 61 roomajaliiki 19 uskale tooniasse on neid hulga rohkem. Ja näiteks niisugusi, putuka või taimeriigi haruldusi, nagu Uscaledoonias neid Vanaatult eriti otsida ei maksa. Nii et kes nüüd otsib haruldasi lilli ja liblikaid, siis ei maksa vanematele tulla, parem minna siis Uus-Kaledoonia saartel. Ja muidugi, kui siin on troopiline ilmastik, siis ikka seal, kus on paras niiskus ja hea muld, seal see kasvatab väga lopsakaid metsi. Metsad on ikka ehtsad troopilised metsad. Aga nad ei ole nii liigirikkad nagu üldiselt samal laiuskraadil troopilised metsad on. Ja seda sain ka ise kogeda, sai seal metsades ringi kolatud. Nad olid vahel raskesti läbipääsetav, võtavad ja väga tihedad. Aga ühtegi niisugust elu, kasvõi taime, kes oleks nüüd elu lõpuni meelde jäänud ja keda mujal ei olnud näinud, sellist ma ei kohanud. Muidugi vanatu loodust on ka vaesustanud inimene sest inimesi on siin olnud väga kaugetest aegadest alates, sest neid pole olnud palju. Aga ikkagi nad raiunud metsi, küttinud linde ja loomi, teinud natuke põldu pidanud koduloomi. Ja kõik see on loodust mõjutanud. Nii et praegusel ajal, kui mõnel Vanuatu saarel on ikka elanik, On teil õige tihedaks läinud, siis on sattunud mõned Vanuatu loomaliigid ikka tõsisesse ohtu. Näite tooksin, siis saab nagu see teema arusaadavamaks. Nimelt Elabonoatul maailma suurim maismaakrabi, tema nimi on kookuse varras. See on siis nii suur krabi, et koos sõrgadega on tema pikkus üks meeter, aitäh. Ja ta kaalub neli kilo. Kas suudate ette kujutada ühe meetri pikkust krabi, kellel on sõrad nagu läbi viited? See monstrum on pruuni värvi ja kindlasti kui esimest korda teda vabas looduses näed, siis ajab hirmu peale. Aga inimesele on ta ikka täiesti ohutu. Aga kui sa muidugi ei topi oma sõrmida üüratute lõugade vahele või epis ta kogu oma kätt, tema maa-alusesse urgu, käsi mahub sinna sisse küll, aga noh, siis võib küll kehvasti minna. Et, et kookuse varas ei ole inimesele tegelikult kuidagiviisi ohtlik. Aga küll võib öelda, et inimene on kokkuse vargajaks ohtlik tema liha on nimelt läbi aegade loetud suureks delikatessiks. Miks ta nimi siis kokku see varas on? See tuleb sellest muidugi, et ta toitub kookospalmi viljadest ja juba palju sajandeid on meremeeste suus liikunud need lood, et troopilistel meredel on nemad näinud niisugust asja, et kuidas üks hiigelsuur krabi ronib kose palmi otsa, kukutab sealt kookosalla, et seda siis purustada ja ära süüa. Põnevalt. Aga kas see on tõsiteadlased hoolega uurinud ja ütlevad, et on küll, aga seda juhtub väga harva. Tüüpiliselt avab see kookuse varas selle vilja ikkagi omaenda sõrgadega. See lahti pusimine võtab tal küll hirmsasti vaeva päeva pusib seal kallal, aga sõrad on võimsad ja, ja lõpuks ta selle lahti saab. Tal on selleks niisugune eriline nutikas tehnik ka seda on ka teadlased põhjalikult kirjeldanud seda, kuidas siis kookuse varas seda väga kõva koorealist kookospähklit siis ikka lahti mugib. Ja peab küll ütlema, et, et kogu see varga jaoks selle suure maismaakrabi jaoks ei ole kookosvili küll kaugeltki ainus toit. Ta sööb tegelikult kõiki mahlakaid troopilisi vilju ja neid leidub seal ju palju. Kookuse varga tüüpiline elupaik on niisugune, et hästi lähedal ookeani kallas aga sealt kohe algab mets ja seal kuskil metsapiiril ta siis elutseb, leiab sealt piisavalt toitu. Ja kui nüüd vaadata, et kuhu ulatub Kokose varga kogu levila maailmas, siis jälle see on tõsi, et, et see kattub üsna täpselt kookospalmi loodusliku levilaga maailmas. Nii et tohutu suured alad tegelikult India ookeanis, vaikses ookeanis. Ja üldiselt igal pool, kus inimene siis on seda kookosvarast nagu näinud ja elab kookuse varga naabruses. Siis ta seda krabi püüab, seda sööd liha, Ani maitsev, seda saab ühelt krabilt palju ja kookosvaras on aeglane loom, nii et teda on suhteliselt kerge kätte saada. Näiteks Vanoatolased peavad teda niimoodi, et kui nad leiavad kusagilt selle suure koguse vargauru suudme, siis panevad nad sinna avavus ette peibutuseks seda kookuse pähklitükke. Ja siis öösel tulevad taskulambiga tagasi ja võtavad siis selle krabi sealt kinni, kes on seal siis maiustamas. Ja paljudes ookeanide osades, kus inimene on tihedamalt, on siis krabiliik täielikult hävinud näiteks kas või Madagaskari saar. Ja vanematel on nüüd siis niimoodi, et, et teda oli päris palju ja mingeid probleeme nagu polnud. Aga siis, kui see on NATO pealinn, Port Vila sai turistide seaks populaarseks, seal käib tõesti palju turiste. Siis turistidele tundus midagi eksootilisemad kui eks kookosvargalihast valmistatud roog, seda, seda on raske ette kujutada ja just selle nõudmise tõttu tekkis väga suur nõudmine selle krabiliha järele. Ja siis juhtus nii, et, et nendel saartel, kus need krabisid, oli palju, tihti nad asusid kuskil seal äärealadel seal nende hiid, rabide püüdmine sai lausa kohalike elanike põhiliseks elatiseks. Ja siis kell hakkas nagu kuidagi minema asi selle liigi jaoks ohtlikuks. Ja praegu on olukord niisugune, et, et otseselt Vanoatul selle kookosvargapüüdmine toiduks keelatud ei ole, aga teda on jäänud palju vähemaks ja mõnedes piirkondades on siis päris tõsiselt seatud niuksed, ranged piirangud selle krabi püüdmiseks. Aga mina näiteks ei kohanud seda hiidkrabi seal kusagil vanuhatul. Nii haruldane ta siiski on. Aga kindlasti, kui ma oleksin tahtnud, siis seal portriilasele, pealinna, mõnes nooblis restoranis, seal ma oleksin saanud teda maitsta küll. Aga, aga ma vist ei oleks seda teinud kindlasti oleks teinud ja, ja mitte sellepärast, et sellest tuleb palju raha välja käia. No üldiselt on ju kogu maailmas niimoodi, et looduse mitmekesisus sõltub suuresti ära sellest, milline on seal inimmõju loodusele. Ja üldiselt vaata selles mõttes heas seisus, et siin ei ole suuri linnu, siin ei ole võimsat tööstust, siin ei ole tihedat asustust. Kohati on, aga enamasti ei ole. Ja kas või selles suurimas linnas pealinnas elab 45000 inimest, noh see 45000, see ei ole ju ühe linna jaoks palju ja kogu on vaatul elab kokku veerand miljonit, et inimest. Nii et viiendik näiteks Eesti elanikest. Ja kui mõelda, et kui tihedalt nad seal elavad, siis koguvad tul elab ühele ruutkilomeetril 20 inimest. Noh, Eestis näiteks elab 30 inimest ruutkilomeetrit. Nii et asustus on sinika hõredam kui Eestis. Ja tegelikult on niimoodi, et mõned saared on päris tihedalt asustatud ja mõned on täiesti ilma asustuseta. Igal juhul kokkuvõttes jätkub praeguseni Vanaatul ruumi nii inimesele kui loodusele. Ja mis puutub nüüd Vanoto elanike koosseisu, siis on, eks eriline fakt, mida tuleb rõhutada. See on nimelt, et ametlikel andmeil on 98 protsenti Vanuatu elanikest põlisasukat. Nii et põliselanike osakaal on siin suurem kui naaber saarestikes. Või ka kasvõi kui võrrelda Eestiga ja, ja väga tähendusrikas. See on oluline asi, et mõista seda saarestiku sealset elanikku Kanda. Sellest avaldab tegelikult ka selle saarestiku ajalukku. Ja praegusel ajal on igatahes kindel, et et sealne rahvas on elujõuline põlisrahvas ja miks ta nüüd niisugune on, selle üle tasub mõelda. Selle üle võib ka lausa mõtlema jääda. Eriti kui siia kõrvale lasta loksuda vaikse ookeanilaineid, kus lained veeretavad mõnusasti peent korallipuru ja kaugusest kostab avaookeanilainete murdumist korallriskidele. Niisugune oli siis avasaade vanu vaatust Okeaania ühes saarestikust. Eestis teatakse sellest vähe. Aga kui ise oled ära käinud, siis tundub, et, et võiks rohkem teada. Väga põnev. Saarestik on seda väärt, et seda põhjalikumalt teada. Järgmises saates. Vaatame, milline on Vanuatu põlisrahvas. Milline on olnud selle rahva käekäik ja milline on selle praegune seis. Igatahes väga isesugune on see käekäik olnud, seda ma võin juba ette öelda. Rändame koos Hendrik Relve.