Täna toome teieni järjekordsest saatesarjast õhtu kunstniku ateljees. Oleme külas Eesti NSV teenelise kunstitegelasel maalikunstnik, Priidoavikul, kes üleeile tähistas oma seitsmekümnendat sünnipäeva. Priidu Aavik, Ants Laikmaa ateljeekooli ja Pallase kunstikooli õpilane oli Eesti NSV Kunstnike Liidu asutajaliige Jaroslavlist 1943. aastal. 1945.-st 47. aastani oli ta Eesti NSV Kunstnike Liidu juhatuse esimees. Korduvalt on olnud tagakunstnike liidu partei algorganisatsiooni sekretär ja Tallinna linnanõukogu saadik. Tänases saates meenutab Priidu Aavik põhiliselt sõja aastaid. Teda küsitleb Martti Soosaar. Te praegu sõda oma juubelit ei pea, peate siis, kui kui teil tuleb näitus, millal. Niisugune juubeliasjad, et aasta on ikka aasta läheb edasi ka teda naelaga seina ei löö. Aga praegune vaikne tahtmine juba seal sellel kalal tööta torniga leppisime kokku. Et teha aastavahetusel Tartus oma personaalnäituse Tuleb maalinäitus ja kui palju te olete meie arvanud, et sinna sinna jõuate teha, selle peale raske vastata. Maali. Ka mitu ja Need on rohkem niuksed, Siguraalsed asjad. Ja suurema osa sellest teemast käib läbi merre viivist meri, sest mul oli võimalus olla ligemale aasta mööda ookeane ringi hulkuda ja seal siis mõndagi jäi. Mis kuidagi meelest ei taha minna? Peab, peab selle lõuendile vanematest lahti saada. Kui me nüüd tuleme kohe selle traagilise sündmuseni välja. Sõja alguseni Sõda puududes Mik Pariisis nagu kõik trügisid ja püüdsid ikka edasi edasi, nii oli ka minu. Püüa seal. 38 oli Pallasega siis lõpetatud. Mis edasi teha? Mõtlesin, et võtan see kokku ja vaatan võimalusi, et katsun edasi minna, näha midagi. Jõudsin siis Pariisi ja sain seal kaks ja pool kuud olla kondi üheksandal aastal. Jean Nosmolinud hot muuseumide võsandiga läbi käia, aga mitte läbi vaadates, neid oli seal nii palju, et hommikul pihta õhtul rohkem väsinud kui mõne rehepeksja jalad ei kannud elu. Nii kestis kaks ja pool kuud, teisel õhtul tulen koju, jälle näen laua peal teade välismaalastel lahkuda 24 tunni jooksul. No seda võib igaüks arvata, kui süngelt see mõjus, juba tunne püssirohu lõhn igal pool siis 40. aastal ma olin parajasti Saaremaal kul, maalin seal ja Läksin õhtul poodi, et omale toituvate sealt haka poest vaatan poe esinemesi täissuminal igal pool ja kange vaidlemine käib seal all, ma ei saanud aru, kuulan ikka täpsemalt. Talis revolutsioon, noh, rohkem polnud vaja leida ostmata. Saarlasena korteris olin, ma hakkasin siis selle toa kinni ja kolid kokku ja ilusti, buss läks ka õhtul Tallinnas. Peale selle kohe sai moodustatud kogu kunstnikest niisugune suurem kollektiivi kunstnike kooperatiiv Kunstnike liidu eelkäija, jah. Ja paralleelselt sellega orgkomitee loodud kunstnike liidu loomiseks. Ja 41 see paras kuum päev seal. Kas seal üleval kolmanda korraval praegus võiks saalis, töötasime seal kõik ühte ruumi koondatud dekoratsioone ja seal olime kõik koos. See oli niisugune Akiteeruv propaganda, näitlik propaganda, mis meil seal vajadusi teha, kõik seal mürinud juba käisid. Nii et kõuemürin, aknad klirisesid, juba, sõda peale hakkavad tuli siis seal meie ruumi kooperatiivi üks mereväeleitnant lennuväljalt, et vaat, sakslased kimbutavad kogu aeg oma pommitamastega lennuhooneid ja seal, et oleks neid vaja maskeerida. Mulle ka ei tea, kuidas see käib ja kõik ja. Mehel ligidal, kuulen seal. Hakkasin sumini pikkamööda peale nokkis veel luges, veel tuleb kokku sa meid seitse. Ja nii me siis läksime, istusime maha ja arutasime ja, ega pikalt ei olnud, sest mürin käis, sundis kiirelt mõtlema. Ja lennukid tiirlesid üleval, katusel maas, õlivärvidega puruks keeratud plekkide, aasad kõik risustatud, kõik tumeda-heledatoonidega seal ja kõik. Ja siis sinna angaari peale siis roheliseks väiksed aiad, üks väike maja selle nagu oleks kuskil maa peale, et kaob ära. Ja seinad, pritsisime selle peahoonel üle seal. Nii et Talibintsla asemel oli tuletõrje voolik, tünnides olid is värv ja siis voolikutega lasime seal, tegime ta siis niidetakse ära põlenud ja suits kõik olnud seal ja tuleb üks lendur ülevalt alla, ütleb, et ikkagi ei ole veel ära tunneb, millest muidu on kõik hea, aga vari varjus näeb ära toona terve istuge jälle maha ja mõtleme. Ja nägime, seal oli lennuväelaste puhvet, oli seades pall tühja kassi igast taarat seal uniks. Siis arutasime, et vot nii, kell 12 vaatame, kuidas vari jookseb ja viskasime, need haaravad kõik, mis seal olid, kastid sinna lohakile laiali ja pritsisin mina ka üles, nagu oleks lubjakivid ju kõik nii põlevkivi, kivi, kola. Ja see oli meil tehtud aega meil olis, mina jalutasin seal ees lennuvälja peal vaatliku lennukitel palve, sealt käisid ründamas seal sakslast tuli alla, lendur küsib. Milles maja pihta sai? Maja, no meie meie hoonesin, mina mõtlesin käe alt kinni, et lähme sisse, vaatame, mis tast saldo sööklat töötab, Endale vaatanud ots toru, nii et see oli siis esimene ühislooming sõjas esimese lahingusaite, ikka seal sammas, kus Moskeerisime. Sest me ikka olime lõppude lõpuks siiski tsiviilidendasena kutsutud aga siis käis viimane mopp üle veel ja meil tuli ka siis protseduur läbi teha, sealt läbi käia ja registreerida, vormistada kõike. Roolis ära tehtud, mis me edasi teeme, et läheme vabatahtlikult tagasi lennuväljale. Üks hoopis nooremleitnandid, Sveitsis, lepi ja viis sõna lennuvälja komandandi juurde käheda häälega mees nii külmunud häälega vastu sõitnud, tropoteerib, vot siin kunstnikud, kuraatorid, laskeerijad, et vabatahtlikud letid, mis ülesanne olla. Esimene, millega maskeerida, andke kõigil kuulipildujad kätte ja oligi nii, et kohe kuulipildujat kätte ja kaitsejoonel ühepäevaseid olla. Rohkem ei, saabki, siis oli juba sakslane, finaal, sealt tuli siis taanduda, linna oli teine hommik. Tol ajal, see on praegu selle esimene keskkond, esimene keskkool ja vot selles selle õues siis järgmise päeva lõuna kell 12 oli nii söögi moodi asi seal klassiruumides. Ja süüa me kauem ei saanud, kui mina sain kaks lusikatäit, siis hüppasin läbi akna otsekohe kruusa autosse. Sed sakslasi Stroomi rannal juba taristas oma automaadis. Kui me sealt alla saime. Sitsi mäe sisi, parmud, virise, vihisesid tina, parmud kohal. Saime siis koplisse. Laev oli ka seal, aga nägu näidata ei tohiks, droomilt kohe tuli bannerid kergerelvad, need laevad ei teinud midagi. Ootasime pimedad. Öösel kell kaks läksime siis Kasahstani peale. See oli siis viimane. 28. hommikul kaks. See oli viimane laev ja seal veel Karell. Esimese ilmasõjamees läksime laevaga. Lahe keskel võiks laev põhja läinud, ainult korsten välja. Kui meiega nii juhtub, pole häda midagi, üx korstnast kinni, hoiame 11 kinni, siis on kõik korras. Nii et seal hakkas kohe peale Lasnamäe peale mida raskem olukord, seda eredamalt tuleb inimeses esile niukene huumori naljameel, see on enesekaitse, see käis kaasas kogu humoristi tuleb välja, päästab olu. Ja märjal tuli meil siis viis päeva niimoodi sõna tõsises mõttes loksuda. Kasahstan oli tehtud üks abilahinglaeva, seal ei pandud. Kaks niit kahurituli siis neljaraudne raskekuulipildujate argu nende lennukite laskmiseks. Selle aja jooksul keset merd me saime siis. Nii palju pomme väiksed, et kõik pead segi. Ja et sakslane enam ei laseks pihta. Tahtsime sinelid tekkinud kõike pistsime põlema. Et vot põlev põlenud tuli jälle üks Alt, soomustatud saksa lennuk, seal. Üks madrus on just selle nelja raudse kuulipilduja taga. Liigidele tuleb, mina lasen ta alla. Panin hauast korraga, see muidugi pani täis vana, kui ma olin seal ees luugi äärel, läheksin luugi taha nagu Ernetlarides ringi. Ja vot see oligi, saatus nägi, et sai arusest maskeeringut ja hakkas uuesti pudistama. Aga siiski nii oli, et saime edasi ja lõpuks jõudsime Kroonlinna. Ame kohta informatsioon, et laev on juba hukkunud ja kõik sellepärast ei tuldud meid otsima. Kroonlinna jõudsime mustad tahmased, ühistav, näljased, pesemata viidi siis meid ümber riietuma, kõik Saune, kõik kaameli sinelid selga, peeterfi. Siis ma nägin pederoofi kolm päeva enne purustamist. Puhkasime seal treppide peal, nautisime seda ilusale, sataks jala edasi. Strelne. Saime siis seal olla, läks pimedaks, hakkas õhulahing. See seal, ma nägin esimest kord kõige vihasemat lennuväljal lahingut. Mõlemal poolel said kuulid otsa siis lennukid sõitsid esse sisse, kuks talani. Nagu tulelont. Väga vihal oli siis see maja, kus me olime selleks siis lõhki pragu sisse, siis läksime kõik jõe joonele. Võtsime kaitsja sisse, seal saadi tuld veel kaua olla. Anti taanduda, sest rindelõik oli läbi murtud, tuli taanduda ja möönab, on teisel joonel möll, tuli siis käsk taanduda. Pedes Leningradi. See oli 25 kilomeetrites öö tatar siis seal taandusime. Siis poolel teel Leningradi öeldi, et sooh. Nüüd on rõngas. Siis sealt Leningrad formeeriti eestlastest üks sapööriüksus pandi kokku ja hakkasime jala, marssisime purgini Leninist Leningradist. Ja ma mäletan järjest õhupommitamist läheb mööda maanteed seal. Kuus-seitsekümmend, Saksa pommitajad, väiksed, need hävitajad teevad ringisi objekti peal, kus kohta lasta pomm, vaikne ilm oli. Ja kõige ennem pommitas ära toidulaud esimenaadi toidulaud siis 42. aasta veebruarikuus kuskil siis me saime ka siis üle Laadoga sealt ja. Siis Eesti väeosas. Ja millal sealt väeosast juba jõud Jaroslav? See oli 42. aasta lõpus ja siis mina sain valitsuse broneeringu Sand just. Teel rindel. Ma tean, loomavagun, kus me seal olime. Kui me läksime, teeb rindelt maali kastani kaasas, nägin lahingusse minek, rasked relvad, kõik selle maalikasti saatsin tagasi kätt raudteetammist alla, lasime kraavi. Et sellega midagi teha, et nüüd läheb lahti uuesti. Ja siis üks virgats toob äkki valitsuses kiri. Ühitakse see mina mäletamiseks sinine piklik paber. Rahvakomissaride nõukogu poolt broneeritud ja ilmuda Jaroslavi koondamispunkti. Seal oli baasis rahvast eeskujud? Jah. Kui jõudsin, siis seal oli ennem juba ees seal Aadamsoo, Vitsur, Saagrits ja palju teisi oli seal eesel. Ja siis tegite seal Kunstnike Liidu. Algul veel ei olnud, aga siis. Aga see varsti 43. aastal Jaan saide kunstnike liit. Ja muidugi, et otsa jäid siis need, kes aktiivselt seal alguses osasid Orkumiteeski, Adamson orgkomitees, liimad, Johan, need said surma, ei saanudki tagasi tulla. Orgkomitees. Ometi seal taga oli ka tema ja Aino Pahkaja. Ja 44 siis moodustati meist mitmetel elualadel operatiivgrupid. Ja mina siis kukkusin täiesti operatiivgrupi Lõuna-Eesti kaudu, siis. Neid oli seal mitu meest Tedulites, Võru kaudu, Võru kaudu ja Võrus maa rohkem ei olnud kaua ühes tühjas kaupluse põrandale magasin ja siin esimest kord jälle sooja rukkileib. Oma kodulinnas. Sedasi mäed ei unusta kunagi. Tee peal mul oli siis komandeering pitsad peal ja eesti keele, vene keele teksti, seal paviljonid olid lubatud liikuda vabastatud territooriumil lai mõiste. Temal oli käes midagi, lähme tee peale, salaja läksime keelatud minna. Lähme selle regule kui uurijat, vot et me peame olema Tartus homme näitamine dokumendis vaatab, teatab laskemoona koorma, ajab sealt muidusõitjaid maha, ütles, et vot ei, kohtun seal. Ja nii me jõudsimegi Tartu pool linna oli vaba Teie poolt, jõgi oli sakslaste käes ikka ja nii et me jalutasime, kõndisime organiseerimisel. Kahurid oli tule all. Ja mäletan üks hommikul kuuleme tükk aega olnd seal Irel, nagu ta oli rahul, ütles, et kuule, et kaome, siin passime, ootame temparbrindele. Et loll on siin instituudi oodata. Hommikutõuse, milles kuuleme, et niisugune ise modi mürin hakkab peale teistmoodi ja kuule tihe, et täna vist teistmoodi. Püksid jalga ronisime katusele televala väikse vajava Vanemuise katusele enne saksa teater, aatame seal. Jõeäär täis Katjuša nagu valged tuvid lendavad ülesse. Alla linna. Aatomeid rahmeldab rühmel, tunne käib igal pool ja sakslased löödi tempel jõge välja. See oli kõik operatiivgrupi ülesanne. Sain talina kunstavalainimises ihu üks võidu väljakul hüppasin maha, kuid jooned. Vaata, see meie vana majahoidja pühib luuaga klaasikild. Ma ütlen talle tere. Läheb näost valgeks. Tere. Siis sappa, sõna pidid ju surnud olema. Ja ma tean kolm korda. Mõtlesin, vaat sina oled nüüd kommendat. Too üks valge paber-papp printsile värvinatubki venekeelsed kirjutised, Kunstnike Liit ENSV Kunstnike liit ja siis ei pääse väljapääs ainult komandandi loal, sest ma ei teagi, mis seal sees on ja ma kartsin, et varanduse välja viiakse. Need sildid on ümberringi, et vaata, et sa kedagi sisse-välja ei lase. Mõtlen tagasi ja tegi nii. Läksin Estonia teatrisse teatri poole otsa ees fuajee, riie toidule alles jooksen sisse, ma teadsin, igal pool inimesed ootamis teha. Vastu Hugo Laur. Teda ma tundsin hästi nii lähemalt teha, käelev laiali, neelan. Kuulge, mis me tegema hakkame? Lollud huumorimeel nägi kohe, et vot nüüd on pääsenud. Mõtlesin võtandiks laudja, kohe kirjuta kõik ülesse, ükskõik, kõik, kes te siin artistid ja kirjuta ülesse. Mina lähen jooksuga kunstnike hoonesse ja olengi seal, kui midagi on kohese, olla. Teisi kedagi on üksipäini. Kunila Volgo, tulge ütelge läbi videvikuks üks tuleb sealt nüüd laureaadiks kedagi, et rahval on kõht tühi, mina ütlesin, oodake üks pool tundi. Siinsele oodake. Telefoni töödandis, jooksen ruttu seal, ma ei tea, kus oli kirjas täitevkomitee organisse jooksinud vaat mügasi aha. Harju tänaval kino helilisi peale. Et Harju tänaval üks söökla. Andke nimikiri sisse nimekirja alusel, kes oma nime ütleb, kohe saavad süüa. Selle tegime ära ja et see on. Ja see arv on siis tänapäevani maksmata. Ja ma mäletan, see tuhing ja hoog oli nii suur. Tegutsemise hoog ja et ei olda ajamite muule mõelda. Isegi nii oligi. Abikaasa tuli kunstihoones mind otsima. Emapinda pikali jooksma, leib seal ukse kõrval ja jälle midagi teha. Äkki kuulen, üks ütleb, et perega sa koju ka tuled. Siis mul tuli meelekõiku hetkeks. Nii palju tulen küll, aga et mine ootama paari tunni pärast. Nii see Tallinna hoog algas, mina kui Tartust tulnud, organiseerinud mind, saadeti Tartu tagasi, ma olin lõunagrupist. Mina tulin, lihtsalt, olud sundisid tulema. Tallinna häda oli väga suur, algul. Sest kunstihoonest üks vähe tekkis kohe küsimus on ehitamist. See kunstihoone lugu hakkas väga toredalt peale. Siis me käsitsi seal maja otsas kraapisime suure augu ja hakkame käsitsi ikka tegema, seda tööd nii tegime, tegime mitu pääsendid, aitab. Otsime kuskilt kopp aseme, sadam kopa läks lahti. Sellega oli alguses tehtud. See oli siis 30 aastat tagasi ja Olime külas Eesti NSV teenelise kunstitegelase maalikunstnik Priidu Aavikul. Teda küsitles Martti Soosaar. Saate muusikaliseks kujundajaks oli Silja Vahuri ja toimetes Agera.