Mul oli üks ilus rõõm, suur, puhas, eimillestki loodud, oi, tülika kollane lõõm. Üle puudealuste kuuldud oli siin helesinine tuul. Metsamägedelt korraks tuli, liigub veelgi lõhnava puu, tema hinguses tulika tuli. Oit õlita, kollane lõõm. Tuule lekene puudel kooldub. Mul oli üks ilus rõõmu. Ja see rõõm polnud millestki laadad. Need leelo tungla sõnad tegi mõne aasta eest muusikasse Rein Rannap ja sõnasay muusikaks. Meie külaline ongi täna Leelo Tungal. Palju tema mõtteist ja sõnadest on jõudnud lugejateni. Tema luulet on viisistanud mitmed meie heliloojad paistaga ehk kõige enam Valter Ojakäär, kes meie tänasest vestlusest samuti osa võtab. Kust ja millal leidsite ise oma ilusa rõõmulaulu Ilusa rõõmulaul on väga ammu leitud, tähendab ta keskkooliaegne luuletus nagu enamus esimese kasseti vihiku luuletusi ja noh, nagu ta on peaaegu et eimillestki. Tähendab noh, umbes niisugune mõte käis selle juurde, nii et kurbuseks on nagu midagi ikka vaja, aga rõõmus võib-olla vahel ka eimillestki kuskil tänaval lihtsalt niisugune mõte tuli ja, ja sai tehtud väga ammu 10 aastat tagasi, mis teie arvates jõuab luules kõigepealt lugejani, mis teeb sõna elavaks? Minu meelest sõna teeb elavaks kõigepealt sõna ise, tähendab sõna ilu ja sõna tähendus, samal ajal on aegu, kus ütleme, lugeja noor lugeja eriti naudib just kõigepealt seda ilu ja ja seda ilu jääb nautima ka inimene, kes noh, ütleme on ainult kõrvaga vastuvõtja. Aga mida rohkem edasi loed, seda rohkem tahaks nagu mõtet ka. Ja noh, see on siin vabavärsi võidukäik ja kõik niisugune asi ju siis on mõttes ikka isegi primaarne. Aga ilma vormita, ma ei tea, viimasel ajal ma hakkan jälle nagu hindama ikka rohkem kindlama vormiga asju ja päris puhtaid niukseid raskeid vorme nagu solitid ja soneti pärjad ja kuigi ma ise ei ole ühtegi kirjutanud, minu meelest on jah, mõlemad on olulised, ma isegi ei oskaks öelda, et nüüd tingimata üks tähtsam kui teine oleks. Kumba vastuvõtmine on vahetum, kas sõna või muusika? Või on hoopis nende mõlema ühtne terviklaulu näol kui muidugi võtta seda, et lihtsuse põhimõttel, siis jah, hea küll, ütleme, et on see laul ta mitmel rindel juba muusikaga, sind piirab ja ja sõnad tihti ei mõtlegi, mida see tähendab, ja pähe minu jaoks on ikkagi lugemine kõige vahetum kõige kergemini ja kõige jäägitumalt vastuvõetav. Ja muusika omaette jälle. Hiljuti kuulsin ühte väideti, et ma ei mõista luulet, millega näiteks te seda seletaksite, niisugust näidet, kuidas võib inimene mitte mõista luulet, kas samuti nagu mittemõistja muusikatiki. Ja ei, ma ei kujuta üldse, niisugust inimestest jätab, sellepärast on olemas ju ka luuleraamat meil luulet endale, kes luulet ei loe, eks ole, Peeter Tulviste tõlkes hetkes luulet ei mõista, võiksid siis seda lugeda, kusjuures see oli ikkagi luule. Minu meelest on proosas ka niivõrd palju luulet juba need just, kes vormile mingisugust tähelepanu ei osuta, võivad oma, selle luuleolluse minu meelest väga palju heast kruusast kätte saada. Mõtlen vene pulgaakovid kas või valla Lev Tolstoi ideks, kõike ta minu meelest luulet mõistab, iga inimene lihtsalt omamoodi. Jah, võib-olla. Ta ei täpsustanud. Ei seletanud nagu ära, aga minu arvates üks hea luulekeel on sama nagu muusika küll võib-olla näiteks see oleks täiesti õige, kui ta ütleks, et ma ei mõista. Vot selle ja selle luuletaja luulet võib juhtuda sellepärast et enamus inimesi kahjuks ei mõista ju 11 üldse. Ammugi siis veel kirja teel, kui veel muud mingisugust sidet ei ole ja pealegi sundust ei saa ju lugemisel olla täiskasvanud inimesele. Kaks. Minema. Et rongile peale või minna tulid teenida. Kuule, siis ütlesid mineraalõli ja müütasid, käisin, kuni tundsin, ei suuda, ei tahagi minna müümite Lockendades. Siis. Kas teie arvates on olemas erinevus valmisolevale luuletusele kirjutatud muusika ja muusikalikirjutatud teksti vahel? Minu meelest on see erinevus kohutavalt suur ja mu meelest ei saa neid üldse kõrvuti panna. Ja teinekord on näiteks kui mõnel kontserdil, kui need võistluskontserdid on olnud on nagu tullut kirjutada paar teksti muusika peal ja kõrvuti sellega siis on ka laul, mis on tehtud luuletuse peale. Ja see luuletus ise on mulle väga armas olnud ja helilooja on seda püüdnud moodi mõelda või ka omamoodi lahti mõtestada, siis see on huvitav minu jaoks, aga ütleme, muusika peale tehtud tekstiga on niisugune asi, et mind lihtsalt huvitab, kuidas seda nüüd ette kantakse, kuidas ta nüüd välja tuli, alti interpretatsioon sellepärast et see on minu meelest üks suur ja valulik küsimus meie Eesti estraadimuusikas. Täiesti kurb küsimus kohe. Sellepärast et ma varem seda ei teadnud, võiksin ühe juhuse rääkida, nimesid nimetamata. Kui me olime oma uude kodusse sisse kolinud, siis selsamal õhtul ilmus välja helilooja, keda ma kahjuks ei tundnud, aga ma arvasin, et ju ma siis peaksin teda tundma, sest ta absoluutselt ei öelnud, kes tema on ja ütles niimoodi, et homme hommikuks olgu valmis, tähendab, temal on vaja võistluskontserdil esitada hommikuks lüüriline laul ükskõik mis tekstiga, absoluutselt ükskõik, vot temal lint on siinsamas ja temal on ükskõik, millest see laul tuleb, peaasi, et homme hommikul kell üheksa, olgu siis see tekst raadiomajas. Ja ma ei saanud enne, see mees oli ära läinud ja pärast hakkasin mõtlema, et, et kesta üldse oli, ma ei teadnud kellelegi nimel ei jäta seda. Esiteks muidugi tuli välja, et tõesti on muusikaga tegelev inimene ja mul oli väga piinlik, et ma ei tundnud. Aga mu meelest seal häbiasi, kui vähe armastavad heliloojad oma muusikat, kui halvasti suhtuvad nad oma lastesse, ma ei räägi siinkohalviibijatest. Aga minu meelest laul on ju helilooja ja ja kas luuletaja või teksti Tori puhul see on ühine laps. Aga kuidas saab siis olla sellel heliloojal täiesti ükskõik, mis riided tema lapsel seljas on, mis mõtted tal on ja kas tal on üldse probleemi mingisugust ja ja kuidas üldse saab sündida niisugune teos, millega sa ei taha mitte midagi öelda, teeb, viskab nüüd teksti peale, eks ta siis saab ka mõte, aga minu jaoks on see täiesti nii kurb asi. Kui sulle öeldakse, et vaata, et viska nüüd 12 rida pikki silpe lüürilisi kui võimalik, siis la vahel. Ja siis jah, ja siis siis muidugi kukub see laul välja niisugune huvitav, et ma ei ole veel kuulnud, et ükski meie autor tähendab, inimene, kes on teinud teksti, oleks muusika peale, oleks avaldanud sedasama teksti pärast luuletuse pähe kaitseks on sõna Valter Ojakäär. Ei, ega siin vist kaitsta ei saagi. Sest Ma olen vist paaril üksikul juhtumil teinud laule ilma tekstita, tähendab, tekst on tulnud hiljem. Ja need on tavaliselt olnud niisugused tarbelaulud, mille kohta on teada mingi konkreetse sündmuse või mingi konkreetse teema jaoks on vaja laulu ja et see laul täna kõlab ja me teda enam ei ole vaja ja nii-ütelda. Üleminekuvorm lihtsalt. Aga, aga kui nüüd ikka tõsisemalt võtta, siis ma ei, ei ole seda praktiseerinud ja ei saa kuidagi ette kujutada. Kui ma, kui mul teksti ei ole, siis ma mõtlen instrumentaalselt ja siis tuleb kindlasti muusika instrumentaalne. Selles mõttes vabam, et ma juba seal üldse seda lauluvormi ei püüa jälgida, aga laulu puhul mul on ikka vaja teksti ja, ja Pean ütlema seda. Et ma ikka kõik mõtted nii-ütelda, mis mul tekivad, saan tekstist, tähendab, mingisugune emotsionaalne äratus, tuleb, tuleb ikka luulest. Ja muide, kui nüüd lubati kõrvalepõike, siis me oleme arutanud viimasel ajal nii Naissoo ja paar niisugused vanemad tegijad juba. Meil on mõned väga huvitavad ansamblit töötavad kus on inimesi, kes kirjutab muusikat ja kirjutavad ka laule. Aga need on tavaliselt noored inimesed, kes noh, ei ole nagu küpsed veel töötamaks valmis tekstiga, ta ei suuda nagu sellele tekstile muusikalist vormi anda ja selleks ta teeb ise muusika ja teksti koos ta ise teksti ja muusika autor. Ja tavaliselt sel puhul tekib niisugune väga kurb nähtused, väga huvitav muusika, neil poistel on huvitavaid muusikalisi mõtteid, nad on pillimehed ja ja see on nii-ütelda nende ala. Ja seal on kõik köitev ja huvitav, aga see tekst on nii ohu. Ta on kuulata kohutav, teda on lugeda, kohutad, temas ei ole mõtet, ei ole vormi, ei ole kujundeid, ei ole ilu, ei ole ka õiget inetust võtaks taolise ütleme taolise muusika või taolise laulu võtaks hea meelega vastu siin ükskõik, kas näiteks raadiofondi komisjonis tutvustaks seda laiematele hulkadele ka ja seda ei saa sellepärast teha, et laul on siiski muusika ja luule tervik ja kui luulet ei ole, siis ei, ei ole ka vaja seda muusikat. Mina võiksin selles asjas meeldiva eraldi tuua näiteks just Andres valdkonna, nii kellel ei ole kunagi ükskõik, mis selle tekstiga on öeldud. Kui nüüd aus olla, siis olen ma kõik need tema laulud on juba päris palju üle, küll lõikab kõvasti kõik olen teinud muusika peale, aga tähendab, ta oskab niimoodi vaimustuda ise ja ta oskab seda kas või ette mängida niiviisi, et noh, vot mul on see, noh nagu riidesse vajab alla see lukk või see laps siis jah, nagu kujutad ette, jalutad läbi, millest see võiks olla. Aga, aga just kõige kurvem on see, et kui ei teata, millest, Kuumuta laabunud veel tuumamin. Kus veel muutub suhkruks vahtramahl. Kes küll teab, mis hooajast käivad ju vumaskeer kes veel kuulabli nägu ja olla huvimaskeer. Kuule lang, sinu. Ei soovita, kui sul seal spordisaateid minu Sel varris elu ja vaikust. Õhus tundub karsket vahtramahlamaid. Äkki lõiku vaikusesse, jõude. Me oleme Valter Ojakääru ühekorraga niisuguse muusika peale teinud Pilamise laulukest, mäletate, see uhiuus viis, kahjuks saadi aru, et see pila tahtsime, sellega veel teisi pilada ei õnnestunud. See oli minu vist ainuke juhus ning ma mäletan veel ja. Aga ma tegin seda lõbu aga kui sa teadlikud selles mu meelest siin ei ole ju mitte kõige väiksematki parooli paroodia. Tahtsin pühalaulu Misson. Rooklemiseks Peeti ta kuulama, mu tütar ütles kurjalt, taksos oli algus on ju täpselt sooliku. Mis paitab Meie tiibu lauluks? Ja olgu see sealt. Õrnus Laasuusal Jerzy uus ilatoojad v. Mõtlesin siis noodid ümber. Järgmist viisi laitis naaber hääbi tööd oma aule habemega laule oma nimel ka ette, oo see. Viis, mis aitab kõrvu meie tibulaul saabus ja on ees olnud õrnust kala koos sealt täie sinus Siigila tooja. Mõtlesin siis enda juurde. Võimas, olgu vähemalt. Öösse panin kogu hinge ja kantis loomispinge, leidsin päris uhiuue loo. Mis paitas kõrvu meietiku lauluks Saildis ja salsa tuld, kui õrnust kõlavad salt täies ilus sügila tooja. Ja näiteks üks erilooja, keda me kõik väga hindame ja jääme hindama Aarne Oit. Ta tegi ju väga palju koos karmoga just ka niimoodi, aga ta oli väga nõudlik. Näiteks ma ei ole kunagi osanud nõudlik olla luuletajate suhtes. Aga ta ütles mulle, et ma lihtsalt ei jää rahul, et nad lähevad kasvõi riidu, aga, aga ta peab saama seda, mida ta tahab ja ma arvan, et oma kõige paremad tekstid on Karmo kirjutamisest hoidile. Just tänu sellele, et, et seal oli niisugune tõesti inimene, kes teadis täpselt, mida tal vaja. Klodoli hoidikaga paar niisugust juhust sel ajal meil oli veel telefon ja ta helistas kasvõi keskööl ja küsis järele, kuidas selle laulu kooniadel süda valutas selle pärast ja laskis jah siis muuta, kui, ütleme seal vältused ja muud asjad niisugused ei läinud, kui te midagi muud, kas üks neist liblikalind ei, sellel oli tekst oli enne, aga oli. Süüta küünal oli üks niisugune luuletus, mis oli tehtud väga kiiresti, aga väga. Tähendab ta muutis seal ise ka pisut natukene ümber ja ta niisugust asja ei olnud. Nii-öelda. Ootab. Skandaal veergu. Siis ühe valge küünla ta ema tarvis öelda, et kas või silmatoas laval. Ja nõnda lapse saab. See et me ei räägi siin Päeva. On ka uusi ning. Et siis ühe valge Sa ema tarvis ta, et kas või silmapidi. Toastaval. Ja nõnda lapse. Ta minna, ta ei anna enda lapsed. Ta meenla ta lapse. Saab lennata? Kas see kõik, mis teil endal on saanud nagu lähedaseks sõnas olete leidnud ka muusikas, ma mõtlen juba valmis lauludes. Nendes, mis on nüüd koostöös sündinud heliloojatega ja päris palju üllatusi on olnud mulle endale ka esimene üllatus, oli see olematu laul. Ja ma ei tea, minul on mingisugune niisugune imelik kriteerium, tähendab mingi tundmise kriteerium on see, et kuidagi hakkab jube, kui sa kuuled, et noh, mingist asjast on uus asi seal täiesti sest olematu laul oli tehtud just tekstiks, mitte luuletusekse niisuguseks. Aga kui ma teda kuulsin, sisul hakkas niisugune imelik tunne, nagu umbes niisugune tunne võib olla inimesel, kes koolemi on valmis teinud tantsu oma käe alt minema läinud ja nüüd ta teeb ise, mis tema tahab ja tagasi teda võtta enam ei saa mitte kuidagi. Ja teine oli see ö aiaga soli raevuka aiaga, mida hilja Ovi laulis niimoodi ette, et täiesti omaette elu, nagu oleks tekkinud. Teda kuulates tekkis paralleel, kui ma nägin oma ooperit Epp Kaidu lavastuses, tähendab noh, ma teadsin, et lavastaja on väga tähtis mistahes teatritüki juures, aga ma ei uskunud, et sealt nii palju võib lavastaja anda seda, mille peale sa ise ei tule ja mida sa nagu ei oska ette kujutada ja vot nende sünteetiliste kunstide juures ongi see moment alati, et kui satuvad kokku inimesed, kes kuidagi ühes suunas mõtlevad ja kes 11 täiendavad siis on muidugi tulemus tõuseb kuidagi eritasandile sellega, mis ta võib-olla alguses võiks olla ja kohta jääks nii üksinda edasi mõtlemise puhul. Mingi resonants tekib, eks ole, mis siis silla katki ei lähe teha. Ja igaühel on südamelaul. Igaühel on isemoodi. See on üks väike mõte eesti luuletusest selle ja veel palju teisigi anuma muusikasse toonud Valter Ojakäär. Veidi tagasivaadetes kõigele kirja pandule on teie kahe koostöö on olnud ju kaunis pikaajaline. Ehkki vastel meenutate praegu pisut seda ka, kuidas see alguse sai? Vargusest. Mina pean ausalt ütlema seda, et minu mälu on, on nii nigel, et ma päris täpselt isegi seda ei mäleta. Ma tean, et leelo tungal oli siis hirmus noor, alles vist keskkooli õpilane. Ja mul on niisugune emotsionaalne mälu, et ma mäletan mitte fakte, ma ei mäleta, kas ma sain selle teksti tema käest või lugesin ma seda kassetist. Kassetist mina ei teadnudki, tähendab, ei teadnud minule kusagile kirjutada ka ja ma kuulsin vana-aasta õhtul seda laulu lihtsalt täiesti juhuslikult ja ma kuulsin, et kuidagi tuttav Ta ütles, õlad on hästi ilus laul. Ja siis esimene mõte oli, et keegi on ültsedasi plageer välja ausalt tehtud ja päris kohe avalikult. No ja vot kena, et mulle praegu meelde tuli, sest ma arvan jah, et, et me saime tuttavaks, jah, pärast seda laulu juba. Jaa. Jaa. Teise teise preemia. Jah, nii et mis aastal see oli, aastanumber oli 67, tähendab, see oli 66. aasta lõpp. Nii et 10 aastat tagasi. Mul on tihtipeale nii olnud, et ühe luuletajaga on pikem koostööperiood. Ain Kaalepiga oli üks hästi pikk periood ja ma usun meile mõlemale niisugune rõõmus periood ja leelo tungla kaja. Hiljem tuli Kaplinski ka ja mul on niimoodi, et noh, nagu üks teatud väljendusvahendite ja, ja mõtete ring nagu ammendub ja siis leiad midagi muud ja siis kuidagi selles ringis paar aastat. Ja, ja. Spiraal spiraal ja mind huvitaks praegu just konkreetselt üks laus nimek vigurväntoreli. No see oli valmis teksti ja selle ma sain juba leelo tungla käest nii käest kätte. Ja ei kirja teel, ikka me siis olime kirja vahel. Nojah, temagi tärkas tema ridades ja see oli mingisugune üks raadiovõistlus raadiovõistluskaitset kõige esimene, 69. aastal, minu see oli jah, midagi, midagi, tippmeloodia eelkäija. Jah, ja ma mäletan, siis ma vist kirjutasin kolm laulu. Nõrgegaalugandrid võttist. Hakkas laulma nagu kuldsest kur. Nonii nonii, tehtud hir elu. Jana võõras. Kas neid võib siis julgesti öelda, et te olete mõlemad oma laulu üles leidnud? Loodame, et annab ikka otsida. Mina küll loodan. Ja seda nii kaua, kui inimene ei ole leidnud, nii kaudu elad, kui ta ütleb, et vot nüüd ma olen leidnud, siis on tema elule kriipsu alla tõmmata, siis seda elu ei ole enam vaja. Ehk ta eksib. Diilunet muusikas, õigemini Baildisena valmis laulude kujul on ju väga paljud interpreedid esitanud. Kas mõni neist eriti lähedaseks saanud teljega? Minu meelest mul on üldiselt nende interprojettidega täiesti vedanud, ma praegu küll ei tea ühtegi niisugust esitust, mille kohta ma saaksin öelda, et vot et see see mulle ei meeldinud või see hääl sinna ei sobinud või? No vahel küll mõtled, et meeshäälele poleks laul läinud või midagi taolist. Aga tabel alati väga tänulik olema, mul on nendega tõesti vedanud, oleks päris huvitav teada, palju aega on, on mööda läinud teie päris esimesest katsetusest luules. Esimene luuletus oli mul haiku ja ma olin olnud siis ma ei tea nii et siputuspüksid olid läinud, mingisugused olid luuletus oli kõlanud niimoodi, et päike paistab ja püksid hõõruvad, mina ise magan. Praegu mul vanem tütar umbes samasuguseid luuletusi kirjutab. Kuidas kuu paistab, saba peale ka ja loomad elavad saba ja pea ikka võrdsed suhtes ka toredaid mõtteid, tuled. Aga kas on olemas ka praegu neli veskeid ei ole lugejani jõudnud. Ja nüüd selle aasta siis ametlikult peaks kogu välja tulema, lüüdita on pealkiri suuruks, käsikiri koos ka, aga seisab ja kuidas seisab, siis jälle vahetan midagi välja lihtsalt kodus nii natuke hakanud proosa huvitama, aga see on niisugune puhtalt ainult nii kodu- kriitika tegemiseks ja luuletus seal on jah olemas küll. Küsimus teile mõlemale. Millise eluaastad on loomupale inimesele kõige viljakamad? Kas siin saab yldse mingeid kindlaid piire tõmmata? Viiekümnendad neljakümnendad, kolmekümnendad igatahes ma tahan loota, et nad kogu aeg ikka viljakamaks lähevad. Aga Valter Ojakäär ehk teab vähemalt 30.-te kohta midagi veel rohkemat. Minu arust see on täiesti individuaalne, me ei tea, mida oleks Mozart teinud, kui ta oleks vanaks elanud ja Sibeelius ei kirjutanud 50 või rohkem eluaastate mitte midagi enam hiljem tähendab ta, ta oli vist kõik juba ära, mis talle veel tooli noores eas Vaini küpses eas. Aga teisalt tuleb, see tuleb see hiljem ja tähtis on see, et üldse midagi kunagi tuleb. Tänan teid vestluse eest ja soovin palju häid mõtteid edaspidi ilmumaisse luule laulu ridadesse. Ante. Kardme kaugele-kaugele jõuame välja. Meil on leidmise laulud ja suur. Ja ma tean, et me leiame hommiku välja, kus värihein roosakas tuul. Siis me läheme lahku. Me läheme lahku ja on hea, kui meile üksi on külm. Siis, kui kastases rohus me jäljed on lahtunud. Ja kui julgust meilis silmis on küll.