Praegu oleks kunstist rääkida palju juba ainuüksi seepärast, et Tallinnas on värske näitus inimene, tehas, see on nagu järjeks aastate eest korraldatud noortenäitusele inimene ja põld. Inimene tehas on muidugi kaalukam. Sellega märgivad kunstnikud suure oktoobri kuuekümnendat juubelit. Ma jätaksin ülevaate inimesest tehasest siiski päevastele saadetele. Need õhtuminutid on jälle kunstniku ateljeest. Isegi imestan, et korraga on järjestikku juba kolmas kujur. Mati Variku ja Georgi markeerumi järel olin Jaakson sei ateljees. Päris juhusse siiski pole. Põhjus oli Tammsaares. Tailased teavad, et Estonia teatri ja Viru hotellivahelist haljasala on nüüd hulk aega ja päris põhjalikult ümber kujundatud. Missugused tulemused on kas head või halvad, näeme küll alles tuleval kevadel ja suvel. Selle uue planeeringu juures saab haljasala aktsendiks aga Anton Hansen Tammsaare monument mille autoriks kujur Jaak Johanson. Jaak Sonsi senistest töödest on ilmselt laiemalt tuntud koos arhitekt Udo Ivaski loodud August Jakobsoni monument Pärnus mida hinnati ka Kristjan Raua nimelise aastapreemiaga 1974. aastal. Jaaksoo on silt on suures isamaasõjas hukkunud kalurite monument ehk pronkslaine Kiirovi nimelises näidiskalurikolhoosis. See valmis koostöös arhitekt Rein Veeberiga. Jaak Suansi töödeks on ka Narva kommunaaride müür ja Mihhail Kalinini büst. Monument samanimelise elektrotehnika tehase ees. Jaak Soans on 34 aastane. Hiljuti oli tema personaalnäitus Tartu kunstimuuseumis. Näitusel esineb ta ka juba kümmekond aastat. Täna räägime aga põhiliselt siis sellest valmimas tööst. Anton Hansen Tammsaare monumendist. Kujur Jaakson, see ateljee on raja tänavas Kunstnike majas kuid viimase aasta jooksul on rohkem tema tööruumiks olnud ehk suur skulptuuri ühisateljee. Jah, seal sai siis lõplikult modelleeritud Anton Hansen Tammsaare monumendi. Struktuurne osa tähendab see figuraalne osa. Kui kaua üldse selle monomendiga on nüüd töö käinud? Noh üldse alates konkursist on tsirka poolteist aastat ja mitu varianti kokku tuleb siis neli. Kõigepealt konkursi ehitatud väike mõõdus üks 20-le ideekavand siis konkursi kavand siis edasi monumendi mudel tähendab poole väiksemana mõõdus üks, kahele siis laps, Sto, monument ise savist. Kas on tulnud selle töö käigus olulisi muutusi võrreldes esialgse ideekavandiga? Noh, ikka on põhimõtteliselt muidugi samaks on jäänud võib-olla see, et mis oli juba konkus, eeltingimus, et oli tegemist figurante väärse kompositsiooniga figuur on endiselt jäänud, kuid figuuri poos näiteks on, on muutunud töö käigus. Muutunud on kaseiste, millel figuur istub, seal on muutunud võib-olla konkurent, sest natukene vähem konkreetsemaks, niukseks, vormilt vabamaks ja üht-teist kindlasti veel. Te olete ilmselt teinud palju tööd ka materjaliga, kui palju on teil olnud abi fotomaterjalist ja kui paljudel on abi olnud tema lähedastest tema perekonnaliikmete mälestust, sest ja võib-olla tema kaasaegsete mälestustest abi killusta suurusest tõepoolest ma ise seda meest näinud ei ole. Küll pilte ja kuule seda filmi, aga muidugi, sellest on vähenenud saada sellist selget kujukad, et ülevaadet neljast isiksusest. Muidugi me kõik tunneme teda tema teoste järgi ja selle järgi võib ka muidugi otsustada tema tema iseloomu ja tema sotsiaalse hoiaku suhtes. Kui jutt läheb puhtalt sellist portaalis, sarnasust sain ma jah, fotode abil teha ja selline aitas mind väga palju. Tammsaare majamuuseumi personal eelkõige muidugi Elem Treier, kelle abil mul õnnestus leida ennust karakteersemaida kõige väljendusrikkamaid fotosid kirjanikust ja muidugi ka vestlused tema abikaasa ja tütrega kes aitasid mul sellised võib-olla minu jaoks muidu tabamatud nüansse leida ja avada selles portrees. Kas te ütleksite paari sõnaga, mis oli põhjenduseks selle viimase lahenduse põhjenduseks, et asetasite käed rinnale? Nuht põhiline põhjus on ikkagi väljendusrikkus. Ja mulle tundus kõigepealt terve selle kombinatsiooni ulatuses, et käed, mis algselt olid tud, olla sülle lihtsalt need jäid nagu kuidagi passiivseteks ja ei suutnud juhtida tähelepanu, portree osalemis on antud asja juures ilmselt kõige tähtsam. Käte üles tähendab vaheliti panemine aga tõesti vähemalt vormi aktiivsust suunas, nagu rohkem vaataja pilgu sellele keskendunud mõtlikule näole ja lisaks veel ma ütlen, et ma leidsin foto jällegi tänu Treieri abile, kus tõepoolest Tammsaare sellises poosis istus, mis, mis nagu kinnitas minu seesugust kombinatsioonidest käiku. Anton Hansen Tammsaare monument on heaks Aans, teie praegune suurim töö? Eks seda küll jah, ega sellest suuremat olnud olen olla monumentidest Pärnus Jakobsoni monument. On ehk mahult ja kivihulgalt küll suur, kuid ütleme seal, seal on skulptori töö otsene skulptori töö on kahtlemata väikesem ja teised tööd võib-olla merelaine mässageeravisson võib olla küll pronksihulgalt ja enam-vähem võrdne selle Tammsaarega, kuid kahtlemata sisult märksa märksa tagasihoidlikum. Aga siin tuli, nüüd sai ära öeldud ka see, et Tammsaare monument valatakse pronksi. Aga oleks huvitav, võib olla. Missuguses staadiumis praegu monumendi valmimine on, see enam ei ole siin öis ateljees, vaid see Gibson juba siit ära viidud, kus praegu Sist monumendi kallal käib. Põhiline tööle ja monumendi kõrval praegu kombinaat, ARS sõi pronksivalu töökojas kus siis terve brigaad pronksi, varajaid ametis sellega, et seda monument nüüd pronksi jaoks vormida ja tükkide kaupa siis hakkavadki need tükid sealt õige pea nagu nii-öelda tulema. No kuulajal on nüüd võib-olla raske ette kujutada selle monumendi mõõtusid ja see läks minema pronksi hulka ja nii edasi, võib-olla paari sõnaga kas või niuksed põhimõõdud. Istuva figuuri kõrgus on kolm meetrit. Sai ka siis, kui sa vigur püst oleks 900, umbes nelja, viie ja poolemeetrine figuur, tema laius on tsirka viis meetrit, tähendab koos selle istmega. Ja pronksi kuluvad selle peale umbes viis, kuus tonni. See monument nõuab ka oma väikest vunda. Ja kindlasti väikest, vaid päris päris tublid vundament, isegi nagu me teame, seal suured tööd praegu käivad, haljasala muudetakse oluliselt. Missugune jääb siis sele, haljasala, planeering, Tammsaare monumendi koht selles, kui võtta nüüd orientiiriks võib-olla need ristuvad teed teedevõrk siis sellest teede ristumiskohast pargi keskelt jääb ta siis otsesuunas Estonia puiestee poolsesse ossa, tähendab otseses teate selle hoiukassa koha peal, umbes sinna läheb sisse sellest teede ristumiskohast üks tsirka Neist meetri pikkune ja oma seitsme meetri laiune tee. Mis viib siis selle monumendi ini. Monumendi aluseks on poleeritud graniidist aluspind või alusplaat, mille kõrgus on umbes umbes 70 senti millimeetrit. Selle poleeritud plaadipealses ongi tohistuv pronksist figuur. Nii et selle kogu kõrvus tuleb siis kusagil üle kolme ja poole meetri. Jah, tsirka neli meetrit praegu kolm, 70 täpselt. Ja see on siis mõeldud niimoodi, et need puud, mis seal ümber on, et need puud ikkagi on sellest kõrgemad. Jah, seda kindlasti need puud, mis seal alles on jäänud, need jäävad ka edaspidi pudevatele nagu õieti fooniks. Olulisem on see, et monument ei jää päris nende ristuvate teede ja selle elava liikluse määrde, vaid natukene siiski eemale. Kuigi võib-olla see see ei ole piisav, aga siiski natukene nagu vaiksem nurgakene siis ja ühesõnaga seljaga siis Estonia puiestee poole ja, ja näoga, pargi keskosa poole. Jaak Johanson, nooremates skulptor Don kasvanud mees on alati olnud nagu südamelähedane ja skulptuuri ja skulptuuri keskkonnaküsimused ja kes on püüdnud võidelda selle meie kultuuri kammerlikkuse ja meie skulptorite tava vastu teha ainult täituse skulptuure, kas mees koptoritele kune mõtlemist, vaatan juba selles plaanis või Ansin olulisi muid tegureid? No eks nii ühte kui teist vaieldamatult mõtlemise laadi mõtlemislaad ei jure kaasasündinud, vaid see kujuneb teatud olukorras. Ja ilmselt põhiline viga on ikkagi ikkagi selles, et puudub vastava skulptuuri liigi tellijad arvestas seda, skulptuur on vägagi kallis kunstiliik ja ilmselt päris neil omal käel skulptorid. Suurte dekoratiivskulptuuride loomine käib ilmselt üle jõu. Et siin peaks lihtsalt minu arvates üks väljapääs on see, et linna täitevkomiteed asuvad lihtsalt tasulise sarvist kinni, aga seesugust asja tellima ja ilmselt tellimuste ulatus juba hakkab isenesest siis tekitama ka teistsugust suhtumist sellesse skulptuur ja tekib rohkem neid, kes keda see asi huvitab ja kes selle vabaõhuskulptuuriga rohkem tegelema hakkaksid. Mõned dekoratiivskulptuure asi pole oluliselt nihkunud, siis monument teede osas on, on viimastel aastatel veel positiivseid nihkeid olnud. Me räägime ühest näitest siin Tammsaare monumendist, aga meil on terve rida ka teisi monumente viimasel ajal ja mitte ainult Tallinnasse püstitatud asi on nagu selles, et tõepoolest monumenti ei tehta enam sugugi mitte ainult müüride linnadesse, vaid on väga palju, satub päris korralikke küll vähema mõõduga, monument aga maale rajoonidesse ja see vaieldamatult jälle ühelt poolt loob töötingimusi ja võimalusi skulptorite, tähendab, nad saavad nende väiksemate asjade peal oma jõudu ja annetti oskusi proovida, et siis hiljem juba väljakujunenud na tulla tegema aga suuremaid ja vastutusrikkamaid monumente, nii et baas on meie monumentaalkunstnik selle näol täielikult olemas. Ja see on igati rõõmustav. Kui me nüüd tuleme vabaõhuskulptuuri juurest näituse skulptuuri juurde tagasi, siis on viimastel aastatel siiski Me skulptuuri üldpilt ka oluliselt muutunud. Nende endiste kirss pea galeriide asemel on need tõepoolest juba vaevalus, nii kultuuriministeeriumil on teil kui ka kõigil, kes nagu skulptuuri ostavad võimalus juba valida tõesti materjali viidud tööde vahel. Jah, see on tõsi küll ja eks siin jällegi põhiosa mängib see, et meil on nüüd siiski olemas kunstide kombinaadil pronksivalu töökojad tähendab baas selleks, et me saame oma töid juba kanda püsivasse materjale, pealinn on ja see materjali viimine kahtlemata õpetab ja täiustab ka vastupidiselt skulptuuride, õpetab nägema plastilist püsivas materjalis vormi õpetab seda vormi täiustama vastavalt selle materjali omadustele. Ja noh, skulptuur on juba nii, nagu ta olema peab. Mitte enam ei ole tegemist kipspeadega surnud materjalis vormiga, vaid vaid tõepoolest ehtsa klassikalise skulptuuri materjaliga, mis annab skulptuuri vaieldamatult palju juurde. Ateljee on nüüd siin raja tänavas ja Te olete töötanud palju ka siin selles suures is ateljees nähtavasti teosega kõige paremini hinnata seda, mida, mida sellise suure ühisateljee saamine mees skultoritele tähendas. Nähtavasti ka pole tee ainukene, kes on siin esimesi suuri töid teinud. Ega küll siin töö käib pidevalt ja isegi praegu kuulda Kusta balt visata kopsimist. Valmib järjekordne makett Maarjamäe memoriaali tarvis. Ja ausalt öeldes nüüd on kõik ateljeed täis, suuremaid töid võib-olla praegu käsil on olla Riho Kulla algeste Narva monumenti energeetikutele. Aga vähemaid töid tehakse kõigis ateljeedes. Äsja oli teie näitus Tartu riiklikus kunstimuuseumis, oli see esimene personaalnäitus nii välja küll jah, kuigi ma juba näitustel esinenud kaunis kaua. Oma kümmekond aastat personaalnäituseni Moseni ei olnud jõudnud ja seal Tartu näitusel ja ma püüdsin siis välja panna oma põhiliselt viimase viie aasta loomingut. Tähendab, püüdsin õigemini ise isale sellest nagu ülevaadet, sest kunagi koos neid töid ei ole ma näinud ka ise mitte. Ja tore on, vaatan, kuidas ma sellele perioodile, mida ma ise pean nagu enda kujunemise perioodiks mu korraks tagasi, et siis jälle uuesti edasi minna.