Tere hommikust. Jutusaate jutu juhib täna Margit Kilumets ja saate tehnilise poole eest vastutab Ilkka Ludvig aga külaline. Järgmisel nädalal esilinastub Eesti kinodes Ilmar Raagi mängufilm Kertu. Ilmar on viimastel nädalatel kirjutanud, et päris mitu arvamuslugu Eesti elust elust Eestis ja ärgitanud inimesi selle üle arutlema. Ja tegelikult on ta üldse poole jalaga Peterburis ehk et teeb seal juba oma järgmist filmi, aga täna hommikul on Ilmar tõesti juttu saata. Külaliseks tere hommikust, Ilmar Raag. Tere tulemast väljand hommikust lehma olemast just. Juba teist filmi järjest, Ilmar, tegeled sa oma kodukandi asjadega? Sa saad teemad või antakse need teemad sulle kuidagi sinu? Ma ei tea isegi, kas pereringist või vähemalt tuttavate ringist. See on natukene juhus ja ei ole ka, sellepärast et küsimus on selles, et kust üldse saada inspiratsiooni on inimesi, kes ilmselt võivad nii-öelda sõrmega nipsutad, aja ongi idee päral. Mulle endale on väga meeldinud see, kui, kui ma vestlen inimestega mõtlengi, et inspiratsiooni saamiseks tuleb uute inimestega vestelda, nad räägivad lugusid ja nii need lood tulevad. Kuni selleni välja, et ma eks 10 aastat tagasi salvestasin siis videokaamerasse oma onu, elulooonu oli tol hetkel juba päris haige ja ta oli meil suguvõsas kõige vanem mees. Aga ta oli kuldne jutuvestja. Ja loomulikult ei saanud kõike uskuda, mida ta räägib. Kõik ütlesid mu ema ja tädi, ütlesite ta jäi ära siis nende Heino juttu, usu. Aga, aga ta rääkis seda niivõrd hästi, ma salvestasin selle ära ja mõtlen, et ainuüksi oma onu jutust ma võiksin veel üks, kolm filmi teha. Kas Kertu on ka muide sealtsamast videokassetilt pärit Kertu idee? Ei, nüüd onu seda lugu ei rääkinud. Kertu Kerdo lugu selline, et ma panin ta kokku kolmest erinevast loost ja seetõttu ma arvan, et ei tasu kiri. Lihtsalt võtta neid päris elulugusid sellistena, nagu nad on, võib küll, võib küll, aga et Kertu puhul see mulle ei meeldinud mulle, võib-olla kõige esimene asi, mis oli siin üks suuremaks tõukejõuks oli, korduks vestlus ühe nüüd siis meie seast lahkunud naistega sti Helimetsaga, kes, kes rääkis mulle ühest imelisest loost tema tema praktikas, kuidas üks tüdruk viimasel hetkel otsustab, et ta ei soovi aborti teha. Ja ma mõtlesin, et see on peaaegu just nagu klišee selliseid viimase hetke otsustamisest, et see on selline asi, mida, mis tavaliselt juhtub ainult kinos, mitte elus. Ja nüüd ma räägibki jõhvist ja, aga nüüd siis rääkis mulle üks arst, et päriselt juhtus see ka. Ja see oli võib-olla üks esimene algus, kus mille tõttu ma hakkasin seda stsenaariumi kirjutama. Aga lugu ise rullub vaataja ette tõesti sealsamas Saaremaal, kust sa ise pärit oled, kui oluline see koht geograafilises mõttes on, kui sa oma filmiteed? Ma ei tea, minu meelest on saarlastel üpris selline eripäraselt egoistlik kangekaelsus Eesti kultuuriruumis. Ehk et loomulikult meeldiks meile uskuda, et tegelikult oleme, oleme meie need kõik kõige lahedamad tegelased, et me oleme kangekaelsed. Me oleme visad ja mida kõike mida, mida siis mandriinimestel ei ole. Ja, ja võib-olla see taotlus olla kuidagi eriline, et see on mulle lapsepõlvest külge jäänud niimoodi, et kui Kertu filmi võtteid hakkasime planeerima, siis, siis mulle tundus väga loomulik, et loomulikult läheme ikkagi Saaremaale, sest minu meelest on seal mingisugune eriline aura. Aga võib-olla on põhjus tunduvalt proosalisem. Oma lapsepõlve sõitsin ma ikkagi kõik suved maal ja ma arvan, et ma enamuse nendest vanadest maa töödest nende töödega ma saan tänaseni hakkama. Ütleme, kui nafta peaks otsa lõppema, siis siis mind see nagu väga välja hirmuta, kui elektrit ka ei oleks, et et ma tean küll me elektrit teha ei mitmete, kuidas elektrit teha, tühje siis juba elektrist. Ma arvan, et oskan hobust vankri ette rakendada. Majas on looma tapmisega hakkama, et ta ühel hetkel jõuaks pannile ja oskame põldu künda. Et et loomulikult ei ole selline osav põllumees, aga ma saaksin hakkama. Aga tähtis on see, et me oleme ju kõik oma lapsepõlvest pärit. Jaa. Ja omamoodi oli isegi imelik elada nüüd juba aastakümneid niimoodi, et elad linnas ja järsku ei ole seal mitte mingit kokkupuudet sellega, kes olid või mida sa nägid lapsepõlves. Aga ega see lapsepõlve ära kadunud, ta nagu sees pulbitseb, otsib kohta, et kuidas saaks uuesti välja tulla. Ja võib-olla see film oligi üks võimalus. Selle lapsepõlvele antud, et et ma saaks, saaksin ise endale ütelda, et kõik oli päriselt. Selle filmi puhul hakatakse kindlasti tooma päris palju paralleele noh nagu ikka iga uue filmi puhul, et kus on keegi juba seda ideed näinud mingis muus teostuses ja sa oled ise ka öelnud, et viimasel ajal on nii, et kui sa teed oma uue filmi valmis, siis natuke aega enne seda tuleb kusagil maailma kinos umbes samasugune filmi sajab siin kohutavalt vihaseks. Et mis see paralleel Kertu filmiga on, mis sind praegu ärritab või ärritas? Võib-olla maailma kino suhtes oli see film Taani film, jaht, mis alles hiljuti oli ikka vist Eesti kinodes jooksmas. Aga teisest küljest oli huvitav see, et kui kui me Saaremaal filmisime, siis oli mul teinekord tunne, et väga loogilised, paneme kaamera kuhugi maha. Vajutame nupule ja siis ma vaatan monitorist, mis pilt seal tuleb, mul on tunne, et ma olen seda kusagil juba näinud. Ja kõige esmane selline referents tuleb võibolla nendest seitsmekümnendatel või kuuekümnendatel aastatel tehtud Tallinnfilmis tehtud eesti kirjanduse Ekrealiseeringutest. Olgu see siis Uku Aru või Kõrboja peremees või kõik need lood, mis mis mul omal ajal lapsena ja teismelisena tundusid nii võrratult tüütud. Leidsin ma nüüd järsku selles oma ekraanis vaata kui imelik, et, et võib olla, no võib-olla see, Ma loodan, et et see lihtsalt vanus meie. Meie, millega sa lõpuks jõuavad sinna, et sa võid kõiki teemasid vaadata ilma selleta ilma võõristuseta. Võib-olla mõtlen seda niimoodi, et noh, minu jaoks Kertu filmi üks põhiteemasid ongi see, et et me julgesime vaadata või uskuda, et see teistsugune, veidi teistsugune inimene võib ka elada ja tunda täpselt nii nagu ma isegi noh, umbes niimoodi, et probleem on selles, et et kui me räägime oma tuttavatest ja siis võib-olla klassides osutame, et see või teine on nüüd hakanud sellega käima. Et, et mis sealt jutust edasi tuleb. Edasi. Me hakkame arutama, et noh, kas nad on tore paar või noh, see on küll jama. No ta ei ole teda väärt. Aga need on kõik väga selgelt sellised kõrvalvaataja perspektiivid ja me iial ei ka selles jutus ei püüa ennast asetada nende inimeste nii-öelda kingadesse, et tunda sedasama tunnet, mida nad tunnevad ja seetõttu aga kui me seda ei tee, siis me tegelikult ei suuda nendega empaatiliselt samastuda võim ja seetõttu tegelikult ei usugi, et nad on samasugused nagu meie. Alles siis, kui kui sul on võimalus nende inimestega juttu rääkida niimoodi, et sa midagi isegi küsi, nad lihtsalt räägivad sulle ühe loo ära sisejärsku, saad aru, et see kõik on niivõrd universaalne. Ja vot see see oli, see oli võib-olla see, kust mida ma selle Kertuga rääkida tahtsin ja mida ma tegelikult nüüd väga palju täiskasvanuna tunnen ära ka kasvõi siis Tammsaare tõe ja õiguse romaanis omal ajal keskkoolis ma jätsin selle lugemata, ma ei tea, kuidas ma läbi sain, aga ise juhtus. Aga paralleelidest nii palju, et sa ise juba jõudsid tegelikult Uku Aru ja Kõrboja peremeheni. Et selles sinu uues filmis on kaks väga tugevat näitlejatööd, need on peaosalised Ursula Ratassepp ja maid. Malmsten ja Maidule. Sa oled pannud selles filmis nimeks Villu ja kui sa teda vaatad esimesed viis minutit, siis sa saad aru, et, et ta nii tohutult tõesti oma olemuselt vähemalt mulle meenutabki Lembit Petersoni Kõrboja peremehes, kelle nimi on ju siis ka Villu, et, et kas see oli taotluslik, vähemasti. Ei, see ei olnud taotluslik, aga see tuli hiljem ühtäkki kui see kui see nimi oli pandud. Ja me vaatasime täpselt sedasama kohta, kus me siis seda tegelaskuju nii nagu tamisel ühel hetkel hakkas kujunema, siis me saime aru, et jah, see tegelaskuju on tegelikult Eesti kultuuriruumis juba kord varem olnud. See võib olla, tähendab see võib olla tähendab seda, et 100 aastaga on eesti kultuur põhiolemuselt samaks jäänud. Kui me võime rääkida täna, rääkida sama lugu mingil moel mida räägiti 100 aastat tagasi ja uskuda, et jah, see on meie eesti lugu. Noh, sellest filmist me võiksime ju rääkida pikalt, aga pühapäeva hommikut tegelikult vikerraadios on inimese päralt. Mille kohta ma tahaksin veel küsida, enne kui me mängime ühe toreda loo sellest samast Kertu filmist. Ütle üks põhjus, miks Eesti inimene peaks järgmisel nädalal filmi Kertu minema vaatama, neljapäevast tuleb ta ekraanidele, et ütleme näiteks nädala pärast pühapäeval ma mõtlen õhtul, mida teha ja mõtlen oojaa ma tahaksingi minna Kertut vaatama. See on tegelikult väga ebaõiglane seda režissööri käest küsida, sellepärast et. See just nagu paneks režissööri selliseid kaupmehe rolli, et mul mul on kaup ja ma tahan, et te nüüd siis selle kauba ära ostaksite. Sest et ma võiksin isegi öelda, et kui ma suudan selle praegu ära ütelda, siis miks ei piisa sellest, mida ma praegu räägin, miks siis Befitseevee silmi vaatama. Aga teisest küljest jälle. Ma ma tõesti arvan, et, Et kui kui meil, kui meil on soov püüda korra oma südant avada ja vaadata ühte filmi, mis, mis tegelikult on armastuslugu ja üritab lõpus ka pakkuda väheke lootust siis siis ma arvan, et see lõpptulemusena võiks olla selline pigem hea enesetunde film. Ma ei tea. Margit, sina nägid sellega filmi eraga. Kas su enesetunne jäi pärast kuidagi väga mustalt masendusse? Ei lootus on selles filmis kindlasti olemas, seal on väga kurbi hetki. Aga, aga oma põhiolemuselt ma arvan, jah, on see. Aga ta armastas filmidega on ju niimoodi, et et kõik suuremad armastuslood tegelikult ei räägi mitte sellest, et kaks inimest 11 väga armastavad vaid räägivad sellest, et nende teel on esialgu mingi takistus, miks nad ei saa koos olla ja noh, mõnes mõttes kõik armastuslood on lood takistuse ületamisest mis annab meile justkui nagu loa või õiguse siis lõpuks kokku jääda. Kui nad neid takistusi ei ületa, siis mõnikord võib-olla ilmselt ei olnud see tunne ka piisavalt tugev. Aga nüüd läheme muusikas korraks sellesse samasse filmi Maribuginen kirjutanud Kertu jaoks vähemasti ühe laulu või sellele filmile mõeldes ja sobib see pühapäeva hommikusse väga-väga hästi. Kui mu väike elu Siin on ainuke See kõik muu paelu ja viimne vaim. Nii ma siis ole, kuis. Taeva ka minu üle on ta. Niisiis usu et sa kortaadi Laduge olema ei pea. Ei pea olema kena vaid lihtsalt iseenda vastu. Massiga. Soo ja sees, kuid. Mis sa Taeva ka minu üle on ta. Nii ma siis usu koeretz. Ja kui see ilmaelu on karmaise Kuulasime Mori, Boginen ja kes läheb Kertud vaatama, kuuleb seda laulu veel ja rohkemgi. Aga jutusaate stuudios täna hommikul Margit Kilumets ja Ilmar Raag. Ma ütlesin juba saate alguses, tegelikult elab praegu poole jalaga Venemaal Peterburis ja teed seal tegelikult juba oma järgmist filmi. See nüüd ei ole sinu kirjutatud stsenaarium. See see on esimene film, mille stsenaariumit ma ise ei kirjutanud, kas nii on parem või halvem? Pikka aega isegi arvasin, et nad ilmselt ma ei teegi teistmoodi, et ma kirjutan alati ise. Ja see on, oli pigem seotud ühtegi ühtepidi võib-olla uhkusega ülbusega. Ja teistpidi jälle. Paratamatusega paratamatus on see, et Eestis kirjutatakse näiteks väga vähe stsenaariume muu maailma mõttes ja vaikvalik, kust leida häid stsenaariume nende nende väheste seas, see on Eestis päris väikene. No selles suhtes ma tean, et mitmel pool mujal suurtel režissööridel on pigem nagu nende ees on uputus, me uksest ja aknast tuleb sisse erinevaid stsenaariumeid ja nende peamine mure on see, kuidas kõiki ära lugeda. Kuidas siis teha oma valik. Eestis ei ole, ei ole kellelegi sellist muredki. Seekord juhtus jah niimoodi, et et mulle Venemaalt saadeti sisse stsenaarium lugemiseks ja saadeti mulle peamiselt kui klassi filmi režissöörile. Ja pean tunnistama, et esimest korda jäin nagu mõttesse. Nii nagu ma varem ei olnud jäänud. Ja teisalt see Venemaal filmimine seiklusena, see tundus ka piisavalt huvitava huvitav olevat. Et ma ütlesin jah. Ma absoluutselt ei kahetse, et inimlikus plaanis eriti oli, oli see ka üks suur seiklus ja suur suur avastus selle selle filmi tegemine. Ja mis peamine, mida ma kordan pidevalt üle on see, et siin Eestis elades me peaaegu oleme liialt ära harjunud selle mõttega, et Venemaa on meie jaoks peamiselt üks suur ohuallikas. Aga seda, et Venemaal on tegelikult väga erinevaid inimesi ja seal on muuhulgas ka väga palju tõelisi sõpru meile või inimesi, kes mõtlevad täpselt nii nagu meie. Et seda me tihtipeale ei teagi, seda oli mul endal oli, oli kuidagi südantsoojendav avastada. Ma ei arva, et ma poliitika küsimustes oleks ise muutunud. Aga, aga see seal. Aga mul on hea meel, et sellise üldise inimlikus mõttes ma natukene sain läbisele sellele retkele kasvada. Kusjuures selliseid Eesti ma ei tea, kas meelsay või Eestile sobivaid inimesi on eriti palju just Peterburis, seal, kus sa selle filmiga tegeledes Täiesti õige, täiesti õige. No isegi on niimoodi, et me rääkisime kohe veel ühest ülejärgmisest filmiprojektist mis muuhulgas ka käsitleks Venemaa ja Eestimaa suhteid ja oleks võib-olla sellise Vene imperialistliku poliitika suhtes kriitiline. Ja ma kartsin, et kui ma räägin sellest, siis tuleb venelastelt ka selline ideoloogiline tagasilööke. Milles asi, et teine maailmasõda ja Eesti vabastamine ja muu. Aga nad ütlesid, et aga see ei ole teema, see on kõigile teada. Noh, nii see oli. Loomul loomulikult pandi Stalini ajal toime tohutul hulgal kuritegusid, nii see ongi. Ja ma sain aru, et mul ei ole seal mõtet lahtisest uksest sisse murda. Kui pikalt selts oma elu ette tead, Ilmar, sa ütlesid praegu, et me rääkisime ülejärgmisest filmiprojektist, mis tähendab ju automaatselt seda, et järgmine on juba olemas. Mul on lootuse ja umbes viis aastat ette. Aga aga kindlasti täpselt niimoodi läheb, seda muidugi ei ole. Nii et sa tegelikult tead ette enam-vähem, millal sa hakkad tegema filmi ja milliste rahadega sa hakkad tegema või see ongi see. Tihtipeale, et ma, ma tean seda, mida, mida ma sooviksin teha, aga muidugi, milliste rahadega seda muidugi mitte. Ja selles suhtes on muidugi väga-väga naljakas, teinekord ajakirjanikud räägivad, et nii, nii tollel ühel võidule režissööril on selline plaan, ta hakkab sellist filmi tegema, aga tihtipeale ei küsita produtsentide käest see, need, kes tegelikult kontrollivad rahade liikumist ja neil võib olla asjadest täiesti teistsugune arusaam. Nii et jah, ma, ma tean küll, et et ma oleksin füüsiliselt võimeline viie aasta pärast tegema ühte filmi, mille ma olen praegu endale plaani pannud. Sa oled teinud tegelikult elu jooksul ka väga palju muid asju. Teed mõnda asja praegugi veel filmi tegemise kõrvalt. Selles suhtes ma täiesti selgelt saan asjast aru, et ka film on ju kokku võtta instrument instrument selleks, et sa saaksid mingisuguseid oma mõtteid või lugusid rääkida. Ja olgu see siis kasvõi idealistlik, aga siiski maailma omal viisil paremaks muuta. Aga ma ei arva, apsoluutselt, silm on ainus tee selleks. Aga see on tee, mis sind praegu kõige rohkem köidab või sulle kõige suuremat naudingut pakub, et see on see, miks sa filmi teed ei juhi näiteks telekanalit ei ole. Ma ei tea, õppejõud balti filmi ja meediakoolis või oled või? Ei, ma praegu ei ole, õppejõuks olemine on väga keeruline ja raske töö, ma isegi korra siin vahepeal proovisin, aga ma sain aru, et et mul ei õnnestu mitte kuidagi erinevaid tööülesanne ülesandeid niimodi ühildada, et et, et üliõpilased ei kannataks ja pooletoobine õppejõud olla, see ei ole. See ei ole ka hea, et, et no praegu Yalepeedama Aga filmitegemine on mõnes mõttes ka ju tohutult tänamatu töö. Sa näed meeletult palju vaeva eestlanna Pariisis seitse aastat ma pakun. Ja, ja kas sa saad selle vaeva eest siis tagasi nii palju, et see annab sulle jõudu hakata järgmist filmi tegema. Et kas see publiku vastuvõtt või kriitikute soosing või see, et sa ise said, said teha maksimumi endast andes, kas kõik kompenseerib selle piina? Elasid Prantsusmaal, ma kujutan ette, et sõid umbes kaks kuud järjest tõesti saia ja kohvi lihtsalt, et kuidagi oma materiaalse poolega toime tulla. Mis seal nüüd ära ma saaksin sellele küsimusele vastata? Ega üldist loobumise mõtet on, on loomulikult palju olnud. Venemaal ilmus hiljuti ühe sellise kommertsiaalse rehiprodutsendi radianski raamat tema tööst produtseerimise tööst. Ja tema oli näiteks sellise filmi nagu üheksas rood taga, mis oli väga-väga menukas afganistani film Venemaal. Ja seejärel produtseeris ta päris mitu suurt levikut. Ning püüdis seejärel sõnastades endale, et miks ta siis nagu jätkab või millele ta üldse loodab. Jewista parafraseerides tsiteeris vunts Winston Churchilli, kes ütles, et edu on see, kui sa lähed. Kui sa liigud ebaõnnestumisel ebaõnnestumisele ilma entusiasmi kaotamata. Ma ei taha öelda, et räime sinust. Sest sinus siiski olemas. Ma saan aru, et sa oled loomult ikkagi selline helge inimene, eks ju, et, et ma, ma ei tunne sind nii hästi, et ma võiksin öelda praegu, et sina ei ole see, kes langeb mingitesse masendus voogudesse ja ei võta päevade kaupa telefoni või kuidas sa nendest kuristikest välja tuled üldse. Ei, ma arvan, et minust on kindlasti tunduvalt helgemaid inimesi ja oh jumal hoidku, see on selles suhtes väga. See hetk selles saates on, on väga raske, ma olen selle peale tihtipeale varem mõelnud, et loomulikult on, on ka minu elus neid raskeid hetki, millest isegi tahaks, kas vesises saates rääkida, tahaks lihtsalt rääkida, et oleks inimene, kellele kellele sellest rääkida, praegu pühapäeva hommik, räägime sellest. Aga samal ajal ma mõtlen, et mis õigus, mul on massikommunikatsioonivahendit kasutada selleks, et, et rääkida suhtelisi banaalsusi? Jah, et ka mulle. Et ka mul on elus probleeme ma, et ma pigem arvan, et et kui me jätame sellise ametialase elu välja, siis siis ei ole mul küll mingisugust põhjust olla eeskujuks kellegile. Ja kui ja kui juba seda ei ole, et miks miks ma siis nüüd siin siin oma elust räägin, eks ole, selles suhtes? Jah, on neid pluusi hetki küll. Kas sind aitab, matkamine, ma olen kuidagi mulle jäänud selline tunne, et, et sulle meeldib püstitada endale eesmärk Käia näiteks pikki maid ja seesama Kertu filmi juurde tagasi tulles, siis sa tõotasid pärast õnnestunud võttepäeva, kui taevaisa hoiab ja ilm on ilus ja rahvas tuleb kokku, et siis sa teed sellise ristiretke Saaremaa keskaegsetes kirikutes ja tegid ka, et kas see on näiteks üks selline noh, ütleme kas just kriisist välja tulemise viis, aga vähemalt asi, mis sind kuidagi vabastab ja laeb. On küll ja seda suhteliselt lihtsal põhjusel, et matk on matka selline olukord, kus sa igal juhul pead oma tavalisest elust välja tulema. Aga see kõlab just nagu uuesti alustamise retseptina. Isegi probleem on sellisel juhul see, et ühel hetkel matk lõpeb. Et siis sa tuled tagasi kõikide nende lahendamata küsimuste juurde matka ajal on iseenesest, kõik on lihtne, sa pead minema punktist A punkti B, siis sa pead vahepeal natukene sööma ja magama. Ja väga vastik, eks ole, et sajab, vihmasaapad, hõõruvad, toidud on sellised, noh pigem on need vähe, on neid vähe ja nad on sellised kasinad, kui sa saaksid sellest rõõmu tunda, eks ju. Et on muid probleeme, millega pead murda. Jah, aga, aga kokkuvõttes on need kõik sarnased probleemid ja nad on kõik nii piisavalt elulised, et sa lahendad nad ära ja liigud jälle edasi. Sellepärast et muud muud teed nagu ei olegi. Jah, ma olen. Ma olen mõelnud, et ma tahaks tegelikult ikkagi väga pikale matkale minema niimoodi niimoodi nagu keskajal mindi palverännakule, kus kus liiguti, kui mitte, kuid siis aastaid või vastupidi, et kui mitte aastaid, siis ikkagi, kuid jaa ja tunda siis see teistsugune elu. Muudab sind nii palju, et kui sa ühel hetkel hakkad uuesti nii-öelda normaalset elu elama, siis see ongi just nagu väheke puhtalt lehelt võib-olla siis natukene parema inimesena. Aga ma ei praegu ei tea, kuskohast see aeg on, see on nagu see küsimus, et kes siis seda teab, et see on sinu valik. Ja valiku teine pool, et miks ma seda matka ei ole seni veel teinud on, on loomulikult see, et filmi tegemise juures on On natukene nagu sõitva rongiga sõitmise tunne, liikuva rongiga sõitmise tunne, et kui sa sealt korra maha hüppad, siis rong läheb vahepeal ära. Ja siis hakata uuesti ütlema, et kuulge, et ma olen tegelikult filmitegija ja mul on tohutult hea see, need inimesed on juba läinud, kes sind tundsid siis tegelikult ju kui vaadata, kuidas filmiprojekte käima lükatakse. Seis, see, kui hea idee sul on. Ma arvan, et see on võib-olla üks kolmandik kogu sellest heakskiitmise protsessist. Ja võib olla pool kogu sellest otsusest on ikkagi see, kas teised inimesed usaldavad sind, sest tihtipeale filmid ju maksavad miljoneid eurosid. Ja siis ütelda, et me anname miljoni euro ühele inimesele, olgu ta mees või naine, see tähendab seda, et eelkõige peab seal olema teatud usalduskrediit. Kui mõned matkama läheme, siis palun väga, ilmselt on tal muudki tähtsamat teha. Kui ma mõtlen sinust ja riikidest, siis ma loomulikult mõtlen Eestimaast noh, sulgudes Saaremaast mingil põhjusel ja, ja siis ma mõtlen nüüd Venemaast ja siis ma mõtlen Prantsusmaast, kus sa oled tegelikult õppinud ja ja kus sa Välgi rohkem olnud ja, ja väntasid ka oma siis eelviimase filmi eestlanna Pariisis. Kas neid maid saab kuidagi sõnades võrrelda? Mida rohkem olen erinevates riikides pikemalt viibinud, seda enam mul on tunne, et kõige üldisemate asjades on inimesesarnased ja on isegi riigid sarnased. Tunduks koha, isegi nagu imelik praegu ütelda, et kas Venemaa ja Prantsusmaa on sarnased. Aga piisab vaid sellest, kui. Kui Peterburis lähen, siis väheke kesknes tänavale jalutame, vaatan neid hooneid või või satun Gatšino lossi meil, mis oli peamiselt siis just nagu Paul esimese loss. Ja mulle jutustatakse lugu sellest, kuidas see loss suuresti sisearhitektuuri Ta kopeeris suuri prantsuse eeskujusid, kuni selleni, et sinna tehti Paul esimesele selline magamistuba kuhu oli võimalik kutsuda kogu õukonna. Sellepärast prantsuse õukonnas käis see niimoodi, et kui kuningas ärkas ülesse, siis tulid kõik aukanded tema magamistuppa, vaatasid, kuidas kuningas riietus, kuidas talle tehti siis hommikust kosmeetikat ja nii edasi. Pauli esimene seda väidetavalt iial retooriline läbi ei teinud, sellepärast et mõte sellest, et teised vaatavad pealt, kuidas ta hommikul ärkas, see talle ei meeldinud. Seal voodi tagaküljel oli viga väikene ukskis, mis viis väikese käiguga kuhugi taha ära. Aga, aga põhimõtteliselt sideeliidi tasandil Prantsusmaa ja Venemaa vahel on kogu aeg väga kõva olnud. Võib-olla siis nüüd teise pool ja teine pool, mis on põhipõline rahvas, olgu need siis Prantsusmaal prantslased või venelased, teiselt poolt seal ma ütleksin, et jah, on küll vahest erinevusi. Aga, aga need on kõik sellised antropoloogilisele erinevused, sest kui sa vaatad, et siis edasi siis mõlema maa lood räägivad ikkagi armastusest, surmast, kõik samadest asjadest lihastest, hääletamisest ja, ja selles suhtes ma ma isegi täna ütleks niimoodi, et ka nii heas kui halvas mõttes. Ma kahtlustan, et eestlased venelastele sarnasemad, kui me võib-olla iseendale iseendale seda tunnistada soovimegi. Ka ka selles selles mõttes, mis, mis mulle võib-olla venelaste juures ei meeldi, ma saan aru, et aga needsamad iseloomujooned on tegelikult ka eestlaste juures olemas. Ma ütlen praegu noh, näiteks seda, et, Eestis. Räägitakse taas rohkem sallimatusest, noh, võib-olla see on võib-olla see on aja märk sest kogu Euroopas tajutakse teatud pitsitust peamiselt majandusliku ja siis pitsitus leiab päästeventiilid näiteks läbi sallimatuse koondatakse oma pisikeste kogukondade või perekondade ümber ja kõik, kes on väheke teistmoodi, nendele antakse vastu, pead, siin puhas, ma ütleks, jah, võib-olla eestlaste eripärane joon on see, et me oleme kokkuvõttes tagasihoidlikumad. Sellepärast kui ma Peterburis sõidan autos, kuulan raadiost uudiseid, siis üle päeva tulevad seal uudiseid sellest, kuidas kas Peterburis või Moskvas on näiteks murtud sisse kuhugi tööliste ühiselamusse korraldatud seal programm Kesk-Aasia kastarbaitterite või nii ja nii-öelda sisse illegaalsete tööliste vastu ja tihtipeale lõpevad need ränkade kehavigastustega kui mittesurmadega. Ja mõtlen, et et nad elavad nagu hullumeelsed raskel ajal. Venelased. Mõeldes sellele, et see et kui sa ise oled jõudnud selleni, et sa saad aru, et, et meil on probleem ja CV nii, et on vaja seda kuidagi vägivaldselt välja elada, siis tegelikult räägib kusagilt suuremast sisemisest probleemist. Ja ma tulen Eestisse ja ja ma omal moel vaatame, et kas või Tallinna valimiste puhul praegu on siin pea. Mitmed teemad on samad, mis olid äsja Moskva linnapea valimise puhul ja need teemad on üsnagi sellised agressiivsed ja võitluslikud, need ei ole isegi mitte sellest, kuidas kuidas suhteliselt lihtsate vahenditega teha juurde lasteaedu ei, ikkagi. Ikkagi need on. Need on loosungid, mis eriti halva arengu korral võiksid üle minna kodus ajaks helistatakse Venemaal päris palju, räägitakse. Sa kirjutad Eesti elust, võib vist kasutada sõna regulaarselt. Sa pead blogi, eks ju, aga sa kirjutad ka ajalehtedes internetis, miks sa seda teed? See oli nüüd küll raske, juba oli see tänane rasked esimese Li, ära seeni, hea küll, olgu siis, see on väga lihtne küsimus. See on lihtsalt niimoodi, et, et see on muutunud vajaduseks. Pigem on niimoodi, et kui kui üks mõte tuleb pähe, see siis ta blokeerib teiste mõtete vaba toimetamise seal peas. Ja kõige lihtsam asi on mõtteliselt kuhugi kirja panna ja siis ta kaob peast ära. Ja siis ma olen jälle vaba siis, siis ma pean eluga edasi minna. Sellepärast ma siis kirjutangi, et et ennast vabastada nendest enamalt jaolt siiski kahtlustest. Sellepärast et vanas Kreekas öeldi, et mõtlemine algas kahtlemisest. Ja kui ma olen asja ära kirjutanud, siis asi saab mulle endale natukene selgemaks, mitte lõpuni, aga võib-olla natukene selgemaks. Ma võin selle kahtluse kõrvale panna. Sa saad ka päris palju reageeringuid, sageli on sinu arvamuslood näiteks Postimehes näiteks hiljuti ilmusid sellised, mille peale hakkavad kohe inimesed tõusma tagajalgadele ja kirjutama sulle noh, nii-öelda vastu artikleid ja, ja tahavad sinuga diskussiooni astuda. Aga see on kuidagi ei ole nagu selline pahatahtlik või kuidas sulle tundub, et, et see on nagu selline positiivne dialoog, mida sinuga arendatakse. Nojah, sul on põhimõtteliselt õigus ja ja samal ajal loomulikult on on ka interneti kommentaariumi, mida ma tegelikult ei viimati lugenudki, sellepärast et viimane seeria, mis ma sari siis ma kirjutasin Postimehes. Need olid minu enda jaoks mõtted mille peal oli silt ebameeldivad mõtted. Need olid mõtted, mille puhul ma sain aru, et et nad lähevad vastuollu minu enese tavaarusaamisega. Ehk et loogiliselt on võimalik ka teistmoodi mõtelda. Ja siis ma sain aru, et, et me peame igal juhul ka selle teistsuguse mõtte mõtte ära mõtlema, et et aru saada võib-olla meil eelnevalt ei olnud õigus või võib-olla selle mõtlemise läbi mõtlemise tulemusena see uus mõte siiski osutus tühiseks. Aga loomulikult oli seal teemasid, mille puhul Ma juba ette teadsin, et on, on sellised tüüpkommentaatorid, kes tegelikult tegelikult artikli sisu ei huvita, see reageerivad üksikutele sõnadele kirjutatud pikki kommentaare täiesti teemast mööda. Ma ei, ma sain aru, et noh, loomulikult ei pea nendele reageerima siis kui kirjutatakse pikemaid artikleid vastu, see, see on iseenesest nagu teine asi. Aga aga nende artiklite puhul et, et peamiselt kui toimub väitlus, siis väga tihti juhtub see, et, et väitleja valib sealt mingisuguse teema mingisuguse sõna, mis on teda ärgitanud ja ta ehitab niimodi üles endale selle vastase kellelegi, kellega ta väitleb, kes ei pruugi olla mina. Noh, niimoodi lugu, mis kandis pealkirja sinimägede tähendusest või sinimägede tähendus. Sellele vastu ilmus artikkel, mis rääkis täiesti teisel teemal. Ma sain aru, et, Et kaks võimalust oli kas ma olin ennast piisavalt halvasti väljendanud, et minu sõnum ei jõudnud pärale või oli see vastulause autoril olnud mingisugune valuline koht enese hinges, mida ta siis seejärel purskena väljendas, kasutades ära minu tekstis olnud paari sõna? Variandid on võimalik. Kas Eestimaal on hea elada? Järgmise pikk vaikus. Mina olen siis nüüd elanud erinevates kohtades, aga ma olen alati Eestisse tagasi tulnud. Võib-olla see annab sulle väikese vastuse, May praegu ei kujuta ette, et et ma igaveseks läheksin Eestist ära. Ma arvan, et ma tulen siia alati tagasi isegi pärast seda pikka matkaoja, siis, siis veel eriti siis veel eriti pärast pikka matka tulema kindlasti Eestisse tagasi. No kui tuleb pühapäeva õhtu, nagu see täna varsti tuleb siis mismoodi on seda kõige mõnusam veeta, kui sa ei pea tööd tegema? Kindlasti on selliseid nädalavahetusi, kui sa pead tööd tegema, aga kui sa oled kohustustest vaba? Siis. Parem muidugi on. On siin kohas, ma siis kohe kasutan ära. Eesti filmi, George Clooney mängis filmis õhus ene mis oleks tore film. Ja seda sellepärast, et selle peategelane oli veidi nagu mina. Tal oli kogu elu pakitud ühte kohvrisse, ta lendas lennukist ühest linnast teise kogu aeg. Ta oli uhke selle üle, et tal ei ole kusagil juurida, ta elu on kohvris. Ja ühel hetkel satub ta siis oma õe pulma ja ja räägib seal oma õe, tulevase mehega, oma elufilosoofiast, mille peale see mees otsustab ka järsku, et aga et ma ei ole kindel, kas ma tahan abielluda. Ja siis on õde maruvihane ja räägib George Clooney tegelasele. Aga nüüd sina oled selles süüdi, mine nüüd, räägi temaga. Klouni, mõtleb läbi. Mida ta siis, mida ta üldse ütelda saab? Ilmselt ütleb seda, mis on talle ka tal endal oluline. Nende istub selle mehe kõrvale, ütleb, et meenutama elus kõige toredamaid hetki. Ei olnud ja noh, ma arvan, et see, see oli küll kuidagi selline selline hetk selles filmis, mis mind ennastki väga puudutas Aitäh Ilmar saatesse tulemast, uuel nädalal saavad kõik inimesed, kes armastavad Eesti filmi, vaadata Ilmar Raagi uut mängufilmi Kertu, nii et minge kinno ja ja sulle ilusaid uusi töiseid väljakutseid, aga siis seda pikka matka ikka ka või õigupoolest aega sinna matkale minna. Jah, ma väga ühinen sinu sooviga aitäh kutsumast. Ja ilusat pühapäeva kõigile kuulajatele.