Kiikuvate porganditega, Eesti paviljon EXPO-l aastal 2000 Fahle maja, Sossi mäel ja Tallinna sünagoog aastal 2007 Metro Plaza Viru ringil ja laudsepatöökoda Rotermanni kvartalis aastal 2008. Ajaloomuuseumi suurgildi, hoone, rekonstruktsiooni ja püsiekspositsioon aastal 2011. Tallinna lennusadama vesilennukite angaarid ja uuenenud Tallinna teletorn aastal 2012. Need on vaid mõned objektide nimekirjast, mille üheks loojaks on olnud multitalent visionäär arhitekt Andrus Kõresaar. Tere tulemast vikerraadio stuudiosse. Tervist, tervist Sulle, kallid kuulata vist ei olegi? Kõik need mainitud objektid on Andrus Kõresaar loonud koos oma partneri Raivo gootovia ja teistega Tuuri büroost KOKO arhitektid ja vist kõik need objektid on saanud ka auhindu, kõiki neid ette lugema ka. Aga miks ma just praegu septembris 2013 Andrus Kõresaare stuudiosse palusin? Põhjuseks on eelmise nädala kolmapäev, kui Andrus võttis lennusadama arhitektide esindajana vastu taaskord ühe väga olulise preemia Euroopa Nostra ja Euroopa Liidu kultuuripärandi Grand Prix auhinna. Europa Nostra on Euroopa suurim ja mõjuvõimsaim kultuuriväärtuste kaitse organisatsioone. Auhindadele esitati tänavu 197 projekti 30-st Euroopa riigist. Andrus Kõresaare projekt võitis palju õnne vikerraadio poolt ka. Suur tänu. Kes on 38 aastane? Andrus Kõresaar, kuidas sünnivad kõik need lennukad, projektid, mida võiks arvata näiteks Tallinna linnaplaneerimisest ja arhitektuurist sellest üritamegi algavas tunnis rääkida. Mina olen küsija rollis, saatejuht Arp Müller. Sinu kaastöötajad on sind iseloomustanud just nimelt kui visionääri ja illustajat ja sellist hästi väsimatult tegutsejad. Hariduselt oled sa ja Eesti kunstiakadeemia lõpetanud graafik. Sa oled harjunud ennast ka animatsiooni vallas. Kuidas sind tituleerida, mida tuleks sinu nime ette öelda? See on raske küsimus, mul endalgi on raske seda defineerida, aga sõltuvalt olukorrast, eks ta lüheneb nagu ühe mingisuguse tiitlini. Aga see on tõesti raske, et selles mõttes ma olen oma elus olnud nagu hunt, kriimsilm, et olen tegelenud ju mitmes valdkonnas nii arhitektuuris kui ka endiselt filmi, filmi, järeltöötluse, animatsiooni valdkonnas. Kas peale sinu on Eesti Arhitektide liidus veel liikmeid, kes tegelikult arhitektuuri formaalselt ei olegi õppinud? On ikka, et arhitektide liit on selles mõttes organisatsioonis, on vaadanud ikkagi kokkupuudete arhitektuuriga, et sinna kuulub ka kunstiteadlased ja ja mitmeid muid arhitektuurisõpru. Aga ütleme nii jah, et tegevateste arhitektuuribüroo sellistest juhtidest Me oleme vist ainus, kes otsestada erialast haridust kõrgkoolis omandanud ei ole, kuigi pean mainima, mu isa oli arhitekt ja eks selle eriala eest ma noores põlves üritasin tegelikult põgeneda, vähemalt keskkooli ajal. Sul on arhitektuuribüroo KOKO siis on ka produktsioonigrupp, millega sa oled teinud muuseumide, sisearhitektuurilahendusi ja filmiprojekte. Miks sa tegeled korraga nii mitmete valdkondadega? Need on mulle lapsest saati või ütleme, varasest noorusest saati tegelikult huvi pakkunud animatsiooni graafika käisid minu noorusajalist ülikooli õpingutel käsikäes ja ja kui ma õppisin ka Šveitsis, siis õppisin animatsiooni. Külalisõpetajaid oli seal ka muuhulgas Priit Pärn. Ja sealt on mulle külge jäänud ja praegu produktsioonigrupi kõrvalt tegelikult ma ju aitan juhtidega sellist asutust, mis on Eesti digikeskus, mille peamine eesmärk on siis digiteerida lähemas tulevikus oluline osa Eesti filmipärandist. Ütleme kuulajatele siis rääkida või kirjeldada, kuidas oma tööd teed ja toome näiteks sellesama palju auhinnatud lennusadama, ma usun, et suurem osa Vikkerraadiokuulajatest on seal jõudnud juba ka ära käia, see on tõepoolest nii oluline objekt meil siin Eestis. Kuidas te, Raivo gootoriga üldse jõudsite selleni, et hakkasite lennusadamaga tegelema? Selles mõttes meiega nüüd seda ju ise tahtsid, selle aluseks oli siiski konkurss. Ja võites konkursi. Me tegelikult mõtlesime lähteülesandest edasi see lähteülesanne nii märksa lihtsam kui see, mida me täna näeme. Aga miks te läksite? Ka sinna konkursile see, mis lennusadama angaaride kohal see vaatepilt, mis avanes, oli ju väga trööstitu. Mõned aastad tagasi pude betoon läbi roostetanud, raudkarkassid iga hetk kokku kukkumas, mis seal inspireeris. Miks te läksite konkursile? No meie jaoks oli see üks selliseid, ütleme unistuste objekte üks väheseid, mida Tallinn või lähipiirkond pakub, sest oma arhitektuur siis tegevuses me tegelikult ju selliseid väljakutseid otsimegi, et kõik meie varasemad teostanud objektid on ju olnud iseloomult sarnaselt kuulajatega Fahle maja, mis meile tegelikult see julguse lennusadamasse minna andis siis vale maja oli ka lootusetus seisus olnud 10 aastat enne seda ja olnud linna jaoks häbiplekiks. Kuidas. Lennusadama ideed näiteks sündisid see külje pealt tõstetav sein, mis vahepeal laseb valguse sisse, siis jälle sulgub poolelt õhus olev ekspositsioon, aga samuti ka kogu see katuselahendus, see vana betooni päästmise lahendus. Milline see ideede sündimise protsess oli? Mil tavapärane protsess on selline workshop ja, või siis tiimitööprotsess, et et me saame konkursi käigus või pärast saame arhitektide tiimi kokku omavahel, arutame ideid ja ja pakume välja versioone ja peale mingisuguseid ütleme mõnesid koosolekuid, lepime kokku, mis on nii-öelda elujõulisemad neist. Kas saab tuua mõne huvitava näite ka mis oli väga lahe idee, aga võib-olla rahaliste piirangute tõttu või millegi muu tõttu jäi lennusadamas tegemata? Lennusadamas mul selliseid nii drastilisi asju meelde ei tule, mis oleks jäänud totaalselt tegemata, sest ütleme, suur idee on teostunud ja see idee ülesehituse järjekord, kui mõelda lennusadama peale, on see, et et esimene mõte. Ta oli säilitada angaarid tühja hoonena tühja hallina, et mitte jagada teda tsoonideks ja säilitada just insenertehniline terviklikkus, mis on selle maja olemasolev väärtus. Sestap tuligi idee ühel meie arhitektidest Tõnis Savin et võiks jagada ekspositsiooni kolmeks tasapinnaks mille keskseks määrajaks on siis Lembitu veepiirkond. Ja sealt edasi juba arenes käigusilla idee mõte eksponaati lakke riputada. Ja kõik muu selline, aga tõstanud väravate idee tuli tegelikult just mitmest asjast, et üks oli see, et kõigil vanadel ja praegustel lennuangaarides on ju suured väravad. Ja teisalt hakkas meid kummitama see probleem või mure, et kui me oleme eksponaadid ruumi pannud, siis ruum on pigemini hämar. Eksponaadid on küll valgustatud, aga me oleme matnud juba hämarusega suure osa sellest hoone erakordsest. Nende väravate avanemise loogika ongi siis see, mis tegelikult toob esile selle insenertehnilise ilu. Kuidas teiega. Kootav ka omavahel tööd, jagate temani arhitektuuri õppinud inimene, kas tema on siis see, kes sinul elukad, ideed joonistesse paneb või? Kuidas te jagate teed? Ei, ma ei saa niimoodi kurtega kiidelda, et me ikkagi töötame suhteliselt, meie organisatsioon pigemini suhteliselt lame selles mõttes nagu kõigil arhitektidel on võrdne sõnaõigus ja seda keegi ei piira, et ja ideede osas. Ma ei saa kuidagi kiidelda, et ma oleks lennukam, kui, kui kootav või ükskõik kes teine meie büroost, et et see on ikkagi väga selge, sihuke tiimide. Kõigi. Nende objektide puhul, mis ma ette lugesin, nende juures on olnud ka Raivo kootav. Räägi, kuidas teineteist täiendavate ja miks te olete koos püsinud ühtse tiimina nii kaua aega, aga paljud arhitektid on ju ka nii-öelda lahku kasvanud, teinud oma ettefirmad, mis teie tiimi on koos hoidnud. Meil on suurepärane koostöö ja seda hoiab koos tõenäoliselt see, et meil on väga erinevad iseloomud. Kootav on väga rahulik, väga vaikne. Ja mõtleb 10 korda järgi, enne kui ütleb. Minul täpselt vastand. Ega hoonete tellijad ei ole vist ju eriti vaimustuses sellistest pöörastest ideedest ja täiesti uudsetest lahendustest. Kas sull, kas Coco bürool on sellepärast ka jäänud ideid teostamata? Ma isegi ütleks nii, et teljed ei ole ju tegelikult kaasa innovatsioonivastased reeglina nii riik kui ka siis arendajad on ikkagi seda meelt, et võiks teha midagi toredat. Aga tellijad loevad raha ja tore tähendab tavaliselt ikkagi rohkem raha. Lihtne on ju odavalt midagi tavapärast püsti panna. Täpselt nii ja see on sageli see põhjus, miks asjad linnas ei kuku välja nii, nagu nad unistuste linnas või või sellises ütleme, totu kuul tüüpi ju põnevas linnas võiksid ju välja näha, et et see on rahaline kalkulatsioon, mis seab piire, aga samas seal oleks ka erinevaid välja pääsed mitmete linnade põhjal mujal kas Euroopas või siis Aasias. On näha, et et innovatsioon pääseb võidule, kui reegleid muudetakse, selle suunas. Aga on sul toredaid eskiis, toredaid mõtteid, mida võib-olla keegi on tellinud või palunud teha, aga siis on arvutatud ja meie rahakotti ikka ei kannata, on selliseid lahedaid asju tegemata jäänud. Ikka on, et selles mõttes, ega arhitektuuribüroos töötades ideid tavapäraselt keegi taskusse joonista et need ideed, mis jäävad paberile ja teostamata, on reeglina ikkagi kas siis konkursitööd või kutsutud konkursitööd või eskiisid, mille puhul tellija peale eskiisi läbiarutamist on jõudnud tulemuseni, et, et see ei ole antud ajas või eesmärgiks ikkagi teostada. Aga. Ta on välja pigistada seda mõnda näidet. Mis hoone sinu meelest sinu arvates võiks näiteks Tallinnas kusagil olla. Oled valmis joonistanud eskiisi, aga seda hoonet ei ole. Üks selline tore näide on isenesest Maakri Torni, et oli mõned aastad tagasi oli kutsutud konkursi ja ma arvan, et et me tegime suhteliselt põneva töö. Must ei oleks ilus siin praegu halvustada valitud tööd, mida teostama hakatakse, aga aga siiski hindan, et visuaalselt oli meede väljendusrikkam või põnevam selle tööd, mitte teostamisest praeguses faasis on võib-olla tiba kahju. Kas alati, kui te KOKO büroos midagi teete, üritate, et iga objekti, iga maja puhul peab olema midagi erilist. No Metro Plaza puhul need vilkuvad valgused või Fahle maja puhul see klaasist kastmaja otsas peab olema midagi, mis inimeste avalikkuse tähelepanu äratab. Mis paneb sellest majast rääkima? Me otseselt nii seda asja ei mõtle, et pigemini me mõtleme eelkõige läbi hoone funktsionaalse skeemi ja ja selle eesmärgi, milleks teda teha ja töö käigus tegelikult selgub ka see, et mis on selle hoone nii-öelda iseloom. Ehk me ikkagi mõtleme selle maja puhul läbi seda, et et kui ta on kesklinnas ja tal on oma mingisugune koht seal, siis ta võiks mingisugust iseloomu kanda. No aga kui jällegi võrrelda paljude teiste majadega, mis Tallinnas Tartus üle Eesti kerkivad, enamikel majadel puudub see miski eriline, enamikust majadest ei räägita. Teie teete ikkagi midagi teistmoodi. Miks, eks me üritame oma mõttes ikkagi defineerida võib-olla enda enda loomingulist meelt ja kindlasti ka kaasaega sest me oma projektides kunagi ei pöördu tagasi selle juurde, et me kopeeriks nüüd mõnda varasemat aega või üritaks kedagi teist jäljendada, et pigemini on see ikkagi tänase päeva määratlemise soov, mis meid edasi viib? Aga projekteerides, kas te mõtlete ka inimese peale tänavalt mõtlete, et kui sa mujale valmis saab, mida tänaval kõndijad näevad, mida nad arvavad, mida nad omavahel üksteisele ütlevad kui see Moja nende pilgu ette ilmub? Me päris seda ei aruta, et mis inimesed omavahel võiksid rääkida, nähes seda maja kui siiski vahel. Aga ütleme kõigi hoonete puhul üks esimesi asju, mida me projekteerimise alguses teeme, ongi, et me modelleerime selle maja koldemudelina läbi. Teeme fotomontaaži, kuidas ta linnakeskkonnas mõjub ja sealt hindamegi tegelikult maja igatpidi, et kuidas ta seespidiselt töötab ja kuidas seda linnaruumis mõjub. Aga räägime veidi ka sellest, kuidas üldse arhitektuuri juurde jõudsid. Veidi sa juba jõudsid, saate alguses mainida, aga, aga läheme päris lapsepõlve välja. Sa oled pärit maakonnast, kus elab sigu rohkem kui inimesi. Sa oled pärit Viljandimaalt. Viiratsist, mis sa lapsepõlvest kaasa said. See on väga õige märkus, jah, sest Viiratsi lähedal on Eesti suurim seakombinaat. Lapsepõlvest sain kaasa ikkagi joonistamiskire ja huvi kunsti esteetika vastu. Et mu lapsepõlv, varajane lapsepõlv, mööduski arhitektist, isa lauaalust mööda nühkides ja joonistas püherdades, et et see võib-olla hiljem ütleme, kui ma jõudsingi keskkooli ja käisin Jakobsoni gümnaasiumis matemaatika füüsika klassis viiski teatava sellise tunde, nii et et arhitektuur, see on lihtne, et seda ma juba võiksin osata ja tundus nagu pigemini huvitav minna graafikat õppima mis tundus keerulisem ja ja mis oli ka tolle aja kohta, tundub skeptilisem. Aga oma saatuse eest ei pääse, nii et kui aastal 99 ja kuulutati välja Eesti paviljoni konkurss siis oli mul mõte selge ja läksin, otsisin üles noorema kolleegi juba Viljandi Jakobsoni koolist Raivo Kotov ja istusime maha, et mõelda neid ideid. Aga see protsess ei sujunud tol hetkel, sest istudes laua taga põrintsetest teine teisel pool ühte paberit ei tulnud ühtegi mõtet pähe, sest kuidagi oli nagu ka siis aukartus või hirm teineteise ees ja, ja siis leppisime mootoriga kokku, et et kumbki joonistab oma ideid ja poole tunni tagant kohtume ja pitsime neid üksteisele ja vaatame, mis on elujõulisemad. Nendega lähme edasi. Kootav istes arhitektide klassisi, mina käisin kunstiakadeemia katusel, siis istumas ja nähtavasti saades sel päiksepiste Se porgandite idee, seal sündiski. Mis oleks sinu jaoks üldse? Kümnendad olid, sa proovisid erinevaid valdkondi, tegelesid fotograafiaga, tegelesid reklaamide tegemisega. See on tõsi jah, selles mõttes, et kui ma olin lõpetanud ära kunstiakadeemia 97. aastal, siis ma läksin selle multimeedia Virose kuulbars mis jõudis ka EXPO-le, tehes seal ekspeditsiooni osa. Aga sa tegelesid ka kunstiga, tegelesin aktiivselt vabade kunstidega ja meil oli mul oli mitu installatsiooni, üks oli, üks põnevamaid oli putukate hierarhia, mis isegi Sorose kaasaegse kunsti keskuse aastapreemia pälvis. Ja hiljem tegin ka ühe põneva isiknäituse Marko lainega, egoistlik oli korrekt, mis mis hõlmas tervet soola, lava esimest korrust ja millega me käisime ka Stockholmis. Jah. Aga miks sa ei jäänud kunsti juurde? No tegelikult see EXPO konkursil osalemine algaski minu jaoks kui selline järjekordne installatsioon või kunstiprojekt, milles oli olemas oma noh, laiem publik ja ikkagi noh selge funktsioneerimise loogika siis mulle ka sobis, aga ta oli minu jaoks ikkagi algusest peale kunstiprojekt. Aga samas õnneks või õnnetuseks, kui EXPO lõppes, siis me gootovi kooslus oli saavutanud nii palju populaarsust, et meid hakati kutsuma arhitektuurikonkurssidel. Ja see, ütleme, tahe või surve sai aluseks, et me lõime arhitektuuribüroo. Et see surve tuli hoopis väljastpoolt, mitte te ise ei tahtnud, nyyd hakkame nüüd projekte tegema, pakkuma ennast välja konkurssidele, vaid hoopis väljaspoolt. Just, ja ma mäletan isegi seda vestlust koote pidajad, kas teha või mitte teha ja kootav arvas, et ta võib-olla on arhitektuuribüroo tegemiseks liiga noor, et võib-olla tahaks veel noore loomingulise hingena ringi lehvida. Aga samas leidsime mõne konkursi võime ju teha ja selleks tuli ju ikkagi büroo registreerida. Kunstist veel, kui kaugele sa kunstist tänaseks oled jäänud, loomulikult ka arhitektuur on kunst, aga siiski. Arhitektuur on kunst, mille eest makstakse raha, millest saab ära elada. Ma mõtlen kunsti, millel ei ole tellijat. Väga hoolega jälgin ja mulle väga meeldivad paljud Eesti kaasaegsed kunstnikud ja ma väga naudin seda ja leian sellest palju inspiratsiooni, et selgelt mu lemmikud on Mäedan, Laimre ja Semper. Paljud ka noorema generatsiooni kunstnikud. Mitte kaugel lennusadamast kultuurikilomeetri päris alguses on EKKM Eesti kaasaegse kunstimuuseum. Jõuad sa sinna ka? Mitte sageli aga käin seda õhustikku seal ikkagi aeg-ajalt nuusutamas. Mis sulle näiteks sealt on jäänud meelde? Ongi meeles viimane asi, mis ma käisin vaatamas, reid, Laimre fotot, mis ta oli siis teinud selliste valguskastide näol ja väga kirgaste värvidega ja lummavad, vaata kompositsiooniga. Aga ütleme noh, kunstiteos näiteks lennusadam, aga väga põnev seosellise, et kui me lennusadamas planeerisime kahurilava, siis tundus, et see muutub selliseks isade ja poegade väga spetsiifiliseks ekspeditsiooni ollakse, otsime sellel pehmendust. Tol hetkel ma helistasin Austraaliasse kunstnik Anton pillile, kes on Eestist pärit ja kutsusin Antonit, et aastaks Eestisse lennusadama kahurilava taha maale tegema nelja poolemeetriseid. Ega mul tol hetkel talle väga nagu tasujunud pakkuda, aga ma sain talle pakkuda seda, et sa saad töötada kõige suuremas ateljees, mida kunstnik võib üldse ette kujutada ja selleks oli linnahall. Nüüd lennusadama jaoks maale, maaliti Linnahalli laval. Ja see oli ainuke Sis köetud suur koht Tallinna linnas, kus on võimalik kolm, viie meetri laiust maali panna kõrvuti kunstiks. Ei kaugemalt vaadata, kuidas nad üksteisega koos töötavad. Sa oled hästi põhjalik. Kõiki projekte tehes oled sa süvitsi asja sisse läinud. Olen lugenud, et näiteks sünagooge tehes käisid Iisraelis käisid ka lausa juudi pulmas. On see kõigi projektidega? See on täpselt nii, ma teisiti ei oskakski seda teha, sest muul moel ei saa sa selle projekti tegelikust sisust aru. Näiteks lennusadama projekti alguses üsna alguses üks esimesi asju oli see, et lennusadama ekspositsioonist oli vaja hakata tegema vana vesilennukit või seda taastama ja selleks. Ma käisin ise kaasas lennukiehitaja Kalju käiga Inglismaal yldse stiilis, kus oli olemas sama tüüpi lennuki ainuke säilinud vraki osa ja mõõdistasime seda lennukit, käisime lennundusmuuseumis ringi ja arutasime neid teemasid. Ja minu jaoks see päädis sellega, et ma hakkasin käima siis erapiloodikursustel. Et süvenemine päädis minu jaoks sellega, et ma omandasin uue hobi millega tegelemiseks pidi tekkima ka eraldi päris kõva distsipliin, sest see abi ei olnud üldsegi kergete killast. Ja kas sa neid käidki lendamas, kas said dokumendid kätte? Sain kätte ja selles mõttes, et see võttis mitu aastat aega ja ja neist 20-st 30-st, kes minuga koos alustasid, lõpetasid umbes kolm. Kui tihti sa lendamas käid, on sul oma lennuk? Ei saa öelda, et Tallinna lennuväljal on üsna mitu lennukit, mida on võimalik rentida ja kasutada on nii mõnedki tiirud pilvede vahel teha, et et see on väga vabastav ja väga eriline kogemus. Milline pilt arhitektina lennuki kokpitist avaneb, kas sa vaatad arhitekti pilguga ka Tallinna? Ikka jah, paratamatult vaatad seda nii-öelda linnaplaneeringu seisukohast või sellest muljest, et mis alad arenevad või alad on jäänud seisma ja, ja kus on olemas potentsiaali, kus seda mitte ei ole, kuigi seal võib olla midagi areneb. Aga kus siis? Oleks Tallinnas potentsiaal, ma alustan pigem sellest, et ma räägin selle teooria ära, mis mulle endale rohkem meeldib, et Eestis, Tallinnas on probleem valglinnastumine ja, ja see, et inimesed kolivad põllu peale ehitatud koledates Küproc majadesse ja on seda põhjendatud, nii et selle põhjuseks on linnakeskkond, mida ei osata või ei taheta inimestele meeldivaks teha. Mis sina sellest arvad, on see põhjus, miks inimesed suunduvad linnast välja? Inimesed suunduvad linnast välja sellepärast, et on tahe elada eramus või privaatsetes tingimustes ja linnast väljas on see odavam. Miks valglinnastumine sel moel toimub? Mul endal on kaks teooriat, üks on see et linnas on krundid ülehinnatud. Ehk täna arendajad paljuski krunti ostes spekuleerivad, spekuleerivad sellega, kui palju krundi väärtuseks on võimalik saada läbi detailplaneeringu kehtestamiseni. Ja nüüd, saades ühe või teise mahu kätte, on krundi hind juba nii palju kallis, et ehitatav hoone üritatakse teha minimaalse kuluga. Ehk natuke panustatakse arhitektuuri, aga enamasti arvestatakse äriplaanis ikkagi lühiajalise perioodiga, sest meie majandus on olnud küllaltki heitlike hüplik ja ja seda stabiilsust ei ole olnud. Aga see noh, linnapildis tähendab ka seda, et kui ehitatakse ruutmeetreid, siis sa näed seda muljet. Ja teine võrdlus paremast linnapildist või siis teisest keskkonnast näiteks Singapur. Kui vaadata Singapuri linnapilti Läti 10 20 aastat tagasi, siis mulle peegeldub see, mida täna Tallinnas rajatakse, ehk ehitati ruutmeetreid, ehitati mahtu, linn kasvas. Aga ta oli küllaltki ilmetu või iseloomutu. Ja umbes ühe kümnendi eest on toimunud oluline muutus, kus linn või ka tegelikult riik on otsustanud, et et me tahame olla visuaalselt atraktiivsed, sest meie jaoks on tähtsad turistid. Meie jaoks on see tähtis, kui kaua nad siin on. See tähendab, et kui kaua neil on siin põnev olla. Ja see tähendab hoopis teist mentaliteeti, see tähendab seda mentaliteeti, et et linna või riigi poolt on alad ja nendega tehtavad funktsioonid ette määratud. See tähendab, et iga arendaja investor, kes tuleb platsile, tegelikult oskab hinnata selle väärtust. Ja kõik on selles suhtes võrdsed, et et ostes ühe või teise krundi, sa tegelikult juba tead, mida sa teha saad. Ja seal ei ole kohta liialt palju spekulatsioonideks. Ja see loob, ütleme sellise nagu kindlama keskkonna püsivama, usu, et tegelikult võid investeeringud teha mitte kolmeks või viieks aastaks. Aga võib-olla arvestada ka 10 15 20 aastaga. Noh, kahtlemata on täna ka Singapuri majandus oluliselt tugevam kui Eesti oma. Aga lähenemise mõttes tundub see mulle nagu küllaltki tugev teooria. Aga kas ja kuidas saab? Kas muuta Tallinna linnakeskkonda elanikele atraktiivsemaks selleks, et inimesed tahaksid rohkem elada praeguse Tallinna linna piirides ja ei tahaks nii palju kolida linna piiridest välja? No ma näengi, et siin on, on tegelikult kaks võtit, üks on seesama, ütleme planeeringute või siis ka spekuleerimise võimaluste vähendamine ja teine pidur. Tõenäoliselt on täna linna ja riigi vastuolu, et riik ei soovi täna Tallinna linna investeerida, sest on poliitiline vastuolu ja linn ise ei suuda piisavalt investeerida, et luua nii-öelda riigi seisukohalt ei turistidele atraktiivseid keskuseid piisavalt palju. Ja noh, Euroopa Liidu toetused täna pigemini suusatad ju reaalselt ja mitte nii palju pealinnakeskselt. Ehk need on kolm võtit, mis võib-olla hoiavad seda arengut tagasi. Aga samas, kui me vaatame viimaseid aastaid ega seda, kui palju turismiobjekt on tekkinud kas või teletorn või siis lennusadam siis see on ikkagi märgatavalt rikastanud. Ja arengu mõttes ma näen ütlema midagi uudisliku, aga aga Tallinna peamine arengupotentsiaal on merest äärmised 200 meetrit, võttes Piritest kuni siis paljassaareni välja, et see on tegelikult see kõige väärtuslikum osamisse mis tegelikult on tühi ja vajab arendamist. Saa vastaseid praegu ära. Minu järgmisele küsimusele oleks küsinud, kus sa näed Tallinnas kõige huvitavamat ala. Vastuse juba kuulsime ära, mida sina rajaksid sellele alale merest 200 meetrit? Ma arvan, et see ala on kilomeetrites nii pikk, et, et seal peaksid olema väljendatud ja kasutatud kõik linnaelus vajalikud funktsioonid. Ja kahtlemata peaksid olema keskmisest enam turistidele suunatud atraktiivne põnevate funktsioonide ja muuseumitega. Samamoodi. Ja see põhjus, et miks see 200 meetrit Tallinna mererannast on pigem pinniga jäämas või, või auklikult täidetud, on ju tegelikult paigas alates teisest maailmasõjast, kui Tallinna pommitati ja pärast seda oli tegu ju Nõukogude Liidu läänepiiriga, siis piirikaitsetsoon määras selle nii-öelda keeluala suuruse. Aga sina linnahalliga teeksid. Ma arvan, et linnahallil on potentsiaali selleks, et, et teda tegelikult võiks algse sarnases funktsioonis taastada. Ehk ta võiks olla suure publikuga siis kontserdi või siis ka spordihall. Sest algselt kui linnahalli planeeriti, siis ta ei olnud mõeldud ainult kontsertiteks, sinna ehitataks ajutine lava, mis on seni ajutisel kujul puitkarkassil ja tegelikkus. Raine karbi projektis oli planeeritud lava oluliselt suuremana, et seal oleks võimalik läbi viia ka siis korvpalli, meistrivõistluseid ja muid üritusi, mis annaks talle tegelikult sama mastaabi või siis funktsionaalse, nagu täna on Saku Suurhallil. Kui linnahalli konstruktsioone vaadata, siis konstruktiivselt ei ole sellel hoonel viga midagi, et et tal on tegelikult 200, et üks on see, et ta laseb vett läbi ja teine asi on tema intervjuud kulunud ja intervjueerija, siis mööbel tuleks vahetada. Ma hiljuti käisin linnahallis Norra riigi kinnisvaraga kes käis mul Tallinnas külas delegatsiooniga ja sellele külaskäigule. Ma mõtlesin kaasa linnahalli projekti inseneri Jaago Kudu, kes algul ei tahtnud tulla, sest ta ütles, et tema jaoks on seal liiga trööstitu vaatepilt, aga aga kuna ta ei olnud aastaid käinud, siis ta lõpuks soostus ja ja selles mõttes kuulates kudu käest, kuidas linnahalli konstruktsioon on püsti pandud ja kuidas ta on rajatud, siis tegelikult on insenertehniliste ehituslikult tegu väga geniaalse ehitisega, mis on mis on oma ajas pärl ja selles mõttes kindlasti säilitamist väärt. Kui palju nõukogude aegsest arhitektuurist üldse Tallinnas on säilitamise väärt? Kas kõik ei, kindlasti mitte kõik, et et mulle tegelikult väga sobib see lähenemida Eesti muinsuskaitse ja siis ka Tallinna kultuuriväärtuste amet ideoloogiliselt praegu kujundavad, et et on terve rida nõukogude aegset arhitektuuri tegelikult perioodis alates 70.-test, mis on väga mark, markantne, spetsiifiline Eestis isegi väga eriline võrreldes teiste Nõukogude aladega ja mida maksab kaitsta ja neid hooneid üle Eesti võetakse kaitse alla ja ja selles osas on ju väga olulisi teoseid nii Valve Pormeistrilt, Raine karmilt, kui siis ka Leo Lapini, Dylan Künnap poolt ja paljudelt teistelt Tallinna 10-sse kuulunud arhitektidele. Tegelikult pärlid, mis väärivad kaitsmist. Aga kui me võtame nõukogude aja lihtsamad ehitised, kus sageli arhitekti ei olnud kaasatud, mis sellise tehnilist vormi siis siis nende kaitsel ei ole erilist erilist mõtet peale selle, et nad on sellised, ütleme, huvitavad artefaktid. Tav, millal võetakse kaitse alla esimene Mustamäe maja ja millal hakatakse kahetsema seda, et võib-olla ühtegi Mustamäe maja ei ole algsel kujul säilitatud, sellepärast et praegu ju akendele pannakse ette plastaknad, seinad soojustatakse, tänapäevaste materjalidega muudetakse majade väljanägemine. Pannoo majade otstel neid vist siiski õnneks on, on säilitatud. Aga millal saabub see hetk, kui kui muinsuskaitsjad avastavad, et ohoo meil ei ole enam säilinud ühtegi maja 60.-te lõpust ja sellest on kahju? Ma arvan, et see moment ei satu, nii, ei saabu nivea, pigemini ilmub see, või tekib see moment siis, kui Mustamäe hakatakse mingist otsast lammutama või oluliselt ümber ehitama, et senimaani selle kahjutunnet ei teki, sest Mustamäe massiivselt nii palju ja mustamäed rajati ju tegelikult isegi nõnda, et tol hetkel arhitektid said küllaltki vähe sekkuda, sest tehas, mis betooni tootis oli ikkagi jõupositsioonil ja nii palju, kui oli toodangut, nii palju oli vaja maju maapinnal, ütleme siis ka maha panna, et Mustamäe rajamise aluseks oli ju see et peale seda inimeste elasid barakid ja see oli tohutu elu, eluasemepindade puudus ja sel hetkel ei vaadatud väga palju väga palju sellele, et milline on see väljanägemine, vaid tegelikult lahendati massi probleemi. Millega sina veel tahaksid Tallinnas tegeleda, milliste piirkondadega näiteks mereäärsest alast me rääkisime, aga mis veel huvitav tunduks? No ütleme nii, et meie büroo viimase viimase ütleme kümnendi tegevusest on meid huvitanud ikkagi pigemini kesklinna piirkond, aga noh, ma ei saa salata, et me oleme teinud ka paneelmaju Mustamäe Kadaka tee äärde, oleme teinud ju elamurajooni kuldalasse, et et eks see sõltub objekti iseloomust ja sellest väljakutselaadist. Kui praegu siit vikerraadio stuudio aknast välja vaadata vanast raadiomajast uue raadiomaja poole siis uus raadiomaja paistab läbi. Renoveerimistööde käigus on selline etapp et majast on alles vaid karkass. Kui inspireeriv sinu jaoks. Vaade on. Minu jaoks on sellised vaated majade puhastele skeletid jälle väga inspireerivad, et et seda faasi ehituses ma naudin alati väga, et see on see moment, kus maja on haljaks võetud, nii-öelda liha on võetud luudelt ja sa näed puhast skeleti, mis mis tegelikult on ju avatud ainult väga lühikeseks perioodiks, et see on kord, kui maja ehitatakse, teinekord, kui teda renoveeritakse. Ja selles, et sellel hetkel tuleb välja see konstruktsiooni ilu või siis ka inetust. Ja siinetus on, on samamoodi nagu inimeste puhul, et see võib olla ka näha. Põnev. Millised põnevad projektid sul praegu käsil on? Praegu me tegeleme Tallinnas tervishoiu muuseumis, mis on äärmiselt põnev jällegi sügavuti teemasse sisse minek. Teisalt tegeleme Tartu loodusmuuseumiga Tartu Ülikooli loodusmuuseumiga, mis on Vanemuise tänaval, see on olemasolevas hoones Eesti vanim muuseum väga põnevate kogudega. Ja selle mõlema muuseumi puhul on planeeritud avamisaeg järgmisesse aastasse. Aga samas ütleme, Tallinna linnas me praegu tegeleme räbala ehk siis Kaubamaja kinnistu ja siis Solarise vahelise kvartali planeerimisega, kus meil on väga põnev koostöö Londoni arhitektuuribürooga, Benji ja Rootsi arhitektuuribürooga stuudio. See on tõeliselt väga innustav rahvusvaheline kogemus. Ja samas meie tegelik või ütleme, suur fookus on täna Norras Stavangeris linnas, kus kus me oleme mitmes faasis erinevate objektidega, millest kõige põnevam on endise Taale haigla ümberehitus. See saade, mida kuulajad praegu kuulevad, see on salvestatud laupäeval enne reedet, kui saade on eetris. Põhjuseks on just nimelt sinu hästi tihe graafik, sa viibid vist mitmes riigis. Nädala jooksul on sul kogu aeg nii tihe aeg. On küllaltki ja aeg on küllaltki intensiivne ja mulle see meeldib, vähemalt mõneks perioodiks on see väga huvitav, et esmaspäeval olla. Me lendame gootoriga Peterburgi tutvuma siis planeeritava tänavakunstimuuseumiga, mille peale on siis kutsutud konkursi seal nädala teises pooles. Ma lähen Norra tegelema sistavangeri objektidega. Muuseumitest sa tõid näiteid, kas muuseumitega on lihtne või keeruline töötada, muuseumi töötajad oma olemuselt vist on ju ikkagi konservatiivsed, aga sina ja sinubüroo on alati ikka selliseid pööraseid lahendusi ka muuseumides välja pakkunud. Muuseumite on arhitektuuribüroo jaoks kõige põnevam väljakutse, ma pean täitsa seda ausalt ütlema, et et see on asi, mida on ülimalt huvitav teha. Ja seal on alati väga inspireeriv protsess, mille alguses sa aimad vähe, kuhu see välja viib. Sest ekspeditsioonil alati mingisugune juhtloogika mingisugune lugu rääkida või neid lugusid on tegelikult ju sadu ja tuhandeid. See on tavaarusaam, et muuseumi inimesed on konservatiivsed. Tegelikult on muuseumi inimesed väga innovatiivsed ja nad on reeglina enne püsiekspositsioonihoone uuendamist olnud, pigemini selles kammitsas, et need on väga paljuks valmis, need on väga hästi ette valmistunud, teavad maailma asjadest väga täpselt, mis, mis toimub. Aga rahalistel põhjustel on nad olnud kammitsais, nii et see muuseumi inimeste innovatsioon kohtub meie omaga nagu tulvavesitorniga. Et sellest sünnib alati väga põnev koostöö. Kuidas. Büroo masu üle elas, kas need muuseumi projektid võidetud konkursil olid need, mis aitasid selle aja veepinnal püsida? Täpselt nii, jah, masu oli selles mõttes. Aasta 2009, alguseks oli täiesti võtnud hirmuäratavad mõõtmed, kus meil olid kadunud kõik siis äriühingutest arendajaid või siis ka eratellijad. Ja meie päästerõngaks saidki muuseumiprojektid. Aga milline on praegu olukord on arhitektuuriturul, kas nüüd on taas tööd rohkem? Nii palju, kui ma olen kuulnud, siis tegelikult arhitektid täna ei ela kuidagi hästi üldiselt, sest ehituses hooneid on ju vähem. Ja ka paljud arendajad, kes taaselustavad asju, mis on aastaid tagasi tehtud või ütleme, planeeritud parematel aegadel, siis nad tegelikult pöörduvad tagasi projektide juurde, mis olid tol hetkel ette valmistatud. Isegi kui need hakkavad täna ajale jalgu jääma või ei olnud või olid tehtud natuke kiirustades. Aga mulle tundub jah, et, et arhitektuuris praegu kõige ärksamad ajad tegevuse mõttes, kes või elluviimise mõttes ei ole. Aga samas ma näen, et toimuvad väga inspiratiivsed kohtumised nagu Tallinna arhitektuuribiennaal arhitektuurikeskuse tegevus teenuste ekspordi suunal. Ja võib-olla see on nagu seeme millekski väga suureks või uueks Eesti arhitektuurilaine tulekuks. Sa ise elad oma projekteeritud majas õigesti majas täpselt nii, ja mis tunne on elada oma projekteeritud majas? Väga hea tunne on, see tunne elades hakkab vahepeal ununema, aga kui tuleb meelde, siis on, on väga hea tunne, sest Fahle maja on, on nagu masin sisuliselt. Kuna esimesel korrusel on ka kohvik ja restoran, siis minu mälu järgi viimase kuue aasta jooksul pikim periood, kus ma vist maja uksest välja ei ole läinud, ongi neli-viis päeva, et kodust kontorisse Altkohvikusse ja vahel katuseterrassil. Aga see kõik toimub nii nagu ühel emalaeval keset hulpivat merd, et et on täiesti võimalik välismaailmaga ühendust katkestada sel hetkel, kui kui töö või mõte on väga intensiivne. Kas nüüd ise seal sees elades ei teki tunnet, et mõne asja lahendaks nüüd teisiti, kuna nii oleks praktilisem, parem, mugavam? Seda tunnet tekib harva, sest ma reeglina ei kanna sellist, ütleme, tehtud asjade pinget tagantjärgi kaasas, kus mingi lahendus muutus kompromissi tõttu või ei tegemata, et tulemuse mõttes, kui üldmulje on valmis, siis ma olen tulemuse mõttes tagantjärgi täitsa leplik ja ei muretse selle pärast. Ja kui mingi asi ei tööta väga hästi, siis siis ma naudin seda kui eksperiment ja, ja tean, et kui ma sama küsimuse otsa uuesti peaksin sattuma, siis mul on hoopis parem lahendusega mõttes olemas. Millega sa vabal ajal tegeled peale lendamise, millest me rääkisime vabal ajal? Mulle meeldib väga matkata, reisida olen käinud natuke golfi mängimas, aga kõige lihtsam rattaga ringi juhamine, kas siis linnas majade vaatamine või siis ka metsas on? On väga mõnus. Aastal 2002. Kandideerisid sa ka ETV peadirektoriks, mis sa arvad, kas sa tulevikus veel selliseid arhitektuurist kõrvale jäävaid väljakutseid proovid? Arhitektuurist väljaulatuvaid, selliseid väljakutseid ma arvan, et, et filmivaldkonnas küll, aga see, ütleme 2002 aasta üritus, see oli rohkem nagu performans, et et sellel ei olnud tõsist tagamaad. Ja tol hetkel oli see nii, ütleme nagu naljakas fännide grupp, mis sellist performance'i nii-öelda toetas. Sa kuulad muusikat? Ka ja ma palusin sul ühe loo välja valida meie saatetunni lõpetuseks. Ja tegemist on päris eksootilise Etioopia artistiga. Miks selline valik? Artistiks on Mahmoud Ahmed selle artisti muusikaga ja sellesama looga. Ma kohtasin mitmed aastad tagasi, kui me olime KOKO bürooga reisil. Sõitsime läbi Saksamaa ühte tööstusarhitektuuriparki vaatama ja siis sellel teel öisel kiirteel hakkas lugu raadios mängima. Ja see oli täielik inspiratsioonilaadse. Oli nii jõuline lugu tol hetkel, et ma otsisin seda lugu pärast poolteist aastat kuni kuni muusikaarhitekt. Indrek Mikk ütles, et kuulasin ju Mahmoud Ahmed, kes sündis 41. aastal Etioopias ja ei omandanud isegi kooliharidust, aga oli väga tugev muusik. Ja see lugu on pakkunud mulle hoolega inspiratsiooni. Ja väljend on minu meelest väga võim võimast, sellist sisemist energiat. Me kohe paneme selle loo Mahmoud Ahmedilt käima, aga lõpetuseks, mida arhitektile soovida? Kuu alguses oli mul tegija saates külas dirigent Kristiina Poska ja temaga jõudsime selleni, et dirigendile võib soovida taktikepp pooleks, aga arhitektile, sirkel sõrme või. Pliiats pooleks või siis auto käed pange jah autoga, et bänd on tegelikult kõige adekvaatsem, tänapäeva ütelus jah, seda võiks audil. Suur tänu arhitekt Andrus Kõresaar tulemast vikerraadio stuudiosse. Auto käed pange. Suur tänu. Juttu juhtis Arp Müller ja nüüd musitseerib Mahmud Ahmet.