Jaan Varese ateljees on palju portreid ja võib-olla see, kes teab, milline koormus jaan varesed on kõigepealt muidugi Eesti NSV riikliku kunstiinstituudi rektorina Eesti NSV Kunstnike Liidu esimehe asetäitjana ja mitmetel teistel kohtadel, siis oleks isegi raske uskuda, et tema ateljees võib näha nii palju teoseid. Kas portree on olnud kogu aeg põhiliseks, leiame end alati muidugi paelunud. Ja nähtavasti sellepärast, et siin võib-olla nagu inimese siseelu võib-olla kõige selgemini väljendub muidugi, kas inimese siseelu väljendub kõiges figuuris, hoiakus, kõnnakus kõigest, kuid võib-olla kõige selgemini huvitunud, sest kui me kaasinimestega vestlemist vaatame temale silmale jälgime tema näoilmet, miimikat ja Juvist portree kinnistus mulle selle tõttu, et nagu kogu mu põhitegevus, mis omab ka administratiivsed iseloom instituudis, kui ta liidus. Mul on olnud väga palju just inimestega tegu nendega jutuajamistes. Mõnevõrra staatilises viisaviila laua taga istudes ja ega see kunstnik ei taha siiski administraatorile alla anda, siis ta nagu koguda endale loominguliseks ka seda talletada, mis seal sele tööajal suudad kõrvale panna, kui palju nendest portreedestan inimestest, keda te olete ise hästi tundnud, keda hästi tunnete, siin on, võiks öelda ikkagi kindlasti tublisti üle poole on see, keda ma hästi olen tundnud. Sest et probleem on selles, kui sul on ikkagi piiratud aeg mingil määral loominguliseks siis püüad ikka lahendada seda, mis on, nagu juba läbitunnetatud läbi tunnetada, saab ikkagi nii vaatluse ja pikemaajalise tundmaõppimise teel. Aga samal ajal ma ei saa öelda, et ei ole võib-olla Niukest huvitavamaid, loomingulisi elamusi mulle endale olnud tehes võib-olla päris põgusat ja esimeste vahenditute muljete alusel, noh, siin just on üks foto meil ees. Pronks, nende 65. viidud Paelus sealse konsk liidu aseesimehe, niisugune huvitav. Armeenia ja roomalik, Armeenia poolt portree profiiliga ja niisuguse väga jõulise lahendusega nägu ja mulle assotsieerub, et seda võiks nii-öelda lühiajalise tööna ees Kiislikuma käsitlusega nii-öelda pronksi jaoks jäädvustada. Sedasama reisi võib ju meenutada kummipaari töö põhjal, eks ole. Kõrvuti tegite seal üks elamusse see niisugune rikas reis, mõte, et teeme mälestuseks mõne portree, tuli sellest, et varem olid kunstniku grupid just käinud Armeenias. Me teame, Okaskids Ennon Rendof, nad käisid just loomingulisele retkel pikemaajalisel ja tegid oma näitused sellest meie teadsime, dekaadid kujunevad rohkem nihukest, näituse foonil, kohtumistuks, vestlusteks aga seda traditsiooni nagu ei ta murda ja selle mõtlema nagu Womile ütlesin välja. Ja mina olin kunstnike delegatsiooni juhiks ja Vumbathohed mina oma kohustuse kõrval. Siiski ühe portree aga teha siis tema tegi ära tervelt kaks, nii et me oskasime seal oma aega seada ja mul tuleb meeled. Nii kiusaduslik kui ka ei olnud kohtumine seal ühes veinitehases juhtivate jõudude ja meie kunstnike kollektiiviga. Eks laua peal oli tegusteerimiseks kõike, mis võimalik. Ma siis teenindaval personalil vaikselt sosistasin, kõrvad palun minu jaoks ainult mahlad. Sest tahtmine oli ikkagi portree korralikult lõpetada ja juubistlike vam täpselt samuti püüdis siiski loobuda mõnestki heast postitusest. Ma mäletan ka seda reisi seal oli tõesti niimoodi, et päeval oli prints sõidud ja öösel siis tehti tööde ioni, ta oligi. Jeanne are lõpetas Kõrgema Kunstikooli 1952. alal, vastad kui nüüd võrrelda seda aega ja neid nõudmisi, mis tol ajal olid ja nüüd, kui Jaan Vares on ise olnud juba väga pikka aega ise kunstiinstituudi rektoriks, mis on muutunud? No võiks öelda nii et vaevalt, et tolletasemega, millal meie astusime, istuti praegu instati, keegi saax? Nõudmised on kasvanud, nii naljakas kui ei olene, vaatame spordis tagajärgi. Keegi vist ei mõtlenud, et üle kahe meetri võiks hüpata kuskil 30 aastat tagasi ja ei ole ju õige vist spordiga üldse kunsti võrrelda. Kuid ma ütleksin, see latt on kõrgemaks läinud just üldkunstilise ettevalmistuse poolest, vaatamata sellele et tollal, kui meie astusime, oli kunstiline kasvatus, joonistamine peaaegu keskkooli viimaste klasside latt on läinud kõrgele, sellepärast et me tahame ikkagi oma vabariigi kunstikultuuri sellega kõrgemale viia. Ja ma usun, et mingil määral see on õnnestunud meil ka. Ja nüüd see latt nii kõrge on. Selleks me oleme muidugi ka mitmesuguste organisatsiooniliste abinõudega kaasa aitanud näiteks töötavad juba paarkümmend aastat töötavad instituudi juures ettevalmistuskursused on asutatud kaks lastekunstikooli juure Tartu kunstikoolile Tallinnasse, Kohtla-Järvel. Tartu kunstikeskkool annab meile oma kaadri. See nagu määrab selle lati kõrguse juba. Kuid peab ütlema, et niuksed, eredad anded Nad löövad alati läbi, kui esimesel aastal sisse isa tuleb aastaks ettevalmistuskursustele või kaheks. Ja kes ikkagi on tõsiselt valin kunstniku kutselise südame juures on, see ei loobu sellest ei seilase heidutada sellest, et esimesel katsel sisse isa Kui on loetud vanu kunstiajakirju ja artikleid ajakirjandusest, siis torkab silma näiteks, et kui Eesti kunsti näitus oli Lätimaal, siis see oli küllaltki suursündmus. Nii me kunstiinstituudi kui meie kunstnikele üldse on praegu väga tihedad ja üsna laialdased sidemed väga paljude maadega. Välisnäitused, mitmesugused üliõpilaste, kunstnike vahetused, osavõtud loomingulistest baasidest ja nii edasi ja nii edasi. Võib-olla oleks siin midagi huvitavat, igapäeva Instituudi kirjavahetus eeldaks, et ma peaksin vähemalt kuut keelt valdama. Kolmest on vähe, sest niivõrd kasvanud on kirjavahetus mitte end üle liidu, vaid ka arvukalt on välisriikidest huvi nii istuli vastu õppimistingimuste vastu. Siin on. Jaapanist on, avaldan soovi tulla õppima, neile maali noor inimene Nakamura kirja kirjutanud ja kui ta nüüd suudab organiseerida oma saatkonna kaudu läbi kõrgem haridusministeeriumi selle võib-olla ta viib oma mõtte teoks käisid soomlased ekskursioonil eesotsas. Neli aastat tagasi Soomes loodud uue kõrgkooli tarbekunsti ees tuli elektoriga ja nendele meeldis väga meie üldkunstiline ettevalmistusserti graafika alal ja nad viisid teoks ühe oma õpilase suunamise meile kümnekuusele stažeerimisele, soomlasele, V2 soomlasengaks ja temal lisandus veel üks noor, kes tundis võimaali vastu ja meile väga meeldis, et kõrgema keskhariduse ministeeriumi üleliiduline suunas meile maali õppima, olgugi me ise veel küllaltki kriitiliselt oma maali arengu suhtes. Näete juba kaks nii Soomest kui ka kui ka Jaapanis on huvi õppida meil maali. Et asi on varemgi olnud kirsi või isegi Aafrika kontinendilt. Ja on üks huvitav avaldus, kus grupp aspirante ja üliõpilasi lest Ameerika osariigist avaldust soovile tulla õppima mehistu tihedad sidemed sotsialismimaade nelja kõrgkooliga. Halle, kõrgkoolidega Bratislava ja Budapesti kunsti kõrgkoolidega. Iga aasta on meil valuuta vaba tulips grupid, tutvumispraktikal vastavalt on nendest kõrgkoolidest, meil tutvustame oma kultuurisaavutusi, sealhulgas oskan Leningradi, Riia, Vilniuse ja muidugi oma kodulinna Tallinna ja oma istuli elu-olu. Pikki aastaid valmistame koopereerimise alusel ette mitmetel erialadel kaadrid Lätile, Leedule, nüüd siis ka Moldaavia-le. Oleme ette valmistanud Mongoolia rahvavabariigile. Ja praegu on meie üliplus koosseis väga paljurahvuseline. Meil õpib 11-st eri rahvusest üliõpilasi. 370-st päevase osakonna üliõpilasest 80 on teistest rahvustest. Mul oli juttu nende Soome üliõpilastega, kes nüüd on 10 kuud Instituudis õppinud sest nemad rõhutasid just seda joont, mille peale meie nagu siin kohapeal ei oskagi tulla. Nemad ütlesid, et meie kunstiinstituudis on peajõud kõik loomingulised inimesed. Ma pean ütlema, et et nad seda üllatusega ütlesid, mind ei üllata, sest et ma olen tuttav väga paljude kunstiõppeasutuste tööga ja parimates kunstiõppeasutustes. Ta on nii. Kuid üldiselt on küllaltki raskusi kunstiõppeasutustel, et loomingulist kaadrit tõmmata, pedagoogi selle tööle. Nimelt. Eks esialgu ta lihtsalt võiks öelda, isegi nii. Aktiivsed kunstnikud siiski oma, aga sellist olla kutsumust, olla pedagoog. Kõrgkooli pedagoogide kunstikõrgkooli pedagoogide kaader peab olema väga mitmepalgeline, sest elu on mitmepalgeline, kuid põhitooni pea panna ikkagi loominguliselt autoriteetne loomingust. Aktiivne osa pedagoogidest tähendab loomingulise atmosfääri. Isikliku autoriteediga peavad andma Loonust. Aktiivsed inimesed on päevakorras väga teravalt, meil ta on ka üleliiduline nõue ja see on väga õiget. Niisugune on iga pedagoog viie aasta jooksul peab läbima kvalifikatsiooni tõstmise muidu võib juhtuda, et ümber valimisel teda ei valita järgmiseks perioodiks. See on õige, et me valime konkursi alusel pedagooge. Tähendab, õigus on, kui on koht kuulutatud konkurss-il, on õigus kõigil osa võtta aktiivsetel, loomingulistel, kunstnikel, konkursist ja inimene peab tunnetama ka, et ta kui koht on valitud konkursil, et ta peab ka vastama sellele kohale, mis on konkursi peale konkursil valimist viie aasta pärast toimub ümbervalimine. Me nõuame oma pedagoogidelt loomingulist aruannet. K. Teadusliku töö, vaid ka loomingulised või aruannet. Ja nii mõnelgi noorel pedagoogile on tulnud pingutada spetsiaalseid aruandlusnäitusi korraldada instituudi siseselt. Et. Jaan Vares sümbot hiljuti Aasto Nõukogude Liidu kunstide akadeemia korrespondentliikmeks. Ma arvan, et paljudele kuulajatele pakub siiski huvi natukenegi uisa kergitaksid selle eesriide serva, mis moodise asi praktiliselt käib. Minule endale oli kah täiesti ootamatu üllatus. Kuivõrd instituudi nõukogu selle esilduse tegi. Ja see esildus võiks öelda siiski, mingil määral sai alguse nõuliidu kunstiakadeemia presiidiumi enda sellekohasest nii-öelda ettepanekust, et oleks aeg esitada. Noh, ma võiksin öelda võib-olla nii palju, et nõukogude kunstiakadeemia on metoodiline tsentrum meil kunstiõppeasutustele ma juba ligi 20 aastat olen seal teaduslik-metoodilise nõukogu liige, nii et ma olen kuidas öelda juba pikemat aega tegutsenud sellesama asutuse juures. Ja võiksin öelda, et võib-olla. Me instituudi saavutused viimastel aastatel on siiski võrdlemisi positiivset Akadeemia presiidiumi poolt äramärkimist saanud. Toome näiteks kas või viimase Seitsme kuuenda seitsmenda õppeaasta diplomitööde näitusi ja selle arutelu, mis toimus Vilniuses, veebruaris. Seal võiks öelda, et instituuti märgiti kui ühte parimat tarbekunsti ja graafikat viljelevad kõrgkooli Nõukogude Liidu. Väga meeldiv oli kuulda arutelul palju kiitvaid sõnu meie aadressil. Me tundsime ennast küllaltki sünnipäeva lapsena. See oli Kaju vahenditult enne akadeemia valimisi kuid ekspidiga oma loomingulise albumi kokku panema. Mingil määral sai nagu oma näituse personaalnäitusega 50 aasta juubelil mingisugune sellisena analüüsi oma töödest, nõrkadest ja tugevatest külgedest tehtud. Eks igaüks püüab oma lonks albumisse panna siis paremikku. Eks ma püüdsin seda ka siis teha teatud tasemega, et püüda seda rasket konkurssi läbi teha. 153 inimest neljale välja kuulutatud kohale millele siis neli kohta lisandus pärast seda, kui neli korrespondentliiget oli tegevliikmeteks valitud. Nonii. Illusioone selle puhul ei teinud ja valimiste tulemused olid siiski endalegi üllatavad. Südama seostan täielikult siiski oma tööga instituudis ja leian, et kindlasti see osa oli võib-olla määravam koos minu, võib-olla üldise ühiskondliku tegevusega, kui see osa, mida ma olen suutnud selle aja jooksul loomingulise tööna näidata, kas me võime nüüd loota siis, et see loominguline külg hakkab lähematel aastatel näitustel Jaani tugevamini ennast ilmutama? Kuidas sellele vastata? Eks niisugune nimetus paneb ka minu ette kõrgemale. Latti ja. Eks siin peab vist ütlema nende sõnadega mida ikka tavatses vahetevahel öelda, minu õppejõud Tarkovski ühe või teise probleemi puhul. Et endale hüppa, jah, kõrgushüppajad hüppavad üle kõrguse, mis nendest kõrgem meistersportlased. Kuid tuleb siiski reaalselt arvestada kõike seda, kui palju sul millekski aega jääb ja kui palju sul Annet ja tahteliste faktorid jätkub. Pluss tervis sinna juure. Jaan Varese, missugused loomingulised plaanid sul on muidugi teadagi, et Saaremaal tekib igal kunstnikul alati kohapeal uusi plaane, mida nagu võib-olla Tallinnas ja kuigi sa päris Tallinnas meriväljal meriväljal, võib-olla need plaane kõiki veel ei teki, aga ehk on mõni niisugune väikenegi vihje selles suunas, mida sa võtad sellel suvel teha ja mida võib-olla siis kusagil sügisel või tulevalt talvel võib juba oodata? Üldiselt jah, eks skulptuuri valmimine võtab mõnevõrra rohkem aega kui võib-olla mõnes teises kunstižanris. Kuid portree žanri kõrval mul on ikka kavandatud terve rida siin ümarplastilist asju. Ma tahaks katsetada edasi veel looma plastikasse, mul on siin sporditemaatilisi kavandeid, mõttest, juustust, olümpiaks kindlasti midagi peab ära tegema. Kuid see osa puhkusest, mis ma Saaremaal olen, see põhiliselt ikka ja läheb portreežanri alla, sest need inimesed, kellega seal võib kohtuda, niivõrd huvitavad ja kui tuju loominguline tuju on ära läinud, eks ma siis muhusse lähema tüüri juures ta ju Juhan Smuuli oskasin innustada, on ikka, need tulevad meile need ärni monoloogid. Lähen ärni juures ajame natukene juttu, küll mul siis ideid tuleb jällegi. Ja Saaremaa on tõesti selles mõttes nagu loominguliselt jällegi nii omamoodi ergutajaks Saaremaal läks hästi kunstinädalal Saaremaal on palju tehtud monumente ja tehakse sedasi. Rahvakunst on ka niivõrd rikkalik ja näha, et see on nii ilu armastav ja ta on püüdnud seda säilitada hästi, niiet ei taha nüüd nagu vastanduda teistele rajoonidele, kuid siiski mingil määral. Seetõttu ta on omaette mere poolt ümbritsetud vahelduv mandrist lahus ja vähelduja tudengina. Lahuse lähevad kolla. Võib-olla siiski next jooksvad moevoolud ei ole siin rahvakunsti arengut välja surunud bulla meie olmest kõike seda, mis nii väga väärtuslikke oli, mitte kauges minevikus ja sellepärast nihukest impulsse kunstiinimestel sealt saada on üpris mõnus.