Täna tahan teile tutvustada Silvi Liivat. Kui Silvi Liiva peaks kellelegi tunduma päris uue nimena siis kõige värskemad mõned pidepunktid. Novembrikuu keskpaigani oli tema graafiliste lehtede näitus kunstisalongis ja sügisnäitusel. Tallinna kunstihoones on ka Silvi Liivatöid. Kunstiinstituudi lõpetas Silvi Liiva 1969. aastal. Praegu on ta samas ise õppejõud. Tema diplomitööks oli pool Eluaari luureraamatu kujundus ja illustratsioonid mis samal 69. aastal trükist ilmus. Raamatukujundusi on Silvi liival üle paarikümne. Ometi ta on eeskätt siiski just vabagraafik. Silvi Liiva ufordid kõigepealt ehk fordist nii palju see on tema põhiline tehnika ja kahe sõnaga öeldes Misso Forton. Siis ta meenutab suurel määral sulejoonistust. Tehnika on klassikaline, tuntakse juba sajandeid, täpsemalt Kuueteistkümnenda sajandi algusest. Klassikaline sügavtrükitehnika. See seisneb selles, et metallplaat kaetakse krundiga. Krundile joonistatakse nõelaga nõelajooned, soovitatakse metallplaadile ja söövitatud jooned hakkavad siis omakorda trükkima. Võib-olla veel nii palju, et Silvi Liiva Fortide tiraažid on 10 20 tõmmise vahel kuigi muidugi plaadilt saaks neid rohkemgi teha. Silvi Liiva how fordid on heledad. Ta kasutab vähe Safuuri pinna viirutust, ta vormib harva üldse valgus varjuga. Silvi Liiva heledate lehtedel mängib joon ja mängib valge pind. Peene joonega kujutatav figuure sageli hapraid, naisi, vahel on neid palju, kümneid kümneid. Figuuride osa ei piirdu aga ainult oma graatsia näitamisega. See polegi eesmärk. Silvi Liiva annab neile eetilise rolli. Väljendab mõtet tunnet, suh tumist annab figuuridega isikupärase tõlgitsuse meile kõigile tuttavatele sõnadele. Näiteks kevad, suvi, sügisnaine, aednik või dialoogia monoloog, reekviem või taas optimist. Siis olukordadele nagu omaette kohtumine. Konflikt. Silvi Liiva kujutab sünnipäeva ja lõikuspidu kuulab helinat ja merekohinat. Ja meile on huvitav vaadata, kuidas tema seda kõike no meile kõigile tuttavat on näinud, teinud kordan, ta nukker, tõsine kord naeru. Teisal mõjub naiivsevõitu siirus. Näiteks Ofort kevad kujutab pildirida sünnitushaigla argipäevast. No eks märts-aprill olega sündimusest kõige viljakamad kuud. See argipäev saab aga eriti tugeva niisukese poeetilise kõlavööndis. Emad ruttavad sööma toodavatele imikutele vastu. See on omamoodi helge ja tore pilt. Aga võtame siin taas nukra pildi. Hobuse lahkumine. Üks tuntumaid Silvi Liivatöid pidulik ärasaatmine, mis on kujutatud sanritseenina. Siin on pillimehed, aga ka maainimesed. Keele hobune on läbi aastasadade olnud kõige lähedasemaks kaaslaseks kellega on leiba kasvatatud ja teri jagatud. Seon taas kordumatu. Ärasaatmine omamoodi traagilise varjundiga pilt. Enamasti teeb Silvi Liiva vaatajale väikese üllatuse. Üllatus saab kunstnik muidugi teha, kui tal on vaimukust, kui tal on fantaasiat. Näiteks Silvi Liiva optimist liugleb maa kohal ilma tiibade ja muude abivahenditeta. Ja omamoodi. Võib-olla sobiks seda tänast vestlust saatma ka selline muusikaline fantastiline lend maailmaruumis. Selleks oleks Jan Andersoni plaat Olayassov San Hello. Enamiku teie tööde puhul on teose mõte väljendatud just figuuride kaudu. Jah, asjad mind eriti ei huvita, kui vaadata, siis minu tõesti graafilistes lehtedes ei olegi mingeid nisukesi asju, vaid ja figuuridega. Ma olen saanud selle kätte, mida ma olen mõelnud, kuigi minu piltide juurest paistab, et et võib-olla ma ütlesin, modelli ei kasuta, et miks nad siis sellised on? Nisukesed, mõningal juhul moonutatud ja nagu on ette heidetud. Aga mina kasutan modelle küll, et kui ma olen kasutanud modellima endast palju visandeid, eks ju, ja kui mul kunagi on vaja, siis ma töötlen selle omamoodi jällegi ümber, ega ma otseselt seda ei kanna kohe lehele. Aga mõned kunstnikud arvavad, et joonistamist eriti ei olegi vaja, kunstnikule on ikka mingid muud omadused peavad ikka üle lööma. Aga mina ikka olen arvamusel, et ikka kunstnik ükskõik mis eriala kunstnik peab ikka joonistada oskama. Ja vat instituudis ei osanud nagu lugu pidada sellest nendest Crocki tundidest. Vaat nüüd hakkad alles aru saama, et kui palju oleks saanud sealt veel juurde, tähendab just peast joonistamise oskust. Ja et muuta selleks peab siiski oskama oskama algselt ikka figuuri joonistada. Mind huvitavad nisukesed üldisemad mõisted. Inimsuhetes headus ja, ja kurjust ma ei ole küll. No kasvõi armastus, headus ja näiteks noh, see haldjas on mul headuse sümbol, et ega seda nüüd konkreetselt sa nüüd võtad, noh, et mõni võtab minu tööd, ajab näpuga järge, et no on jutustav, et nüüd vot seal sünnipäevgi, noh, et nüüd seal tüdrukud tõstavad nüüd ühte vana naist õhku ja siis paljud kipuvad lihtsalt vaatama mu tööd nagu mingisugust lavastust, et ma eelnevalt nagu mõtlen, valmis mõne lavastuse ja siis fikseeri nüüd paberile. Ja siis mulle ei meeldi ka, et jaa, et võetaks seda niimoodi jutustusena nagu illustratsiooni enam mingisugusele tegevusele või üks-ühele viimane mõte ja niimoodi ma ei ole mõelnud, aga ma ei tahagi eriti oma nisupilt ära seletada oma ei usugi, et ühtegi pilvi saab lõpu jah, üle primitiivselt välja kuidagi võtab nagu pildilt midagi ära, kui sa oled teda niimoodi ära seletanud ja ja kõigele lisaks ma absoluutselt ei mäleta, kuidas mingi pildi idee on tulnud, noh et vahel oleks isegi huvitav. Võib-olla üles märkida, et kust aegadest ja millest tekkis, millest tekkis idee. Aga seda ma mäletan küll, et mõne pildi puhul on küll nii palju kavandeid ja lõpuks tuleb hoopis-hoopis midagi muud välja. Aga siin tuli nüüd juttu lavastusest, siis peab ütlema, et veel Silvi Liiva graafikale vabagraafilistel lehtedel aportidel on iseloomulik sageli see, et seal on hulk tegutseb seal sageli nagu koor na väljendab siis ka teatud niisugust suhtumist peategevusele või annab selle õige varjundi või tooni on nii monoloogi puhul kui, kui ütleme, võtame ka selle kodulinnu puhul ja, ja nais, see ei ole ka teadlikult taotlenud, see on vist siis ala teadvuslikuted nüüd kui Eino personaalnäitusel vaatad kõiki töid, noh, niimoodi muidu noh, teed ateljees siis, või on sügis näituselgi kaks tööd ainult eksponeeritud või teistel näitustel esineda ainult paaritööga siis nagu ei märka seda, aga need, kui vaatad näitusele? On palju töid kõrvuti korraga siis vaatad lööb läbi nagu, ainult töödan figuuriga ja isegi seda ma ei, nagu ise ei tulnud üldse selle peale, et ma ainult siis isegi naisfiguuri peal olen need kõik üles ehitanud. Ja kui nüüd mulle siis teadmine öeldakse, mõni see on ära eksinud sinna külge ja see protsess tegemise protsess on teate nii pikk minu juures, kuigi ma eks vaatab minu lehte, siis on nii, et oh aeg küll tal on hea töötada, eksed joonega, töötab ja veel nii, nii vähe on lehe peal ka. Et küll on kerge tegelikult minu puhul, ega see pilt nii kergesti ei tule. Ma teen esiteks söega been kavandeid ja siis on nii, et mõni mõni pildi idee seisab sul peaseks mitu kuud seni, kuni ta paberile niisugusel kujul saab, nagu ta siis on välja tulnud. Aga kui ma juba olen sellega nii kaugele mõelnud, siis, siis ega mul erilisi üllatusi tehnika ja see ei ole, et kui ma sealt söövitamise vannist nüüd selle plaadi võtan, et et see nüüd noh, on väga palju erinev, sest ma olen ta ikka nii läbi mõelnud. Aga ega ma ka nii kohutavalt ei kaalutle selle kompositsiooni juures, et kas ta nüüd peaks olema üks figuur nüüd seal lehe nurgas või, või keskel või kusagil see on ikka natukene spontaanselt fataalne kompositsiooni paigutus, aga, aga just just et minul see idee on kõige tähtsam, siis see mõte, protsess on selle pildi juures. Minu puhul mängib palju suuremat rolli kui niisugused tehnikanipid ja nisuke. Ma nagu ei pea lugu sellest sellepärast, et ma tahan ideed ikka rohkem välja tuua ja idee oleks loetav. Minule meeldib kunsti puhul see, kui on kunstiteoses ka vaimukust ja nisukest teravmeelsust sees. Ja kui nüüd jah, sümpaatiad rääkida, siis mingi väike sümpaatia mulgoya ei koja, seal on vat seda niisugust teravmeelsust ja vaimukust ka, aga boss meeldib muidugi ka ikka mitte nii väga. Aga kunagi meeldis mulle del voo ka, aga nüüd ma vaatan natuke teise pilguga filmileiva, kui te teete, et kas sellest piisab, kui te leiate, see tuli mul hästi välja või tekib niisugune vajadus, et kuidasmoodi sellesse vaataja suhtub, kuidas teised sellest tööst aru saavad ja kas nad sellest tööst aru saavad ja kas nad saavad nii aru nagu mina tahtsin. Või ei ole see oluline? Minul ei ole see oluline ja ega ka paljudel juhtudel ei saagi teadagi, tähendab kuidas, kuidas eks kunstikriitika suhtub, kuidas vaataja selle vastu võtab, mida vaataja selle juures leiab, kas meie mõtted on ühtinud või ei, seda ei saa ju teada vabaga ikka kõrval olnud suure osaga raamatu graafikal kujundused, illustratsioonid, riiulit saime raamatut laua peale tõstetud, siis need on siin päris suur virn. Nende hulgas on luuletuskogusid, on muinasjutte. On proosat tuleb juba paarikümne ringis ja missugused on siis kõige viimased? Kõige viimasena ilmus itaalia muinasjutt antud, see on aus talupoeg, massaroverita kunstikirjastuse väljaanne, eks ole, on see pisike formaat juba neljas väljaanne. Mina tegin ka sarja kujunduse alguses kohe, see on siis teine sarja kujundus, eks ole. Üks sarja kujundus on veel pisike klassikalised lood Eesti raamatus ja mulle meeldib luuletuskogusid illustreerida, seal saab kasutada rohkem nii assotsatiivset. Niisugust lähenemist. Aga meeldib ka muidugi muinasjutte teha, siis nende juures ka saab vabamalt kujundada ja oma kujundikeelt kasutada, aga mõned raamatud on muidugi eriti väikelastele, peab ju arvestama kangesti teksti. On väikesele vaatajale arusaadav kujund, kui rõõmus värv ikka peab? No võtame selle viimase raamatu, kui palju nisukesi raamatuga tööd on? No selle kallal ma töötasin neli kuud umbes ja kui raamatut tegema hakata, siis on väga palju probleeme lahendada. Sellepärast peab ju arvestama žanrit kõigepealt. Et kas ta on luuletuskogu või proosa või siis noh, peab ajastut arvestama näiteks nagu siin itaalia, Itaalia maakonnad ja siis neist, kui kodus materjali ei ole nende maakondade ja kostüümide kohta ja siis tuleb raamatukogus istuda kamaga kostüümi, nii kohe maha joonistanud. Ikka lähtusin rohkem nii oma loomingulaadist figuuri käsitlemisel ja töötlesin natukene omamoodi Ring riivanud omal kaheksaaastane tütar. Missugune raamat temale kõige rohkem nendest meeldinud? Ah soo? No praegu ta loeb suure huviga. Ikka itaalia muinasjutte, see aus talupoeg, masse Alaverita, kõige värskem raamat ja kas ka need pildid meeldivad kõige rohkem? Ma ei olegi piltide kohta julgenud küsida, sest. Ütlevad kohe ära ja äkki ütleb midagi halvasti, eks ju. Aga aga see raamat. Võileivad, suve ja tuulega need pildid meeldisid talle küll ja see on Eesti raamatuväljaanne tarvist illustratsioonid sees. Nii et siit ma isegi valisin mõned illustratsioonid, mis nüüd lähevad üleliidulisele raamatugraafikanäitusele. Endale meeldis mul teha. Anna Camienskaan on Pariisis kusagil mujal. See on ka niimoodi, et ta kuidagi juba tekstina mulle hästi istus. Sellepärast see on ta natuke nisukest fantastilist ja mulle, mulle meeldib nisukesi. Fantaasia. Sugemetega tekst või neid käsikirju illustreerida. Siin ma tohin lähtuda oma loomingu välja kujunenud juba niisugust looming, käekirjast. Tegin Viivi Luigele kaks raamatut koos kujundus, illustratsioonid ja Jessenini. Tahaks ära märkida Dostojevski valged ööd, mis mulle kangesti meeldis teha. Illustratsioonid tegin ma siin pliiatsiga sai kassetitehnikas siis modi trükitud ja väike formaat ja tulid minu meelest päris kenasti välja. Kas teate umbes, kui, kui paljudes riikides ja kui paljudes kui paljudel näitustel töid on olnud, pauk sealt ei saa öelda, kui paljudes riikides on käinud minu graafilised lehed, aga mõningad võiks üles lugeda, tähtsamad näid ja no Ljubljanas 71 ja 73 rahvusvahelist graafika Pennaled. Et see oli üleliidulises graafika ekspositsioonis, aga kus on käinud eesti graafika, on ka olnud minul lehti sees. Prantsusmaal ja Rootsis, Süürias, Kanadas, Lääne-Berliinis olid oli näitus Lääne-Berliinis, Itaalias, USA-s. Soomes oli ka, kui palju te teate, et te olete näitustele? Personaalnäitus seal nüüd teine, eks ole, see oli teine jah, aga ma arvestan ka Moskvas personaalnäitust. Personaalnäitus enam kevadel kuni augustikuuni oli mul truus panna Roodovi toimetuses 23 graafilist lehte väljas. See ka nagu personaalnäitus siis grupinäitus Tartu kunstimuuseumis 73. Neli graafikut. Aga Mul oli vaja teha kokkuvõtet, kui palju ma olen näitustel esinenud, siis ma sain umbes nii 50 ringis. Need on muidugi kokku arvatud kõik need vabariiklikud ja ja ka raamatukunstinäitused ja, ja igasugust välisnäitused ja raamatute illustreerimisega on Silvi Liiva ka üsna palju kasutanud värvi. Samas vabagraafikas kunagi vabagraafika mulle meeldib ikka. Nagu Fortigi, võta ikka, ta on klassikaline klassikaline tehnika ja ja vot ma tahangi jääda ka ikad, graafika olgu ikka mustvalge, kuigi ma mõnikord vaatan hea meelega värvilist graafikat. Aga ise ma tahan ainult teada, ikka ikka musta juurde vabagraafika juures.