Head helistundi tänase päeva lippu heidame Eesti NSV teenelise kunstitegelase Enn Roosi ateljees. Enn Roos tähistas eile oma seitsmekümnendat juubelit ja sel puhul veidi hiljaks jäänud õnnesoov ning sõna kesksarja õhtu kunstniku ateljees autorile Martti Soosaarele. Kujur Enn Roos. Suvi, mida te veedate Kloogarannas? See suvi on nüüd möödas ja taas on instituudis õppetöö samuti muidugi ateljees, siin ootab teid mitugi pooleliolevat tööd. Oleksid huvitav kuulda, see hooaeg on teile omamoodi eriline otsee töö aasta tähistab teie 70 1000 juubelit, mida teest neil päevil tähistate. Mis praegu siis on plaanis ja missugused tööd veel jõuavad ehk selle aastanumbri sees siis teie juubeliaastanumbri sees vaatajat. Siis huvi ei ole ist kiiduväärne ist olnud. Eks ma olen, katsun nii palju puhata, kui, kui saab ja töö peale. Tänud, aga praegu ma ei julgegi midagi üteldi, et mul õieti midagi nii tõhusamad käes oleks. Mul on veel vanu võlgu, eks ma katsun need asjad ära teha. Ja siis on mul üks uus töö, mis ma peaksin terav, valmis jaamann, kompositsioon Varssadega, see tuleks pronksi ja praegu ma olen nii-öelda nii tõsiselt mures, et ma sellega kalendri assess asja valmis saaks. Mul on pidevalt ikka midagi midagi plaanis, aga nii et nii-öelda numbri järjekorda sättinud ei ole arvepidamine ja plaanipidamine omaette number ma rohkem impulsi inimene ja eks ma siis püüan teha või siis mul paar portreed kavatses, ta on, aga nüüd tuleb nii-öelda tõsiselt ikka ikka kohe hirm peale, kas neid kõik jõuab katuse alla viia. Professor Enn Roos, teie Loomingu tee on nüüd ümmarguselt öeldes 40 aastat, eks ole, sellest 70-st muidugi kunstist huvituksite ilmselt juba ammu varem ja laikmaa ateljeekoolis käisid vist ka juba noorukina. Oleksid tore, kui te meenutaksite paari sõnaga juba laikmaa ateljeekooli, kuidas te sinna sattusite? Õieti olid mul paar head sõpra, kes mind julgustasid ja kellega me koos laitva juure läksime. Ja õieti mis aastal see oli keskkooli viimastes aastates vist 26. ja 26. aastal. No nii olen ma nendele oma juhendajatele laikmaale siis kui mõtet öelda vana särgavale ja oma ema poolt raisale vahest ehk kõige rohkem tänulik, et nad mind nii-öelda teatavad nihukest tõsist suhtumist elusse ja, ja töösse pookisid. Siis oli tükk aega nihukest kahtlus aega, mil ma ukse noh, kahtlase elukutse valikule ei julgenud tõsiselt külge hakata ja ega see tõsise mehe amet kõigi ümber olijate arvates ei olnud, aga kuidagi ma ikka nii kaugele siis sain, et ma lõpuks siis ballasse läksin. Need ajad on võib-olla nii nagu nooruspäeval vaestelt kõige nii-öelda meeldejääv on mõeldud, kus sa põhiliselt ikka püüdsid ainult oma kutsuma seal elada. Minu lõpetamine oli, oli vahetult peaaegu enne sõda, 39. aastal, Te olete Antons, start kohvi ära ja olin Sakkovi õpilane. Seal põhiliselt olingi sellepärast et mind võeti kohe skulptuuri ateljeesse vastu. Joonistamas käisime õhtupoolikul, keegi, kes seal oli pardi või kes seal ei sea, see oli täitsa iseseisev ja, ja Pallase kooli võib-olla ei iseloomulik ori seal, et seal igaüks õppis ise seal meil ei olnudki tõsiselt nii-öelda eksameid ega midagi ikkagi vaid igaüks ikka oma oma sisemisi sundise järgi. Tegi ideed Need, vähesed eksamid, mis seal olid, nendega sai iga arenenud inimene hakkama kunstiajalugu, anatoomia, perspektiiv, need olid kohustuslikud. Siis oli pedagoogilisi aineid ka, kes tahtis joonistusõpetaja joonistusõpetajaks aga see oli peale paarise meistrit mulle Eigandist kontimööda ja ma lõpetasin siis nii-öelda kunstniku paberiga. Oli see Starkopf, pest, kes teile paniisile lüüriku nime külge Mina ei tea, ka, mina pole selle peale mõtlen, et mis või kes ma olen või mismoodi, aga aga siin iseenesest tuli. Meie lõpetasime koos Kübarsepaga, Kübarsepp oli niisugune. Ma ei tea, kuidas ütelda dramaatilisem mees või ujuma. Mul siis midagi niisugust on, aga mina ei pea seda oluliseks, mis nimi mulle külge pannakse. Ega see ilma ilma Starkovi ristimata, see asi vist ei läinud. Kui te portreid vaadata, siis teil on ka teatud niisugune kalduvus otsida omade baasis nihukesi erakordseid inimesi, teatud kalduvus eksootika poole, kas pole nii? Noh, ega see mõni eriline ime ei ole, aga mis nyyd tüüpilisest rakterisse puutub või niukseid, jõulist karakterid ja nous rütmi otsida ja nii-öelda elementi, millest üks nägu oli, koos seisab, see on porteritistil, nendib paratamatu ja, ja sellest olen, ma olen küll nüüd tänu võlgu Bale ja siis haaralt liikvalile. Ma mäletan, temal oli eriline joon ja siis meile tegime omavahel ilma igasuguse nii-öelda programmid olid meil ikka peale tööd, olid nii arutelud ja ja siis ikka rõhutati ikka selle karakteri nägemise mitte ainult inimesed, vaid igas poolt mingisuguse nihukest teatavale esemele iseloomuliku ja rütmi dist kordumist näha. Siin minu arust on see igasuguse kunsti alus, et leida mingisugune leitmotiiv, mis mingisuguses näos peaks kajastama ja mida rohkem niukses näos midagi on, seda rohkem ta mind köidab. Tegelikult mina kasvasin perioodil, kus ja ma hindan praegugi. Anier ta ütles, et igas lausel, mida ma mäletan veel kui isegi Vapper ütles, et kunstnik on nii nagu kana, kes kogu aeg nopib teri, et, et iga sport, kus näeb ja, ja päris huvitavusete nägu, nägu peaaegu ei olegi mõnigi subrohkem, mõni vähem ja mõni nägu on petlikkus, tuleb võib-olla ehk just tema. Nii maalilised ja värvilised momendid mängivad oma no osa ja mäletan ükskord väga kena, Sestrasin daam ja tema sümpaatia tahtis, et ma teeks sellise ilusa portree ja külma, püüdsin, aga, aga ma seda sisse ei saanud. Sellepärast see oli kõik maaliline väärtus, mis tal näos oli. Praegu hoolimata sellest, et teil on 70 turjal, aga ateljee aken on lahti ja tänavamüra kostab kogu aeg sisse. Rääkimata sellest, et praegusel õhtusel tunnil on väljas juba juba üsna niisugune jahedavõitu hõlm. Nähtavasti te olete vist ka alles alles Kloogarannas ujumas käinud. Kuidas ma katsun lahti ei saa, muidu olen ma seal ikka püüdnud ennast karastada. Nii palju kui võimalik ja ekspon noores põlves tegin natuke sporti ka. Ja, aga no praegu on lihtsalt ruum tahab tuulutamis saada ja täna ikka veel natuke nii suvemodell. Ja nüüd me jäimegi selle juurde, et te parasjagu olite lõpetanud Pallase ja kolisite tagasi Tallinna? Jah, seda küll. Mul oli siin kodus üks väikene niukene ateljee moodi koht, kus ma oma sõbra Aavikuga see kuurist ülesse. Ja nii tänutundega meil ütel ma kadunud sõpra Nikoni, kes ka osalt seal töötas ja ja niimoodi me lootsime kunstnikuna läbi lüüa. Te olite paberitega kunstnik, diplomeeritud kunstnik ja sõda viis teid nüüd siis nõukogude tagalasse. Nojah, kui seda tuli, mina olin mobilisatsiooniealine ja ka siis muud midagi, kohe ütleme seitsmendal juulil 41 oli meil siis kauge tee ees, nägin esimest korda siis ilusat põhjarannikut, kui me hakkasime siit Tallinnast minema kuni kuni Leningradini välja. Sealt läks jälle edasi, kuni Uuralitesse ja seal siis olime tööpataljonis, tegime oma tööd, mis meil teha tuli teha. Minul oli küll niimoodi, et mind juba millegipärast mina ei tea, kes mul seda reklaami raami tegi või minust tehti seal kunstnik ja siis ma jõudumööda püüdsin seal ka midagi teha. Kui see oli võrdlemisi vähene välitingimustes, nii et et kuni kuni diviisi moodustamiseni olin ma seal tööpataljonis, Te läksite siis Jaroslav. Tegelikult oli mind küll Moskva välja kutsutud, aga mina nüüd polnud ennem suurel maal olnud, mina siis läksin teistega koos Jaroslavi, kuni ükskord Nigol Andresen ütles, et no mis, mis sa siin vaatad, et seal Amis ootab juba Moskvas ees ja ja siis siis tuli mulle edaspidi Moskvas töödata. Ja kellega te siis koos töötasite, Sanna mehest oli juba juttu. Alguses olime kahekesi, pärast tuli veel sinna kaasik kommar ja Raukas oli ja siis meil oli niisugune päris kena väike kollektiiv, kelle juhiks oli siis endastmõistetav värdis, anname. Moskvas oli siis ka teel esimene kokkupuude Nõukogude kunstiga ja Nõukogude kunstnikega. No seda küll asi oli nii et ma nägin niukseid, suurusine kumu sinna Tomski maniseer ja nemad käisid konsulteerimas nõu andmas komisjonides ja nad suhtlesid ka heasoovlikult meie töödesse. Ma mäletan Tomski vaata suure huviga minu tööd, mis mul oli seal, et ma tegin ratsaniku grupi eesti partisanid. Ja see oli mul siis nii esimene töö, ma tegin teda tükk aega, aga muidugi see tuli kõik ikka nii oma oma mälust ja kompositsioonist peast välja imeda selle pärast ega, ega mudelitega nihukest asja selle siis praegu kasutada ei saa. Inimesi oli vähe inimeste hõivatud ja eks see oli mul esimene suurem kompositsioon. Teil on siin väga niisugune. Ütleksime niimoodi Roderilikult jõuliselt ja dünaamiliselt tehtud. Ants Laikmaa, kui te oma tõeks pidada saamistest tänastest tõekspidamistest lähtudes asute mõne töö kallale, kas see mingil määral toetub ka nii-öelda aga või, või varba või kannaga, k laitma õpetusel? Ikka praegu ma ei tea, kas see hea või halb on, aga see esimene tõuge, see on ju teada, et väga-väga paljud ikka hindavad oma esimesi õpetajaid ja pea isi, kui ta nii nii mõju on. Tähendab vahest niukseid, ärakordseid, isikusi ja kordumatu isiksus, neid on vähe ja minul oli õnn siis tema juures nii õppida. Ühesõnaga, need jäljed on ikka tugevad, kui nii kõige lihtsamad ja tema õpetas söega modelleerima. Tema õpetas, et ese on ruumiline, tähendab kolme Mõetiline ja, ja Saniine hooliksid teda nii atmosfäärist välja. Seegi oli juba Skulpturaalse lähenemine. Jah, see, see oli küll, tähendab ja ei tunnistanud üldse kriips, mitte nii, et joonistad kriipsu ette, siis hakkad selle sisse tegema. Tema püüa oli meil sisendada, et sina võtsid ja kohe-kohe nii ruumis selle tahusid väljuvate, tema, tema rääkis nendest tahkudest. See on nii-öelda looduse lähenemisele minu arust väga-väga oluline. Nii et suurelt detailsemalt Jah, suurte detailide ja osalt see ka, et kui sul suur on kohal, siis detail peab seal sees niikuiniikuinii istuva võib-olla selle sellest mul ongi siin niisugune võib-olla, et ma nii et detailidest eriti nii suurt lugu ei vea, mõnidesse heidavad ette või aga mina püüan nii suurema vormi poole. Ja suhteliselt vähe olete te siiamaani avanud võib-olla neid muljeid ja mälestusi, mis teil on. Koostööst Jaan koordiga. Noh, asi oli nii, mina olin niivõrd niivõrd roheline sel ajal seal ja ja aukartus mehe ees oli nii suur, et neid kahte võrrelda on nad on ka kaks niivõrd erinevat inimest, nii palju kui mina julgen ütelda. Kui koor Ta oli, heitis mulle ette, et miks te sirgelt ei kasvata, miks te loodi kaasuda, tähendab, tähendab niimoodi skulptori tuleb eriti materjalis, viies ei kindlasti neid vahendeid kasutada. Siis see oli nii nagu läitmani juures just vastupidi, et see peab kõik juba nii nagu ise iseenesest peab korraga tegema. Minu arust Riga ei olnud selles, aga no ma lihtsalt ei taibanud sellepärast noh, kõrvalvaataja kui tööpool, siis on ikka näha, et, et see asi asi istu. Aga muidu, mis temani vormi kultuuris selle lühikese ajaga, selle sellest ikka väga palju pärast hiljem on väga palju kasu saanud. Sellepärast tema töötas ju väga põhjalikult läbi temana hakkas õieti töö siis peale, kui tee valmis oli juba alistama mälestus, tema oli temal kauem olnud, tähendab tema ise isegi punkteeris modelleerides ka pea nii palju minu ajal modelleerista seal Vilde oli tal metsale kurk ja ma ei tea, igatahes tema juba panin, ei tee tsüklawnid, konstantsed, punktid, kohalis juba savis, savis oli ja, ja veel teine, no ma ei tea. Ma arvan, et mina olen õndsa, mis ma sest siis nii väga, aga temal oli kahe figuuriline grupp, seda ta siiski ei teostanud, see jäi tal pooleli Meetposeeritalees, tema loodis kõik need punktid vall, mis tähendab see karkassi. Raud kärestikuriidal valmis ja siis tema poseerisi mehed, kõik need otsustavad punktid pani, pani saviseina aga kohale ja mul jäi meelde. Mälule, ütles Soch, nüüd on tehtud, las poisid panevad lid savi peale kui teistel teistel tavalise skulptor lese peale, nad on see kõige magusam asi. System, see eeltöö. Et las mehed teevad siis edasi, ma ei mäleta, kas teised tegid, tegi, võib-olla ta tegi nalja. Aga igatahes nii et siis, kui need asjad kõik on kohal, siis hakkas temal jälle peal, tema oli ikka ikka nüanssi ja suure vormikultuurimees. Kuidas te hindate meie tänast noort skulptuuri? Nad on väga ettevõtlikud, paremad nendest on juba väga hea vormikultuuriga, praegu on neil võimalused palju paremad, eriti nüüd, pronksivallas on juba meil juba mõnda ja taas täitsa. Mis vahe nüüd on, aga selle? Me minu aegse kooli selle vahel, et, et meil on nüüd distsipliinis palju rohkem kompositsiooni, meil näiteks ei olnud. Need tuli nüüd nüüd ise nii-öelda omal kavas koostada või õieti nii kompositsiooniga on asjad nii, et neid esimene kord maani tõsiselt puutusin kokku seal nõukogude tagalas tähele, muidu ma mäletan. Kui meil nüüd üksvahe ei teki, ma räägin päris tõsiselt, et teid meil muud ei ole, kui tead ja pead pead siis kodalise ja andke andeks, minu teada kompositsioonis olid väga-väga, arvad, praegu on neid kompositsiooni ikka ikka palju rohkem ja võib-olla üks vahel omal ajal oli, võeti seda väga kitsarinnalised ja aga nüüd on see skaala nii palju laiem, ma ei taha öelda, et see vormikultuuris ja selja alal oleks, oleks nii, tähendab nyyd minevikumehed on ikka suured, me, ma kardan, et me koordi vormi kultuurile veel niipea, mida midagi kõrvale panna ei saa. Kui te ateljees ringi vaadata, siis on omamoodi huvitav, et te olete väga mitmekülgselt töötanud. Teil on, no võib-olla jah, kõige suuremaid asju tõesti siin ateljees ei ole näha. Aga no me teame teie suuri töid. Ja teame ka, et te olete viljelenud nii pisiplastika, portreid, veed, figuraalseid kompositsioone, väikeste gruppidena, suuremate gruppidena ja tallinlastele kõigile on muidugi hästi tuntud Tallinna vabastajate monument Tõnismäel, mis võib-olla praegu, kui silme eest läbi lasta Tallinna monumendid, siis võib-olla see mõjub kõige paremana ja võib-olla on ka see koht kõige õnnestunum. Monumendile. Noh, oma töökohta midagi ütelda on raske. Mis puutub nii mitmekülgses, mine tea, kas see hea või halb on, et mul nii mitmekülgsed huvid on ja ma näen elus väga palju ilusaid asju, kui nii lihtsalt ilma ilustamata ütelda, lihtsalt. No ja see, mis, mis parajasti köidab. Eks ma seda siis püüan teha. Te juubel ja Tallinna vabastamise päev fašistlikust okupatsioonist, need langevad niimoodi imeliselt kokku, et tuleks peatuda Tallinna vabastajate monumendi-il mille jala, aga meil just nüüd siis väga palju värskeid lilli ana. Mina olin siis sel ajal Tartus, kui kuulutati see võistlus välja ja siis Arnold Alas sai esimese preemia, tema kutsus mind omale kaastöötajaks selle skulptuuri töö osas ja sellega seoses ma kolisin siis Tallinna üle ja, ja mina ei ole arvu pidanud, kui kaua ma seda tegin, aga ma võtsin sassi ikka päris päris tõsiselt ja see oli nüüd üks esimene siis siin pronksivalu, mis, mis siin peale seda siis tehti, see minul oli ka esimene, nii suurem pronksitöö. Modelleerimine läksiste praeguses püsi on praegu nüüd kodutänavainstituudi tassi töö, see oli kunagisi skulptor, yxperkki ateljee, see, see oli ilu, ilus, mahukas ateljee. Nii et mul oli seal päris tore töödata ka, muidugi, eks need tähtajad ja need olid ikka teen teise kukil ja. Aga see valu ja see värk nüüd kõige neid eksaksemalt ja kõige paremini välja ei kukkunud, aga eks ma katsusin nüüd oma poolt teha, mis ma sain. Olenemata sellest, et meil on 70 turjal, olete te ka tänavu aasta teinud tublisti tööd, ei ole kahtlust, et see niimoodi ka jätkub. Noh, eks ma nüüd soovin ja nyyd tahtmine on molendi, teine asi. Ja eks mul teadmistepagas vahesaare lilli nüüd suuremaks läinud, aga eks osalt enesekriitika ja, ja paratamatult bioloogid räägivad ikka ees. Jõudlus nüüd läheb nii, füüsiline jõudlus igal juhul jääb, jääb vähemaks. Taas Eesti ronisin puu otsa, kui oli tarvis, polnud midagi. Nüüd on see suur ettevõtmine, kui midagi midagi tahad teha. Ja mis, mis mul on, eks ma ise kõigepealt soovin iseendale, et mul jätkuks seda jõudu ja tahtmist edasi töödata.