Ühte kunstniku ateljees ja kahe jätkab selle, kes käis Reuter, Martti Soosaar. Ateljee vestluse ma teen pika jala väravatornis Eesti NSV teenelise kunstniku, kunstnike liidu juhatuse sekretäri Heinrich valgu kolleegide keskel valguensi ateljees. Sa oled viimasel ajal mitu korda kirjutanud Tallinna vanalinnast sele probleemidest, mis sind vanalinnas nii tõmbab? Kes oskab täpselt ütelda, mis, miks nüüd üks asi inimesele hakkab kangesti meeldima? Küllap võib olla üheks põhjuseks on see, et minu arust on. Mina olin väga inimlik osa meie. Siin vanalinna tänavatel kõndides sul ei teki kuskilgi, nihukesed, ahistavatia või kõledad veangistavad tunnet, mis mis mõnes mõnes teises linnaosas tekib vaid siin on kuidagi inimese dimensiooni silmas peetud nende majade püsti panemisel. Vaevalt et sel ajal seda teadlikult tehti, ma seda hästi ei usu, aga, aga sellised meestel tuli iseenesest välja niimoodi. Et nagu inimene jäi selle linna ehitamisel nagu mõõdupuuks inimene oli mõõdupuuks ja inimeste jaoks on nüüd need ka need kitsad tänavad, mis sa arvad, missugused tänavad siit peaks tegema nii-öelda jalakäijate tänavateks, ainult ega ta ilus ei ole jah, et vanalinnas need autod sõidavad ja maailmas on väga paljudes sama vanade linnas kui Tallinn on see probleem ilusti lahendatud? No mis Tallinnasse puutub, siis vähemalt Toompea, Raekoja plats ja raekoja platsi ümbruses olevad nii intensiivselt kasutatavad tänavad, kus on väga palju kauplusi ja mitmesuguseid ametiasutusi ja nii edasi. Need peaksid küll ainult jalakäijatele, vähemalt seal kauba juurdevedu ja kõik see toimuksid varajastel hommikutundidel. Seda kõike saaks korraldada, kui oleks lihtsalt Meestel head tahtmist. Selleks jutu alguses ma küsin kohe ära, et missugust muusikat sa tahaksid nii kujunduseks? Paneb sinna mõned asjad, Simmi, Hendrik silt ja kui see asi liiga kontrastne pole, siis hea meelega kuulaks Mozartit kah seda. Wolfgang Amadeus. Mida veel tuleks linnas lähemal ajal tõsisemalt ette võtta kui seni seda on tehtud. Kuule, see on küll niisugune küsimus, millele ei saa midagi muud rohkemat vastata, kui tuleb kogu vanalinn. Korda seadusest tahan juba lastud nii rängalt käest ära minna. Et siin enam sellest ei aita, kui me nüüd kõbime mõne majakese või värvime need fassaadid ära ja korstnad valgeks. Sellest kõigest on vähe, siin siin tuleb terve terve liniliselt korda teha, sa käib igapäeva vanalinnas Nimeta, mõni maja, mis on sinu arvates enam-vähem normaalselt restaureeritud ja mille praegusest väljanägemisest ja tema seisundist võiks võtta nagu eeskuju teiste tegemisel. Päris sellist maja siin ei ole. Sest kuigi näiteks on, meil on nüüd restaureeritud raekoda, restaureeritud on endine elamu seal laias tänavas, kus praegu asub noorsooteater ja restaureeritud on veel nii mõnigi objekt, kuid iga sees neil ikka midagi puudust raekoda sai, sai üsna kõva lopsu oma ja mitmesuguste interjööri detailidega nendega möödalaskmisega mööbliga, uue mööbliga, mis sinna sisse projekteeriti. Kuigi jah, mis puutub otseselt seintesse, lagedesse, põrandatesse, need tehti kenasti korda. Tervikuna me ikka Raekoda õnnestunud lahenduseks lugeda ei saa. Samuti otse teatrimaja, ka seal on kenasti korda seatud ruume ja ja, ja, ja ka maja välimus on kena. Kuid seal on jälle mööda pandud mitmesuguste üksikdetailidega võtamine, valgustid mis minu arust sinna kuidagi hästi ei sobi. Veel mõned pisiasjad, nii et ka seal on jälle omad omad möödalaskmised. Meil on toodud korduvalt ajakirjanduses ja mujalgi esile ja võrdluseks toodud näiteks Vilniusest. Aga Vilniuses, tegelikult Ta on ka niisugune stiliseerimise aste kaunist tugev, nii et ma ei tea, kas see on alati nii õige, jumala eest, selle eest, seda ma sugugi ei taha, et meil see asi läheks nii nagu Vilniusse. Sest Vilniusest on tehtud mingisugune nüüd noh, niukene postkaardi, vanalinn, vähemalt need kvartalid, mis seal Gordon seatud. Sest kui praegu Tallinnas kõndida, siis, siis Tallinnas võlub just see, see niisugune loomulik aeglane on aegade jooksul tekkinud kuule korra päratus omamoodi lopsakas ja puru leske, mingisugune niisugune niisugune hõng on meie meie hoovides ja, ja kangialustes juba seal muud elu ja jätame mängust välja ja et praegusel hetkel on seal kõiki olemas ja. Aga ma seda ei tahaks ka sugugi, et jah, Tallinn, Tallinn niisuguseks kujuneks. See on Tallinnale omamoodi, oleks ka karuteene, kui ta nii ära lakiksime. Jah, aga see säilitada seda, seda nüüd vanalinna sajandite jooksul tekkinud nisukest atmosfääri, mida nüüd lihtsalt niisama luua ei saa, vaid mis tõesti on sajandite jooksul sadestunud siia seda, seda lõpuni hävitada ja temast teha, mingisugune niisugune omamoodi Disneyland, see see muidugi ei ole. Ei ole sugugi soovitav asi. Hiljuti tulid sa Itaalia reisilt, kas sinuga, millest seal mingisuguseid probleeme, emme on nüüd kaasaegse arhitektuuri sobitamisega, nüüd linnapilti, on sealse kaasaegne arhitektuur väga vägivaldne või on kuidagi võetud arvesse kas või mastaapide osas seda, mis on sajandite eest loodud ja mis on oma kunstiväärtuselt korvamatut seal on nii, et seal, nendes linnades, kus me käisime seal igal linnal on niivõrd oma nägu. Et nagu sellele küsimusele ühe ropsuga vastata ei saa, suudame Rooma nagu me teame kohutavalt auväärse vanusega linn, linnade ema, nagu öeldakse, Roomas leiame ju kõiki saates antiigist minnes kõikide muude stiilide ja epohhide kuni tänapäevani välja, seal nad eksisteerivad kõrvuti kõik sest Roomas ütleme niisugust kompaktset vanalinna nagu Tallinn ei ole just samal põhjusel, et teda on ehitatud küll üksteise otsa, küll üksteise kõrvale. Ja, ja nende ehituste vanusevahe on mõõdetav tuhandete vastata, aga mitte enam sajanikega nagu meil. Minu arvates Roomas jah, seda probleemi kunagi ei saagi tekkida ja seal võib rahumeeles rahumeeles kerkida üks üks moodne maja mingisuguste vanade antiiksite sammaste või või renessanss kiriku kõrvale linna ilmet, see rikku. Ta on nagu nagu oma oma selle suurejoonelisus oma oma tohutu ajaloost ja kõigest sellest üleolekuga on ta nagu üle ega sellest probleemist. See on võib-olla omale omamoodi isegi ehk meeldivaks. Võimaluseks demonstreerida tõesti oma uhkust sajandit Mul läheb temast mööda ja roomaja vika roomaks. Teistsugune näiteks Firenze, mis, mille, mille vanalinn on, on tunduvalt kompaktsem ja mis on siiski põhiliselt nüüd valdavas enamuses paika pandud renessansi päevil ja kus on siis natukene säilinud ka kootikat ja ja ka romaani arhitektuuri. Vaata Firenze. See renessanss arhitektuur on kohutavalt jõuline ja, ja lopsakas. Ma isegi ütleks, et ta on natukene kaarnegi. Ühesõnaga kogu see linn kogu taandavaga harmoneerub ümbritseva loodusega ka seon täpselt samas lopsakas meelas jõuline ja seetõttu sinna vanasse keskaegsesse kitsasse tänava kokku. Nagu mõneti vägivaldselt sisse ehitatud Se vägeva vägev renessanssarhitektuur. See vana keskaegne täna võrk ei ole dimensioonis selle võimsa Rustikaalse renessanssarhitektuuriga eriti ütleme sokli hobused ja jalakorrused, kus tõesti seal mõnedel mõnedel majadel oli nõnda Rustikaalsete kivide kivide mõõtmed umbes sealpool meetrit korda kaks ja kus kivid reljeef oli ka võimsa niisukese mahuva. Vaat see nagu mõjus, mõjus seal natukene raskelt ja, ja nagu ma ütlesin ka natukene Marvaarselt just sest niisugune niisugune võimas ja lopsakas arhitektuur oleks tahtnud suuremat distantsi tõesti, seda, seda nii poole meetri või meetri kaugusel oma peas näha nihukest võimast kivi kivirahnu ja mis on mitte üks, vaid nagu maja esimene korrus, ütleme seal kaheksa meetri kõrgune ta natukene hakkab, hakkab vastu, nii et seetõttu ka mida hilisemad sajandid ainult sinna Firenzes juurde pannud nagu seal on enam-vähem püütud püütud sedasama mastaapi säilitada, mida nüüd renessanss sinna paigutas. Ja. Võib-olla ma isegi julgeks nii häbitu olla auväärse renessanssarhitektuuri. Suhtes, et ütleksin, et mõned näiteks klassitsistlik, kus stiilis ja ka hilisemas ütlemise sajandi alguse eflektilises laadis loodud majad läksid nagu sinna tänavavõrku paremini veel. Aga muidugi, kus oli jälle absoluutne harmoonia, oli Veneetsia. Seal elasid kõik gootika, barokk, renessanss, kõik elasid niisuguses kaunis kaunis jahe embuses, et no selle linna kohta ei julge mitte midagi ütelda. Sest seal on, ta on niivõrd targalt ja, ja niivõrd jällegi inimese mõõtu silmas pidades ehitatud. Et, et võrreldes näiteks sellesama Firenze kohutavalt jõulise ja niukse rikaste meeste kaupmeeste sansiga oli Veneetsia renessanss sama õilis ja sama peen nagu oli see Veneetsia gootika, ühesõnaga linna linnarajajate poolt paika pandud lossid ja kirikud ja kõik muud hooned, mis linnades tööl käisite ja kui sul oleks nüüd võimalus taas minna sinnakanti, missuguse linna sa valiksid. Lisaks sellele käisime veel Milanos, Ravennas, San Marinos. Ja ma tõsiselt ei julgegi sulle vastata, niisuguse neist valiksid nad oli niivõrd erinevate meeleoludega linnad, kõik, võtame Veneetsia oma oma niukse, veidi veidi kõduneva nihukese, nostalgilise ebareaalse miljööga, tähendab ta nagu ei tundunudki linnamäe, vaid mingisuguse deklaratsioonina sinna laev sügisel ütleme nii, et võib-olla kui ka kui ka endale on niisugune kevadel kurb, kurb natukene ja, ja noh, kena on seal ja veini juua seal Veneetsiat rahterites ja seda, seda kurbust nemad päikse vastu natuke püüda ära vahetada. Kevadeks sobiv Firenze, Firenze oma lopsaka ja, ja meela ja niisuguse tõesti tõesti niukse omamoodi jõulise ja muid igavesi epiteete juurde lugeda, mis, mis kõik seda, seda linna iseloomustaksid. Oma nisukesi voolu Kõllur talvel talvel külastamiseks, tema on, Ma ütlesin nagu kõigist asjast üle. Kas on seal need kevadel seal suvi või sügis või talv? Roomanik, rooma oma Maest eetlikkuse ülevuse ja kõige sellega ta nagu on jah, võib-olla mingil määral niisugune, isegi ilma nende muutuste suhtest siukene ajatu ei ole, peale jääks siis see, kus sa ei käinud Naapoli suvi, tegelikult muidugi tervet suve seal San Marinos ei taha veeta, ta on liiga väike selleks, et seal tervet suve. Aga oma nihukese turistliku karusselli ka, mis seal välja oli pakutud võib olla üheks niisuguseks ilusaks suve suve meeletuks pilgariks sobiks valla ja San Marino kõige rohkem. Ennem kui lülitasime magnetofoni sisse, siis me leppisime kokku, et täna me ei räägi huumorist, sateerist, karikaturist, eks ole, oli, oli see neile. Aga mida sa, mida sa arvad siis meie tänasest maalist ja skulptuurist, see on omamoodi tore kontrast, tore kontrast, nagu sa ütlesid, et siin mängiksime Mozartit ja kuulaksime näiteks ütles, et siis on tore kontrast ka, et üks on nii-öelda värviline ja teine on, on põhiliselt värvitu, kui nüüd on mõned mehed selle traditsiooni ära rikkunud. No mis nüüd ütelda, minu arvates? Praegusel hetkel meie Eesti maal ja skulptuur. On niisugusel tasemel, mida Eesti kunstiajaloost varem kuskiltki ei leia. Kui lasta pilgu eest läbi kogu meie lühike, mis ta nüüd jah, napilt 70 aastaga mõõdetav on see meie meie rahvuslik kunst kus see aastate rida koos nimedega koos maalidega skulptuurides silme eest läbi lasta. Meil ei jääks ühtegi aastakümned, kust me, kust me võiksime välja noppida niisuguse toreda buketi nimesiteks kõikkonnad, smaalides, skulptorid keda me omame praegu ja ühegi aastakümne lõikes ei saaks seda niisugust buketi nagu ütleme, 70.-te aastate kunstist lihtsalt kui mõtleme teoste valikut, Jahkas elamuid muidugi, aga, aga just oma eelmise jutu jätkuks, nagu ütleks, seda tähendab lisaksin veel siia juurde niivõrd erinäolisi. Võtame kas või näiteks skulptuuri. Ja on olemas seal dünaamiline Riho Kuld oma lennukate kompasitsioonidega ütleme tema kõrval. Matti Varik. Ma julgeksin ütelda, olla isegi barokne omanikse vormilopsakuselt, eriti tema need viimased viimased monumendid ja, ja monumendi kavandid. Ja selle juurde, kas mitte niisugune varroclick vohamine vormi enda pärast, vaid, vaid ka sellega on ta saavutanud nagu mingisuguseks vormi, vormi, puhtuse või, või selguse, mis ütleme, niuks jõulises jõulises päris kenasti täiendavad teineteist. Paneme sinna kõrvale dramaatilise jaaksoo raatsi nihukese, veidi närvilise linna linnakunstniku oma paljude kompositsioonidega, mida ta on siin aasta aastate jooksul küll näitusele teinud ja mida ta nüüd ka jah on on suurtesse monumentidest pannud järele Ülo Õun. No seda meest on raske ju iseloomustada paari sõnaga sellepärast, et ta niivõrd niivõrd gaasia küllane ja asju on suuteline andma. Vaimukat ja Niukest meie aega hirmus hästi sobivad kompositsiooni ja samas on ta suuteline lahendama küllaltki hästi tunnetatud hästi nähtud karakterportreid. Võtame sal Ülona järel niisukese sümpaatse Domina Aime kuulbus kes jällegi on andnud nii hästi kompositsiooni, hoone kui ka klassikaliselt klassikaliselt kauneid ja ja puhtaid portreid seda nimekirja. Ta võiks jätkata Hille Palmiga. Kõige kõige nooremana, aga nende hulgast, mis jällegi on täiesti kordumatu ja omanäoline skulptuuri villis ja nii edasi ja nii edasi nisukest vägevat, tugevat isiksuste nimistut, meie ei leia üheski varasemas perioodis eesti kunstis skulptorite hulgas. Skulptuur ennast järsku järsku üles viskas, see on hirmus asi asi ja ja, ja teiseks minu arust on skulptuur on niisugune kõige tugevamini emotsioonidele mõju kujutava kunsti liik siiski tema oma oma materjaliga morfaktuuriga, kõigi sellega ta ikka midagi, midagi on temas Danecaroomelina, ta on ikka mingi keha on loodud kahemõõtmeline seal saanud ja ja selle tõttu jah, ta ikka üks hästi tehtud skulptuur, mida kahjuks maailmas kohtab vähe, aga näiteks Antwerpeni mul õnnestus näha haruldast 20 sajandi skulptuuri kollektsiooniga, seal Antwerpeni lähedal vest pargis peetakse ülemaalised skulptuuri näitusi, ma ei mäleta selliseid biennaalile triennaalile, mis need olid. Ja iga kord sellelt näituselt on Antwerpeni linn ostnud. Ja seetõttu neil alates Rodenist kuni kõige uuemate meisteni nisukene skulptuuri ekspositsioon seal muidugi pronks, graniit, need vabas õhus pargis ja, ja sihukesed väiksemad pudinad, need on siis paviljonidest Aguna nihukest vapustavat kollektsiooni majale, kuskilt näited ühest moodsast kultuurist ja kui sa selle läbi käid, siis hakkab selle see asi niivõrd südamesse. See üks tõeliselt hästi tehtud skulptuur ei taha nagu hakata reastamad. Nüüd, see on nüüd kõige tähtsam mees ja nüüd kõige-kõige parem, eks aremaalialitad maal on kõige tähtsam aga, aga tõesti skulptuur, mõju, mõju inimese tunnetele siiski nendest nendest võib-olla kõige kõige jõulisemalt ja meelelisemalt.