Meeldivat helistendi kunstniku ateljees ja see on jah, selle saatesarja autorile marti Soosaarele. Tänane ateljee vestlus on lindistatud Tallinna kunstihoones vabariigi rahvakunstniku Eduard Teinmanniga nagu Evald Okas ja mitmed teised nende põlvkonna kunstnikud haaras sõdaga Eduard Heinmanni nii-öelda kunstikoolipingist. Just just saadud diplomiga evakueeriti Nõukogude tagalasse. Sõja-aastate nõudlikkus ja kiire töötamine olid karmiks praktikaks ja see lõiga raudse põhja edaspidiseks tööks. Eduard Einmann on eeskätt portreejoonistaja. Tänu tema hoolikusele oskustele ja pieteedi-tundele on sündinud pikk rida tublide tööinimeste laste portreid. Eriti ainulaadne on aga Eduard teenmani portree kogu kunstiinimeste poolest. Ma olen päris kindel, et iga kuulaja on näinud näitustel või vähemalt rebrodutseerituna mõnda portreed. Galeriist. Aino Talvi, Arno Suurorg, Ants Eskola. Ida urdel. Silvia Laidla, Ita Ever, Andres Särev, Riho Tuutma, Ants Lauter, Rudolf Sirge, Ralf Parve, Valeria Loik, Jüri Järvet. Selle kollektsiooni väärtus ei vaja ilmselt rõhutamist. Portreejoonistustega päeval on Eduard Einmann maalinud, ta on maalikunstikoolis õppinud ja väljendanud end nii õli kui pastel maalis. Viimasel ajal on kunstnik muutunud väga lööriliseks ning tegeleb põhiliselt pastelliga. Mis on siis nii-öelda ühe jalaga maal ja teise jalaga joonistus. Täna siis Eduarteinmaniga tema ateljees Tallinna kunstihoones. Eduard teenmani ateljees on töid väga palju. Võiks öelda, et põhiliselt on praegu tegemist pastelliga, on ka see joonisse, on maale ja muud, kuid ma olen võrdlemisi kindel, et nendest töödest on üsna vähe selliseid, mida meie kunstisõbrad on viimastel aastatel näinud. On see nii? Seda nüüd küll minuga töödest on suurem või ülevaatenäitus, see toimus viis aastat tagasi. Ja peale seda ei ole ma oma töödega vaba riiklikutel kunstinäitustel esinenud. Ja rahva hulgas võib seoses sellega tekkida arvamine, nagu oleksid muutunud loominguliselt passiivseks. Muidugi, seda ei ole töötada, seda olen ma püüdnud ikka ja alati, see ongi ju kunstniku nii-öelda püha kuus. Selles ju õige elukunstnikul seisnebki tööd teha. Tahad ikka midagi teha, kujutada seda, mis sind vaimustab, mis sulle huvi pakub? Vahepeal lõi mulle küll vingerpussi sisse haigus, mis mõneks ajaks rivist välja lõid. Kuid õnneks olen nüüd jälle jõudnud nišš seisundisse, kus võin töötada praegu silmad näevad elu inimesi. Just nagu veelgi ilusam ana. Mind ennast kui lüürilise kalduvusega kunstniku. Võlub eriti just nii kujutada noore naisnist õitsvat värsket ilu, mida tahaks kujutada veel sügavamalt, veel tundlikumalt. Jätkuks ainult aega. Jaa, kibedusega tõesti, tuleb tõdeda, et aastad lähevad isegi nukrus tundega, mõtleb et elamiseks ja töötamiseks on antud nii tohutult lühike aeg. Just siia sunnib seda sulle nii elamiseks antud aega kasutama maksimaalselt. Pealegi on ju töös tuleb ette nii palju eksimusi, nagu ikka selles kõiki lähe täie peale kuldseid teri, neid tuleb ju haruharva. Ja samuti ma tunnen, et arenemisprotsess minus toimub veel ikka edasi. Tunnen, et peaksin just veel hoopis rohkem suutma oma nii-öelda õige palee väljakujundamisel. Ja selleks muidu, kui on vaja teha tööd, tööd ja kui ainult selleks küllaldast jõudu jätkuks. Minu meelest tee Kunsist kõigeni eredavana tõusevad esile Eesti kultuuriinimeste eesti kunstiinimeste portreed. Minu meelest sellist galeriid ei ole ühelgi teisel eesti kunstnikul ühelgi teisel Eesti portratistil, kui on teil ja ma ei tea nüüd missuguseks galerii muutub ilmselt ta muutub veel märksa värvikamaks, sellepärast et siiamaani me teame ju põhilised söejoonistusi alates, ütleme sealt Aino Talvi portreeaegadest peale, kuni kuni need päris värsked Jüri järveti ja teisteni välja. Miks te nüüd olete läinud nagu sellest söejoonistust, mille järgi me mäletame terve aga paljusid portreid olete läinud nüüd ülevärvilisena, siin ateljeeski võime praegu vaadata pooleli Eugen Kapi portree siis lõpetatud Gustav Ernesaksa portree. Tegelikult minu kunstnikutee algas just maaliana, vahepeal hakkas domineerima joonistus, aga graafik kui sellist ma õieti ei ole kunagi olnud. Noh, väga vähe on saanud teha keskse stampgraafikaga, aga vat tahes või tahtmata ikka jälle kisub tagasi uuesti värvi poole. See on nagu juba niisugune loomulik kutsuvast test ei saa. Tihti näiteks ma liigun tänaval ringi ja vaatan kunstniku silmad kogu aeg ikka otsivad midagi, mõnikord näed tõesti päris võõraid ja väga huvitavaid nii-öelda inimesi enim kodusid, aga noh, ega neid ei saa ju kõiki, kujutad, see on ju väga keeruline, raske asi, mind huvitab üldse väga mitmesugustelt erialadelt inimesed ja erinevaid teavik. Jah, no see on nüüd selge, et teid huvitab inimene üldse aga kui me nüüd võtame praegu antud juhul, et meil ei ole võimalik selles saates nagu näidata ka pilte, siis sellisel juhul muidugi Meie kuulajate silmade ette kerkivad ikka eeskätt need inimesed, keda nad tunnevad. Ja nende inimeste portreid on teie loomingus praegu tõesti väga palju. Kas te võiksite öelda, keda te olete nüüd viimase aasta jooksul portrateerinud? Ta on juba mitu aastat lahkunut elavate kirjast meie tuntud näitleja Ants Lauter. Ma teda maalisin kunagi, kui ta veel elas vastase või seal, see oli juba tükk aastaid tagasi üks kümmekond aastat tagasi, aga siis töö jäi kuidagi niigi lõplikult lahendamata ja alles aasta tagasi võtsin selle uuesti välja. Hakkasingi juba mälu järgi edasi töötama jätta, siiski leida lõplik lahendus, sest ta on meie kultuuriloos ikka üks väga silmapaistev isik. Ja praegu on Antsla autori portree molbertel ja loodetavasti siis ka personaalnäitusel võib seda dujad näha. Praegu on vara veel öelda, ma ei tea, võib-olla pane seal ainult võib-olla pastellid osas väike, sest seal on ju see ulatus on väga väike. Paar tööd sinna välja, siis tuleb teha seal üks võrdlemisi piiratud valingi selleks. Nojah, aga need ei tahtnud ikkagi Reet, kes on Teele viimasel ajal poseerinud. Paar võib-olla praegu ei hakkagi täpselt ütlema kebatkest, kui ma juba alguses mainisin, et ma ei ole lahke viimastel aastatel vabariiklikud kunstinäitustel esinenud aga rahval tuleks oma tööd näidata. Ja just seetõttu tekkiski mul just soov korraldada väiksem personaalnäitus kunstis, rongis ja mida ma sellel näitusel esitan, on peamiselt paari viimase aasta tööd. Domineerivad seal muidugi minu armsam valdkond. Turi tegelastest täpsemalt aga ei ole siiski praegu mõtet rääkida, sest kõik muu, see peab juba näitusel esitatu osaks jääma. Teil on nüüd õige mitukümmend aastat selja taga portratisti rasket tööd. Kas te võiksite tuletada meelde mõnder modellim, kas sellepärast, et teda oli raske kujutada või sellepärast, et teda kerge kujutada või sellepärast, et temaga oli lihtsalt huvitav olla. Mõnest saab ju väga kergelt jagu tema selle olemusse, karakter ja nii kuidagi. See, see tuleb nagu iseendast, teisel on raske, tuleb mitmel korral tööd teha. See on juba varasemast ajast 50.-test aastatest meie tuntud näitleja Aino Talvi portree oli muldmodelliks, sain kontakti ja nii tuli välja, aga hiljem kah loomingut sõitudel ma mäletan juba Taga-Karpaatiast seal et nad ei olnud mul tuttavad, ainult siis tutvusin, kui ma neid ka esmakordselt nägin ja siis palusin mulle poseerida. Ja vot sellest aast avaletanud oli seal. Slovaki neiu ja seal juba varasemast ajast. Seda ma kujutasin ja kes tulid nyyd võõras aga nii tööprotsessis nagu sots ma sain nagu temaga just tuttavaks ja kuidagi nagu mõni inimene, kes tema oma näo kaudu kogu see liitumine väldis tema sees sisemaailm kuidagi nagu elab, saldad kuidagi palju vabamalt, tuleb välja, kui mõnel teisel mõni rohkem kinnisem. Jutt läks juba siin loomingulistele reisidele. Te olete neid matku teinud vist õige palju nii Nõukogude Liidus kui ka välismaal. Üks varasemaid see oli 47. aastal kui me koos vihatuurt maga suundusime Armeeniasse. Siiasõit on eredalt meelde jäänud just seetõttu ja ta oli esimene teekond kaugesse lõunapoolsesse vennasvabariiki. See oligi esimene suurem elamus ja mõjust ka loomingule oma kontrastusega. Tegite selle reisi põhjal ka palju töid. Ühte teist sai tehtud. Sellest aasta on jäänud praegu see armeenia poiss ja muidugi neid armeenia tõld oli nii mitmedki sellest ajast. Armeenia poiss on minu meelest üks võib-olla kõige enam reprodutseeritud tööde looming. Diood ja, ja siis edasi, noh, hästi, mäletan sõitu Taga-Karpaatiast 56. aastal. Mul oli seal tore kontakt kohalikute kunstnikutega. Tekkis mõnus loominguline meeleolu, mis tõi ka töösse õnnestumisi. Ja veel meenuvad hilisemad sõidud Kesk-Aasia vabariikidesse. Samar kandis viibinud 59. aastal iidse linna just omapärale miljöö. See andis palju elamusi ja Kesk-Aasiasse olles sooritanud mitugi sõitu 70. aastal, võtsin ette teekonna Tadžiki maale Norreki hüdroelektrijaama ehitusele mida rajati kõrgmäestiku eriti keerukates tingimustes. Ja seal ma olin vaimustatud mehiste inimeste tööst, kes varasid tunnelit mägede sügavasse põue et juhtida Vacci jõge tema uude sängi sealsetest tublites töömeestest valmis mull, mitugi portreed. Kui ma ei eksi, asuvad nad vist praegu Moskvas funktsiooni muuseumis. 72. aastal viis mind teekond jälle kaugesse lõunasse. Seekord Turkmeenia vennasvabariiki. Sõidu eesmärgiks oli soov kujutada kuulsaid Turkmeenia vaiba kudujaid. Leidsin seal palju lõunamaa looduses kasvanud omapärase iluga modelle. Oli ainult kahju, et töötamiseks jätkus liiga vähe aega poolteist kuud loominguliseks tööks. See on ju tegelikult kübeke. Kas selle reisi järgi tuli teil taas niisugune vajadus või värvinälg, ma mäletan, et vist selle, selle reisi nende värvikate muljete põhjal te hakkasite taas tegelema just värvidega. Jah, tõesti Turkmeenias ma vaatasin neid nii toredaid, värvikaid tüüpe mustvalges, ma ei oleks saanud kuidagi seda edasi anda, see oleks jäänud palju vaesemaks ja seal ma võtsingi just pastellid appi töötamisel. Jah, no ega vaibakudujad mustvalge Sand Meie nõukogude maa mitmesugustes piirkondades tuli sageli viibida ka siis, kui töötasin NSVL Kunstnike liidu juhatuse sekretäriaadis Moskvas. Eriti sageli tuligi viibida Läti ja Leedu vennasvabariikides, minul kui sonaalse sekretärina balti vabariikide osas, kus mul tuli viibida kohalike kunstnike huvides, et aidata kaasa nende murede lahendamisele. Seoses tookordse tööga tuli sõita ka kaugematesse vabariikidesse. See muidugi võttis loomingulise töö arvelt palju aega, kuid samal ajal tekkis mul soe kontakt paljude kunstnikutega. Häid sõpru on mul nõukogude maa mitmetes piirkondades. Ega me nende minutite jooksul ei häid tuttavaid ja sõpru meenutada siin kõiki kohti, kust te nõukogude liidus olete käinud aga võib-olla oleks nüüd tore kuulda ka mõnest välisreisist minu teada neidki, teil on üsna arvukalt. Eredalt on meelde jäänud esimene välisreis, mis toimus 56. aastal Itaaliasse. Vaata mittesõit oli lühiajaline ja tutvumine selle vana kuulsa kunstimaa varamutega vägagi linnulennuline. Oligi saadud elamused ikkagi väga tugevad. Silmade eest möödusid elava kangena kunstialu kuulsat töövrid. Sõit Itaaliasse toimus septembris, kõikjal oli päikeseküllane soojus veel. Veel praegugi kerkib elavana silmad ette üks õhtupoolik Veneetsias. Vana San Marco kiri kogu väljak koos liikuva rahvamassiga. Kõik oli üle valatud õhtuse päikeseküpse kullaga soojalt kuldselt sädelev ska laguun Sant Jordi kirikuga. Mõnus päike, soojus, kõik see tegi Veneetsia oma vanade ehitustega kanalitega eriti võluvaks. Paar aastat hiljem kandis mind lennuk veelgi kaugemale põlevamane maale Aafrika randa, Egiptusesse, muistise kunsti maale. Seal sai viibida kauem kui poolteist. Siin peetud päeviku materjalide alusel ilmus mul hiljem risu raamat püramiidide maal ja seetõttu pole siin rohkem mõtet sellel peatuda. Märgiksin vaid seda, et tookord president masteri juhtimisel tegi see nii kaua koloniaal pikes vaevelnud maa jõudseid samme rahva elujärje paranemise poole. Kahjuks aga tänapäeval on seal elu võtnud uue suuna ja kahjuks mitte paremuse poole. Ühesõnaga üks president ehitas ja teine lammutab. 63. aastal viis mind teekond teistkordselt Itaalias, vahepeal oli nõukogude kunstiakadeemia saanud omale Roomas loomingulise baasi villa Abameelekki näol. See oli Akadeemel pärandatud Roomas elanud abameelik Lazarevi poolt. Seekordne sõit Itaaliasse toimus juba kauem ja kunsti varamutega tutvumiseks jätkus rohkem aega. Seekord oli juba november. Roomas viibides oli seal ikka veel soe päike, kuid Veneetsias, kus viibisin nädal aega, oli alaliseks saatjaks viis. Markuse väljak oli enamikus veega kaetud hoopis vastand mulje sellele, mida sai siit 56. aastal. Kuid see seganud kõik ununes. Kohtudes jälle suurte Veneetslaste TC Ani karoneese Dentoretoga. Kanaapoli tervitas mind vihmaga lahti olnud hoopiski sinine ei sätendanud seal päikesekuld kõike kattis niiske hallus, ehkki udutas vihma, tegime ikkagi sõidu pampeisse. Tundi paar jalutasime siin ringi ühest muistsest õues, teise mööda laavatuhast välja kaevatud surnud linna. Napoli muuseumit. Oli rõõm külastada neid rikkaid kunsti, vana mutt. Juba sellepärast tasus sõitsiient külluslikult. Meeldejäävaks kujunes viibimine Firenzes, teistkordne, nüüd juba põhjalikum tutvumine selle kunstilinna, nii rikkalikute muuseumitega Firenzes osutus meile külalist lahkeks juhiks kohalik venelanna doktor Niina Harkjevits, elukutselt arst ja ühtlasi ka kunstnik. Lõpetanud Firenze kunstide akadeemia Tabismid kontakti kohalikute kunsti kultuuriinimestega. Itaalia on tõesti kunstimälestiste poolest niivõrd brikas maa, et sinna tahaks veelgi sõita kort viimaseks välisreis. Üks oli mulle paar aastat tagasisõit Saksa föderatiivses vabariiki, kus viibisin NSVL kunstide akadeemia delegatsiooni liikmena. Olime siin külalistena tort Muntis asuva Rainis vestraalisse Auslanskese softi kutsel. Meile korraldati meeldejääv sõit mööda Reini orgu. Külastasime Düsseldorfi Kölni Müncenit, kus tutvusime rikkalikute kunstikogudega. Kohtusime paljude kunstiinimestega kultuuritegelastega, kes teevad palju head sõprussidemete arendamisel Saksa föderatiivses vabariigi ja Nõukogude liidu vahel. Sõidaksid tagasi Itaaliasse, aga kõige, kõige lähemas võib-olla tulevikus, ütleme, kuhu te järgmine reis viib, kas kusagile kusagile Lõuna-Eesti kanti või, või mõnda vennasvabariiki või kuhu te kõige lähem reisinud? Viib minu arvates praegu on kõige lähem sõit, kui jälle kevad tuleb ja Gareth Bale, kus on minul suvine kodu, seal tahaks nüüd ka siiski suve mööda saata. Mitme pärast Karepra sõidad? No ma loodan maikuus juba sinna teha esimese sõidu. Nii et jõuate siin parasjagu oma personaalnäitus ära teha ja Karepal