Senikauaks. Raadio kahe kuulderaadiuse selle nädala klassikaline plaat on Coca-Cola üpris intrigeeriva ja ajastu mõttes kihvti pealkirjaga plaat või album, mille kunagi avaldas samuti super kihvti nimega minu meelest Eesti muusikaajaloo ühe kihvtima nimega bänd üldse Metro Luminal, kelle hing, algataja, eestvedaja, helilooja ja öelda liider ka Rainer Jancis on siin stuudios minuga sel nädalal, et meenutada, kuidas album sündis. Rainer, tere tulemast. Tere, pookisin sulle siin omal algatusel hulga tiitleid külge. Kuidas sulle endale meeldib, et end paigutada või asetada Metro Luminal siis kuidas sa ise end näed, kes sa selles bändis oled praegu ja kes sa oled need aastad olnud? Sina oledki Metro Luminal. Nii ja naa, eks ole, selles mõttes, et niimoodi uhkelt öelda, jah, mina olen Metro Luminal, oleks võib-olla selles mõttes ebaaus, et, et kindlasti on ka teised bändiliikmed väga palju oma energiat ja elu ja tahtejõudu sinna sisse paigutada ja, ja väga palju teinud teinud ja seda selle ansambli nagu vormi. Niisiis igas faasis, sest et seda ansamblit on alati tehtud suure entusiasmiga. Esiteks kõik tegijad on nagu tahtnud seda teha sellel ajal, kui see on ansambel, nagu aktiivsemalt on tegutsenud, et et samas on Metro olnud väga erinevate koosseisudega aktiivne, seda väga suured koosseisuvahetused olid pidevalt 80.-te aastate lõpus, just siis, kui me seda Coca-Colat tegime. Praegu peetakse Metro Luminal klassikaliseks, koos seisaks nagu Kristo Rajasaare, Kalle need on Allan Vainola ja siis mina. Aga kui kallennetan ja Kristo Rajasaare ansamblisse tulid, siis oli tegelikult meil juba Coca-Cola terve plaadi materjal selge ja mitme sama koosseisuga oli seda plaati mängitud erinevatel kontserditel. Mäletan, et bastioni ja see oli üks kontsert Soome kultusansambli 22 piste Pirkoga, kus bassil oli kallenettal ja ja siis oli meil veel trummariks erk haug ansamblis ja enne Merk haugi oli, oli seal neid veel? Kunagi oli isegi vennaskonna hilisem kitarristi üriglašeika oli päris esimeses koosseisus basskitarrist ja neid seal vahetas ennem kui nii-öelda selle klassikaline Jõuti Ell, klassika kõlab hästi, nendest koosseisudest räägime veel, aga, aga ma küsin vahel ära selle kõige triviaalselt küsimuse. Ma mainisin, et Metro Luminal on minu meelest üks kihtimaid, kui mitte kõige kihvtim nimi üldse, mida eesti bändid kasvatanud on, kuskohast see tuleb, mis on? Ei oska seda kommenteerida selles kihvtisuse mõttes, et Metro luminali nimi minu mäletamist mööda sündis sedasi. Algselt kui Metro Luminal sai loodud, siis ma tegelikult tahtsin hakata tegema uut ansamblit, kuna mul ennem Metro Luminal sambel nimega ükskõik mis teatud põhjustel lagunes väga suure kiirusega või tähendab Ma loobusin sellest päevapealt ja tahtsin samal päeval luua uut ansamblit. Helistasin õhtul Mait vaigule ja ütlesin, et kuule, et ma ei tee seda oma vana ansamblit enam ja et kas sa oled nõus minuga uut ansamblit looma. Ja Mait ütles, et okei, et ma tulen sinu juurde ja siis me jäime ööd läbi teed ja mina kirjutasin kaustikus potentsiaalseid ansambli nimesid ja näitasin neid Maidule. See nimi oli, mis Maidule nagu kõige rohkem meeldis Metro Luminal ja neid nimesi oli seal terve, terve vihikulehekülje täis. Kuskohast nad tulid, kasvõi seesama Metro Luminal? Varem oli, aasta oli 86. Ja praegu on minu teada 2013. Vot ei mäleta seda õhtut nii täpselt, anna andeks. Ideepoega ka pole, et. Me ei, mingid idee, pojad on, palju oli räägitu tollel ajal rahusti tablettidest, mida Luminal meenutas mingi mingil määral mingisuguseid neid rahusteid ja asja, samal ajal ta tähendas valgust ja Metro Metro nagu linn ja, ja ma olen alati olnud mingis mingis mõttes nagu kuidas seda öeldakse ladina või vana Rooma ja Vana-Kreeka kultuuri austaja. Mul on meeldinud vanakreeka tragöödiad ja sellise noh, kogu see atmosfäär. Ja võib-olla see metro kuidagimoodi meenutas mulle mingit seda maailma kuskilt kuskilt otsast millegagi ja kuidagi see nime ühend ühend sedasi tekkis, mis omas väga palju erinevaid tähendusi ja. Sina mõtlesid selle välja ja Mait Vaik otsustas ära. Mait Vaidnemy ja Mait Vaik kinnitas aga, aga juhtus sedasi, et et kui ma sama hooga olin kohe enam-vähem juba järgmisel päeval kolm lugu Metro jaoks valmis kirjutanud, siis Mait otsustas sellesse ansamblisse tulemisest siiski loobuda. Niimoodi läinud kolme valmis kirjutatud loo ansambli nimega Üksinda kohe alguses. Ja Mait ütles, et miks ta ei viitsi teha. Kuna ma olin kohe esimese päevaga valmis kirjutanud kolm lugu, siis ta tundis, et minul see loominguline valang on nii suur, et ta kuidagi ei jõua seda sammu kaasa astuda ja et minu looming tapab tema loomingu ära. Ja et see on niivõrd hakkas kohe kujunema nii võimsalt minu asjaks, et tal oli ilmselt mingi väike ego probleem sellega seotud. Kuna me olime head sõbrad tollel ajal ja ka praegu oleme väga head sõbrad siis asi piirdus sellega, et ma käisin öösiti tema juures akustilise kitarri talle oma uusi lugusid mängimas ja tema jõudumööda andis mulle oma tekste, kui need olid saadaval. Needsamad kolm lugu, millest sa oled juba paar korda rääkinud on need lood, mida me teame, mis on kasvõi jõudnud siiasamma Coca-Cola plaadile või midagi niisugust, mis jäi kuhugi algusesse. Mis neist sai, millistes needsamad kolm, mille peale maid minema läks, kui sa kohe esimese päevaga kirjutama hukkusid? Tead, ma ei mäleta, minu meelest üks nendest oli instrumentaallugu, mida kuskile plaadi peale pole jõudnud. Ja mille nimi oli Rolls-Royce. Väga lapsik nimi. Aga kui arvestada, et me olime seitsmeteistaastased, siis see on andestatav. Ja aga, aga sa kasutad väljendit lugusid kirjutama, kas sa päriselt sõna otseses mõttes oled kunagi lugusid kirjutanud? Olen küll, aga tänapäeval kasutavad seda väljendit. Niikuinii kõik, kes ka nii-öelda kirjutavad oma, salvestavad oma muusika sellesse arvutisse või mida iganes, et, et me kasutame ka sõna lindistama, kuigi reaalselt ükski lint enam eriti ei keerle. Nii on, on paras koht kuulata ära esimene lugudest, ma loodan, et aeg ei ole siin väga suurt laastamistööd teinud ja sul nende paladega mida me nädala jooksul kuulame, ikkagi oma oma seosed, on olemas oma oma selline, kuidas öelda mälupilt, et kuidas üks või teine asi sündisime. Ning ma loodan, lainer, sul pole midagi selle vastu, kui me hakkame minema plaadi algusest. Me küll kõiki lugusid ei mängi järjest, aga ütleme nii, et üle poole plaadist saab nädala jooksul ette mängitud ja lähen esimese loo juurde, see on plaadil. Ta õrnas käes puhas sinu lugu, nii muusika kui sõnad. Omaks hea lugu. Loodetavasti sa ise oma lugusid niimoodi ei ole kunagi liigitanud või mõelnud selle peale, et mis on kukkunud paremini välja, mis on tagasihoidlikum või mis on hea, mis ei ole nii hea. Need kategooriad. Ausalt öeldes, et need nii-öelda hittimad, lood või need, mida rohkem käiatakse mind ajapikku tavaliselt hakkavad ära tüütama, lihtsalt, et ma ise ega enda omad hakkavad töötama enda omadest hakkavadki tüütama, et ma nagu ei tahaks neid kuulata liiga tihti ja. Ma ei tea, tekib mingi nende lugude kompleks. Et ma tüdinen neist nagu täiesti ära, et, et ja siis ma vaatan täitsa teise pilguga, et võtab ma pean väga pikka vahe vahele saama, et ma suudaks neid kuidagigi objektiivselt jälle vaadata. Aga Ta õrnas käes siiski selle selle taust ja saamislugu, on sul midagi konkreetselt meeles? On ikka, et ma mäletan, et et nende sõnade puhul sai kirjutatud kõigepealt refrään ja siis kõik ülejäänud Saimid ja tavaliselt mulle iseenda kirjutatud sõnad väga ei meeldi. Mikspärast mulle ka meeldib kasutada, kui vähegi võimalik, on teiste autorite tekste. Kui ma leian sobivad oma pooleliolevatele lugudele, kuna nojah, mul mul tekib selline tunne, et mind on kuidagi nagu liiga palju selle loo jaoks, et sellest muusikast nagu võib-olla oleks juba küll olnud, et see kellegi teise tekst annab nagu mingi uue värvingu või mingi uue dimensiooni, mis nagu avardab seda lugu rohkem. Ma ise pean ennast rohkem nagu muusika autoriks ja, ja, ja sõnad on nagu veidike selles rollis, et ma kirjutan neid, kui midagi muud üle ei jää või tõesti mingi selline mõte tuleb, et see lihtsalt pressib minust välja ja seda ei saa takistada. Ma ei oska nende sõnadega kaitseks midagi öelda ja muusikaga kaitseks ka mitte, et tundub küll, et on õnnestunud lennuka tantsulise looga tegemist, mis inimestele läbi aegade meeldinud ja hinge läinud. Ja mida endale natuke piinlik jogurt kuulata. Lihtsalt sellepärast, et, et see on sinu lugu vaid, või millegi muu pärast. Lihtsalt see on umbes samasugune tunne nagu, kui öeldakse sinu nime. Sa tunned ennast alati ebamugavalt puudutatuna või ma ei tea, võib-olla kõik inimesed. Aga sul tekib mingisugune konkreetne tunne, näed, kui öeldakse, näiteks Sten, ja sa tead, et sa oled sina. Siis mõjub kuidagi teistmoodi, Öeldakse kellelegi teisele üle tänava, Sten või, või, või midagi taolist. Ma usun, et väga paljud inimesed teavad seda tunnet, et seda on võimatu kirjeldada. Igal igal ühel on kindlasti see individuaalne. Ma mul on täpselt samasugune asi nende lugudega, et nagu ei taha, et väga tihti sinu nime Öeldakse. Maa kuuldes. Ma mõistan, ma arvan ideaalselt, millest sa räägid ja loodan, et kuulajad samamoodi. Ta õrnas käes juhatab sisse meie nädalase saaga, mil kuulderaadius kõnnib mööda Metro luminali albumit Coca-Cola. Raadio kahes stuudios on Rainer Jancis ja me rääkisime enne, kui kuulasime sedasama Ta õrnas käes praegu nimedest ja, ja oma nime kuulmisest või sellest väljategemisest nimedega jätkates. Millal sind viimati hertsog yks hüüti? See jääb ikkagi kaheksakümnendates 80.-te lõpu ja 90.-te algusesse millega seoses See tekkis millalgi päris nooruses, kui ma käisin otsa koolis, noh, 16 15 16 otsa kooli esimene kursus, ma läksin peale kaheksandat klassi sinna ja hakkasin Moskva kohvikus punktaritega läbi käima ja ma ütleks selle kohta poistekamba värk. Nii et täpne algusdaatum on väga ebaselged. Lihtsalt üks hetk oli nii ja kõik teistele poistele sobis ja meeldis mind niimoodi kutsuda, siis järelikult nii jäi. Mingil hetkel hakkas hääbuma ja edasi kutsutakse siin lihtsalt Raineriks. No ma olen selle hääbutamisega ise nagu pingsalt tegelenud ka ikka üritanud, et mulle öeldakse Rainer nüüd mingit lapsepõlves välja kujunenud hüüdnime, mis praeguse vanuseolekuga nagu võib-olla ei lähe kõige paremini kokku tekitaks küsimärke. Kujuta ette, kui Savisaart kutsutakse kogu aeg pekiks või ma ei tea mis iganes. Iganes hüüdnime tal oli. Nina proovidki, ninasarvik. Üsna tõhnile veel minevikus, meil oli bändi koosseisust ja sellest nõndanimetatud Ell klassika kujunemisest põgusalt juttu. Kellega sa hakkasid üldse esimesi katsetusi muusikas tegema, kas need tüübid, keda sa võtsid pilli mängima kasvõi ansamblis, ükskõik kas nad tekkisid sealtsamast poistekambast, kellega sa läbisid või kusagilt mujalt? Ei, mis ei olnudki, mis poistekamp? Villu Tamme, Ivar Kont, Tarvo, Hanno Varres. Need kõik on sellised, noh, kes seal tol ajal Moskva kohvikus käisid, olid, on tänapäeval osad, on vägagi tehnilised kultuuritegelased ja ansamblite liidrid ja sealt sa ei saanud, sest nad olid juba hõivatud. Jah, minu meelest tollel ajal ei olnud, kes sellist selliseid ansambleid veel olemas, et üks ükskõik ja ma hakkasin tegema mingisugune 85 86. Vennaskonnaga umbes samal ajal vennaskond alustas ka kusagil seal 84 äkki või. No vennaskonnast ma teadnud tollel ajal nagu suurt midagi, eriti Trubetsky sai muidugi näha seal Moskva unes ka suht tihti, aga aga sinu bändikaaslased tulid siis, kuskohast seda ma täpselt ei mäleta, aga trummarid, kelle nimi oli Tarmo Herkel? Teda ma tundsin juba kooliajal. Kas ta ei, ta ei õppinud minuga ühes koolis, aga ta oli minu klassist kellegi tuttav või sõber ja see oli kooli läheduses oli, ja valitsuse all oli üks ansambel bändi ning ja ma mäletan, et tema tegutses seal ka oma bändiga ja. Ta oli mulle just meelde jäänud, kuna ta oskas laulda ja trummi mängida ühel ajal ja Ta mängis trummi ja laulis onu Vollid mis jättis kustumatu mulje kaheksanda klassi poisile. Onu volli on Gunnar Grapsi 80.-te aastate hitt. Teine mees oli Anatoli Ivanov peaaegu kahe meetrini venelane, kes kunagi vist siis, kui mina olin taga tutvunud, olid tutvusin temaga oli ta juba sõjaväes. Jutud käisid, et taolide sandis ja oskab dessant labidaga päid otsast ära lüüa. Norida ei tasu. Siis oli selge, et selline mees on vaja turvakaalutlustel ansamblis võtta. Kõik oli läbi mõeldud ja. Minuga ei tasu tänu sellele siiamaani norida, kuna Vanofon veel elus. Nii need on, et kes, kes on jäänud sinna aegade algusesse, kuhugi aga, aga kui juba hakkasid mängu tulema tuttavamad nimel, Ma mõtlen laiemat avalikkust, et nagu Vainola ja, ja rajasaare ja, ja ütleme sedasama klassikat. Vainola oli ka üks kõiges oli minu sõbra sõber. Mu ema palkas 80.-te aastate keskel meile koduabilise kaudu koduabilisi ja mul oli võimalik sokutada endale koduabiliseks hoidjaks ise iseendast neli aastat vanem sõber ilma. Igavesti tore ja siis Vainola oli seal ilma sõber, kes aeg-ajalt käis emal külas. Kui massi otsisin ansamblisse lauljat, siis Ilmo ütles mulle, et aga et ma ei naa väga hea laulja. Ja siis mul õnnestus sellesama Allaniga ise sõbraks saada. Ja talle selgeks teha, et ta peab minu ansamblis laulma hakkama, mis ka juhtus. Ja seda siis jätkus alates 86.-st kuni 90.-ni kuni Metro Luminal nii välja, et aga Rajasaare ja nett on, ilmusid pilti, kõigepealt ilmus Netan pilti ja siis me mängisime pikka aega, mina all on kalle ja viimane koos oli koosseis enne Rajasaar, et oli selle erk haugiga. Ja, ja siis mingi hetk me ikkagi avastasime, et see Herk on ERC hauge. Ei, ei ole hea trummar ja ta jääb ikka kogu aeg aeglasemaks, kui me lugusid mängima ja kuna ma kasutasin väga palju digitaalleides numbrilist audiokordajat et siis on numbriline digitaalne, siis me hakkasime uut trummarit otsima ja kuna kalla õppis tollel ajal otsa koolis, siis me proovisime otsa koolist neid trummaraid ja ja üks nendest, kes tuli kohale, oli Kristo Rajasaare, siis ta jäigi, kuna ta sai kõige paremini hakkama nendest, keda me proovisime, siis ta jäigi. Mis mis olla bändikaaslaste puhul oluline on, mida sa arvestad, kui sa neid enda ümber valid? Niivõrd-kuivõrd valida saab, et selles mõttes, et siin on kaks poolt, üks asi on see, et sulle meeldib see muusika, teine asi on see, et kas ta tahab sinu projektis osaleda. On väga palju muusikuid, kes mulle väga meeldivad, aga kes ei taha minu projektis osaleda, kaasa arvatud näiteks nagu siin näide oli see Mait Vaigu näide kohe päris alguses, kes ütles ja, ja järgmine päev ütles ei, et, et seal peab olema ikkagi mõlemapoolne motivatsioon on ja kõik osapooled peavad sellest midagi saama ja senikaua see toimib. Eks ansamblites juhtub ka niimoodi, et kui keegi jälle areneb kuskile kohta välja, tahetakse hakata tegema oma sooloprojekte ja siis näiteks minnakse minema ansamblis, luuakse uusi kollektiiv ja nii edasi. Tihtipeale sellised ideaalsed toimimisel hetkel ei ole nagu igavesed. Et seal mingi hetkeline situatsioon, kus kõikide kõikidel on parasjagu see õige motivatsioon seda asja teha ja keegi ei astu kellelegi kandadele, loominguliselt ega mänguliselt. Senikaua see toimib. See ikkagi viitab sellele, et bändis peab olema mingisugune hierarhia, ka kõik ei saa olla võrdsed või, või on see võimalik ikkagi. Mis mõttes, ega bänd ei ole mingi sõjaline struktuur ja ja, või, või kui sa oled nagu helilooja, seal on loominguline nägemus, siis kahtlemata sa suunad ja sul on nagu suurem sõnaõigus selle pärast, et sa viitsida oma loomingut, läbisuna, visioone, eks ole. Et aga mis puutub muudesse asjadesse, siis kes rohkem teeb sellel rohkem ai, kus? Lihtne reegel ongi, kui tahad olla tegija, siis rohkem? No ma toon sulle lihtsa näite, hea küll, et me loome siin praegu ühe uue ansambli, mille nimi on sinine tool. Et kuhu kuuluvad Rainer Jancis ja, ja Sten Teppan. Ja minule tuli see idee praegu, Sten, sul ei ole siin midagi vaielda. Seetõttu ma olen natukene eelistatud olukorras selles ansamblis, eks ole, minu asi on otsustada, kas ma tulen. On see sinu asi on otsustada ja ma ütlen sulle, et näed, et Sten, et ma juba praegu mõtlesin selle kolme minuti jooksul mõtlesin välja kolm uut lugu, on ju, et kas sa tahad neid mängida, et ma täiesti täpselt tean, millised need lood tema peavad, ainult ma võin sulle kõike selgitada, sulle selgeks õppida, õppida, et seal kindlasti võtab natukene laev, et neid õppinud. Kas sa soovid seda, ütle, kes on selles olukorras praegu liide mitte mina. Aga kas see on selline kuritahtlik, pahatahtlik? Statuur praegu ei ja ma arvan, et see sõna hierarhia, mida ma kasutasin, ei tähenda ka oma loomuselt isenesest. Nagu negatiivselt majandus ja ei, ei noh, küsimus ongi selles, et täpselt samamoodi on, täpselt samamoodi on vastupidi, et kui sina teed mulle analoogset ettepaneku, siis on mul see soov, näiteks ma praegu teen koostööprojekti Mait vaiguga, kes on teinud oma isikliku sooloplaadi, kõik on tema lood, tema muusika. Ma olen neid mingil määral arranžeerinud. Ma ei leia, et mul oleks, tema, ajab kõiki asju, tema teeb kõik. Ma leian, et see on tema bänd, tema projekt, totaalne respekt, mul ei ole mingit ego probleemi, sellega ma ei taha muuta tema muusikat. On ta ainult sellele nii palju kaasa, kui mul vähegi on võimalik? Mul ei ole mingit ambitsiooni sellega seotud, minu meelest tuleb lihtsalt osata nagu aru saada, mis olukorras sa oled ja mida sa teed alati. Ja kas sulle see olukord sobib samal ajal noh võib ju alati minna. Ma võin minna näiteks kellegi teise ansamblisse mängima, kellel on mingi visioon, on mingid lood? Endale kohutavalt meeldivad, aga minu maitse järgi ei ole päris sellised nagu, nagu mina neid mängida tahaks, aga see inimene näiteks tahab, et ma mängiksin neid just nii, nagu see tema visioon on. Nüüd, kui ma tahaksin seda tema muusikat hakata enda nägemuse järgi ümber tegema, hakkaksin seal virisema iga kord. Et ma võin ju seda, saad sa niimoodi mängida. Tegelikult see mulle nagu üldse ei meeldi, noh, aga hea küll, ma mängin seda ja siis läksin kohvikusse kuskile vägisi sõpradena. Jahend. Mulle ei meeldi nende nood üldse. Jah, ma mängin seal bändis, et et ega see mait ei lase mul mängida nii nagu ma tegelikult ise tahaksin, et ta on niuke jube diktaator ja selline egoist, tal on mingi oma nägemus. Et aga okei, ma mängin, et ma tegelikult ise teeksin hoopis paremat vingemat muusikat. No ma ei tea, kuidas see jutt kõlaks minu meelest naeruväärne, ma ei oska, ei oska seda kuidagi teisiti kommenteerida, samas kui sa oled ise selle endale ülesande võtnud, et sa nagu teostad kellegi teise muusikat, sa teed seda, eks ole, see on täpselt sama moodi, et et näiteks kui mõned heliloojad, kes ise üldse ei esitagi oma muusikat näiteks nagu Arvo Pärt ei kritiseeri neid sellepärast, et nad ise oma muusikat ei esita või üritavad orkestrile peale suruda sellist versiooni, nagu millisena Nemad seda muusikat näevad, keegi ei protesteeri selle vastu kõikidel meel, et heliloojad oleme oma visiooniga ja üritab oma muusikat selliseks kujundada, nagu tema seda ette kujutab, sest et tegelikult ongi see alati väga suur probleem helilooja jaoks. Kuidas saada siis selles materiaalses maailmas muusika niimoodi kõlama, nagu ta kõlab selles peas? Vaimumaailmas? Meie vestlused Raineriga teemadel, mis väga huvitavaks kujunevad, kestavad läbi nädala ka järgmistes kuulde raadiostes kuni reedeni välja. Aga tänase osa siin võtame taas ühe lauluga kokku ja see on number kas albumilt Coca-Cola, mille lugusid ma teile siin mängin ja päike tõuseb autoreid Rainer Jancis, Mait Vaik seal nüüd koostöö, millest on siin paaril puhul juba juttu olnud ja räägi oma suhtest Maidu tekstidega. Kui ma Maiduga tuttavaks sain ja tema luulega kokku puutusin siis ma ei oska midagi öelda, mulle need kohe automaatselt meeldisid. Ma sain aru, et tegemist on suure asjaga. Et tegemist on hea luuletajaga. Mu jaoks parima eesti luuletaja, aga läbi aegade Eestis. Ja ausalt öeldes natukene mujalgi kripeldama jäänud, et maite nagu ei võeta luulet, tänavaid, laulutekstide autorina, on tegemist, on väga sügava autoriga, kelle, kes on tegelikult luuletaja ja keda peakski minu meelest luuletajana võtma. Selle tahtsin välja anda. Oled sa proovinud, Ma küsin vahele. Teisi kuulsaid eesti poeete. Ka siin on ikka kirjutatud ka Rummo tekstidele üks kõige ees ja Jüri Üdi tekstidele vist on midagi kirjutatud ja sealt ta nagu üks kõiges eriti oli rohkem. Mõnest üks Paul-Eerik Rummo tekst oli meil mustad pilved, mida sai tehtud kunagi siit-sealt on võetud Loomingu raamatukogus tekste. Aga noh, see on suur vahe, kas sul on tuntud hea tekst, mille suhtes kõigil on juba oma visioon mingis mõttes olemas, et näiteks, kui sa oled seda luuletust juba kuskilt varem lugenud ja sul on tekkinud mingi oma tunne ja siis sa kuuled seda pärast kuskilt kellegi teise tehtud lauluna, see ei pruugi sulle meeldida, sest see ei kattu enam sinu visiooni või emotsioon mõniga. Kui sa esitad mingit teksti, mis on varem tundmata, siis see sinu visioon seal on nagu esimene ja annab kõvasti sellele tekstile juurde või see jääbki selle kuidagimoodi nagu originaalvariandiks. Et et kui see, kui see tekst saab kuulsaks nii-öelda just selle sinu tehtud esimese originaalloo kaudu, et et näiteks ei kujuta ette, kui me teeksime nokk, lokk, nokingande häbens, toore, eks ole praegu mingisuguse totaalselt teise meloodiaga ka väga hea laulu, keegi ei võtaks seda omaks. See originaalnokknokk nokkinud. On tähele, on see teooria ikkagi selleks looks. Kuidas ja päike tõuseb laulu puhul? Muusika ja tekst kohtusid omavahel. Vot seda nagunii täpselt ei mäleta, aga ma mäletan seda, et et oli kogu aeg see oranžide kaantega ja Picassoliku härjapildiga raamat, mis vedeles Maido voodi peal ja päike tõuseb Hemingway. Et kindlasti see loo pealkiri on sealt inspireeritud Nemad seal vedelas ja see lugu oli lugu ja textsaid lugu, lugu sai varem valmis ja tekst tuli natuke hiljem, aga suhteliselt üheaegselt. Te olete raadio kahe kuulderaadiuses ja me jätkame tutvumist klassikalise albumiga, mille olen vanade heade Eesti albumite hulgast välja valinud. Selle nimi on Coca-Cola Metro luminali album, millest räägib minuga siin sel nädalal Rainer Jancis, kes ongi Metro Luminal koos erinevate võitluskaaslastega erinevatel aegadel. Rainer, kas sa mäletad, missugune oli suvi 1990 ja küsin seda sellepärast, et siia plaadi tagakaanel on kirjas tatud, et Coca-Cola lindistatud Linnahalli stuudios 1990. aasta suvel ma ise ei ole kunagi Linnahalli stuudios käinud. Aga võttes arvesse, missugune see kompleks väljastpoolt väljastpoolt paistab ma kujutan ette, see ruum, isegi suvel võis kaunis jahe olla ja hämaria. Täna ilma akendeta keldristuudio on see suhteliselt suured ruumid linaali lava taga, mis on poolkaare kujuline. Mis aeg see sinu elus oli, mäletad sa, Ghanas olid siis arvutame välja. 90, ma olin 21 ja mis tavaliselt 21 aastased kutid teevad, kas nad sõjaväes on? Lähevad ülikooli? Vist küll aga joovad. Ja, ja see on see aeg, kus on värskelt avastatud niuksed, asjad on võimalikud ja teeme, pole veel tekkinud ja kõigest on suhteliselt ja suhteliselt savi ja sa räägid praegu endast kui 21 aastasel jaan täiesti sinu jaoks oli see aeg niisugune, see oli väga selline keeruline aeg, et oli ju tegemist tegelikult vene ajaga. Et me olime veel Eesti, oli ju Nõukogude Liidu koosseisus tollel ajal see maailmapilt ja perspektiivid olid hoopis teistsugused, kui need on praegu. Et ja mis joomisse puutub või alkoholi, siis need standardid olid ka hoopis teistsugused kui, kui praegu, et et julgeks öelda, et venelane all nagu see joomine iseenesest oli normaalne tegevus, et kõik niikuinii õid ja inimesed olid töö ajal purjus tööl ja see oli täiesti nagu normaalne, siis peaasi oli mitte mitte liiga purjus tööle tulla. Et umbes, et sellele ei vaadanud keegi nagu viltu või see isegi ei mõelnud, et sellega on nagu midagi valesti. Et see oligi nagu teistsugune aeg ka selle koha pealt. Kirjeldama klassikalist päeva, kui niisugune oli olemas, noh missugune ta umbes võis olla, hommikul ärkasid üles, ei ärka hommikul üles, kuidas see käis? Selle klassikalise päeva kirjeldamisega üheksakümnendatel on suht keeruline, aga hommikul ma kindlasti üles ei ärganud, tööl ma ei käinud selles mõttes, et stabiilselt niimoodi regulaarsel tööl ma ei käinud siis. Ja öösiti sai kogu aeg üleval passitud, sõpradega jauratud, teed, joodud, muid asju joodud, kui kui juhtus ja see ärkamine ja magamaminek oli, olid ikka väga suvalistel aegadel. Millest sa elasid, millest, no ma mõtlen, isegi joogi jaoks on raha vaja. Okei, tollal ei maksnud, asjad võib olla väga palju ka ikkagi. See oli aeg, kus kontsertide andmine nagu hoidis asja üleval küll piisavalt, et sai rahulikult muretult mitte tööl käia, näiteks. No vot, see on selline jällegi väga tänapäevane küsimus, et sest et tegemist oli ju vene, aga kus raha tuli ju kõik riigid. Esiteks me olime piisavalt noored, et meil kõigil olid mingil määral vanemad. Kõik asjad olid meeletult odavad. Taksoga sai sõita mingite kopikate eest, ma mäletan, mingi istusid taksosse sisse, ma ei mäleta, kas seal oli kaks kopikat või 20 kopikat, mingi hetk oli vist 20 kopikat ja kilomeeter oli kaks kopikat. Kõik oli nagu superodav. Seal oli ju see ka, et korteri üürid olid ka meeletult odavad, noh, üli üliväike raha oli see, mis seal tuli korteri eest maksta. Ei mäleta, et oleks olnud mingit hiigelsuuri majanduslikke probleeme, et küll oli jah, et probleem, et leida raha, et muusikainstrumente osta, sest need olid suht kallid ka tolle aja vääringus, et et korralikke pille osta, et ma mäletan, et ma käisin isegi selle nimel tööl, et endale kitarri osta. Mingi hetk, mis töös oli esimese kitarri, mille ma ise oma raha eest ostsin selle? Ma teenisin välja ERKIs modellina töötajates, kus ka töötas peale minu veel Tarvo Hanno Varres ehk nähvitskis hilisem JMKE bassimees ja Imre Oro ehk Chimmerov, nii et tänu tänu Tarmo olema sinna üldse tööle läksingi. Tema rääkis, et tule sinna. Kuid meil on seal mõnus. Mida ta kahtlemata oli, eks, ja kui oluline kokkuvõtmine oli Metro Luminal jaoks stuudiosse minek oli see teile suur saavutus või tuli see tuli see kergelt-raskelt kätte? See stuudiosse minek oli meile pakkumine, et tegelikult meil oli see nii-öelda need lood, nagu ma juba rääkisin, olid mitme erineva koosseisuga mängitud juba mitu aastat oli neid lugusid kammitud ja plaadimaterjal oli juba ammu valmis pikka aega ja see pakkumine tuli meile tegelikult Urmas kadakult, kes tollel ajal oli mingi kooperatiiv kuldnokk kes andis välja Eesti muusikat. Minu meelest nad on teinud Zimmeromendajanakile plaadi ja ka selle Mihkel Raua bändi meilgi Merry Christmas, mister Lorentsi, aga Metro Luminal Lile tegid nad pakkumise, et stuudios salvestada ära see meie materjal ja röövel ööbiku nad andsid välja ja et meie tulime tegelikult neile pähe kuskil üsna viimases järjekorras, kus nad olid nagu palju asju juba tegelikult ära teinud ja ja nii me sinna stuudiosse jõudsime, et mitte oma initsiatiivil. Ja siis, kui meil see materjal valmis oli, siis see mees, kes meid sinna stuudiosse sai, suri ära ja see jäi seisma. Lewis põrandaaluste lindistustega aastaid ja siis me andsime selle 95. aastal välja alles esmakordselt kassetina varem salvestamas käinud, midagi olime ikka meil oli, ma ei mäleta, kas ei luminaliga ka olime, Tartus oli mingi stuudio, kus me olime paar lugu salvestanud ja üks kõigega olime seal, salvestan. Ja siis me olime käinud heliloojat ja see oli stuudio, kus me olime ka mingid paar lugu, kaks lugu teinud linti. Aga ma ei tea, mis neist salvestustest on saanud, et neid vist ei ole kuskilt enam välja kookida. Ja prooviruumis olime ka salvestanud mitmeid kordi kassettidele. Mis staatuses Metro Luminal selleks ajaks oli, kui sa suudad ise vähegi hinnangut anda, noh, subjektiivne on see niikuinii sinu silmade läbi ja nägemuse läbi, aga, aga kuidas seal kontserdid läksid? Mis seisus bänd sel ajal oli, kui, kui tuntud kellele ta korda läks ja kuidas ta toimis? Pigem mul tuleb meelde see, et ma elasin kaks aastat Rootsis vist oli 91 kevad vist kuni 93 kevad. Ja ennem kui ma Rootsi läksin, ma ei tea, kui kuulsad me siis olime, aga kui ma Rootsist tagasi tulin, ma ei teadnud midagi, mis vahepeal Eestis toimunud oli, mis, mis mis siin toimub, avastasin korraga, et me oleme kuulsad, et kõik teavad seda plaat, meie kõik tea, kõik teavad, et meie avaldamata plaati. On levinud kuskil põranda all mingite lingi lindistustega nagu lindistus ja mingi väga laialt. See oli selline kummaline tunne. Et me olime nagu selja taga kuulsaks saanud või midagi sellist. Et tänapäeval vist seda ei juhtu ajal, kui bänd tegelikult praktiliselt ei tegutsenud. Jah, võib öelda, et isegi, et oli laiali, sest mina elasin Rootsis. Allan elas Soomes, Kristo ja Kalle olid Eestis lõpetasid oma koole, asju talle vist ei teinud üldse mingit bändi sel ajal ja Kristo vistike mingites bändides mängis. Mis aeg see üldse oli, püüa veel kirjeldada, sina läksid ära, Rootsi. Allan läks vennaskonna pundiga, eks ole, soome vennaskond oli sel ajal või, või natukene hiljem Eestis? Peavoolubändiks näidiseks tabeli päts oli nõks hiljem siis kui ta juba tagasi tulite vä. Ei, tegelikult oli niimoodi, et Allan läks sisuliselt nagu esimest korda bändist ära nõks enne sinna Soome minekut. Et tegelikult oli selline lugu, et me olime salvestanud selle Coca-Cola seal Linnahalli stuudios. Ja Allan oli just värskelt läinud vennaskonda kitarri mängima. Ja siis ta teatas sellest meile, et ta läks vennaskonda kitarri mängima, ütles, et aga ta võib nagu luminalis nagu edasi laulda. Aga ta nagu fikseeris selle asja niimoodi kuidagi niimoodi ära, et nagu, et et luminalis lihtsalt laulja ja siis vennaskond on, et kuidagi tekkis nagu selline olukord, et nagu vennaskond on tema nagu põhibänd, eks ole, mis väga paljuski esitab ka tema lugusid siis Luminal on nagu minu bänd, eks olemas. On nagu jah, et endiselt nagu aktiivne, aga, aga siis nagu jagab ennast nagu kahe bändi vahel. Et millest on ka aja aja jooksul suht palju tüli olnud tegelikult, kuidas sulle tookord mõjusse? Väga negatiivsed. Et me tegelikult otsisime, isegi? 93. aastal, kui ma tagasi tulin Rootsist, siis me selle ainult rottidele materjal oli meil tegelikult pikka aega instrumentaalina juba valmis. Me otsisime uut lauljat ansamblile, sest meil kõigil oli värskelt meeles, kuidas meile ei meeldinud, et nagu ütleb inimene nagu ühte põhiliiget kuidagi kahe bändi vahel jagama, siis teine bänd oli veel hirmus kuulus. Ma veel sinna takka takkapihta, et mis nagu seina natuke nagu meie seda võimekust ära, eks ole, et, et me tundsime ennast ise nagu võimeka bändina parema bändina ja, ja tundus nagu, et, et meile tuleb mingit kuulsust, mida me võiksime ise palju paremini välja teenida tänu sellele või kuidagi, et oleks nagu ise tegelikult nagu välja teeninud, aga tuleb meile teenimatult. Ja siis, kui me olime nagu üritanud proovinud mingisuguseid teisi lauljaid, kaasa arvatud. Minu meelest sai Taavi Pedriksid proovitud kosmikute esimest lauljat, kes nagu ei sobinud, minu maitsele ei sobinud ja meil oli see kinnisidee oma muusikas ka, et meile endale tundus, et kuidagi etnikese Allani hääle Allani laulmine sobis kõige rohkem siis siis nagu sai Allan tagasi kutsutud, et kuule, et et meil on üldse värk ja, ja sedasi tuligi ainult rottidele plaat, siis millest me siin ei räägi, kuna me räägime. Sest see oli siis juba see aeg, kui te mõlemad olite Eestisse tagasi tulnud. Ehk paar aastat hiljem toimus uuesti taasühinemine. Aga Coca-Cola ehk see plaat, millest me siin räägime, see on puhtalt nõukogude ajal kirjutatud muusikanõukogude ajal teostatud muusika ja ainult rottidele on siis juba värskes Eestis ja eesti ajal kirjutatud muusika ja teostatud muusika. Kuulame laulu siia vahele. Minu ettepanekul on selleks valge kardina valgus, autorid Rainer Jancis, Mait Vaik. Mis sa sellest loost mäletad? Maidule olid kodus Müürivahe tänava con Müürivahe tänav 30, kus ta elas valged kardinad, mille üle ta oli väga uhke. Need on tema enda isiklikest koordin, see on tema enda isiklikest kardinatest kirjutatud laul Maidu Maidu jaoks väga isiklik tekst. Tegelikult neilt valgeid kardinaid. Seal Maidu toas on väga palju vaadatud, et minu meelest olid need veel voodilinad või midagi taolist. See ei olnudki päris kardinad, see muidugi kihvt, kuidas Mait on teadlikult või siis alateadlikult pannud oma tekstidesse kõik lihtsad asjad oma ümber, eks ole. Kusagil vedeleb raamat akna ees olevat linad või kardinad, eks ole, ja tekstid tulevad. Eks kõik kirjutavad enda ümbruskonnast ümbritsevast, oma teadvusest, sellest, mida nad reaalsusena tajuvad millegist, muust või, või siis üritavad konverteerida, vastandada ebareaalsust reaalsusele ja kirjutada omast arust sellest, mida pole. Aga tegelikult see ikkagi on kuidagimoodi mingisugune kombinaati, see on asjadest, mida me juba teame, et isegi kui sa vaatad ulmekirjandust, siis ega sealt ei tule selliseid plahvatuslike ideid, mis lähevad täielikult välja sellest meie mõistmise dimensioonist, nad on ikka meie ajaja teadmisega kuidagimoodi kooskõlas. Et moodustavad mingi terviku. Kuhumaani me veel suudame kaasa mõelda. Kas see, mis sind Maidu tekstide puhul köitnud on, on tei tähendav teatavas süngus või või ma ei taha öelda depressioon, aga võib-olla sa täiendate ise seda rida, et muidu tekstid on mitte kõik, aga, aga paljuski üsna tumedad, et mitte öelda traagilised. Aga samal ajal ma ütleks, et nende noh, võib-olla see tumedas annad ülepaisutatud, et samal ajal on nad iroonilisel ja kohati koomilised met Maidule on selline must huumor, ütleks selle asja kohta, et neid võib nii maha võtta kui hakata ennast nagu väga tõsiselt võtma, et siis nad võivad tõesti jah nagu tumedate ja selliste masendavatena näida. Aga samal ajal see kõik ei ole nii hull, seda võibki huumoriga võtta. Jätkame juttu kuulderaadiuses on sel nädalal luubi all klassikaline album Coca-Cola Metro luminali plaat, mis ametlikult ilmus alles 90 olete keskel, kuigi sai salvestatud 90.-te alguses ja materjal enamasti valmis 80.-te teises pooles. Nii et võib öelda Rainer tegelikult selle materjali loomisest kuni ametliku avaldamiseni kulus peaaegu 10 aastat. Umbes nii, eks päris pikka aega ikka, eks ole, aga pidas hästi vastu, isegi selle ametliku avaldamise on 90.-te keskel ja tegite ikkagi selle 90.-te keskel ametlikuks miks just sellepärast, et ta on avaldamata. Teil ei olnud nii-öelda teisi mõtteid, et äkki, et läheks uue materjaliga kohe edasi ja jätaks. Ei, tegelikult me avaldasimegi esimesena avaldasime ainult rottidena teleplaadi, mis oli siis tegelikult nagu hilisem looming. Ja kus peal oli see isa tuli koju ja nii-öelda tollel ajal hilisem omad lood. Ja siis järgmisena andsime välja Coca-Cola. Et siis kohe ma ei tea, kas mingi pooleaastase vahega peale peale ainult rottidele seda kassetti tollel ajal kassetid tulise Coca-Cola välja ja Coca-Cola ei olnud tollel ajal Coca-Cola, vaid oli lihtsalt värvitud värvitud. Nende Pulverisaatoritega värvitud kassett, millel ei olnudki. Coca-Colat sai Coca-Cola nimeks siis, kui CD tuli välja sellepärast et meil oli, otsisime sellele plaadile nime, aga tegelikult nagu ühtegi head nime ei tulnudki välja ja kui see, kui me nende Pulver seisaatoritega need kassetid ära värvisime, siis nagu tundus lausa kohatu mingi nimi panna. Et Coca-Cola on seal oli mingisugune idee variante, et mis võiks olla selle plaadi nimi, aga siis ametlikuks nimeks ta sai ikkagi 90.-te lõpus või isegi tuhandetel aastatel, siis kui, kui see plaat CD CD peal nagu välja tuli, siis ta nagu kinnistuse, et, et muidu ta oli selline kuulujutu tasemel ühe versiooni mõnina võimalik plaadini, nii et ma siiamaani ise ei ole muuseas üldse kindel, et see on hea nimi sellele plaadile. Muide, tänu oma toakaaslasele sain raadios, kelleks on Erik Morna, olen ma neid värvitud, kas ette just hiljuti käes hoidnud ja vaadanud ja see oli ikka korralik aktsioon, midagi niisugust teha, eks, et kuidas see tehniliselt välja nägi, kas te kaotasite karbid kuidagi põrandale või mingisugusele alusele lihtsalt? Täpselt täpselt nii täpselt niimoodi kassetid sai pandud põrandale mingi laotatud nii palju, et neist sai enam-vähem sinna keskpaika. Jõudis selle Pulverisaatoriga kuidagi kohale, siis pöörasid. Ma ei tea. See käis suht ruttu, et ma ei mäleta mingi 1000 kassetti, mingi kahe tunniga värvisime väga ilusti. Ja väga ilusad jäid ja rutuse auto värv kulub, kuivab väga ruttu ära, nii et ootad mingi paar minutit ja siis saad juba teise küljele pöörata. Ja CD-karpe saaks ka niimoodi värvida. Ongi värvitud tähendab tegelikult, et oleme proovinud, aga. Kuidas sa, Rainer sõnastaksid oma ambitsiooni Metro Luminal iga kasvõi seal 80.-te lõpus või 90.-te varases alguses, enne kui sa Rootsi läksid? No see ambitsioon ja minapilti ja kõik asjad on nagu kergelt liikuvad ja muutuvad, muutuvad asjad, et ma nagu ei ei mäletagi, et oleks mingit konkreetselt fikseeritud ambitsiooni kuskil mängus, et nagu jalgpallis, et nüüd tahame võita seda karikat või tahame olla see või see või see seda ei saagi nagu olla, et pigem ambitsioon on teha võimalikult head muusikat, võimalikult head loomingut, mis endale ka rahuldust pakuks, ongi ainus ambitsioon ja aeg-ajalt õnnestub ja aeg-ajalt see ei õnnestunud. Et edasi on see, kuidas inimesed sellesse suhtuvad. Mida sa ei saa ette näha kord hästi, kord halvasti, kellelegi meeldib, kellelegi ei meeldi. See on juba teine küsimus ja kui, kui saabub olukord, kus, kus veel inimestele meeldib ka ja ja see pakub midagi, on tähtis, siis on hoopis tore. Mis eesti muusikas sel ajal toimus? 90.-te hetk märkasid, mis, mis Metro Luminal ümber oli, oli sulle eesti muusikas sel ajal olulisi bände või artiste? No eks kõik need asjad, mis tollel seal ümberringi toimusid, olid olulised ja mõjutasid nii meie neid kui nemad meid, et, et võib-olla tollel ajal olid isegi, ega kõikvõimalikud JMKE, mister Loorentsid vennaskonnale olid nagu tähtsamad võib-olla nii muusikaliselt kui kui poliitiliselt kui Metro Luminal, et võib-olla Metro Luminal on takkajärgi isegi kuulsam bänd kui, kui, kui, siis, kui ta reaalselt tegutses. Meie asjad on kuidagi alati sellise pika vinnaga kohale jõudnud hiljem siis kui neid enam reaalselt pole olemas, vaid on mingisuguse mälestuse või salvestise kujul ainult eksisteerivad. Jah, see on hea tähelepanek, sest kui ma mõtlen enda muusika kogu peale, siis needsamad ainult rottidele. Bagola tekkisid CD-na minu riiulile alles umbes poolteist kaks aastat tagasi. Ostetuna ühelt laadalt kiles versioonid ja tip-top tutikad, eks ole. Et on aega läinud mööda, aga no maalin, nii kauge nurgamees ka sinna jõudnud Metro Luminal ist eriti jutud sellest raadiost ei mängitud. Ei mängiti ikka, tähendab tal ikka isa tuli koju, tuli söögi alla söögi peale ja Ta õrnas käes tuli söögi alla söögi peale. Ma mäletan, et isegi oli selline saade nagu Reisile sinuga. Kus oli selline piinlik hetk, et kolm noormeest sirmi taga. Vist küsimus oli, et mis on nende lemmik. Ja siis kõik ohkasid, ütlesid, et see oli nii piinlik. See oli nii piinlik. Said sõpradelt märkusi ka sellel teemal. See oli, jah. See oli piinlik hetk. Samal ajal. Polaarsus, ja see on juba jah, nõks hiljem, kui jõudis isa tuli koju raadiote mängu kambas, oli tõsi, minu meelest ilmus ka üks CD, mille nimi võis olla kuldmehike või midagi taolist, mille ma ostsin tatart ost ühest plaadipoest ajal, kuid CD-plaadid maksid umbes 250 või rohkem krooni. Väga sageli ei saanud neid osta, aga siis kui mingi aja jooksul raha kogunes, siis sai osta. Ja minu meelest mulle millegipärast see kogumik jäänud meelde seetõttu, et seal pealegi kaks Metro Luminal lugu Ta õrnas käes ja isa tuli koju. Ainult ainus bänd, millelt oli vist kaks lugu, sellepärast kuidagi jäi see kogumik mulle meelde. Peaks olema plaadiriiulist siiani olemas, aga, aga enda muusikat raadiost kuulata. Kuidas see mõjus? Ma mõtlen, olen kuulnud mitmetelt inimestelt ikka seda erutuse kirjeldust või isegi seda emotsiooni, kui oluline oli kasvõi oma oma demoraadiost kuulamine ja kõige esimene lugu või midagi taolist, et see, see osadele on mõjunud tõelise käivitajana või tagant lükkajana, kuidas sinu puhul saali. Ei meeldi, üldse ei meeldi, aga see on asi, mis tuleb välja kannatada, sest tõesti ei ole võimalik, et see anud teatakse, sinu muusikat kuulatakse, aga endale ei meeldi kuulata enda loomingut raadiost kasvõi juba sellepärast, et olen Audio friik, mingil määral ja raadiost tuleb see läbi igasuguste kompressorit ja võib-olla see hakkad kuulama mingit, miks noh, loo tehnilist teostust, onju, et kuidas teda miksitud Maaserdatud mida iganes, eks ole, ja ja tekivad sellised töised mõtted pigem, et mida, noh, aeg-ajalt tuleb kuulata oma loomingut raadiost kasvõi selleks, et järgnevalt asju paremini teha ja osata nagu, nagu nendest asjadest nagu hoiduda, mis eelmine kord ei meeldinud, aga, aga reeglina ei meeldi teiste inimestega samas ruumis viibida. Kui sinu lugu raadiost tuleb, on natukene piinlik tunne, et et võtab nagu kukalt kratsima ja mujale vahtima, aga selle mängimise aja üldjuhul on ikkagi see ju kompliment, kui sinu lugu raadiost tuleb, see ongi kombeks tsement, aga see ei tähenda, et see kas sulle meeldivad komplimendiks, et komplimendid, kui sulle keegi tuleb ja kaela langeb, oi-oi, sa oled nii armas. Nii tore. Sa oled nunnu, et ühest küljest on hea, et aga sa oled selle juba nagu mingi sekundiga kätte saanud juba võib-olla ennem seda kätte saanud, kui ta sind kallistas ja edasi on kõik nagu üleliigne, et, et ma olen tänulik igale komplimendina, mis mulle tehakse, ma olen südamest tänulik, ärge mõistke mind valesti. Et aga samal ajal on. On see ka natuke piinlik? On sul olnud vahetuid tagasiside hetk inimestega kusagil tänaval, bussis, trammis, kontserdi järel, kus inimesed tulevad midagi sulle sinu muusikast rääkima. Ikka on, kogu aeg on head, kui halba, mõni tuleb ja ütleb, et üldse ei meeldi ja kõik on jama ja inimesed eine, tuled, Veeaa kiidab taevani ja sa pead kõike seda kuulama. Ja, ja see jutt surutakse sulle peale, tihtipeale sa ei saa sellest heast ega halvast. Lihtsalt ei saa selle eest põgeneda. Inimesed solvuvad, kui sa tahad selle eest põgeneda, kui sa tahad nende arvamust ignoreerida. Aga inimesed kohe võtavadki kätte, et tulla ja öelda halvasti ka või saavutavad ongi nii ja tihtipeale isegi tihedamini kui, kui, kui, kui head need halvasti ütlemised tulevad kontserdi järel, kuigi ma ei kujuta ette, miks selline kontserdi järel tavaliselt ei tule, see kontserdi järel me meil on siiamaani olnud suhteliselt toredad esinemised ja reeglina mul kontserdid õnnestuvad nii Metro kui kui ilma, et et tavaliselt just kontserdite järgi on selline hea viitak, et muidugi, et kui on nii metsa läinud kontsert, et ise ka saad aru, et midagi oli, no mingi tehniline praak, kui asi olime mängu, siis ikka ikka inimesed, võib-olla Bondivad välja viisakalt oma inimesed tulevad suvalisel hetkel, ütleks, et, et ma ei tea, kuskil kohvikus tuleb näiteks keegi lauda ütleb, et sina mind ei tea, mina siin tean, on ju, et ma olen kuulanud muusikat ja siis mõni ütleb, et kiidab, et jah, et on olnud pikki aastaid fänn ja tal on nii hea meel, et ta saab suva kui nüüd rääkida ja kätt suruda ja tahab sedasama muusikast rääkida, aga samal ajal on ka neid, kes tulevad sulle ütlema, et kuule, et ma tean sa muusikat ja mulle ei meeldi see ja leiavad selle aja ja võtavad selle aja tulla sulle seda informatsiooni aia viima, niiet. Ehk ehk su päeva ära. Rikkuma imetlen meelekindlust, et inimesed süvendavad ilmuda isiklikult feiste feisse. Kui nõme muusika seal on, et see on saavutus omaette, ma saan nad komplimentide tegemisest aru, et see on kuidagi positiivne side, aga tulla nagu näost näkku ütlema. Et sa teed ikka nõmedat asja, see on, see on huvitav. No seda seda viimasel ajal pole nagu väga tihti ette tulnud, aga ma mäletan, et üheksakümnendatel eriti kui sa nooremaid, siis, siis nagu ta oli ikka päris tihedalt. Kuulame laulu Ahmoonid taas on Rainer Jantsise ja Mait Vaigu koostöö. Kas ma mäletan õigesti, et seda lugu on teinud ka vennaskond seda teksti kasvatanud vennaskond hiljem pärast teid? Võib-olla jah, tiba hiljem, aga selle looga on niimoodi, et tegelikult see Maidololi sellest loost oma versioon. Aga kuigi tal oli sellest enda versioon olemas ja vennaskond mängibki, seda Maidu lugu, mis on Maidu viise. Aga kuna mulle see tekst niivõrd meeldis, siis ma vaatamata temagi isale karjumisele, tegin sellest ikkagi oma versiooni. Ma mäletan, et meil olid isegi sellekohased vaidlusele, miks sa selle ära tegid, see on ju minu lugu. Tahtsin näha seda lugu sellepärast. Mulle meeldis kaadriloo. Aga kuna Maidule meeldis minu versioon ka, siis ta nagu noh, päris ära ka keelama ei kippunud, et lihtsalt jäidki niimoodi, et vennaskond tegi seda oma versioonis ja siis me mängisime seda omavahel Simonis. Vennaskonna versioon on siis Maidu õige originaalversioon. Minu versioon on siis minu versioon, mis on piraat versioon sellest loost? Tegelikult. Raadio kahes stuudios on Rainer Jancis. Meenutame ansambliga Metro Luminal seonduvat. Räägime bändist, kes on tagantjärele saanud kuulsamaks kui ta võib-olla seal neil aegadel, mil sündis Coca-Cola. Üldse oligi hulga lugusid, on kuulatud hulga, jõuame nädala jooksul siin veel ette mängida ja räägime siis muid asja sinna juurde. Kuivõrd Rainer oli, oli see bändide seltskond, keda sa nimetasid. Mis sulle 90.-te algusest meelde on jäänud teile konkurentideks? Võtsid sa seda kunagi niimoodi oli see sinu jaoks oluline jälgida, mida, mida teevad teised, kuidas neil läheb ja kuhu Luminal selle kõige juures asetub? Ma ei oska selle konkurentsikoha pealt midagi selles mõttes öelda, et endale nagu tunda see, et et meie nagu ei olnud nagu läbi löönud ja nemad võib-olla mingit Emmgaajaide Chimmeraud ja et oli mister loolandsid, et nemad olid nagu läbilaenud bändid, et et nad ei olnudki nagu otseselt konkurendid, et me nagu isegi nagu ei asetanud sellele samale pulgale päriselt. Et meid oleksin mingitele suurtele kontserditel nagu rock summer kutsutudki üldse. Et võib-olla natukene oli selline kõrvale jäänud tunne, et need, et kuna meie miskipärast sinna mainstream voolusesse päris nagu nagu ligi ei pääsenud või, või ei peetud Meinud selleks mainstream vooluseksis jäime nagu natuke kõrvale sellest nagu, nagu üldisest muusikaelust, et see võib-olla see võib olla tunne oli küll natukene jah. Aga nagu takkajärgi paistab, siis hiinlane elas üle selle. On olemas selline hiina tarkus, et tuleb istuda jõe kaldal ja oodata, kuni vaenlase laip sust mööda ujub ja praegu paistab, et et kõik vaenlased Valla allavoolu läinud. Et see ei ole võib-olla küll otseselt selle intervjuu teema ja me jätame mingid episoodid, uskuge mind, see oli nali praegu lõbimeli asjadest kajastamata, aga aga ma siiski tahaks selle ära puudutada. Täpselt ei mäleta, umbes neli-viis aastat tagasi või nii, ma helistasin sulle ja tegin ettepaneku, et, et teeme Metro nominaaliga R2 Live, mängime kuulsamaid lugusid. Tookord sellest midagi ei sündinud, see oli aeg, kus sa ei tahtnud sellest väga palju mingil põhjusel kuulda sinu jaoks hoopis emas. Ütlesin, et ma tahan mängida, aga mulle hakati tegema ettekirjutusi, mis mulle ei meeldinud, et ma vägagi tahan mängida R2 Live ja manitseja, imestan, et mind mitte kunagi ei ole kutsutud mängima mitte ühtegi R kaks live terve oma karjääri jooksul. Aga ma ei saa aru, miks pärast peab, peavad sellega kaasnema mingisugused ette, kirjutasin, ma tahtsin vägagi mängida ja tahtsin mängida Mentronoomiga suminaliga uusi lugusid. Aga mikspärast jõudnud levini oli see, et et Raadio kahele ei sobinud see, et me mängime oma uusi lugusid. Ja loomulikult artistil loojal peab olema loominguline vabadus, kui kui mul on, ma tahan praegu teha sellist muusikat, siis ma teen sellist muusikat ja ja seda enam, et tegelikult need kõikvõimalikud retro projektid. Ausalt öeldes lagundavad meid kui ansambleid, ansambleid, meid, Queeni inimesi, neid võib aeg-ajalt teha jah, et kui sa oled tegutsev ansambel, sa oled oma muusikaga edasi liikunud oma loominguga, sõber, sa võid teha aeg-ajalt retrokontserdi, aga nii ennast ise surnud bändiks kuulutada ei taha mitte keegi eriti veel, kui sul on loomingulist jõudu, kui sa oled. Kui sul on loomingulist värskust, sa tunned ennast mängijana tipptasemel, miks sa siis peaksid minema alluma mingisugustele mõttetutele, ettekirjutustele, mis on tehtud sellisest hirmust, et. Küsimus, mis? Ma saan aru, mida sa mõtteta, aga, aga kas asi või töötada ka niipidi, et, et tulles sellesama osaga, mida sa nimetad bändi surnuks kuulutamiseks välja korraks võiks olla uus tõuge või hüppelaud millelegi järgmisele? Ei, ei ole. Aga sel juhul te olete nüüd viimasel ajal just teinud mõned nii-öelda retrokontserdid või need ei ole Reta kontserdid. Ei, need ei ole tehtud, tähendab see ongi praegu kõige suurem probleem kogu ansambli tegevuse juures. Et Metro Luminal ei sai hakatud tegema praegu selle mõttega, et teha uus plaat. Aga kuna publiku vastu võtta, Meil on selleks selliseks, et ahah, need kauaoodatud Metro nominaali retrokontserdid on, ju siis on tekkinud endal juba selline tunne, et nii et peaks vist selle tegemise ära lõpetama. Nii et see support ei ole tegelikult adekvaatne. Support on, et, et senine support on ansamblile surmav. Väidan seda niimoodi, sellepärast et kui inimesed ei usu sinu arengusse noh, selles mõttes, et mina ei pea ennast seisma jäänud muusikuks, kellele ei tule enam lugusi, kes ei tee midagi uut, onju ja ma olen ka veendunud, et minu parem looming heliloojana seisab veel ees ja võib-olla üldse mitte rokkmuusika kujul on tekkinud ka paljudel teistel artistidel, näiteks kes, keda liiga palju hakatakse suruma tema, sellesse nendesse vanadesse kingadesse tekib mingi vastumeelsus oma vana loomingu suhtes mis ei lase neil enam areneda ja metrooga väga paljuski sedasi tekkinud. Ja inimesed teevad seda natukene tahtmatult ja natukene ettevaatamatult, sest et nad ei viitsi järgi mõelda, mida üks või teine asi tegelikult sellele konkreetsele inimesele või artistile nagu tähendab või et mida ainus nagu tähendab, et tegelikult on ju tegemist suhteliselt ka nende vanade asjade puhul on tegemist väga valusa perioodiga, on tegemist loominguga, mida tema õigel ajal õitsemise ajal ei tunnistatud ja kui ma võtan oma praegust loomingut, siis seis ei ole muutunud jällegi tunnustatakse millegi eest, mida sa nagu sisuliselt nagu teinud ei ole, mis on juba ära olnud ja see, mida sa reaalselt teed ja oled seda endiselt. Saan ühest küljest absoluutselt aru, mida sa silmas pead ja millest me räägime, aga teisest küljest jälle ei kujuta hästi ette, et et noh, me saame seda panna inimestele süüks. No keegi polegi see see, keda keegi pole seda süüdistanud kedagi, ma lihtsalt räägin, et olukord on selline. Kas sa ise tajud ja saad aru, miks mingi materjal on hinnase mingitest asjadest teha välja, kas sa näed seda vahet või millest tuleb siis kas me jõuame nende hittide maailma nii-öelda? Väga paljuski ongi tegemist teadmisega ja, ja hittidele on siin väga suur roll on ju selles mõttes, et et kui sa näiteks räägid Metro nominalist praegu, siis automaatselt enamus inimesi võib-olla, kes ka seda saadet kuulavad, võib-olla teavadki ainult paari hitti, võib-olla nad jäävadki ainult isa tuli koju oma sisemuses mõtlevad, et nad enam-vähem teavad, millega tegemist on, kujutavad seda, millega tegemist on selle ühe või kahe loo põhjal, mida nad tegelikult teavad nagu ette pikemalt selle asja üle järgi ei mõtle, mina ka ei mõtleks, mina tean ka mõnda bändi ainult paari loo põhjal ja arvan Kunnas teadvat, mida nad teevad, tegelikult ei tea. Tegelikult sa tunned ansamblit alles siis, kui sa oled terve ta diskograafia läbi kuulanud ja kui sa selleks üldse võimeline oled ja seda analüüsil näiteks mina olen kuulanud sedasi biitlite diskograafia otsast lõpuni läbi ja leidnud, et mulle need algusaegade biitlite muusika absoluutselt meelde, et see ei paku mulle mitte midagi, et mind huvitab see ansambel ainult sellest ajast, kui nad nagu muutusid eelseks ja ka mitte kõik ja et kõike biitlitega, paadid ei ole otsast lõpuni Kulded seal nagu Villerit läbisegi heade lugudega ja et, et kuna ta on asi on mängitud nagu kuulsaks. Me teame neid ainult hitte, siis on meil see nende loomingus selline selektiivne arusaam. Ja nii edasi, et see on kõik selline. Et, et see tegelikult ei ole nagunii lihtne, aga. Ma ei tea, kui palju on sinus endas kinni või sinu teha, mis lood inimestele meeldivad ja mis ei meeldi ja millena tavaliselt aja jooksul nominendid. Välja valivad, ei hitiks võiks kujuneda lugumis vokaal-instrumentaalne ja ta on eesti keeles ja, ja võiks siis nagu inimestele peale minna. Ma ei ole väga suur selle hiti majanduse pooldaja, sest sellepärast, et teatud ajaajastul on võimalik, et ühte tüüpi lood kujunevad hittideks, näiteks ütleme, võtame seitsmekümnendad aastad. Tänapäeval ei saaks sellised lood enam raadio heitideks nagu pink Floydi pealt. Tarksaidavdemooni Loone wish you hear, mis on pikad, aeglased, keegi ei hakkaks mängima neid raadios hittideks. Tollel ajal oli teine ajastu psühhedeelne muusika, progressiivne rokk oli populaarne, tollel ajal sellist muusikat mängiti raadiost. Tänapäeval mängitakse seda võib-olla alternatiivraadiost. Tänapäeval enam seda tüüpi lugusid ei mängitagi hittideks. Kaneid, metronoom siin oli tüüpi lugusid, enam tänapäeval hittideks ei mängita. Ma võin tuua neid lugusid raadiosse, aga need ei hakata ketrama ega hitiks mängimiseks. Ei piisa sellest, et Koit Raudsepp kaks korda mängib oma raadios ja siis veel mõni sõber mängib kuskilt teisest kohast. Kui lugu ikka on vaja hitiks mängida, siis ta peab tulema kõikidest raadiojaamadest pidevalt mitu korda päevas, siis ta hakkab lugude inimestel olles meelde. Mina ei tea, kuidas osad lood sellise taseme saavutavad ja teised jälle ei saavuta, sest et tihtipeale inimestele hakkab lugu hittina tunduma juba kas või sellepärast, et neil on meeles, et selline lugu üldse olemas on. Mina tean ka, et väga paljud lood, mis mulle absoluutselt ei meeldi ja mis kõige valem samal hetkel hakkavad mul peas lausa kummitama Naušerrisherileidi. Ma kujutan ette, et, et suremise hetkel tuleb ka midagi taolist tobedat kuskilt pähe, eks ole, mida ma ei ole soovinud. Ja ma olen sunnitud tunnistama, et see on hitt mulle pähe taotud lihtsalt kui ma peaks kellelegiga vaidlema hakkama, siis inimene ütleks ära ja siin ei ole midagi vaielda, see on hitt. Ja aga ühesõnaga sa väidad, et näiteks isa tuli koju või Ta õrnas käes tegelikult ei eristu või ei tõuse esile Metro Luminal ei, muude lugude hitid on nad tänu sellele, et nad on inimestele pähe taotud. Absoluutselt ma olen täiesti kindel, et ainult rottidele peal. Ta on nii mõnigi muu lugu, mis võib olla, mis, kas või siis, kui keegi ei armasta sind või, või mis, mis, millel on täpselt sama hiti potentsiaal. Sest mingis mõttes me, me otsustasime ka, ise oleme otsustanud, et need õrnas käes on see, mida me nagu ise bussime näidisloona ja, ja et ja isa tuli koju ka me ise otsustasime, et, et seda me bussi me ja, ja, ja see nagu läks läks kasele, et kui sa nii niimoodi võtad, siis isa tuli koju keskel on väga pikk ja ebarütmiline instrumentaalosa, see ei ole üldse hitlerlik lugu. Selles mõttes ja ka loo lõpp, lõpp on minu meelest seda raadiost, tihtipeale heidetakse ära ka, et on, on pikk ja instrumentaalne. Aga mingil põhjusel Rainer, valisite te just need lood selleks, et pushida. Jah, aga selles selles, selles on, natukene, said jah, sellised valikud tehtud, et nagu tundus, et see nagu toimib ja toimiski, aga samal ajal samal ajal on plaadi pealt on paljudel teistel lugudel ka hitipotentsiaali näiteks praegu panime tähele justkui me sillingul mängisime, et inimestele meeldib näiteks Coca-Cola plejalt hoopis lõppesid joogid lugu. Ja endale tundus ka plaati kuulates, et oh, et, aga see on hoopis hea lugu selle plaadi pealt, nii et see on kõik muutunud ja kusjuures raadio, kuna miskipärast tundub just see lugu ja tollel ajal oli see niisugune hall võib-olla, et isegi pidasime seda lugu natuke Philleriks või mingiks selliseks asjaks, mida noh, ah et seda tuleb ka mängida, et suhteliselt selline tujutu nägu kaasnes selle loo, aga praegu tundub, et Ohodo hullu, et me oleme sellise loo teinud. Noh, minu number üks lemmikselle plaadi pealt on, kas sa tahad arvata, mis lugu me oleme seda juba siin tegelikult puudutanud juba see on ka kõlanud juba. Ja päike tõuseb. No seda ja päike tõuseb, oli meil teine, teine lugu, mis me nagu hitiks. Tegelikult mõtlesime, et, et ütleme seda. Me arvame ise ka vist, et see päike tõuseb. Aga seal näed kusagil siin kas südame juures või siin kõrvade vahel ajus on sul ikkagi mingisugune koht, mis tunnetab, et, et see on midagi teistsugust või et see võiks minna laiemale massile. See siin on väga loogiline, loogilised põhjused, sellepärast et päike tõuseb, on masoorne positiivse. Ta on rütmikas tavaliselt hitiks lähvad lood Meyson rütmikat, positiivsed masoorsed ja selge, arusaadava sõnumiga, selge tekstiga, kus ei pea nagu väga palju mõtlema ja see tekst on selgelt välja kuuldav ja jõuab kohale. Et, et senine selgus ja lihtsus tuleb alati nagu nii-öelda võib-olla üks hitti omadusi on see, et ta jääb kiiresti meelde, et ta struktuur on lihtne, et ajab kiiresti meelde, sest et siit tähendab seda nagu me varem rääkisime, ta sinuga koos nagu elama hakkab, muutub sulle nagu mingiks võõrkehaks või teatud määral nagu aju parasiidiks. Tal on mingi Huuk jah, et ta muutub parasiidik sinu organismis, et tahad sa seda või ei taha, sa pead temaga koos elama hakkama navusele. Modern, dokinguga ja paljude muude asjadega, eks ole, mida sa seal sulle külge hakanud nagu gripp, eks ole? Kuulame lugu, millest oli siin juttu ja see tähendab, et me hüppame nüüd albumil, me oleme jõudnud siia viienda, kuuenda loo peale, aga kuna sa tõid teemaks lõppesid joogitses, hüppame, hüppame siia tahapoole, see on vähemalt CD-versioonis on see järjekorras 12. lugu? Puhtalt sinu oma, sinu tekst, sinu muusika, sa mainisite, kunagi tundus vaated Phillerina, mida ta siis tegelikult ilmselt ikkagi ei olnud, eks. Ja oled sa Phillerit teinud, muide, kunagi ei ole, ei ole, aga lõppesid joogid. Mis asendisse sündis, nii-öelda on sul üldse oma mingisugune kihvt koht või aeg parimate käikude ristide välja mõtlemiseks olemas mingisugune moment, mis sinu jaoks töötab. Ei, mul on nagu heliloominguliste lugude kirjutamisest mingi ka selge arusaam ja, ja visioon, et ma isegi siin viimastel aastatel olen nagu hoobelnud sellega, et mul ei ole noh, laulu kirjutamiseks või lugude kirjutamiseks inspiratsiooni vaja, et ma võin kas või praegu kohe võtta kätte ja hakata lugu kirjutama ja ja see ei pruugi olla tujutu või feelingut lugu, et mul on nagu nagu nägemuseks mida see helilooming või mida ajalookirjutamine ja lugu, kui konstruktsioon endast kujutab. Et mis teeb selle nagu lihtsaks jaoks lugu ei ole nagu lumepall, mis hakkab nagu veerema mingist ühest käigust ja siis jõuab kuskile otsa välja, et tegelikult minu lood sünnivad suht tervikuna nagu mingisuguse visioonina, et, et võib olla varem oli seda vähem, võib-olla tõesti üheksakümnendatel ma olin vähem süstemaatiline, et ma ei osanud seda protsessi võib-olla niimoodi kirjeldada ja analüüsida, nagu ma seda praegu teen. Tavaliselt on olnud tegemist suhteliselt konstruktiivse lähenemisega. Vaiko Eplik rääkis mulle kunagi, et et see jutt, et sa kõnnid tänaval ja siis keegi lööb sulle kabjaga pähe või kusagilt, tuleb sulle mingisugune asi peale kuidas iganes me nimetame, inspiratsiooni on, et, et see on jama, et lugude kirjutamine on konkreetne asi, mitte mitte, et kusagilt õhust laseb keegi sulle mingisuguse valguse. Jään temaga nõusse, et mina ei ole ta kabja laastu. Temagi, et selles suhtes on meil on veel vedanud mõlemi kummalgi välja, et mulle tundub, et siin osad artistid on ikka nagu üsna mitmete kapjadega vastu pead saanud, et et jumal tänatud, on, et ta on hoidnud need kabjad meie meie peades teema. Siiamaani. Aga aga inspiratsioon kui selline, kas, kuidas sellega? Ei, kindlasti on inspiratsioon, on ainult inspiratsioon, millegist vaimustumine, sa tuled mingi mõtte peale ja vaimustud sellest aga samal ajal, et ka väga lollist asjast ahvivaimustusse minna ja sa ei pruugi kellelegi meeldida, et sa võid ju olla ka, ma tea, hommikukohvi maitsest vaimustud, vaimustuses, aga see ei tähenda midagi, see lihtsalt sinu enda hea enesetunne. Mingis mõttes ja selline, et sa tunned ennast energeetilise ja võimekana seda edasi viima. Aga paljud parimad lood on, ei ole sugugi sündinud mitte heast enesetundest, vaid halvast. Näiteks mõned mõned head lood on ka lihtsalt enese suure kokkuvõtmise tulemuse näiteks peale krahhi, et sa oled sündi sundinud ennast uuesti pilli kätte võtma ja uuesti tegema, midagi ja tõesti sundinud. Ja pärast on tulnud. Just väga hea ja aus asi. Tänu sellele, et sa oled ennast kokku võtnud. Raadio kahes on külas Rainer Jancis. Me räägime albumist Coca-Cola, ma saan aru, kuidas konkreetsed situatsioonid võivad jõuda laulutekstidesse, näiteks seesama laupäeva öö, paljud naised dushi all, mille, mille saamisloo kohta ma lugesin raamatust, mis on mul siin praktiliselt terve intervjuu käes olnud. Ma ei ole seda tõsi veel tsiteerida jõudnud, aga ehk veel jõuan. See on Allan Vainola inventuur, kus on, on juttu konkreetselt, kas korteripidu või midagi taolist, mingi oleng sõpradega, naist pundis kus lõpuks tüdrukut duši alt tulnuna maandusid kuhugi voodisse, jäid magama ja paljud naised duši all. Ja nii edasi ja eks ta, eks ta paisutus seda jah, seda simmanit, mis minu korteris käis natukene üle, aga tegemist oli 14 ruuduse, ühetoalise eestiaegse korteriga madala tänaval. Aga jah, see lugu on küll elust enesest, võiks öelda. Tore Nato realistlik kirjeldus, et sa nimetad seda simmaniks, mis sinu juures toimus, et see kõlab eriti hästi, aga aga kuhu ma tahtsin küsimusega jõuda, on see, et ma saan aru, kuidas situatsioonid kajastuvad laulutekstides, aga aga kas samasugused analoogsed situatsioonid võivad anda tõuke ka muusika sunniks või seal noh, trammis konkreetset inimest või see niimoodi muusikasse ei jõua? Kui sa lood originaalmuusikat, siis iga lugu on eeldatavasti erinev sarnaneva sarnanev, võimalikult vähe eelmise looga, mille, mille sa kirjutasid, või võib ka vastupidine taotlus olla, kui sa tahad mingis kindlas stiilis mingit kuuma rauda taguda, aga minu taotlasena alati olnud see, et, et iga mu järgmine lugu erineks eelmisest loost millegi poolest ei oleks meeleolult ideelt kõigelt erinev. Pigem otsid nagu uusi ideid ja oled kogu aeg avatud sellele, et kuidagi mingite uute uute nurkade alt uute uute lähenemistega asjadele tulla, et et siis iga uue loo loomeprotsess on ka natukene erinev. Natukene see käivitav jõud on ka natukene erinev, et, et igakordse. Et võib-olla see inspireeribki, kui sa suudad jälle leida mingisuguse uue nurga, mille alt vana asja teha. Kas kuidagi saatuslik ei või olla see kogu aeg kuue otsimise taotlus ma mõtlen, kas olukorda ei või muutuda väga skisofreeniline mingil hetkel, et sa lihtsalt vägisi punnitatud kogu aeg teha midagi teistsugust ja täiesti absurdi lõpux asi, minna. Seal looming ja kokkuvõttes pole vahetada. Ei, see on nii ja naa, võib ka juhtuda, võib ka juhtuda, et ma olen nagu rokiajaloos ka seda jälginud paljude ansamblite puhul, kellel see õnnestub ja siis on ka neid näiteid, kellel see nagu üldse ei õnnestu. On näiteid sellest ansamblites, kes on teinud paariada plaati oma alguses ja siis üritavad midagi sarnast teha ja kohe üldse üldse ei tule enam välja nagu et oleks sama fiiliga ja sama jõuline ta midagi analoogset, aga mitte sama hea, eks ole, neid, kes teevad stiilimuutuse ja, ja muutuvad hoopis paremaks, kui nad ennem olid. Näiteks paljude ansamblite puhul on olnud see väga hea, näiteks. Ma ei tea, võin siin näiteid tuua, et kellel on ansambleid, kellel on just see keskmine periood väga viljakas ja, ja mida me kõige rohkem, mida me kõige rohkem teame. Ja, ja samal ajal see on väga-väga keeruline küsimus, on ansambleid, kes on suutnud vägagi hästi ajaga kaasas käia, näiteks kui üks näide igal ajastul on nad suutnud selle ajakohase kui välja võluda, mis on väga veenev ja alles jäänud. Et kuigi minule isiklikult meeldivad nende 70.-te lõpu kuni kaheksakümnendaini, meeldivad nende plaadid kõige rohkem. Ometi Peab möönma, et iga plaadipealne Ta on vaieldamatu hitt ja see, see, see lugu käib ajaga kaasas, on igatpidi rusikas silmaauku selles ajas, et nad on isegi patsed aste isegi diskolugusid teinud Hard rockansambel, eks väga veenvalt, väga head, väga modernsed lood. Nüüd ma olen taas kätte võtnud Allani raamatu, mille pealkiri on inventuur ja luba mulle paar kohtasite ette lugeda, et, et sinupoolset selgitust juurde küsida või, või siis kommentaare täpsustusi siin on leheküljel 94 alla on kirjutanud ja kirjeldanud järgnevalt Raineri Madara tänaval asunud ühetoalisest üürikorterist kujuneski ansambli peastaap kus asjaosalised kohtusid ja uusi plaane arutasid. Kord pärast mingite uute saundi kede katsetamist ühendas Rainer telefoni, läbiti lei efekti ja helistas uuele, vastavatud nõustamisnumbrile. Efektitatud hääl kajas, kobrutas meeletult ning Rainer kurtis psühholoogile, et tema häälega toimub mingi jama ning talle tundub nagu kajab. Kas see kogu aeg, mis toimus, toovad, mis oli? Esiteks tahaks siin vaielda vastu, et see oli minu isiklik korter, mis kuulus mulle, tegemist ei olnud üürikorteriga, minu korter ei olnud üürikas. Aga siukene seda telefoni pulli sai noorest peast tehtud küll igale poole helistatud päästeametitesse kohtades lolli juttu aetud sõpradele tuletõrjeautosid kutsutud siis, kui nad neil tegelikult midagi ei põle ja nii edasi, et see tõenäoliselt on tõsi küll. Kus need reaktsioonid olid, no sa pidid, need pidid ikka väga lõbusad situatsioonid olema, et sellist asja regulaarselt teha. Noh, jah, said kurjaks, antud intsidenti ma nagunii täpselt ei mäleta, et ma arvan, et see oli õige, et kui tema seda mäletab, et ma arvan, et see toimus ka, et, et sai mässatud küll ja ja oma telefone ja plokkima pidevalt jootekolviga ümber modifitseerisin ja kruvikeerajaga neil kallal oli, nii et, et see on võimalik. Ei ütleks, et, et ma praegu nende telefonihuligaansuste üleni ülemäära uhke oleksin aineid nagu tahaks meenutada, nii naljakas ikkagi. Naljakas on, et aga need on poisikese tembud. Kuulame laulu laupäeva, millest meil eelpool juttu oli. Raadio kahes stuudios on Rainer ja siis me räägime ansamblist Metro Luminal. Meie luubi all on sel nädalal olnud album Coca-Cola ja selle lood, millest mõned on jäänud veel ette mängida, kuivõrd nädalalõpp paistab. Aga ma loodan, sul pole siiski Rainer midagi selle vastu, et me läheme praegu nüüd korraks ajas edasi ja võib-olla püüame kuidagi ära kaardistada kuhu Metro Luminal mingil hetkel sai või kadus või jäi ning mis põhjusel, mis selle bändi areng oli siis kui jõudsid nii Coca-Cola kui ainult rottidele CD peale. CDd sai välja antud minu meelest 2004 aastal või mis siin on peale kirjutatud 2004 või 2005 ja need CDd CD-na tulid välja siis, kui metrooga saidi, et uus plaat rebuut ja kui noh, nii palju Energiat oli, et juba uut plaati teha, siis nagu tekkis see mõte, et need ainult rottidele ja Coca-Cola on ikkagi nagu välja andmata ja et nad kindlasti peaks CD kujul olemas olema, sest et 2004 juba see kasseti majandus ikka täitsa hakkas välja surema, et see tundus lausa kohustusena, et need peaksid CD kujul olemas olema. Siis sai ka. Ja ühtlasi tundus ka, et nad võivad seda uut plaati nende liisimine, et võiks nagu seda uut plaati toetada. Et nagu natuke inimestele meelde tuletada, et selline ansambel oli olemas, et ka praktiline kaalutlus oli asja taga. Bänd ise selleks hetkeks oli võrreldes nende albumite tegemisega tundmatuseni muutunud juba tegelikult. No tundmatuseni siin ei kasutaks nii karme, sõnasid tundmatuseni. Aga jah, reboodi peal mängis Kristo Rajasaare trumme, kes on siis eelmiste plaatide peale olnud läbi aegade Metro trummar. Ja rohkem nii-öelda selle Nah kalleti, Allanit ei olnud, et mina ise laulsin ja, ja siis plaadi peal ma mängisin nagu need basskitarripartiid ise sisse, aga laivis meil mängis rebuudi aegses metrose, mängis Andres vana passi, kes on muidu kosmikute kitarrist ja kes mingisuguse perioodi oli ka Metro lumi teine kitarrist, kui me ainult rottidele plaati esitasime, sest et et stuudiotöö oli tehtud kõik kahe kitarriga ja siis me üritasime seda autentselt nagu stuudios esitada. Aga see kujunemisjärk, kuhu Metro oma koosseisult ja ja mujalt oli jõudnud rebuudi ajaks, tulenes, millest sinu isiklikust vajadusest edasi liikuda, teha teistmoodi asja, nagu sa rääkisid siin mõned päevad tagasi meil arenemisest ja, ja vajadusest teadlikult asju mitte korrata või seal olid mingid muud põhjused. Koosseis ammendas inimestel sai üksteisest siiber, mis. Rebuudi, mina olen, võtad seda Metro Luminal mingis mõttes nagu enda sellise rokipoolse väljendusena, et kuna ma teen ka mingit muud muusikat, improviseeritud džässi, improviseeritud avangardi, kirjutan filmidele muusikat. Metro Luminal on see projekt, kus ma teen siukest rokilaadset muusikat siia või sinnapoole, et nii, et see nagu defineerib ära, et kus ma tulen välja nagu uute lugu nagu rokistiilis kirjutatud lugudega, et need ei pruugi sarnaneda vanade asjadega selles klassikalises mõttes siia juurde, muuseas lisan seda, et ma mäletan, kui tuli välja ainult rottidele plaat siis oli väga palju neid, kes või tollel ajal, et siis oli palju neid, kes rääkisid, et oi, et mulle ikka meeldis Coca-Colat, aga otse ainult rottidele mulle üldse ei meeldi. Ja samal ajal ka vastupidi, et, et noh, et mulle meeldib ainult rottidele plaat, aga Coca-Cola mulle üldse ei meeldi, et et ka neid plaate tegelikult peeti omal ajal väga erinevateks, lausa peaaegu lausa stiilimuutuseks ja kui sa naguniimoodi kuulad, tegelikult ju on stiililiselt väga erinevad plaadid, nad ei ole nagu muusikaliselt sarnased, et et kui see Coca-Cola on selline võib-olla lennuki amet seal naljalugusid rohkem peal kui, kui, kui vaheldusrikkam selles mõttes siis siis ainult rottidele. Niisugune suhteliselt tõsine plaat, võib-olla isegi morbiidsema morbiidsema alatooniga kootiliku, eks ole. Siinus oli tegelikult mõeldud üldse nagu vahepalana, et nagu sellise nagu pooleldi nagu katsetusena vahepeal, et tegelikult meil oli kohe algusest peale plaanis, et peale siinus tuleb nagu kohe tuleb rokiplaat järgi. Meil need vastuolud ansamblist tollel hetkel läksid suht suureks ainult selle roki plaadini lihtsalt ei jõutud, mis oli tegelik nagu asja asja nagu plaan, et, et see siinus oli mõeldud sellise ansambli nagu sellise special edition plaadina, nagu ma ei tea, kui neil on Flash Gordon või midagi sellist. Et mis natuke läheb teemast välja, aga noh samal ajal on nagu seoka mingit mingit teist aspekti, et ma olen tahtnud nagu näidata, et nad, mis tahke meie muusikal tegelikult veel on, et milleks me nagu võimelised oleme. Et läbi selle mõista seda, mida me parasjagu teeme. Mille pinnalt tekkisid vastuolud? Olud tekkisid põhiliselt sellepärast, et tollel hetkel oli Allanil nagu igasuguseid oma oli kohutav kihk teha oma soolaasja ja siis tal olid ansamblit nimega alumiinium. Siis ta võttis järjest, et uusi vennaskonna plaate ja kuidagi see asi nagu ei jooksnud enam nagu üldse kokku ja mingisugune hetk ta lihtsalt. See just selle siinse tegemise Siinase tegemine oli veel pooleli, kui ta teatas, et ta läheb ansamblist minema ja siis me võtsime uue laulja, kelleks oli Lauri Tikerpe. Need siin on lood, olid ka Allani vokaaliga tegelikult mingi hetk olemas. Seda ei saa nagu Me andsime isegi kontserte, kus Allan laulis. Ja siis otsime uue laulja Lauri Tikerpe, üritasime temaga, tegime mõni aeg neid siinuse kavaga kontsert. Ja lõpuks ma otsustasin, et kõige ausam värk on see asi nende sellisel traagilisel kujul ehk siis ilma vokaalita üldse välja anda. Ta jääbki selliseks nagu nagu lahtiseks asjaks, et nagu instrumentaalplaadi plaadiks, et kuigi kaks lauljat on seda laulnud, kuigi need on lood, on nagu olnud lausa vokaalidena olemas, et ta on nagu selline põhjade plaan. Ja kõige kummalisem on see, et mis selle siin sega, nagu hiljem juhtus, et mulle tulid mingisugused kirjad, kui see plaat hakkas levima, ma sõitsin Euroopasse peale seda tulid kuskilt Portugalist tulid mingid tüdrukud kirjutasid, et kuule, et me saime selle plaadi kätte, et me ise laulsime siia peale mingid laulud, et kas me tohime neid kasutada ja see noh, hästi, palju lauljaid mulle pakkus, on veel peale seda pakkunud, et nad tahaksid seda plaati nagu oma vokaalidega ära teha ja mul oli niivõrd kindel fiktsioon selles suhtes, et et see asi peab jääma instrumentaalse, eks. Et ma nagu loobusin kõikidest variantidest, et isegi Saksamaal oli üks suurklubi praegu, mis praeguseni eksisteerib, Maria Mospanhow selle manager pakkus, et ta tahaks nagu selle siinse plaadi vokaalid teha ja siis on väga hea pakkumine Mariann ostma Stefan oli tollel ajal ka üks ikkagi Saksamaa, eks vingemaid klubisid ja ma loobusin ka sellest, et mis, võib-olla oli rumalus, aga olin suhteliselt jäärapäine selles suhtes. Luba tuua uuesti mängu Allan Vainola memuaarid raamatust inventuur. Allan kirjutab, et alustasime uue kavaga esinemisi ja varsti oli selge, et vanade fännide jaoks oli see hiina keel. Kas sinu emotsioon samast ajast on, on sarnane sellele, sa nägid ise ka seda pealt või? Kuulge ma ei oleks sellega päris nagu nõus, et, et jah, teatud osa fännide jaoks kindlasti oli see nagu hiina keel teatud osa fännide jaoks mitte, sest et Metro Luminal kuulajaskond on nagu kaheks jaotanud, ühed on Need, kes on lihtsad. Lihtsad popi kuulajad, kelle jaoks ei olegi suurt vahet, kas on Tuberkuloitedit? Ma ei tea, või, või, või juulikuu lumi või mistahes või isa tuli koju ja teised on natukene intelligentsem kihtkond, kes kuulavad. Ma ei tea progerokist kuni klassikalise muusikani välja, kes natuke jagavad muusikat. Nende jaoks kindlasti hiina keel ei ole olnud, aga võib-olla siukese lihtsama lihtsakoelisem kuulaja jaoks, jah, olised tollel ajal. Tolle aja kontekstis oli võib-olla see nagu hiina keel. Kas teil on olnud isiklikult Allaniga kokkupõrge ka samal tasandil lehke popiliin ja natukene keerulisem intelligentsem, raskem liin, sama? No ega Allane ega Allani Kui sa vaatad, tema soolas, ka need ka väga popid ei ole, selles mõttes, et näete, et, et tal on pigem see asi, et selles valdkonnas, et nii-öelda mitte bapopi valdkonnas on meil väga erinevad maitsed, et Allan on rohkem nagu selline et õhulisema ja meloodilisemad talu nagu siuksed, kergemad asjad, meeldivad talle siuksed meloodilisemad ja, ja õhulisemad, et kui sa vaatad neid unenäopüüdjaid või alumiiniumit, et et siis siis minule võib-olla meeldib, kohati meeldib mingi kakofoonia ja müraga, eks ole, mis nagu ei ole päris nagu all Allani teema, et mulle meeldib naisrokk ja et mulle meeldivad igasugused isegi kuni kuni trass black metali nii välja kohati muusika, mis nagu Allani maitse näiteks nagu üldse ei ole, siin lähevad meie maitsed väga suuresti lahku noh, just nimelt mitte Bobby osas, et võib-olla selle popmuusika osas me oleme isegi rohkem ühel nõul, kui mitte popmuusika. Kaasas tuli see vahe kunagi juba ma ei tea, 18 aastasena välja või, või siis ei olnud see tähtis või on see üldse kuidagi mõjutanud teievahelist koostööd, ma arvan. See on alati tore, kui ansambli liikmetele meeldivad erinevad ansamblid ja erinev muusikat, see teeb nagu, nagu seda ühisloomingut värvikamaks, et seal on nagu rohkem tahke sees, et et vaata, kui sa kuulsaid bände vaatad ka, et on, just teavad näiteks poliisi, vaatad, et seal see trummaril on mingid sihuksed, räge mõjud on ju ja siis teisel on jälle mingit. Ja siis kokku see joonistub mingiks kolmandaks asjaks, mis on nagu omaette originaalne tervik, eks ole, et kui ansambliliikmetel on liiga ühesugused mõjud, võib-olla siis see lõplik produkt kujunebki liiga kindla stiililiseks selliseks klooniks millegist, mis on juba olemas. Kas sinul isiklikult autorina on olnud kunagi sellega probleeme, et, et mõni sinu asi kukub välja liiga sarnane juba olemasolevale asjale, kellegi teise repertuaarist loomingust jätad selle tõttu midagi kõrvale? Ei mäleta, aga seda on küll vist ette tulnud, et oled kirjutanud mingi loo ja siis korraga märkad, et, et mingi sarnase ideega sõnad on juba näiteks olemas, et, et noh, et see sõnum ei olegi midagi uut, et sõnad tuleb kõrvale jätta, selline Huuklyn juba on olemas. Või mingi plakati idee, mis kontserdiplakati idee on juba ära tehtud, mis sa ise nagu mõtlesid, et võiks olla. Võtame järgmise loo kuulame vahele, aga meil on veel paar lugusid plaadilt võimalik sel nädalal ette mängida ja nüüd äkki Rainer, kasvatame valiku tegemisel sinu abi, et ma olen praegu nüüd julmalt dikteerinud ja, ja ma olen helistanud lugusid, mida ma isiklikult mäletan ja tean paremini sellelt plaadilt Coca-Cola nüüd on, nüüd on sinu kord paku välja midagi, näiteks siin seda vana albumit meelde tuletades inimestele ettemängimist sõnas öised sõnad, miks. Esiteks, see on üks lugu, mis tegelikult on pärit veel endise ükskõik ansambel ükskõik repertuaarist, mille me võtsime Lominali üle, lihtsalt tundus nagu hea lool on, mis vääriks ülevõtmist siis eelmisest bändist ja, ja, ja ei olnud ka väga sobilik sellele eelmisele bändile ja mulle endale meeldib see lugu väga. Selle plaadi pealt, see on sündinud ajal, mil sa olid teismeline, põhimõtteliselt võib küll, nii-öelda noore mehena, kuulame. See on raadio kahe kuulderaadius, te olete raadio kahe kuulderaadiuses ja me jätkame tutvumist klassikalise albumiga. Selle nimi on Coca-Cola Metro luminali album, millest räägib minuga siin sel nädalal. Rainer Jancis, lähme tagasi 80.-te lõpu 90.-te algusesse. Kui palju vähete bändi väliselt ansambli liikmetega läbisite ja räägime siis sellest koosseisust, mis on kirjutatud ja tagakaanel, eks ole, et lisaks sinule siis Allan Vainola, Kristo Rajasaare ja kallennetan ehk ehk oli see vajalik, oli teil selleks aega, et, et muid asju koos ajada või, või bändi tegemine tähendabki seda, et olite palju aega koos ja läbisite iga päev? Me oleme Allaniga võib-olla sedasi tihedamalt nagu sõbrad olnud ja ka igapäevases elus nagu rohkem suhelnud, aga Kristoga võib-olla kõige vähem ja talle ka natukene rohkem, aga ka nagu mitte niimoodi päris igapäevastes emodenaat. Kirjelda, kuidas, kuidas see kamp üheks kontserdiks valmistus, kui tuli üks äge Metro luminali laiv. Missugune oli see rutiin, mida teie bänd läbi tegi, et kuidas see õhtu välja nägi? Esiteks, me õppisime need lood nagunii vesiselgeks nagu ennem, kui me üldse kontserte hakkasime andma, et tegelikult meil nagu mingit proovi enne kontserti polnud nagu vaja teha, sest meil need tõesti need lood olid lihtsalt peas. Mäe pealt võib öelda, et tõesti une pealt tulid, et 90.-te alguses ja 91. aastal olid kindlasti tehnika, millega mängida, tuli, oli kindlasti viletsam kui praegu, ma ütlen, see heliaparatuur, võimendus, lõppvõimendus, kitarri, võimud kõik asjad, et aga samas sai sellele ka suhteliselt vähe tähelepanu pööratud. Põhiline põhiline asi oli ikka emotsioon, mis kontserdi ajal toimus kontserdi ajal. Mõned inimesed tantsisid, läksid pöördesse, mõned seisid, suu ammuli. Neljame, loopisime kartuleid suhu, lavalt. Nali. Ausalt öeldes ma ei mäletagi niimoodi otsast lõpuni. Kontserdid olid ka nii erinevad, kord kutsuti, mõnele kord oli Nõmme kultuurimajas, kord kutsuti mõnele festivalile mängima, kus oli mitu 1000 inimest, eks ole, et väga erinevad emotsioonid, aga üldiselt ma olen üheksakümnendatel nagu inimesed ei osanud meie muusikasse väga suhtuda, et kuidas nagu sellele reageerima peab, et mingite muusikastiilide puhul, et pungi puhul oli teada, tema teab, kuidas täpselt rabeleda, aga meil nagu see ka päris ei olnud, siis tihtipeale nagu inimesed seisid lihtsalt ja vaatasid. Et mis toimub, et see ei tähenda, et neile meeldinud, et neile võib olla väga meeldis, aga siukest seisvat publikut nägime päris palju. Kuidas sinu lähedased sinu perekond reageeris ja kas üldse luminali tegemisele, mäletad sa, mida sulle kodus räägiti, näiteks oli see üldse kunagi, teema, huvitas kedagi, mida sa teed ja tuli sulle tagasisidet. Minu ema on seda kogu aeg mingisuguseks lastehaiguseks pidanud, et mis üle läheb, rokkbändi tegemist, kui selle hea ja isanise võib-olla mu isa, Ta elab üldse Riias, mu isa on klassikaline muusikat, ta, ta nagu väga ei ei ole süüvinud sellesse, et et kas see on hea või halb. Ta ei oska seda muusikat isegi millegi järgi nagu hinnata. Ta ei saa nagu popmuusikas aru, mis on hea, on halb, et seal peab selleks olema mingi teadmine ja võrdlusmoment ja nii edasi, eks ole, et võib öelda lihtsalt oma oma emotsioonist, et jah, mulle meeldib see, mis mu poeg teeb, aga see on selline. Isale meeldib see, mis ta poeg teed, mitte see, et ta saaks aru laiemas pildis, mis on popmuusika ja mida ta poeg seal teeb. Kas mingil määral endale ka vennaskonnas hiljem nime teinud Kaspari ansisega on sinu teed muusika tegemisel kuidagi ristunud? Ei ole, aga Kaspar moment teeb ka muusikat ja hoopis teistsugust ja väga head muusikat, nii et sellel teemal me nagu ei suhtle. Võtame järgmise loo ettemängimiseks ja minu ettepanekul on selleks hingel hakkab hea muusika, Rainer Jancis ja sõnade autorina tuleb nüüd mängu uus nimi, kelle tekstid ka savist paaril korral oled tegelenud. Eks. Jah, meil on kokku Andrese radianoveid viis teksti kahe plaadi peale. Mis suhe sul temaga on olnud aegade andres? Monarh oli minu ja Allani ühine sõber, rohkem Allani sõber tegelikult, kes oli luuletaja, kirjutas luuletusi. Allan tõi juurde selle Andrese Rodjanovi kaustikud, kus olid tema luuletused ja siis mõnele nendest tekkis samamoodi nagu nagu Maidu sõnadelegi tekkis siis nagu lugu. Ja Allan on vist ise ka teinud Andresele Tjanovi tekstidele lugusid, mis nagu ei ole Metro Luminal esitlusele tulnud, et et kahju, et neid Andrese tekste sai suhteliselt vähe, tegelikult kasutatud, et aga tal ei olnud ka kõik sellised kasutatavad tekstid tal oli. Tekstita, lõid mõned osad luuletused olid väga rütmist väljas, sellised pikad poeemid ja heietamised, mis nagu lugu laulutekstide, eks konkreetselt ei sobinud. Te kuulate Raadio kahte ja meil on aeg tegeleda nädala klassikalise albumiga. Ma olen püüdnud teile siin Rainer Jantsisega, kes Metro luminali esindajana stuudios oma kommentaaridega ilmestanud kõike seda ajastust kuni kuni lugudeni välja. Neid lugusid teile tutvustada, jaa, jaa, paar tükki on veel ette mängida, räägime. Räägime niisugusest momendist. Rainer, ma ei tea, kas sa oled teadlikult selle peale mõelnud nagu noored kutid, kes kõnnivad linna peal kitarri, kohver kaasas või kott seljas? Staatuse pärast ja üldse mitte halvas mõttes, vaid see kuidagi muudab sammu uhkemaks. Pea tõuseb rohkem püsti ja, ja ja see võib-olla mõjub emotsionaalselt kuidagi huvitavalt, kas sina oled kunagi oma bändi või muusikategemist või autoriks olemist kuidagi sel viisil rakendanud, ma ei taha öelda, ära kasutanud. Aga nii-öelda populaarsuse võitmiseks või mulje avaldamiseks inimestele, kes pole iial kuulnud isegi, et sa bändi teed või mis musa sa teed. Tüdrukud, seesama teismelisi, iga, mida me oleme siin puudutanud varakult alustasid, kas see moment on sinu jaoks kunagi tähtis olnud? Võiks öelda, et asjade tassimine pole mulle kunagi meeldinud, need, kui vähegi võimalik, siis ma üritan mitte midagi endaga kaasa võtta ja seda veel vähem, et mingit ebamugavat kitarri kuskil. Et see on võib-olla üks, üks muusiku elu ja üx kitarristi pahupooli, et pidevalt tuleb midagi tassida, kuskile kuskile sättida, mingeid juhtmete peale mõelda ja nii edasi, et see on üks igavene tüütus. Nii minuga minu mõte vist läks natukene mööda või. Ei, ma tahtsin lihtsalt öelda, et sellega seda, et sa rääkisid siin inimestest, kes nagu käivad uhkelt oma pillidega mööda linna ringi, kuigi neil, ehkki neil tegelikult ei ole neid üldse parasjagu vaja. Et siis mina nende hulka kindlasti ei kuulu. Et. Ja okei, ma väljendan end natukene selgemini tulles tagasi kasvõi laululaupäeva öö juurde. Mingil moel pidid ju need tüdrukud sinu 14 ruutmeetrisesse korterisse jõudma ehk kas, kas see moment on kunagi töötanud? Eestis vist ei saa rääkida suurest gruppide liikumisest ja meil on kõik miniatuurne võrreldes välismaa suurte asjadega. Täiesti loogilistel põhjustel. Videol need konkreetsed neiud, kellest selles loos mul, nende näod on väga häguselt meeles, sellepärast et sa ise väga ähmane oldud ja tegemist oli minu mäletamist mööda venelastega, keda me varem ei tundnud ja kest vaevalt et sa teadsid, et me mingeid muusikamehed oleme. Kes sattusid minu korteris lihtsalt joomingu käigus kuskilt arusaamatutel põhjustel. Kontsertidel sa ei võtad kunagi kedagi kaasa? Reeglina ei ole sellise asjaga tegelenud, et peale kontserti kohe vaatama läinud, et noh, kui need naised need on. Peale kontserti on seal alati väga palju muid asju teha niikuinii. Sest et esiteks on sul pillid, millest me ennem rääkisime, millele sa pead ära paigutama korralikult kuskile, et keegi neid ära ei varastaks. Kui sa veel napsumees oled, siis pead eriti hoolikas olema, et sa kontserdid ikka oma pillidega koju jõuaksid. Siis sul on vaja asju ajada, rahaasjad on vaja joonde ajada tavaliselt. Ta on ikka see, et kui sa kasvõi oma tüdruksõbra kontserdile kaasa võtad, siis on sellest kohutavalt tüli, sest et ta ei saa sellest aru. Et sul on peale kontserti veel 100 muud asja teha ja sa ei saa temaga lihtsalt ringi hängida seal rahva seas ja et, et sa pead viie inimesega rääkima, mitmete inimestega asju arutama, et siis see aeg, millal sa, sina tegelikult saad nagu läksida, siis on juba kõik on plats tühi, seal ei ole mitte kedagi, siis hakkad vaatama, kus need sõbrad on kellega saaks mina nüüd saaksin jooma hakata. Mina isiklikult ei joo muidugi. Alkohol on minust puutumata, tuletab sulle meelde dramaatilisi hetki sellest ajast, kui sa punkaritega läbisid ja, ja oli see aeg nii-öelda sellest elust-olust natukene jõudsime siin varem juba rääkida, aga aga kas mingeid konflikte või arusaamatusi, kas või ma ei tea miilitsatega või mida iganes, kas sina midagi niisugust ka oled läbi elanud ja teine pool kohtumised nii-öelda disko publikuga, kes oli seal kaheksakümnendatel? See, see vastasleer väga paljude jaoks. No Moskva ees tassiti neid kogu aeg laari miilitsasse, näid punkareid, et tuli, sõitis sidrun ette ja toppis kõike seal Moskvas passisid peale ja ise on rajanud kogemata haarangule jal jalgu, kui, kuigi ma ei näinud üldse punkari moodi välja, vaid igaks juhuks topiti kongi koos punkeritega. Et see oli suht tavaline näitajad, neil oli niisugune rutiin, et kord nädalas siit kangiga toppisid kõik punkarid sinna, aga pikalt ei kestnud, mingi paar tundi hoidsid seal kongis ja punkarid lärmaside tagusid vastu aknaid laskevälja ja siis kahe kahe tunni pärast lasi lasidki välja, siis kõik jalutasid sealt lari miilitsas, Moskvata tagasi. Et väga traagilised need olukorrad ei olnud, et ma olen kuulnud, et mingeid aktiivsemaid punkareid tillutan seal, et neil miilitsatele meeldis toppida punkareid suguhaiguste haiglasse, et võtsid moskvalast kinni kriisid kongiga, kuskil suguhaiguste haiglas. Hoiti seal kaks nädalat kinni kuskile hiiu dispanserisse, mis on täiesti naeruväärne. Viiakse tänavalt kuskile suvalisse haiglasse, kuigi siin tahtsid kompromiteerida punkareid nagu igat võimalikku viisi, et tegemist on ikka väga suure saastaga. Säärase rahvaliikumise puhul oli, oli välisel küljel arvestatav roll mängida. Kui palju on see sinu jaoks lugenud elu jooksul, kas või Metro Luminal tehes, kuidas ta laval käite, kuidas te olete on, see on seal mingi? Meie ei ole kunagi endale nii-öelda lavalist imagot kujundanud, et mingi algusaegadel meil oli mingi ideeeffiks valged pluusid ja mustad viigipüksid või midagi taolist ja siis midagi sellist, aga aga Kesk-Eestis hästi lühikest aega õnneks. Aga, aga muidu on igaüks ikkagi ennast visuaalselt väljendanud niimoodi, nagu ta seda paremaks peab ja nagu ta tahab, et kunagi mingit kokkulepet ei olnud, et paneme nüüd kõik. Ei ole olnud, et paneme nüüd kõik parukad pähe vaja, mingit sellist Winny Puhhi me ei ole teinud. Mängiks siis selle, heida õnnelikult magama, see on nagu täielik pubeka lugu, noh. Mis mõttes? No on kuidagi endale tundub, aga samal ajal need kitarrikajad on seal sümpaatsed. See on raadio kahe kuulderaadius, ma otsisin vahepeal ühe tsitaadi üles, see ilmus Eesti Päevalehes juuli alguses, kui Mart Niineste rääkis Mihkel rauaga. Ja pealkiri sellele artiklile kõlab niimoodi. Igas Ok muusikus on vajadus kehastuda jumalaks, aga ma otsisin siit tsitaadi, kus öeldakse niimoodi, et paradoksaalsel kombel peab Mihkel raud parimaks laulukirjutamise heaks just noorust. Ja tsitaat enesekriitiline piir ei ole nii kriitilisele tasemele tõusnud, praegu mõtled midagi välja, aga see tundub kohe jama. Ja mitte ainult muusika tegemise juures. Ja alati vaevab see küsimus, et kui maailmas on juba nii palju poplaule, siis miks on sinu omi sinna juurde vaja. Aga 16 20 aastasena sa ei mõtle, selle peale. On see subjektiivne tunne, kogemus, arusaam, mida, mida kel räägib või kuidas sina tunnetad sedasama sama teemat, et kas vanuse lisandudes tunduvad mingid tükid loomingust justkui mõttetud või no noorena lihtsalt tundus kõik nii äge ja selle peal absoluutselt ei mõelnud. Noh, mina nagu alla ei kirjutaks, sellepärast et see ei ole nagu teema, et eks, eks neid laule ja raamatuid ja kõike ongi nii palju kirjutatud, et ega neid sinu asju sinna siia juurde tõesti vaja ei ole, arvatavasti, aga samal ajal kui nad ikka tulevad ja see loomise vajadus on nii suur, et mina kirjutan oma laule, teen oma muusikat puhtast loomisvajadusest, mul on vajadus selle tegevuse järgi. See tegevus rahuldab mind. Mulle meeldib seda teha ma Ennast intiimsena siis, kui ma tegelen oma loominguga, mulle meeldib seda teha tundide viisi päevas harjutada, pilli mängida, tegeleda oma kitarri tega võimendajatena, see on elustiil. Et siin ei ole seda küsimust, et et põldu on haritud, et juba tuhandeid aastaid, et seal tekib küsimus, et mis ma siin ikka nüüd kõplane on ju, neid rediseid on siin juba kasvanud. Tänan teid ja et aga et kui see tegevus ja senine elustiil siin on, on sinu oma, sind rahuldab ja sind selles arene, arenemine pakub sulle naudingut, siis sa teed seda. Missugune osa sinu loomingust? Rainer on olnud kõige tulusam majanduslikus mõttes. Ma pakun, et see plaat ja ajastu, millest me põhiliselt rääkinud oleme, Metro Luminal 80.-te lõpp, 90.-te alguse Coca-Cola ei ole, pigem see. Või siiski. Ega neid asju ei saa omavahel võrrelda, kui sa kirjutad mingisuguse, ma ei tea, filmimuusika, siis saad korraga hästi suure rahasumma ja seal nad on olulised loomingulised elemendid ja nad on ka mulle olnud tuluallikaks piisavalt, et, et, et see on nagu märkimisväärsed summad ikkagi, mis ma olen seal teeninud nii-öelda teenistusena. Eestis on popmuusikas autoreid, kes kes mulle tundub aeg-ajalt veavad lugusid järjest peale tegema, et nad raadiost kõlaksid, et kuna nende teenistusega otseselt sõltub sellest, kas nende muusika raadios mängib või ei mängijat, kas sul niisugune kiusatus on kunagi olemas olnud, et, et näha raadiot kui väljundit endale lihtsalt? Ei, eks selline flow tekib, et mingisugune hetk üheksakümnendatel ma tegin ka, tõin kogu aeg kraadiosse ühe loo uue loo teise loo järele, et et seal on kahte moodi, ühest küljest on see toimida mingi aeg ja teisest küljest salatiriskid sellega, et sa uputad kõik kohad oma lugudega üle ja kaotati jälle. Võidud ja kaotused on siin mängus, et ühest küljest nagu. Lavastada oma nime, samal ajal, kui sa niimoodi kogu aeg oled orbiidis, et siis läheb jõle raskeks nagu mingi mingi hetk uusi asju välja pakkuda, kuna nagu inimesed ei võta, see infohulk on nii suured, et inimesed ei võta midagi, ei vasta enam, et võib-olla see õige doos on see, et sa nagu viid oma asja siis kui sul on tõesti see tunne, et see nüüd oli hea asi, mitte ei proovi järjest, et kas see nüüd läheb või see nüüd läheb või kas see hakkab, aga aga popmuusikas tegelikult seal omaette nagu strateegiat, lihtsalt pommitataksegi meediat asjata ega tihtipeale mõni asi läheb hitiks, mida sa ise üldse ei mõelnudki. Näiteks kuulus näide on see Rolling Stonesi Satisfaction, mille nad olevat teinud naljaloona singlile peale. Seda ei ole vist neil isegi ühelgi plaadil, aga mis läheks automaatselt hitiks, et toimis, et nende jaoks oli see totaalne Chuck on ju, nad ise ei arvanud, et sellest selline globaalne hitt saab ja noh, neid näiteid on kindlasti veel veel ja veel ja veel ja veel, et. Mängime loo ja selle pealkiri on, ma pakun nüüd ise ettemängimiseks coca-colat taas pala kastaniallee mis seostub sull selle looga. Et see on, on reselludjanovi teksti järjekordne seda lugu ma ei pea oma lugude paremikku kuuluvaks. Võib-olla ma pean seda üheks suvalisemaks looks sellelt Coca-Cola plaadilt kuni küsida või võib-olla isegi minu meelest kõige nõrgem lugude interterve plaadi peal. Samal ajal ta talle otseselt mul selle vastu nagu mina selle loo vastu tänavu midagi ei ole, et kui ta tuleb, et siis ei tundu, et ta nii piinlik lugu oleks, et nagu oleks nagu lihtsalt nagu Enda jaoks tundub sellise suvalise loona. Nii, meil on võimalus kuulata ühte suvalist lugu ka võrdluses teistega, eriti hea moment, et kus autor ise annab üpris kriitilise hinnangu lavale, ma ei tea, kas see on kriitiline hinnang, aga see ei kuulu minu lemmiklugude hulka. Enda looming oli enda loomingust, kuigi seal on mõned detailid, mis mulle nagu mingi hetk on nagu meeldinud, aga.