Tere kõigile. Kui me kahe nädala eest rääkisime lapseootuse ja sünniga seotud kommetest, rituaalidest ning uskumustest, siis täna kuuleme, milliste tseremooniate ka siluti, väikelapse eluteed ja loodeti talle parimat käe käiku. Küllap meie kiires või lausa tormlevas elus on ajapikku paljugi unustusse vajunud ja siinkohal võiks öelda, et asjata miks mitte mõnd vahvat tõst taaselustada ja oma elu sellega rikkam maksja põnevamaks muuta. Stuudios Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna. Ja tõepoolest, miks mitte taaselustada mõnd Toredat, ent väga vana kommet, millega soovitakse väikelapsele ilusat elu. Tõepoolest, sellepärast, et need vanad kombed on väga toredad ja väga armsad ja mina olen ühte kommet ka hoidnud tegelikult eelmise saate lõpus me ka natuke nendest rääkisime, aga, aga jätkame sealt, kus me pooleli jäime. Mul on näiteks üks väikene Padimis, tehti minule päris oma nendest kanasulgedest ja mis oli minu esimene tike padi ja ma pean tunnistama, et ma olen neid sulgi hoolikalt pesnud, mõlemad lapsed on saanud ka oma esimesed uned selle padja peal ära magada, padi jääb küll järjest väiksemaks, väiksemaks ja väiksemaks. Nüüd ta toetab minu niuke, kui ma arvuti taga oma tööd, nii et sellised asjad on midagi niisugust, et ka laps tunneb, et ahaa, eks ole, et, et see on, see on miski, mis annab sellise järjepidevuse ja lõpuks ühesõnaga see on, see ei maksa palju. Aga, aga ta, ta väärtustab seda põlvkondade sidet, ma arvan. Mis olid siis esimesed riitused, kui vastsündinu oli ilmavalgust näinud? Oh, ja eks neid oli erinevaid, ma ei oska öelda, kas teil on olemas mingisugused niisugused kohad, mister riiete peal kuluvad, kui, kui te istute või, või, või näiteks mõnel kuluvad küünarnukid ja mõnel põlved ja vanarahvas nimelt uskus seda meie armsad esivanemad, et et kui last esimest korda pesti, et milline koht esimesena pisteti, see koht hakkas siis hiljem kõige rohkem või nii-öelda kuluma, et noh, näiteks selle põhjal ma võin arvata, et vähemalt ühel poisil on küll põlved esimehena vees käinud, sellepärast et püksipõlvi läheb keskmisest rohkem. Ja noh, näiteks vaadata ka seda, kelle nägu arvatavalt vastsündinu on, et noh, eks me kõik tahame olla ju oma nägu, aga samas me näost vaatavad vastu meile esivanematele kas silmad või vanavanemate juuksed või isa lõug või ema nina. Aga on arvatud, et kui esimene laps on tütar ja see on isa nägu, et siis sellel läheb elus väga hästi ja kui esimene laps, kes sünnib, on poeg ja see on siis ema nägu, et siis sellel omakorda on elus hea õnn, et mida selle hea õnne all siis iganes ka ei mõeldaks, aga, aga see uskumus on kuidagi levinud tänapäevalgi. Arvatakse, et isa nägu tütred ja ema nägu, pojad saavad elus kuidagi väga hästi hakkama. Kama. No mõned meist on sündinud vasakukäeliste, no mõned on sündinud paremaga realistena. Tänapäeval me teame, et me saame selle kaasa, et ega me väga palju midagi muuta ei saa, kuigi ka mind üritati koolis õpetati kusjuures väga edukalt paremakäeliseks, tänu millele ma sageli ei tee paremal ja vasakul käel vahet, mu tuttavad teavad seda ja muigavad üle, sellepärast aga siis, kui vanad kombetega seoseid luua, siis tõenäoliselt minu esimene käsi võib, esimene käsi ei ole ilus öelda. Aga see käsi, mis esimesena särgivarrukast läbi Läti pidi siis järelikult olema vasem. Et usuti, et kumb käsi siis enne nii-öelda särgivarrukast läbi susatakse, et selle käega siis laps hakkab kõiki toredaid toiminguid tegema, mis tal elus teha tulevad. Arvati, et ema ise peaks jaksame oma last esimest korda pesta, vannitada, kui ema ise peseb oma last esimesena, siis lapsel tulevad ka pehmed käed, tuleb väga ilus nahk, et kui mõnel pool usuti, et kui seda teeb siis Ämaid või ämmamoor, et siis ehk lapsel need käed ei tule, nii pehmed ja nahk tuleb ka selline karedavõitu mida vanasti väga kardeti ja mida kardetakse ka tänapäeval ja mida paraku ka teinekord meediast võib lugeda, on väikelaste uppumine ja üks selline maagiline toiming, mida siis väidetavalt on tehtud, selle kohta on mul üleskirjutusi Lõuna-Eesti pärimusest, et selline maagiline toiming, mida siis kohe ta seal saunas või, või kus laps sündis, toimetati, oli see et noh, kujutate ette, et on olemas selline ämber, pang nagu lõunaeesti keeles öeldakse, millel on, eks ole, see sang või vang. Ja siis laps ulatati sealsele sanga vangu alt läbi keegi siis loits siis nii-öelda kolm korda, laps upub ära, laps upub ära ja sellele tuli siis vastata, üsna hüppasin sealt lakkusedasammustki tagumist kohta ei upu ja usuti siis, et kui see talitus on tehtud kohe pärast lapse ilmaletulekut, et siis on nagu lapsis uppumissurma vastu kaitstud. Niisiis, tavalised püüti hoida kõikide lastele üks mütsike näppida, siis kõikidele pandi pähe, et vennad-õed hoiaks omavahel kokku, kui läheks viidu kiskuma. Aga kui laps siis oli juba niimoodi mähitud ja saunast või kusagilt tuldi siis tuppa, et siis tavaliselt selle lapse voodi öeldi, et on suhteliselt pimedas nurgas. Et vastsündinud laps oleks siis kaitstud võimalike kurjade pilkude eest ja sealt on kaheksa, lasi nurgavoodi eesti keeles ilmselt tulnud ja last jäetud ka nii-öelda ilma maagilise kaitset. Ta enne ristimist, kuidas need toimingud olid enne seda, kui kristlus meie maale jõudis, selle kohta meil teateid ei ole. Aga usuti, et kui lasta lapse juures tuli kustuda, kui, kui tal ei ole veel nii-öelda ristitud, et siis kardeti, et vanakurat või vanajuudas vahetab lapse ära. See vahetatud lapse motiiv on Kloovis üsna kinnistunud ja need vahetatud lapsed olid siis sellised kummalised Nad olid suure söögiisuga, nad ei kasvanud, nad ka nii-öelda kui Oskar Lutsu siinkohal fraseerida, siis nendest kippus tulema midagi muud, mitte seda päris inimese moodi last. Ja noh, see on lubanud mind nii-öelda meditsiini folklooriuurijana oled seda, et võimalik, et võis olla siis tegemist mõne lapsega, kes tänapäeva niisuguste meditsiini diagnoosist lähtuvalt võis olla liitpuudega laps kes oligi sündinud niisugusena ette temast. Kui niisugust tublite, tervet inimest ei kasvanud siis samuti ristimisega järgiti ka kommet, kui taheti, et laps saaks hästi tark ja õpetatud, et siis enne ristimist võeti lapse käsi enda kätes, lehitasiti sellega piiblit kolm korda pärast ristimist samuti. Et siis usute nii, et lapsel tekib huvi raamatu ja raamatutarkuse vastu ja temast saab siis nutikas inimene. Samuti millegipärast ei soovitatud ka enne ristimist lapse mähkmeid väljas kuivatada, koguni kardeti, et laps võib ära surra. Et noh, siin võib näha sellist maagilist mõtlemist, et usutakse, et siis lapse ristimine või nii-öelda nimed, töötamine ja tema, tema nii-öelda staatuse suhtumine annab talle teatud rituaalse kaitse kõikvõimalike ohtude eest, olgu selleks siis kellelegi kuri silm, mis võis põhjustada lapsel mitmesuguseid tervisehädasid, kõhulahtisust ja, ja selliseid haigusi, millest eluga välja tulemine oli problemaatiline. Et seda kõike järgiti, et siis laps oleks ikkagi tugeva terve, et mõnda aega vastsündinud ei näidatud võõrastele, kes tulid siis ema vaatama. Et selline komme on külas olnud, et me võime seda nimetada siis ka tänapäeval nii-öelda kollektiivseks abistamiseks või kogukonna toeks, et kui naine oli sünnitanud ja ta pidi mõnda aega nii-öelda siis voodis end kosutama, siis külanaised tulid ja tõid paremat toitu peresse, et kas oli kombeks võtta kaasa näiteks kana-klimbisupp, mida toodi kaasa kogu pere ja ka teised lapsed saaks osa sellel ajal, kui ema on nii-öelda oma argistest toimetustest kõrvale jäänud või toodi putru või võileiba või midagi, et käidi Ta vaatamas, aga väga last ei tahetud näidata, et last nagu näidati või noh, tänapäeval öeldakse, esitleti suuremale avalikkusele ikkagi siis, kui oli juba ristimine ja, ja lapsele anti nimi. Ja tõepoolest, siis nii-öelda teda näidati ka teistele, mitte ainult siis perekonnaliikmetele, et just nimelt kardeti, et need, kes ei kuula oma pere hulka, et võib-olla keegi käib siis lapsest nii-öelda kurja silmaga üle ja see võib halvemal juhul põhjustada lapse surmab või emale näiteks mingisuguseid ihuvigasid või haigusi näiteks kardeti seda, et, et tuleb rinnapõletik või nagu vanasti öeldi, et rindel ei roos ja siis ema-isa oma last toita, aga see ei olnud teps mitte juhe, eks ole, et lehmapiima peal on üks, teine üles kasvanud. Aga ikkagi see tekitas lisamuresid ja lisaprobleeme. Aga see, et last ei kiputa esimese hooga näitama ja läheb päris hea jupp aega, enne kui last, noh nagu sa siis ütles, et tänapäeva keeles esitletakse tänasesse päeva osaliselt kaasa tulnud Ehkki nii ja naa, nii ja naa, ma olen näinud ka teinekord ka ülikoolipeol suhteliselt minu arvates väga väikeste lastega ringi käivaid noori emasid ja ka selles, et, et ütleme, et võib-olla me tänapäeval ehk kurja silma ei usu, mõned usuvad, et kellegi kuri pilk võib ka midagi paha teha. Aga selles jälle noh, mina olen natukene selline pragmaatilise ilmavaatega inimene, ma näen ka seda, et vastsündinu on vastu võtma kõik väga paljudele erinevatele haigustele. Ja kuigi on väga mõistlik, Ta kohaneks selle maailmabakterite ja viiruste ja kõige muuga, mis meil siin ümber on ei tohiks seda teha nii-öelda. Nii et ma näen, et selles on olemas mingisugune selline alalhoiu instinkt mida siis on põhjendatud ja püütud korrastada nii-öelda maagilise mõtlemise juurde kuuluvate reeglite kaudu. Ja, ja see, see tundub olevat üsna asjalik ja noh, näiteks on ka lapse juures peetud lauluraamatut selles usus, et pahad jõud ei pääseks talle ligi, et näiteks lapsevoodi lähedal ja siin meenub üks tekst, mis oli ka millalgi seal 19. sajandi lõpus või millalgi Viljandimaalt, kui ma õigesti mäletan arvukatesse kogudesse sattunud, kus üks ema sai hirmsasti pahandada, et tal tuli minna tegema oma talutöid, et ta võttis lapse kaasa ja siis öeldi, et sa tood nii väikese lapse siia põllu peale, eks ole, et miks sa teda nagu koju jätta ei saa, ütles ta, mul ei ole kedagi, kes ta vaatab, et varemed kurja silmaga ma saan veel hakkama või kui midagi juhtub, aga vaat kui vanakurat ära vahetab kohe mitte midagi teha, et seal oli kuidagi nagu just esile toodud see, et vaata, kui sul on valida kahe halva vahel. Et siis sa valid selle nii-öelda parema halva, millegipärast olen ise seda meelt, et et kuigi ka noh. Ma olen nii-öelda sellest kultuurist, kus lastega väljas liikumine oli pigem taunitud, aga samas võib olla väga väikeste mõnenädalaste mõne kuu vanuste imikutega võib-olla ei peaks päris igal pool käin aga vanas See oli siis see uskumus ka jah, et kui jätta hästi tilluke titt mõneks ajaks üksinda, siis tuleb vanakurat ja vahetate ära või. Jah, no vot, oli jah selline uskumus ja, ja nagu ma ütlesin, et mina olen üritanud seda põhjendada sedapidi, et et kuidas need vahetatud lapsed siis välja näevad, et Te ei näe välja nagu päris tavalised lapsed, aga see pragmaatiline, mina ütleb mulle jälle seda, et et aga võib-olla see on täpselt seesama, mida me ju tänapäeval ka õpetama, et ega väikest last ei tohi järelevalveta jätta, temaga võib ka midagi juhtuda, kus tal on väga kiiresti vaja tegelikult ka asjatundliku abil seda, nii kui seda nagunii ja, ja tavaliselt on niimoodi, et vahel aitavad ka sellised maagilise hoiatussõnumeid sisaldavad käsud ja keelud võib-olla aitavad inimeste või, või kutsuvad teinekord isegi rohkem korrale, kui, kui sa midagi pragmaatilised ära see, et ah, ei juhtu. Et noh, ei pea nagu üle võimendama, aga, aga seal niisugused teatavad ohud ilmselt on sõnastatud Nendes sellistes meie ajale pisut veidratest, uskumustes ja, ja arusaamadest, mis siis juhtub, kui, kui väike laps jääb väga kauaks üksinda? See on täiesti enesestmõistetav ja loomulikult ei saa tillukest tite päris üksinda jätta pikemaks ajaks ma oma küsimusega mõtlesin tegelikult ka rohkem seda, et et kas oli vanarahval ka seesugune uskumused ka, no päris üürikeseks ajaks ei maksa lapsukest üksinda jätta, et vanakurat võib olla ülikärme ja ka paari minuti jooksul mingi paar. Omakorda saata selle tõrjeks püütigi kas jäätis, piibli raamat või lauluraamat Läti, siis tuli põlema sinna või näiteks on löödud raudnael hälli juurde või on siis pandud kuskile nuga või noh, mingi, mis nagu last maagiliselt kaitseks nende võimalike maagiliste ohtude eest. Aga noh, muidugi ei laulu, raamatega ega nuga ei kaitse paraku nende nii-öelda ajaliku ilma ohtude, sest mis võivad meid ka tabada, teinekord. Kui laps on juba. Pikene aega siin ilmas elanud, siis hakkavad esimesed hambad tulema ja no sellega seoses on läbi aegade olnud ka üsna mitmeid põnevaid uskumusi ja. Riitusi vist samamoodi, uh, ja kui vaadata nii-öelda ka meie hõimurahvaste uskumustes ja üldse maailma rahvaste usundilise ilma sellest küsimusest praegu esitasid, siis esimeste hammaste tulek on olnud nagu omal kombel kogunisti selline elujõu sümbol, et et teoreetiliselt on arvatud, et võib-olla, kui esimeste hammaste tulekuga andis ka lapsele antud nii et sellele Ajal kui veel kristlus oli meile võõras, et, et see on väga niisugune märgilise tähendusega sündmus lapse elus ja meie siin esivanemad on siis öelnud, et see on koguni nii tähtis, et lapse emal ei olnudki nagu sünnis ise hammast või hambaid leida, teinekord tükigaks uus ei märkagi, millal nad tekkinud on. Et sedapidi siis tegema keegi teine ja tavalised siis Antiga hamba leidjale, mingisugune münt, kas hõberaha või väiksem münt ja on siis teada selliseid teateid, et näiteks lapsele on siis kas hõbe klipikene või pärlid kaela pandud, kui tegemist on tüdrukuga. Et tema hambad oleks ilusad ja terved ja tugevad nagu pärlid, sest et teadupoolest me kõik teame, mis asi on hambavalu ja tõepoolest me kõik teame, kui kole võis olla see aeg, kui ainukene hambaarst oli külasepp. Et hambad olid elujõu sümboliks olnud ja nende kaotamist ja, ja viletsaid hambaid on peetud nii-öelda ka viletsa elujõumärgiks. Aga kui poisslapsele esimene hammas suhu tuli, siis on riputatud tema kaela, kas näiteks mõne kiskjaloomakihv ikka sellesamas põhjusel, et tal tuleks sellised ka tugevad hambad, ilusa väljanägemisega aga näiteks antud katsuda ka nuga ja eks meie praeguse aja või lähiajalookombed kinkida hõbelusikas graveeritud nimega ma usun, et paljudel meie hulgast on need kodus, need kannavad natukene seda kommet omal kaasaegsel viisil edasi. Et ühelt poolt, eks ole mingisugune väärismetalli, aga teiselt poolt ka niisugune mälestusese, mis annab ka kinnitus sellest, et nüüd sa enam ei ole mitte lihtsalt titt, vaid sa saad juba lusikaga toitu võtta ja ja olgu see sulle siis ka muidu kenaks, armsaks mälestuseks lapsepõlvest. Et see hammaste tulemine on tõepoolest olnud hästi tähtis ja nagu alguses ütlesin, et arvatavasti see on eelkristlikul ajal võib olla seotud sellega, et just see oli aeg, mil lapsele Antiga nimi, et ta nagu tõestas, et tegelikult tema seal nii palju elujõudu, et ta jaksab suureks kasvada. Veel üks maailm, yks. Räägime väikelapsega seotud kommetest, rituaalidest ja uskumustest. Stuudios on folklorist. Marju Kõivupuu. Kui esimesed hambad on olemas, siis ega see rinnaga toitmine pole ka enam mingi meelakkumine, eks ole, et siis üsna varsti seisab ees rinnast võõrutamise raske ülesanne. Noh, eks see rinnast võõrutamine on jah olnud selline kahe otsaga probleem, et ühest küljest on ka tänaseni muuseas väga tugevasti levinud uskumus, et niikaua kui naine toidab last rinnaga, ta uuesti rasedaks ei jää ja väga palju on siis et ka selle kohta suhteliselt suured lapsed juba sellised nelja-viie aastased on niimoodi tormanud ema juurde öelnud, et Umbesid näinud ma tahan tissi saada, et kogukond nagu ei ole väga pilguga vaadanud, kui kui lapsed on noh, nii-öelda juba ikka kaela kannavad ja siis ka veel tissivad. Aga ütleme selline aasta pisut peale vastavat kellelegi võimalustele see imetamine on olnud talude Aredes küll üsna tavaline. Ja siis on tõepoolest kuufaase ja, ja järgitud selliseid taeva lõkke, sest et rahvaluulekogujate varamusse on jõudnud niisugused teated, et teatud kindlatel maagilisel kuupäevadel ei tohi sa last rinnast võõrutada. Et siis võib temast saada kurja silmaga inimene ja, ja seda on seda nagu vaadatud, et need käivad ka natuke nii-öelda risti vastupidi, et selliseid ühiseid reegleid ei ole, et nüüd igas igas Eesti nurgas on kõik olnud täpselt akuraat ühtemoodi, aga selliseid asju jälgitud, et millal, nagu oleks sobivam aeg siis rinnast hakata ära jätma näiteks kahaneva kuuga on arvatud, et seda on kõige mõistlikum teha ja selge see, et mida rutem nagu laps siis iseseisva toidu peale sai, seda emal natuke kergem oli, et on siis asendatud või rinna asemele on pakutud või luti asemele on pakutud näiteks niimoodi suhkruga segatud leiba, mida linase riidenutsakusse keeratud ja on antud lapsele siis seda imeda ja ja nii-öelda harjutatud tasapisi siis tavalise tavalise toiduga. Aga rinnapiim on olnud ikka esimene aasta on olnud väga-väga tähtsal kohal ja sellest on sõltunud lapse tervise käekäik. Rinnaga toitmine on tänapäeval laias laastus ja eriti linnarahval ilmselt hoopis midagi muud, kui oli vanasti ja samas võib-olla on kuskil säilinud ka mingisugused. Vanad tavad ja uskumused sellesama rinnaga toitmise ja ka rinnast võõrutamise osas, eks neid ikka on ja need on jõudnud tänasesse päeva ka ja kui ma nüüd vaatan seda meie nii-öelda koolitatud meditsiini, ämmaemanda teadus, siis näiteks sellise nõukogude aja lõpul, kui mina esimese lapse sain, siis arvati, et ega naine väga palju ei jõuagi jaksagi last rinnaga toita, selle asemel tuleb poest osta väga erinevaid segusid, et laps saaks ikkagi täisväärtuslikku toitu. Ja kuna mul lapsed on juba kord natukene suure vanusevahega, siis ma olin meeldiv tõdevused, nii umbes 10 pluss aastat hiljem räägiti risti vastupidist juttu ja rõhutati ikkagi seda, et laps peaks võimalikult rohkem saama loomulikku toitu ja rinnaga toitmine. On loomulik, noh, meil on, siin hakkavad mängima uuemal ajal, kus on tähtis fassaad juba seda Öeldakse, et seda vanarahvas ütles, et mõned lapsed nii-öelda söövad emani isad ära, et noh, naise välimus kannatab võib-olla selle all, kui ta lasta hinnaga toidab ja, ja väga paljud naised võib-olla kardavad, et nad ei saa sellega hakkama, et noh, väga mugav on tegelikult ju toita, kui, kui usud, et kõik see, mis on nii-öelda tarkade inimeste poolt pulbrit, eks kokku segatud, et võib-olla see siiski on lapsele kasulikum, kui see, mis on, on loomulik toit. Et eks see pisikene selline võitlus või, või maailmavaadet niisugune põikumine ja põkumine tänapäeval sellel rindel on, on ju tegelikult ka märgatav ja tänapäeval on nagu ma tean ka olemas nõustajad, kes õpetavad siis emale, kuidas vastsündinut rinnaga toita, kuidas võib-olla nendest esimestest hirmudest, et lapse kõht tühjaks või ei oska seda päris õigesti teha, et aitavad nii-öelda üle saada ja jätavad ka seda, millal seda lisatoitu siis on mõistlikum juurde anda, missugune see lisatoit peaks olema. Et noh, eks ta on niimoodi seotud, ma isegi tuletan siin meelde, et nii-öelda lapse kaal on ju selline näitaja, mis on teatud mõttes ka sellise emo tubliduse näitajad, kui laps võtab tublisti kaalus juurde, et siis on ikka tunned, et oled nagu ise ka väga hästi teinud, et et need lapsed, kes saavad rinnapiima, temal jälle samas nii palju kaalus juurde ei võta, et võib-olla hakkad tundma tuledki halb ema ja ja, ja, ja siin on noh, väga mitmesugused asjad on, on tegelikult, et tegelikult ju ju mängus, et millised, millised need võimalused on. Aga, aga vanem rahvatraditsioon on ka ikkagi niimoodi käinud seda vana head talupojad, kus sa teed mida iganes sõnaga, ei tähenda, et selline mõistlik pikka aega aasta noh, võib-olla kui on võimalus, siis poolteist peale on ülim, millal on siis soovitatud rinnaga last toita, sest kuidas selle hambumusega nüüd on, ei ole mina see õige inimene rääkima, aga, aga seal juba peab hakkama tõepoolest siis ka hea kohast mitu saama ja, ja ka hambaid tõesti tarvitama selleks külgsemalt suhu loodud on. No ei ole ju mingi uudis, et muist lapsukestel kulgeb see rinnast võõrutamise protsess üsna valuliselt, et ega vanarahval ei olnud mõnda sellist riitust, kuidas lapsele see asi kergemaks teha, kas siis lapsele, aga kuidas seda otsustaval viisil katkestada, noh ikka see vana hea karjasinep, et ütleme, pipart keele peale ja mitmeid muid toredaid väljendeid, aga see on käinud ka lutist võõrutamise kohta, sest noh, lüüt on samamoodi, et ega ta ei peaks väga kaua suus olema, et hiljem on hambumus ja muud asjad, et on siis pandud sinepit näiteks või pipart on linna nibudele raputatud, selleks et lapsi tahaksid enam suhu võtta. Ja, ja eks see on tegelikult ju ka ema, lapse emotsionaalne lähedus, et paratamatult kui see lapse rinnast võõrutad, siis midagi on pöördumatult möödas, et see rinnalaps on ikkagi kuidagi kuidagi saanud juba suureks iseseisvamaks ja see on nagu see viimane side, mis tegelikult peale nabanööri ema lapsega seob. Eks ole, ja sinule tuleb alati meelde üks väga ilus rahvajutt, mis on ka kusagilt Võrumaalt mulle silma jäänud ja mida ma olen ka mitmel pool ise kasutanud, et kui tütar läheb mehele ja ega siis ühesõnaga hakatakse kodutalust viima mehe koju, siis ema ütleb, et nüüd me siin mõnda aega ei näe, aga ma tulen sind siis vaatama, kui sa iseendaga räägid ja ühe käega sööd. Tütar ei saa mitte midagi aru. Aga siis, kui tal on üheksa kuu pärast, on laps käte peal. Ta räägib, eks ole, oma vastsündinud lapsega, kes talle suurt midagi ei vasta, kes sööb ühe käega, aga ise sellepärast, et laps on tal kogu aeg ühe käe peal, siis tuleb ema teda vaatama, toob talle siis kaasa head ja paremat ja räägib temaga naisteasjadest. Ja siis ta saab ka sellest mõistujutust väga kenasti aru. Et, et selles mõttes see on, see on see rinnaga toitmisel on lisaks siis sellisele puhtalt nii-öelda bioloogilisele väärtusele, ma arvan, on ka väga tugev emotsionaalne side ema lapse vahel. No aga uni on meie tervise üks põhilisi alustalasid samamoodi ja mida siis vanarahvas pidas vajalikuks uskuda ja ette võtta see uniga tõesti hea ja terve rahulik oletada. Jah, eks me teame seda ütlemist, kõik need lapsed kasvavad magades, et meil on siin Põhja-Eestis ja saartel siis selline mütoloogiline tegelane, keda tuntakse kui öö tead või ö ema, et sellist salapärast haiglat, kes siis usutavasti põhjustab lastel selliseid öiseid nutuhoogusid või ööema, kes ketrab ja siis võeti ka tarvitusele mitmeid selliseid maagilisi toiminguid, et see ö itketaja või nututaja laseks lastel rahulikult öösel magada, aga üksiti ka siis vanematel. Ja noh, näiteks on arvatud just saart veel, et see tuba, kus siis see väike vastsündinu magab ja kus hoitakse ka tema asja, sealhulgas ka näiteks siis mähkmeid kuivatada võetakse või teinekord on seal ka piimapudel on või mingi toidukraam on akna peal, et sinna ei peaks koidu või ehavalgus paistma, et selline mütoloogiline koidu või eha ema mingil põhjusel teeb siis lapsed haigeks. Ja noh, laste rahustamiseks on siis mõeldud või olnud ka siis väga erinevaid viise, kuidas seda on tehtud. Üks võimalus on see olnud, et laps on suhteliselt nii-öelda tugevasti kinni mähitud, vaat see on, eks ole, me mäletame, võib olla Nõukogude ajast ka see, kui lapse käed-jalad seoti üsna tugevasti kinni. Et sellel arvatakse olevat ka see niisugune, ühelt poolt selline psühholoogiline positiivne mõju, et laps on nii-öelda emaüsas harjunud olema üsna kitsal territooriumil, et tal ei ole võimalustele väga laiutada, ta tunneb ennast nagu seal sellist kinni mähi täna hästi-hästi turvaliselt, teisest jälle ortopeedi ja tänapäevased tohtrid arvavad, et see võib-olla ei ole kõige parem noh, tänapäeval eks ole, meil suhteliselt juba väikesi sipukaid on ja ja me enam niimoodi väga vanamoeliselt oma lapsi mehi, et kui laps saab vabalt nii-öelda käte-jalgadega vehkida et siis tema rühti, liigesed ja koordinatsioon areneb paremini ja mina ise arvan jälle, et eks see tõde on seal kusagil võib-olla vahepeal, et kui laps niimoodi võtta vinnale ja teda siis niimoodi soojas soojas hoida, teda rahustada, ta tunneb ennast turvaliselt, et ilmselt kõik need sellised mütoloogilised venelased on põhjustatud ka paljugi sellest, et võib-olla ka vanematel ei olnud lapse jaoks nii palju sellist aega, et temaga tegeleda või hoida teda enda juures hoida teda süles, et ega me ilmaasjata tänapäeval ei ole taaskasutusele võtnud kõikvõimalikud kandelinad ja muud säärased nii-öelda laste portatiivsed, transportimise vahendid, kussi, lähedus, emal ja lapsel on on tunduvalt suurem, et tema saab olla koos lapsega võimalikult koos siis mida kardeti, last ei juletud ta enda juurde voodisse ja küllap seal on ka jälle selliseid terasid, praktilised tähelepanekud, et et lapse võis kogemata kombel nii-öelda ära magada, et kui sa võtad ta enda juurde, kui ta jääb sinu juurde magama, et noh, mida on soovitatud, sellistel puhkudel kasutati selliseid ravimtaimeteesid, mis rahustasid nii ema kui last, et see uni tõesti oleks, oleks parem ja ema saaks välja puhata ja, ja laps saaks välja puhata, sest eks me kõik teame seda, et need lapsedki öösel on suhteliselt, mäletad, et nendega koos elamine nõuab tunduvalt rohkem vaimujõudu kui nende lastega, kes ööd läbi suhteliselt korralikud magavad. Selline oli tänane saade vastsündinu ja väikelapsega seotud kommetest, rituaalidest ja uskumustest. Stuudios olid Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna. Nädala pärast tuusade kuulmiseni.