Tere, tänasega meelioni muusika, saaton Salaces eetrisse puhunud üks kibedavõitu häälega pill, mille nimeks on ja mida enamasti mängitakse taimaal. Minu nimi on Tiit, kus mets, mina olen koos teiega jällegi eikellegimaal, kus täna puhub pilli ja laulab meile nii üksi kui kambakesi. Inglismaal multimuusik live belle. Puhub tema meile meile jäänud rohkemagi minuti kestel lahkesti mitmekidamaiseid pillisid. Nüüd jätkab ta seda kellelegi oma saadet õrnasti laule lüües. Kusjuures seesinane habras armulaul võib olla küll ilmsesti üks kaunimaid kaunimaid seesuguseid, mida selles saatesarjas sellel maal on ealeski kuuldud. Hubei dast küsiv laulu pealkiri ehk keht, kes Küngleb tolmus, saab seda kellelegi maad edasi viima. Seletuseks 100-le kuulajale ikka selle kohta, mis kellelegi Oll muusikas viimaste minutite jooksul toimus. Öelge siis järgmist. Tegemist oli ühe ainsa palaga viimati vähemasti viimase nelja minuti jooksul, mis ühtpidi oma viimases äsja kuuldud otsas oli päris kindlasti just nagu pole fooniline milles pilli või flöödiansambel ja ma esimeses üsna sõjaka kõlaga otsas just nagu märulifilmimuusika kõige selle märuli ja taipais soov löökide keskel oli tegelikult puhumas meile kõrva põhiliselt üks mees tänanegi kellelegi maalane brit libell. Ühtpidi oli tegemist isegi dokumentaalse võttega, sest Clive Belli üks paljudest välisesinemistest, kus ta ida oma lastele endile on idamaiseid pillisid, väga osavasti meeliköitvad mänginud, on viinud teda noh, nii lähematele kui kaugematele maadele lähemas ja kaugemas idas ning sõjaks. Kas filmimuusika oligi tegelikult sõjakas filmimuusika pärinedes? Kes teab küll, mis nimega Hongkongi märulilinatöödest laibellaga puhusama flöödiviisid day ühes väikses külakeses templis, mille ümber käis aastate eest, kui ta seal esines pikk-pikk, festival, mis oma kummalisuses või vähemalt meie jooks klektilisuses omaette tähelepanu väärne. Samaaegselt libelli kui külalisesinejaga mängisid mitmel pool kohalikud muusikud. Templi ümber käis öö läbi disko. Sealsamas näidati Hongkongi löömafilme nihis etnograafilisest muusikalist dokumentaalne mängija helipilt oli viimati kellelegi mar. On võtnud muusikaliselt ajada väga erinevate maade helikunstiasju ja kui ennist oli tegemist doi, aga siis nüüd võtab Klay pen mängida kohust jahmubli ansambliga veidi haat Gildi poeetide teemalisi üles, Billie muid viisisid, sealt edasi minnakse aga laose ligi. Kui uudishimu oli siis kuulaja ei, see on viimase loo paistel tekkinud uudishimuline küsimus keskel võisid olla selle etno Hutturismi ettekandjaid siis lauljaks lauljaks koheselt öeldud ei olnud, täna sai kellelegi ma peategelane Claybell ja ammugi mitte ei olnud esinejate ansambliga Neemeco summa muuduga etnoturism ja üsna ehe, kandiline ja ülearus ilumata oli see laos, ansambli mastaap ja taas jahmubli ansambli inveides haat esitatud Lamsipandoone. Ilmsesti küll. Ja Klay Belgia oli selle loo sees, sinna sisse panduna mängis tema, sedapuhku puhus türgimaiseid torusid. Clay veel enese mitmekülgsus saab ilmsesti selles kellelgi oma saates mõnevõrra puudulikult kajastatud, sest et tema muusikalised suundumused on praktiliselt sama mitmekesised olemas kõige peenemaid ilmakaari kaardi peal. Ja lisaks muusikule on ta ka suurepärane kirjamees, mis iseenesest ei olekski nagu erakordne, kui ta ei oleks mitte erakordselt hea kirjamees muusikast kirjutama. Yhedal puudud eravusest ei jää tal puudu ja kohati üsna karmist otsustamisest ja hinnangulisusest. Samas on tal kõiksuguse nõndanimetatud maailma muusika või etniliste ühenduste koha pealt nii omal rikkalik kogemustepagas. Ja lõppude lõpuks on ta puhunud mitte üksnes idamaiseid kaugeid viles ja puhkpillid igasuguseid, vaid ka löönud kaasa introvisaatorit ansamblis ja külastanud korraga 1909. alguses Eestimaad ühe ansambli võttis samuti Aimens koosseisus maid ja aeg-ajalt lühemat või pikemat aega kaasa teeb, on gruppe veel mitmeid muidki, nagu hullu hullunud akordionid või kahandas til küllaga oh loeta, kui siis ette Eesti keelde ümberpanduna üks lõiguke Clive Belli kirjamehe tööst, mis hirmutatud aastal 2001 oktoobrikuises vōi ajakirja numbris. See lõiguke puudutab mitte üksnes Klaim pilliga. Muusiku lapsepõlve puudutab asju mitmeid muidki ja nende meenutuste juurde tuleb ehk kellelegi edenedes jälle kord tagasi, mõne aja pärast. Ent seesugune lõik laseb end sisse juhatada ja heita mingisuguse pilgu Claybelli poisi aastatele, niisiis tsiteerita pähe kangelast ennast. Ma kasvasin üles Sussexi krahvkonnas, naera pealses külakeses majas, kuhu nii elektrivalgus ei ulatunud. Päevavalgel karjatasin, mina kitsesid ja puhusin oma Piccolo flööti käies mööda viljapõlluserva ja improviseerida ise improviseerida impraviseerides. Hea küll, olgu, ma tunnistan üles, et kitsekarja mõtlesin ma välja, aga muu peab küll kõik paika. Ja selle jutu juba on ehk selles, et poisi aastate vältel kuulsin ma muusikat mängitavat, olgu siis kontsertesituses või heliplaadi pealt tegelikult väga-väga harva tavatsesid kogemused sagenesid ja osutusid üllatavalt mitmekesiseks, siis kui ma läksin kolledžisse aasta oli 1969 ja koht oli Cambridge'i tsitaadi lõpp. Nii siis kitsesid, pole Clay Belgial korjatanud. Aga võimalik küll, et meisterlik karjus muusikutega on tema üle ilma igal pool päris ohtrasti mänginud ja teda on ka tunnustatud nii-öelda ametlikul tasemel, näiteks BBC tele oma poolt, mis mõnede aastate eest Jaapanit ja selle kultuuri tutvustavaid filmisid vändates lasi libellil sinna juurde mängida, ütleme muusika. Me tuleme tagasi selle taimaise pilli juurde, mis avastaja sai kellelgi õrnasti jorisedes ja laseme mängida Claybellil sellel pillil soolopala geene, on ta pill taimaalt pärit ja kujutab enesest tegelikult nii hästi akordioni, oreli kui huulepilli kaugelt. Pidulik pisi oopus või lausa pühalik muusika, kui uskuda loo autori poolt pandud pealiskirja Sulev Music autoriks kitarrist, viiuldaja ja ka multipillimees Fred Frit. Esitajaks ansambel Henrik, kao brittide, 1970.-te aastate ilmselt eks olulisemaid huvitavamaid ja sugugi mitte väga tuntud kunstroc ja kammerlik, avangardi mänginud ansambel. Tal ansambli sisse oleks peaaegu oma noorest kolledžiõpilase peast ära mahtunud ka tänane, kellelgi maalne klippell, kui mõned asjad oleks läinud veidi teisiti. Belli poisipõlve, noorusaja ja õpipoisiaastate meenutusi sai põgusalt tõlgitud siinsamas saates eespool ja jäädud pidama aastasse 1969, kui praegune multimuusik ja maailmarändur idamaiste puhkpillide meister mängija Klay Bell Cambridge'is kolledžisse siirdus. Seal küll, et siis avastas enese jaoks väga mitmekesise muusika maailma nii-öelda mitmekesisust ja avara pilgulisust andsid temale tuua iseäranis ansamblite nagu inkradiblast, sving, bänd või seesama eelmainitud Henryk aukontserdid. Iseäranis Henrik Ko esialgu kolmeliikmeline meeskond. Drytim, Hutchinson ja bassist Jon kriips olid väganist lahkelt kutsuma noorukit, kes flööti oli juba mänginud mõnda aega enesega kaasa, lavale improviseerima ja isegi sedavõrd ootamatutes olukordades, kus ennem absoluutselt mingit proovib, on tehtud ning kitarrist Retfliktil, kes iseäranis lahkesti klibelli noorukastesse püüdlustesse suhtes polnud ilmselt aimugi, kuivõrd hästi noor sõber ikkagi flööti mängida oskab. Kogu ansambel, kes klibellile tema meenutust mööda andis, mõista, et muusika, maailm meie kõigi jaoks võib-olla mitte kindlatesse kastidesse lahterdatud võid pakkuda ühe sama heliTÖÖ piireski näiteks nihest, Jimi Hendrixit, kui Veeberni kummalisi kandilisi heliridasid. Rääkimata juba rahvamuusikast ja Frank Zappa rikkusest sealjuures ja kõigest muust juhatas libelliga ühe tema praegusaegse põhiinstrumendi jaapani bambusflöödi Šacochi juurde. Sest seda pilli mäletab Clay Pill. Bell olevat esimest korda kuulnud siis, kui samale Freid Ritale torudele rakemiitsu stepsi nimelist salvestust mängis. Hatšid jõudis Clay veel õppida edaspidi jaapaniski kohashiro jaota nimelise guru juures mänginud ta ning ennem õppinud samamoodi neid idamaiseid puhkpillid enamasti neil mail kust on pärit nende pilli mängimise traditsioon. Ja ehk siis selle pikaleveninud jutukese. Lõpuks võtame välja kuulutada bambusflöödipala lõbusa kohatšile jaapani rahva viis Caribushi kirjuta, mängib klippel. Vaat, vaat sedaviisi vaatavad sedaviisi oskamine, oskamine, džiigi, mängi, oskan, mina oskan Nadžiigi tantsija džiigisi mängijat, Angosi mängija tangot võin teha fan tangot või teha ja ja testija rumba ja cha-cha peaaegu kõik seda lauldi meile võib-olla lausa keskealise mehe kohta sobimatult kunstilises vormis ette, viimati siis laululoos lauljaks oli Klay Bell kõigi nende pillide mängijaks, samuti klibell ja palaveritama plaadil asuv on, mis ilmsesti on mõneti iroonilise pealiskirjaga plaat arvestades klibell jänese maailma rändasid sagedasti ida poole. Aga seesuguseid pupp alasid ja need popad söandan mina ikkagi Tiit, kus need arvata, et on vägagi nägusad popalad ja võib-olla rohkemgi õnnelikud kui David pööni jänesepalad sooloalbumitele pärast tobu hetsi ilmsesti ei, ei kiidaks heaks seesuguseid, võrdlesin ühe muusiku upitamist teise arvel. Ärgem meiegi seda pikemalt tehkem küll, aga võtkem ära kuulata ei kellelegi maal veel üht lugulaulu tollelt läänelikult võiduplaadilt, libelli kodustuudios 1990.-te aastate alguses üksinda valmis meisterdatud. Lugulaulu waiting for thumb hoor oodates vihmavaringut. Seda krapsakat lugu mängitakse viles pillidel, mis pärit Kreeta saarelt mängijaks nagu enamuse üles pilli flöödi Šacochick heleviiside puhul tänasele kellelegi maalt. Inglismann klippell Kreeta saare üles pillid olla isenesest vaatamata kõvale pimedale häälele, mida nad teevad üsna pisikest mõõtu. Haprad instrumendid tõi temale Kreeta saarelt tema sõbramees Pieter Kuusak kitarrist ja samuti muusikaliselt mitmekesiselt võimeline instrumentalist Suurbritanniast. Ja vahest, et siis ongi sobilik kellelegi ma lõpetada palaga kus lahke pilli kinki Kuusak ja Klay Bell tänane kellelegi maalane ühe loo sees koos on. Tõsi, Claybellal vaid üks kahest kuulda valu autorist ja lugu mille sõnaliseks mõtteks ja pealkirjaks on pool elu. Half-Life ei käi küll nüüd kummagi nende mehe kohta õigupoolest. Sellele mehele, kelle vilets pilli läbi puhutud hingeõhus meloodiates, mis minu muusikat meenutavad mitmetes muudes kaasmängudes selles saates on kindlasti olnud äratuntavad ühelt poolt asjatundlikkus ja tõsidus, teiselt poolt mängulist ja kerge meel ütleme siis pealegi jälle nägemuseni. Sedasama ütlen omalt poolt minagi, Tiit, kus need eikellelegi maa oli saade, mis mõne minuti kestab ja on eetris taas samal ajal nädala pärast teistsuguse muusikaga.