Täna revolutsiooni püha eelõhtul, mul on meeldiv võimalus olla skulptor Hille Palmi ja tema abikaasa Lembit Palmi ateljees. Hille Palm sai alles mõned päevad tagasi komsomoli kunstipreemia. Ja tore on märkida seda, et see preemia anti talle just laste teema huvitava käsitluse eest. Mees skulptuuris. Kas see preemia tuli teile üllatusena, eile palm, missuguste tööde eest preemia bilanti? Pisut üllatusena tülide, tõesti. Teede oli mul tüdruk iguaniga siis Väike-Johannes tüdruk krõngaga Dolores linke, Casper Casper oli portree, katalaresson, figuur. Need tööd on kõik pronksi viidud ja vaatajatele, eks ole, juba tuttavate näituste kaudu. Seni on teil olnud kaks personaalnäitust, esimene oli juba mõned viis aastat tagasi, kui te Kunstnike Liitu vastasite. Aga teine näitus oli alles hiljuti. Jah, selline näitus oli augustis, augusti lõpus. Et septembri alguseni oli Tartus meil, minul ja abikaasal. Ja kui suure ülevaated sellel näitusel siis saite anda oma loomingust. Viimase nelja aasta töödest. Hille Palm tööd on juba aastad nagu liitunud meie skulptuuri pilti orgaaniliselt ja võib olla. Seepärast oleks nüüd huvitav, võib-olla natukene teha tutvust teie loomingu teega sellega mis teid üldse kunsti juurde tõi, millal see huvidel kunsti vastu tegelikult tekkis? Tegelikult tekkis ikka mul juba nii, et ma olin nii seitsme, kaheksa aastane, siis ma käisin pioneeride palee skulptuuri ringis. Skulptor reitel oli juhendaja. Hiljem olin Tartus, muidugi õppisin skulptuuri. Kas pioneeride palee ajast tuleb meelde veel mõni, kes seal käis ja kellest on saanud kunstnik? Jaak Soans käis pioneeride majas siis ja siis veel luuprein arhitekt ja Lea Sonn. Rohkem nagu praegu, mul ei tule meelde. Siis ikka tuleb välja, et mis on väga varasest noorusest saanud omamoodi harrastuseks, see võib süveneda ja saada lõpuks juba täiesti selliseks kutsumiseks, millele pühendatakse nagu kogu elutöö siis pioneeride palee järel läksite siis Tartu kunstikoolile. Jah, läksin sinna skulptuuri nimelt õppima, lõpetasin selle ära, aga siis siis ma hakkasin juba kahtlema, et kas minust ikka skulptor saad ja siis tulid mul igasugused muud mõtted. Tahtsin saada hoopis näitlejaks ja siis tahtsin teatrikunstnikuks saada ja siis metallikunstnikuks tegime mitu korda sisseastumiseksamid, kunstiinstituuti, kord teatrikunstikorterid talli. Ja kõige lõpuks tegin skulptuuri ja sinna siis nagu jäingi pidama. Hille Palm, te ütlesite, et teil tekkis pärast Tartu kunstikooli lõpetamist teatud kõhklusi ja mõte isegi minna hoopis midagi muud peamaja ennast pühendada mõnele teisele alale millest äkki siis lahtiütlemine sellest alast, mis oli talle juba varajasest noorusest olnud nii lähedane. Mõned üliõpilased siis juba skulptuuri lüpsid hakkasid ka ikka rääkima, et mis sa ikka lähed skulptuuri, et naisterahval on ikka skulptuur raske. Noh, siis ma hakkasingi kahtlema, tegelikult, ega nüüd see päriselt mind kahtlema ei pannud, aga eks siis siis tekkisid mul uued huvialad. Ma ju peale Tartu lõpetamist töötasin kinostuudios Tallinnfilmis ja töötasin seal nukufilmi juures. Ja siis siis nagu tahtsin filmi kunstnikuks saada järsku. Ja siis siis tahtsin nagu teatridekoratsiooni sellepärast minna õppima. Aga ega vist ikka selleks nagu ei sobinud. Sest sisseastumiseksamitel kukkusin ma läbi, kukkusin ükskord kompositsioonis läbi, tegin järgmine aasta jälle, siis kukkusin jälle, mis akvarell-is või ei mäletagi, millest ma läbi kukkusin. Oli jälle õnnetu, aga, aga ma olin lihtsalt niivõrd niivõrd püsiv, et ma lihtsalt ei suutnud üldse mõeldagi, et ma ei lähe instituuti. Ma ei kujutanud seda ette, ma olin päris kindel, et nüüd, kui ma järgmine kord teen, siis ma saan sisse. Kes teiega koos õppisid skulptuuri nendel aastatel? Andrus, kas ema tema on praegu Tartus? Siis oli veel Irina Jurjeva, kolmekesi olime meie kursusel. Kas ema on nüüd rohkem nagu graafika peale üle läinud? Muidu ta väga tugev skulptor väga tugeva vormiga ja armastab ka puud ja seda. Aga tal vist ma ei tea, miks ta loobus sellest. Või tahad ikka, teeb ka skulptuur, aga graafik on tal ikka nagu peamiseks. Ja mis aastal te kunstiinstituuti läksite ja kes olite põhilised õppejõud seal on ju kunstiinstituudis, nii et tuleb olla õige mitme õppejõu õpilane, eks ole. Jah, 68. aastal läksin ma kunstiinstituudi skulptuuri õppima. Minu õppejõududeks oli, kõigepealt oli professor Jaan Vares. Siis oli Olav Männi, oli, see oli professor Kaasik. Ja rohkem nagu ei olegi olnud. Ja mis oli veel diplomitööks? Diplomitööks oli mul tants. Ja selle ma sain T4-le diplomitöö oli suur pettumus, jah, oli küll suur pettumus. Kohe valasin pisaraid. Hiljem ma hakkasin ise ka mõtlema, et küllap ta ikka seda väärt oli siks. Aga ma olen hiljem püüdnud seda tantsu veel teha. Ja siin on mul hilisemad tööd, on tantsijat, tarpuu ja siis on kentantsi, annad ka baleriinid? Ma arvan, et need tulid paremini välja siis, kui see kõige esimesed esimene töö. Hille Palm said komsomolipreemia laste teema toreda käsitluse eest. Kas me võime siis seda nüüd seostada ka sellega, et teil omal on neli last? Eks ma ikka lapsi armastan ja. Mulle meeldib just nende selline siirus, tõsidus ja oma lapsi. Ma just olengi kasutanud nendes töödes nii portreena kui ka figuuri. Nii otsema neid Guani modelline ei kasuta, aga teensis fotosi nendest ja vaatan vahel spetsiaalselt kohe mõnda kohta, siis uurin ikkagi oma laste pealt. Kas te võite öelda kastaja kohta midagi lähemalt? Üks poiss on mul juba vanem. See on juba 14 aastane, kolm on väikest. No mitte päris väikest, ka üks keskmine on siis seitsmeaastane, siis on viiene ja Jäneljane kaks poissi ja kaks tüdrukut. Te ütlesite, et pole oma lapsi kasutanud päris otse modellidena, aga Kaspar. Jah, Kaspar on küll ikka päris päris ikka, Kaspari portrees on mu kõige noorem poeg, siis neljaaastane. Ja tegelikult esimest poega, Ma olen ka ma teinud. See oli minu kõige esimene portree, oli, anti, oli puupirnipuust, portree, ka poja portree. Ka muidu tüdrukuid oleme niimoodi kasutanud ainult figuuridele ära. Teil on kõik tööd viidud materjali ja mitte sugugi mindud nii-öelda kergema vastupanu teed. Meil on näiteks küllaltki suurt vaeva nõudvat puuskulptuurid ja pronks, mis pärast valamist teatavasti nõuab ka veel küllaltki palju töötlust. Mina leian, et kõik tööd peavad ikkagi materjalis olema ja kui ma tööd hakkan tegema, siis ma juba tean või näen oma vaimus juba ette seda tööd, nimelt materjalis. Et kips seal vahel see on nagu nagu niisugune poolik tee ainult. Mina kõigepealt näen teda juba oma vaimusilmas ette ikka juba Valmis materjalina tööna. Ja tavaliselt ma teenikaga kohe ikka materjali. Ja noh, kui just ära ei osteta, ei osata ega siis midagi teha ei ole. Kaks põhilist materjali on veel puu ja pronks. Mis nendes materjalides võlu, mida te olete püüdnud väljendada puus, mida Bronxis. Puus on minu tööd rohkem dekoratiivsemad selgema ja täiesti lihtsama vormiga. Ja puu ise nõuab ka sellist selgust ja lihtsust. Pealegi on mul jalakas puuks valitud ja galakalon hästi tugev ja-sugune, jõuline süü. Ja väikest vormiselt lihtsalt teha polegi võimalik. Ja muidugi puu meeldib mulle sellepärast, et teda on kõigepealt üpris kerge raiuda ja ja siis on tal see kaunis süü, mis nagu kohe muutub isevormiks, seal polegi tarvis seal suurt midagi juurde lüüa. On ka väga soe ja niisugune intiimne materjal ja kuna mul ongi just nagu meelisteemaks just aktid eriti just naisakt, mida ma olen vist kõige rohkem teinud üldse. Ja siis puu sobib sellesse puu sobib selleks materjaliks väga hästi. Bronxis on nagu rohkem niisugused realistlikumad ja, ja detailsemad detailsema vormiga tööd. Ja minu meelest pronks nõuab ka rohkem sellist viimistletud, mitte viimistletud, aga rohkem niisugust detailset ja väiksemat vormi. Ja kui ma mõne tüübi tööd nüüd mõtlen või kavandan, siis siis ma muidugi mõtlen, et millisesse materjali ta läheb ja siis nagu vastavalt sellele tuleb ka vorm. Hille Palm sai kunstipreemia skulptorina ja omamoodi huvitav on seda praegu just rõhutada, seepärast et viimastel aastatel on minu meelest üldse Eestis skulptuur ja just tänu teatud põlvkonnale võib-olla just teie põlvkonna inimestele eesti skulptuur teinud läbi niisuguse tugeva tõusu. Kuidas teile eile tundub praegu meiesugune skulptuuri tase, mida, mida te näete selles kõige nisukest meeldivamat? Mõtlen, te töötate siinsamas majas, klõbus on palju skulptorite, ateljeesid ja ilmsete, käite nende. Kolleegidega küllalt tihedalt läbi? Jah. Võib-olla portretistidest meeldib mulle võib-olla kõige rohkem paremiku. Kõrvale. Ja mul on isegi mõnikord ette heidetud, et et mulle on isegi nii meeldinud, et ma olen nagu midagi nagu temalt isegi üle võtnud. Ja ma ütlen, et tegelikult portree on meil ehk eesti skulptuuris kõige tugevam. Jah, seda küll. Siguraal plastikut üldse vähe viljeldakse ja akti eriti vähe. Teil on abikaasa kaasskulptor. Jagate siin kahekesi seda ateljeed, mis pole küll teab kui suur. Kuidas te olete saanud aja niimoodi klappima? Nähtavasti teil seda võimalust ei olegi, et kahekesi koos peatasin töötama. Tegelikult natuke aega, me oleme ikka koos, tavaliselt tema teeb õhtupoole, kuna ta tuli instituudis ja mina teen siis jälle hommikul. Aga tema teeb õhtul kuni nii, kuidas talle meeldib. Jah, lapsed käivad lasteaias ja kaks tükki on koolis, kaks käib lasteaias. Ka nii hirmus suurt muret nendega polegi. Ma pean ütlema küll, et kunstnik, kellel on neli last, see on siiski küllaltki erakordne. Erakordne muidugi. Eks nelja lapsega saab ka ikka tööd teha, tuleb lihtsalt aega jaotada ja vahel jääb ka muidugi kodus ka mõni asi tegemata, mis peaks tegema ja kui just on vaja tööd teha. Sel ajal. Tundub tõesti, et see Steele see preemia laste teema eest anti, oli küll väga õigesti tehtuna. Püsivust ja ja millest mul endalgi puudujääke, sest ma lihtsalt ei, ma ei suuda kannatada n oodata, kuni mul töö valmis saab. Ma nagu tahan üleliia kiirustan, et näha seda lõppvarianti. Siis siis mul alati. Lembit ütleb, et et no et oota nüüd ometi teened ikka järjekorras asjad ära, aga ma lihtsalt ei suuda kohe ma tahan seda lõpp viimast näha ja siis siis vahel üleliia kiirustan. Aga üks asi vist on küll, et puuskulptuuri tegemine on omamoodi. Fausto jah, seda küll, sest puuskulptuuri ma ei tee kunagi, et ma teen, teen ette midagi või eteen savischwei, kipsis või tavalised puuskulptuuri, ma teen nii, et mul on väike õige väikeplasteliinist kavand ja ma hakkan kohe raiuma selle järgi suurt tööd. Ja tavaliselt see muutub olenevalt muidugi puust. Ja niisuguseid piire nagu seal ei ole, piirid on hästi laiali, nii et siis puus raiu nii nagu tahad ja nagu tuleb ja sellepärast on puu meeldiv materjal. Kas on nende aastate jooksul tulnud ka ette mõni suur ebaõnnestumine? Suurt ebaõnnestumist mul olnud ei ole, mul on küll niimoodi olnud, et ma võin vahel nädalate viisi teha lihtsalt tühja tööd, tulen hommiku, teen siin oma kuus tundi ja pärast viskan jälle kõik savikasti. Ja niimoodi vahel on niisugune tunne, et lihtsalt tuled ja raiskad siin aega ja lähed jälle koju ja ei ole mitte midagi teinud. Aga siis järsku nagu plahvatab ja peet üpris kiiresti asja valmis. Neile pall, missugune on teie tööpäev, mõne sõna sellest juba rääkisime, aga näiteks kasvõi siis nädala lõikes, kui ühe päeva niisugusest pildistamisest oleks raske anda. Minu tööpäev algab kõigepealt, nii et kõigepealt on lapsed need viima, siis ära lasteaeda ja siis tulen siia. Tavaliselt ma jõuan kella 10-ks siia, mitte varem. Ja siis ma teen siin tööd kuni kella viieni. Siis siis lähen jälle lastele järgi ja siis algavad jälle kodused toimingud. Ja muidugi kodus ma nagu töö peale mõelda üldse ei saa, sest seal on hoopis teised probleemid ja teised mured ja nii, nii et kui ma olen siin, siis ma ateljees tähendab siis ma tegelen ainult oma tööga, mis on siin, on. Aga kui ma ateljeest ära lähen, siis kodus on need igapäevased kodused mured. Suudate te siis välja lülitada ennast siin nendest kodustest muredest? Jah, suudan küll, ma seda ei saa öelda, sest mina niimoodi teha ei saa. Mina ikkagi lülitan ennast kohe kohe nagu teisele lainele sisse, kui ma tulen ateljeesse. Sest tavaliselt elan ma ikka oma töösse hästi sisse kohe sest niisama oma tööd teha ei saa. Vahel kohe nii, et taban ennast vahel vestlemas omaenesetööga.