Maalija Voldemar Väli ateljee on kunstihoone kuuendal korrusel, nõndanimetatud uus kunstihoone. Siit need on väga ilusad vaated lähemale Tallinnale. Isegi admist maali tehtud siitsamast ateljee aknast. Ja ma tean, et mõned teisedki maalijad, kes siin on selle poole peal. Kunstihoones on sedasama vaadet maalinud. Mina olen harjunud selle vaatega, aga need, kes siia satuvad, nad on kõik vaimustatud sellest vaatest ja ja, ja mõned kunstnikudki. Alles hiljuti oli siin üks Soome kolleeg ja oli sellest motiivist vaimustatud, et oleks värvid ja pindset võtta maalima, hakata. Voldemar Väli tegi tegelikult selle tänase saate omamoodi lihtsaks. Sellepärast et temal on praegu siin ateljees koos suur hulk maale. Ma arvan, et vabadus, me võime öelda, et varsti pannakse välja teie personaalnäitus, eks ole, ja kolmandal oktoobril ja, ja suur osa nendest maalidest või umbes pooled nendest on teil praegu siin ja näha ja nende ümber nähtavasti me saame ka mõne sõna juttu rääkida. Ikka mitukümmend tööd on praegu siin, mis viimasel ajal on tehtud. Kõige lihtsam oleks alustada ehk algusest, mis aastatest tulevad kõige vanemad tööd välja kas juba Pallase ajast või? No siin on mõned siiski jah, niisugused, mis on maalitud enne Pallase lõpetamistki, aga muidu nii 42.-st aastast Ja mis siis nendest töödest on kõige värskem, kas see perekonnapilt siin, mis praegu veel molbertilon? Aga madaras tulla praegu siiski selle pildi juurde, mis praegu meie selja taga on, ühesõnaga molbertilan siinse perekonnapilt, see on siis kuidas selle pildi nimi oli meistripere. Nojah, ma nimetan seda meistrit perekonnaks, nii kus on siis minu vanemad oma lastega? See pildi keskmine osa tuletab meelde teatud määral niisugust vana möödunud sajandi lõpufotot või sajandialguse fotot niimoodi, aga nüüd võib-olla kui on demar Välide paari sõnaga siis räägiksite, miks seal on ka keraamilised nõud ja miks seal taga paistavad korstnad ja ja ja kes siis selle pildi peal on ja kes on siis meister? Minu isa on muidugi meister oli selline saue tänk nii-öelda kullamaakeeles kutsuti seal valmistati kive, ahjupotte, siis veel põllutorusid ja tähendab, see oli keraamikatehas, eks ole, ja keraamikatehas ja, ja peale selle siis veel omaette oli ka keraamikatöökoda, kus igasuguseid savinõusid siin pildi peal on ka, need on jah, toodud siia esi mannile sellise motiivina mis nagu tuletaks tegevust, see tehase panoraam on siis selle maja krohvi peale maalitud, mis ühtlasi see krohvifaktuur nagu jääks siis ühtlasi. Laevaks taevas ka. Ja, ja need kaks korstent seal siis mädalisest mõlemad selle keraamikatehase vä? Ja need on keraamikat, tehase korstnat, üks on niisuguse suurema ahjust põletati telliseid ja teine on siis keraamika puhtalt keraamikatöökoja korsten natukene väiksem, aga muidu väga nii suured korstnad, eriti kui ma väike poisele seinad olid tohutu suured muidugi väiksemad. Vanad alles, aga, aga üks neist on alles veel teist ei ole küll teine on täiesti vundamendi nii kadunud all raudkivi, sokkel valgete puukidega. Ja muidugi lõhutud raudkivi, mitte mitte blokitud juslikude vormidega, aga ülevalt korsten on ikka niisugune blokkida paekivi, aga peenelt vaidlust, et teda võiks ka nagu muistsed niisugust arhitektuuri osa kasvõi sihilikult säilitada. Aga sinna ei tule kõne alla midagi ehitada. Ja see mõte on, on küll olnud siil, et seda keraamikat töökojana ehk veel taastada, kuna on seal läheduses oleks väga huvitav koluvere kõrts mida ka võib-olla lähemal ajal restaureeritakse ja ja selleks on juba kujundus projektibki olemas. Ja sel puhul, kui see toimuks, oleks selline keraamika väike jõuga ta. Kullamaa nii-öelda meenete valmistamiseks. Väga tore asi ja väga võib-olla nii tasubki ettevõtmine. Ja kindlasti oleks meil mõni noor keraamik, kes oleks valmis sinna minema tööle. Ja me oleme isegi kunstiinstituudi keraamika kateedri juhataja Rofiniga. Hiljuti käisime seal kolhoosi esimehe juures ja sai võrdlemisi nii optimistlikke plaane. Seal kavandatud, praegune kullamaa kolhoosi esimees on huvitatud niisugustest asjadest. Nii et kui vähegi majanduslikud kimalased talle avanevad, arvatavasti ta võtab seda ette. Neid töid vaadata, mis tulevad väljade personaalnäitusele, mida nüüd siis kolmandast oktoobrist peale on võimalik kõigil selle saate kuulajatel juba ise minna vaatama. Kui vaadata neid töid, siis tundub nii, et varasemal perioodil teil domineeris rohkem portree. Aga hiljem on tulnud nagu rohkem ranna ainestik. Meri on väga võluv meremotiivid muidugi muutuvad selle tõttu ka nagu meeldivamaks, kui seal. Ka neid asju mitte teinud jahtide teemal olen maalinud õige mitu tööd. Nii suuremat formaati, et need on seetõttu võtnud ka rohkem aega ja. Võlu iga iga suvi, kui see mereta möödub, siis on nagu midagi puudu. Ja selle tõttu on arvatavasti meremotiiv nagu rohkem maali tulnud maastikku otseselt ei ole. Muidugi on, kuid jah, mitte nii pidevalt kui ühel varasemal perioodil kus maalisin tõesti rohkem. Isegi üks periood oli, kus ma maalisin ainult portreed ja sellepärast kuidagi tekkis nagu nagu pooltatisti nimetusega. Teil on palju portreid, muide kui ma tohin vahele pista niisuguse küsimuse heliloojatest on teil isiklikult tihedam läbikäimine, mida ma ei tea, need olnud heliloojatega või, või on see mingisugune sümpaatia lihtsalt eesti muusika vastu? No ma arvan jah, sümpaatia lihtsalt muusika vastu ja ja nad on olnud muidugi osalt ka tuttavad inimesed olnud ja. Jaa, jaa, näitusele tuleb välja väga huvitav, Edgar Arro portree. Niisuguse natukene range ja korrektsena teatavat laadi teostada ja siis ma avastasingi, et arv sobib selleks, aga ma tundsin teda ka ja siis meil oli väga lihtne talle seda ettepanekut teha ja ta oli ka nõus sellega. Siis on teil ka Paleriinide portreid, on Tiiu Rand veenonüümi puur. Ja ballett, muidugi, võlude meeldiv, ma arvan, et ma olen lihtsalt sellepärast neid maalinud. Teatris imetledes. Siis on tekkinudki niisugune mõte, et nagu vääriks maalimist, aga ma ei saa ütelda, et ma oleks neid kumbagi lihtsalt lahendanud. Minu meelest nad jäid nagu niukseks esialgseteks katsetusteks, aga hilisemad ajad on kuidagi nii läinud, et kuigi meil oli kavatsus, et maale seal on vist niisugune osas osast poolt, aga need, mis ma olen neist teinud, need on mitte mitte osas, vaid lihtsalt. Mul tuleb meelde, see oli kusagil päris 60.-te aastate algul. Õpilane Nikolai suhtes ütles mulle, et tal on üks väga hea õppejõud, kes on talle palju andnud maaliana. See on Voldemar Väli, mis aaste olete kunstiinstituudis ja kes on teie käe alt läbi käinud? Kui mõndagi meenutada? 29 aastat, nii et selle aja jooksul on muidugi väga palju õpilasi juhendatud, kuid pool umbes sellest ajast olen ma joonistuskateedris. Aga varem jah, tegelesin ma maalikateedris küll juhendajana, see on muidugi meeldiv kuulda, kui niimoodi öeldakse, õppejõu kohta maalis. Ja üldse meil instituudis on niisugune kollektiivne juhendamise süsteem, kus tegelikult on igal aastal uued uued õpilased kursuste viisi. Nii et üks õppejõud ei juhenda pidevalt. Aga muidugi, eks kokku tuleb puutuda ja iga iga õppejõud annab midagi uut, võib-olla, ja omamoodi voorus võib ka olla selles süsteemis. Kas teil on ka niisugune see teie õpilaste hulgas niisugust, kes on neid omamoodi üllata, tähendab, ma mõtlen seda just, et noh, et et see aeg, kui nad käisid, ütleme instituudis ei oleks võinud arvatagi, nendest tuleb vot selline või selline maania äkki. Sest ma võiks ütelda, nii et ma olen juba kooliajal ära märkinud ja otsekohe tunnetanud, kellest tuleb ja kellest ei tule. Nii et peale peaaegu ei ole eksinud mitte kellelegi. Ja aga nii, et mõni üllatus Võib-olla on mõni üllatus küll kuid need üllatus, et ma pean ütlema küsitava väärtusega tunnustuse saanud üllatused on olnud negatiivsed ja need üllatas, et on ainult mõni üksik. Nii, põhiliselt on ikka tunnustusele pääsenud iki tõde. Kui teie käest praegu küsitakse, et öelge mõni mõni maali, oma õpilane, kas teil on algusest peale jäänutele kohe niimoodi eredalt meelde? Jaa, on küll. Näiteks. Ta ei maaligi enam aga tema hakkas mulle nii täiesti eksimatult kindlalt silma juba Tartus kunstikoolis ma sattusin sinna Ühed, et diplomitööde kaitsmisel ja, ja seal oli kooli näitas ja ma olen imestatud, et, et niisugune niisugused toredad tööd. Muidugi ei teadnud ma temast midagi, aga ta hiljem tuli Tallinna kooli. Ja ta tõestas tõepoolest, et ta on võimekas ja ja huvitav. Kuid millegipärast ta loobus ja ta nüüd muidugi ka tunnustatud, kuid luuletajale on veel. Nagu oli juttu karmosoovist, siis kohe hakkas silma juba vaata noorematel korrustel pääsuke ja ei eksinud ka selles sugugi. Juba teisel või kolmandal kursusel, kus mina temaga kokku puutusin suvepraktikal esimest korda. Siis otsekohe võis konstateerida, et siin on tegemist tulevikumehega. Muidugi seal on tegelikult palju joonistust joonistusalal siis näiteks ulas Elma, otsekohe hakkasid ka silma. Algul Petrulas õppis keraamika erialas, kuna arvas, et ta graafikasse tugeva konkurendil tuni. Väljavaated on väiksed, ei pretendeeri jõudki. Selgus, et, et ta ja nii hea joonistaja ja, ja sealjuures mõlemi käega seda võis teha sama hästi korter küsisin temalt, kas see oli tema soov keraamikast tulla, siis ta rääkiski, põle ta luu ja ma. Küsisin temalt, et kas ta ei. Ei mõtle ka sellele, et ta nii võimetega ei peaks ehk eriala. Ütleme nii, et ta joonistaja altari silma paistnud Silmapaistev täiesti kohe nii-öelda kõrgemal kaugemal ees kui, kui seal kursusekaaslased ja no ma ei tea, kas, kas sellest meie juttu saamisest või tal oli omal varemgi selline soov. Aga ta vahetas eriala ja juhtus nii, et ma järgmisel aastal sattusin ka seda kursust juhendama, kus tema oli ja sellel kursusel Sellest räägitakse veel tänaseni. Ja niisugune silmapaistev koosseis olnud küll niisugust hiljem ei ole olnud. Voldemar Väli, teie portreed on kõik konkreetsed portreed. Kultuuritegelased, maainimesed, kalurid, nii edasi. Kuidas te olete valinud, kas see on teie tuttavate ringkond ainult on see seotud mingisuguse kutseala eelistamisega, teatud hüppaatiaga või on ka siin tegemist sellega, et te olete otsinud siiski teatud huvitavaid tüüp. No võiks öelda nii üht kui teist, kuid põhiliselt ikkagi ma olen mõelnud, leida huvitavat, hüüti koeri. Nendest Maaja rannamotiividest võib-olla siia liituvad ka mitmed niisugust rahvuslikku laadi portree, et ma mõtlen, võiksin mingisuguse paralleeli tõmmata, et et koordil on olnud need eestitaadid ja teil on maalitud mitmed niisugused vanad eestitaadid ja samuti siis on teil ka nihukest, rahva rõivastes naisi. Kas see oli teatud niisugune kindel periood või on need update võlunud ka ka hiljem? No nad ikka on võlunud kogu aeg. Ma arvan, et need nagu kuuluvat politoloog nagu Läänemaa juurde, minu territoorium ongi rohkem Läänemaa olnud. Selle tõttu olen ma rohkem tegelenudki ka noh, seal leiduvate inimeste maalimisega ja ega ma nii väga juhuslikult neid ja kui võiks öelda, ühtegi teinud ei ole, ma olen ikka otsinud. Ja, ja kui ma olen leidnud, siis see on kindlasti üks niisugune tüüpiline tüüpiline Eesti ilmeline ja näo nisugune ehitusse, see on minu meelest nagu Eestimaal kõige ilmekamalt esile tuleb. Võib-olla see pole õige, et ma olen sihuke kolkapatrioot, nihukest, Rüütel leiab nimedest Lääne-Eestis kõige rohkem võiks ehk mõnda niisugust juusti märkida. Ma olin seal Lihula taga külas, maalisin seal üht Eesti naist ja sinna tallu tuli üks külamees. Ja ma olin vaimustatud, huvitav tüüp, on ta petan. Eesti tüüp ja ma rääkisin talle seda, et võiks teda maalida aga leppisime kokku, et ta nõus ja et ma võin tema juurde minna ja ma olin, ma olin teda, ta elas samas külas millegipärast otseselt nagu seda omale. Nonii, esialgu nagu ei võtnud, kuid, kuid olin siiski nagu arvamusel, et ma peaksin seda maali. Aga ikkagi jäi. Ja üks 10 aastat hiljem. Ma sattusin sinna külla ja ja sattusin sinna tallu, ilma et oleksin teadnud, et see ongi sellesama mehe kodu oli valmistatud diski huvitav tüüp. Ja tegi talle siis jällegi ettepaneku, et kas ta oleks nõus, baseerib. Siis ta ütleski mulle, et juba 10 aastat tagasi tegite mulle niisuguse ettepaneku. Ja, ja siis muidugi ka leppisime kokku ja hakkasingi teda maalima. Ja, ja see ongi see samane tammikut. Tõnis, kelle portree on, on kunstimuuseumis, talutaat Läänemaalt. See, mis on kunstiajalooski seal samuti otsitud ja leitud heinamaalt heina tehes, sattusin-Läänemaal matkal heinategijate juurde, võtsid einet, töövaheaeg oli ja seal oli siis talutaat Läänemaalt ka ja ja niimoodi avastasin, tema läksingi spetsiaalselt teda maalima nagu mingid mingit suurt kohustust täitma. Tõepoolest see töö õigustanud niisuguse tüübi Suurepäraselt nagu iseloomustanud seda niisugust häälena taati. Nii et neid taate enam ei ole, võiks öelda, nad on juba teistmoodi ilmega. Ütleme nii, et te olete Läänemaa patrioot, seal ta kahtlemata olete. Mille pärast veel tasuks laenama? Kui kui Lõuna-Eesti kuppelmaastik, aga aga minu meelest on Lääne-Eesti sihukene lame ja väiksem madalametsaga maastikku abieludega. Näiteks üks väga huvitav ala on see Matsalu laht ja rannikualad. Need on väga meeldivad. Mida, nagu ei saanud Lõuna-Eesti järvede ka ära vahetada. Käin näiteks iga kevadel Matsalus luikese vaatamas. Minu meelest on nad mind veel olnud, et ma nüüd olen ka lõpuks jõudnud kaugele, kuigi ma kaua aega olen nagu materjali kogunud, et ma kavatsen ühe töö ka luikede teemal näitusele teha. Minu meelest need on niisugused aukartust äratavad linnatad kusagil mujal on Eestis seda ei kohta, sest niisugused suured luikede parved, mis iga kevade on seal seal, see on erakordne elamus. Ja tõesti, nende piltide hulgas, mis me siin vaatasime, küll ühtegi luigepilt ei olnud. Sellepärast ei ole, et ma maalin seda. Mul on üks niisugune niisugune Suwemek haabneemes ja ma maalin seda seal. Nii et see on juba siis nüüd niisugune pilt, mida me näeme esimest korda siis näit. Jah jah, no ma ei tea, muidugi kuivõrd see see korda läheb, kuid niisugune kavatsus siiski on, ta on peaaegu minu arvates valmis dekoratiivseks lahenduses. Valdo on valida, olete nüüd? Ennem seda juubelinäitust pidanud siin nähtavasti pikemat aega ateljeedes väga intensiivselt töötama. Kas pärast juubelit nüüd saate lasta lõdvaks või läheb sama hooga edasi? No võib-olla väike lõõgastus vajalik, aga ma arvan, et ikka peaksid töötama enam-vähem sama kaua edasi. Sest et ega aega palju vaja, pole enam. Ja ja arvatavasti on nagu järje kaotamine, kui, kui ei teeks edasi.