Kuu aega tagasi ma tegin õhtukunstniku ateljees Kristiina Kaasiku juures täna ma olen Tiiu Pallo-Vaigu ateljees raja tänavas mustamäel Teie lõpetasite Kristiina gaasikuga ühel ajal, eks ole veel õpetasite maalija. Tema lõpetas teatridekoratsiooni eriala 67. ja temal tähendab Kristiina Kaasikul ja Malle reisil oli üheks põhiliseks õppejõuks Lepo Mikko Teil aga Johannes Võerahansu ja Tiiu Pallo-Vaik. Viimasel näitusel kevadnäitusel oli teil kaks kena portreed. Äratasid tähelepanu Johannes võransust ja tema abikaasast. Nüüd see Võerahansu portree on meil siin silme ees, kuidas see portree sündis ja kas teil oli juba ammu plaan temast portree teha? Professor Johannes Võerahansu juhendas meid esimesest kursusest kuni lõpuni kuni diplomitööni välja. Nii et see oli instituudis isegi tol ajal küllaltki erilaadne nähtus, sest kuni sinnamaani olid juhendajad esimesest kolmandani üks ja kolmandast kuuendani teine juhendaja. Meil aga väga vedas. Johannes Võerahansu oli erakordne isiksus ja muidugi selle pika aja jooksul. Me õppisime teda väga hästi tundma ja saime väga hea kontakti. Tema juhendamine oli küllaltki intuitiivne dema. Tervikutaju oli niivõrd erakordne, et piisas ühest hetkelisest vaatest pildile ja tal oli selge puudused, vead. Ühesõnaga tema juhendamine toimus küllaltki napisõnaliselt ja seda oli vaja osaliselt isegi lahti dešifreerida. Sest laused olid väga lühidalt ja küllaltki piltlikult, nii et me õppisime temast isegi poolelt sõnalt aru saama. Ja enne. Ta ei juhendanudki edasi, kui olid oma vea parandanud, kui oli viga kas figuuri joonistuses või koloriidis või ka kompositsioonis. Ta kuidagi. Oskas seda nagu ühe terviku alla viia, nii et näitas vigase koha kätte ja siis lasi endal probleemid seda, mis nad seal teha on vaja, et saaks. Korda. Ja selle ühe vea parandamisest tuli terve ahelreaktsioon. Ilmselt jah, temal. Isiksus oli erakordselt terviklik ja see väljendunud üksi mitte maalikunstis, vaid ka üldse. Miks öelda kõikides kunstiliikides tajus väga terviklikult? Teie olete maalinud võõransud küünlavalgel see toob väga huvitavalt esile näo, siin võib-olla selles portrees tuleb ehk eriti välja see tumeda tumeda tausta ja siis veda näo kontrast ja sellega see ilmestus. Valgusprobleemid on üldse teid viimastel aastatel huvitanud. On küll, sest minu meelest valguse ja varjumurdumine täravdab pisut vormi või laseb teda kohati konkretiseerida ja kohati võib-olla hajutada ja annab võimaluse nagu koondada tähelepanu olulisemale. Ta on vaja rohkem rõhutada. Ja siin Johannes Võerahansu portree-s ma tõesti meelega valisin just. Sellise tee, kuna ma tahtsin, kui võõra Hansu mälestuseks Jäädvustada teda võib-olla natukene suuremana tähendab sisemiselt või midagi tema vaimsusest või tema terviklikust elukäsitusest. Nii, aga võib-olla midagi kaduliku väikest probleemi. Kusjuures noh, kuna ta meid nii kaua juhendas, siis on ta nagu siiamaani mul alati kõrval. Ja ilmselt on ta oma isiksusega ja. Kunstisuhtumisega jätnud küllaltki sügava jälje. Ja ja praegu on ka portree teie ateljees, siin võiks öelda, aukohal. Siin oli küsimus valgusprobleemidest, mida te olete väga õnnestunud kenasti lahendanud just selle Võerahansu portree puhul. Aga miks teile meeldib tumedam foon? Olen pannud tähele, et enamikus teie ka vaikeludes ja portreede siis ikkagi on soe ja intiimsust tekitab ool. Esiteks on see vist tingitud sellest, et, Rõhk on asetatud rohkem portree-le või siis nendele esemetele, mida on kujutatud. Ja kuidagi pisut, nagu tahaks taotleda oma töödes ka mingit Rahu või? Mingit vaikuse probleemist ja tume foon annab selleks rohkem võimalusi. Ja samal ajal see tume muidugi ei tähenda musta värvi, seal võivad võib olla igasuguseid nüansse. Aga saab nagu esemeid rohkem välja töötada ja. Paremini. Neid iseloomustada Vi, nende värvi. Välja tuua või pingestada võib-olla jah. Te olete kujutanud lapsi, oma poega, oma tütart. Olete kujutanud tuttavaid sõpru. Aga alles äsja sai veel valmis üks tellimustöö, kolm portreed. Need inimesed olid teelevist, kõik senitundmatud. Ettepanek tuli linnuvabrikust näiteks linnuvabrikust. Seoses nende 25. aastapäevaga avavad nad muuseumi. Ja otsustati tellida ees rindlaste portreid. Seal muidugi väga harukordne juhtum. Nii väga tore, et üldse niisuguse asja peale tuldi. Jah, teised oleksid laenanud fotodega asja ära ja kõik, eks ole jah. Pelleti kolm portreed, kusjuures kaks on käinud mul ateljees ja ma pean ütlema, et väga tore oli see tööringkond, kellega sa läbi käid, on ju kindlaks kujunenud ja kui järsku tutvuda täiesti uue inimesega ja leiad, et ta on väga sümpaatne ja töö õnnestub siis on kuidagi väga hea tunne. Tähendab, üks portree on linnukasvataja, teine portree on ehitajast ja kolmas portree endisest esimehest nüüd juba surnud, see on muidugi kõige raskem. Sest teha ühte inimest, keda sa ei ole näinud, ja foto järgi. Muidugi, need portreed, kus te olete võinud ise valida, eks ole, omale modelli siis on tegemist juba sümpaatiaga, aga kas kõik portreed on niimoodi sündinud peale nüüd otseselt selle, selle viimase linnuvabriku tellimuse, kus tõepoolest neid modelle polnud ennem näinudki, eks ole, või andnud ja kui te selle töö või tellimuse saite? Sümpaatia põhjal muidugi, see kujuneb ju välja ka seoses vaimuomadustega ja ja inimese tundmisega, sellepärast et portreteerida on ikka tüki maad kergem või huvitavam, kui sa ikka inimeste hästi tunned. Nüüd viimastel aastatel on rõhk muutunud ja tõepoolest on portree tõusunud nagu esiplaanile, aga paralleelselt õlimaaliga olete teinud ka palju akvarell, seal istun ikkagi maastik ja ja linnavaated jäänud. Küll jah. Kuigi viimasel ajal on mind akvarell-is just ka kompositsioon rohkem huvitama hakanud, tähendab Figuuridega ja mingil moel on ka sinna sisse löönud. Valguse probleem on hakanud huvitama rohkem päiksevalguse käes olevad figuurid. Päiksevalgus annab eriti akvarellid küllaltki põnevaid valgusemänge. Ja kuna korall on niisugune väga läbipaistev ja väga õrn tehnika, siis selles on võimalik seda kontrasti ja hetkelisust. Võib-olla pareminigi edasi anda kui õlimaalis. Ja ülimooniste, oletame. Võib-olla see on ka jälle õli tarvis spetsiifikast kuna ta võimaldab ju pikemaajalist läbi maalimist ja ja on tõepoolest hakanud huvitama soe valgus ja selle kuma ruumis, niisiis teiste värvide vahekord kauguste ja siis esiplaanide vahekord kas siis elektri, sooja elektrivalgusega või külma päevavalgusega. Ühesõnaga, seal on muidugi nii tohutult neid võimalusi, tekivad mingid Uued ruumid ja samal ajal see nagu võimaldab Mingit salapära ühesõnaga valgus, kunstlik valgus iseenesest on küllaltki saladuslik. Ja selle seest kumavaid toone välja leida, neid omavahel siis kokku viia. Kui te tuletate meelde neid noori kunstnikke kellega te koos kunsti tulite, kas praegu on niisugune tunne, et teatud konstnikega seoteid suurem niisugune solidaarsuspõhitee see kunstipilt sümpaatiat ei ole sõltuvad aastakäikudest ega kursustest, vaid vaid puhtalt ainult loomingust. No eks ta on muidugi nii ja teisiti eks ta ole üle aastakümnete ja, ja on ka oma kursusekaaslaste tõiglatel ikka suurema rõõmuga või otsid neid juba. Aga noh, muude tunnuste muud õnnestumised rõõmustavad Samuti näiteks Peeter Mudisti ka käisime, õppisime ühel ajal, tema töötas ka meie ruumis, oli ka professor võõrand juhendamisel. Nii et ka ikka suure sihukese huviga alati ootan, mis tal välja on pandud. Aga kui aastakäikudest või üle aastate rääkida, siis Olav Maran muidugi minulik hakkamegi. Tugevaid isiksusi on väga palju. Noorte hulgas keskmiste ja vanemate hulgas. Nii et pingerida on tõesti väga tihe ja kas seda ongi vaja panna? Aga erinevad laadid ja väga erinevad suhtumised. Tiit Pääsuke muidugi üllatab jällegi iga kord noorte hulgast lemming, no kellel on väga huvitav samuti tonnik. Näiteid võib tuua väga palju. Minu meelest on see kunstipilt siiski väga huvitav ja tihe. Kas teil Tiiu Pallo-Vaik on oma lemmiklilled või lemmikesemed lemmik puuviljad? Mida te näiteks Avaik elundel võilillemaalidel maastate kujutada ja mida ta ei armasta kujutada? Mul tuleb meelde. Olav Maran rääkis kunagi, et temal näiteks väikese õiega lilled ei õnnestu, tema lilledel peab olema niisugune suur selge joonistus. Ja võib-olla on teil ka mingisugused erilised sümpaatiad. No võib-olla kui puuviljadest rääkida, siis õun on ikka niisugune väga klassikaline ja väga ilusa vormi ja ja väga mitmekesise värvivarjundiga puuvili sümbol ja. Aga kui lilledest rääkida, siis jah, esinesin küll Olav Marani mõttega, sest tõesti suuremad, eriti tulbid Ja. See nagu annab mingi sümboli jah, vaikusele selguse või rahusümboli. Kaaparellis. Meeldib küll teha just väiksemaealisi lilli, maalida. Aga kui teile lilli kingitakse, missuguste lillede üle te olete kõige rõõmsam, kui olete kõikidele nimedele? Tegelikult ikka kõik lilled teevad väga suurt draama. Võib-olla jah, kui talvel mingisuguseid erilisi suvelilli kingitakse, et siis on üllatusmoment. Esimene aga maikellukesed ja freesijad? Neid nimed, keri tuleks väga pikk, lilled on ikka kõik ilusad. Kuigi roos on võib-olla peetud väga magusaks lilleks, aga siiski on teda väga tore maalida. Ja. Väga raske maalida. Magusaks läheks just.